Alexander Zavorotny kaebus Maksu- ja Tolliameti 22.04.2016. a maksuotsuse nr 12.2-3/036391-4 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 17.11.2016. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Alexander Zavorotny apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – Alexander Zavorotny, lepinguline esindaja vandeadvokaat Küllike Namm Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Hiie Lekko
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17.11.2016. a otsus muutmata ning poolte võimalikud menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 13.09.2017, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 22.04.2016. a maksuotsusega nr 12.2-3/036391-4 (I kd, tl 8-17) Alexander Zavorotnyt ja Sergei Zavorotnyt tasuma impordimaksude võlgnevus summas 75 398,32 eurot. Maksukohustus koosneb 10 444,73 euro suurusest tollimaksust,
49 365 euro suurusest aktsiisimaksust ja 15 588,59 euro suurusest käibemaksust. Maksuotsuse kohaselt avastasid Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) ametnikud 09.01.2012 Narva-Jõesuust 60 kasti Venemaa Föderatsiooni maksumärkidega sigarette, pidasid muuhulgas kinni A. Zavorotny ja S. Zavorotny, kes tunnistati hiljem Viru Maakohtu lahendiga süüdi karistusseadustiku § 391 lg 2 p 2 ja § 376 lg 1 järgi.
2.MTA jättis 17.06.2016. a vaideotsusega (II kd, tl 189-195) Alexander Zavorotny vaide rahuldamata.
3.A. Zavorotny esitas 20.07.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse, millega palus MTA 22.04.2016. a maksuotsuse tühistada. Kaebaja on seisukohal, et ta ei ole aktsiisi maksmiseks kohustatud isik, sest leitud sigaretid ei olnud tema valduses. Maksuotsusest ei selgu, mille alusel on maksuhaldur jõudnud järeldusele, et nimetatud sigaretid toodi ühenduse tolliterritooriumile järgimata ühenduse tolliseadustiku (ÜTS) artiklites 38-41 sätestatud eeskirju. Maksuhaldur on maksuotsuses tuginenud kriminaalasjas nr 12930000013 kogutud materjalidele ja kohtuotsustele asjades nr 1-14-5439 ja 1-14-5252 ning kohtumäärusele asjas nr 1-14-5440. Kuna kriminaalmenetlus on lõpetatud kokkuleppemenetluse korras, ei saa maksuotsuses tugineda kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditele. Kokkuleppemenetlusega nõustumine ei tähenda, et isik tunnistab oma süüd. 09.01.2012 peeti kinni kolm inimest, kuid maksuhaldur on maksuotsuse koostanud vaid kahe suhtes. Kaebaja leiab, et tollivõlga ei ole tekkinud, sest PPA ametnikud avastasid sigarettide üle piiri toomise juba hetkel, kui need ei olnud veel Eesti territooriumile jõudnud ning võtsid enda valdusesse vahetult pärast nende Eesti territooriumile jõudmist, mistõttu ei olnud võimalik neid turustada ja need ei kujutanud endast ohtu ühenduse kaubandusele. Kaebaja leiab, et aktsiisi määramine konfiskeeritud kaubale lisaks kriminaalkaristusele on topeltkaristamine, mis on vastuolus põhiseaduse §-ga 23. Kaebaja leiab, et konfiskeeritud ja hävitatud kaubale tuleks kohaldada aktsiisivabastust.
