Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
21. september 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-16-548
Haldusasi
NM kaebus Maksu- ja Tolliameti 2. novembri 2015. a maksuotsuse nr 12.2-3/030694-4 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 4. oktoobri 2016. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – NM, esindaja Valeria Titova Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Rinat Šaidulin Kolmas isik – NR
Menetluse alus ringkonnakohtus
NM apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada NM apellatsioonkaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 4. oktoobri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-16-548. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada NM kaebus ning tühistada Maksu- ja Tolliameti 2. novembri 2015. a maksuotsus nr 12.2-3/030694-4 osas, millega NM kohustati solidaarselt NR-ga tasuma impordimakse kogusummas 5588,80 eurot.
Mõista Maksu- ja Tolliametilt NM kasuks välja esimese ja teise astme kohtus kantud menetluskulud 350,32 eurot (kolmsada viiskümmend eurot 32 senti).
Menetlusosaliste võimalikud muud menetluskulud esimese ja teise astme kohtus jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 23. oktoobril 2017 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).
3-16-548 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis 23.02.2015 teate nr 12.2-3/030694-1 alusel 19.02.2015 väärteomenetluse nr 930015000448 raames NM-lt ja NR-lt ära võetud Eesti maksumärkidega märgistamata sigarettidelt impordimaksude arvestamise ja tasumise õigsust. Maksuhalduri hinnangul on väärteomenetluses kogutud tõendid piisavad, et lugeda NM ja NR maksukohustuse tekkimine tõendatuks. Kontrolli tulemuste kohta koostati MTA 29.09.2015 kontrollakt nr 12.2-3/030694-2, mis on maksuotsuse lahutamatuks lisaks. Väärteoasjas nr 930015000448 koostatud 19.02.2015 vaatluse protokollist nähtuvalt peatasid MTA ametnikud kaubakontrolliks sõiduki Ford Transit (reg.nr XXXXXX), mida juhtis NM ja mille kaasreisijaks oli NR. Sõiduki kaubaruumist avastati kauba seest kaks musta kilesse pakendatud kasti sigarettidega (1770 müügipakendit, 35 400 sigaretti), millel olid Valgevene Vabariigi maksumärgid.
2.Maksu- ja Tolliamet kohustas 02.11.2015 maksuotsusega nr 12.2-3/030694-4 NM ja NR solidaarselt tasuma Eesti maksumärkidega märgistamata sigarettidelt arvestatud impordimaksud kogusummas 5588,80 eurot (sh tollimaks 935,22 eurot, aktsiisimaks 3451,50 eurot ja käibemaks 1202,08 eurot). Ühenduse tolliseadustiku (ÜTS; EMÜ nõukogu 12.10.1992 määrus nr 2913/92) art 202 lg-test 1 ja 3 tulenevalt on sigarettide ebaseaduslikul sissetoomisel tekkinud tollivõlg. Puuduvad tõendid, et kauba oleksid sisse toonud NM ja NR, kuid on tõendatud, et nemad ebaseaduslikult sissetoodud kaupa valdasid, hoidsid ja edasi toimetasid ning nad teadsid või oleksid pidanud teadma, et sigaretid on ühenduse tolliterritooriumile toimetatud ebaseaduslikult, mistõttu vastutavad nad tollivõlast tuleneva maksusumma tasumise eest solidaarselt (ÜTS art 213). Üldteada on asjaolud, et Lätist on võimalik soetada kolmandatest riikidest (sh Valgevenest) pärit sigarette; sigaretid on aktsiisikaup ja sellise kauba importimisel väljastpoolt Euroopa Liitu tuleb üldjuhul tasuda imporditollimaksu; tubakatoodete jaemüük on keelatud tänava- ja turukaubanduses ning kauplemisel