ŽD kaebus Tallinna Vangla direktori 08.06.2015 käskkirja nr 3-2/424 tühistamiseks ning Tallinna Vangla kohustamiseks fikseerima kaebaja töötasu senisest kõrgemal astmel või alternatiivselt ettekirjutuse tegemiseks asja uueks otsustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – ŽD, esindaja vandeadvokaat Sven Veltmann Vastustaja – Tallinna Vangla, esindajad Kerli Lubja ja Monika Raiendik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 27.12.2016 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
ŽD apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata ŽD taotlus võtta tõendina materjalide juurde radioloog EV 15.05.2015 tõend kaebajale teostatud röntgenogrammi tulemuste kohta.
2.Rahuldada ŽD taotlus ja võtta tõenditena asja materjalide juurde Tallinna Pedagoogilise Seminari 25.11.2005 väljastatud lõputunnistus, Tallinna Vangla direktori 28.11.2005 käskkiri nr 2433-p, vanglaametniku NK ametijuhend ning Tallinna Vangla 04.02.2015 käskkiri nr 77.
3.Jätta rahuldamata ŽD taotlus haldusasjade nr 3-15-2412 ja 3-16-539 liitmiseks.
Jätta rahuldamata ŽD taotlus tema tervisliku seisundi osas ekspertiisi läbiviimiseks.
5.Jätta ŽD apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27.12.2016 otsus haldusasjas nr 3-15-2412 muutmata.
6.Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
3-15-2412 Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.10.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla direktor andis 23.03.2015 käskkirja nr 225, millega muudeti Tallinna Vangla kolmanda üksuse teenistujate palgatingimusi tagasiulatuvalt alates 01.01.2015. ŽD vaidlustas Tallinna Vangla käskkirja nr 225 vaidemenetluse korras. Tallinna Vangla 25.05.2015 vaideotsusega nr 5-15/15/12543-2 rahuldati ŽD vaie ja tunnistati Tallinna Vangla direktori 23.03.2015 käskkiri nr 225 ŽD osas algusest peale kehtetuks ning tehti ettekirjutus asja uueks otsustamiseks.
2.Tallinna Vangla direktori 08.06.2015 käskkirjaga nr 3-2/424 otsustati ŽD palgamäär uuesti. Käskkirjaga määrati tagasiulatuvalt alates 01.01.2015 Tallinna Vangla kolmanda üksuse spetsialist ŽD põhipalgaks 747 eurot ja väljateenitud aastate tasuks 74 eurot ja 70 senti ning loeti tagasiulatuvalt alates 01.01.2015 ŽD põhipalgaks 821 eurot ja 70 senti. Sisuliselt määrati ŽD-le sama palgamäär, mis oli toodud 23.03.2015 käskkirjas nr 225.
3.ŽD esitas 07.07.2015 käskkirjale vaide, mis jäeti Justiitsministeeriumi 14.08.2015 vaideotsusega nr 11-8/5221-3 rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt töötab ŽD Tallinna Vanglas kolmandas üksuses spetsialistina ning tema ametikoht vastab II klassi vanglainspektori ametiastmele. VangS § 1131 lg-te 2 ja 3 alusel kehtestatud justiitsministri 23.07.2013 määruse nr 26 „Vanglateenistuse ametnikule esitatavad nõuded, nõuetele vastavuse hindamine ning vangla direktori värbamine ja valik“
1.peatüki 3. jaos sätestatu kehtib seega ka ŽD-le. Kõnealuse määruse nr 26 § 12 lg 1 p-st 6 tulenevalt on II klassi vanglainspektor kohustatud oskama kasutada nii gaasirelva (pipragaas), külmrelva (teleskoopnui) kui ohjeldusmeetmeid. Samuti on II klassi vanglainspektor kohustatud oskama kaasa aidata vangistuse eesmärkide saavutamisele, ennetada ja tõkestada kinnipeetavate allumatust, põgenemist ja muid erakorralisi sündmusi ning likvideerida nende tagajärgi. Seetõttu on vangla direktoril võimalik anda eelmärgitu osas vanglateenistujatele kohustuslikke korraldusi ja kehtestada kordasid vastavate teenistusalaste oskuste arendamiseks ja säilitamiseks. Need määruse nr 26 väljatoodud oskused on vanglaametniku ametikohaga lahutamatult seotud nõuded.
