Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
15.11.2018, Tallinn
Haldusasja number
3-17-1300
Haldusasi
XX kaebus Tööinspektsiooni 17.05.2017 vastuse nr 36/3016-4 tühistamiseks ja Tööinspektsiooni kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja Kerstin Malmberg Vastustaja – Tööinspektsioon, esindaja Marika Liiv
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 31.07.2018 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Rahuldada XX apellatsioonkaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 31.07.2018 otsus haldusasjas nr 3-17-1300 ja teha uus otsus, millega tühistada Tööinspektsiooni 17.05.2017 vastus nr 3-6/3016-4 ning kohustada Tööinspektsiooni XX 17.04.2017 taotluse uueks lahendamiseks.
Mõista Tööinspektsioonilt XX esimese ja teise kohtuastme menetluskulude katteks välja 671 eurot ja 76 senti. Ülejäänud menetluskulud jätta poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17.12.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-17-1300 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ M arst esitas 05.04.2017 Tööinspektsioonile tööõnnetuse teatise (tl 53), mille kohaselt juhtus XX-ga 30.01.2017 lumetraktorit tõstes õnnetus (vigastuse liik: luumurd; vigastatud kehaosa: lülisamba rinnaosa; tööõnnetuse tagajärg: kerge kehavigastus). Tööinspektsioon edastas teatise XX tööandjale OÜ-le Y, kes viis läbi uurimise ja jõudis 07.04.2017 aktis nr 122 järeldusele, et tegemist ei olnud tööõnnetusega.
2.XX esitas 17.04.2017 Tööinspektsioonile avalduse ja tõendid tööõnnetuse toimumise kohta. XX ei nõustunud OÜ Y uurimise tulemustega ning taotles Tööinspektsioonilt 30.01.2017 juhtunud tööõnnetuse objektiivset ja nõuetekohast uurimist.
3.Tööinspektsioon ei pidanud 17.05.2017 vastuses nr 3-6/3016/4 (tl 11) tööõnnetuse omapoolse uurimise algatamist vajalikuks. OÜ M 05.04.2017 teatise kohaselt sai XX 30.01.2017 toimunud õnnetuse tagajärjel kerge tervisekahjustusega kehavigastuse. Tööinspektsioonis kehtiva kontseptsiooni järgi ei uurita kergeid tööõnnetusi. Tööinspektsioon ei hinda tõendeid asjas, mille kohta ei ole uurimist algatatud.
4.XX palus Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses tühistada Tööinspektsiooni 17.05.2017 vastus ja kohustada vastustajat tööõnnetuse uurimise uueks otsustamiseks. Tööinspektsioon ei süüvinud kaebaja taotluses esitatud asjaoludesse ja sellele lisatud tõenditesse. 17.05.2017 vastus on formaalselt ja materiaalselt õigusvastane. Kaebajaga juhtus raske tööõnnetus.
Tööinspektsioon palus jätta kaebus rahuldamata.
Tööinspektsioon sai õnnetusjuhtumist teada 05.04.2017 ning uurimist ei alustatud, sest õnnetusjuhtumi tegelikke asjaolusid ei olnud nelja kuu möödudes enam võimalik tuvastada. Õnnetus toimus kaebaja väitel 30.01.2017. Kaebaja pöördus arsti poole 06.02.2017, kuid ei avaldanud arstile, et õnnetus toimus tööülesandeid täites. Kaebaja ise ei sekkunud mõistliku aja jooksul oma väidetava tööõnnetuse uurimisse ega nõudnud tööandjalt tööõnnetuse uurimist ja raporti esitamist. Õnnetusjuhtumi raskusastme määratlemise õigus ja pädevus on vaid arstil, mitte Tööinspektsioonil, kannatanul või tema tööandjal. Tööinspektsioonile 05.04.2017 OÜ M poolt esitatud teatises on kaebajaga juhtunud õnnetusjuhtumi raskusastmeks määratud „kerge“. Tööinspektsioonil puudub pädevus tervisekahjustuse raskusastme ümberhindamiseks.