on vajalik luba (registreering majandustegevuse registris); suurtes kogustes kaupade soetamisel vormistatakse ostu-müügileping, kaupadega käib kaasas arve ja saateleht ning tubakatoodete hulgimüügil arveldatakse sularahata. NM on tunnistanud, et ta ei tea, kellele sigaretid kuuluvad ja tema palgati üksnes autojuhiks, et tuua Vilniuse turult kaup Tallinnasse. NR toimetas enda sõnul edasi riideid kolmanda isiku jaoks ning ta ei teadnud kastide sisu. Tundmatult isikult kaubakaste vastu võttes oleks iga mõistlikult käituv isik kastid avanud ja veendunud, et selles on tõepoolest riided. ÜTS art 214 lg-st 2 ning art 215 lg-test 1 ja 4 tulenevalt saab tollivõla lugeda praegusel juhul tekkinuks sigarettide avastamise kohas (s.o Tallinnas) ja nende avastamise ajal (s.o 19.02.2015). Tollivõlg ei ole ÜTS art 233 lg 1 punkti d kohaselt kauba kinnipidamisega lõppenud ja tubakatoodete konfiskeerimine ei lõpeta maksude tasumise kohustust (vt ka Euroopa Kohtu 02.04.2009 otsus kohtuasjas C-459/07: 2(7)
3-16-548 Elshani). Sigarettidele rakendub tollimaksumäär 57,6% ning sigarettide tolliväärtus on määratud tolli andmetöötlussüsteemis COMPLEX perioodil 19.11.2014–19.02.2015 registreeritud sarnase kauba (erinevate sigaretimarkide lõikes) müügipakendi madalaimate väärtuste alusel. Alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse (ATKEAS) § 571 p-st 1 tulenevalt on alust arvata, et tubakatooted ei ole isiklikuks kasutamiseks, kui nende kogus on suurem kui 800 sigaretti. Seega saab NM ja NR valdusest leitud 35 400 sigaretti (1770 müügipakendit) lugeda kaubanduslikuks koguseks. ATKEAS § 22 lg 1 p 2 järgi peab aktsiisimaksu maksma ÜTS art 202 lg 3 kohane võlgnik. Tubakaaktsiis koosneb fikseeritud määrast (46,50 eurot 1000 sigareti kohta) ja proportsionaalsest määrast 34% müügipakendi levinuimast hinnast (3,00 eurot) iga müügipakendi kohta. Käibemaksuseaduse (KMS) § 13 lg 1 kohaselt moodustavad imporditava kauba maksustatava väärtuse kauba tolliväärtus ja kõik importimisel tasumisele kuuluvad maksud. KMS § 3 lg 6 p 1 järgi peab käibemaksu maksma ÜTS art 202 lg 3 kohane võlgnik.
3.NM esitas 18.03.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 02.11.2015 maksuotsuse nr 12.2-3/030694-4 tühistamiseks teda puudutavas osas. MTA ei ole tõendanud, et kaup toodi Eesti territooriumile ebaseaduslikult ning kaebajale ei saa panna kohustust tõendada vastupidist. Kauba ebaseaduslikku Eestisse toomist ei tõenda pelgalt asjaolu, et kaubal puudusid nõutav eestikeelne teave ja Eesti maksumärgid (mille asemel olid kaubal Valgevene maksumärgid). Isegi kui kauba ebaseaduslik sissetoomine oleks tõendatud, ei saaks kaebajat pidada ÜTS art 202 lg 3 järgi võlgnikuks, sest tema palgati üksnes autojuhiks, kelle ülesanne oli sõita Vilniuse turule, seal kaup peale laadida ja sõita tagasi Tallinnasse. Jääb arusaamatuks, kuidas oleks kaebaja pidanud teadma, et kinnikleebitud kastides on sigaretid. Sigaretid ei olnud kaebaja valduses, sest tema täitis käsunduslepingu alusel üksnes autojuhi rolli. Maksuhaldur on meelevaldselt lugenud rea asjaolusid üldteadaolevaks. Isegi kui kaebaja olnuks kastide sisust teadlik, ei oleks ta saanud olla teadlik, et sigaretid on toodud ühenduse territooriumile ebaseaduslikult. Igal kaupa ostval isikul ei saa olla kohustust kontrollida kauba märgistust ning kaubaga seotud maksukohustuste täitmist.
