D.K.i kaebus Maksu- ja Tolliameti 05.04.2017 maksuotsuse nr 12.2-3/039328-3 tühistamiseks
Menetlusosalised ja esindajad
Kaebaja: D.K., esindaja Stella Einla Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet, esindaja Revo Krause
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta D.K.i kaebus täies ulatuses rahuldamata.
2.Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 21.07.2017. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.05.04.2017 on Maksu- ja Tolliamet (edaspidi vastustaja) koostanud maksuotsuse nr 12.23/039328-3 (tl 19-24), milles kohustas D.K.i (edaspidi kaebaja) tasuma kokku 5971,90 euro suurust aktsiisimaksu võlgnevust. Maksuotsuse kohaselt avastasid ametnikud 16.03.2016 maanteekontrolli käigus kaebaja poolt juhitud sõidukist Ford Focus reg nr 950AZF neli 20-liitrist plastkanistrit
alkoholilõhnalise vedelikuga ning 40 000 venekeelsete info- ja hoiatuskirjetega maksumärgistamata või Valgevene Vabariigi maksumärkidega sigaretti. Veel on kohtule esitatud maksumenetluse dokumendid (tl 37-79).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
2.13.04.2017 lepingulise esindaja vahendusel koostatud ja Viru Maakohtule adresseeritud kaebuses (tl 2-4) palus kaebaja teha kindlaks 05.04.2017 maksuotsuse nr 12.2-3/039328-3 õigusvastasus, tunnistada see kehtetuks ja tühistada täielikult. 26.04.2017 edastati kaebus Viru Maakohtu 19.04.2017 kohtumääruse nr 4-17-2205 järgselt Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja. Kaebuse puuduste kohta koostatud määruse peale edastas kaebaja oma esindaja vahendusel täiendatud kaebuse (tl 16-18), milles palus erinevalt varasemalt esitatust ainult vaidlustatud maksuotsuse tühistamist. EÜ Nõukogu direktiivi 2008/118EÜ preambula punktidele 8 ja 9, artikli 7 punktile 4, ATKEAS § 27 lg 1 p-le 4 ja AÕS § 33 lg-le 1 tuginedes väitis kaebaja, et tal ei saa maksukohustust tekkida, kuna kriminaal- ja väärteomenetluse käigus ära võetud kaup kuulub hävitamisele ning seda ei saa tarbida, tuleb seda käsitleda peremehetu ja hävinuna. Veel väitis ta, et antud juhul ei saa kauba tema käes ajutiselt olemist käsitleda valdamisena ATKEAS § 41 mõttes leides, et aktsiisi maksmine eeldab igal juhul kauba realiseerimist ja võimalust nõuda see lõpptarbijalt kauba hinna osana sisse. Lisaks leidis ta veel ka seda, et aktsiisi nõudmine temalt ei sobi mistahes õiguspärase eesmärgi saavutamiseks, pole alkoholi või tubaka tarbimise piiramiseks sobilik ega vajalik abinõu ega aita mõjutada tarbijate käitumist. 26.05.2017 koostatud täienduses (tl 85-86) ei nõustunud kaebaja vastustaja väidetega märkides neile vastuseks muuhulgas, et peremehetuse tekkimine pole piiratud ainult omandist loobumise tahtega, vaadelda tuleb ka kauba tegelikku peremehetust ning lisades, et on raske eeldada, kuidas võiks põhjendada aktsiisi sissenõudmise vajadust selliselt kaubalt, mis ei saa jõuda liikmesriikides kaubaringlusse ja mille varasemalt võimalik ringluses olek ei ole tuvastatud. Veel märkis ta, et isegi juhul, kui aktsiisi maksmine oleks põhjendatud, pole selge, miks nõutakse seda temalt ega käsitleta kauba kaubaringlusesse sisenemist soodustanud isiku küsimust ja lähtutakse ainult sellest, kelle valduses oli kaup avastatud.