6.Tallinna Halduskohus jättis 31.07.2018 otsusega kaebuse rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 22 lg 2 kohaselt liigitatakse tööõnnetus raskusastme järgi kergeks, raskeks või surmaga lõppenud tööõnnetuseks. Raskeks loetakse 2(7)
3-17-1300 tööõnnetust, mis põhjustas töötajale raske kehavigastuse või eluohtliku seisundi. OÜ M 05.04.2017 tööõnnetuse teatisel on arst märkinud kaebajaga juhtunud tööõnnetuse tagajärjeks „kerge kehavigastus“, mis on kvalifitseeritav kerge tööõnnetusena. Puudub alus arsti otsuse õigsuses kahelda. Arsti otsuse õigsust kinnitab ka kaebaja käitumine. Kaebaja töövõimetuslehtedel on perioodil 31.01.2017–28.02.2017 tööst vabastamise põhjuseks märgitud haigestumine ja perioodil 01.03.2017–30.03.2017 olmevigastus ning alles 31.03.2017 avaldas kaebaja arstile, et õnnetus juhtus tööl ja nõudis haiguslehtedel tööst vabastamise põhjuse parandamist tööõnnetuseks. Kaebuse väide raskest õnnetusjuhtumist on seetõttu väheusutav. Kerge tööõnnetuse juhtumi uurimise otsustamine on TTOS § 24 lg-st 4 tulenevalt Tööinspektsiooni kaalutlusotsus. Vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud seisukohti arvestades on kaebajaga toimunud kerge tööõnnetuse uurimisest keeldutud põhjendatult. Tööõnnetuse uurimiseks eraldatud piiratud ressursse tuleb kasutada otstarbekalt. Kerge tööõnnetuse perspektiivitu uurimise alustamine pole avalikes huvides. Vaidlustatud otsuse vorminõuete rikkumine, sh põhjendamispuudused, ei too kaasa otsuse tühistamist (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58). Kuna tööõnnetuse uurimisest keeldumine oli sisuliselt õige, puudub alus ka kohustamisnõude rahuldamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.XX palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Halduskohus jättis otsuse nõuetekohaselt põhjendamata. Kaebaja väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid ei ole üldse analüüsitud, kuigi neid ei ole loetud ka asjakohatuks või ebausaldusväärseks. Halduskohtu põhjendused piirduvad vastustaja vastuse kopeerimisega. Kaebajaga juhtunud tööõnnetus ei olnud kerge. Arsti 05.04.2017 teatisel sisalduv märge, et tegemist on kerge kehavigastusega, on ekslik ja vastuoluline, sest samalt teatiselt nähtub, et tegemist on lülisamba rinnaosa murruga. Vastutust eksliku teatise eest ei saa panna töötajale. Kaebaja 17.04.2017 avaldusele olid lisatud tõendid, millest nähtus samuti, et kaebajal diagnoositi 30.01.2017 juhtumi tagajärjel roiete, rinnaku ja lülisamba rinnaosa murd. Raske tervisekahjustuse määramise juhendi järgi loetakse raskeks tervisekahjuks muu hulgas rinnalülimurd ja rinnakumurd. Selle kohta esitas kaebaja kohtumenetluses ka täiendavaid tõendeid, sh digitaalse terviseloo väljavõtte haigusjuhtumist nr 1286-65, millest nähtub ka, et kaebaja oli 30.01.2017 õnnetusjuhtumi tõttu töövõimetu ligi kuus kuud. Seega on ilmne, et tegemist oli raske tööõnnetusega TTOS § 22 lg 2 mõistes. TTOS § 24 lg-st 4 tuleneb Tööinspektsioonile pädevus sellise tööõnnetuse uurimiseks. Kaebaja selgitas juba 17.04.2017 avalduses, et teavitas arsti viivitamatult tööõnnetusest, esialgsetel töövõimetuslehtedel vastava märke puudumine oli ekslik ja arst on töövõimetuse põhjuse hiljem parandanud. Selle kohta on esitatud