Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene, Tiina Pappel 21.09.2017, Tartu 3-16-2466 Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vangla vastu talle tekitatud varalise kahju hüvitamiseks summas 20 eurot (seoses 2016. a novembrikuu eest õppetasu saamata jäämisega) Tartu Halduskohtu 04.04.2017. a otsus Juri Kolesnikovi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Juri Kolesnikov Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja toimikusse Juri Kolesnikovi 23.08.2017. a seisukoht.
2.Tagastada Juri Kolesnikovile apellatsioonkaebuse lisad nr 2 ja 3 ning 23.08.2017. a seisukohale lisatud Tartu Vangla 21.08.2017. a vastus.
3.Jätta rahuldamata Juri Kolesnikovi taotlus vanglalt ravilugude nr 420 ja 426 väljanõudmiseks.
4.Jätta Juri Kolesnikovi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 04.04.2017. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
5.Jätta Juri Kolesnikovi menetluskulud ringkonnakohtus (riigilõiv 15 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 23.10.2017 (k.a.) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.J. Kolesnikov esitas 03.11.2016 ja 15.12.2016 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotlused kokku 40 euro nõudes seoses asjaoluga, et vangla ei tasunud talle 2016. a septembri- ja novembrikuu eest riigikeele õppimise tasu. J. Kolesnikovi väitel käis ta 01. ja 08.11.2016
meditsiinikabinetis, kus seletas arstile, et tal valutab selg, mistõttu ta ei olnud võimeline riigikeele kursusele minema. J. Kolesnikovi arusaamist mööda ta vabastati koolist, sest teda on ka varem vabastatud ning ta läks nendel päevadel voodisse ega käinud kusagil mujal. Lisaks märkis J. Kolesnikov, et valvurid ei toonud talle seletuskirja blanketti, mistõttu ta oli koolist vabastamises kindel ning vastasel juhul oleks ta kooli läinud.
2.Tartu Vangla jättis 20.12.2016. a otsusega nr 1-13/231-2 J. Kolesnikovi taotlused rahuldamata.
3.J. Kolesnikov esitas 28.11.2016 ja 04.01.2017 Tartu Halduskohtule kaebused, milles ta palus mõista Tartu Vanglalt välja keelekursustel osalemise eest õppetasu septembris 20 eurot ja novembris 20 eurot. Kaebuse põhjendused: Kaebajal esinevad probleemid seljaga, mistõttu ta ei saa mõnikord seljavalu tõttu riigikeele kursusele minna ning ta teatas sellest 20. ja 21.09.2016 hommikul. Ka 01. ja 08.11.2016 hommikul teatas kaebaja valvurile, et ei saa seljavalu tõttu kursusele minna. Ta ütles seda ka medõele ja läks voodisse terveks päevaks. Valvurid ei toonud talle seletuskirja blanketti, seega ta vabastati koolist. Kui teda oleks hoiatatud, et ei vabastatud nendel päevadel, siis oleks ta kooli läinud.
4.Tartu Vangla teatas 02.02.2017. a vastuses, et kaebus on põhjendatud 2016. a septembrikuu osas ning teatas 14.03.2017. a vastuses, et kaebajale on 10.02.2017 tasutud septembrikuu riigikeele kursusel osalemise eest 20,71 eurot.
5.Tartu Halduskohus lõpetas 17.03.2017. a määrusega menetluse kahjuhüvitise nõude osas seoses 2016. a septembrikuu eest saamata jäänud õppetasuga. Halduskohus jättis 04.04.2017. a määrusega J. Kolesnikovi kaebuse muutmise taotluse rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus jättis 24.05.2017. a määrusega J. Kolesnikovi määruskaebused rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 17.03.2017. a ja 04.04.2017. a määrused muutmata. Riigikohus jättis 03.08.2017. a määrusega J. Kolesnikovi määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu 24.05.2017. a määruse peale menetlusse võtmata.
