XX kaebus Kaitseväe 28.02.2017 teatise nr J1-8.2-4.7/17/9791-1 ja Sotsiaalkindlustusameti 07.03.2017 otsuse nr 04990 tühistamiseks, samuti uue tegevteenistuspensioni määramise teatise väljastamise ja vastavalt sellele tegevteenistuspensioni taotlemise avalduse läbivaatamise kohustamise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende Kaebuse esitaja – XX, esindaja adv. Mihkel Gaver; esindajad Vastustajad – Kaitsevägi, volitatud esindaja Piret Alamaa ning Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Silvia Azojan;
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 29.08.2017. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX vabastati tegevteenistusest seoses piirvanuse täitumisega. Vastavalt Kaitseväe 22.02.2017 käskkirjale nr 51P arvati XX alates 28.02.2017 reservi. Seejärel väljastas Kaitsevägi 28.02.2017 Sotsiaalkindlustusametile esitamiseks teatise nr J1-8.2-4.7/17/9791-1, mille kohaselt oli XXl tulenevalt kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse § 38 lõikest 3 õigus tegevteenistuspensionile 30% suuruses osas. XX vabastati tegevteenistusest seoses piirvanuse täitumisega ning Kaitseväe tegevteenistusstaaži oli tal kokku 13 aastat, 11 kuud ja 5 päeva.
2.Sotsiaalkindlustusameti 07.03.2017 otsusega nr 04990 määrati XXle tegevteenistuspension alates 28.02.2017 summas 510 eurot kuus.
3.XX esitas 30.03.2017 halduskohtule kaebuse Kaitseväe 28.02.2017 teatise nr J1-8.2-4.7/17/9791-1 ja Sotsiaalkindlustusameti 07.03.2017 otsuse nr 04990 tühistamiseks. Lisaks taotles kaebaja Kaitseväe kohustamist väljastama Sotsiaalkindlustusameti jaoks uut pensioniteatist ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamist selle läbivaatamiseks ja saamata jäänud pensioni väljamaksmiseks.
4.Tallinna Halduskohtu 04.05.2017 määrusega võeti kaebus menetlusse. Sotsiaalkindlustusamet vastas kaebusele 23.05.2017 ja Kaitsevägi 26.05.2017.
5.Tallinna Halduskohtu 10.07.2017 määrusega määrati asi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
6.Kaebaja selgitab, et kuni 01.04.2013 kehtinud kaitseväeteenistuse seaduse (edaspidi KVTS vr) § 112 lg 1 p 3 sätestas, et nooremohvitseri piirvanus oli 50 aastat. Sama piirmäär kehtis ka XXle kui leitnandile. XX on sündinud 28.02.1962, mistõttu oleks temal 28.02.2012 täitunud piirvanus, so 50 aastat. Seadus võimaldas varasemalt pikendada teenistusaega ühe aasta kaupa (KVTS vr § 112 lg 21). Kaitseväe juhataja pikendas 07.02.2012 käskkirjaga nr 92P ja 21.02.2013 käskkirjaga nr 129P XX tegevteenistuse aega üle piirvanuse. 01.04.2013 kehtima hakanud uue KVTS § 90 punkti 3 kohaselt oli leitnandist tegevväelase piirvanus 55 aastat. Kuivõrd XX veel nii vana ei olnud, ei olnud pikendamine vajalik. Kaitseväe 20.02.2014 käskkirjaga nr 54P määrati, et XX on nüüd teenistuses tähtajaga kuni 28.02.2017.
7.Kaebaja leiab, et tema suhtes oleks pidanud kohaldama KVTRS § 38 lg 4, millest tulenevalt oleks tal õigus tegevteenistuspensionile 50% suuruses osas. Kaebaja hinnangul on lõiked 3 ja 4 omavahelises suhtes vastavalt lex generalis ja lex specialis. Lõige 4 on oma sõnastuselt täpsem, kuivõrd seab enese rakendamiseks täiendavaid kriteeriume. Kaebaja vastab mõlemale täiendavale kriteeriumile. Pensioni küsimuse lahendamise ajal oli kaebaja tegevväelane, kelle teenistusaega oli kahel korral pikendatud vana seaduse alusel üle piirvanuse. Olukorras, kus seadus sätestab täiendavate tingimuste täidetuse korral isikule täiendavad soodustused, tuleks tingimuste täidetuse korral kohaldada isikule soodsamat regulatsiooni. Kuivõrd kaebaja on täitnud ka täiendavad tingimused, oleks Kaitsevägi pidanud märkima oma teatises, et XX puhul tuleb kohaldada tegevteenistuspensioni määramisel KVTRS § 38 lõiget 4.