ka tõendid, sh kaebaja kõneeristused ja ekirjavahetus OÜ-ga M. Esialgsetel töövõimetuslehtedel tööõnnetuse märke puudumine ei välista, et tegemist oli siiski tööõnnetusega. Kui kaebaja esitatud tõendid ei olnud piisavad, saanuks halduskohus koguda täiendavaid tõendeid. Halduskohus heidab kaebajale põhjendamatult ette, et ta ei sekkunud aktiivselt tööõnnetuse uurimisse ega nõudnud tööandjalt tööõnnetuse uurimist ja raporti koostamist. Halduskohus ei ole viidanud ühelegi õigusnormile, mis paneb kaebajale sellise kohustuse. Kaebaja teavitas tööandjat (sh oma otsest juhti) õnnetusjuhtumist kohe pärast selle toimumist, mida kinnitavad töötajate seletuskirjad ning kaebaja telefonikõnede eristused. Kaebajal puudus kuni tööandja
3(7)
3-17-1300 07.04.2017 akti saamiseni alus arvata, et tööandja ei pea 30.01.2017 õnnetusjuhtumit tööõnnetuseks. Seega puudus kaebajal ka mõistlik põhjus oma õiguste aktiivseks kaitsmiseks. Väär on vastustaja seisukoht, et tööõnnetuse asjaolude väljaselgitamine ei olnud võimalik. Kaebaja lisas 17.04.2017 avaldusele tõendid tööõnnetuse kohta. Uurimine ei oleks olnud formaalne, sest selle tulemusena oleks tööandja saanud parandada oma töökeskkonda ja töökorraldust. Haldusakti puudused on nii tõsised, et HMS § 58 ei ole kohaldatav.
8.Tööinspektsioon palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Tööõnnetuse faktiliste asjaolude kiire väljaselgitamise eesmärk on muu hulgas kannatanu õiguste kaitse, seega on ajaline faktor oluline. Kaebaja ei pöördunud õigeaegselt raviasutusse, et välja selgitada tema tervisekahjustus ja selle raskusaste. Õnnetusjuhtumi raskusastme määratlemise pädevus on arstil, mitte Tööinspektsioonil. Kaebaja on esitanud kohtumenetluses hulgaliselt uusi tõendeid, kuid arst ei ole 07.04.2017 teatisel märgitud kehavigastuste raskusastet ümber hinnanud. Kaebaja digitaalse terviseloo andmed ei kinnita, et kaebaja lülisamba rinnaosa murd on tekkinud 30.01.2017 õnnetusjuhtumi tagajärjel. Tööinspektsioonil on TTOS § 24 lg 4 alusel kaalutlusõigus otsustada, milliseid tööõnnetusi, lisaks surmaga lõppenud tööõnnetustele, uurida. Kuigi 17.05.2017 vastuse põhjendused on napid, ei mõjutanud see asja otsustamist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
10.TTOS § 22 lg 1 sätestab, et tööõnnetus on töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal. Tööõnnetusena ei käsitata tervisekahjustust või surma, mis toimus loetletud juhtudel, kuid mis ei ole põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga. TTOS § 22 lg 2 järgi liigitatakse tööõnnetus raskusastme järgi kergeks, raskeks või surmaga lõppenud tööõnnetuseks. Raskeks loetakse tööõnnetust, mis põhjustas töötajale raske kehavigastuse või eluohtliku seisundi. TTOS § 24 lg 1 alusel viib tööõnnetuse uurimise läbi tööandja. TTOS § 24 lg 4 kohaselt uurib tööinspektor kõiki surmaga lõppenud tööõnnetusi ning vajadusel kutsehaigusjuhtumeid ja teisi tööõnnetusi. Uurimise vajaduse otsustab Tööinspektsiooni kohaliku asutuse juhataja. TTOS § 24 lg 41 sätestab, et tööinspektoril on õigus nõuda tööandjalt täiendava uurimise läbiviimist ja tööõnnetuse või kutsehaiguse raporti muutmist juhul, kui ta tuvastab, et uurimine ei ole läbi viidud või raport ei ole koostatud nõuetekohaselt.
