Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 19. september 2017, Tartu 3-16-1550
Haldusasi
Marje Paaborti Talu kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 30. mai 2016. a otsuse nr 13-6/334 tühistamiseks ning uue otsuse tegemiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 31. jaanuar 2017. a otsus Marje Paaborti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Marje Paabort, esindaja Henno Nurmsalu Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet esindaja Anne Lepik
RESOLUTSIOON
Jätta Marje Paaborti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
31.jaanuari 2017. a otsuse resolutsioon muutmata, täiendades otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 19. oktoober 2017.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 11. juuni 2015. a otsusega nr 13-6/761 määrati FIE-le Mardi-Jüri talu (Marje Paabort) põllumajandusministri
20.jaanuari 2015. a määruse nr 7 „Väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord“ (määrus nr 7) alusel toetust 15 000 eurot põllutööriistade ostmiseks.
PRIA 30. mai 2016. a otsusega nr 13-6/334 kohustati M. Paaborti toetus 15 000 eurot tagastama. Otsuses asus PRIA 22. aprillil 2016. a kohapealse kontrolli käigus tuvastatud asjaoludele tuginedes seisukohale, et toetuse kasutamisel tehtud kulutusi ei saa pidada mõistlikuks ja meetme eesmärgile vastavaks. Seadmete maksumused ületavad samaväärse tehnika keskmise turuhinna. Amortiseerunud tehnika ostmist ei saa pidada põhivara ajakohastamiseks ja selle edaspidine lühiajaline kasutusperiood ei paranda põllumajandusettevõtte majanduslikku toimimist.
3.PRIA 30. juuni 2016. a vaideotsusega nr 13-30.2/16/1245-1 jäeti rahuldamata M. Paaborti vaie PRIA 30. mai 2016. a otsuse nr 13-6/334 kehtetuks tunnistamiseks.
4.1. augustil 2016 esitas M. Paabort Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 30. mai 2016. a otsuse nr 13-6/334 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt ei ole vastustaja põhjendused kooskõlas määruse nr 7 nõuetega. PRIA ei ole põhjendanud miks kasutatud vene tehnika ei ole abikõlbulik, kui kasutatud tehnika soetamine samas pole keelatud. Kaebajal on pikaajaline kogemus tehnika vallas. Varasemast tehnikast varuosade saamine uue tehnika remontimiseks on pigem majanduslikult kaalutletud otsus kui puudus. Kasutatud tehnikat saab kasutada otstarbekohaselt ja PRIA seisukoht, et ostetud vana tehnika ei pea vastu nõutavat järelevalveperioodi, on põhjendamatu. Meetmes toetatavate tegevuste loetelu ning tähtajad ega asjakohane määruse seletuskiri ei välista ühelgi juhul taotleja tehtud investeeringut. Ostetud tehnika oli kaebajal varem rendil ning ta katsetas seda veendumaks, et tehnika on töökorras.
5.PRIA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastustaja hinnangul on tegemist vana tehnikaga, mis pärines nõukogude ajast, mistõttu on tehtud kulud ebamõistlikud ega vasta meetme eesmärgile. Isegi kui tehnika on kasutatav ja peab veel mõnda aega vastu, ei ole see eesmärgipärane. Amortiseerunud tehnika ostmist ei saa pidada põhivara ajakohastamiseks. ELÜPS § 111 lg 1 kohaselt kui hiljem selgub, et toetusraha on makstud ekslikult välja, tuleb see tagasi nõuda. Kasutatud tehnika soetamine on toetatav, kuid hinnad peavad vastama selle turuväärtusele.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
6.Tartu Halduskohtu 31. jaanuari 2017. a otsusega jäeti M. Paaborti talu kaebus rahuldamata.