4.Tartu Halduskohus jättis 17.11.2016. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus märkis, et ÜTS artikkel 202 lg-te 1a, 2 ja 3 kohaselt ei ole maksustamisel ainsaks määravaks asjaoluks kaebaja poolt kauba omandamine või valdus, sest võlgnikuks loetakse ka isik, kes on ebaseadusliku kauba tolliterritooriumile toonud või muul viisil selle ebaseaduslikus sissetoomises osalenud. Maksuotsusest nähtuvalt on maksukohustus määratud just sigarettide ebaseaduslikus Eestisse toomises osalemise, mitte aga selle omamise või valdamise eest. Halduskohus märkis, et kokkuleppemenetluse ning selle tulemusena määratud vabaduskaotusliku karistuse ja vara konfiskeerimisega nõustumine kinnitab siiski süü selget omaksvõttu. 09.01.2012 toimunud 600 000 sigareti ebaseadusliku Eestisse toimetamisega seoses mõisteti süüdi üksnes kaebaja ja S. Zavorotny. Seega polnud vastustajal võimalik MKS § 41 lg-te 1 ja 2 kohaselt panna kolmandale nendega koos kinni peetud isikule vastutust selle kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla eest. Käibemaksu, tollimaksu ja aktsiiside sissenõudmist ei ole võimalik kuidagi pidada karistamiseks ega põhiseaduse §-st 23 tuleneva teistkordse kohtu alla andmise ja kahekordse karistamise keelu rikkumiseks. Asjaolu, et kaebaja on tubakatoodete käitlemise korra rikkumise eest kriminaalkorras karistatud ja talle on kohaldatud vara konfiskeerimise läbi ka muid karistusõiguslikke meetmeid, ei mõjuta halduskohtu hinnangul vähimalgi määral tema maksukohustuse ulatust ega sisu. ÜTS artiklist 233 p d tulenevalt lõpetab kauba konfiskeerimine tollivõla ainult siis, kui kaup peetakse kinni ebaseaduslikul sissetoomisel.
Antud asjas ära võetud sigarette ei peetud kinni tollikontrollitsoonis, vaid ebaseadusliku üle riigipiiri toimetamisele järgnenud ladustamisel. Seega ei saa nende konfiskeerimine ja hävitamine tollivõlga lõpetada. Halduskohus ei nõustunud kaebajaga, et direktiivi 2011/64/EL art 17 p b on otsekohalduv. Direktiivi art-te 1 ja 17 kohaselt kehtestab direktiiv liikmesriikidele üksnes tubakatoodete aktsiisi struktuuri ja määrade harmoniseerimise põhialused. Direktiivi art 17 p b kohaselt määravad tagasimaksete ja vabastuste rakendamiseks vajalikud tingimused ja vorminõuded kindlaks liikmesriigid ise. Seega pole direktiiv nimetatud osas tingimusteta ning vajab siseriiklikku konkretiseerimist. Eesti siseriiklik õigus süüteoasjas tehtud karistusotsusega konfiskeeritud ja hävitatud aktsiisikauba aktsiisist vabastamist ette ei näe. Kaebaja osales 600 000 Vene Föderatsiooni maksumärkidega sigareti Eestisse toimetamisel. Seda, et need olid seaduslikult üle Euroopa Liidu tollipiiri tulnud ja nõuetekohased tolliformaalsused läbinud, ei ole ta väitnud ega tõendanud. Seega lasub tal aktsiisi maksmise kohustus. Võlgnikul tolliseadustiku mõttes lasub käibemaksuseaduse (KMS) § 1 lg 1 p-st 2, § 3 lg 6 p-st 1, § 6 lg 1 p-st ja § 13 lg-st 1 tulenevalt käibemaksu tasumise kohustus. Halduskohus asus seisukohale, et maksuotsus lähtub kõigi eelnimetatud maksude osas õigetest maksumääradest ja nende kohaldamise tingimustest ning on kooskõlas ka MKS §-s 46 maksuhalduri haldusakti kohta kehtestatud nõuetega. MKS § 150 lg-s 1 on kehtestatud, et maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma on määratud valesti. Kaebaja niisuguseid tõendeid esitanud ei ole.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.A. Zavorotny esitas Tartu Halduskohtu 17.11.2016. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja tema kaebuse rahuldada. Kaebaja leiab, et halduskohus on rikkunud menetlusnorme, sest ei ole hinnanud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses. Kaebaja arvates on halduskohus hinnanud ka tõendeid ebaõigesti, kui omistas kriminaalasjades nr 1-14-5439 ja 1-14-5440 kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses toodud sündmuste kirjeldusele liialt suure tähelepanu. Kaebaja leiab, et halduskohus on MKS § 41 lg-t 1 kohaldanud ebaõigesti ja ei nõustu halduskohtuga ka selles, et kaubale ei saa kohaldada aktsiisivabastust ning direktiiv nr 2011/64/EL pole otsekohaldatav.
