Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Maili Lokk, Madis Ernits 29.06.2017, Tartu 3-16-535 Natalja Sõtšinskaja kaebus Vaivara Vallavalitsuse 15.02.2016. a ettekirjutuse nr 22.6-7, mida parandati Vaivara Vallavalitsus 04.04.2016. a otsusega nr 22.6-15, tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 05.05.2016. a ja 21.06.2016. a otsused Natalja Sõtšinskaja apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant Natalja Sõtšinskaja Esindaja adv. Andrei Matvejev Vastustaja Vaivara vald
Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt ja tühistada Tartu Halduskohtu 21.06.2016. a otsus liidetud haldusasjas nr 3-16-862.
2.Teha tühistatud osas uus otsus ja jätta kaebus Vaivara Vallavalitsuse 04.04.2016. a otsuse nr 22.6-15 peale läbi vaatamata.
3.Jätta apellatsioonkaebus ülejäänud osas rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 05.05.2016. a otsus haldusasjas nr 3-16-535 muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
4.Tagastada kaebajale haldusasjas nr 3-16-862 kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivud summas 30 eurot.
5.Jätta kaebaja ülejäänud menetluskulud kaebaja enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 31.07.2017 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Kaebaja omandas 03.04.2009 kinnistu asukohaga Ida-Virumaa, Vaivara vald, XXX (katastritunnus XXX) (tl I-51-54p). Kinnistust umbes 50 m kaugusel Narva jõe kaldal veepiiril paiknevad reformimata riigimaal paadigaraaž ja saun, mille kaebaja omandas koos kinnistuga.
2.15.04.2015 esitas MTÜ Ehavalgus (varasemalt AÜ Tihhaja Zavod) Vaivara vallale avalduse riikliku järelevalve läbiviimiseks (tl I-20, tõlge tl I-131), kuna ebaseaduslikud ehitised on takistuseks üldkasutatava maa privatiseerimisele.
3.21.10.2015 viis Vaivara vald läbi paikvaatluse, mille kohta koostas akti koos plaani ja fotodega (tl I-20p-26; kaebajale kuuluvad ehitised tl I-23-24p). Paikvaatluse protokolli järgi on mõlemad kaebaja hooned puidust ja ühekorruselised, ühel hoonel on eterniitkatus.
4.27.10.2015 teatas Vaivara vald kaebajale kaebaja suhtes riikliku järelevalve menetluse alustamisest (tl I-29-29p).
5.10.11.2015 võttis Vaivara vald kaebajalt seletuse (tl I-50-50p). Kaebaja selgitas, et ostis kõnealuse paadikuuri ja sauna eelmiselt omanikult koos aiamajaga.
6.11.11.2015 tegi Vaivara vald Ida-Viru maavanemale päringu (tl I-33p-34), millele Ida-Viru maavanem vastas 11.12.2015 vastusega nr 8-3/2015/3573-2 (tl I-34p), et päringus nimetatud maa-aladele ei ole maakasutusõigusi antud.
7.08.01.2016 tegi Vaivara vald uue päringu Ida-Viru maavanemale (tl I-35-35p), millele IdaViru maavanem vastas 15.01.2016 vastusega nr 8-3/2016/51-2 (tl I-36-36p), et enne asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 14 lg-s 2 sätestatud õiguse kasutamist peab maavanem oluliseks seda, kuidas viiakse vaidlusaluse ehitise osas läbi maareform. Lisaks vajas maavanema arvates täpsustamist ehitiste püstitamise ebaseaduslikkus ning maavanem leidis, et analüüsida tuleb võimalikke alternatiivseid lahendusi samasuguste olukordade puhul.
8.15.02.2016 tegi Vaivara vald kaebajale ettekirjutuse nr 22.6-7 (tl I-65-68p), milles palus kaebajal lammutada hiljemalt 12.02.2017 MTÜ Ehavalgus üldkasutataval maa-alal Narva jõe kaldal paiknevad paadigaraaž ja saun ning heakorrastada maa-ala hiljemalt 12.05.2017. Ettekirjutusele oli lisatud ortofoto „MTÜ Ehavalguse kinnistud ja reformimata riigimaal paiknevad ehitised“ (tl I-69p). Ettekirjutuses sisaldus ka sunniraha hoiatus paadigaraaži lammutamata jätmise eest 3000 eurot, sauna lammutamata jätmise eest 3000 eurot ja kinnistu heakorrastamata jätmise eest 1000 eurot. Haldusasi nr 3-16-535
9.16.03.2016 esitas kaebaja halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl I-2-4, I-101-102), milles taotles Vaivara Vallavalitsuse 15.02.2016. a ettekirjutuse nr 22.6-7 tühistamist. Kaebaja väitis, et ettekirjutus on ebaõiglane ja ebaseaduslik, kuna puuduvad igasugused andmed ehitiste püstitamise aja kohta, pole võimalik õigesti valida nende suhtes kohalduvat õigusrežiimi ega tuvastada, kas menetlus oli korraldatud õiges vormis ja lisaks ei võimalda ettekirjutuse resolutsioon ka ettekirjutuse täitmist. Vastustaja viitas alates 01.07.2015 kehtivale ehitusseadustikule, kuid tulnuks arvestada ka AÕSRS §-s 14 sätestatut ning juhul, kui ehitised olid ehitatud pärast 01.01.2003, sai korraldada järelevalvemenetluse alles peale ehitise auditi saamist. Veel väitis kaebaja, et pole arusaadav, mida pidas menetleja silmas terminiga „üldkasutatav maa-ala“, jäi selgusetuks, mida peab ta korrastama, kuna MTÜ-l Ehavalgus pole
kinnistusraamatu andmetel omandis kinnistuid, ning viidati kehtetule ranna ja kaldakaitse seadusele. Ettekirjutuses puudusid kaalutlused ja viited sellele, kus ja millisel viisil saaks tutvuda selle tegemisel kasutatud dokumentidega ning ebaselgeks jäi ka sunniraha rakendamise hoiatus. Vaidlustatud haldusakti parandamine ei muuda seda selgeks ega üheselt mõistetavaks ning lisaks on tegemist ka selle sisu ja aluste muutmisega, mis tuli teha iseseisva haldusaktiga.
10.Vaivara vald palus vastuses kaebusele (tl I-15-17) kaebus rahuldamata jätta.
11.Tartu Halduskohus jättis 05.05.2016. a otsusega (tl I-104-106) kaebuse rahuldamata. EhS § 19 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt peab omanik tagama ehitise, ehitamise ja ehitise kasutamise vastavuse õigusaktidest tulenevatele nõuetele, sealhulgas selle vastavuse planeeringule või projekteerimistingimustele ning ehitamiseks ja ehitise kasutamiseks vajalike lubade olemasolu. Pooled ei ole kahtluse alla seadnud seda, et vaidlusaluses ettekirjutuses nimetatud sauna ja paadigaraaži puhul on tegemist EhS § 3 lg 1 mõistes ehitistega, millised on jõudnud kaebaja omandisse 03.04.2009 sõlmitud müügilepingu esemeks olevast kinnistust eraldi asuvate päraldistena. Vaidlusalused ehitised asuvad Narva jõe kaldal reformimata maa-alal, mida kasutab väidetavalt MTÜ Ehavalgus (varasemalt AÜ Tihhaja Zavod). EhSRS § 15 lg 2 ja MRS § 31 lg 2 tulenevalt on niisuguse maa omanikuks ehitusseaduse mõttes maavanem või Maa-amet vastavalt oma pädevusele. Ida-Viru maavanema poolt vastustaja päringule 11.12.2015 antud vastusest nr 8-3/2015/3573-2 nähtuvalt pole nimetatud maa-alale maakasutusõigust antud. Juba aastatel 1981 ja 1986 tuvastati, et kõik Narva jõe ääres asuvad ehitised, sealhulgas ka kooperatiivi Tihhaja Zavod omad, on püstitatud omavoliliselt ilma kooskõlastatud ehitusprojektide, ehituslubade ja maa-alade eralduseta. Hiljem on alustatud ehitiste seadustamisega. Septembris 1999 KÜ Modul koostatud AÜ Tihhaja Zavod planeerimis- ja hoonestusprojektist, selle asendiplaanist ja projekti lisaks olevast lammutatavate koonete asendiplaanist selgub aga, et käesoleva vaidluse põhjuseks oleva sauna ja paadigaraaži asukohta ei näinud projekt ette mingeid ehitisi, küll aga tuli seal juba olemas olnud ehitised lammutada, sest projekti seletuskirja väidetel ei vastanud need veekaitse normidele. Kahe lammutamisele määratud ehitise asukoht lammutatavate hoonete kohta koostatud plaanil vastab täpselt sellele, mis on vaidlusaluse ettekirjutuse lisaks oleval ortofotol ära märgitud ehitiste A ja B asukohana. 10.11.2015 koostatud menetlusprotokolli antud seletuses on kaebaja tunnistanud nimetatud ehitised omaks ning ettekirjutuse resolutsiooniga palutakse tal lammutada just need. Kohtutoimikutesse esitatud kaardimaterjalidest ja fotodest nähtuvalt paiknevad mõlemad vaidluse põhjuseks olevad ehitised Narva jõe kaldal otse veepiiril. Alates 01.04.1995 kuni 09.05.2004 kehtinud RanKS § 9 lg 3 p 3 tulenevalt kehtis üle 25 km2 suuruse valgalaga jõe rannal ja kaldal ehituskeeluvöönd laiusega 50 meetrit tavalisest veepiirist ning uute hoonete ja rajatiste ehitamine oli selle mõjualas üldse keelatud. Praegu on sama sisuga piirangud sätestatud looduskaitseseaduse (LKS) § 38 lg 1 p-s 4 ja lg-s 3. Interneti vahendusel avalikult kättesaadavate andmete kohaselt on Narva jõe valgala suuruseks 56 200 km2 ning 17 100 km2 sellest paikneb Eestis. 08.12.1999 väljastatud ehitusloale nr 19 tehtud märkest nähtuvalt on vastustajale eelnimetatud piirang teada olnud ning ta on selle ehitusloa saanud AÜ-le Tihhaja Zavod ka teatavaks teinud. Tol ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) § 40 lg 1 võimaldas küll kuni 12 m2 ehitusaluse pinnaga ühekordset elamiseks mitte kasutatavat tehniliste funktsioonideta hoonet ehitada ilma ehitusprojekti ja ehitusloata, kuid nõudis kohaliku omavalitsuse kirjalikku nõusolekut. Käesolevas asjas ei kinnita miski kohtule esitatust, et vaidlusaluste ehitiste kohta oli niisugune nõusolek antud ning eelnevalt juba osundatud projekti seletuskirjas ja lammutatavate hoonete asendiplaanis sisalduva tõttu oleks selle olemasolu ka äärmiselt vähetõenäoline.
EhS § 130 lg-s 2 ja § 132 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatu annab kohalikule omavalitsusele õiguse kontrollida ehitiste nõuetele vastavust ning otsustada nende lammutamine. Seejuures on eelistatud olukorrad, kui ehitis ei vasta nõuetele ja sellega kaasneb oluline või kõrgendatud oht või kui ebaseadusliku ehitamisega on kinnisasja omanikule või kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade omanikele kaasnenud püsiv negatiivne mõju, mis on üleliia koormav ja mida pole võimalik piisavalt vähendada ega leevendada. Vaidlusalused ehitistega seonduvat on võimalik samastada nimetatud olukordadega. Eelnevalt juba käsitletu kohaselt ei vasta kaebajale kuuluv saun ja paadigaraaž maakasutusõiguse ja ehitusloa või ehitamist võimaldava kirjaliku nõusoleku puudumise tõttu nõuetele. Lisaks asuvad need Narva jõe ehituskeeluvööndis ning on juba aastal 1999 tunnistatud veekaitse normidele mittevastavuse tõttu lammutamisele kuuluvateks. Toimikusse esitatud MTÜ Ehavalgus juhatuse esimehe 15.04.2015 taotlus riikliku järelevalve läbiviimiseks ja 21.10.2015 paikvaatluse akti tehtud märge viitavad, et kaebaja omanduses olevate õigusliku aluseta püstitatud ehitiste lammutamiseks on antud korraldus veel ka 26.10.2010 ning selle mittetäitmine takistab maade erastamist. Ühtegi nimetatud puudustest pole võimalik vähendada ega leevendada ehitiste seadustamisega, mistõttu sai ainuvõimalikuks lahenduseks olla nende lammutamise kohta veelkordse korralduse andmine. EhSRS §-s 28 sätestatu võimaldab küll anda enne ehitusseadustiku jõustumist ehitatud ehitisele teatud tingimustel ehitus- või kasutusloa või lugeda ehitamine või ehitise kasutamine teavitatuks, kuid ei ole antud juhtumi puhul kohaldatav, sest LKS § 38 lg 1 p 4 ja lg 3 keelavad ehitamise ranna ja kalda ehituskeeluvööndis, mistõttu ei ole võimalik seal asuvat ehitist ka seadustada. Isegi juhul kui vastustaja oleks lammutamise korralduse andmise asemel soovinud välja anda kaebaja omanduses oleva sauna ja paadigaraaži seadustamist võimaldavat ehitusluba või kirjalikku nõusolekut, ei saaks see anda alust pidada nimetatud ehitisi õiguspärasteks. LKS § 38 lg 9 näeb nimelt ette, et kui kohalik omavalitsus lubab ranna või kalda keelus ehitamist vastuolus samas paragrahvis sätestatuga, ei teki isikul, kellele ehitusluba väljastati või kelle huvides ehitamine on, ehitamise õiguspärasuse osas õiguspärast ootust. Korrakaitseseaduse (KorS) § 28 lg 1 annab pädevale korrakaitseorganile õiguse panna avaliku korra eest vastutavale isikule ettekirjutusega kohustus korrarikkumise kõrvaldamiseks ja hoiatada teda selle määratud tähtaja jooksul täitmata jätmise korral haldussunnivahendite kohaldamise eest. KorS ei näe ette mingeid nõudeid niisuguse ettekirjutuse sisule ja vormile. Neid ei tulene ka EhS-st. Seega kuuluvad kohaldamisele HMS §-des 54, 55, 56 ja 57 haldusakti kohta sätestatud üldised nõuded. Vaidlusalune ettekirjutus vastab neile, sest on antud pädeva haldusorgani poolt kehtiva õiguse alusel, selles on olemas nii üksikasjalik faktiliste asjaolude kirjeldus, viited kohaldatud õigusaktide konkreetsetele sätetele kui ka selgitused selle kohta, millisel põhjusel ei saa ehitisi seadustada, vaid tuleb lammutada ja miks peab seda tegema just kaebaja. Resolutsioon on koos ettekirjutuse lisaks oleva ortofotoga selge ja üheselt mõistetav, sest selle järgi on igal tavaliselt mõtleval inimesel võimalik täpselt aru saada, millised kaks ehitist tuleb kaebajal lammutada, millise maa-ala peab ta heakorrastama, missugusteks tähtaegadeks tuleb kõike seda teha ja olemas on ka vaidlustamisviide. Asjaolu, et seejuures on kasutatud õiguslikust seisukohast ebakorrektset väljendit „MTÜ Ehavalgus üldkasutatav maaala“, ei muuda ettekirjutust ebaselgeks ega saa kuidagi raskendada selle täitmist, sest täiendavalt on heakorrastatav ala määratletud selgelt ka kui koht Narva jõe kaldal, kus paiknevad need kaebajale kuuluvad paadigaraaž ja saun, millised palutakse lammutada. Lisaks on vastustaja oma 04.04.2016 dokumendiga nr 22.6-15 lisanud ettekirjutuse resolutsiooni vastavatesse punktidesse ka koordinaadid, millised aitavad täpsustada kohustuste täitmise täpset kohta. Kaebaja menetlusse kaasamise ning talle selgituste ja vastuväidete esitamise võimaluse andmisega on järgitud HMS-s sätestatud menetluse üldist korda ning miski kohtule esitatust ei kinnita tema põhiseadusest tulenevate õiguste, otsustamist mõjutada võinud menetlusnõuete või õiguse üldiste põhimõtete rikkumist menetluse käigus.
EhS §-s 133 kehtestatuga on seaduseandja andnud korrakaitseorganile õiguse rakendada ettekirjutuse täitmata jätmisel asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras sunniraha, mille ülemmäär on füüsilise isiku puhul 6400 eurot. Kaebajale tehtud ettekirjutuse punktis ära toodud sunniraha rakendamise hoiatus lähtub sellest ülemmäärast. Asjaolu, et hoiatuse alusena on ära märgitud üksnes üldine viide KorS § 28 lg-le 2, võib küll veidi raskendada ettekirjutusest aru saamist, kuid ei muuda seda õigusvastaseks ega kontrollimatuks. Kaebuses heidab selle esitaja vastustajale ette, et ettekirjutuse kohaselt on vaidlusalused ehitised rajatud ajavahemikul 12.08.1999 kuni 03.04.2009, kuigi niisuguseks järelduseks puuduvad põhjendused. Ehitiste rajamise aja täpset tuvastamist peab ta õigusaktide erinevate reguleeringute tõttu oluliseks, sest ainult see võimaldab tema arvates tuvastada nende õiguspärasuse. Seejuures on tal aga tähelepanuta jäänud, et EhSRS § 27 lg 3 näeb enne ehitusseadustiku jõustumist ehitatud ehitisregistrisse kandmata ehitiste väljaselgitamisel ette, et kui omanik ei esita piisavaid tõendeid ehitamise aja kohta, peetakse ehitis ehitatuks pärast ehitusseaduse jõustumist. Käesoleval juhul pole vaidlust selles, et kumbagi ettekirjutuses nimetatud ehitist ei ole kantud ehitisregistrisse. Vaidlust pole ka selles, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid nende ehitamise aja kohta ja väidab, et ei tea, kuna on nad ehitatud. Vastustaja tegutsemise vahetuks eesmärgiks pole küll olnud ehitisregistrisse kandmata ehitise väljaselgitamine, kuid selle kohta sätestatut saab siiski kohaldada, mistõttu ei ole ettekirjutuses toodud ehitamise aja määratlemine iseenesest vale. Käesoleval juhul ei oma aga ehitiste püstitamise täpne aeg olulist tähendust ning määravaks on vaid see, et tegemist on enne ehitusseadustiku jõustumist ilma õigusliku aluseta püstitatud ehitistega, milliseid pole nende asukoha tõttu võimalik seadustada. Vastav põhjendus on ettekirjutuses olemas ning selle juurde lisatud viide praeguseks kehtetule RanKS §-le 9 ei ole iseenesest vale. Asjaolu, et ettekirjutuse tegemisel jäeti lisamata viide LKS § 38 lg-le on küll puudu, kuid asja otsustamist pole see mõjutanud ega muuda otsuse sisu kontrollimist ka võimatuks. HMS § 58 tulenevalt saavad aluse haldusakti kehtetuks tunnistamiseks anda ainult niisugused menetlus- või vorminõuete rikkumised, millised võisid mõjutada asja üle otsustamist. Sama põhimõte kehtib ka halduskohtus tühistamisnõude suhtes. Arusaamatuks jäävad kaebuse viited EhSRS § 4 ja AÕSRS §-le 14. Esimesena nimetatu käsitleb varem kehtinud maakonnaplaneeringu ülevaatamise kohustust ega saa olla üldse asjasse puutuvad. AÕSRS § 14 lg-st 1, 2 ja 3 tulenevalt on maakasutusõiguse või ehitusloata püstitatud ehitis maatüki oluline osa, ehitise omanik ei saa selle alust maad erastada ning maa omaniku nõusolekuta ehitamise puhul on omanikul õigus nõuda materjali eemaldamist ehitaja kulul. Asjaolu, et AÕSRS § l4 lg 11 kohaselt saab ehitusloana käsitleda ka enne 01.11.1991 koostatud ja kehtinud korras kinnitatud tüüpprojekti või ehitusprojekti, käesoleval juhul mingit tähendust ei oma, sest kaebaja pole väitnud ega tõendanud vastava projekti olemasolu. Kuna eelnevalt tuvastatu annab selge aluse järelduseks, et vaidlusalused ehitised olid olemas juba aastal 1999, on asjakohatu EhSRS § 29 lg-tele 6 ja 7 tuginev kaebuse väide, et järelevalve menetluse sai korraldada ainult ehitise omaniku poolt tehtava auditi alusel. Lisaks kõigele muule heidab kaebaja vaidlusalusele ettekirjutusele ette ka seda, et puuduvad viited, kus ja mis viisil võiks selles esitatud dokumentidega tutvuda ja neist koopiaid saada. Dokumentidega tutvumist reguleerib HMS § 37, mille lõiked 1, 2, 3 ja 4 näevad ette, et üldreeglina on igaühel vastav õigus olemas, selle realiseerimine toimub üldjuhul haldusorgani tööruumides ametiisiku juuresolekul ning dokumentidest on võimalik avaliku teabe seaduses sätestatud korras õigus saada ka väljavõtteid või koopiaid. Seaduseandja pole kehtestanud nõuet, et vastavad selgitused peavad sisalduma haldusaktis. Kuna dokumentidega tutvumise õigus on HMS § 37 lg-st 1 tulenvalt menetlusosalisel igas menetlusstaadiumis, ei saaks selle selgitamine alles menetlust lõpetavas dokumendis ka kuidagi õigustatud olla.
Haldusasi nr 3-16-862
12.Samal päeval kaebusele esitatud vastusega haldusasjas nr 3-16-535 andis Vaivara Vallavalitsus 04.04.2016 välja otsuse nr 22.6-15 „Ebatäpsuse parandamine haldusaktis nr 22.67 ja selle hoiatuses“ (tl I-71-73, tl II-10-11p), millega täiendas Vaivara Vallavalitsuse 15.02.2016. a ettekirjutuse nr 22.6-7 resolutsiooni punki 1 ja ettekirjutuse punki 3.1 paadigaraaži koordinaatidega, täiendas resolutsiooni punki 2 ja ettekirjutuse punki 3.2 sauna koordinaatidega, täiendas ettekirjutuse punkti 2.2.16 alamärkust täpsustava viitega LKS § 38 lg-le 3, lisas ettekirjutuse punkti 1 pealkirja lõppu „ja tõenditega tutvumine“, täiendas punkti 1 järelevalve käigus kogutud materjalidega tutvumise võimalusi selgitava alapunktiga 1.5.17 ning tegi paranduse punktis 6 asendades selles viidatud KorS § 28 lg 2 EhS §-ga 133.
13.Kaebaja esitas 04.05.2016 halduskohtule kaebuse (tl II-2-3p), milles taotles Vaivara Vallavalitsuse 04.04.2016. a otsuse nr 22.6-15 tühistamist. Kaebaja väitis, et otsus on ebaseaduslik, kuna tegemist polnud selles viidatud HMS § 59 kohase ilmsete ebatäpsuste parandamise, vaid haldusakti muutmise ja kehtetuks tunnistamise nõudeid mitte järgiva ettekirjutuse sisu ja aluseid osaliselt muutva iseseisva haldusakti andmisega. Lisaks ei pidanud kaebaja vaidlustatud haldusakti ka üheselt mõistetavaks väites, et see põhineb tõendamata jäetud asjaoludel ega võimalda tuvastada, millist õigusrežiimi tuleb ettekirjutuses määratud ehitistele kohaldada. Kaebaja väitis, et vaidlustatud haldusakti koordinaatide täpsustamisel jääb jätkuvalt arusaamatuks, mida tähendab termin „Mittetulundusühingu Ehavalgus üldkasutatav maa-ala“ ning millises mahus ja ulatuses peab toimuma heakorrastamine. Veel väitis kaebaja, et vastustaja määras erastatud vara üleandmisevastuvõtmise aktist nr 44 ja kinnistu müügilepingust lähtuvalt ehitiste püstitamise ajaks 12.08.1999, kuid nimetatud dokumentidest tuleneb ainult, et ehitised olid selleks ajaks juba olemas, kuid nende püstitamise aeg ja sellest tulenev seaduslikkus jääb jätkuvalt tuvastamata.
14.Vaivara vald palus vastuses kaebusele (tl II-18-20) kaebus rahuldamata jätta.
15.Tartu Halduskohus jättis 21.06.2016. a otsusega (tl II-34-35) kaebuse rahuldamata. Käesolevas asjas oli pooltel vaidlus selle üle, kas vastustaja 15.02.2016. a dokument nr 22.6-15 on 15.02.2016. a ettekirjutuse nr 22.6-7 ebatäpsusi parandav menetlustoiming või selle sisu muutev haldusakt, mille andmisega rikuti kaebaja seadusest tulenevaid õigusi. Haldusakti muutmist käsitlevad HMS §-d 64–70. Neis sätestatust tuleneb, et haldusorgan saab vastava küsimuse otsustada üldjuhul kaalutlusõiguse alusel, kuid peab seda tegema iseseisva haldusaktiga ning arvestama haldusakti andmisest möödunud aega, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, selle muutmise põhjuste olulisust ja tagajärgi isikule ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. Seadusandja on kehtestanud ka vastava menetluskorra eristades õiguspärase ja õigusvastase haldusakti muutmist ning haldusakti muutmist isiku kasuks ja tema kahjuks. Ilma seadusega haldusakti muutmiseks ettenähtud menetluskorda järgimata võib haldusorgan HMS §-s 59 sätestatu kohaselt parandada üksnes haldusakti kirjavigu ja ilmseid ebatäpsusi, millised ei mõjuta haldusakti sisu. Seejuures on ainsa tingimusena ära määratud, et haldusakti parandamine tuleb selle adressaadile teatavaks teha, kuid ei ole selgitatud, mida täpselt on silmas peetud mõistega „ilmsed ebatäpsused“. Kohtupraktikas käsitletakse sellena olukorda, kus kohtuotsuses väljendatu ei vasta kohtu tegelikule tahtele, mis võib seisneda nii ekslikes kui ka puudulikes andmetes. Eksimuse saab lugeda ilmseks, kui see on kindlaks tehtav ilma täiendavate tõenditeta ja selle osas puuduvad igasugused mõistlikud kahtlused. Üldjoontes kohalduvad need põhimõtted ka haldusmenetlusele. Vaidlustatud dokumendist nähtuvalt lisati sellega 15.02.2016. a ettekirjutuse nr 22.6-7 resolutsiooni nende ehitiste koordinaadid, milliste lammutamist ja heakorrastamist kaebajalt paluti. Veel täiendati ettekirjutuse asjaolusid kirjeldavat osa selgitusega, kuidas saab riikliku
järelevalve käigus kogutud materjalidega tutvuda, lisati õiguslikku hinnangut käsitleva osa ühte alamärkesse täpsustav viide asjasse puutuvale õigusaktile ning asendati sunniraha kohaldamise hoiatust käsitlevas osas märgitud alussäte. Vastustaja on seda põhjendanud sooviga võtta arvesse kaebaja märkused ning anda selgem arusaam talle pandud kohustustest, välistada igasugune ebaselgus ehitiste asukohas ja parandada vale alussäte. Niisugust põhjendust saab pidada igati arvestatavaks. Ettekirjutuse resolutsioonis täiendati üksnes haldusorgani arvates puudulikke ehitiste asukohti määratlevaid andmeid. Resolutsioon oli küll koos ettekirjutuse lisaks oleva ortofotoga ka enne täpsustamist piisavalt selge ning võimaldas mõista, millised kaks ehitist tuleb lammutada ja milline maa-ala heakorrastada, kuid koordinaatide lisamisega välistati igasugune vääriti mõistmise võimalus. Sellega ei muudetud vähimalgi määral kaebajale ehitiste lammutamiseks ja maa-ala korrastamiseks pandud kohustuste sisu. Seetõttu ei ole mingit põhjust pidada toimunut haldusakti muutmiseks ega kohaldada sellele vastavat menetluskorda. Tegemist saab olla olukorraga, milline mahub selgelt mõiste „ilmsete ebatäpsuste parandamine“ alla. Selle alla mahuvad ega ole haldusakti muutmisena käsitletavad ka täiendava õigusliku viite lisamine ja eksliku viite parandamine ning haldusmenetluse dokumentidega tutvumise võimaluste selgitamine. Nende täienduste ja parandustega ei muudeta samuti kaebajale pandud kohustusi ega nende määramise põhjuseid ja aluseid. Seega ei mõjuta need ka 15.02.2016 ettekirjutuse nr 22.6-7 sisu, on lubatavad ega saa kuidagi rikkuda tema seadusest tulenevaid õigusi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
16.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 05.05.2016. a ja 21.06.2016. a otsustele apellatsioonkaebused (tl I-110-111, II-38-39), milles taotleb halduskohtu otsuste tühistamist. Kaebaja arvates jättis halduskohus ekslikult tähelepanuta ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse nõuded, mille kohaselt kehtivad erinevad õigusrežiimid enne ehitusseadustiku jõustumist ehitatud ehitiste või ehitatavate ehitiste suhtes sõltuvalt sellest, millal ja millise seaduse alusel oli algatatud või lõpetatud ehitamine. EhSRS näeb ette, et võivad eksiteerida ehitised, mis olid vabastatud ehitusloa või kirjaliku nõusoleku kohustustest. EhSRS §-d 28 ja 29 näevad ette erinevad õigusrežiimid enne ehitusseadustiku jõustumist ehitatud ehitiste suhtes, sh näevad ette situatsiooni, et ehitus võib olla üldse kandmata ehitisregistrisse ja ehitatud ilma ehitus- ja kasutusloata ja nad võivad olla kantud registrisse või nende suhtes võivad olla vormistatud ehitus- ja kasutusload post factum. Kaebaja arvates kirjutab EhSRS kohalikule omavalitsusele ette tarvitada kõik meetmed selleks, et säilitada olemasolevad ehitised, sõltumata sellest, kas nende ehitamisel olid rikutud seaduse nõuded või mitte. Pole võimalik vaidlustatud haldusaktist tuvastada, millal olid ehitatud vaidlusalused ehitised. Juhul, kui on teadmata sauna ja paadigaraaži ehitamise aeg, siis pole võimalik tuvastada, kas ehitiste püstitamise päeval rikkusid nad veekaitse norme või mitte. Ettekirjutus ei ole põhjendatud selles osas, kus ei ole tuvastatud eeldatava rikkumise tekkimise täpset aega. Selle tõttu pole võimalik õigesti valida antud ehitiste suhtes kasutatavat õigusrežiimi ja tuvastada, kas menetlus oli korraldatud õiges vormis või mitte, arvestades EhSRS sätteid. Vastustaja 15.02.2016. a dokument nr 22.6-15 ei ole kooskõlas HMS § 59 nõuetega. Vastustaja ei teinud vaidlusaluse aktiga kirjavigade või ebatäpsuste parandusi, vaid tegelikult täiendas esialgset haldusakti ja tegi muudatusi esialgses haldusaktis. Seetõttu ei ole tegemist haldusakti parandamisega, vaid haldusakti sisulise muutmisega. Vastustaja määras 15.02.2016. a dokumendiga nr 22.6-15 koordinaadid, muutis seaduslikke aluseid jms. Sellel juhul peab akt olema kehtestatud HMS 4. peatüki 4. jao nõudeid järgides.
17.Tartu Ringkonnakohus liitis 19.01.2017. a määrusega haldusasjad nr 3-16-535 ja nr 3-16-862 ühte menetlusse.
18.Vaivara vald palub vastustes apellatsioonkaebustele (tl I-117-118p, II-45-46p) jätta apellatsioonkaebused rahuldamata. Vastustaja ei nõustu seisukohaga, et EhSRS §-d 28 ja 29 oleksid kohaldatavad käesoleval juhul. Seadustamise idee on formaalsete nõuete (lubade ja kooskõlastuste saamine) täitmine tagantjärele. Ranna ja kalda tõhus kaitse on tagatud ainult siis, kui enne ehitama hakkamist hinnatakse selle tegevuse mõju kaitstavatele väärtustele ja lubatakse ehitada vaid sinna, kus see avalikke huve ei kahjusta. Seadustamise tagajärjed ei tohi olla isikule soodsamad kui õiguspärane käitumine. Käesoleva kaasuse puhul on tegemist materiaalse õigusvastasusega. Materiaalse õigusvastasuse korral ei vasta ehitis õigusaktides sätestatud nõuetele. Ehitise ehitamisel ega selle kasutamisel ei ole järgitud looduskaitselisi nõudeid. Looduskaitseseaduse kohaselt on keelatud uute ehitiste püstitamine kaldakaitse vööndis. Sama piirang kehtis alates märtsist 1995, kui kehtima hakkas ranna ja kalda kaitse seadus. Ehitise edasise kasutamisega jätkuks looduskaitseliste nõuete eiramine, mistõttu ei ole võimalik apellandi poolt ehitiste seadustamine. Kaebaja etteheide, et riikliku järelevalve käigus ei ole tuvastatud ehitiste tegelikku püstitamise aega, ei oma antud juhul tähtsust, kuna septembris 1999 KÜ Modul koostatud AÜ Tihhaja Zavod planeerimis- ja hoonestusprojekti alusel, kuulusid kaebajale kuuluvad ehitised kohustuslikus korras lammutamisele. Kaebajal oleks tulnud enne ehitiste soetamist ise kontrollida ja veenduda nende püstitamise seaduslikkuses, mida ta aga ei teinud. Seetõttu on kaebajal vaidlusaluste ehitiste osas kanda oma riisiko ja tal tuleb täita vastustaja ettekirjutust. Vastustaja, tutvunud kaebusega haldusasjas nr 3-16-535, jõudis arusaamisele, et selguse huvides on mõistlik teha ettekirjutuses nr 22.6-7 täpsustused ja seda täiendada. Täiendused seisnesid lammutamisele kuuluvate ehitiste ja heakorrastamisele kuuluva ala koordinaatide märkimises, ettekirjutuse nr 22.6.-7 punktis 2.2.16. viite tegemises LKS §-le 38 ja ettekirjutuse punkti 1.4. täiendamises punktiga 1.4.3., mille kohaselt täpsustati adressaadi poolt riikliku järelevalve käigus tema kohta kogutud materjalidega tutvumise asukohta ja tingimusi ning ettekirjutuse nr 22.6-7 punktis 6. hoiatuses märgitud sunniraha kohaldamise alussätte muutmises. Asendustäitmise ja sunniraha kohaldamise seadus (ATSS) § 7 lg 1 sätestab andmete loetelu, mida hoiatuses peab olema kajastatud. Hoiatuses esitatavate andmete loetelus ei ole kohustust esitada viidet alussättele. Alussätte viite parandus ei muuda hoiatust õigusvastaseks, vaid aitab paremini aru saada ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärgede kohaldamise alustest. Vastustaja poolt 04.04.2016 koostatud ebatäpsuste parandamine nr 22.6-15 haldusaktis nr 22.6-7 on kooskõlas HMS §-s 59 sätestatud nõuetega ega mõjuta muudetud haldusakti sisu ega eesmärki. Ettekirjutusega nr 22.6-7 adressaadile pandud kohustused jäid samaks. Vastustaja 04.04.2016. a haldusdokumenti tuleb käsitleda vastustaja 15.02.2016. a ettekirjutuse nr 22.6-7 lahutamatu osana, kuna haldusdokument üksinda ei oma jõudu, kuna see ei olnud suunatud isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
19.Apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele. Tartu Halduskohtu 21.06.2016. a otsus liidetud haldusasjas nr 3-16-862 kuulub tühistamisele ja kaebus Vaivara Vallavalitsus 04.04.2016. a otsuse nr 22.6-15 jääb läbi vaatamata. Ülejäänud osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 05.05.2016. a otsus haldusasjas nr 3-16-535 muutmata, kuid halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele täiendada.
20.Esmalt tõlgendab ringkonnakohus apellatsioonkaebusi ja käsitleb protsessuaalseid küsimusi (I), vaatab apellatsioonkaebuse sisuliselt läbi (II) ning lahendab apellatsioonkaebuse ja menetluskulude küsimuse (IV).
I
21.Kaebaja on esitanud ringkonnakohtule vormiliselt kaks apellatsioonkaebust, milles taotleb halduskohtu otsuste tühistamist. Haldusasjas nr 3-16-535 jättis halduskohus rahuldamata kaebaja kaebuse Vaivara Vallavalitsuse 15.02.2016. a ettekirjutuse nr 22.6-7 tühistamiseks. Haldusasjas nr 3-16-862 jättis halduskohus rahuldamata kaebaja kaebuse Vaivara Vallavalitsuse 04.04.2016. a otsuse nr 22.6-15 tühistamiseks. Kaebaja taotlused vajavad tõlgendamist kahes aspektis – nii kaebuse eseme kui ka apellatsioonkaebuse nõude osas.
22.Vastavalt HKMS § 41 lg 1 lausele 1 määravad vaidluse eseme halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue vastavalt HKMS §-le 37 ja kaebuse alus. Vastavalt HKMS § 37 lg 2 punktile 1 võib kaebusega nõuda haldusakti osalist või täielikku tühistamist (tühistamiskaebus). Haldusakt on HMS § 51 lg 1 järgi haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Vaivara Vallavalitsuse 15.02.2016. a ettekirjutus nr 22.6-7 on haldusakt, mille tühistamist saab tühistamiskaebusega nõuda. Vaivara Vallavalitsuse 04.04.2016. a otsus nr 22.6-15 ei ole iseseisev haldusakt, vaid menetlustoiming, mis kujutab endast ilmse ebatäpsuse parandamist HMS § 59 mõttes. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et Vaivara Vallavalitsuse 04.04.2016. a otsus nr 22.6-15 ei vasta HMS § 59 nõuetele. Tegemist on küll erakordselt ulatusliku vigade parandusega, kuid 04.04.2016. a otsus nr 22.6-15 jääb siiski ilmselgete vigade parandamise raamidesse. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtuga, et ilmse ebatäpsusena käsitletakse kohtupraktikas olukorda, kus kohtuotsuses väljendatu ei vasta kohtu tegelikule tahtele, mis võib seisneda nii ekslikes kui ka puudulikes andmetes. Eksimuse saab lugeda ilmseks, kui see on kindlaks tehtav ilma täiendavate tõenditeta ja selle osas puuduvad igasugused mõistlikud kahtlused. Ka ringkonnakohus leiab, et see kriteerium on üldjoontes üle kantav ka haldusmenetlusele. Vastustaja ei muutnud 04.04.2016. a otsusega nr 22.6-15 sisuliselt kaebaja kohustuste sisu ega ulatust, vaid ainult täiendas ja täpsustas 15.02.2016. a ettekirjutust nr 22.6-7.
23.HKMS § 45 lg 3 kohaselt võib menetlustoimingu peale ilma haldusakti või lõpliku toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi, sõltumata haldusaktist või lõplikust toimingust, või kui menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise. Kuna Vaivara Vallavalitsuse 04.04.2016. a otsus nr 22.6-15 ei ole iseseisev haldusakt, ei olnud haldusasjas nr 3-16-862 esitatud kaebuse puhul nimetatud eeldused täidetud. Järelikult ei olnud protsessuaalselt võimalik vaadata läbi Vaivara Vallavalitsuse 04.04.2016. a otsuse nr 22.6-15 tühistamiseks esitatud tühistamiskaebus. Kuna sellest tulenevalt ei olnud täidetud HKMS § 37 tingimused, oleks tulnud kaebus haldusasjas nr 3-16-862 HKMS § 121 lg 1 p 2 järgi tagastada. Järelikult tuleb selles osas jätta kaebus läbi vaatamata (HKMS § 151 lg 1 p 1).
24.Halduskohus ei ole haldusasjas nr 3-16-862 kaebust menetlusse võttes ja läbi vaadates eeltooduga arvestanud. HKMS § 199 lg 2 p 2 kohaselt võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest olenemata kohtulahendi tühistada ja saata asja uueks arutamiseks halduskohtule, kui otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Halduskohtu 21.06.2016. a otsus haldusasjas nr 3-16-862 on selle normiga vastuolus, kuna otsuse resolutsioon ja põhjendus ei lähe kokku. Halduskohus ei saa jätta rahuldamata kaebust, mida ei ole võimalik halduskohtumenetlusõiguse järgi läbi vaadata. HKMS § 199 lg 3 sätestab, et kui menetlusõiguse normi on oluliselt rikutud, kuid seda rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada
halduskohtus ega apellatsioonimenetluses, lahendab ringkonnakohus asja sisuliselt seda halduskohtule tagasi saatmata. Ringkonnakohus lahendab käesoleval juhtumil asja halduskohtule tagasi saatmata.
25.HKMS § 2 lg 1 järgi on halduskohtumenetluse ülesanne eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel. HKMS § 2 lg 2 kohaselt peab haldusasja lahendama muuhulgas mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. HKMS § 2 lg 3 järgi lahendab kohus asja üksnes kaebuses või seaduses sätestatud muus avalduses nõutud ulatuses. Avalduse esitamise otsustab menetlusosaline omal äranägemisel. HKMS § 2 lg 4 kohaselt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele; kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. HKMS § 2 lg 5 järgi tagab kohus igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu ning avalduse läbivaatamist takistavad vormivead kõrvaldatakse. HKMS § 41 lg 1 lause 2 järgi ei või kohus teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire. Ringkonnakohus leiab, et kuna Vaivara Vallavalitsuse 04.04.2016. a otsus nr 22.6-15 on Vaivara Vallavalitsuse 15.02.2016. a ettekirjutusega nr 22.6-7 lahutamatult seotud, siis tuleb eeltoodust tulenevalt kaebaja poolt haldusasjas nr 3-16-862 esitatud argumente käsitleda haldusasjas nr 3-16-535 esitatud kaebuse täiendusena. Seda tõlgendust võimaldab muuhulgas asjaolu, et vastustaja esitas halduskohtule 04.04.2016. a otsuse nr 22.6-15 koos vastusega kaebusele haldusasjas nr 3-16-535 ning kaebaja avaldus, mida halduskohus menetles haldusasjana nr 3-16-862, jõudis halduskohtusse 04.05.2016, st enne halduskohtu 05.05.2016. a otsuse tegemist haldusasjas nr 3-16-535. Kaebaja seisukohti kogumis hinnates leiab ringkonnakohus niisiis, et kaebaja soovib lisaks halduskohtu otsuse tühistamisele Vaivara Vallavalitsuse 15.02.2016. a ettekirjutuse nr 22.6-7, mida parandati Vaivara Vallavalitsus 04.04.2016. a otsusega nr 22.6-15, tühistamist. II
26.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja kaebus Vaivara Vallavalitsuse 15.02.2016. a ettekirjutuse nr 22.6-7, mida parandati Vaivara Vallavalitsus 04.04.2016. a otsusega nr 22.6-15, tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 05.05.2016. a otsuse põhjalike põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Halduskohtu otsuse sisulisi põhjendusi tuleb siiski täiendada.
27.Esmalt selgitab ringkonnakohus, et EhS § 132 lg 3 p 1 järgi otsustab korrakaitseorgan ehitise lammutamise eelkõige, kui ehitis ei vasta ehitisele esitatavatele nõuetele ja nõuetele mittevastavusega kaasneb oluline või kõrgendatud oht. Oht on KorS § 5 lg 2 järgi olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine. Korrarikkumine on KorS § 5 lg 1 järgi avaliku korra kaitsealas oleva õigusnormi või isiku subjektiivse õiguse rikkumine või õigushüve kahjustamine. Oluline oht on KorS § 5 lg 3 järgi oht isiku tervisele, olulise väärtusega varalisele hüvele, keskkonnale või KorS § 5 lg-s 4 nimetamata kuriteo toimepanemise oht. Kõrgendatud oht on KorS § 5 lg 4 lause 1 järgi oht isiku elule, kehalisele puutumatusele, füüsilisele vabadusele, suure väärtusega varalisele hüvele, suure keskkonnakahju tekkimise oht või karistusseadustiku 15. peatükis sätestatud I astme kuriteo või 22. peatükis sätestatud kuriteo toimepanemise oht. Käesoleval juhtumil põhjustavad kaebajale kuuluvad paadigaraaž ja saun KorS § 5 lg-le 3 vastava olulise ohu, kuna nad kujutavad endast looduskaitseseadusega vastuolus olevate ehitistena keskkonda ohustavat korrarikkumist. Sellest tulenevalt on lammutamisettekirjutus käesoleval juhtumil lubatav õigusjärelm.
28.Teiseks tuleb halduskohtu otsuse põhjendusi täiendada Vaivara Vallavalitsuse 15.02.2016. a ettekirjutuse nr 22.6-7 formaalse õiguspärasuse osas. Ringkonnakohus on seisukohal, et Vaivara Vallavalitsuse 15.02.2016. a ettekirjutus nr 22.6-7 on formaalselt õigusvastane, kuna ei sisalda viidet EhS § 132 lg-le 3. Lisaks ei sisaldanud Vaivara Vallavalitsuse 15.02.2016. a ettekirjutus nr 22.6-7 enne 04.04.2016. a otsuse nr 22.6-15 andmist viidet LKS §-le 38 ega EhS §-le 133. HMS § 58 lg 2 järgi tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Korrektse ja täieliku õigusliku aluse esiletoomine haldusaktis on vajalik selleks, et haldusakti adressaadil oleks võimalik oma õiguste ja kohustuste ulatust mõista ning õiguskaitse perspektiive adekvaatselt hinnata. Jättes õigusliku aluse märkimata, eksitab haldusorgan haldusakti adressaati. Ebapiisav õiguslik alus võib olla ka kaebuse esitamise ajendiks, kuna haldusakti adressaat on oma õiguste ja kohustuste ulatust mõistnud ebaõigesti. Ringkonnakohus osutab täiendavalt HMS §-le 58, mille järgi ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Ka käesoleval juhtumil ei kahjusta ebatäielik õiguslik alus lõppastmes Vaivara Vallavalitsuse otsuse materiaalset õiguspärasust, sest vald ei oleks saanud looduskaitse nõuete tõttu teha teistsugust otsust.
30.Kaebaja tugineb jätkuvalt EhSRS §-dele 28 ja 29 ning väidab, et neist tuleneb kohaliku omavalitsuse kohustus säilitada olemasolevaid ehitisi sõltumata sellest, kas nende ehitamisel olid rikutud seaduse nõuded või mitte. Ringkonnakohus sellega ei nõustu, vaid nõustub vastustajaga, et seadustamise mõte on formaalsete nõuete (lubade ja kooskõlastuste saamine) täitmine tagantjärele ning et seadustamise tagajärjed ei tohi olla isikule soodsamad kui õiguspärane käitumine. Kuna kaebaja vaidlusalused paadigaraaž ega saun ei oleks saanud ühelgi ajahetkel nende oletatavast rajamisest saati olla materiaalselt õiguspärased, siis ole neid ka kuidagi võimalik seadustada. Ehitiste lammutamine on põhjendatud ranna ja kalda tõhusa kaitse huvides.
31.Kaebaja väitel oleks vastustaja pidanud tuvastama, millal täpselt vaidlusalused ehitised püstitati. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Halduskohus on põhjendatult viidanud EhSRS § 27 lg-le 3, mille näeb enne ehitusseadustiku jõustumist ehitatud ehitisregistrisse kandmata ehitiste väljaselgitamisel ette, et kui omanik ei esita piisavaid tõendeid ehitamise aja kohta, peetakse ehitis ehitatuks pärast ehitusseaduse jõustumist. Lisaks sätestab HKMS § 59 lg 1, et menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs; kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda. HKMS § 59 lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida ta peab HKMS § 59 lg 1 kohaselt tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole võimalik hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid ehitamise aja kohta ja väidab, et ei tea, kuna on nad ehitatud. Seega kannab kaebaja ehitiste omanikuna ise riski, mis tuleneb asjaolust, et ehitiste püstitamise aega ei ole võimalik välja selgitada. III
32.Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele. Tartu Halduskohtu 21.06.2016. a otsus liidetud haldusasjas nr 3-16-862 kuulub
tühistamisele ja kaebus Vaivara Vallavalitsuse 04.04.2016. a otsuse nr 22.6-15 peale jääb läbi vaatamata. Ülejäänud osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 05.05.2016. a otsus haldusasjas nr 3-16-535 muutmata, kuid halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele täiendada.
33.HKMS § 108 lg 1 ls 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 104 lg 5 punktide 2 ja 3 järgi tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub HKMS § 121 lg 2 alusel või kui kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, välja arvatud juhul, kui see toimub HKMS § 151 lg 1 p 2 või 3 või lg 2 alusel. Käesoleval juhul jääb kaebus Vaivara Vallavalitsuse 04.04.2016. a otsuse nr 22.6-15 peale läbi vaatamata HKMS § 151 lg 1 p 1 koosmõjus § 121 lg 1 punktiga 1. Seega tuleb kaebajale tagastada haldusasjas nr 3-16-862 kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivud kokku 30 eurot. Haldusasjas nr 3-16-535 on kaebaja küll esitanud kohtuväliste kulude hüvitamise nõude summas 864 eurot (tl I-101-102p), kuid ei ole esitanud kuludokumente ega maksmiskinnitust, mistõttu ei saa seda nõuet kulude arvestamisel arvesse võtta. Rohkem menetluskulude hüvitamise nõudeid kaebaja esitanud ei ole. Eeltoodust tulenevalt jäävad ülejäänud kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda.
Tanel Saar /allkirjastatud digitaalselt/
Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/
Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.