6.Tartu Halduskohus jättis 04.04.2017. a otsusega J. Kolesnikovi kaebuse rahuldamata täies ulatuses ja menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Otsuse põhjendused: 1) Ei ole usaldusväärne, et medõde otsustas enne arstiga konsulteerimist, et kaebaja, lähtudes tema terviseseisundist, oli 01.11.2016 võimeline keelekursusel osalema ja pidas arstiga konsultatsiooni vaid ravimi määramise osas. Medõe J. Hrapova 01.11.2013. a sissekanne ja selle kohta 23.01.2017 tehtud kommentaar räägib pigem sellest, et otsus kaebaja vabastamata jätmise kohta oli tehtud pärast konsulteerimist arstiga ehk ajal, mil kaebaja oli juba tema kabinetist lahkunud. Järelikult ei teavitanud medõde J. Hrapova kaebajat 01.11.2016 keelekursustest vabastamata jätmisest ei otseselt ega vanglaametniku kaudu. Kui medõde ega vanglaametnik ei andnud kaebajale teada, kas ta sai 01.11.2017 keelekursusest vabastamise või mitte, pidi ta ise välja selgitama, kas vabastus on või ei ole. Kaebaja ei väitnud istungil või istungiprotokolli parandamise taotluses, et naastes eluosakonda ütles ta vanglaametnikule, et medõde lubas langetada otsuse pärast arstiga konsulteerimist. Seega on alus pidada tõepäraseks vanemvalvur M. Areni ütlusi, et 01.11.2016 küsis ta kaebajalt kontrolli tulemusest ja kaebaja vastas talle, et vabastus on olemas. On võimalik, et 01.11.2017 oli vanglaametnik hõivatud teiste tööülesannetega ja jäi uskuma kaebaja sõnu. Järelikult ei saa ette heita vanglaametnik M. Areni poolt kaebajale selgituskirja blanketi toomata jätmist. Seega ei ole medõe J. Hrapova ja vanglaametniku 01.11.2016. a tegevusetus õigusvastane ja kaebaja õigusi rikkuv. 2) Puuduvad alused kahelda medõe M. Irmaki ütlustes, et 08.11.2016 teatas ta kaebajale, et ta ei saa keelekursusest vabastust. Ei ole usutav, et medõde ei teavitanud kaebajat vabastamata
jätmisest ja kaebaja lahkus kabinetist seda küsimata. Eluliselt ei ole usutav, et meditsiinitöötaja ei ütle kinnipeetavale informatsiooni (v.a mõned erandid), mille teadasaamine oli visiidi eesmärgiks. Tuvastatud ei ole, et medõde M. Irmak oli kaebaja suhtes tegevusetu ja sellega rikuti kaebaja õigusi. 08.11.2016 vanglaametniku poolt kaebajale selgituskirja blanketi toomata jätmine ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Selline asjaolu ei ole oluline, kuna kaebaja sai teada vabastamata jätmisest medõe kabinetis. Seega ei ole täidetud varalise kahju rahuldamise eeldused. 3) Kui kaebajal esines 01. ja 08.11.2016 seljavalu, kuid ta ei saanud vabastust, ei saa kindlalt väita, et ta oleks keelekursusele läinud. Kursusel osalemine on vabatahtlik, seetõttu lõpliku otsuse teeb kinnipeetav ise. Veenev ei ole kaebaja väide, et kui ta ei läheks üks kord mõjuva põhjuseta kursusele, siis ei oleks tal motivatsiooni (õppetasu kaotamise tõttu) minna kursusele ka teistel päevadel. Kui 01.11.2016. a episoodi puhul võis tunnistaja J. Hrapova vastuolulise ütluse osas tekkida kahtlus, kas kaebaja sai aru, et ei ole keelekursusest vabastust saanud, siis 08.11.2016. a episoodi puhul ei ole kahtlust, et ta ei saanud vabastust. Seega kui kaebajal oli novembrikuus kasvõi üks kord mõjuva põhjuseta keelekursusest puudumine, oli vastustajal õigus jätta 20 eurot maksmata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