6.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldatama ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et halduskohus on rikkunud kohtumenetluse norme. Halduskohus on otsuses analüüsinud asjas kogutud tõendeid ning käsitlenud ka apellatsioonkaebuses viidatud 10.01.2012 antud seletusi. Kaebaja selgitused kriminaalmenetluses kokkuleppemenetlusega nõustumise motivatsiooni osas ei ole asjassepuutuvad. Halduskohus on tõendite osas viidanud maksuotsusele ning maksuotsuses on tõendeid käsitletud p-des 2, 6 ja 6.1. Halduskohus on analüüsinud ka kaebaja väiteid seoses direktiivi otsekohaldatavusega. Maksuhaldur märgib, et kaebaja ei ole tõendanud maksuhalduri ekslikkust maksusumma määramisel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ning Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsustes toodud põhjendustega ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht
ei ole aluseks vaidlustatud otsuste tühistamisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsustest ega ka asja materjalidest, et halduskohus kohaldas materiaalõiguse norme vääralt, hindas ebaõigesti olemasolevaid tõendeid või rikkus asja lahendades kohtumenetluse norme. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuste põhjendustega, ei pea ringkonnakohus HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks käesolevas otsuses halduskohtu põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus siiski järgmist.
8.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et kohtuotsuses ei ole hinnatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning maksuotsuses ja ka kohtuotsuses on asjaolude tuvastamise osas tuginenutud vaid kriminaalasjades tehtud otsustele, muid kriminaalmenetlusega kogutud tõendeid analüüsimata. Halduskohus on vaidlusaluse otsuse põhjendava osa p-s 6 analüüsinud asjas kogutud tõendeid, samuti nähtub vaidlustatud maksuotsuse p-st 3, et maksuotsuse aluseks olevaid tõendeid on kokku olnud 33, s. h Viru Maakohtu otsused nr 1-14-5439 ja nr 1-14-5440, kriminaalasjades sõlmitud kokkulepped, kaebaja, I. Fjodorova, V. Fjodorovi, S. Zavorotny ning Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) ja MTA ametnike ütlused. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et tollivõlg on tekkinud ja selle võlgnikuks on kaebaja ning eeskätt on see tõendatud maksuotsuses nimetatud kohtuotsustega. Maksuotsusest tervikuna on arusaadav, et selle tegemise aluseks on viidatud kohtuotsusega tuvastatud asjaolud ehk see, et kaebaja omandas vaidlusalused sigaretid ja tõi need ebaseaduslikult Eestisse. Mis puudutab kaebaja viidet kriminaalasjas tunnistajana üle kuulatud V. Fjodorovi 10.01.2012. a ütlustele, siis need ei tõenda kuidagi kaebaja väidet, et tema pole aktsiisi maksmiseks kohustatud isik, sest tal puudus faktiline võim sigarettide üle ja need ei kuulunud talle. Vaidlusalusest maksuotsusest nähtuvalt ei ole selle tegemise aluseks olnud mitte 09.01.2012 avastatud sigarettide valduse fakt, vaid asjaolu, et vaide esitaja on need sigaretid koos V. Fjodorovi ja S. Zavorotnyga ebaseaduslikult ühenduse tolliterritooriumile toimetanud. Asjaolud, millest maksuhaldur on järeldanud kaebaja osalemise kõnealuste sigarettide ebaseaduslikus sissetoomises, on esitatud maksuotsuse p-des 5 ja 6.1. Seega ei anna kaebaja viited temal sigarettide suhtes valduse puudumise kohta iseenesest alust halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks.