8.Kaebajale 30%-lise määra kohaldamine 50%-lise määra asemel rikub õigust olla võrdselt koheldud teiste samas olukorras olevate isikutega. Lisaks eeltoodule oli kaebajal tekkinud ka õiguspärane ootus, et tema pensioni suuruseks oleks 50% tema palgataseme keskmisest määrast. Kuna uue kaitseväeteenistuse seaduse jõustumise ajaks oli täidetud 72% nõutavast 13-aastasest staažist, millest tulenevalt võis kaebaja eeldada, et tema puhul kohaldatakse samuti 50%-list määra. Kuivõrd Kaitsevägi oli esitanud 28.02.2017 teatises ebaõiged andmed rakendamisele kuuluva sätte ja %-i osas ning Sotsiaalkindlustusamet neist andmetest lähtus, siis koostas amet otsuse, kus on lähtutud vääratest andmetest. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine on viinud mõlema akti puhul väära lõpptulemuseni, mille tõttu saab kaebaja vähem pensioni kui ta peaks saama.
9.Täiendavas 23.05.2017 seisukohas (tl 57-59) märgib kaebaja, et olukorras, kus vaidlus on pensioni suuruses, ei saa rääkida, et kaebaja tõlgendus laiendaks tegevteenistuspensioni saajate ringi. Kaebajale teadaolevalt pikendati kaitseväeteenistuses seaduse vana redaktsiooni alusel, olukorras, kus uue seaduse jõustumise aeg oli selgunud, üksnes üksikute teenistujate tähtaegasid (enamik saadeti erru). Kaebajale teadaolevalt oli selliseid teenistujaid ligikaudu 10. Asjakohatu on rääkida pensioni saajate
ringi laiendamisest – säte puudutab üksnes väikest arvu isikuid. Lisaks on esindaja hinnangul märkimisväärne, et KVTRS § 38 lg 4 sätestab pensioni saamisele veel täiendava kriteeriumi – tegevteenistusstaaži pikkus pidi teenistusest lahkumise hetkel olema vähemalt 13 aastat. Seega mitte kõik isikud, kelle teenistusaega oli pikendatud, ei saa kõnealuse sätte alusel pensioni.
KAITSEVÄE SEISUKOHT
10.Kaitsevägi vaidleb esitatud kaebusele vastu ja palub kaebuse täies ulatuses rahuldamata jätta. Kaebaja väide kaitseväeteenistuse seaduse sätte jõustumise aja kohta (01.01.2008) on ekslik kuna 01.01.2008 jõustus antud sätte muudatus. Väljateenitud aastate pensioni arvutamise erand (KVTS vr § 227) jõustus juba 16.04.2000. KVTS vr alusel ei oleks kaebajal 13-aastase staaži korral 50% pensioni arvestamise määrale õigust olnud. KVTS vr §-is 227 toodud erisuse kohaldamise eelduseks oli muuhulgas asjaolu, et kaadrikaitseväelane pidi olema olnud KVTS vr jõustumisel (s.o 16.04.2000) lepingulises tegevteenistuses. XX 16.04.2000 seisuga lepingulises tegevteenistuses ei olnud. Seega ei ole väide õiguspärase ootuse tekkimise kohta asjakohane. KVTRS § 38 lg 4 tuleb rakendada koosmõjus KVTRS § 17 lg-ga 3, mille kohaselt tegevväelane, kelle teenistusaega oli pikendatud seni kehtinud kaitseväeteenistuse seaduse § 112 lõike 21 alusel, võeti tegevteenistusse määratud ajaks kuni pikenduse tähtaja saabumiseni. KVTRS § 38 lg 4 rakendatakse nende isikute suhtes, kellel 01.04.2013 seisuga oli täitunud auastme piirvanus, kuid kes said tegevteenistuses uue seaduse alusel jätkata vaid seetõttu, et Kaitseväe juhataja oli nende teenistusaega üle piirvanuse pikendanud (alus: KVTRS § 17 lg 3) ning pikenduse tähtaeg ei olnud KVTS jõustumise ajaks saabunud. KVTRS § 38 neljandat lõiget ei saa rakendada kõikide isikute suhtes, kellel kunagi on teenistusaega pikendatud. Kui XX oleks 28.02.2014 tegevteenistusest lahkunud ja omanud sel hetkel vähemalt 13 aastat tegevteenistusstaaži, oleks tema suhtes saanud kohaldada KVTRS § 38 lg 4. XX otsustas aga tegevteenistuses jätkata ja esitas 30.01.2014 taotluse, milles palus ennast võtta tegevteenistusse (vastavalt uue KVTS nõuetele). Uue seadusega leitnandi piirvanuse tõstmine seniselt 50-lt eluaastalt 55-le võimaldas XXl teenida täis