11.Viidatud sätetest tuleneb Tööinspektsioonile kaalutlusõigus otsustada, milliseid surmaga mittelõppenud tööõnnetusi uurida, sh kas on vajalik teostada järelevalvet tööandja poolt läbi viidud uurimise üle. Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2). Kaalutlused peavad nähtuma haldusaktist (HMS § 56 lg-d 1 ja 3).
12.Kaebaja soovis 17.04.2017 Tööinspektsioonile esitatud avalduses (tl 10), et temaga 30.01.2017 toimunud tööõnnetuse suhtes viidaks läbi objektiivne ja nõuetekohane uurimine. Tööinspektsioon keeldus 17.05.2017 vastuses (tl 11) uurimise algatamisest põhjusel, et Tööinspektsioonis kehtiva kontseptsiooni kohaselt kergeid tööõnnetusi ei uurita. 4(7)
3-17-1300 Tööinspektsiooni vastuses puuduvad aga igasugused sisulised põhjendused, miks kaebajaga toimunud tööõnnetuse saab lugeda kergeks ja miks selle uurimine ei ole vajalik, hoolimata kaebaja 17.04.2017 avalduses esitatud asjaoludest ja sellele lisatud tõenditest. Seega on Tööinspektsiooni 17.05.2017 vastus oluliste põhjendamispuuduste tõttu õigusvastane (HMS § 54, § 56 lg-d 1 ja 3).
13.Erandlikel juhtudel võib kohus haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluses esitatud kaalutlusi, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus nendest kaalutlustest haldusakti andmisel. Sellisel juhul võib kohus HMS § 58 alusel jätta põhjendamata või puudulikult põhjendatud haldusakti tühistamata. Tõendamiskoormus küsimuses, kas kohtumenetluses esitatud põhjendus haldusakti andmisel tegelikult eksisteeris ja kas sellega arvestati, on haldusorganil (vt nt Riigikohtu 29.11.2012 otsus nr 3-3-1-29-12, p 20; 14.12.2012 otsus nr 3-3-1-33-12, p 16; 28.10.2014 otsus nr 3-3-1-46-14, p 15).
14.Tööinspektsioon on kohtumenetluses selgitanud, et kaebajaga 30.01.2017 toimunud õnnetusjuhtumi uurimist ei alustatud, sest selle tegelikke asjaolusid ei olnud võimalik nelja kuu möödudes enam tuvastada (vt 13.10.2017 vastus kaebusele, p 3, tl 45). Ringkonnakohus ei ole veendunud, et see põhjendus eksisteeris ja sellega arvestati juba 17.05.2017 vastuse koostamisel, sest vastustaja ei ole esitanud selle kinnituseks ühtegi tõendit. Tööinspektsioon on 17.05.2017 otsuses maininud OÜ Y 07.04.2017 akti (tl 12), kuid ka selles ei ole vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud põhjendusi välja toodud, vaid jõutud järeldusele, et tööõnnetust ei toimunud. Seega ei ole vastustaja 17.05.2017 vastuse põhjendamispuudusi kohtumenetluses nõuetekohaselt kõrvaldanud ja ainuüksi selle tõttu tuleks vaidlustatud haldusakt tühistada.