4.Maksu- ja Tolliamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Kaebajale kui kaubavedu teostanud vedajale laienevad võlaõigusseadusest (VÕS § 774 jj) tulenevad erinõuded ning vedaja kohustuste täitmisel saanuks kaebaja veose dokumentatsiooniga tõendada kauba seaduslikku sissetoomist. Kaebaja on väärteomenetluses kinnitanud, et teda ei huvitanud, millist kaupa tema valduses olevasse sõidukisse laaditakse ja tema kaupa ei kontrollinud. ÜTS art 202 lg-s 3 on tollivõla eest vastutavate isikute ring määratletud võimalikult avaralt (vt Euroopa Kohtu 17.11.2011 otsus kohtuasjas C-454/10: Jestel). Tähelepaneliku ja hoolsa ettevõtjana tegutsedes oleks kaebaja pidanud mõistlikult teadma tollieeskirjade rikkumisest ja saanuks ebaseadusliku kauba transpordist keelduda.
Kolmas isik NR kaebuse suhtes seisukohta ei esitanud.
6.Tallinna Halduskohus jättis 04.10.2016 otsusega NM kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja juhitud kaubikust avastati 19.02.2015 kaks kasti (1770 müügipakendit) Eesti maksumärkidega märgistamata sigarette. MTA ei väida, et kauba oleks ühenduse tolliterritooriumile toonud kaebaja või tema kaasreisija. Vaidlus on selles, kas tuvastatud asjaoludel saab kaebajat pidada ÜTS art 202 lg 3 kolmanda taande alusel tollivõlgnikuks solidaarselt NR-ga. Sigarettide kogust arvestades kuulusid need maksustamisele, kuid puuduvad igasugused tõendid, et sigaretid oleksid ületanud tollipiiri seaduslikult ja läbinud tolliformaalsused. Sellises olukorras on põhjendatud eeldada, et tegemist on ebaseaduslikult sissetoodud kaubaga ning maksuhaldur ei pea tõendama, et kaup on ühenduse tolliterritooriumile toodud 3(7)
3-16-548 ebaseaduslikult, vaid kaebajal on maksukorralduse seaduse (MKS) § 150 lg 1 järgi kohustus lükata see põhjendatud kahtlus ümber. Kaebaja seda teinud ei ole. Maksuhaldur on tõendanud, et kaebaja valduses oli sõiduk, millega ta vedas kaupa Vilniusest Tallinna. Sigaretikastide sõidukisse laadides sai kaebaja endale nende valduse ja sigaretid olid äravõtmise ajal kaebaja faktilise võimu all (vt asjaõigusseaduse (AÕS) § 32 ja § 36 lg 1). Vedaja valdust kinnitab näiteks seegi, et vedaja vastutab alates veose vedamiseks vastuvõtmisest kuni veose üleandmiseni nii veose kaotsimineku kui ka kahjustumise eest (vt VÕS § 792 jj). Seega saab kaebajat pidada võlgnikuks ÜTS § 202 lg 3 kolmanda taande tähenduses. Tõendatud ei ole, et kaebaja oli teadlik sellest, et tema valduses olnud kaup on sisse toodud ebaseaduslikult. Sigaretikastid olid pakitud mustadesse kilekottidesse ning ilmselt ei paistnud läbi pakendi, millist kaupa need sisaldavad. Samuti puuduvad tõendid, et keegi oleks kaebajale öelnud, et kastides on Eesti maksumärkideta sigaretid, või oleks kaebaja ise või tema juuresolekul keegi teine enne MTA ametnikke neid pakendeid avanud. Kaebaja on väärteomenetluses eitanud pakendite sisust teadmist ja vastupidist ei ole tõendatud. Ka 08.06.2015 väärteootsuses on kaebaja süü vormiks loetud ettevaatamatus hooletuse vormis ning maksumenetluses ei ole kogutud selle kohta täiendavaid tõendeid. See ei too siiski kaasa maksuotsuse tühistamist, sest MTA alternatiivse käsitluse kohaselt oleks NM pidanud kauba saamise ajal teadma, et see on sisse toodud ebaseaduslikult. Tähelepaneliku ja hoolsa ettevõtjana oleks kaebaja pidanud kauba vedajana tegema kõik temalt mõistlikult eeldatava, veendumaks temale vedamiseks antud kauba seaduslikkuses (vrd Euroopa Kohtu 17.11.2011 otsus kohtuasjas C-454/10: Jestel, p-d 20-26). Kaebaja on 