9.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohtule võimalik kuidagi ette heita tõendite ebaõiget hindamist põhjendusega, et kriminaalasjade nr 1-14-5439 ja nr 1-14-5440 otsused olid tehtud kokkuleppemenetluses. Vaidlust ei ole selle üle, et Viru Maakohus tunnistas 25.07.2014. a kohtuotsusega asjas nr 1-14-5439 kaebaja süüdi KarS § 301 lg 2 p 2 ja § 376 lg 1 järgi. Kohus tuvastas, et kaebaja osales aktiivselt salasigarettide ebaseaduslikul toimetamisel Venemaa Föderatsioonist Eesti Vabariiki, varustades kuritegusid toime pannud isikuid salasigarettidega, ostis Venemaa Föderatsiooni territooriumilt sigarette ning organiseeris üle Euroopa Liidu piiri toimetatud salasigarettide toimetamist ladustamiskohtadesse ja nende hilisemat realiseerimist. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 245 lg 1 p 7 ja 8 alusel kuuluvad kokkuleppe koosseisu nii kuriteo asjaolud kui ka kuriteo kvalifikatsioon. KrMS § 247 lg 2 kohaselt küsib kohtunik enne kokkuleppe kinnitamist, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud ja kas ta nõustub sellega. KrMS § 35 lg 2 ja § 34 lg 1 p 10 alusel on süüdistataval õigus kokkuleppemenetluse kokkulepe sõlmida või sõlmimata jätta. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb eeltoodust, et kokkuleppe sõlmimisega kriminaalmenetluses nõustus kaebaja nii tema
süüdimõistmisega kui ka talle süüks pandud tegude kirjeldusega. Nagu juba märgitud, on asjas nr 1-14-5439 tehtud otsuses selgelt ära toodud, et kaebaja osales aktiivselt salasigarettide Vene Föderatsioonist Eestisse ebaseaduslikul ületoimetamisel, s. o omandas koos teiste kuritegeliku ühenduse liikmetega vaidlusalused sigaretid Vene Föderatsiooni tuvastamata isikutelt ning tõi need tollikontrollist kõrvale hoidudes ja deklareerimata jättes Venemaalt Eestisse, varustas teisi kuritegude toimepanemiseks vajalike vahenditega ja organiseeris salasigarettide toimetamist ladustamiskohtadesse ning nende hilisemat realiseerimist. Seega on tegemist ebaseaduslikult Eestisse toodud kaubaga ning kaebaja puhul on täidetud vaidlusaluses maksuotsuses viidatud ÜTS art 202 lg 3 tingimus: kaebaja oli isik, kes osales kauba ebaseaduslikus sissetoomises ja oli teadlik, et tegemist on ebaseaduslikult sisse toodud kaubaga. Ka senise kohtupraktika põhjal on tõendusteabe vahetamine maksu- ja kriminaalmenetluses reeglina lubatud (vt. Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-9-15 p 15 ja selles viidatud kohtupraktika). Kaebaja ei viita samas ühelegi konkreetsele põhjusele, mis muudaks kriminaalasjas kogutud tõendid maksumenetluses lubamatuks, või selle aluseks olevale õigusaktile. Põhjuseks ei saa olla ka üksnes asjaolu, et kriminaalasi lahendati kokkuleppega, sest kaebajal oli õigus esitada oma vastuväited vastustaja väidete tõendatusele näiteks maksuja halduskohtumenetluses. Ka ringkonnakohus peab kaebaja ja teistele maksuotsuses nimetatud isikute nõustumist kokkuleppega ja kokkuleppes fikseeritud asjaolusid pigem kaaluvamaks kohtueelses menetluses esialgselt antud ütlustest, kuna kohtueelse menetluse ajal olid kaebaja ja menetleja vastandlikel võistlevatel positsioonidel, kokkuleppe sõlmis kaebaja aga oma vabal tahtel. Ka HKMS § 65 lg 1 lubab kohtul asja lahendamisel arvestada tõendina haldus- või süüteomenetluses protokollitud või salvestatud ütlusi või kirjalikult või suuliselt antud seletusi, samuti muid tõendeid, mis olid tõendiks haldusmenetluses, millest tekkis haldusasjas lahendatav vaidlus. HKMS § 61 lg 4 sätestab, et varasema jõustunud kohtulahendi põhjendustes tuvastatud asjaolusid hindab kohus kogumis teiste tõenditega. Kaebaja ei ole eelviidatud kohtuotsustega tuvastatud asjaoludele vastu vaielnud. Seega tugines halduskohus põhjendatult Viru Maakohtu jõustunud kohtuotsustega tuvastatud asjaoludele. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud asjaoludele tuginedes saab järeldada, et kaebaja osales kauba ebaseaduslikus sissetoomises, teades, et selline sissetoomine on ebaseaduslik.