15.Ringkonnakohus märgib siiski, et vastustaja väide asjaolude väljaselgitamise võimatusest ei ole ka sisuliselt veenev. Vabariigi Valitsuse 04.04.2008 määruse nr 75 „Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ja uurimise kord“ § 3 lg 1 järgi on tööõnnetuse uurimise eesmärk välja selgitada tööõnnetuse asjaolud ja põhjused ning kindlaks määrata abinõud samalaadse juhtumi kordumise vältimiseks. Korra § 3 lg 2 sätestab muu hulgas, et tööõnnetuse asjaolude ja põhjuste tuvastamiseks selgitab tööõnnetuse uurija välja, kas õnnetusjuhtum oli põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga; kogub õnnetuskohast tõendeid (sh viib läbi sündmuskoha vaatluse ja teeb fotosid või skeeme ning hindab töökoha ja kasutatud töövahendite vastavust töötervishoiu- ja tööohutusnõuetele); võtab seletused isikutelt, kellel on andmeid õnnetusega seonduvate oluliste asjaolude kohta; tutvub asjakohaste dokumentidega (sh töökeskkonna riskianalüüsi dokumentidega, tööandja kinnitatud ohutusjuhenditega, töötaja töötervishoiu- ja tööohutusalast juhendamist ja väljaõpet tõendavate dokumentidega ning töökorraldust kajastavate dokumentidega). Korra § 5 lg 3 ls 1 kohaselt viib tööinspektor läbi tööõnnetuse asjaolude ja põhjuste uurimise 30 tööpäeva jooksul tööõnnetuse uurimise alustamise otsuse tegemise päevast arvates, arvestades korra § 3 lg-s 2 sätestatut.
16.Kuigi mitu kuud pärast õnnetusjuhtumit ei ole tõenäoliselt enam võimalik teostada sündmuskoha vaatlust ja seda jäädvustada õnnetusjuhtumiga võimalikult lähedastes tingimustes, on sündmuskohta põhimõtteliselt võimalik vaadelda ka hiljem (nt kui küsimus on tööks kasutatud masinate konstruktsioonis vms). Sündmuskoha hilisem vaatlemine ei tähenda tingimata, et tööõnnetuse uurimine on formaalne ega täida eesmärki vältida samalaadsete juhtumiste kordumist. Samuti nähtub eespool toodust, et tööõnnetuse asjaolude väljaselgitamiseks on lisaks sündmuskoha vaatlusele veel muid võimalusi. Kaebaja viitas 17.04.2017 avalduses videosalvestisele, millel oli väidetavalt jäädvustatud temaga 30.01.2017 toimunud õnnetus – vajadusel oleks Tööinspektsioon saanud selle kaebaja tööandjalt välja nõuda, samuti küsida selle kohta tööandja esindajatelt täiendavaid selgitusi. Seda, millal 5(7)
3-17-1300 kaebaja avaldas arstile tööõnnetuse toimumise asjaolud ning millistel asjaoludel toimus töövõimetuslehtede tagantjärgi parandamine selliselt, et töövõimetuse põhjuseks märgiti tööõnnetus, saanuks uurida kaebajalt ja perearstilt seletusi võttes. Kontrollimaks, kas kaebajaga 30.01.2017 toimunud õnnetusjuhtum oli põhjuslikus seoses kaebaja töö või töökeskkonnaga, oleks olnud võimalik uurida tööandja töökorraldust puudutava dokumentatsiooni, sh kaebaja täpsemaid töökohustusi ja nende täitmiseks vajalikku väljaõpet. Seda, et täiendavate tõendite kogumine oli võimalik, kinnitab seegi, et kaebaja on esitanud kohtumenetluses uusi tõendeid, lükkamaks muu hulgas ümber vastustaja väiteid, et kaebaja ei teavitanud arsti ja tööandjat tööõnnetusest õigeaegselt. See, milliseid järeldusi nimetatud tõenditest teha, sh kas tõendid on usaldusväärsed ja nende pinnalt saab tööõnnetuse lugeda toimunuks, on juba tööõnnetuse sisulise uurimise küsimus.