7.Halduskohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kaebaja esitanud PRIA-le kuludokumendid, millest nähtub, et toetuse saaja on teinud kulutusi kokku 15 100 eurot. Kuludokumentidena on esitatud
23.ja 24. jaanuaril 2016. a Jaan Üürikesega sõlmitud ostu-müügilepingud nr 1 ja nr 2, millede kohaselt on ostetud Ader Lemken (4000 eurot), üheteljeline käru (1600 eurot), külvik (1500 eurot), ruloon (1500 eurot), kaheteljeline käru (1500 eurot), kaarutaja (1500 eurot) ja sõnnikulaotaja (3500 eurot). Vastustaja on teinud kindlaks, et tehnika on amortiseerunud ning hinnad ületavad samalaadse tehnika turuhinna, kaheteljelisel kärul puudub põhi, ostetud ader on neljahõlmaline, kasutuses on kolmehõlmalisena, ruloonpressil on lindid kulunud, võlli on täidetud keevisega, press oli äärmiselt halvas seisukorras. Kohus nõustus, et selle tehnika sihtotstarbeline kasutamine järelevalveperioodil on selle tehnilisest seisukohast kaheldav. Samuti ei saa pidada amortiseerunud tehnika ostmist meetme eesmärgile vastavaks. Asja materjalide kohaselt on tegemist niivõrd vana tehnikaga, et ostu-müügilepingutel märgitud hinnad selle tehnika kohta on ebamõistlikult suured. Kohus pidas usaldusväärseks PRIA ametniku kohapealse kontrolli tulemusi ja paikvaatluse läbiviimise tulemusi ja seda, et PRIA on teadlik kasutatud tehnika turuhindadest.
8.Mardi-Jüri Talu põhivara hulgas on juba olemas sõnnikulaotaja (soetamisaasta 1989), kaaruti (1993), ruloonpress (1985), külvik (1980) ja kaheteljeline haagis (1991). Kui kaebaja kasutab vana tehnikat toetuse raames saadud tehnikale varuosade võtmiseks, ei saa seda pidada mõistlikuks kulutuseks, sellisel juhul ei ole tegemist põllumajandusettevõtte vara ajakohastamisega. Samas on põhjust arvata, et tehnika ost-müük on fiktiivne, et tegelikult olid seadmed olemas ning neid esitleti investeeringuna.
9.Seega ei vasta kaebaja kulutused ELÜPS § 75 lg 1 nõuetele ja ELÜPS § 111 lg 1 alusel on õigus väljamakstud toetusraha tagasi nõuda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
10.M. Paabort esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 31. jaanuari 2017. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.
11.Kaebaja on seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti tõlgendanud ning kohaldanud määruse nr 7 §-s 4 ja ELÜPS § 75 lg-tes 1 ja 2 sätestatut. Toetuse spetsiifilised, võrdselt olulised eesmärgid on väikeste põllumajandusettevõtete põhivara moderniseerimine ning majandusliku toimimise parandamine. Seega on asjakohatu väide, et lähtuma peaks üksnes põhivara ajakohastamise eesmärgist.
12.Tehnika amortisatsiooni hindamisel peab lähtuma tehnika funktsionaalsusest, mitte väljapaistvast esteetilisest küljest. PRIA-l oli võimalus kontrolli läbiviimisel masinate toimimist töö käigus kontrollida, seda aga ei ole tehtud. Lähtutud on eelarvamustest. Põhjendatud ei ole seisukoht, et soetatud tehnika on üksnes kohustusperioodi jooksul (2 a) potentsiaalselt töökorras. Teisalt, määruse nr 7 § 12 lg 3 p 5 kohaselt ongi toetusesaajal kohustus 2 aasta jooksul soetatud tehnikat sihipäraselt kasutada. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, et tehnika peaks olema kasutatav märkimisväärselt pikema aja jooksul.
13.Kasutatud tehnika ostmisel ja võrdlushindade leidmisel tuleb arvestada iga konkreetse masina seisukorraga, ostuhetke pakkumistega ning masinate võimalike varjatud puudustega, mida eriti võib olla ebamõistlikult odavates müügipakkumistes. Samas on võimalik leida internetist mitmeid kuulutusi, kust nähtuvad võrdlushinnad, mis kinnitavad ostetud masinate ostuhindade vastavust turuhindadele.
