lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/3-17-1579/2

Korrakaitse › Liiklus

HaldusasiJõustunudTallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja · 11.08.2017

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
Kohtuasja number
3-17-1579/2
Asja liik
Haldusasi
Kategooria
Korrakaitse › Liiklus
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
11.08.2017
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1279
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Määruse tegemise aeg ja koht

11. august 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-17-1579

Haldusasi

J.M.i kaebus MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fondi makseteatiste nr 379072 ja 326998 tühistamiseks Kaebaja – J.M. Vastustaja – MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fond

Menetlusosalised

RESOLUTSIOON

Tagastada kaebus läbivaatamatult.

Edasikaebamise kord

Määruse peale on õigus esitada määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.J.M. esitas 29.06.2017 MTÜ-le Eesti Liikluskindlustuse Fond (LKF) vaide makseteatiste nr 379072 ja 326998 kehtetuks tunnistamiseks, kuid LKF-i 05.07.2017 vaideotsusega jäeti vaie rahuldamata.
2.J.M. esitas 29.07.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus seaduse põhiseadusvastaseks tunnistada ning tema vastu esitatud rahalise nõude tühistada. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) sätetest loetles kaebaja § 11, 13, 14, 15, 20, 23, 32 ja 44. Kaebaja arvates on LKF-il kartelli tunnused ning LKF pressib kodanikelt raha välja. Inimesi karistatakse unustamise eest kolmekordsete kindlustusmaksetega. Sama asja eest karistatakse kahekordselt – esiteks karistab LKF inimest juba ilma liiklemiseta ning seejärel liiklemise korral politsei. Liiklusvahendi omanik peab jälgima, et kõikidel liiklusvahenditel oleks kehtiv kindlustusleping. Kui liiklusvahendit ei kasutata, on seda Maanteeameti e-teeninduse kaudu lihtne ajutiselt arvelt maha võtta. Tüüpiliselt teavitab LKF inimest ka kindlustustähtaja lõppemisest. Kui omanik uut kindlustuslepingut ei sõlmi ega sõidukit arvelt maha ei võta, siis on tal selleks konkreetne põhjus (liiklusvahend on remondis või pole hetkel vajalik jne). On loogiline, et unustamise korral võtab e-teenuse süsteem ise sõiduki ajutiselt arvelt maha, sõidukit ju tüüpiliselt ei kasutata ja kasutamise korral on kopsakad trahvid. Kolmekordne kindlustusmakse on ette karistamine tegemata väärteo eest. Omanik ei saa peatse kindlustuse lõppemise kohta teavet, tagasiside ei tööta 100%. Kaebajal on mitu autot, millest osadega tagasiside toimib, kuid praegusel juhul ei toiminud. Riik on sekkunud kindlustusärisse, kuid see ei suurenda liiklusohutust. Sundkindlustuse puudumine suurendaks kindlustusfirmade konkurentsi ja parandaks teenuse kvaliteeti.

Sarnased lahendid

Korrakaitse
  • 15.07.20263-26-1915/10Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 09.07.20263-26-1915/7Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 30.06.20263-26-1937/2Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 30.06.20263-26-1937/3Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 29.06.20263-26-1819/5Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 29.06.20263-26-1307/10Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(4)