2(10)
3-15-2412 Asjaolu, et ŽD igapäevased tööülesanded ei ole otseselt seotud kinnipeetavate füüsiliselt kinnipidamise ja järelevalvega või vangla julgeoleku tagamisega, ei muuda asjaolu, et ŽD on teenistuses vanglaametniku ametikohal. Iga vanglaametnik peab vastama tema ametiastmele kehtestatud nõuetele. Vastavalt VangS § 136 lg-tele 1 ja 3 koosneb vanglaametniku palk põhipalgast ja lisatasudest, kusjuures põhipalk on ametikohale vastav, palgamäärast tulenev rahasumma. Palgamäär on konkreetne summa või summade vahemik. VangS § 119 lg 2 ja justiitsministri 22.04.2013 määruse nr 13 „Vanglaametnike ja vanglas töötavate riigiametnike töötasustamine“ § 2 lg 2 järgi loetakse II klassi vanglainspektori erialaseks hariduseks vastava valdkonna rakenduskõrgharidus. ŽD erialast haridust ei oma. Määruse nr 13 lisa 1 punktis 1.2 on reguleeritud erialase hariduseta spetsialistist vanglaametniku palgamäär, milleks on 747– 933.91 eurot. Vaidlustatud käskkirjast nähtub selgelt, et ŽD põhipalgaks on alates 01.01.2015 määratud 747 eurot. Vaidlustatud käskkirjas on tuginetud vaid ühele kaalutlusele — ŽD ei ole enam kui aasta jooksul osalenud kohustuslikul teenistusrelvade ja ohjeldusmeetmete kasutamise koolitusel ja vanglal ei ole seetõttu olnud võimalik kontrollida tema vastavust ametikohale kehtivatele nõuetele. Tallinna Vangla direktori 20.03.2013 käskkirja nr 50 „Vanglaametnike teenistusrelvade (teleskoopnui, pipragaas) ning ohjeldusmeetmete kasutamise koolituse korraldamine“ resolutsiooni punktist 1 tuleneb kõigile vanglaametnikele kohustus osaleda koolitusel vähemalt kord kvartalis. Vanglaametniku põhipalga määramisel võetakse arvesse ametikoha kvalifikatsiooninõudeid, tööülesandeid, töötamist õhtusel ja öisel ajal ja muid asjaolusid. Ametniku mittevastavus ametikohale kehtivatele nõuetele on seega asjaolu, mida vangla on õigustatud põhipalga määramisel arvestama. Ametikohale kehtivatele nõuetele vastavust peab tõendama ametnik. Nõuetele mittevastavust ei saa vabandada tervisliku seisundiga. Tervislik seisund võib teatud juhtudel olla nõuetele vastavuse kontrolli tähtaega edasi lükkava mõjuga, kuid see ei vabasta vanglaametnikku nõudest osata kasutada teenistusrelvi ja ohjeldusmeetmeid. Ka kestvad ja püsivad terviseprobleemid ei õigusta vanglaametniku mittevastavust ametikohale kehtivatele nõuetele. Kui oma ametikohal töötamine on ŽD-le tervisliku seisundi tõttu püsivalt vastunäidustatud, on tal võimalik paluda enda teenistusest vabastamist. Teenistusrelvade ja ohjeldusmeetmete kasutamise koolitus ei eelda tugevat füüsilist pingutust. ŽD ei ole toonud välja, kuidas on tema isikuomadused, teenistuskäik või töökohustuste täitmine muutunud selliselt, et seda oleks olnud põhjendatud kaaluda alates 01.01.2015 põhipalga määramisel. Vanglaametnikuna töötamise staaži eest makstav väljateenitud aastate tasu on VangS § 136 2 alusel arvestatav tasu, mis ei sõltu ametniku isikuomadustest ega ka määratud põhipalgast. Määruse nr 13 §-st 4 tulenevalt arvutatakse väljateenitud aastate tasu teenistusaastate eest vanglaametniku ametikoha madalaimast palgamäärast, mis on kindlalt fikseeritud summa. ŽD ei ole koheldud ebavõrdselt, võrreldes sarnaseid ülesandeid täitvate teenistujatega, kellel samuti puudub erialane haridus. Palgavahe ŽD põhipalga ja võrreldavate ametnike põhipalkade vahel ei ületa 84 eurot. ŽD põhipalk on alates 01.01.2015 jäetud muutmata temast endast tulenevatel põhjustel.
4.ŽD esitas 23.09.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla direktori 08.06.2015 käskkirja nr 3-2/424 tühistamiseks ning Tallinna Vangla kohustamiseks fikseerima kaebaja töötasu senisest kõrgemal astmel või alternatiivselt ettekirjutuse tegemiseks asja uueks otsustamiseks.
3(10)
3-15-2412
5.Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata.