7.J. Kolesnikov esitas 27.04.2017 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 04.04.2017. a otsus. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus hindas ebaõigesti medõe M. Irmaki tegevust ja mõistis 08.11.2016. a episoodi asjaolusid ebaõigesti. Kaebaja ei käinud 08.11.2016 meditsiiniosakonnas. Valvur M. Seppor saatis ta liftiga teisele korrusele, kus M. Irmak asus. Valvur ei oodanud teda elusektsioonis, vaid ukse juures, mida kinnitas medõde M. Irmak 17.03.2017 antud ütlustes, ja oli medõe vaateulatuses, kuid viimane ei öelnud valvurile midagi, kuigi oli kohustatud seda tegema, ning valvuriga lahkuti kindlusega, et kaebaja on koolist vabastatud. Kui ta oleks teadnud, et teda ei vabastatud 01. ja 08.11.2016 koolist, siis ta oleks kooli läinud vaatamata valule, kuid ta oleks sealt kindlasti tagasi saadetud, sest sedamoodi tehti 18.10. ja 06.12.2016. 2) M. Irmak valetas kohtule 17.03.2017. a istungil, sest vastas 23.01.2017 vangla juristile, et möödas on palju aega ega mäleta täpselt, mida ta vastuvõtul rääkis. Samamoodi vastas medõde J. Hrapova 23.01.2017. Ka valvur M. Seppor ütles seda kohtus. Esimesena kutsuti küsitlemisele J. Hrapova ning M. Irmak oli ukse taga ja ilmselt kuulis, kuidas kohtunik nõudis vastust, et kaebajale öeldi, et teda ei vabastata või J. Hrapova ütles M. Irmakile seda, mida peab kohtunikule ütlema, kui ta väljus ruumist ja M. Irmak ei jõudnud veel ruumi siseneda. Seetõttu M. Irmak ütles, et ta mäletab kõike suurepäraselt, et kaebaja tuli paberitega ja ta kindlasti ütles kaebajale, et teda ei vabastata koolist. M. Irmak vaatas enne kohut kaebaja meditsiinikaarti ja rääkis kohtus ainult seda, mis on kirjas meditsiinikaardil. M. Irmak ei öelnud valvurile, et ta ei vabastanud kaebajat koolist, sest seda väitis valvur M. Seppor kohtus. 3) Õhkkonna vahetusest räägitu kõlas teisiti, kui kohus kirjutab. Ta vastas, et loomulikult ta võis öelda valvuritele mida iganes, kuid ta ei saa aru, miks oleks pidanud neid petma, ta viibib kambris 24/7 ja hea meelega vahetab õhkkonda, kui tervis võimaldab, ainult valu tõttu võib jääda kambrisse.
8.Tartu Vangla esitas 30.05.2017 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta J. Kolesnikovi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 04.04.2017. a otsus muutmata. Vastuse põhjendused: Vaidlusalustel kuupäevadel toimus kaebaja vastuvõtt vastuvõtukabinetis, mitte meditsiiniosakonnas, kuid asjaolu, et kohus on kasutanud sõna meditsiiniosakond, ei muuda vaidluse sisu. Kaebaja järeldused tunnistajate omavahelisest suhtlusest istungi ajal on meelevaldsed. Varasematele intsidentidele viitamine on asjakohatu, kuna ei puuduta käesolevat
vaidlust. J. Hrapova konsulteeris 01.11.2016 meditsiiniosakonnas arstiga peale seda, kui oli kaebajaga vastuvõtu lõpetanud, kuid konsultatsioon puudutas üksnes valuravi määramist, mitte koolist vabastust. Medõed iseseisvalt patsientidele ravi ei määra. Koolist vabastamise üle otsustamisel ei ole vajadust arsti kooskõlastuseks. Istungil kinnitas J. Hrapova, et ei andnud kaebajale 01.11.2016 koolist vabastust ja ta ütles seda ka kaebajale. M. Irmak avaldas istungil tõsikindlalt, et teavitas kaebajat, et tal puudub koolist vabastuse näidustus. Samuti meenus M. Irmakile, et kaebaja saabus kabinetti hulga paberitega ja lahkus poole vestluse pealt. Taolisest kaebaja käitumisest võib teha järelduse, et ta ei olnud rahul medõe otsusega teda koolist mitte vabastada ja väljendas oma pahameelt poole vestluse pealt lahkudes.
9.J. Kolesnikov esitas 23.08.2017. a seisukoha, milles leidis, et vastustaja valetab kohtule ning palus kohtul välja nõuda 13.09.2016. a ravilugu nr 426 ja 30.08.2016. a ravilugu nr 420.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.