14.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb PRIA apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
15.Vastustaja leiab endiselt, et niivõrd amortiseerunud tehnika ostmist ei saa pidada meetme eesmärgile vastavaks ega selle ostuhinda mõistlikuks olenemata sellest kust see pärit on (ilmselgelt toetuse saaja omavahenditest sellist tehnikat selliste hindadega ei ostaks). Asjaolu, et tehnika siiski oleks järelevalveperioodil veel kasutatav (peab veel mõnda aega vastu), ei tähenda seda, et meetme eesmärk oleks seeläbi täidetud, sh ka ettevõtte majanduslik toimimine paranenud. Toetus nõutakse tagasi seetõttu, et toetusraha pole mõistlikult kasutatud, st ostetud masinate hind ja kvaliteet pole vastavuses. Küsimus pole selles, kas see tehnika on üldse veel funktsionaalne või mitte. Hinnanguliselt saab samaväärse tehnika soetada maksimaalselt 6 000 – 6 500 euro eest. Samalaadse kulumisastmega ja sedavõrd palju remonti vajavat tehnikat turul ei müüda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.Ringkonnakohus leiab, et M. Paaborti apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
17.Kaebajale makstud väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetuse tagasinõudmisel tugineb PRIA sellele, et toetuse kasutamine ei vasta toetusmeetme eesmärkidele ning toetuse arvel tehtud kulutused ei ole mõistlikud. Seejuures ei sätesta ELÜPS ega määrus nr 7 millised on väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetuse andmise eesmärgid. Määruse nr 7 § 4 lg 1 ls 1 näeb üksnes ette, et toetust võib taotleda äriplaanis kavandatud põllumajandustoodete tootmise või nende töötlemise arendamise alaseks tegevuseks. Määruse nr 7 seletuskirja kohaselt on meetme eesmärkideks ajakohastada väikeste põllumajandusettevõtete põhivara ja parandada väikeste põllumajandusettevõtete majanduslikku toimimist. Siinkohal ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et seletuskirjas nimetatud eesmärkidega on kooskõlas investeeringud ettevõtte põhivarasse, mis ei too kaasa selle ajakohastamist. Seletuskirjas on selgelt eristatud eesmärgina ettevõtte põhivara ajakohastamine ning selle kõrval on lubatud kulutused, mis muul viisil parandavad ettevõtte majanduslikku toimimist. Määruse nr 7 § 4 lg 2 kohaselt ei tohi viimaste osakaal ületada 50% toetuse taotlemisel esitatud äriplaanis kavandatud tegevustest.
18.Samas ei loo seletuskiri isikutele vahetult õigusi ega pane kohustusi. Õigustloova akti seletuskiri on üksnes abiks akti sätete tõlgendamisel. Seega ei saa ELÜPS § 75 lg 1 nõudest, et kulutused peavad olema vajalikud toetuse eesmärgi saavutamiseks, tuleneda otsest kohustust tegutseda just määruse nr 7 seletuskirjas nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Seetõttu mõistab ringkonnakohus ELÜPS § 75 lg-t 1 koostoimes määruse nr 7 § 4 lg 1 ls-ga 1 selliselt, et kaebajal oli kohustus kasutada toetust investeeringuks ettevõtte põhivarasse selliselt, et see toob kaasa positiivse muudatuse (efektiivsuse või jõudluse osas) ettevõtte toimimises põllumajandustoodete tootmisel või nende töötlemisel. Üheks kriteeriumiks mille kaudu tuvastada kulutuste eesmärgipärasus, võib olla varasemaga võrreldes uuema tehnika/tehnoloogia kasutuselevõtt.
19.Käesoleval juhul on kaebaja põhivarana omandanud adra, üheteljelise käru, külviku, ruloonpressi, kaheteljelise käru, kaarutaja ja sõnnikulaotaja. Vaidlust ei ole selles, et omandatud tehnika oli hiljemalt 2013. aastast kaebaja kasutuses ning on vanuse ja omaduste poolest sarnane 2011. aastal toetuse taotlemisel kaebaja põhivara nimekirjas toodud põllumajandustehnikaga.
22.aprilli 2016. a kontrollaktis nr 26578 (tl 31) ja 25. aprilli 2016. a paikvaatluse kontroll-lehel (tl 56) on soetatud põllumajandustehnikat kirjeldatud amortiseerunud vanade seadmetena, mille ohutu otstarbekohane toimimine on kahtluse all. Kaebaja on samas kinnitanud, et seadmed on töökorras ning kasutatavad vähemalt määruse nr 7 § 12 lg 3 p-s 5 nimetatud tähtaja, s.o kahe aasta jooksul toetuse väljamaksmisest. Kaebajal varasemalt olnud samalaadset tehnikat saab kasutada varuosadena soetatud seadmetele.