KOHTU PÕHJENDUSED

3.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 2 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Riigikohus on viidatud sätte alusel kaebuse tagastamist pidanud õigeks mh olukordades, kus teatud nõude esitamine ja menetlemine on iseenesest võimalik, kuid selline kaebus jääks rahuldamata (vt Riigikohtu 04.06.2013 määrus asjas nr 3-3-1-86-12, p 15).
4.Kaebaja soovib enda sõidukite (reg. Märk xxx xxx ja xxx xxx) suhtes antud automaatse liikluskindlustuse makseteatiste nr 379072 ja 326998 tühistamist (vt LKF-i 05.07.2017 vaideotsust). Kaebaja ei ole kohtule makseteatisi esitanud, kuid kohus ei pea nende väljanõudmist vajalikuks, sest kaebuse perspektiivitus on ilmne ka makseteatisi nägemata.
5.LKF-i 05.07.2017 vaideotsuses on kaebajale õigesti selgitatud järgmist: „Kindlustuskohustus on kohustus sõlmida kohustusliku liikluskindlustuse leping kolmandale isikule sõidukiga kahju tekitamisest tuleneva vastutuse kindlustamiseks liikluskindlustuse seaduses sätestatud korras ja ulatuses (liikluskindlustuse seaduse § 3 lg 1). Leping tuleb sõlmida mootorsõiduki suhtes, mis on registreeritud või tuleb registreerida liiklusseaduse alusel loodud liiklusregistris. Liiklusregistris registreeritud sõidukite puhul on kindlustuskohustus isikul, kes on liiklusregistri andmetel sõiduki omanik või vastutav kasutaja (liikluskindlustuse seadus § 7 lg 1 ja lg 2). /../ Automaatse liikluskindlustuse kindlustussuhe tekib LKF-i ja kindlustuskohustusega isiku vahel, kui kindlustuskohustus on täitmata (liikluskindlustuse seadus § 60 lg 2). Automaatse liikluskindlustuse kindlustusmakse tasumise kohustus on kindlustuskohustusega isikul (liikluskindlustuse seaduse § 62 lõige 2).“
6.Kaebaja ei vaidle kaebuses vastu LKF-i vaideotsuses märgitule, et kaebaja oli makseteatistes märgitud perioodil kindlustuskohustusega isik ning et tema sõidukitel puudus liikluskindlustusleping, kuigi sõidukid olid liiklusregistris arvel. Seega olid täidetud faktilised eeldused kaebaja sõidukitele automaatse liikluskindlustuse rakendumiseks ning makseteatised on õiguspärased. Kohus nõustub LKF-i vaideotsuses märgituga ka selles, et asjaolu, kas kaebaja sai enne makseteatisi kätte nn meeldetuletuse või eelteavituse peatsest kindlustuse lõppemisest, ei mõjuta makseteatise õiguspärasust (vt ka Tallinna Halduskohtu 13.04.2016 määruse nr 3-16635 p 9, 01.06.2016 otsuse nr 3-16-284 lk 6, 30.06.2015 otsuse nr 3-15-446 lk 5).
7.Seega pole kahtlust, et lähtudes LKindlS-is sisalduvast automaatse liikluskindlustuse regulatsioonist jääks kaebus rahuldamata. Kaebaja on aga palunud kontrollida ka vastava regulatsiooni põhiseaduspärasust, tuginedes eelkõige vastuolule PS §-dega 23 ja 32.
8.PS § 23 kolmanda lõike kohaselt ei tohi kedagi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Kaebaja arvates rikuvad automaatse liikluskindlustuse sätted topeltkaristamise keelu põhimõtet sellega, et LKF karistab kõigepealt inimest automaatse liikluskindlustuse maksega (ilma, et kindlustamata sõidukiga oleks liiklemist toimunud) ning seejärel liiklemise eest ka politsei. Kohtu hinnangul ei riiva automaatne liikluskindlustus topeltkaristamise keelu kaitseala, mistõttu ei saa vastav kindlustuse regulatsioon olla ka vastuolus PS §-ga 23. Kui isiku sõidukile juba rakendub automaatne liikluskindlustus, siis ei saa politsei täiendavalt isikut kindlustamata sõidukiga liiklemise eest karistada, sest sõidukil on kindlustuskaitse olemas.
9.PS § 32 järgi on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud ning igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus.

2(4)