6.Tallinna Halduskohus jättis 27.12.2016 otsusega kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud käskkiri on nii formaalselt kui materiaalselt õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Kohus nõustub Justiitsministeeriumi 14.08.2015 vaideotsuses nr 11-8/5221-3 esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid otsuses korrata. Kaebaja võrdsuspõhiõigust ei ole rikutud. Kaebajaga sarnaseid tööülesandeid täidavad kaebajaga sarnase haridusprofiiliga vanglaametnikud ME ja SM, kelle palgamäära alates 01.01.2015 tõsteti (vastavalt 830 eurot ja 800 eurot). Kaebajat eristab nimetatud vanglaametnikest asjaolu, et kaebaja ei osalenud kohustuslikul Tallinna Vanglas toimunud teenistusrelvade ja ohjeldusmeetmete kasutamise koolitusel. Nimetatud koolitusel osalemise kohustus tuleneb Tallinna Vangla direktori 20.03.2013 käskkirja nr 50 „Vanglaametnike teenistusrelvade (teleskoopnui, pipragaas) ning ohjeldusmeetmete kasutamise koolituse korraldamine“ p-st 1. Tähtsust ei oma asjaolu, et kaebaja ei rakenda igapäevatöös vahetut sundi või füüsilist järelevalvet kinnipeetavate üle, kuna vangla vastutab nii kinnipeetavate kui vanglaametnike elu ja tervise eest ning oskamatu vanglaametnik võib ohustada nii ennast kui teisi. Sisejulgeoleku seisukohalt on sellise koolituse läbimine vajalik ka sellisele vanglaametnikule, kes kinnipeetavatega igapäevaselt otseselt kokku ei puutu. Kaebaja tervislik seisund tal koolitusel osalemist ei takistanud, kuna kaebaja tervislikku seisundit hinnanud töötervishoiuarsti arvamuse kohaselt olnuks koolitus kaebajale vastunäidustatud vaid juhul, kui see nõudnuks jooksmist ja hüppamist. Kaebuses ei ole väidetud ja koolituse kirjeldusest ega koolitaja selgitusest ei nähtu, et koolitus nägi jooksmist ja hüppamist ette. Koolitaja selgituste kohaselt saab iga treeningul osaleja ise enda treeningkoormust reguleerida (tl 121). Erinevalt kaebajast osalesid ME ja SM viidatud koolitusel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.ŽD esitas 25.01.2017 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Kaebaja palub liita haldusasi ringkonnakohtu menetluses samade menetlusosaliste vahel oleva haldusasjaga nr 3-16-539. Lisaks taotleb kaebaja enda suhtes kohtuarstliku ekspertiisi teostamist Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis ning palub haldusasja juurde võtta täiendavaid tõendeid. Tallinna Halduskohus on oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme. Kohus on hinnanud tõendeid kogumis tervikuna ebaõigesti ning jõudnud arusaamatult järeldusele, et kaebuse nõuete analüüsimine ei ole vajalik. Arusaamatuks jääb, kuidas on kohus sisuliselt tuvastatud, et kaebajat ei ole koheldud ebavõrdselt. Kohus ei ole viidanud õiguslikule alusele, mis võimaldab jõuda järeldusele, et koolituse mitteläbimine omab tähendust palga määramise kaalutluses. Samuti on kohus väljendanud seisukohti, mis ei ole asjas esitatud tõenditega tõendatud ning seetõttu põhjendatud (eelkõige apellandi terviseseisundiga seonduv). Kohtu järeldused on kaebaja tervise osas arusaamatud ning kohus on andnud apellandi terviseseisundile hinnanguid, mis ei põhine haldusasjas kogutud tõenditel. Töötervishoiuarsti antud hinnang ei ole tõend, millega saaks tuvastada, et kaebajal oli võimekus ohjeldusmeetmete koolitust läbida. Halduskohtu otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud. Kohus ei ole hinnanud tuvastamisele kuuluvaid asjaolusid. Vaideotsuses ega kohtuotsuses ei ole hinnatud asjaolu, miks on kaebaja põhipalk alates 2008. aastast igal aastal kinnitatud palga astme minimaalsel astmel. Seda isegi 2013. ja 2014. aastal,
4(10)
3-15-2412 mil kaebajal oli nõutud ohjeldusmeetmete eksam sooritatud. Palga määramise sisulist analüüsi ka vaidlustatud käskkirjast ei nähtu. Kaebaja ei ole väitnud, et tal ei ole kohustust ega vajadust vallata ohjeldusvahendeid. Kaebaja on väitnud, et tema ametikohal ei ole kord kvartalis toimuv koolituse kohustus tööülesannetest tulenevalt hädavajalik, vaid on ebaproportsionaalne. Kaebaja vastab vanglaametnikule VangS-ga kehtestatud nõuetele. Kaebaja on 09.01.2014 nõutud koolituse läbinud. Kaebaja on 23.12.2013 pöördunud tervisliku seisundi tõttu arsti juurde ning ka vahetult pärast 09.01.2014 toimunud koolitust pöördunud erakorralise meditsiini osakonda, sest tervislik seisund halvenes koolituse raske füüsilise iseloomu tõttu. Kaebaja on selgitanud, et tervislikel põhjustel on tal võimatu koolitusel osaleda ning Tallinna Vangla sunnib teda selleks sellest hoolimata. Kaebajale on raske füüsilise koormusega koolitusel osalemine välistatud. Kohus ei ole selgitanud, mil viisil kuulub otsuses kohaldamisele vaideotsuse järeldus, et kaebaja ei ole läbinud korralisi hindamisi koolituskohustuse mittetäitmise tõttu. Kaebajale ei saa heita ette, et ta ei ole täitnud kohustust, mille täitmist takistab kaebaja üldfüüsiline seisund. Kaebajat vaevab hüpertooniatõbi ja see asjaolu on vanglale olnud alates aastast 2004 teada. Kaebaja ei ole aastal 2015 keeldunud koolitusel osalemast ilma põhjuseta. Töötervishoiuarst ei ole tervikuna hinnanud ohjeldusmeetmete koolituse programmi ega kõrvutanud seda kaebaja terviseseisundiga. Töötervishoiu arst on andnud üksnes hinnangu, mis ei saa tuua kaebajale õiguslikke tagajärgi. Kaebaja ei vasta vangla sisekorrast tulenevalt kehtestatud täiendavale siseaktiga pandud nõudele. Hoolimata teadmisest, et kaebaja tervisliku seisundi tõttu puudub tal võimalus koolitusel osaleda, ei ole vangla võtnud ette samme kaebaja 1,5 aasta vältel seaduslikult teenistusest vabastada. Olulises ulatuses põhjendas haldusorgan oma kaalutlusi alles 09.12.2016 toimunud kohtuistungil Tallinna Halduskohtus. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kaalutluste ja põhjenduste esitamine tagantjärele halduskohtumenetluses ei korva haldusakti andmise aja seisuga täielikult puuduvaid kaalutlusi ning puuduvate kaalutluste mõju akti kooskõlale seadusega ei saa välistada. Kui õige õiguslik alus näeb ette diskretsiooni teostamise, kuid haldusorgan, tuginedes asjakohatule õigusnormile, ei olegi erinevaid lahendusi üldse kaalunud, saab üsna kindlalt väita, et kaalutlusõigust teostades oleks haldusorgan võinud jõuda hoopis teistsuguse tulemuseni. Ka ei ole kohtul sellisel juhul kontrollitavuse takistatuse tõttu võimalik anda hinnangut diskretsiooni kasutamise õiguspärasusele ning jääbki üle haldusakt tühistada, kuna kohus ise ei tohi haldusakti õiguspärasust kontrollides asuda haldusorgani asemel haldusakti põhjendama või kaalutlusõigust teostama (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-15-08, p 8). Ohjeldusmeetmete koolitus on üldfüüsiliselt rasket koormust eeldav ning tavalist tervislikku seisundit ohustav. Kaebajat on palga määramisel koheldud ebavõrdselt võrreldes teiste arvestusvaldkonna spetsialistidega ja sarnaseid ülesandeid täitvate ametnikega. Võrreldavate isikute kogumis peaks olema neli spetsialisti: ME, SM, NK ja KU, kuid kohus on analüüsinud ainult ME ja SM puudutavaid asjaolusid. Alates 01.01.2014 ei olnud Tallinna Vangla teenistujate koosseisu uues struktuuris ette nähtud arvestusvaldkonna vanemvalvuri ametikohta, vaid igale üksusele oli ette nähtud spetsialisti (arvestusvaldkond) ametikoht. KU täitis ca paar aastat arvestusosakonna spetsialisti ülesandeid (vastas ametlikele kirjadele, vormistas kinnipidamise õiendi spetsialisti nimel jne), kusjuures ta ei vastanud selles osas II klassi vanglainspektori nõutele — puudus sellealane kõrgharidus). Vangla ei esita kohtule asjakohaseid dokumente tähtaegselt, teeb seda valikuliselt ning vaid siis kui arvatakse olevat selleks tungiv vajadus 5(10)
3-15-2412 ning faktiste asjaolude kohta avaldatakse poolikut või ebaõiget infot. Üllatav on, et KU jõudis töötada mitmel ametikohal korraga, s.o teises üksuses vanemvalvur-spetsialistina ja järelevalveosakonnas saatjana. KU ametijuhendist ei tulene, et ta pidi täitma pideva vanglaväliste saateülesandeid. KU, teise üksuse vanemvalvuri (arvestus) ametijuhend on koopia NK, teise üksuse spetsialisti (kinni peetavate arvestus) ametijuhendist. See, et KU ning NK teenistusülesanded oleksid kaebaja omadest erinevad, ei ole tõendatud ega kinnitust leidnud. Väiksema arvu tööülesannete täitmise eest saavad mõlemad nimetatud kõrgemat palka. Ühes arvestusvaldkonna tööruumis töötasid RH (rakenduskõrgharidusega), NK (kõrgharidus), KU (kõrgharidus puudus), ŽD (kõrgharidus, kuid valdkonna väline), ME (kõrgharidus), SM (kõrgharidus). Vangla ei avalda andmeid NK kohta. Tallinna Vangla on seda tahtlikult eiranud, sest nii leiaks kinnitust Tallinna Vangla seisukohtade vastuolud. Erialase vanglaametniku haridusega ametniku palgamäär on hoopis 896,40–1119,10 eurot, mitte nagu kohtu põhjendustes märgitud. Kaebaja on vanglale asjakohased tervisetõendid esitanud. Tervisetõendi on kaebaja esitanud oma perearsti poolt, kes tegeleb kaebaja vahetu ravimisega. Vangla on kaalumisel arvesse võtnud vaid töötervishoiuarsti hinnangu. Vanglal puudub pädevus otsustamaks kumb arst on haldusmenetluse kontekstis kvalifitseeritum. Kaebaja esitatud arstitõendid ei saa omada kohtule eelduslikult vähem tähendust kui vastustajaga seotud töötervishoiuarsti seisukoht, kes ei ole kaebaja raviarst. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kaebaja on ohjeldusmeetmete koolitused läbinud ja teinud selles osas ka eksamid varasemalt. Kohus pole kohtuotsuses tuvastanud, et kaebajal oleks võimalik olnud nimetatud oskused täielikult minetada. Seega on põhjendamatu väita, et kaebaja võib ohustada nii ennast kui teisi.
8.Tallinna Vangla palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebaja on esitanud Tallinna Vangla direktori 28.11.2005 käskkirja nr 2433-p ja lõputunnistuse. Eelnimetatud dokumendid tõendavad, et kaebaja on läbinud (VangS) § 112 lg 1 p-des 4 ja 5 nimetatud ametiastmele (I ja II klassi valvur) vastava ettevalmistusteenistuse, st omandanud erialase kutsekeskhariduse. Kuivõrd kaebaja ametikoht kuulus VangS § 112 lg 1 p-s 3 nimetatud ametiastmesse (II klassi vanglainspektor), oli VangS § 119 lg-st 2 tulenevalt kaebaja ametiastmele kohaseks erialaseks hariduseks aga vastava valdkonna rakenduskõrgharidus. Seega kaebajal ametiastmele vastav erialane haridus puudus ning kaebaja poolt esitatud dokumendid kutsekeskhariduse omandamise kohta ei ole asjas asjakohasteks tõenditeks. KU täitis vastavalt Tallinna Vangla direktori 20.12.2013 käskkirjale nr 1195 teenistusülesandeid I klassi valvuri ametiastmele vastaval teise üksuse valvuri ametikohal. Seega oli KU ametikohale vastava I klassi valvuri ametiastmele kohaseks erialaseks hariduseks vastava valdkonna kutsekeskharidus, mille isik oli läbinud (VangS § 119 lg-st 1). Eeltoodust tulenevalt on ebaõige kaebaja väide vanglaametnik KU-l erialase hariduse puudumise kohta. Ka KU ametijuhendijärgsed teenistusülesanded erinesid kaebaja teenistusülesannetest. Samuti täitis KU vajadusel vanglaväliseid saateülesandeid, millest tulenevalt kehtisid ametnikule täiendavad kvalifikatsiooninõuded (valmidus täita vanglavälist saateülesannet, vastava eriväljaõppe omamine, tulirelva kandmise õigus, kohustus sooritada kehalised katsed vähemalt justiitsministri 23.07.2013 määruse nr 26 „Vanglateenistuse ametnikule esitatavad nõuded, nõuetele vastavuse hindamine ning vangla direktori värbamine ja valik” § 9 lg-s 3 sätestatud tulemustega). Puudub alus võrrelda kaebajat teise üksuse valvur KU-ga. 6(10)