3.Vastustaja kirjalikus vastuses (tl 32-34) leiti, et kaebus on põhjendamatu ning maksuotsus õiguspärane, antud kehtiva õiguse alusel, tugineb tõenditel, kaalutlusvigadeta ning täidetud on ka maksuhalduri uurimiskohustus. Vastuseks kaebaja väidetele märgiti, et aktsiisist vabastamine saab toimuda üksnes seaduslikel alusel, süüteomenetluses konfiskeeritud ja hävitatud kaupadele pole seaduseandja aktsiisivabastust ette näinud ning on üksnes liikmesriigi enda pädevuses otsustada, milliseid kaupu ja millistel tingimustel vabastatakse. Veel märgiti, et ATKEAS § 22 lg 4 p 1 tuleneb väga üheselt mõistetavalt aktsiisi maksmise kohustus isikule, kes on rikkunud selle seaduse nõudeid aktsiisikauba valdamisel, ei nõustutud kauba hävitamise kui aktsiisimaksu määramist välistava asjaoluga, viidati mitmetele kohtulahenditele ning selgitati, et kauba peremehetuks lugemisel peaks olema omanik selle valduse lõpetama omandist loobumise tahtega. 13.06.2017 täienduses (tl 88-89) märkis vastustaja, et seaduseandja tahe ja eesmärk on olnud maksustada aktsiisiga ka konfiskeeritud kaup ning lisaks on ka Euroopa kohus leidnud, et isikut ei vabastata aktsiisimaksu tasumise kohustusest, kui kaup on ebaseaduslikult liidu territooriumile toimetatud ja seejärel konfiskeeritud ja hävitatud.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Vaidlustatud maksuotsuse kohaselt on täiendavate maksusummade määramise põhjuseks olnud asjaolu, et kaebaja valduses oli suur kogus maksustamata kanget alkoholi ja Eesti maksumärkideta sigarette. Pooltel nende asjaolude üle vaidlust pole. Vaidlust ei ole neil ka tasumisele määratud
aktsiisivõla suuruse üle ega selles, et kaebaja on 21.11.2016 kriminaalasjas nr 1-16-9483 tehtud otsusega KarS § 375 lg 1 järgi süüdi tunnistatud maksumärgiga märgistamata ja käitlemiseks mittelubatud alkoholi suures koguses edasi toimetamise eest ja tema suhtes on algatatud väärteomenetlus seoses 40 000 Eesti maksumärkideta sigareti edasitoimetamisega. Erimeelsus on vaid küsimuses, kas kriminaal- ja väärteomenetluses konfiskeeritud ning hävitamisele kuuluva kauba osas saab tal üldse tekkida aktsiisi maksmise kohustust.
5.ATKEAS 22 lg 1 p 4 kohaselt peab aktsiisi maksma isik, kes on rikkunud selle seaduse nõudeid aktsiisikauba tootmisel, maksumärgistamisel, ladustamisel, lähetamisel, vedamisel, valdamisel ja võõrandamisel isikule, kellel ei ole õigust kaupa ajutises aktsiisivabastuses vastu võtta. ATKEAS § 24 lg 12 näeb ette, et vastav maksukohustus tekib rikkumise päeval või kui seda pole võimalik kindlaks teha, siis rikkumise avastamise päeval. Kui eelnimetatud isikut pole võimalik kindlaks teha, tekib maksukohustus isikul, kes valdab rikkumise objektiks olevat aktsiisikaupa. AÕS § 32 ja § 33 lg 1 kohaselt tähendab asja valdus tegelikku võimu selle üle ning asja valdajaks loetakse isik, kelle tegeliku võimu all see on. MKS § 59 lg 1 sätestatu kohaselt on maksumenetluses tõenditeks kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas maksukohustuslaselt endalt ning riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuselt saadud teave ja dokumendid. MKS § 11 lg-st 2 tulenevalt saab maksuhaldur kaalutlusõiguse alusel otsustada, milliseid tõendeid on tal konkreetses asjas vajalik koguda ning otsustada maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse üle.
6.Kohtule käesolevas asjas esitatud maksutoimiku materjalidest nähtuvalt on süüteomenetluste käigus tuvastatud, et kaebaja omandas suure koguse Eesti maksumärgiga märgistamata alkoholi ja sigarette, asus neid Valgast Ida-Virumaale toimetama ning peeti koos nimetatud kaubaga TartuJõhvi maanteel kinni. Kriminaalasjas kahtlustatavana 27.09.2016 ja väärteoasjas menetlusaluse isikuna 10.01.2017 antud ütlustele ning kriminaalasjas 28.10.2016 sõlmitud kokkuleppele alla kirjutades on ta selle ise selgelt ka omaks võtnud. Seda, et temalt ära võetud vedeliku puhul oli tegemist AS § 2 lg 5 mõistes kange alkoholiga, kinnitab Veterinaar- ja Toidulaboratooriumis 29.03.2016 koostatud ekspertiisiakt nr 1-2016. Seega ei saa ta nüüd enam kuidagi maksumärkideta alkoholi ega sigarettide omandamise järgset valdamist ega edasi toimetamist eitada. Kaebuse väide ajutise valdamise kohta jääb aga arusaamatuks, sest seaduseandja pole vahet teinud aktsiisikauba ajutise ja alalise valdamise vahel ning lisaks ei luba miski kaebaja poolt menetlejatele antud seletustes olevast järeldada ka seda, et tema võim maksumärgistamata alkoholi ja sigarettide suhtes polnud tegelik ja valduse omandamist polnud seetõttu toimunud.
7.Eelnevalt juba käsitletu kohaselt puudusid vaidluse põhjuseks oleval alkoholil ja sigarettidel Eesti Vabariigi maksumärgid, mis tähendab seda, et neilt oli jäänud aktsiis määramata. Sellist alkoholi ja sigarette omandades ja edasi toimetades tekkis kaebajal kui vastavaid kaupu vallanud isikul ATKEAS § 22 lõike 1 p 4 ja § 24 lg 12 kohaselt kohustus maksta aktsiisi. Seejuures ei oma tähendust see, kes ja kuna täpselt kauba ühenduse territooriumile toimetas ja talle müümise läbi või mistahes muul viisil ringlusesse laskis ning kas kaebajal endal oli kavatsus seda edasi müüa või mitte.
8.Aktsiisivabastuste rakendamist reguleerib ATKEAS, mille § 27 lg-s 1 on üles loetud need juhud, millistel on kaup aktsiisist vabastatud. Seejuures on küll muuhulgas ära määratud ka tingimused hävitatud kauba aktsiisist vabastamiseks, kuid need hõlmavad ainult peremehetut või ajutises aktsiisivabastuses olevat kaupa ning niisuguse isiku kaupa, kelle aktsiisilao tegevusluba on tunnistatud kehtetuks. Süüteoasjas tehtud karistusotsusega konfiskeeritud ja hävitatud aktsiisikauba aktsiisist vabastamist kehtestatu ette ei näe. Kuna ATKEAS ei sisusta üksnes selle seaduse tarbeks kohalduva peremehetu kauba mõistet, kuulub kohaldamisele AÕS § 96 lg 3, mille kohaselt on asi peremehetu siis, kui see ei ole veel olnud kellegi omandis või kui omanik on lõpetanud valduse
omandist loobumise tahtega. Kuna kaebaja peeti kinni maksumärkidega kauba vedamisel ning see võeti ära tema tahtest sõltumatult, ei ole mingit mõistlikku põhjust pidada kaupa peremehetuks. Antud juhul ei kinnita miski ka seda, et tegemist sai olla ajutises aktsiisivabastuses oleva kauba või aktsiisiladu pidava isikuga.
9.Kaebuses viidatud EÜ Nõukogu direktiiv 2008/118EÜ käsitleb aktsiisi üldist korda ning vajab seetõttu nii tervikuna kui kaebaja poolt nimetatud sätete osas siseriiklikku täpsustamist. Eesti Vabariik ongi seda ATKEAS-e kehtestamise läbi teinud. Lisaks väärib siinkohal tähelepanu ka see, et nimetatud direktiivi artikkel 7 punkti 2 alapunktide b, c ja d kohaselt saab aktsiis sissenõutavaks muutuda ka aktsiisikauba väljaspool aktsiisi peatamise korda valdamisel ning eeskirjade vastasel tootmisel ja impordil. Seda, et ebaseaduslikult imporditud kauba puhul tekib aktsiisi maksmise kohustus siis, kui see peetakse kinni peale esimesest ühenduse tolliterritooriumil asuvast tolliasutusest väljumist ja hävitatakse hiljem maksuhalduri poolt, on Euroopa Kohus leidnud sõnaselgelt nii kaebaja kui vastustaja poolt osundatud kohtulahendi C-220/08 punktis 86.
10.MKS § 3 lg 2 p7 kohaselt on aktsiisid riiklikuks maksuks, milline määratakse ja nõutakse sisse maksumenetluses. Vaidlusalune maksuotsus lähtub alkoholile ja tubakatoodetele kohalduva aktsiisi kohta kehtestatud tingimustest ning on kooskõlas kõigi MKS §-s 46 maksuhalduri haldusaktidele kehtestatud nõuetega. Selles ära toodud faktilised ja õiguslikud alused ning aktsiisivõla arvutamise metoodika kirjeldus nii alkoholi kui sigarettide osas võimaldavad mõista otsustatu sisu ja seda kohtulikult kontrollida. Käsitletud on ka kaebaja vastuväiteid. MKS § 150 lg-s 1 ja 2 on kehtestatud, et maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma on määratud valesti. Kaebaja pole seda maksu- ega kohtumenetluses teinud.
11.HKMS § 165 lg 2 kohaselt võib kohus kaebuse rahuldamata jätmisel lähtuda vaidlustatud haldusakti põhjendustest, kui ta nõustub neis esitatuga. Nii on põhjust toimida ka käesolevas asjas. Kuna eelnevalt käsitletu alusel nõustub kohus maksuhalduri põhjenduste ja järeldustega, ei pea ta vajalikuks neid kõiki üle korrata ning piirdub ainult sellega, mis on juba esitatud.
12.Eeltoodud järeldustel jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata ning kaebaja poolt tasutud 179,16 euro suurune riigilõiv HKMS § 108 lg 1 kohaselt tema enda kanda. Vastustaja oma menetluskulude hüvitamiseks taotlust ja kuludokumente esitanud ei ole, mistõttu puuduvad käesolevas asjas jagamisele kuuluvad menetluskulud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.