19.02.2015 ja 28.04.2015 ütlustes ise selgitanud, et teda ei huvitanud, millist kaupa tema kasutuses olnud kaubikusse laaditakse ning ta ka ei kontrollinud seda. Seega ei teinud kaebaja omalt poolt midagi, et veenduda kauba seaduslikus sissetoomises. Kaebaja oleks pidanud kauba saatjatelt vähemalt küsima, mis tema kaubikusse laaditavates kastides sisaldub. Samuti oleks tal olnud võimalik nõuda veokirja väljastamist (VÕS § 775) ja vajadusel kanda sinna märkus, et kinnise pakendi tõttu ei saanud ta veose sisu kontrollida (VÕS § 776 lg 3). Juhul, kui veose dokumentatsioonis olnuks näiteks märgitud, et kastides on riided, ning kaebajal puudus võimalus seda kontrollida, võiks tõesti olla põhjendamatu väita, et kaebaja pidi teadma kauba sisust ja selle ebaseaduslikkusest. Kuna kaebaja ei tundnud üldse huvi, mida ta veab, siis ei ole tal võimalik ka tõendada, et maksud on määratud valesti. MTA seisukohta, et ÜTS art 202 lg-s 3 on tollivõla eest vastutavate isikute ring määratud võimalikult laialt, toetab ka Euroopa Kohtu praktika (nt C454/10: Jestel, p 13; C-414/02: Spedition Ulustrans, p 25; C-195/03: Papismedov jt, p 38). Kaebajat on õigesti käsitatud tollivõlgnikuna ning asjas ei ole vaidlust kinnipeetud kauba tolliväärtuse määramise ega maksusummade arvutuskäigu üle.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.NM palub 03.11.2016 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Maksuhaldur ja halduskohus on käsitanud apellanti tollivõlgnikuna, leides, et tema valdas ebaseaduslikult tolliterritooriumile sissetoodud kaupa ning oleks kauba saamise ajal pidanud teadma, et kaup on toodud sisse ebaseaduslikult. Halduskohus järeldas ebaõigesti, et tegemist oli kaubaveolepingust tulenevate kohustuste täitmisega ning sellest tulenevalt sai apellant sigarettide valduse. Apellant ei teostanud kaubavedu, vaid täitis autojuhi rolli käsunduslepingu alusel ning tema ainsaks ülesandeks oli toimetada NR Vilniusesse ja sealt tagasi Tallinna (st teostas reisijavedu). Sigaretikastid ostis NR ja müüja andis need tema valdusesse. VÕS § 826 lg 1 viimase lause kohaselt eeldatakse, 4(7)
3-16-548 et reisijavedu hõlmab ka pagasi vedu. Kuna NM ei olnud kauba vedajaks, vaid tegemist oli NR pagasiga, ei pidanudki apellant selgitama välja kastide sisu ja kauba seaduslikkust. Tegelik võim (valdus) kastide üle oli NR-l. Maksuotsusest ei ole arusaadav, millist käitumist kaebajale ette heidetakse (st pole ära näidatud maksuotsuse faktilist alust). Puudub teave selle kohta, et kaebaja osales tehingus, võttis kauba vastu ja valdas seda.
8.Maksu- ja Tolliamet vaidleb 30.12.2016 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Kuna igasugune veoleping kui teenuse osutamise leping on töövõtulepingu tüüpi (st tulemusele suunatud), mitte käsunduslepingu tüüpi (st tegevusele suunatud), siis ei ole võimalik väita, et apellant osutas teenust käsunduslepingu alusel. Apellandi väide, et ta ei täitnud kaubavedaja rolli, on paljasõnaline ja vastuolus tuvastatud faktiliste asjaoludega. NM oli teadlik ülesandest sõita koos NR-ga Vilniusesse Garjunai turule, laadida seal kaup sõidukile ning viia see Tallinna Balti jaama. Kuna tegemist oli kaubanduslikku laadi kaubaga, ei saa seda pidada NR pagasiks. Samuti oli NM hästi teadlik kauba iseloomust ja kuuluvusest (karpide ja pakendite peal olid saajate nimed) ning enda ülesandest transportida kaup Vilniusest Tallinna. Apellatsioonkaebuse väited on osaliselt vastuolulised ja maksuhaldur jääb oma varasemalt esitatud vastuväidete juurde.