minimaalne tegevteenistusstaaž 13 aastat pensioni määramiseks, kuid see muudatus ei andnud isikule õigust KVTRS § 38 lg-s 4 toodud soodsama pensioni määramise aluse rakendamiseks. Alates 01.03.2014 ei olnud kaebaja teenistuses enam seetõttu, et tema teenistusaega oli pikendatud üle piirvanuse, vaid seetõttu, et seda võimaldas alates 01.04.2013 kehtima hakanud KVTS. Kaitseväe hinnangul on KVTRS § 38 lg 4 rakendatav vaid neile isikutele, kes vabastatakse tegevteenistusest seoses Kaitseväe juhataja poolt KVTS vr alusel üle piirvanuse pikendatud teenistusaja tähtaja saabumisega. Seda seisukohta toetavad nii Tartu Ringkonnakohtu 28.10.2015 otsus haldusasjas nr 313-1862 kui ka Tallinna Halduskohtu 13.02.2017 otsus asjas nr 3-16-2114. Mis puudutab aga kaebaja väidet võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta, siis vastustaja möönab, et YY tegevteenistuspensioni määramine on toimunud vastupidiselt üldisele praktikale KVTRS § 38 lg 4 rakendamisel. Seega on YY pension määratud ekslikult KVTRS § 38 lg 4 alusel. Samas ei tulene võrdse kohtlemise printsiibist, et kui üht isikut on õigusvastaselt koheldud soodsamalt, siis tuleb sellist õigusvastast soodustust laiendada jätkuvalt kõigi isikute suhtes.
SOTSIAALKINDLUSTUSAMETI SEISUKOHT
11.Sotsiaalkindlustusamet palub kaebuse rahuldamata jätta, sest käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, mis annaks aluse väljateenitud aastate pensioni määramiseks KVTRS § 38 lg 4 alusel. KVTRS § 38 lg 4 oleks olnud XX osas kohaldatav, kui ta oleks pärast üle piirvanuse pikendamist teenistusest lahkunud ja tal oleks selleks ajaks olnud 13-aastane kaitseväeteenistuse staaž. Leping XXga sõlmiti enne 01.01.2008, seega on tema suhtes kohaldatav KVTRS § 38 lg 3.
KOHTU PÕHJENDUSED
12.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Kaitseväe 28.02.2017 teatist nr J1-8.2-4.7/17/9791-1 ja Sotsiaalkindlustusameti 07.03.2017 otsust nr 04990 tegevteenistuspensioni määramise kohta ning taotletud nende tühistamist. Lisaks eelnimetatule on esitatud uue tegevteenistuspensioni määramise teatise väljastamisele ja vastavalt sellele siis ka tegevteenistuspensioni taotlemise avalduse läbivaatamise kohustamisele suunatud nõuded. Põhivaidlus väljendub antud juhul siiski 28.02.2017 teatise nr J1-8.2-4.7/17/9791-1 õiguspärasuse küsimuses, milles asuti seisukohale, et kaebajal on õigus Kaitseväe tegevteenistuspensionile üksnes 30% suuruses osas. Seejuures juhindus vastustaja kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse § 38 lõikest 3. Kaebaja hinnangul oleks pidanud olema vastav protsent 50, kusjuures juhinduda oleks tulnud kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse § 38 lõikest 4. Sotsiaalkindlustusamet omakorda on võtnud pensioni arvestamisel aluseks Kaitseväe vastavasisulise teatise ning selles välja toodud 30-protsendilise osakaalu, mida aga kaebaja õigeks ei pea ning seetõttu on taotletud ka Sotsiaalkindlustusameti otsuse nr 04990 tühistamist. Samas ei ole vastava arvestuse kui sellise osas menetlusosalistel erimeelsusi olnud. Seega seostuvad otsuse nr 04990 tühistamisele ning uue teatise väljastamisele ja ettenähtud pensioni määramisele suunatud nõuded põhivaidlusena vaadeldava tegevteenistuspensioni määramise protsentuaalse suuruse õiguspärasuse küsimusega ning need nõuded saab rahuldada või siis kaaluda nende rahuldamise võimalikkust üksnes siis kui seisukoht kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse § 38 lg 3 kohaldamisest ja tegevteenistuspensioni sellekohasest protsendist peaks osutuma õigusvastaseks. Teatise õiguspäraseks osutumise korral vastupidisel eeldusel baseeruvaid nõudeid rahuldada ei saa.