11.Kaebaja ei nõustu apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 04.04.2017. a otsusega tervikuna. Ringkonnakohus peab esmalt selguse mõttes vajalikuks märkida, et menetluses on kaebus Tartu Vangla vastu varalise kahju hüvitamise nõudes summas 20 eurot seoses 2016. a novembrikuu eest õppetasu saamata jäämisega. Tartu Halduskohtu 17.03.2017. a määrus, millega kohus lõpetas menetluse kahju hüvitamise nõudes seoses 2016. a septembrikuu eest saamata jäänud õppetasu nõudega, on jõustunud 03.08.2017.
12.Vabariigi Valitsuse 28.06.2007. a määruse nr 182 „Kinnipeetavale õppimise eest tasu maksmise määrad ning tasu arvutamise ja maksmise kord“ (Kord) § 3 lg 1 kohaselt peatatakse kinnipeetavale igakuise tasu maksmine selleks kuuks, kui kinnipeetav on puudunud õppetöölt põhjuseta. Pooled ei vaidle selle üle, et 2016. a novembrikuu eest kaebajale õppimise tasu ei makstud, kuna kaebaja puudus 01.11.2016 ja 08.11.2016 õppetöölt põhjuseta. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebaja puudus põhjuseta vangla õigusvastase tegevuse tulemusena ning kas tal tekkis seetõttu õigus nõuda endale tekitatud varalise kahju hüvitamist.
13.Korra § 3 lg 3 kohaselt loetakse põhjusega puudumiseks lühiajalisel väljaviimisel ja väljasõidul viibimist, kohtuistungil osalemist, lühi- ja pikaajalisel kokkusaamisel viibimist, puudumist tervislikel põhjustel, sotsiaalprogrammis osalemist või muud vangla poolt aktsepteeritud põhjust. Ringkonnakohus nõustub vastustaja poolt kohtumenetluses väljendatud seisukohaga selles, et tervislikel põhjustel õppetööst puudumise näidustust peab tõendama kinnipeetav. Seega on õppimist takistava terviseprobleemi korral kinnipeetaval kohustus pöörduda näidustuse kindlakstegemiseks meditsiinitöötaja poole. Ühtlasi nõustub ringkonnakohus halduskohtu ja vastustaja seisukohaga selles, et kinnipeetava õppetöös osalemiseks vajalikku tervislikku seisundit ei pea tingimata hindama arst, vaid seda võib teha ka medõde. Sarnast põhimõtet on Riigikohus väljendanud kinnipeetava töökohustuse täitmist takistava tervisliku seisundi hindamise osas ning ringkonnakohtu arvates puuduvad mõjuvad põhjused, et kinnipeetava õppetööd takistavat tervislikku seisundit teisiti hinnata (vt RKHK 22.01.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 16). Vaidlust ei ole selle üle, et mõlemal vaidlusalusel päeval pöördus kaebaja meditsiinikabinetti, kus teda võttis vastu medõde ning kummalgi korral kaebajat tervise tõttu õppetööst ei vabastatud (tl 32). Seega oli Korra § 3 lg-s 1 sätestatud normi koosseis käesoleval juhul täidetud.
14.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju
hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 8 lg 1 kohaselt hüvitatakse varaline kahju rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kaebaja varalise kahju hüvitamise nõude aluseks on väide, et 01.11.2016 ega 08.11.2016 ei teavitanud medõde ega vanglaametnik kaebajat õppetööst vabastamata jätmisest, mistõttu jättis kaebaja õppetööle minemata teadmises, et ta ei puudu põhjuseta. Kui kaebajat oleks terviseseisundile antud hinnangust kohaselt teavitatud, oleks ta õppetöös osalenud. Kaebaja kohtumenetluses esitatud väidetest võib järeldada, et kaebaja arvates põhjustas medõe ja vanglaametniku väidetav tegevusetus (kaebaja teavitamata jätmine) 01.11.2016 ja 08.11.2016 kaebajale varalise kahju, milleks oli õppetasu saamata jäämine. Halduskohtu otsus keskendub kaebaja kohese teavitamise tõendatuse kontrollimisele.