10.Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et halduskohus kohaldas valesti MKS § 41 lg 1 ja 2. MKS § 41 lg-te 1 ja 2 kohaselt vastutavad karistusseadustikus sätestatud maksualase kuriteo toimepanemise eest süüdi mõistetud isikud kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. Seadusandja on seega täpselt ära määranud, kes peavad kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla eest vastutama ja maksuhalduril pole selles osas kaalutlusõigust. Eelnevalt juba viidatud lahendite kohaselt mõisteti 09.01.2012 toimunud 600 000 sigareti ebaseadusliku Eestisse toimetamisega seoses kriminaalasjades nr 1-14-5439 ja nr 1-14-5440 süüdi üksnes kaebaja ja S. Zavorotny. Koos nendega kinni peetud V. Fjodorovi suhtes algatatud kriminaalmenetlus on kriminaalasjas nr 1-14-5402 koostatud kohtumäärusega KrMS § 202 lg 1 alusel lõpetatud. Seega polnud maksuhalduril võimalik panna ka V. Fjodorovile vastutust selle kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla eest või arvestada temaga seonduvat võimalikku maksukohustust kaebaja jaoks maksukohustust vähendava asjaoluna.
11.Halduskohus on põhjendatult asunud seisukohale, et kaebajale vaidlusaluse maksuotsusega maksukohustuse panemine ei ole vastuolus PS §-ga 23. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei ole
maksude tasumise kohustus mingil moel käsitletav karistamisena ja seega ei saa rikkuda ka PS §-s 23 sätestatud topeltkaristamise keeldu. Maksustamine on oma olemuselt neutraalne isiku tegevusele antava era- või karistusõigusliku hinnangu suhtes ning sõltub eeskätt tehingu tegelikust olemusest ja majanduslikust sisust. Maksustamine ei sõltu sellest, kas isiku tegevuses oli süüteo tunnuseid, kas isik saavutas oma majandusliku eesmärgi, kas eraõiguslike tehingute pooled teostasid tehingud korrektselt ja täitsid oma kohustused jne. Äärmiselt ebaõiglase tulemuse ja ebavõrdse kohtlemiseni viiks vastupidi see, kui makse peaksid tasuma ainult isikud, kelle tegevus on kooskõlas seadustega. Ka süüteo toimepanemise objektiks olnud esemete konfiskeerimine kriminaalasjas tehtud otsusega ei oma mingit seost kaebaja maksukohustustega. Kuriteoga saadud vara konfiskeerimine tähendab üksnes seda, et kaebaja ebaseaduslik majandustegevus lõppes talle tulu toomata. See ei vabasta aga kaebajat kohustusest tasuda tehtud tehingutelt tasumisele kuuluvad maksud.