17.Ringkonnakohus nõustub põhimõtteliselt vastustajaga, et piiratud ressursside olukorras ei ole Tööinspektsioonil kõiki tööõnnetusi võimalik ega ka mõistlik uurida, arvestades muu hulgas, et tööandjal on kõigi tööõnnetuste uurimise kohustus. Samas tuleneb TTOS § 24 lg-st 4, et ka kerge tööõnnetuse uurimisest ei saa Tööinspektsioon automaatselt keelduda, kui kannatanu seda temalt taotleb, vaid iga surmaga mittelõppenud juhtumi uurimise vajaduse üle tuleb otsustada kaalutlusõiguse alusel, arvestades konkreetse juhtumi asjaolusid (HMS § 4). Ka halduseeskirjad (nt vastustaja 17.05.2017 kirjas viidatud kontseptsioon) ei tohi õiguspärast kaalumist välistada ega takistada, st sellest peab olema võimalik vajaduse korral kõrvale kalduda (vt nt Riigikohtu 02.04.2014 otsus nr 3-3-1-72-13, p-d 15 ja 21). Seejuures tuleb Tööinspektsioonil arvestada, et küsimus sellest, kas vigastus tekkis tööõnnetuse tagajärjel või mitte, võib olla ka kerge tööõnnetuse puhul töötajale oluline, sest sellest sõltub näiteks tema ajutise töövõimetuse hüvitise suurus (vt ravikindlustuse seaduse § 54 lg 1 p-d 1 ja 6; Riigikohtu 13.11.2008 otsus nr 3-3-1-26-08, p 14).
18.Käesolevas asjas on kaebaja välja toonud, et OÜ M 05.04.2017 tööõnnetuse teatisel (tl 53) märgitu kohaselt oli tegemist kerge kehavigastusega, samas oli arst märkinud ka seda, et kaebajal tekkis 30.01.2017 õnnetuse tagajärjel lülisamba rinnaosa murd, mille saab kaebaja arvamuse kohaselt kvalifitseerida raskeks tervisekahjustuseks vastavalt juhendile, milles on raske tervisekahjustusena kirjeldatud muu hulgas rinnalüli- ja rinnakumurdu (juhendi p 2.1.3, tl 54–55). Ringkonnakohus märgib ka, et TTOS § 22 lg 3 järgi peab arst Tööinspektsiooni teavitama vaid raskest ja surmaga lõppenud õnnetusest. Lisaks selgub OÜ Y 07.04.2017 aktist (tl 12), et tööandja arvates ei olnud tegemist tööõnnetusega, muu hulgas põhjusel, et kaebaja ei teavitanud sellest tööandjat õigeaegselt ja 30.01.2017 polnud lundki, mida lumetraktoriga koristada, kuid kaebaja väitis Tööinspektsioonile esitatud avalduses, et teavitas tööandja esindajat õnnetusjuhtumist 30.01.2017, mida kinnitavad ka 07.04.2017 aktile lisatud tööandja esindajate seletused, samuti esitas kaebaja tõendi, et õnnetusjuhtumi toimumise päeval siiski sadas lund (tl 21–22). Ringkonnakohus leiab, et vastuolu või ebaselgus Tööinspektsioonile esitatud tõendites, eriti kui tööandja eitab tööõnnetuse toimumist, võib olla üks kaalutlus, mis räägib uurimise kasuks ka kergemate tagajärgedega õnnetusjuhtumite puhul, sest võib viidata asjaolule, et tööandja ei ole viinud uurimist läbi nõuetekohaselt (vt TTOS § 24 lg 41).
19.Eespool toodud põhjustel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu 31.07.2017 otsuse ning teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse, tühistab Tööinspektsiooni 17.05.2017 vastuse ja kohustab vastustajat kaebaja 17.04.2017 avalduse alusel uuesti otsustama, kas on alust algatada 30.01.2017 kaebajaga juhtunud õnnetusjuhtumi uurimist. Haldusmenetluse eesmärgipärasust silmas pidades tuleks Tööinspektsioonil uue otsuse tegemisel arvestada ka kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidete ja nende kinnituseks esitatud tõenditega.