15.Ringkonnakohus on seisukohal, et medõe ja / või vanglaametniku väidetava tegevusetuse kontrollimine oli halduskohtu poolt menetluslikult otstarbetu. Riigikohus on leidnud, et kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama kaebaja õiguste rikkumise ja haldusorgani õigusvastase tegevuse. Kahju hüvitamist ei ole õigust nõuda, kui isiku õigusi ei ole rikutud. Seega puudub alus hüvitisenõudeks ka juhul, kui halduse õigusvastasel tegevusel on küll seos väidetava kahjuga, kuid halduse tegevus ei riku isiku õigusi. Näiteks on selline olukord võimalik juhul, kus norm, millele isik tugineb, ei loo ega kaitse isiku õigust, mille rikkumisest väidetav kahju tekkis (RKHK 26.04.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-17-12, p-d 7-8). Käesoleval juhul ei ole kaebaja viidanud õigusnormile, mille rikkumisele tuginedes saaks ta taotleda vanglalt kahju hüvitamist selle eest, et talle õppetöös põhjuseta puudumise eest tasu maksmine 2016. a novembrikuu eest peatati.
16.Ühtlasi on Riigikohus korduvalt väljendanud seisukohta, et RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb muu hulgas nõue tuvastada põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju vahel (vt RKHK 26.04.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-17-12 p 7; 09.03.2010. a otsus asjas nr 3-3-1-94-09, p 9; 16.03.2005. a otsus asjas nr 3-3-1-93-04, p 11). Põhjusliku seose sisustamisel tuleb RVastS § 7 lg 4 alusel lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg-st 4: isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Eeltoodu ei tähenda, et kannatanule tuleb hüvitada igasugune ja rikkumisega ükskõik kui kauges seoses olev negatiivne tagajärg. Teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine on piiratud VÕS § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3 alusel – seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju ei tule hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Normi kaitse-eesmärgiga hõlmamata õigusi halduse õigusvastane tegevus ei riku (vt RKHK 07.10.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-11-15, p 12).
17.Ringkonnakohus ei näe põhjuslikku seost medõe ja / või vanglaametniku väidetava tegevusetuse ning kaebajale õppetasu maksmata jätmise vahel. Korra § 3 lg-st 1 tuleneb selgelt, et kaebajal jäi 2016. a novembris õppetöös osalemise eest tasu saamata keelekursuselt puudumise, mitte medõe ja / või vanglaametniku ebapiisava teavitamise tõttu. Ringkonnakohus on eelnevalt (otsuse p 13) märkinud, et tervislikel põhjustel õppetööst puudumise näidustust peab tõendama kinnipeetav. Seetõttu on halduskohtu arutlused teemal, kas tõendid kogumis kinnitavad, et medõde J. Hrapova ning medõde J. Irmak teavitasid kaebajat koheselt meditsiinikabinetis õppetööst puudumiseks vabastuse andmata jätmisest või mitte, asjakohatud ning ringkonnakohus ei pea täiendavalt vajalikuks hinnata apellatsioonkaebuse väiteid tõendite ebaõige hindamise ja kohtuistungil viibinud tunnistaja ütluste ebausaldusväärsuse kohta.
18.HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Kaebaja esitas koos apellatsioonkaebusega 8 lisa, millest lisad nr 1 ja 4-8 on juba ringkonnakohtu 14.08.2017. a määrusega tagastatud. Apellatsioonkaebuse lisana nr 2 on kaebaja esitanud enda 02.01.2017. a kirja vanglale ja lisana 3 vangla vastuse. Täiendavalt esitas kaebaja 23.08.2017. a seisukoha lisana Tartu Vangla 21.08.2017. a vastuse J. Kolesnikovi teabenõudele seonduvalt 08.11.2016 medõe vastuvõtul käiguga. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist asjas tähtsust omavate tõenditega, mistõttu ringkonnakohus tagastab kaebajale apellatsioonkaebuse lisad nr 2 ja 3 ning Tartu Vangla 21.08.2017. a vastuse. Ringkonnakohus jätab rahuldamata ka J. Kolesnikovi taotluse ravilugude nr 420 ja 426 vanglalt väljanõudmiseks, sest need käsitlevad septembri- ja augustikuud ega seondu vaidluse esemega.
19.Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus J. Kolesnikovi apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 04.04.2017. a otsuse resolutsiooni muutmata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Tartu Ringkonnakohus jätkas 09.05.2017. a määrusega (tl 169-170) kaebajale halduskohtu poolt antud menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis lähtuvalt HKMS § 118 lg-st 3 jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.