Kolmas isik NR ei ole apellatsioonkaebuse suhtes seisukohta esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Asjas käib sisuline vaidlus üksnes selle üle, kas maksuhaldur on käsitanud NM õigesti ÜTS art 202 lg 3 kolmanda taande alusel tollivõla eest vastutava isikuna. Asjas ei ole esitatud väiteid, et maksuhaldur oleks määranud kinnipeetud kauba tolliväärtuse ebaõigesti või eksinud tasumisele kuuluvate impordimaksude väljaarvutamisel. Vaidlus puudub ka faktiliste asjaolude üle, et NM juhitud ja tema valduses olevast kaubikust, mis peeti kinni Tallinnas 19.02.2015 ja milles viibis kaasreisijana NR, avastati kahest musta kilesse pakendatud kastist kokku 35 400 Eesti maksumärkideta sigaretti (s.o 1770 müügipakendit).
11.Maksuhaldur ei ole väitnud, et apellant oleks avastatud sigaretid ise ebaseaduslikult ühenduse tolliterritooriumile toonud või sellises tegevuses teadlikult osalenud, vaid tugineb ÜTS art 202 lg 3 kolmandale taandele, mille kohaselt on võlgnikuks muu hulgas isik, kes omandas ebaseaduslikult ühenduse tolliterritooriumile toodud kauba, millelt tuleb tasuda imporditollimaks, või valdas seda ning kes kauba omandamise või saamise ajal teadsid või oleksid pidanud teadma, et see on sisse toodud ebaseaduslikult. Kauba ebaseaduslik tolliterritooriumile toomine tähendab kauba sissetoomist ilma tollikontrolli läbimata (vt ÜTS art 202 lg 1; Euroopa Kohtu 02.04.2009 otsus kohtuasjas C-459/07: Elshani, p-d 20-22). Kuna sigarettide hulk ületas kordades ATKEAS § 571 p-s 1 märgitud isiklikuks kasutamiseks mõeldud kogust (800 sigaretti), ei saanud nende suhtes ATKEAS § 27 lg 1 p 6 ja lg 6 järgi kohalduda aktsiisivabastus ning imporditud ja tarbimisse lubatud tubakatooted peavad ATKEAS § 61 lg 3 kohaselt olema maksumärgistatud, siis ei saa olla mõistlikku kahtlust selles, et tegemist oli ebaseaduslikult sissetoodud kaubaga. Maksumärkideta sigarettide ebaseadusliku valdamise korral ühenduse tolliterritooriumil saab võlgnikuks ÜTS § 202 lg 3 kolmanda taande alusel pidada iga valdajat, kes ebaseaduslikult ühenduse tolliterritooriumile toodud aktsiisikaupa valdab, sõltumata valduse kestusest või selle ajast kauba ebaseaduslikult ühenduse tolliterritooriumil viibimise ajal (vt Tallinna Ringkonnakohtu 28.04.2017 otsus nr 315-2529, p 18).
5(7)
3-16-548
12.Apellatsioonkaebuse väited NM tegutsemisest NR-ga sõlmitud reisijaveolepingu alusel ei ole tõendatud ega usutavad. NM 19.02.2015 ja 28.04.2014 ütlustest (protokollid – tl 7172p; tl 84-85p; tõlked – tl 75-76p; tl 105-107), NT 18.03.2015 ütlustest (protokoll – tl 77-79p; tõlge – tl 81-83p), VP 28.04.2015 ütlustest (protokoll – tl 86-87; tõlge – tl 108-109p) ning NM esindaja 17.11.2015 selgitustest (tl 48) nähtub kokkuvõtlikult, et erinevate isikute tellimusel Leedust kauba Eestisse toomine oli NR regulaarselt toimuvaks äritegevuseks ning peamiselt tegutses tema autojuhina VP. Seoses 18.–19.02.2015 välisriigis viibimisega palus kas VP ise või NR Leedust kauba toomiseks abi NM-lt, kes rentis selleks kaubiku ja NR maksis talle kauba transportimise eest 400 eurot. Kuna NR ja NM vahelise tehingu sisuks oli kauba sihtkohta toimetamine, mitte lihtsalt transporditeenuse osutamine, tuleks seda käsitada töövõtulepinguna (VÕS § 635 lg 1), mitte käsunduslepinguna (VÕS § 619). Samas ei ole tuvastatud asjaolude põhjal ka alust kohaldada kaubaveolepingu (VÕS § 774 lg 1) sätteid, sest NM ei tegutsenud iseseisva vedajana ning tal puudus muu hulgas kohustus anda kaup sihtkohta jõudes üle kolmandale isikule (saajale). Kuna NM ei ole alust käsitada vedajana, siis ei saa heita talle ette ka vedaja hoolsuskohustuse täitmata jätmist.