20.Ringkonnakohus järeldab eelnevast, et sõltumata sellest, kas soetatud seadmed on amortiseerunud ja nende ressurss ammendunud või on need jätkuvalt otstarbekohaselt kasutatavad, ilmselt ei ole seadmete omandamine kaasa toonud positiivseid muudatusi põllumajandustoodete tootmisel kaebaja ettevõttes. Kaebaja enda väidetest ilmneb, et ta kasutas soetatud seadmeid juba toetuse taotlemise ajal ning toetuse kasutamine ei tinginud üldse mingit muudatust ettevõtte toimimises. Samalaadse tehnika varasem olemasolu kaebajal lubab järeldada, et toetuse kasutamine ei tinginud positiivset muudatust kaebaja ettevõtte toimimises ka 2011. aasta seisuga võrreldes, s.t tehnika omandamine ei toonud kaasa tootmise efektiivsuse ega mahu kasvu. Seega on vastustaja põhjendatult leidnud, et kaebaja on kasutanud toetust vastuolus toetuse eesmärgiga.
21.Vastavalt ELÜPS § 75 lg-le 1 peavad toetuse abil tehtavad kulud olema ühtlasi mõistlikud. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse eelnõu (745 SE) seletuskirjast ilmneb, et kulude mõistlikkuse nõudest tuleneb eelkõige taotleja kohustus toetuse arvel mitte teha ülemääraseid kulutusi. Kuna määruses nr 7 ei ole sätestatud kulude mõistlikkuse tõendamise viisi ning tõendamise täpsemaid tingimusi ega korda (ELÜPS § 67 lg 3 p 3), siis on kulutuste mõistlikkuse kindlakstegemiseks lubatud erinevad meetodid. Muu hulgas saab kulutuste mõistlikkust hinnata näiteks võrdlushindade meetodil või erinevate pakkumiste võrdlemise kaudu. PRIA hinnangul ei ole kaebaja kulutused mõistlikud, kuna sarnase tehnika turuhind on oluliselt madalam ja soetatud tehnika hind kokku ei ületaks 6000-6500 eurot. Oma seisukoha kinnituseks viitab PRIA vastuses apellatsioonkaebusele müügikuulutustele, milles samalaadset tehnikat pakutakse kaebaja makstud hinnast oluliselt odavamalt. Vastuseks PRIA seisukohale on kaebaja
4.septembri 2017. a menetlusdokumendis viidanud müügikuulutustele, milles samalaadset tehnikat pakutakse kaebaja makstud hinnaga võrreldava hinna eest. Tegemist on pikka aega kasutuses olnud tehnikaga, mistõttu ka esmasel vaatlusel sarnaste seadmete seiskord võib oluliselt erineda. Sel põhjusel konkreetse seadme turuhinda üheselt tuvastada menetlusosaliste viidatud kuulutuste alusel. Seetõttu ei pea ringkonnakohus võimalikuks võtta seisukohta, kas soetatud seadmete turuhind kokku on vastustaja osutatud 6000-6500 eurot või kaebaja makstud 15 100 eurot.
22.Käesoleval juhul tuleb siiski lugeda, et kaebaja on rikkunud kulude mõistlikkuse nõuet. Kulude mõistlikkuse nõude täitmine on vahetult toetuse saaja kohustus ning kahtluse korral tuleb toetuse saajal kulude mõistlikkust tõendada. Kaebaja väitel kujunes soetatud seadmete müügihind kokkuleppel seadmete omanikuga. Asja materjalidest ei nähtu, kas ja milliste andmete alusel kaebaja veendus, et müügihind vastab seadmete turuhinnale. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb põhjendatud kahtlus, et seadmete turuhind kokku oli väiksem kui 15 100 eurot, järgnevatest asjaoludest.
23.22. aprillil 2016 koostatud kontrollaktist (tk 31) ilmneb, et kaebaja väitis tehnika varasemat kasutamist suulise rendilepingu alusel. Renditasu suurus ei ole kontrollaktis märgitud.
4.septembri 2017. a menetlusdokumendis väidab kaebaja aga tehnika kasutamist kirjaliku rendilepingu alusel. Menetlusdokumendile on lisatud koopia 1. jaanuaril 2013 allkirjastatud rendilepingust. Rendilepingu kohaselt sai rendileandja renditasuna õiguse kasutada kaebajale kuuluvat traktorit T-25. Esmalt märgib ringkonnakohus, et ebaselgeks jääb rendileandja vajadus traktori kasutamiseks olukorras, kus ta traktoriga koos kasutatava põllumajandustehnika tervikuna kaebaja kasutusse andis. Igal juhul olukorras, kus rendileandja oli otsustanud aktiivse põllumajandustegevuse lõpetada ja seadmed teise isiku kasutusse anda, ei saanud tema vajadus traktorit kasutada olla sage. Rendilepingu sõnastus viitab samuti sellele, et seadmete kaebaja kasutusse andmise vastu ei anna kaebaja traktorit rendileandja kasutusse, vaid rendileandjal on võimalik traktorit kasutada, kui selleks vajadus tekib. Eelnevast järeldub, et seadmete kasutamise tasu rahas hinnatuna oli väike.