6(7)
3-17-1300
20.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. HKMS § 109 lg 6 alusel mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust.
21.Vastustaja mõlema kohtuastme menetluskulud jäävad tema enda kanda.
22.Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista kaebuselt, esialgse õiguskaitse taotluselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 45 eurot (tl 26, 35, 108).
23.Halduskohtule esitatud menetlusdokumentide kohaselt kandis kaebaja õigusabikulusid kokku 1673,49+196,78=1870,27 eurot, mille kohta on kuludokumentidena esitatud üksnes Bene Est Law Office OÜ poolt ajavahemikus 04.07.2017–31.01.2018 väljastatud arved (tl 76– 81 ja 91–92). Kuigi alates 01.01.2018 saab menetluskulud vastaspoolelt välja mõista siis, kui on tekkinud kulude kandmise kohustus (HKMS § 109 lg 11), tuleb arvestada HKMS rakendussätetega. HKMS § 285 lg 1 järgi kohaldatakse enne HKMS jõustumist tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud HKMS-s sätestatut. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud sättest tuleb juhinduda ka 01.01.2018 jõustunud muudatuste puhul, s.o enne muudatuste jõustumist tehtud menetlustoimingutest tekkinud menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele kohaldub enne muudatuste jõustumist kehtinud HKMS redaktsioon. Enne 01.01.2018 kehtinud HKMS § 109 lg 1 kohaselt oli menetluskulude väljamõistmise eelduseks nende kantus (s.o arve tasumine). Seega jätab ringkonnakohus vastustajalt välja mõistmata kaebaja esimese kohtuastme õigusabikulud, mis puudutavad enne 01.01.2018 tehtud menetlustoiminguid (ajavahemikus 04.07.2017–29.12.2017 väljastatud arved, tl 76–80). Bene Est Law Office OÜ 31.01.2018 arve (tl 81) järgi kulus esindajal 1 tund ja 33 minutit menetluskulude nimekirja koostamisele ja kohtule esitamisele. Sama tegevus kajastub 40 minuti ulatuses ka 02.05.2018 arvel (tl 92). Sellist kulu ei saa pidada põhjendatuks, sest menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja neid saaks teha ka menetlusosaline ise ilma lepingulise esindajata (vt sama nt Tallinna Ringkonnakohtu 01.10.2015 otsus nr 3-12-2696, p 25; 11.11.2015 otsus nr 3-15-2102, p 31; 28.02.2018 otsus nr 3-16-2669, p 24; 28.02.2018 otsus nr 3-17-716, p 18). Kui jätta Bene Est Law Office OÜ 01.03.2018, 02.04.2018 ja 02.05.2018 arvetelt (91–94) välja ka teises kohtuasjas osutatud õigusabi, jääb kohtukulude nimekirja kohaselt järele õigusabi osutamine kokku 1 tunni ja 23 minuti ulatuses tunnihinnaga 80 eurot, millele lisandub käibemaks (st 138,33 eurot). Selles osas on õigusabikulud mahtu ja keerukust ning menetluse käiku arvestades vajalikud ja põhjendatud ning need tuleb vastustajalt välja mõista.
24.Kaebaja apellatsiooniastme õigusabikulud on kokku 692,74 eurot koos käibemaksuga (7 tundi ja 13 minutit, tunnihind 80 eurot ilma käibemaksuta), mille kohta on esitatud arved (tl 117–119). Eespool märgitud põhjusel tuleb põhjendatud kulude hulgast välja jätta menetluskulude taotluse koostamise ja esitamise kulud (menetluskulude nimekirja kohaselt 1 tund ja 20 minutit). Ülejäänud õigusabikulud (488,43 eurot) on apellatsioonimenetluse käiku arvestades vajalikud ja põhjendatud, mis tuleb samuti vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.
25.Kokku on vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistmisele kuuluvate menetluskulude suurus seega 45+138,33+488,43=671,76 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.