13.Valdus on tegelik võim asja üle (AÕS § 32) ning valdaja on isik, kelle tegeliku võimu all asi on (AÕS § 33 lg 1). Samas ei ole AÕS § 33 lg 3 kohaselt valdajaks isik, kes teostab tegelikku võimu asja üle teise isiku korralduste kohaselt tema majapidamises või ettevõttes. Sellisel juhul käsitatakse asja suhtes tegelikku võimu omavat isikut nn valduse teenijana ning valdajaks on isik, kelle jaoks valduse teenija asja valdab (vt lisaks P. Varul jt. Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2014, lk 28-29; K. Kullerkupp. Vallasomandi üleandmine. Õigusdogmaatiline raamistik ja kujundusvõimalused. Doktoritöö. Tartu, 2013, lk 158-159, p 3.1.5.3 – http://hdl.handle.net/10062/29296). See tähendab, et valduse teenija ei tegutse enda tahte kohaselt, vaid täidab teise isiku korraldusi. Seejuures ei saa määravaks pidada, kas selline alluvussuhe on korrektselt vormistatud või mitte. Praegusel juhul puuduvad igasugused tõendid, millest saaks järeldada, et NM tahe oleks olnud suunatud NR korraldusel sõidukisse paigutatud kauba suhtes isikliku (iseseisva) valduse saamisele, millest tulenevalt saab kauba suhtes tegelikku võimu omava isiku ehk valdajana käsitada üksnes NR, kuid mitte tema korraldustele ja juhtnööridele alludes tegutsenud NM. Vastupidist järeldust ei saa teha ka sellest, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleks tollivõlgnike ringi käsitada võimalikult laialt (nt 17.11.2011 otsus kohtuasjas C-454/10: Jestel, p-d 12-13; 03.03.2005 otsus kohtuasjas C-195/03: Papismedov jt, p-d 38-40; 23.09.2004 otsus kohtuasjas C-414/02: Spedition Ulustrans, p 25 jj), sest viidatud kohtupraktikast ei tulene järeldust, et valdust ÜTS art 202 lg 3 kolmanda taande tähenduses peaks käsitama autonoomse mõistena, millel on tavapärasest lahknev sisu.
14.Praeguse vaidluse asjaolud erinevad oluliselt haldusasjas nr 3-15-2529 käsitletud juhtumist, sest kauba Leedust toomine toimus NR vahetu kontrolli all ning samas puuduvad tõendid, et NM oleks olnud või pidanuks olema teadlik NR juhtnööride alusel kaubikusse paigutatud musta kilesse pakitud kahe kasti sisust ja kauba ebaseaduslikkusest. Maksuhaldur ei ole väitnud, et Vilniuse Garjunai turult polekski NR-l olnud võimalik soetada muud kaupa peale maksumärgistamata sigarettide (nt riideid). Kui NM ei pidanud mõistma NR korralduste ebaseaduslikkust, ei ole talle ka põhjust heita ette nende korralduste täitmist. Kuna NM ei ole alust käsitada kauba valdajana, siis ei saa teda pidada ka tollivõla eest vastutavaks isikuks.
15.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel rahuldab ringkonnakohus NM apellatsioonkaebuse ning tühistab Tallinna Halduskohtu 04.10.2016 otsuse. Ringkonnakohus teeb asjas ise uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ja tühistab MTA 02.11.2015 maksuotsuse NM puudutavas osas.
6(7)
3-16-548
16.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et NM on tasunud kahes kohtuastmes kokku riigilõivu 350,32 eurot, kuid pole esitanud andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna riigilõivu tasumise põhjendatuse ega vajalikkuse üle ei saa olla vaidlust, tuleb kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel mõista vastustajalt välja tervikuna. MTA võimalikud menetluskulud esimese ja teise astme kohtus jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Maret Altnurme
Villem Lapimaa
Virgo Saarmets
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.