13.Kaitseväe teatise väljastamise alusena on viidatud mitmetele kaitseväeteenistuse seaduse paragrahvidele ning kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse §-le 29 ja § 38 lõikele 3, kuid käesoleva vaidluse puhul on olemuslik kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse § 38 lg 3, aga ka eelnimetatud seaduse § 38 lg 4, mille kohaldamist pidas vajalikuks kaebaja ning nende sätetega seonduvad tõlgendused.
14.Kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse § 38 kolmanda lõike esimese lausega sätestatakse, et isikul, kelle tegevteenistuse leping sõlmiti enne 2008. aasta 1. jaanuari on 13-aastase tegevteenistusstaaži täitumisel pensioni suurus 30 protsenti tema pensioni arvestamise summast, mida suurendatakse kuni 20-aastase kaitseväeteenistuse staaži täitumiseni kolme protsendi võrra iga tegevteenistusstaažile lisanduva aasta eest. Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt on aga tegevväelasel, kelle teenistusaega seni kehtinud kaitseväeteenistuse seaduse alusel pikendati üle piirvanuse enne kaitseväeteenistuse seaduse jõustumist, 13-aastase kaitseväeteenistuse staaži korral tegevteenistuse pensioni suuruseks 50 protsenti tegevväelase pensioni arvestamise summast. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja oleks pidanud juhinduma kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse § 38 neljandast lõikest, mis ühtlasi tähendab seda, et taolises olukorras oleks olnud tema tegevteenistuse pensioni suuruseks 50 protsenti tegevväelase pensioni arvestamise summast.
15.Antud juhul ei ole vaidlust selles, et kaebaja teenistusaega on mitmel korral üle piirvanuse pikendatud ning 22.02.2017 käskkirjaga nr 51P on ta alates 28.02.2017 tegevteenistusest vabastatud seoses piirvanuse täitumisega ning reservi arvatud (tl 13). Vaidlustatud teatis koostati 28.02.2017 ning selle kohaselt on kaebajal tegevteenistusstaaži kokku 13 aastat, 11 kuud ja 5 päeva (tl 14). Tegevteenistusstaaži osas ei ole vaidlust.
16.Kaitsevägi on seisukohal, et kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse § 38 neljandat lõiget ei saa rakendada kõikide isikute suhtes, kellel kunagi oli teenistusaega pikendatud ja et eelnimetatud paragrahvi neljandat lõiget tuleb rakendada koosmõjus sama seaduse § 17 lõikega 3, mille kohaselt
tegevväelane, kelle teenistusaega oli pikendatud seni kehtinud kaitseväeteenistuse seaduse § 112 lõike 21 alusel, võetakse tegevteenistusse määratud ajaks kuni pikenduse tähtaja saabumiseni. Kaebaja teenistusaega oligi eelnevalt ehk 21.02.2013 käskkirjaga nr 129P pikendatud kuni 28.02.2014. Kaitseväeteenistuse seaduse uus redaktsioon oli jõustunud 01.04.2013. Vastustaja on kaebuse kohta esitatud kirjalikes seisukohtades selgitanud, et uue KVTS alusel saadi tegevteenistuses jätkata vaid seetõttu, et Kaitseväe juhataja oli vastavat teenistusaega üle piirvanuse pikendanud (alus: KVTRS § 17 lg 3) ning vastav tähtaeg ei olnud KVTS jõustumise ajaks saabunud. Vastustaja eelnimetatud seisukoha ja tõlgendusega tuleb nõustuda. Kaebaja osas ei olnud samuti 21.02.2013 käskkirjaga nr 129P pikendatud tähtaeg, milleks oli 28.02.2014, uute muudatuste jõustumise ajaks veel saabunud.