Kohus möönab, et automaatne liikluskindlustus riivab omandiõigust, sest kindlustussuhte tekkimisel pannakse isikule kohustus tasuda (tavapärasest kõrgem) kindlustusmakse. Samas ei nõustu kohus kaebajaga, et regulatsioon on PS §-ga 32 vastuolus. Samal arvamusel on ka näiteks õiguskantsler 29.04.2014 seisukohas nr 6-1/140564/1401903 (http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_seisukoht_vastuolu _mittetuvastamise_kohta_automaatne_liikluskindlustus.pdf). Kohus nõustub õiguskantsleriga, et eesmärgid tagada liiklusregistris registreeritud kindlustuslepinguta sõidukile kindlustuskaitse ning vähendada kindlustuslepinguta sõidukite osakaalu liikluses (vt ka LKindlS § 60 lg 1) on kaalukad eesmärgid, mis võimaldavad omandiõigust piirata. Õiguskantsler põhjendas enda seisukohta järgmiselt: „/../ liikluskindlustuse olemasolu on tõhusaim viis tagada liiklusõnnetuses kannatanute kaitse kiire ja õiglase kahju hüvitamisega, sõltumata süüdlase majanduslikust seisust. Uue liikluskindlustuse seaduse eelnõu seletuskirja järgi on aga Eestis kindlustamata sõidukite osakaal liikluses võrreldes teiste EL liikmesriikidega väga suur: 2010. aasta seisuga oli kindlustamata sõidukite osakaal kõikidest kindlustuskohustusega sõidukitest Eestis 1,5%, kuid näiteks Austrias oli kõnealune näitaja 0,05%, Itaalias 0,6%, Saksamaal 0,05% ja Soomes 0,2%. Seletuskirjas on ka toodud tabel liikluskindlustuse fondi poolt hüvitatud kindlustamata sõidukite kahjude kohta aastatel 2005 kuni 2011. Sellest tabelist nähtub, et kõnealusel ajavahemikul põhjustati kõigi kindlustamata sõidukitega igal aastal kokku keskmiselt enam kui 121 000 euro ulatuses kahju, kusjuures suurim üksikjuhul tekitatud kahjusumma oli 104 000 eurot. Seega on seadusandja soov luua automaatne liikluskindlustus ajendatud kindlustamata sõidukite suurest osakaalust liikluses ning vajadusest tagada nende tekitatud kahjude hüvitamine.“ Niisiis arvestades, kui palju on liikluses põhjustatud kahju kindlustamata sõidukitega, ei ole põhjendatud kaebaja arvamus, et tüüpiliselt [kindlustamata] sõidukit ei kasutatagi ning oleks loogiline, et kindlustuslepingu sõlmimise unustamise korral võtab Maanteeameti e-teenuse süsteem ise sõiduki arvelt maha. Kuna võimalusel osaleb teatud hulk isikuid liikluses siiski kindlustamata sõidukiga, siis on automaatne liikluskindlustus sobiv ja vajalik meede tagamaks, et liikluses ei osaleks kindlustuskaitseta sõidukeid. Kohus märgib, et LKindlS § 60 lg-s 1 ei ole automaatse liikluskindlustuse eesmärgina nimetatud liiklusohutuse suurendamist. Samas leiab kohus 01.10.2014 jõustunud LKindlS eelnõu seletuskirjale toetudes (vt lk 84), et kaudselt aitab sundkindlustus suurendada ka liiklusohutust, sest sõidukite taastusremont kindlustusandja vahenditest tagab, et pärast liiklusõnnetust ei naase liiklusesse puudulikult taastatud sõidukid. Seda järeldust ei väära asjaolu, et statistiliselt on liiklusõnnetuste arv suurenenud. Jätkuvalt võib esineda ka kindlustuslepinguta sõidukitega põhjustatud liiklusõnnetusi, sest praktikas saavad inimesed kindlustuskohustuse erisusi (vt LKindlS § 6) omakasupüüdlikult rakendada. Samas oleks kindlustuskaitseta sõidukite arv liikluses kahtlemata suurem, kui puuduks automaatne liikluskindlustus. Automaatne liikluskindlustus on ka mõõdukas meede. Kohus möönab, et sundkindlustuse kindlustusmaksed on tavapärase kindlustusega võrreldes üldteadaolevalt suuremad, kuid isikul endal on võimalik automaatse liikluskindlustuse rakendumist vältida (vrd LKindlS § 60 lg 3). Ka kaebaja argument kindlustuslepingu sõlmimise unustamisest ei pane kohut kahtlema automaatse liikluskindlustuse regulatsiooni põhiseaduspärasuses. Kaebaja viitas kaebuses õigesti, et liiklusvahendi omanik (või vastutav kasutaja) peab ise jälgima, et kõikidel liiklusvahenditel oleks kehtiv kindlustusleping. Sealjuures ei piira riik isiku õigust saada informatsiooni (PS § 44) enda sõiduki liikluskindlustuse kohta, vaid on vastupidi loonud võimalused liikluskindlustuse kehtivuse kontrollimiseks (vt näiteks portaali www.eesti.ee rubriik „Liiklus ja liiklusvahendid“ “Kliendi liikluskindlustuse ajalugu“).

10.Arutlused kohustusliku liikluskindlustuse (vt LKindlS § 3) vajalikkuse ja tõhususe üle üleüldse on asjakohatud, sest praeguses asjas on vaidluse all automaatne liikluskindlustus.

3(4)

11.Kokkuvõtvalt tagastab kohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel, sest esitatud kaebus jääks ilmselgelt rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Monika Laatsit

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 26.06.20263-26-1637/6Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 26.06.20263-26-1245/10Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium