Keskkonnaõigus › Jäätmed

3-15-919 esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-15-919 Ettekirjutuse objektiks olev nõue ei ole sobiv. Kõiki asjaomaseid patarei- ja akujäätmeid tuleb keskkonnakaitselistest kaalutlustest lähtuvalt koguda maksimaalselt suures hulgas, minimaalselt aga vähemalt EL direktiivis 2006/66 (patareidirektiiv) ette nähtud piirmäärade ulatuses. Nimetatud piirmäärad ei lähtu keemilisest koostisest, vaid akude ja patareide iseloomust (kantavad patareid ja akud, mootorsõidukite patareid ja akud). Detailne teadmine patareide ja akude kogumise arvust keemilisest koostisest lähtuvalt ei anna keskkonnapoliitika elluviimiseks olulist teavet. Arusaamatuks jääb, kuidas saab asjaomase nõudega viia ellu EL keskkonnapoliitikat olukorras, kus EL oma poliitikate elluviimiseks sellise nõude kehtestamist vajalikuks ei pea. Samuti jääb arusaamatuks, millist EL keskkonnapoliitikast erinevat keskkonnapoliitikat saaks asjaomase nõudega Eestis ellu viia. Põhjendamatu on väide, et kui turule viidavaid patareisid ja akusid ei liigitataks nende keemilise koostise järgi, kaoks osaliselt mõte ka vastava liigituse teostamiseks patarei- ja akujäätmete osas. EL õigusest tulenev patarei- ja akujäätmete liigitus tuleneb sellest, et erineva keemilise koostisega patarei- ja akujäätmete osas kehtivad erinevad ringlussevõtmise sihtmäärad. Seega on patarei- ja akujäätmete liigitus oluline olenemata sellest, kas patareisid ja akusid keemilise koostise järgi liigitatakse või mitte. Kui isegi eksisteerib viis kasutada nõutud andmeid EL ja Eesti keskkonnapoliitika elluviimiseks, ei ole siiski vajalik neid andmeid dubleerivalt esitada PROTO-le. Valdav osa patareisid ja akusid Eestisse sisse toovaid ettevõtjaid esitavad riigile läbi Statistikaameti andmeid nende poolt sisseveetavate patareide ja akude keemilise koostise kohta. Patareidirektiiv ega ükski selle rakendamisega seotud EL õigusakt ei aseta Eestile kohustust patareide ja akude keemilise koostise kohta andmeid koguda ja Euroopa Komisjonile esitada. Pole teada ka ainsatki rahvusvahelist lepingut, mis Eestile seesuguse kohustuse asetaks. Asjakohane ei ole väide, et Statistikaametile esitavad andmeid üksnes suuremad ja keskmise suurusega akude ja patareide maaletoojad. Siseriikliku seire ja keskkonnapoliitika elluviimiseks on kindlasti piisav, kui on teada erineva koostisega patareide ja akude turuosade ligikaudsed proportsioonid, detailselt täpsed andmed ei ole olulised. Statistikaametile vastavate andmete esitamisest pääsevad vaid väga väikesed ettevõtjad ning 90% turuosa esindavad ettevõtjad on aruandekohustuslikud. Andmete nõudmise ebavajalikkust kinnitab ka majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse (MsüS) § 13 lg-s 1 sätestatud andmete topeltküsimise keeld. Statistikaametile esitatakse andmeid riikliku statistika seaduse (RStS) ja selle alamaktide alusel. Andmeid esitatakse sisse toodud ja välja veetud patareide ja akude keemilise koostise kohta. Kuna Eestis patareisid ei valmistata, siis tuleb sisse toodud patareide ja akude andmetest lahutada välja viidud patareide ja akude andmed, millega saadaksegi Eestis turule viidavate patareide ja akude keemilise koostise andmed. Vastustaja saaks vastava päringu teha Statistikaametile ning saadud vastuse abil täita 100%-liselt nõude, mille täitmist nõuab vastustaja kaebajalt. Kaebaja näol on tegemist tootjate ühendusega JäätS § 23 lg 3 tähenduses. JäätS § 23 lg 4 p 4 järgi peab tootjate ühendus muuhulgas tagama jäätmete kogumise ja taaskasutamisega seotud andmete kättesaadavuse Keskkonnaministeeriumile ja järelevalve õigust omavale isikule. Tootjate ühendus võib vormiliselt tegutseda nii mittetulundusühingu kui äriühinguna. Kaebaja põhikirjast nähtuvalt on kaebaja tegevuses lahutamatult läbi põimunud majandustegevus ning mittetulunduslikud eesmärgid. Seega on kaebaja tegevus (sh liikmete tooteid puudutava teabe kogumine ja PROTO-le edastamine) PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabaduse kaitsealas.

3(10)

3-15-919 Ettevõtlusvabaduse riivet on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium analüüsinud lahendis 3-4-1-24-11, leides, et kuna ettevõtlusvabadus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, võib ettevõtlusvabadust piirata igal põhjusel, mis ei ole põhiseadusega keelatud. See põhjus peab lähtuma avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest. PROTO põhimääruse § 6 lg 8 ja lisa 8 p 5 kohaselt tuleb patareid, akud ning patarei- ja akujäätmed jagada keemilise koostise järgi. Pärast patareidirektiivi vastu võtmist 2006. a-l ning selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas on Eesti riigil vaja igal aastal esitada rahvusvahelistest kohustustest tulenevalt andmeid Euroopa Komisjonile kõikide turule lastud patareide ja akude koguste kohta. Andmeid kasutatakse muu hulgas analüüsiks, kui suur on keskkonnarisk ja –mõju, kui need patareid või akud jäätmeteks muutudes näiteks ladestatakse, põletatakse või hüljatakse ebaseaduslikult. EL keskkonnapoliitika seisukohalt oluliste ainete kasutamise kohta tehakse seiret, mille üheks viisiks on aruandlus. Patareid ja akud on oma keemiliste elementide järgi piiratud kasutusega ained patareidirektiivi art 4 kohaselt. Euroopa Liidu Toimise Lepingu (ELTL) art 191 lg-ga 2 on sätestatud kohustus tagada keskkonna kõrge kaitstuse tase, kasutades selleks ettevaatuse põhimõtet. See põhimõte on sätestatud ka keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) §-s 11 kui üldine põhimõte, millest riiklikud institutsioonid oma tegevuses peavad lähtuma. Neid põhimõtteid ei ole võimalik tagada juhul, kui esitataks andmeid üksnes jäätmete kohta, sest puudub ülevaade sellest, milliseid tooteid (patareisid ja akusid) kui suures koguses turule lastakse. Sellest lähtuvalt on põhjendatud PROTO põhimäärus, mille tulemusel tuleb patareid, akud ning patarei- ja akujäätmed jagada keemilise koostise järgi. Keskkonnaministeerium on oma 03.04.2013 kirjas nr 12-5/13/2036-2 selgitanud, et kaebaja väide üleliigse koormuse kohta jääb arusaamatuks, kuna patarei ja aku tootjad ei ole kõik ühinenud kaebajaga ning teistelt tootjatelt ei ole sellist signaali Keskkonnaministeeriumini jõudnud, et sellise täpsusega patareide ja akude liigitamine oleks neile liiga koormav. Täpsustuseks on lisatud, et MTÜ-s Eesti Elektri- ja Elektroonikaseadmete Ringlus ei ole esindatud üle poole Eesti patarei ja aku tootjatest. Keskkonnainspektsioon on alustanud haldusmenetluse Keskkonnaagentuuri taotluse põhjal. Haldusmenetlusse on kaasatud menetlusosalisena Keskkonnaministeerium, kellelt on korduvalt küsitud seisukohta andmete esitamise vajalikkuse kohta, sh hinnangut ka kaebaja väidetele sätte vastuolu kohta põhiseadusega. Keskkonnaministeerium on jäänud seisukohale, et andmete esitamine on vajalik ja PROTO põhimäärus täitmiseks kohustuslik. Sellest tulenevalt on Keskkonnainspektsioon teinud kaebajale ettekirjutuse nr 0000049 kohustusega andmed esitada. Keskkonnainspektsioonil puudub õigus hinnata kehtiva õiguse mõistlikkust ning jätta see kohaldamata. Keskkonnainspektsiooni ettekirjutus nr 0000049 on antud pädeva haldusorgani poolt kooskõlas kehtiva õigusega. Ettekirjutuse andmisel on Keskkonnainspektsioon põhjendanud, miks ettekirjutuse tegemine on vajalik ja teistsugused kaalutlused puuduvad.

4(10)

3-15-919 Riigi kohustus on õigusaktide kaudu tagada, et nii Eesti kui ka EL keskkonnapoliitika saaks ellu viidud. Riigi ülesanne on muu hulgas tegeleda ennetustööga, mitte ainult tagajärgede likvideerimisega. Selleks vajab riik andmeid, mida saab aga üksnes siis, kui neid nende omajalt (tootjalt) küsida. PROTO põhimääruse § 6 lg 8 ja lisa 8 p 5 sätestab patareide ja akude ning patarei- ja akujäätmete andmete esitamise liigilise koostise alusel, mis annab riigile võimaluse analüüsida patarei- ja akuvoogude liikumist. Andmeid kasutatakse muu hulgas analüüsiks, kui suur on keskkonnarisk ja –mõju, kui need patareid või akud jäätmeteks muutudes näiteks ladestatakse, põletatakse või hüljatakse ebaseaduslikult. Andmed annavad riigile sisendi selgitada välja, milline osa selle konkreetse patarei või aku kogumise süsteemis ei toimi ja leida probleemile lahendus. Riik saab sisendi just nendest ametlikult kogutud andmetest, mis esitatakse probleemtooteregistrisse. Kaebaja poolt vaidlustatud sätted on sobivad, kuna ei ole teisi meetodeid nende andmete saamiseks. Keegi teine peale tootja ei saa kindlaks teha, mis liiki patarei või akuga on tegemist. Ilma vaidlusaluste andmeteta ei ole võimalik täita ELTL art 191 lg-s 2 sätestatud kohustust tagada keskkonna kõrge kaitstuse tase, kasutades selleks ettevaatuse põhimõtet. See põhimõte on sätestatud ka KeÜS §-s 11 kui üldine põhimõte, millest riiklikud institutsioonid peavad oma tegevuses lähtuma. EL keskkonnadirektiivid kehtestavad nõuded kas maksimum- või miinimumtasemel. Esimeste hulka loetakse üldjuhul kõik ELTL art 114 lg 1 alusel ja viimaste hulka art 192 lg 1 alusel kehtestatud direktiivid. Patareidirektiiv on kehtestatud mõlema nimetatud artikli alusel. Sealjuures art 114 lg 1 alusel kehtestatud nõueteks on üksnes patareidirektiivi art-d 4 (keelud), 6 (turule laskmine) ja 21 (patareide ja akude märgistamine). See tähendab, et ainult need nõuded on maksimaalsel tasemel EL-s reguleeritud ja liikmesriigid ei saa ega tohi kehtestada rangemaid nõudeid. Kui liikmesriigid seda teevad, on isikutel õigus selliseid nõudeid mitte täita, sest need on vastuolus ELTL-ga. Ülejäänud patareidirektiivi artiklid on kehtestatud ELTL art 192 lg 1 alusel, mis tähendab, et liikmesriikidele on jäetud üsna palju kaalutlusruumi, kuidas siseriiklikult korraldada ja rakendada direktiiviga sätestatud nõudeid. ELTL art 193 kohaselt on liikmesriikidel lubatud säilitada või kehtestada rangemaid nõudeid, kui need on kooskõlas aluslepingutega ja nendest on teavitatud Euroopa Komisjoni. Eesti on teavitanud komisjoni nii JäätS, PROTO põhimääruse kui ka keskkonnaministri määruse nr 12 „Probleemtooteregistri registrikaardi vormid“ (registrikaardi vormide määrus) nõuetest. Samuti on Euroopa Komisjon teinud Eesti õigusaktide vastavuse analüüsi patareidirektiivi nõuetele, kuid ei leidnud, et põhimääruse patareide ja akude liigitamise nõue oleks vastuolus patareidirektiivi või aluslepingutega. JäätS § 261 lg 11 alusel on tootjad kohustatud end registreerima PROTO-s ja esitama registrisse andmeid. Andmete esitamise kohustus ei sõltu ettevõtte suurusest, käibest ega turule lastavate patareide ja akude kogusest. Andmeid peavad esitama kõik ettevõtted, kes on patarei ja aku tootjad JäätS § 23 lg 14 tähenduses. Keskkonnaministeeriumile teadaolevalt kogub Statistikaamet probleemtooteregistriga võrreldes erinevaid andmeid. Statistikaameti kogutavad andmed turule lastud patareide ja akude kohta ei ole piisavad, et täita Eesti rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid kohustusi nagu Euroopa Komisjonile patareidirektiivi rakendamise kohta iga-aastaste aruannete esitamine. Statistikaametile peavad andmeid esitama need ettevõtjad, kelle käive ületab teatud summa ning väikeettevõtjad üksnes juhul, kui nad satuvad valimisse. Patareide ja akude turule laskjate hulgas on aga just väga palju väga väikeste patareide ja akude koguste turule laskjaid, kes ei pea Statistikaametile aruannet igal aastal esitama, kuid kes on tootjad JäätS § 23 lg 14 mõistes. PROTO andmetel lasevad just paljud väikesed tootjad turule sellist liiki patareisid või akusid, milles keemilise elemendina kasutatud aine on EL keskkonnapoliitikas erilise tähelepanu all. Suured ettevõtjad (tootjad) peavad üldjuhul igal aastal esitama Statistikaametile andmeid Eestis turule lastud ning Eestist välja viidud patareide ja akude koguste kohta. Statistikaameti kaupade nomenklatuuri (näiteks 5(10)

3-15-919 KN 2014) järgi tuleb patareid ja akud liigitada keemilise elemendi järgi veelgi täpsemalt kui seda nõutakse põhimäärusega. Seega ei ole põhimäärusega sätestatud nõude täitmine suuremate ja keskmise suurusega tootjate jaoks liigselt koormav, sest nad peavad niikuinii pidama arvestust keemilise elemendi järgi.

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

Äriregistri teabesüsteemist nähtub, et kaebaja 2014. a majandusaasta aruandes (2015. a aruanne esitamata) on kajastatud tulu ettevõtlusest 2013. ja 2014. aastatel. Seega on kaebaja tegevuses läbi põimunud majandustegevus ja mittetulunduslikud eesmärgid ning tema tegevus on PS § 31 kaitsealas. Riiki sisse toodud, riigist välja viidud ja Eestis turule lastud patareide ja akude andmete nende keemilise koostise järgi esitamise nõue tekitab ettevõtjale täiendava ressursikulu ja halduskoormuse juhul, kui ettevõtja peab kulutama raha ja aega kõigepealt selleks, et andmete kogumiseks vajalikud protseduurid oma töökorralduses sisse seada, ning seejärel selleks, et esitada andmed täiendavates arvutustabelites lisaks Statistikaametile ka Keskkonnaagentuurile (PROTO põhimäärus § 3 lg 2). Nendes tegevustes väljendub patareide ja akude keemilise koostise kohta andmete esitamise nõude ebasoodne mõju ettevõtjale. Seega riivab see abinõu kaebaja ettevõtlusvabadust juhul, kui kaebajal vastavad andmed kas puuduvad või on need Statistikaametile kogutavad oluliselt erinevas vormingus ja detailsuses kui nõutakse PROTO põhimääruses. JäätS § 26 lg 1 kohustuse täitmiseks peab tootja või tootjate ühendus omama täpseid andmeid tootja turule lastud probleemtootest, et tagada nendest tekkivate jäätmete kogumine ja nende taaskasutamine või nende kõrvaldamine. Seega tuleb nende andmete omamise kohustus JäätSst. Kuna aga Statistikaametile andmeid turule lastud patareide ja akude keemilise koostise järgi ei esitata, siis võib nende andmete PROTO-le esitamise nõue riivata kaebaja ettevõtlusvabadust.

6(10)

3-15-919 Asjaolu, et esineb ettevõtlusvabaduse riive, ei tähenda veel iseenesest, et põhiõigust on rikutud. Ettevõtlusvabadus ei ole absoluutne põhiõigus. PS § 31 teise lausega lubatakse seadusandjal kehtestada ettevõtlusvabadusele piiranguid. Riive peab olema proportsionaalne. Patareide ja akude näol on tegemist probleemtoodetega, mille jäätmed põhjustavad või võivad põhjustada tervise- või keskkonnaohtu, keskkonnahäiringuid või keskkonna ülemäärast risustamist (JäätS § 25 lg 1 ja lg 2 p 1). KeÜS § 11 sätestab ettevaatuspõhimõtte, mille lg 1 kohaselt tuleb keskkonnariski kohaste ettevaatusmeetmete võtmisega võimalikult suurel määral vähendada. Asja materjalidest ja keskkonnaministri 16.02.2011 määruse nr 12 „Probleemtooteregistri registrikaardi vormid“ eelnõu seletuskirjas (kättesaadav Riigi Teataja eelnõude infosüsteemist http://eelnoud.valitsus.ee/main#bR4iDvwo) märgitust järeldub, et PROTO-le andmete esitamise eesmärgiks on muu hulgas ülevaate saamine probleemtoodete, sh patareide ja akude Eesti Vabariiki sisse toomisest, turule laskmisest ja Eesti Vabariigist välja vedamisest. Samuti on andmete esitamise eesmärgiks võimalus kontrollida, kuidas tootja täidab temale pandud kohustust probleemtoodetest tekkivate jäätmete käitlemise korraldamisel ning asjakohase kokkuleppe olemasolu korral edastada mh akude ja patareide turule laskmise andmed asjaomasesse liikmesriiki. Keskkonnaministeeriumi 03.02.2015 kirjast nr 12-5/14/10775-3 nähtuvalt on PROTO-le andmete esitamise eesmärgiks mh siseriikliku seire ning Eesti ja EL keskkonnapoliitika elluviimise tagamine; riik on pidanud vajalikuks jälgida ja vajadusel selgitustöö tegemise kaudu sekkuda aku- ja patarei jäätmete sorteerimisse, s.o nende jõudmiseks vastavatesse kogumismahutitesse segaolmejäätmete hulka viskamise asemel. Kõiki nimetatud eesmärke tuleb pidada legitiimseteks ettevõtlusvabaduse riivamise eesmärkideks. Vaidlusalused andmed võimaldavad riigil selgitada võimalikud keskkonnariskid, kui akude või patareide jäätmeteks muutumisel neid ei koguta, vaid ladestatakse, põletatakse või hüljatakse ebaseaduslikult, ja leida probleemile lahendus. Samuti on võimalik kogutud andmetele tuginevalt seada või korrigeerida suundi siseriiklikus keskkonnapoliitikas ja ka otsustada vastava selgitustöö vajalikkuse üle. Vähemtähtsaks ei saa pidada Euroopa Liidu keskkonnapoliitika elluviimise tõhustamist, mis väljendub kasvõi üksnes riigi võimekuses anda teisele liikmesriigile adekvaatset teavet teise liikmesriiki Eestist sisse toodud akude ja patareide kogustest, sh liigitades neid ka nende keemiliste koostiste järgi. Seega ei saa väita, et vaidlusalune abinõu oleks ebaproportsionaalne. Vastupidi ‒ abinõu omab selle eesmärkide saavutamisele soodustavat mõju. Kohus nõustub kaebajaga, et PROTO-le kaevatava ettekirjutusega nõutavate andmete saamise eesmärgi saavutamiseks võib esineda alternatiivseid ja ühtlasi ettevõtjaid vähem koormavamaid meetmeid. Samas peaks kaebaja pakutud alternatiiv, nõuda ettevõtjate poolt patareide ja akude keemilise koostise järgi esitatud andmed välja Statistikaametilt, olema vähemalt sama efektiivne PROTO-le andmete esitamisele seatud eesmärkide saavutamisel. PROTO andmetel lasevad just paljud väikesed tootjad, kes Statistikaametile aruannet esitama ei pea, turule sellist liiki patareisid või akusid, milles keemilise elemendina kasutatud aine on EL keskkonnapoliitikas erilise tähelepanu all. Seega saab abinõu PROTO-le andmete esitamise eesmärki arvestades praegusel juhul pidada vajalikuks ja asjakohaseks, kuivõrd akuja patareijäätmete käitluskorraldust saab riik eelkõige mõjutada siis, kui riigil on võimalikult palju teavet võimalikult paljude ettevõtjate akude ja patareidega tehtud tehingute kohta ja võimalikku keskkonnariski arvestades ka toodete keemiliste koostiste järgi. Kaebaja ei ole viidanud, et kaevatava ettekirjutusega talle seatud nõue asetab just kaebajale täiendava halduskoormuse. Kaebuses märgitakse üksnes umbisikuliselt, et „nende andmete riigile esitamiseks peab mõni ettevõtja jaoks töötav isik oma aega kulutama, seega seab kõnealune nõue ettevõtjale täiendava halduskoormuse“. Kui kaebaja liikmed on olnud 7(10)

3-15-919 kohustatud esitama andmeid riiki sisse toodud ja riigist välja viidud patareide ja akude kohta nende keemilise koostise järgi Statistikaametile, ei saa täiendavat nõuet, esitada väikese lisaarvutusega (Eestis turule lastud akud ja patareid) samad andmed ka PROTO-le, pidada kaebajale suurt ajalist või finantsilist kulu tekitavaks nõudeks. Asja materjalidest nähtub, et teised aku ja patarei tootjad ei ole andnud signaale, et sellise täpsusega akude ja patareide liigitamine oleks neile liigselt koormav. Samuti ilmneb kohtute infosüsteemist, et ükski ettevõtja peale kaebaja ei ole JäätS-st ja PROTO põhimäärusest tulenevat akude ja patareide andmete esitamise kohustuse õiguspärasust vaidlustanud. Lisaks sellele, et abinõu kohaldamine võimaldab Keskkonnaministeeriumil paremini jälgida aku- ja patareijäätmete käitlemise korraldamise kohustuse täitmist, võimaldab see sellise seire läbi korrigeerida ka keskkonnapoliitilisi eesmärke. Seega omab akude ja patareide kohta nende keemilise koostise järgi andmete PROTO-le esitamine positiivset mõju ning võimaldab riigil vastava valdkonna ülesannete täitmist tõhusamaks muuta. Seega peab kohus akude ja patareide tootjatele PROTO põhimääruses nõutud riiki sisse toodud, riigist välja viidud ja Eestis turule lastud patareide ja akude kohta teabe nõudmist nende keemilise koostise järgi mõõdukaks. Vaatamata asjaolule, et kaebaja võib olla sunnitud kandma teatud kulusid kaevatava ettekirjutusega nõutud andmete esitamiseks, ei ole PROTO põhimääruse § 6 lg-st 8 ja selle lisa 8 p-st 5 tulenev nõue ebaproportsionaalne ega põhiseadusevastane. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-15-919 efektiivsust, tuleks esitada konkreetne näide sellest, kuidas keemilist koostist puudutavate (täpsemate) PROTO andmete abil saab mingisugust eesmärki saavutada paremini või tõhusamalt. Sellised näited puudusid nii menetluses esitatud Keskkonnainspektsiooni kui Keskkonnaministeeriumi selgitustes, samuti kohtuotsuses. Kohus on vaidlusaluse nõude vajalikkuse hindamisel rikkunud põhjendamiskohustust ning jõudnud ebaõigele järeldusele, et nõue on vajalik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-15-919 asuda seisukohale, et selline liigitus oleks ebavajalik. Patareidirektiivi preambuli p 1 kohaselt on direktiivi esmane eesmärk minimeerida patareide ja akude ning patarei- ja akujäätmete negatiivset keskkonnamõju, aidates sellega kaasa keskkonna kaitsmisele, säilitamisele ja parandamisele. Preambuli p 5 kohaselt keelatakse direktiivi keskkonnaeesmärkide saavutamiseks teatavate elavhõbedat või kaadmiumi sisaldavate patareide ja akude turule laskmine. Vastavalt preambuli p-le 12 peaks liikmesriigid ergutama tehnoloogia arengut, mis parandaks patareide ja akude keskkonnaalast talitust kogu nende olelustsükli vältel, sh osalemisega ühenduse keskkonnajuhtimis- ja –auditeerimissüsteemis. P 22 näeb eesmärgina ette, et turule lastud, kogutud ja ringlussevõetud patareide ja akude kohta on tarvis usaldusväärseid ja võrreldavaid andmeid, et jälgida, kas direktiivi eesmärgid on saavutatud. Direktiivi art 6 p 2 sätestab, et liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et patareisid või akusid, mis ei vasta direktiivi nõuetele, ei lastaks turule või et need kõrvaldataks turult. Art 13 p 1 kohaselt julgustavad liikmesriigid uute ringlussevõtu ja käitlemistehnoloogiate väljaarendamist ning edendavad uurimistööd igat tüüpi patareide ja akude keskkonnasõbraliku ning kuluefektiivse ringlussevõtu meetodite osas. Liikmesriigid osutavad aruannetes ka kõikidele meetmetele, mida nad võtavad selleks, et soodustada patareide ja akude keskkonnamõjuga seotud arenguid (art 22 p 3). Ringkonnakohtu hinnangul aitab patareide ja akude liigitamine aruandluses keemilise koostise järgi monitoorida liikmesriigil, millise keemilise koostisega patareisid ja akusid turul ringleb (preambuli p 22), sh jälgida, kas patareid ja akud vastavad direktiivi nõuetele (art 6 p 2) ning vastavalt patarei või aku tüübile (sh keemilisele koostisele) edendada uusi ringlussevõtu ja käitlemistehnoloogiaid (art 13 p 1). Lisaks peab liikmesriik oma arendus- ja uurimistöödest vastavas valdkonnas aru andma komisjonile. Niisiis ei saa patareidirektiivi eesmärkidest järeldada, et liikmesriigi poolt patareide ja akude keemilise koostise kohta andmete küsimine ei aitaks kaasa direktiivi keskkonnakaitse eesmärkide täitmisele. Ka vastustaja on selgitanud, et andmeid patareide ja akude keemilise koostise kohta kasutatakse mh keskkonnariski ja – mõju analüüsiks. Andmed annavad riigile sisendi selgitada välja, kas ja milline osa konkreetse patarei või aku kogumise süsteemis ei toimi ja leida probleemile lahendus.

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.