17.Nähtuvalt haldusasja materjalist võeti leitnant XX 20.02.2014 käskkirjaga nr 54P alates 01.03.2014 vastavalt kaitseväeteenistuse seaduse nõuetele teenistusse tähtajaga kuni 28.02.2017. Küsimus oli selles, et vastavalt kaitseväeteenistuse seaduse § 90 punktile 3 oli leitnandi piirvanus 55. Tegevteenistusest vabastamise hetkel oli kaebaja kapteni auastmes, kuid samasugune vanuseline piirang kehtis ka kapteni suhtes. Selles ei ole vaidlust. Haldusasja materjalist nähtub, et kaebaja on sündinud 28.02.1962, mis tähendabki seda, et tema piirvanus täitus 28.02.2017. Siinkohal tuleb nõustuda Kaitseväe seisukohaga selles, et alates 01.03.2014 ei olnud kaebaja tegevteenistuses mitte enam teenistusaja pikendamise tõttu, vaid seetõttu, et seda võimaldas alates 01.04.2013 kehtima hakanud kaitseväeteenistuse seaduse redaktsioon. Vastustajaga tuleb nõustuda ka selles, et kui kaebaja oleks 28.02.2014 tegevteenistusest lahkunud ja kui tal oleks olnud sel hetkel vähemalt 13 aastat kaitseväeteenistuse staaži, siis oleks saanud kohaldada tema suhtes kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse § 38 neljandat lõiget. Kaebajal sel ajal 13 aastast kaitseväeteenistuse staaži aga veel ei olnud. Vaidlustatud teatisest järeldub, et 13-aastane tegevteenistusstaaž täitus kaebajal 2016. aastal. Kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse § 38 neljandat lõiget ei saa tõlgendada nii, et kui kunagi on teenistusaega pikendatud, siis see automaatselt alati ka kohaldub. Kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse § 38 neljanda lõike puhul on tegemist pigem erandliku üleminekusättega.
18.Kohus nõustub Kaitseväe ja Sotsiaalkindlustusameti seisukohtadega. Kaitseväega tuleb nõustuda ka selles, et ekslike ning õigusvastaste soodustuste tegemisest teatavatele isikutele ei saa tuletada seda, et võrdse kohtlemise printsiipi oleks eiratud ja et taolist praktikat tuleks jätkata. Lähtuvalt eeltoodust ei ole kaebuse rahuldamiseks alust. Menetluskulude hüvitamise küsimust antud juhul ei teki, sest vastustajad ei ole seda taotlenud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2018 kohtuotsuse
RESOLUTSIOON:
1.Rahuldada XX apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 29. augusti 2017. a otsus haldusasjas nr 3-17-716 osas, millega kaebus jäeti rahuldamata Sotsiaalkindlustusameti 7. märtsi 2017. a otsuse nr 04990 tühistamise, pensionitaotluse uueks läbivaatamiseks ja saamata jäänud pensioni väljamaksmiseks kohustamise nõuetes.
3.Tühistada Sotsiaalkindlustusameti 7. märtsi 2017. a otsus nr 04990. Kohustada Sotsiaalkindlustusametit vaatama XX pensioniavalduse uuesti läbi ja määrata pension alates 28. veebruarist 2017. a eluaegselt kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse § 38 lg 4 ja kaitseväeteenistuse seaduse § 206 alusel.
4.Kohustada Sotsiaalkindlustusametit välja maksma XXl seni saamata jäänud pension arvestusega, et juurde maksmisele kuulub tagasiulatuvalt määratava pensioni ja talle makstud pensioni vahe.
5.Muus osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
6.Mõista Sotsiaalkindlustusametilt XX kasuks välja menetluskulud 1393,20 eurot (üks tuhat kolmsada üheksakümmend kolm eurot ja 20 senti).
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.