3-15-2412 Kuigi kaebaja heidab halduskohtule ette erinevate asjaolude tuvastamata jätmist või ebaõigesti tuvastamist, seisneb kogu vaidlus selles, kas vastustajal oli kohustus tõsta kaebaja kui nõuetele mittevastava ametniku põhipalka. Olenemata põhjustest, mis tingisid kaebaja kõigile tema ametikohale kehtestatud nõuetele mittevastamise, ei saa pidada põhjendamatuks vangla otsust kaebaja põhipalka mitte tõsta. Kaebaja terviseseisundit puudutavad väited ei ole kaebaja nõuetele mittevastavust vabastavaks asjaoluks. Teatud juhtudel võib vanglaametniku tervislik seisund küll omada nõuetele vastavuse kontrolli tähtaega edasilükkavat mõju, kuid see saab kesta vaid lühiajaliselt ning ei vabasta vanglaametnikku nõudest osata kasutada teenistusrelvi ja ohjeldusmeetmeid. Vastustaja on vanglaametnik NK ametijuhendi esitanud 24.11.2015 vastuse lisas 2. Vastustaja on nii 24.11.2015 vastuses kui ka istungil põhjendanud, miks puudub alus võrrelda kaebajat esimese ja teise üksuse (NK) arvestuse spetsialistidega. Kuna kaebaja ametijuhendijärgsed teenistusülesanded erinesid nii NK kui ka KU teenistusülesannetest, puudub igasugune alus kaebaja võrdlemiseks eelnimetatud ametnikega. Asjasse puutumatu on kaebaja väide ametijuhendis sätestatud teenistusülesannete hulga kohta, kuivõrd ametijuhendis sätestatud ülesannete arv ei kajasta ülesannete mahtu. KU ametijuhendi punkti 14 kohaselt täidab ametnik vahetu juhi suulisi ja kirjalikke korraldusi ning seega täitis KU vastavalt vajadusele ka vanglaväliseid saateülesandeid. Kaebaja mittevastavus ametikohal kehtivatele nõuetele on asjaolu, mida vangla oli õigustatud põhipalga määramisel arvestama ning kuna samast põhimõttest lähtuvalt on koheldud ka teisi vanglaametnikke, ei ole kaebajat teiste vanglaametnikega võrreldes ebavõrdselt koheldud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. ŽD apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Esmalt lahendab ringkonnakohus kaebaja taotlused (I), seejärel vastab kaebaja apellatsioonkaebuse väidetele (II) ning viimaseks jagab menetluskulud (III). I
10.Kaebaja on koos apellatsioonkaebusega esitanud taotluse võtta tõendina asja materjalide juurde radioloog EV 15.05.2015 tõend kaebajale teostatud röntgenogrammi tulemuste kohta. Tõend on põhjendamatult esitatud hilinemisega ning kohus ei pea vajalikuks tõendit asja õige lahendamise seisukohalt asja materjalide juurde võtta. Veel on kaebaja koos apellatsioonkaebusega esitanud taotluse võtta tõenditena asja materjalide juurde Tallinna Pedagoogilise Seminari 25.11.2005 kaebajale väljastatud lõputunnistus, Tallinna Vangla direktori 28.11.2005 käskkiri kaebaja ergutamise kohta (tl 175–177), vanglaametniku NK ametijuhend ning Tallinna Vangla 04.02.2015 käskkiri nr 77 (tl 200 ja 201). Ehkki tõendid on esitatud hilinenult ja mõjuvat põhjust selleks ei ole, tuleb esitatud tõendeid siiski pidada asja õigema lahendamise huvides vajalikuks (HKMS § 198 lg 3). Halduskohus on otsuses viidanud Tallinna Vangla vaideotsusele, mille põhjendustega on kohus täielikult nõustunud. Kõnealuses vaideotsuses on käskkirja peetud õiguspäraselt antuks mh kaebaja täitmata haridusnõuete tõttu. Esitatud lõputunnistus aitab ringkonnakohtul seda küsimust paremini lahendada. Tallinna Vangla direktori käskkiri kaebaja ergutamise kohta puutub samuti otseselt kaebaja hariduse piisavuse küsimusse. Pooled vaidlevad võrdsuspõhiõiguse järgimise üle. NK ametijuhend ja vangla direktori ühekordse lisatasu maksmise käskkiri aitavad ringkonnakohtul sedagi küsimust paremini lahendada.
7(10)
3-15-2412
11.Kaebaja poolt koos apellatsioonkaebusega esitatud taotluse tema terviseseisundi osas ekspertiisi tegemiseks jätab ringkonnakohus rahuldamata. Ringkonnakohus ei pea taotluse rahuldamist vajalikuks ka asja õigema lahendamise eesmärgil (HKMS § 198 lg 3). Asjas on esitatud piisavalt dokumentaalseid tõendeid kaebaja terviseseisundi kohta vaidlusalusel perioodil ning isegi kui lugeda tõendatuks, et kaebaja ei olnud oma terviseseisundi tõttu võimeline sooritama vangla nõutud eksamit, sai see siiski kaebajale palgataseme määramisel olla kaalukaks argumendiks, sest kaebaja krooniliselt halvast tervislikust seisundist tulenes sellisel juhul kaebaja oskuste mittevastavus teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud nõuetele.