12.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, mille kohaselt on Eesti Vabariigi poolt Nõukogu 21.06.2011. a direktiivi, 2011/64/EL tubakatoodetele kohaldatava aktsiisi struktuuri ja määrade kohta, üle võtmata jätmise tõttu direktiivi art 17 p b otsekohaldatav ning kaebajalt konfiskeeritud ja hävitatud kaubalt aktsiisi tasumise nõue vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Direktiivi art 17 kohaselt aktsiisist vabastatakse või makstud aktsiis tagastatakse, kui: b) tubakatoode hävitatakse haldusjärelevalve all. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, mille kohaselt ei ole tegemist sättega, mille ülevõtmine Eesti õigusesse on kohustuslik. Halduskohus leiab õigesti, et art 17 kohaselt määravad liikmesriigid kindlaks eelnimetatud aktsiisi tagasimaksete- ja vabastuste rakendamiseks vajalikud tingimused ja vorminõuded ning eeltoodust tulenevalt on selliste nõuete kehtestamine jäetud Eesti seadusandja otsustada. Kuna seadusandja ei ole seda üldiselt kohaldatavana teinud, siis ei saa ka kaebaja nõuda aktsiisist vabastamist põhjusel, et vaidlusalused sigaretid hävitati. Seisukohale, et Eesti Vabariigil puudus kohustus siseriiklikus õiguses tubakadirektiivi art 17 punktist b johtuvalt aktsiisivabastuse kehtestamiseks, asus ringkonnakohus ka 31.10.2016. a otsuses asjas nr 3-15-2311 ega pea vajalikuks oma senist seisukohta muuta. Kaebaja viide Riigikohtu halduskolleegiumi 16.06.2010. a otsusele asjas nr 3-3-1-36-10 ei ole asjakohane, kuna mingit vastuolu direktiivi ja siseriikliku õiguse vahel ei esine.
13.Halduskohus leidis samuti õigesti, et ATKEAS ja KMS järgi tekib aktsiisi- ja käibemaksu tasumise kohustus kauba sisseveol tollivõla tekkimisel. Salasigarettide kinnipidamise asjaoludest nähtuvalt ei olnud kaebaja tollivõlg ÜTS art 233 p d alusel lõppenud. Halduskohtu poolt viidatud Euroopa Kohtu 02.04.2009. a otsuses, asjas C-459/07 (Veli Elshani vs Hauptzollamt Linz) tõlgendati art 233 p-i d selliselt, et tollivõla lõppemiseks peab ühenduse tolliterritooriumile ebaseaduslikult toodud kaupade kinnipidamine toimuma enne nende kaupade väljumist esimesest tolliasutusest ühenduse tolliterritooriumil. Sarnast seisukohta on Euroopa Kohus väljendanud ka hilisemas, 29.04.2010. a otsuses asjas C-230/08 (Dansk Transport og Logistik vs Skatteministeriet). Nimetatud asjas leidis Euroopa Kohus, et ebaseaduslikult ühendusse toodud kauba olemasolu toob ühenduse tolliterritooriumil iseenesest kaasa väga suure ohu, et see kaup jõuab lõpuks liikmesriikides kaubaringlusse, ning kui see kaup on juba väljunud tsoonist, kus asub esimene tolliasutus ühenduse tolliterritooriumil, on vähetõenäoline, et toll avastab selle juhuslikult pistelise kontrolli käigus. Sellest järeldas kohus, et kauba kinnipidamine koos samaaegse või hilisema konfiskeerimisega tolliseadustiku art 233 esimese lõigu p-i d tähenduses saab kaasa tuua tollivõla lõppemise ainult siis, kui kaup peetakse kinni enne, kui see on väljunud tsoonist, kus asub esimene tolliasutus ühenduse
tolliterritooriumil (otsuse p-d 52-53). Käesoleval juhul eelviidatud otsuses märgitud olukorda ei esinenud. Seega tekkis kaebajal aktsiisi tasumise kohustus ning maksuotsus on ka vastavas osas õiguspärane. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata.
14.Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja vabastati riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel ning täiendavate menetluskulude väljamõistmise taotlust pole kaebaja ringkonnakohtule esitanud. Kuna ringkonnakohtul puudub ka HKMS § 108 lg 1 järgi alus kaebaja menetluskulude vastustajalt väljamõistmiseks ning vastustaja ei ole samuti ringkonnakohtule menetluskulude taotlust esitanud, jäävad poolte võimalikud menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
Madis Ernits
Einar Vene
Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.