24.Eelnev viitab võimalusele, et poolte tahteks oligi tegelikkuses seadmete omandamine kaebaja poolt ning müügihinna tasumine pidi ootama, kuni kaebaja selleks vajalikud vahendid hangib. Ringkonnakohtu kahtlust süvendab asjaolu, et varasemalt kaebaja väitis üksnes suulise rendilepingu olemasolu ning alles vastuseks ringkonnakohtu nõudmisele tõendada rendimaksete tasumist, esitas kirjaliku lepingudokumendi. Lepingulise suhte elulist usutavust ei tõsta lepingu väidetav allkirjastamine aasta esimesel päeval, mis on riigipüha ega ole seega tavapäraselt aktiivse majandustegevuse päev, seades muu hulgas kahtluse alla seadmete üleandmise sellel päeval. Lisaks ei ole rendile antud seadmed talvel otstarbekohaselt kasutatavad ning renditasu ei ole täiskuudes arvutatav. Vastavalt puudus ka vajadus rendilepingu sõlmimiseks 1. jaanuaril 2013. Seejuures toetuse taotlemisel ega kuludokumentide esitamisel kaebaja ei avaldanud PRIA-le, et kasutas toetusega soetatud tehnikat juba 2013. aastast. Kaebaja esitas oma selgituse alles pärast seda, kui vastustaja viitas aerofotodelt nähtuva sarnase tehnika olemasolule kaebaja maatükil enne toetuse taotlemist. Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodu piisav põhjendatud kahtluseks, et kaebaja omandas seadmed juba enne vaidlusaluse toetuse taotlemist või vähemalt sõlmis seadmete omanikuga tingimusliku kokkuleppe nende omandamiseks juhul, kui seadmete omadused on kaebajale vastuvõetavad. Sellele osutab ka kaebaja väide, et tehnika varasem kasutamine oli seotud seadmete korrasoleku kindlakstegemise sooviga.
25.Nendel asjaoludel leppisid pooled seadmete müügihinnaks kokku 15 100 eurot, s.o sisuliselt määruse nr 7 § 5 lg-s 1 nimetatud toetuse suurusega võrdse summa. Kui poolte vahel siiski oli rendisuhe, siis saab poolte käitumisest järeldada, et nad ei hinnanud seadmete kasutusväärtust kõrgeks, kuna kaebaja rahalisi makseid tehnika kasutamise eest ei teinud ja väidetavalt piirdus renditasu üksnes (väike)traktori kasutamise võimaldamisega. Seega on seadmete müügihind ilmses mittevastavuses renditasuga, osutades, et seadmete turuhind oli müügihinnast oluliselt väiksem. Samuti on kaheldav seadmete omandamise majanduslik otstarbekus olukorras, kus rendileping on tähtajatu, renditasu väike ja rendileandja ei ole lepingut üles öelnud. Koostoimes vastustaja andmetega soetatud seadmetega sarnaste kasutatud seadmete ja ka uute seadmete müügipakkumiste kohta on tõusnud kahtlused piisavad jaatamaks seadmete soetamist turuhinnast
oluliselt kõrgema hinna eest. Kaebaja kohtumenetluses esitatud tõendid ei ole piisavad, et eelnevat järeldust kummutada.
26.Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et lõppjäreldusena on PRIA õigesti leidnud, et kaebaja kulutused ei olnud kooskõlas toetuse eesmärgiga ega mõistlikud. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis vastustaja põhjendatud kahtluse selles osas ümber lükkaksid. Kohtumenetluses ilmnenud asjaolud hoopis süvendavad veendumust, et kaebaja on toetuse saajale kehtestatud kohustusi rikkunud.