12.Kaebaja esitatud haldusasjade nr 3-15-2412 ja nr 3-16-539 liitmise taotluse jätab ringkonnakohus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus on 21.03.2017 teinud haldusasjas nr 3-16-539 otsuse, mis on Riigikohtu 03.08.2017 määrusega jõustunud. Haldusasi nr 3-16-539 on tänaseks seega lahenduse leidnud ega ole enam kohtu menetluses. Kohus ei saa liita menetluses olevat haldusasja menetlusest väljalangenud haldusasjaga. II
13.Vaidlustatava Tallinna Vangla direktori 08.06.2015 käskkirja nr 3-2/424 õiguspärasuse hindamise seisukohalt ei oma tähtsust asjaolu, et kaebaja põhipalk on alates 2008. aastast olnud kinnitatud võimalikule madalaimale palgamäärale. Samuti ei oma tähtsus asjaolu, et kaebaja sooritas nõutud teenistusrelvade ja ohjeldusmeetmete eksami aastatel 2013 ja 2014.
14.Kaebaja palk sai koosneda põhipalgast ja lisatasudest (VangS § 136 lg-d 1 ja 3). Vanglaametnike palgamäärad ning põhipalga määramise ja lisatasude maksmise määratleb justiitsminister 22.03.2013 määruses nr 13 „Vanglaametnike ja vanglas töötavate riigiametnike töötasustamine“. Palgamäära kehtestamisel võetakse olenevalt ametikohast arvesse piirkonda, asutust, kvalifikatsiooninõudeid, tööülesandeid, töötamist õhtusel või öisel ajal ning muid asjaolusid (määruse nr 13 § 1 lg 2). Kaebaja palgamäära vahemiku tingis asjaolu, et ta töötas vaidlustatud käskkirja andmise ajal Tallinna Vanglas spetsialisti (II klassi vanglainspektor) ametikohal, mille kohaseks erialaseks hariduseks saab lugeda VangS § 119 lg 2 ja § 112 lg 1 p 3 järgi rakenduskõrghariduse. Kaebaja on apellatsioonimenetluses esitanud Tallinna Pedagoogilise Seminari väljastatud vanglaametniku eriala lõputunnistuse, kuid tegemist ei ole rakenduslikku kõrgharidust tõendava dokumendiga, vaid kutsekeskharidust tõendava dokumendiga (määruse nr 13 § 2 lg 2). Kaebaja ei ole menetluse kestel tõendanud, et ta omab rakenduslikku kõrgharidust. Määruse nr 13 lisa 1 punkti 1.2 kohaselt on Tallinna Vanglas töötava erialase hariduseta spetsialisti palgamääraks 747,00 kuni 933,91 eurot. Seega vastab vaidlustatud käskkirjas määratud põhipalga suurus (747 eurot) kaebaja ametikohale kehtestatud palgamäärale ning omakorda seetõttu on kaebajale vaidlustatud käskkirjas arvestatud õigesti ka väljateenitud aastate tasu (justiitsministri määruse nr 13 § 4).
15.Vaidlustatud käskkirja põhjenduste kohaselt jäeti kaebaja põhipalk tõstmata aga põhjusel, et kaebaja ei olnud enam kui aasta jooksul täitnud direktori korraldust osaleda teenistusrelvade ja ohjeldusmeetmete koolitusel ja eksamil, ning põhjusel, et kaebaja ei vastanud ametiastmele kehtestatud nõuetele. Ringkonnakohtu hinnangul esinevad kaebaja puhul mõlemad vaidlustatud käskkirjas välja toodud põhjused.
16.Vaideotsuses on õigesti märgitud, et vanglateenistuse ametnikule esitatavad nõuded ning nõuetele vastavuse hindamine on sätestatud VangS § 1131 lg 2 alusel antud justiitsministri 23.07.2013 määruses nr 26, mille § 12 lg 1 p 6 kohaselt peab II klassi vanglainspektor oskama kasutada enesekaitsevahendeid, gaasirelva, külmrelva, ohjeldusmeetmeid, füüsilist jõudu ja ametijuhendis ette nähtud erivahendeid ning tundma põhjalikult nende kasutamise korda reguleerivaid õigusakte. Vanglaametnike teenistusrelvade (teleskoopnui, pipragaas) ning 8(10)
3-15-2412 ohjeldusmeetmete kasutamise koolituse korraldamine ja oskuste kontroll kehtestati Tallinna Vangla direktori 20.03.2013 käskkirjaga nr 50 (tl 39 pöördel). Nimetatud käskkirja resolutsiooni p 1 järgi tuli kõigil vanglaametnikel osaleda teenistusrelvade ja ohjeldusmeetmete kasutamise koolitusel vähemalt kord kvartalis. Kohtule teadaolevalt ei ole kaebaja nimetatud käskkirja vaidlustanud ega keeldunud ka allkirjastamast ametijuhendit, kus oli teenistusülesandena määratletud osavõtt õppe- ja teabepäevadest (vt ŽD 15.01.2015 ametijuhendi p 27). Järelikult nõustus kaebaja Tallinna Vangla direktori 20.03.2013 käskkirjaga nr 50 ning talle ametijuhendis määratletud teenistusülesannetega. Tallinna Vangla direktori 20.03.2013 käskkiri nr 50 oli kaebajale põhipalga määramise ajal kehtiv haldusakt ja justiitsministri määrus nr 26 kehtiv üldakt. Nendest juhindumine oli kaebajale kui vanglaametnikule kohustuslik. Toimiku materjalidest ilmneb (tl 40), et kaebaja osales koolitusel viimati aasta 2014 alguses. Seega ei olnud kaebaja vaidlustatud käskkirja andmise ajaks osalenud nõutud koolitusel üle aasta.
17.Apellatsioonkaebuses on märgitud, et kaebaja ei ole koolitusel osalenud kehva tervisliku seisundi tõttu. Kaebaja põeb hüpertooniatõbe. Ehkki käskkirja nr 50 resolutsiooni p-st 5 järeldub, et vangla aktsepteerib teenistusrelvade ja ohjeldusmeetmete kasutamise koolitusest ja eksami sooritamisest vabastamist tervislikel põhjustel, ei saa viidatust ringkonnakohtu hinnangul kuidagi järelduda, et vanglaametnik võibki jätta järjepidevalt kõik nõutud koolitused enam kui aasta vältel läbimata, arvestades vanglaametnikele kehtestatud nõudeid. Pigem saab tervislikel põhjustel koolitusest vabastamine olla põhjendatav ajutisest ja lühiajalisest terviseseisundi halvenemisest tingitud juhtudel. Kaebaja on püüdnud nii halduskohtus kui ringkonnakohtus menetluse vältel tõendada järjepidevat kehva tervislikku seisundit, mis välistab tema võimelisuse koolitusest osa võtta. See aga lisab pigem kaalu väitele, et kaebaja ei vasta vanglaametnikule kehtestatud nõuetele. Kaebaja kui II klassi vanglainspektori ametiastme ametnik pidi oskama ja olema suuteline kasutama vajadusel ka füüsilist jõudu ning enesekaitsevahendeid, gaasirelva, külmrelva ja ohjeldusmeetmeid (justiitsministri määruse nr 26 § 12 lg 1 p 6). Lisaks peab kaebaja ametiastme ametnik olema võimeline (oskama ja suutma) mh ennetada ja tõkestada kinnipeetavate allumatust, põgenemist ja muid erakorralisi sündmusi ning likvideerida nende tagajärgi (justiitsministri määruse nr 26 § 12 lg 1 p 6). Kuna kaebaja ei olnud vaidlustatud käskkirja andmise ajaks üle aasta nõutud koolituse järgselt eksamit sooritanud (tl 40), oli kaebaja vastavate oskuste tase tõendamata ning vangla võis põhjendatult lugeda, et kaebaja ei vastanud tema ametiastmele kehtestatud nõuetele. Ringkonnakohtu hinnangul saab ametniku nõuetele mittevastavus olla palgamäära arvestuse üks kaalutlusi, arvestades, et palgamäära kehtestamisel on mh kvalifikatsiooninõuded ja tööülesannete iseloom arvesse võetavad (justiitsministri määruse nr 13 § 1 lg 2). Vaidlustatud käskkirjas on välja toodud käskkirja kaalutlusi toetavad asjakohased õiguslikud alused.
18.Eeltoodu tõttu ei ole halduskohtule praegusel juhul etteheidetav see, et kohus on nõustunud vaideotsuse põhjendustega, neid kordamata, ja vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse otsuses täiendavalt lahti kirjutamata. Kohus on ka õigesti leidnud, et kaebaja võrdsuspõhiõigust vaidlustatud otsusega rikutud ei ole. Kaebajaga võrreldud vanglaametnikud ME ja SM erinevad kaebajaga koolitusnõuete täitmise poolest. Kaebajat ei saa võrrelda KU-ga, kuivõrd KU ametikoht (valvur) ei ole kaebaja ametikohaga sarnane (tl 186) ning KU haridustase vastab tema ametikohal nõutavale haridustasemele (tl 185). Lisaks sisaldab KU põhipalk tasu vanglaväliste saateülesannete eest (justiitsministri määruse nr 13 § 3 lg 3 p 1). NK ja kaebaja ametijuhendijärgsed teenistusülesanded on aga erinevad (tl 61–62; 66), mistõttu ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik kaebajat ja NK pidada võrreldavas olukorras olevateks isikuteks. 9(10)
3-15-2412 Kaebaja väited tema teenistusest vabastamata jätmisest ei ole praegusel juhul asjassepuutuvad ning kohus neid ei käsitle. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. III
18.Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Tulenevalt HKMS § 109 lõikest 1 apellatsioonimenetluse kulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lõike 1 alusel tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.