27.Rikkumist ei saa lugeda vabandatavaks määruse nr 7, ELÜPS, komisjoni määruse nr 1303/2013 ega komisjoni määruse nr 1306/2013 alusel. Üksi nimetatud õigusakt, eelkõige ELÜPS § 111 ei näe ette võimalust jätta rikkumise korral haldussanktsioon kohaldamata. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud ELÜPS § 111 lg 1 sätestas, et kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt, sealhulgas valikumenetluse korras valitud toetuse saajalt, osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. Samas nõustub ringkonnakohus vastustaja 22. septembri 2017. a menetlusdokumendis toodud seisukohaga, et kuigi PRIA-l puudub kaalutlus küsimuses, kas rikkumise korral haldussanktsiooni rakendada, on tal sanktsiooni ulatuse määramisel kohustus arvestada rikkumise laadi ja tõsidust. Nimelt sätestab Euroopa parlamendi ja nõukogu määruse nr 1306/2013 art 56 lg 1 sarnaselt ELÜPS § 111 lg-ga 1, et maaelu arengu tegevustes või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise või hooletuse korral kohaldatakse finantskohandusi, tühistades vastava liidu rahastamise kas osaliselt või täielikult. Täiendavalt näeb määrus nr 1306/2013 ette, et liikmesriigid peavad seejuures arvesse võtma tuvastatud eeskirjade eiramiste laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset. Seega on PRIA-l kaalutlusõigus otsustamaks kui suures ulatuses toetus tagasi nõuda ning kõne alla ei saa tulla toetuse automaatne tagasinõudmine ainuüksi rikkumise faktile tuginedes.
28.Kaevatavas otsuses on vastustaja küll viidanud asjakohastele siseriiklikele ja Euroopa Liidu õigusaktidele, kuid jätnud otsesõnu selgitamata, miks toetus täilikult tagasi nõutakse. Sellega on PRIA jätnud teostamata kaalutlusõiguse toetuse tagasinõudmise ulatuse määramisel. Ringkonnakohus ei pea siiski põhjendatuks otsuse tühistamise nõuet rahuldada, kuna asjas tuvastatud asjaoludel on vastustaja kaalutlusõigus sedavõrd ahenenud, et asja uuel otsustamisel toetuse täielik tagasinõudmine on ettenähtav. Kaebaja on rikkunud korraga mitut toetuse saaja kohustust, kasutades toetust vastuolus toetuse eesmärgiga ning tehes kulutusi, mida ei saa pidada mõistlikeks ELÜPS 75 lg 1 mõttes. Pidades silmas omandatud seadmete varasema kasutamise ja müügilepingu sõlmimise asjaolusid on kaebaja tegevuse seletamiseks kaks võimalust. Kaebaja esitas toetuse taotlemisel valeandmeid, kuna oli seadmed omandanud juba varem või kaebaja omandas seadmed varem sõlmitud kokkuleppe järgi, tasudes toetuse saamisel nende eest teadlikult turuhinnast oluliselt kõrgema hinna. Mõlemal juhul on rikkumine oluline ning puudutab kaebajale makstud toetust selle kogu ulatuses. Kaebaja tegevus toetuse saajale kehtestatud nõuete rikkumisel on aga tahtlik. Toetuse saajale toetuse kasutamiseks ette nähtud nõuete olulises ulatuses rikkumisel, kui rikkumine on tahtlik, toetuse üksnes osaline tagasinõudmine oleks ilmses vastuolus Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) vahendite tõhusa kasutamise põhimõttega. Samuti oleks see vastuolus siseriiklikult toetuse saajale kehtestatud kohustuste eesmärgiga, kuna tingiks olukorra, kus toetuse saajale pandud kohustuste tahtlik rikkumine võib olla kasulik, sest toetuse saaja saab jätta toetuse osaliselt tagasi maksmata.
Seetõttu tuleb käesoleval juhul nõustuda, et toetuse täielik tagasinõudmine on põhjendatud ja ka asja uuel otsustamisel ei saaks teistsugust otsust teha. Vastavalt, kuigi kaevatava otsuse põhjendused osaliselt ei vasta haldusakti põhjenduste nõuetele (HMS § 56 lg 3) ei too see kaasa otsuse tühistamist (HMS § 58).
29.Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seiskohal, et PRIA 30. mai 2016. a otsuse nr 13-6/334 tühistamise nõue ei ole põhjendatud. Seega ei ole ka alust teha vastustajale ettekirjutus asja uueks otsustamiseks. M. Paaborti apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. jaanuari 2017. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendada tuleb otsuse põhjendusi.
30.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. PRIA ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid PRIA kasuks välja ei mõisteta.
Maili Lokk allkirjastatud digitaalselt
Tiina Pappel allkirjastatud digitaalselt
Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.