Haldusasi M.A.i kaebus Kaitseväe mereväe 24.01.2017 käskkirja nr 13P õigusvastaseks tunnistamiseks distsiplinaarkaristuse määramist ja teenistusest vabastamist puudutavas osas, hüvitise väljamõistmiseks kolme kuu keskmise palga ulatuses ning teenistusest vabastamise aluse muutmiseks Menetlusosalised
Kaebaja – M.A., volitatud esindaja Reet Vokk Vastustaja – Kaitsevägi, volitatud esindaja Kristiina ValgiKopti
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta M.A.i kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26. juunil 2017. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Eesti Kaitseväe mereväe kaptenleitnant Jüri Saska mereväe ülema ülesannetes määras 24.01.2017 käskkirjaga nr 13P mereväe laevastiku tugigrupi 1. tuukrimeeskonna vanem veebel M.A.ile (edaspidi ka kaebaja) distsiplinaarkaristuse tegevteenistusest vabastamise (p 1), vabastas kaebaja mereväe laevastiku tugigrupi 1. tuukrigrupi vanema ametikohalt ja tegevteenistusest 27.01.2017 distsiplinaarkorras kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 140 lg 1 p 7 ja § 177 alusel (p 2), arvas kaebaja reservi 28.01.2017 (p 3) ning otsustas maksta talle rahalise hüvitise kasutamata jäänud 17,32 puhkusepäeva eest (p 4). Käskkirja kohaselt pani kaebaja toime KVTS § 166 p-des 1 ja 2 sätestatud distsiplinaarsüüteod, kuna eiras avaliku teenistuse seadusest, kaitseväeteenistuse seadusest ning kaitseväe sisemäärustikust (KVSM) tulenevaid põhimõtteid ja käitus vanemallohvitserile lubamatult. Käskkirjast nähtuvalt seisnesid kaebaja teod järgnevas: a) olles 13.10.2016 tagasi saadetud välislähetusest seoses ebakaitseväelasliku käitumisega EML Sakala pardal, tarvitas lähetuse ajal Tallinna Lennujaamas alkoholi, millega rikkus KVSM р 20; b) jättis täitmata 13.10.2016 EML Sakala komandöri abi v-1tn T. Kangro poolt Faslane sõjasadamas antud teenistusalase käsu ilmuda 14.10.2016 Eestisse saabudes koheselt mereväe laevastiku üIema juurde. Selle asemel tarbis Tallinna Lennujaamas alkoholi. Sõjaväepolitsei tuvastas kaebajal 14.10 2016 kella 14.40 ajal väljahingatavas õhus alkoholi 1,23 mg/l. Selliselt rikkus kaebaja KVSM punkti 23 ар 1 ja ар 7; c) olles EML Sakala pardal, käitus korduvalt naiskolleegide suhtes tegevväelasele sobimatult: vähemalt kahel korral kasutas ebatsensuurseid ja vulgaarseid väljendeid naiskolleegide K.K. ja M.K-ga suheldes, tehes neile kahemõttelisi ja seksuaalvahekorda astumiseks suunatud märkusi. Selliselt käitudes rikkus kaebaja KVSM punkte 15 ja 16; d) olles EML Sakala pardal, käitus tegevväelasele sobimatult: kutsus erilise põhjenduseta vahiohvitseri M.K öösel tuukrijaama, tuues ettekäändeks, et tuukrijaamas on midagi juhtunud. Tuukrijaamas olles rääkis kaebaja , et M. K. meeldib talle väga, avaldas armastust ning uuris viimase elukaaslase kohta ja tegi M.K.-le komplimente. Selle peale ütles M.K. kaebajale, et ei ole vaja talle komplimente teha, mille peale kaebaja ägestus ning kasutas M. K. suhtes ebatsensuurseid väljendeid. Lisaks hooples kaebaja avalikult puhkeruumis teiste tegevväelaste juuresolekul oma varasema sugueluga, mispeale n-vbl K. K. tundis ennast ebamugavalt, kuna kaebaja kõnepruuk oli põhjendamatult rорр. Selliselt käitudes rikkus kaebaja KVSM punkte 15 ja 16.
2.Tallinna Halduskohtule saabus 27.02.2017 M.A.i kaebus Kaitseväe mereväe 24.01.2017 käskkirja nr 13P õigusvastaseks tunnistamiseks ja tühistamiseks seoses kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisega ja tema tegevteenistusest ja ametikohalt vabastamisega ning hüvitise väljamõistmiseks kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võttis 28.02.2017 määrusega kaebuse menetlusse, tõlgendades esitatud kaebust selliselt, et kaebaja soovib avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 105 lg 1 alusel kaebuses märgitud ulatuses vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks tunnistamist ja hüvitist kolme kuu keskmise palga ulatuses. Samas määruses palus kohus kaebajal täpsustada, kas ta taotleb ka teenistusest vabastamise aluse muutmist (ATS § 105 lg 1).
2(22)
3-17-464 Kaebaja esitas 02.03.2017 kaebuse täpsustuse, milles teatab, et nõustub kohtu tõlgendusega kaebuse nõuete osas ning taotleb ka teenistusest vabastamise aluse muutmist, jättes aluse valiku kohtu otsustada. Kohus võttis täiendava nõude 29.03.2017 määrusega menetlusse ja määras asja arutamise kirjalikus menetluses.
3.Vastustaja on esitanud vastuse kaebusele 28.03.2017. Kaebaja on esitanud täiendavad seisukohad 28.04.2017.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Kaebaja soovib käskkirja õigusvastaseks tunnistamist distsiplinaarkaristuse määramist ja teenistusest vabastamist puudutavas osas (s.t käskkirja p-d 1 ja 2), hüvitise väljamõistmist kolme kuu keskmise palga ulatuses ning teenistusest vabastamise aluse muutmist, väites järgmist.
4.1.Ametniku või ametiasutuse diskrediteerimine kui vääritu tegu on materiaalne teokoosseis, mis eeldab kahjuliku tagajärjena ametniku või ametiasutuse maine olulist ja tegelikku kahjustamist.
4.2.Käskkirjas ei ole põhjendatud, millist kaebuse esitajale süüksarvatud tegu eraldi võetuna on peetud teistest raskemaks rikkumiseks ning käskkirjast ei nähtu, millise konkreetse süüteo puhul on peetud kohaseks kaebuse esitaja suhtes kõige raskema karistusena tegevteenistusest vabastamise kohaldamist. Kaebuse esitajale süüks pandud tegusid on nii süüküsimuse otsustamisel kui ka karistuse määramisel sisuliselt käsitletud mitte iga teo suhtes eraldi, vaid tegude kogumina. Kaebuse esitaja süü ei ole igas talle süüks pandavas süüteos tõendatud ja puudub distsiplinaarsüüteo koosseis. Vastustaja ei ole kaebuse esitaja vastutust igas süüteos määratlenud õigesti, mistõttu ei saa kaebuse esitajat kõigis talle süükspandavates tegudes süüdi tunnistada ja karistada. Distsiplinaarkaristuse määramine eeldab KVTS § 177 järgi, et isiku tegu on õigusvastane ning isiku tegevuses esineb süü tahtluse või ettevaatamatuse vormis. Ka mitme süüteo üheaegsel esinemisel tuleb iga süütegu hinnata eraldi ja otsustada iga konkreetse teo asjaolude pinnalt selle kvalifitseerimise küsimus. Distsiplinaarsüütegude kogum ei ole iseenesest asjaoluks, mis võimaldaks tegusid käsitleda jämeda rikkumisena (Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-74-03, otsuse p-d 10-12).
4.3.Vastavalt KVTS §-le 177 eeldab distsiplinaarkaristuse määramine, et isiku tegu on õigusvastane ning tema tegevuses esineb süü tahtluse või ettevaatamatuse vormis. ATS § 69 järgi on distsiplinaarsüüteoks teenistuskohustuse süüline rikkumine ning § 74 lg 1 kohaselt vastutab ametnik distsiplinaarsüüteo eest üksnes süü olemasolu korral. Ametniku distsiplinaarvastutusele võtmiseks tuleb süü tuvastada iga süüks pandava õigusvastase teo suhtes. Käskkirjas on loetletud neli kaebuse esitajale süükspandavat tegu ning seejärel võetud need teod kokku tõdemusega, et kirjeldatud tegevusega pani kaebuse esitaja toime KVTS § 166 p-des 1 ja 2 sätestatud distsiplinaarsüüteod
4.4.Kuna kaebaja viibis lähetusest naastes lennujaamas erariietes ega kandnud Kaitseväe vormiriietust, ei ole ta rikkunud lennujaamas alkoholi tarbides KVMS p 20 nõudeid ega pannud seega toime temale süüks arvatud distsiplinaarsüütegu.
4.5.Kaebaja leiab, et pole süüdi teos, mis seisnes selles, et ta jättis täitmata 13.10.2016 antud teenistusalase käsu ilmuda 14.10.2016 Eestisse saabudes koheselt mereväe laevastiku ülema juurde, ning selle asemel tarbis ta Tallinna Lennujaamas alkoholi (käskkirja kohaselt KVSM punkti 23 alapunktide 1 ja 7 rikkumine). Toimiku materjalidest nähtub, et kui komandöri abi vanemleitnant Tanel Kangro tegi kaebajale 3(22)
3-17-464 teatavaks, et viimane lendab järgmisel hommikul koju ning ütles talle, et ta peab koheselt peale Tallinnas maandumist minema Mereväebaasi laevastiku ülema juurde vestlusele, oli kaebuse esitaja ilmselgete joobe tunnustega. Ehkki seletuskirjade kohaselt vastas kaebaja jaatavalt T. Kangro küsimusele, et kas ta sai jutust aru, teadis T. Kangro kaebuse esitajale käsku andes, et käsu adressaat on alkoholijoobes. Käsu andja pidanuks teadma, et andes käsu alkoholijoobes isikule ei pruugi isik seda käsku hiljem mäletada ka olenemata asjaolust, et ta sai käsust käsu andmise hetkel aru. Kaebaja ei mäletanud Tallinnasse jõudes talle antud käsku ega saanud seda asjaolu ise kuidagi mõjutada. Küll aga oli käsu andjal võimalik anda käsk kas kirjalikult või mitte enne kaebuse esitaja magama saatmist, kui ta oli alkoholijoobes, vaid siis, kui ta oli end kaineks maganud ja järgmisel hommikul autoga lennujaama viidi. Seetõttu ei olnud käsu mittetäitmine teadlik ega süüline. Lisaks alkoholijoobele mõjutas kaebaja võimet käsku meelde jätta ka tema emotsionaalne seisund – teadasaamine, et ta saadetakse koju, tekitas tugevat stressi, mis mõjutas oluliselt keskendumisvõimet ning suutlikkust meelde jätta talle antud käsku.
4.6.Naiskolleegide suhtes korduvalt tegevväelasele sobimatult käitumise süüdistuse (KVSM p-d 15 ja 16) osas leiab kaebaja, et pole käitunud süüliselt. Naiskolleegidega suheldes ebasündsat kõnepruuki kasutades ei soovinud kaebaja neid solvata ega halvustada. Tarvitatud kõnepruuk oli tingitud soovist nö lõõpida, mis väikestes ja pikemat aega koos olnud seltskondades kaebajale teadaolevalt ei ole ebaharilik. Kaebaja arvas, et niisugune kõnepruuk ja käitumine tema kolleege, sh naiskolleege, ei kahjusta ning nad võtavad seda samuti sõbraliku lõõbina, mitte pahatahtliku ahistamisena. Kaebaja niisugune käitumine oli tema isikliku varasema kogemuse põhjal ka ajendatud soovist aidata naiskolleegidel paremini meeskonda integreeruda. Kaebaja teadis oma varasemast kogemusest, et naissoost laevameeskonna liikmetega on tavaks suhelda nagu meessoost laevameeskonna liikmetega, vastupidist võidi tõlgendada ahistamisena. Kui naiskolleeg on konkreetselt ja resoluutselt mõista andnud, et niisugune käitumine ei ole adressaadile vastuvõetav ning tuleb lõpetada, siis kaebaja seda ka tegi. Nii on M. K. oma seletuskirjas EML Sakala komandörile kaptenmajor Ott Laanemetsale märkinud: „Otse kohe ütlesin, et sellist asja olla ei saa, lõpetagu see ja ärgu enam seda teemat puudutagu. Peale seda [---] mulle enam ei lähenenud ja ka vulgaarsed ettepanekud lõppesid”. Kaebuse esitaja on oma eksimusest aru saanud ja kahetseb siiralt oma käitumist.
4.7.Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 8 lg 1 ja Riigikohtu praktika osundavad vajadusele iga konkreetse süüteo puhul selle üksikasjad ning süüteo kvalifitseerimist ja karistuse valikut mõjutavad asjaolud igakülgselt välja selgitada. Distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Distsiplinaarsüüteo asjaolude tuvastamisel tuleb hinnata kõiki süüteo asjaolusid kogumis. Käskkirjast pole aru saada, miks jäeti distsiplinaarsüüteo tuvastamisel arvesse võtmata kõik muud vastustajale sündmuste ja kaebuse esitaja isiku kohta teadaolevad asjaolud ning ei arvestatud kaebuse esitaja varasemat eeskujulikku käitumist ja töötamist.
4.8.Kaebuse esitajal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused. Kohtupraktikas on leitud, et esmakordse rikkumise eest teenistusest vabastamiseks peaks süütegu olema eriti raske või põhjused teenistussuhte mittejätkamiseks olulised. ATS § 75 lg 4 näeb ette, et distsiplinaarsüüteo eest võib teenistusest vabastada juhul, kui rikkumine on oluline. Kaebaja puhul pole täidetud ükski ATS § 75 lg-s 6 loetletud eeldustest. Kaebaja läbisaamine oma kolleegidega, sh naiskolleegidega (K.K. ja M.K) olid ka pärast süüksarvatavate tegude toimepanemist endiselt hea. Seda on kaebuse esitaja kinnitanud
4(22)
3-17-464 ka Sõjaväepolitsei uurija kapten Karmo Nuudile saadetud seletuskirjas. Kolleegide viha või vaenu puudumist kaebuse esitaja suhtes ilmestab ka samas seletuskirjas toodud asjaolu, et Eestisse naastes helistas kaebuse esitaja koju jõudes K. K.-le ja küsis, miks ta tema peale seletuskirja tegi. Seepeale vastas K. K.: „Kõrgemalt poolt kästi”. Kaebuse esitaja tegevus ei ole tema kolleegile olulist kahju tekitanud.
4.9.Sõltumata sellest, kas kaebuse esitaja tegevuses esines süüteokoosseisule vastavate distsiplinaarsüütegude ning karistamise aluseks olev süü või mitte, on määratud karistus põhjendamatult liiga karm ja ebaproportsionaalne.
4.10.Täiendavas kirjalikus seisukohas märgib kaebaja, et vastustaja pole ümber lükanud kaebaja väidet, et vastustaja on nelja väidetavalt toime pandud distsiplinaarsüütegu käsitlenud kogumina ning määranud karistuse kogumi eest. Vastustaja ei ole välja toonud, milline konkreetne tegu oli väärt just kõige karmimat karistust. Kuna kaebaja naasis lähetusest erariietes, ei ole ta rikkunud lennujaamas alkoholi tarbides KVSM p 20 ega pannud toime distsiplinaarsüütegu. Kaebaja seletuskiri sama õhtu kohta, kus ta väidetavalt detailselt mäletab erinevaid sündmusi, ei tõesta seda, et ta mäletas ka temale antud teenistusalast käsku. Kaebaja kinnitab, et joobes oleku tõttu ta ei mäletanud enam talle antud käsku Tallinnasse jõudes ning seda oleks pidanud vastustaja arvestama. Seda ei lükka ka ümber, et kaebaja keeldus joobekontrollist, põhjendas punetavaid silmi allergiaga kloorivee vastu ning kinnitas tunnistajate juuresolekul käsust arusaamist. Kaebaja pole teenistusalase käsu täitmata jätmises süüdi ka mitte raske hooletuse vormis. Ametikoht ja selle säilimine oli kaebaja jaoks väga oluline, seega on loomulik, et ennetähtaegselt lähetusest tagasi saatmine mõjutas tugevalt tema emotsionaalset seisundit. Kaebajal puudub väljaõpe, et end verbaalselt kaitsta negatiivselt meelestatud inimeste vastu (kaebaja on olnud ülem ja instruktor tema jaoks meeldivas keskkonnas). Jääb arusaamatuks, miks kaebaja väidetavalt häirivale käitumisele juba varem ei reageeritud. Kaebajal on siiras soov naiskolleegide ees vabandada, kuid ta ei pidanud võimalikuks seda teha distsiplinaarjuurdluse ajal. Määratud karistus on ebaproportsionaalselt karm.
5.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades järgmised väited.
5.1.Kaitsevägi on käskkirjas piisavalt põhjendanud kohaldatud karistuse valikut ja selgitanud, miks ei saa tegevteenistust jätkata tegevväelasega, kelle varasema teenistuskäigu kohta puuduvad küll pretensioonid, kuid kes on talle süüks arvatud teoga, mis on raske ja eriti taunitav, näidanud üles suutmatust alluda kaitseväedistsipliinile ning lugupidamatust ülema ametikoha suhtes. Kaebaja tegevuse suhtes läbi viidud distsiplinaarjuurdluse materjalidega on välja selgitatud, et distsiplinaarvastutust kergendavaid asjaolusid KVTS § 182 mõistes ei esinenud. Käskkiri on õiguspärane, piisavalt põhjendatud ning käskkirjaga kaebajale tekitatud raske õiguslik tagajärg on proportsionaalne selle aluseks oleva teo raskusega.
5.2.Kohaldatud on kõige karmimat karistust, kuna toimepandud distsiplinaarsüüteod olid äärmiselt taunitavad. Staažika tegevväelasena (16 a 9 k) pidi kaebaja olema teadlik, et tema, kui kaitseväelase suhtes kehtivad kõrgendatud normid ja ootused ning eetilised nõuded ning kaitseväelane on kohustatud olema eeskujuks seadusekuulekuses, kaitseväelisest distsipliinist ja õiguskorrast kinnipidamisel (KVSM p 6 ap 2). Kaebaja oleks kogenud ja staažika veebli auastmes vanemallohvitserina (teenistuses 16 aastat ja 9 kuud) pidanud aru saama oma tegudest (vääritu ja mittekaitseväelaslik käitumine laeval teenistuses olevate naiskaitseväelastega suheldes; vääritu käitumine ja põhjendamatult ropp
5(22)
3-17-464 kõnepruuk oma sugueluga hooplemisel laeva allohvitseride messis teiste teenistuskaaslaste juuresolekul; alkoholijoobes sõjalaevale naastes teisi meeskonnaliikmeid segav ja häiriv käitumine; komandöri abi teenistusalase käsu täitmata jätmine ja tööpäeval teenistusülesandeid täites kaitseväe teenistuslähetusest naastes lennujaamas alkoholi tarvitamine ja joobes viibimine) ning tegevväelasest ülemana mõistma, missugune on tema vastutus ja roll laevastiku tuukrigrupi 1. tuukrigrupi vanemana ja kaitseväelasena ning enne distsiplinaarsüüteo toimepanemist endale aru andma, mis võib olla sellise teo tagajärg.
5.3.ATS §-d 69 ja 74 ega töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse viidatud sätted ei ole käesoleva vaidluse puhul asjakohased. Erinormidena kohalduvad KVTS sätted, sh § 166 p-d 1 ja 2 ja § 167 lg 1 ning süü hindamisel lähtutakse KVTS § 181 lg-test 1 ja 6. Asjakohased ei ole ka kaebaja viited Riigikohtu lahenditele asjades nr 3-3-1-74-03 ja nr 3-3-1-35-02.
5.4.Nii distsiplinaarmenetluse materjalidest, kui ka distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast nähtub selgelt ja üheselt, et toimepandud distsiplinaarsüüteod on kaebajale olnud arusaadavad ning distsiplinaarmenetluse raames on ta andnud nelja erineva süüteo kohta omapoolsed selgitused. Iga kaebaja tegu on hinnatud eraldi ning kõigi tegude puhul on tuvastatud rikutud õigusnormid konkreetse teo asjaolude pinnalt. Süüteod on leidnud igakülgset tõendamist tunnistajate ütlustega ning alkoholijoove indikaatorvahendiga. Distsiplinaarmenetluses selgitati välja kõik menetluses kaalu omavad asjaolud ning kaebaja ei ole toonud välja asjaolusid, mis oleks muutnud menetluse lõpptulemust.
5.5.Ekslik on kaebaja järeldus, et kuna ta naasis lähetusest lennujaama erariietes, ei ole ta rikkunud lennujaamas alkoholi tarbides KVSM p 20 ega pannud toime distsiplinaarsüütegu. KVSM p 20 sõnastus („samuti joobes eelnimetatud kohtades viibimine“) kehtestab kaitseväelasele keelu ka lennujaamas joobes viibimisele, sh erariietes. Tegemist oli tööpäeva sees teenistusülesannete täitmisega naasmine teenistuslähetuselt, mille sõidukulud kaeti 100% ulatuses Kaitseväe eelarvest. Erariietes viibimine teenistuse ajal ei vabasta teenistuskohustuste täitmisest ja kaitseväelasele seatud piirangutest. KVTS § 183 p 5 kohaselt on joobeseisund distsiplinaarvastutust raskendav asjaolu.
5.6.Kaebaja ise on varasemas (17.10.2016) seletuskirjas (õigustades joobekontrollist keeldumist) väitnud, et tema silmade punetus oli põhjustatud laeva magestist tulnud klooriveest. Kaebaja on muutnud oma esialgseid ütlusi, püüdes jätta arvamust, et ei saanud joobe tõttu aru teenistusalasest käsust. Sõjaväepolitseis 14.10.2016 kell 14:40 koostatud protokollist nähtuvalt ei olnud kaebajal raskusi viimase 24 tunni sündmuste mäletamisega. Teenistusalane käsk ilmuda koheselt pärast Tallinnasse jõudmist mereväe laevastiku ülema juurde anti kaebajale eelmisel päeval 16:00-17:00 vahel. Kaebaja väide, et alkoholijoobe tõttu ei mäletanud ta komandöri abilt saadud teenistusalast käsku, on paljasõnaline, kaebajalt on sama õhtu kohta seletuskiri, kus ta detailselt mäletab erinevaid sündmusi.
5.7.Sõjalaeva Sakala komandöri abi v-ltn Kangro käsk oli antud kaebajale suuliselt, sisaldas temalt nõutavat tegevust, täpset ülesannet, juhiseid ja tähtaega ning kaebaja kinnitas tunnistajate juuresolekul ka käsust arusaamist ega nõudnud selgitusi. Käsk oli antud teenistuskohustuste täitmiseks. Teenistusalase käsu – ilmuda laevastiku ülema
6(22)
3-17-464 juurde naasmisest ette kandma – täitmata jätmine iseloomustab kaebaja rasket hooletust ja distsiplineerimatust (suhtumist ülema poolt antud teenistuslase käsu täitmisesse).
5.8.Distsiplinaarkaristuse käskkirjast nähtub expressis verbis, et tuvastatud kaebaja distsiplinaarsüüteod KVTS § 166 p 1 ja p 2 järgi on toime pandud raske hooletusega KVTS § 185 lg 5 tähenduses.
5.9.Väide, et distsipliinirikkumiste tõttu sõjalaevalt ennetähtaegselt lähetusest tagasi saatmine viis kaebaja stressiolukorda ja emotsionaalsesse seisundisse, mis halvas sedavõrd keskendumisvõimet, et kadus suutlikkus jätta meelde teenistusalast käsku, ei ole usutav. Kaebaja on kogenud ja eriettevalmistuse saanud tegevväelane, kellelt nõutakse erakordset keskendumisvõimet ka stressiolukordades.
5.10.Kaebaja väitel ei kasutanud ta naiskolleegide suhtes ebatsensuurseid ja vulgaarseid väljendeid ning kahemõttelisi, seksuaalvahekorda astumiseks suunatud märkusi süüliselt, kuna ei teinud seda tahtlusega. Vastustaja on kaebajale ette heitnud nende tegude toimepanemist raske hooletusega (KVTS § 181 lg 5). Tema tegevus oli vastuolus kaitseväes kehtivate õigusaktide ja kaitseväelase käitumisnormidega ning ühiskonnas üldtunnustatud kõlblusnormidega, mh KVSM p-d 15 ja 16. Sõjalaeval teenistusülesandeid täitvate naiskaitseväelaste puhul oli tegemist igati kogenud ja oma valdkonnas pädevate tegevväelastega, kelle oskustes ja teadmistes ei olnud põhjust kahelda ning kes ei vajanud kaebaja abi laeva meeskonda integreerumiseks. Asjas kogutud tõenditega on ümber lükatud, et kaebaja ei lõpetanud oma naiskolleegidele vastuvõetamatut käitumist ka pärast konkreetset mõistaandmist. Kaebaja väited võimalikust vabandamisest on tingivas kõneviisis ning vastustaja ei pea neid tõendite kogumit arvestades veenvaks. Vastustaja leiab, et kaebaja ei näe endal süüd või näeb seda tähtsusetuna.
5.11.Varasemate teenistuskohustuste korrektne täitmine ja eelnevate kehtivate distsiplinaarkaristuste puudumine ei välista tegevväelase vabastamist teenistusest esmakordse tahtliku või raske hooletusega toime pandud rikkumise korral, kui distsiplinaarsüüteo iseloomu tõttu ei ole võimalik tegevväelase jätkamine teenistuses. Kaebaja varasemat teenistuskäiku iseloomustab 2003-2009 kolmel korral määratud distsiplinaarkaristus. Kaitseväe kohustuseks on tagada rahuajal turvaline teenistuskeskkond kõikidele temaga teenistussuhtes olevatele kaitseväelastele, ametnikele ning töötajatele (teenistujatele) ning hoolitseda, et teenistujad on töökeskkonnas kaitstud soolise ja seksuaalse ahistamise eest (soolise võrdõiguslikkuse seaduse § 11 lg 1 p 4). Distsiplinaarjuurdluse käigus leidis tõendamist järjepidev naiskaitseväelaste seksuaalne ahistamine ja vulgaarne ning mittekaitseväelaslik käitumine, alkoholi tarvitamine ja teenistusalase käsu täitmata jätmine, mis ei lange kokku Kaitseväe põhiväärtuste ja eesmärkidega.
5.12.KVTS § 177 ja KVDM p 40 p 1 ap 2 ja 3 kohaselt võib tegevväelase distsiplinaarkorras tegevteenistusest vabastada kui distsiplinaarsüütegu pandi toime raske hooletuse tõttu või teo iseloomu tõttu ei ole võimalik tegevväelase jätkamine tegevteenistuses.
5.13.Alusetu, tõendamata ja eneseõigustuslik on kaebaja järeldus, et tema tegevus ei ole tema kolleegidele olulist kahju tekitanud. Distsiplinaarjuurdluse käigus kogutud
7(22)
3-17-464 tõenditest (sh kannatanute seletuskirjadest nähtub üheselt naiskaitseväelaste pidev hirm oma turvalisuse pärast laevas.
5.14.Teenistuskohustuste rikkumine (vääritu ja mittekaitseväelaslik käitumine) on oluline, kui see toob endaga kaasa usalduse kaotuse kaitseväelase vastu põhjusel, et rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et kaitseväelane ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuste nõuetekohast täitmist (viisakat, lugupidavat ning kaitseväelasele kohast laitmatut ja väärikat käitumist teenistuskaaslastega). Kaebaja ise on enda rikkumisi möönnud, aga mitte omaks võtnud.
5.15.Kaebaja eneseõigustuslik väide, et ta ei olnud oma käitumise vääritust iseloomust teadlik, ei ole tõsiseltvõetav (KVSM p 18). Ka kaasteenistujad tegid kaebajale korduvalt märkusi tema mittekaitseväelasliku ja vulgaarse käitumise kohta ning nõudsid sellise käitumise lõpetamist, millest aga kaebaja ei lasknud ennast häirida vaid jätkas keelatud tegevust.
5.16.Kaebajale ülema antud positiivset iseloomustust on käskkirjas kajastatud. Ainuüksi positiivne iseloomustus ja kehtivate distsiplinaarkaristuste puudumine ei ole kaebajat süüst vabastav asjaolu ega tee toime pandud distsipliinirikkumisi olematuks. Mereväe ülem on distsiplinaarkaristuse valikul arvestanud kaebaja eelnevat käitumist.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Asjas on vaidlustatud Eesti Kaitseväe mereväe 24.01.2017 käskkiri nr 13P (tl 8-10 ja 73-74), millega kaebajale määrati distsiplinaarkaristusena tegevteenistusest vabastamine ning vabastati ta ametikohalt ja tegevteenistusest. Kaebaja taotleb käskkirja õigusvastaseks tunnistamist distsiplinaarkaristuse määramist ja teenistusest vabastamist puudutavas osas (s.t käskkirja p-d 1 ja 2), hüvitise väljamõistmist kolme kuu keskmise palga ulatuses ning teenistusest vabastamise aluse muutmist. KVTS § 217 kohaselt on õigusvastaselt tegevteenistusest vabastamise korral tegevväelasel nõudeõigus avaliku teenistuse seaduses sätestatud korras. Õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses (ATS § 105 lg 1).
7.Kaebaja oli ajavahemikul 05.08-17.09.2016 lähetatud Norra Kuningriiki ja Taani Kuningriiki ning 07.- 22.10.2016 Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriiki EML Sakala SNMCMG1 (StandingNATO Mine Countermeasures Group 1) koosseisus (lähetuste käskkirjad tl 42-46). Vaidlustatud käskkirja kohaselt saatis EML Sakala komandör kaptenmajor Ott Laanemets 13.10.2016 kaebaja välislähetusest tagasi, kuna nooremleitnant M.K. ja nooremveebel K.K. teavitasid komandöri kaebaja ebakaitseväelaslikust ning ahistavast käitumisest.
8.Vaidlustatud käskkirja õigusliku alusena on märgitud KVTS § 140 lg 1 p 7 ja § 177. KVTS § 140 lg 1 p 7 näeb ette tegevväelase tegevteenistusest vabastamise distsiplinaarsüüteo korral. KVTS § 177 kohaselt võib tegevväelase distsiplinaarkorras tegevteenistusest vabastada, kui distsiplinaarsüütegu pandi toime tahtlikult või raske hooletuse tõttu või teo iseloomu tõttu ei ole võimalik tegevväelase jätkamine tegevteenistuses.
9.KVTS § 166 sätestab: „Distsiplinaarsüüteod on: 1) seadusest või selle alusel kehtestatud õigusaktist tulenevate teenistusülesannetega seotud põhimõtete eiramine ning nõuete ja teenistusülesannete täitmata jätmine ja nende mittenõuetekohane täitmine; 2) [---] kaitseväelase süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega või diskrediteerib kaitseväelast 8(22)
3-17-464 või asutust olenemata sellest, kas kaitseväelane pani teo toime teenistusülesandeid täites või mitte; [---]“.
10.Käskkirja kohaselt pani kaebaja toime KVTS § 166 p-des 1 ja 2 sätestatud distsiplinaarsüüteod, kuna eiras avaliku teenistuse seadusest, kaitseväeteenistuse seadusest ning kaitseväe sisemäärustikust tulenevaid põhimõtteid ja käitus vanemallohvitserile lubamatult. Süütegude kirjeldused, mida kaebajale käskkirjas ette heidetakse, on täpsemalt esitatud käesoleva otsuse punktis 1.
11.Vaidlustatud käskkirja kohaselt on vastustaja pidanud Kaitseväe juhataja 05.04.2013 käskkirjaga nr 95 kehtestatud kaitseväe sisemäärustiku (KVSM) 1 p 20 rikkumiseks kaebaja käitumist, mis seisnes lähetusest naastes Tallinna Lennujaamas alkoholi tarbimises. Sõjaväepolitseile 16.12.2016 antud seletustes (tl 56-57) on kaebaja selgitanud, et ootas lennujaamas tuttavat, kes pidi talle järele tulema ning 19.10.2016 e-kirjas sõjaväepolitsei uurijale (tl 45), et tegi aega parajaks, kuni pagasit maha laaditakse Asja materjalidest ilmneb, et lennuk jõudis Tallinna 13.20 ning kaebaja seletuse kohaselt pidi ta oma tuttavat ootama kuni
15.30.Asja materjalidest nähtuvalt toimetas sõjaväepolitsei 14.10.2016 Tallinna Lennujaama saabunud kaebaja Tallinnas Rahumäe teel asuva sõjaväepolitsei ametiruumidesse, kus tuvastas kell 14.40 alkoholi tarvitamise tunnuste olemasolu (alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 1,23 mg/l). Mõõtevahendina kasutati kalibreeritud indikaatorvahendit ning mõõtmistulemused on kajastatud indikaatorvahendi kasutamise protokollis (tl 43p ja 44). Lisaks tuvastati protokolli kohaselt muud alkoholi tarvitamisele viitavad tunnused – silmade punetus, ärrituv käitumine ja alkoholilõhn väljahingatavas õhus.
11.1.Kaebaja ei ole lennult saabudes alkoholi tarvitamist eitanud. Samas peab kaebaja ekslikuks tuginemist KVSM p-le 20, mis sätestab: „Kandes Kaitseväe ja Kaitseliidu vormiriietust või viibides Kaitseväe ja Kaitseliidu territooriumil ja struktuuriüksuste ruumides, sõidukites, õppustel ja muudes teenistuskohtades, samuti välisriigis teenistuskohustuste täitmisel, vormiriietuses lähetusse minekul või sealt naasmisel (lennujaamas, õhusõidukis, raudteejaamas, ühistranspordivahendis jne), on keelatud alkohoolsete jookide, narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ilma arsti ettekirjutuseta tarbimine, samuti joobes eelnimetatud kohtades viibimine. Keelatud on alkohoolsete jookide, narkootiliste ja psühhotroopsete ainete teenistusliku vajaduseta hoidmine ja omamine eelnimetatud kohtades.“
11.2.Kaebaja leiab, et viidatud sätte kohaselt on distsiplinaarsüüteona käsitatav vaid vormiriietuses sättes loetletud kohtades alkohoolsete jookide tarbimine. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja oli lähetusest naastes erariietes. Kaebaja ei eita, et jõi lennujaamas õlut (seletuse p 2; tl 56-57). Samas on ta selgitanud, et oli 31 tundi magamata ja teadmatusest stressis, kuid ei käitunud ega kõnelenud ebaadekvaatselt, mida kinnitab tema arvates ka asjaolu, et teda lennujaamas probleemideta teenindati.
11.3.Vastustaja tugineb ühelt poolt KVSM p 20 grammatilisele tõlgendusele, tehes järelduse, et silmas peetakse sättes loeteletud paikades joobes viibimise keeldu sõltumata sellest, kas kantakse vormiriietust või mitte. Vastustaja seisukoha järgi saab normis eristada kaht koosseisu – vormiriietes lähetusest saabudes alkoholi tarbimist ning normis loetletud kohtades joobes viibimist (sõltumata vormi kandmisest või mittekandmisest). Kohus leiab, et vastustaja tõlgendust toetab ka vaidlustatud käskkirjas õiguslike alustena märgitud KVTS § 191 lg 1 („Kaitseväelasel on keelatud teenistuse ajal tarbida alkoholi ning [---] viibida teenistuses alkoholi [---] tarvitamise tunnustega“).
3-17-464 Joobes viibimise keelu laiendamine lähetusest saabumisel lennujaamas viibimisele (sh erariietes) on kooskõlas kaitseväelase kohustuste olemusega ning sellega ei sekkuta ülemääraselt tema valikuvabadusse teenistusvälisel ajal. Käskkirja kohaselt käsitas vastustaja lennujaamas alkoholi tarvitamist KVSM p 20 rikkumisena ja seega KVTS § 166 p-s 1 nimetatud teona (mitte diskrediteeriva käitumisena § 166 p 2 mõttes, mis laieneb ka teenistusvälisele ajale). Lähetuses olek kuulub teenistusaja sisse. Tegevväelase lähetus on tegevväelase viibimine teenistusülesannete täitmisel väljaspool rahuaja ametikoha asukohta kindlaksmääratud ajavahemikus (KVTS § 113 lg 1).
11.4.Seega nõustub kohus vastustajaga, et kaebaja on lähetusest naastes lennujaamas joobes olles pannud toime distsiplinaarsüüteo. Tegemist ei saa olla pelgalt pagasi mahalaadimise aja täiteks joodud klaasi õllega, kuna juba kell 14.40 on tuvastatud alkoholijoove indikaatorvahendi näidu kohaselt 1,23 mg/l 2 . Kaitseväe distsiplinaarmäärustiku (KVDM)3 lisaga 2 kehtestatud kaitseväelase organismis alkoholi ning narkootilise või psühhotroopse aine olemasolu kontrollimise korra (edaspidi Kord) punkti 2 lg 3 kohaselt eeldatakse alkoholi tarvitamise tunnuseid, kui kaitseväelase ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10 milligrammi või rohkem ning joovet eeldatakse kui ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 milligrammi või rohkem (punkt 3 lg 2). Kaebaja ei ole joobe tuvastamist ega mõõdetud tulemust kahtluse alla seadnud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole joobeseisundi tuvastamisel distsiplinaarmenetluses põhjendatud lähtuda politseiseaduse, liiklusseaduse ja nende alusel kehtestatud teiste õigusaktide regulatsioonist ning kui teenistussuhete regulatsioonist ei tulene erinorme, on tegemist tavapärase faktilise asjaolu tõendamisega haldusmenetluses (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-29-16, p 12). Praegusel juhul on alkoholi tarvitamise kontrolli läbiviimine ja tulemused kajastatud Korra lisana 14 kehtestatud protokollis ning ei ole ilmnenud Korras sätestatud kontrolli läbiviimise nõudeid. Kirjeldades vaidlustatud käskkirjas kaebaja tegu küll alkoholi tarvitamisena (mitte joobes viibimisena) on vastustaja samas viidanud KVSM p-le 20, mis näeb ette nii alkoholi tarbimise kui ka joobes viibimise keelu ning käskkirja andmise aluseks olevate asjaolude kirjeldus kajastab joobe tuvastamist vahetult pärast lennujaamas viibides alkoholi tarbimist.
12.Vaidlustatud käskkirja kohaselt on kaebaja jätnud täitamata talle antud teenistusalase käsu ilmuda 14.10.2016 Eestisse saabudes koheselt mereväe laevastiku ülema juurde. Distsiplinaarmenetluses kogutud tõendite kohaselt andis EML Sakala komandöri abi v-1tn T. Kangro Faslane sõjasadamas sellise teenistusalase käsu (käsu andmist kinnitavad EML Sakala komandör O. Laanemetsa 14.10.2016 e-kirjad; tl 38 ja 41). Kaebaja väidab, et ei mäleta käsu andmist, põhjendades seda asjaoluga, et oli käsu saamise ajal alkoholijoobes ning teenistuslähetusest ennetähtaegse tagasisaatmise tõttu emotsionaalselt väga häiritud.
12.1.Käskkirja kohaselt on tegemist KVSM punkti 23 ар 1 ja ар 7 rikkumisega. KVSM punkti 23 ap 1 kohaselt on käsk ülema tahte väljendus suulises, kirjalikus või märguande vormis. Alapunkt 7 järgi on käsu saaja kohustatud vastuvaidlematult täitma saadud käsud. Käsu saaja on kohustatud täitma ka teenistusalased käsud, mille täitmise kohustus ei tulene tema ametikohast.
12.2.Kaebaja on 13.10.2016 seletuses kinnitanud, et ta kutsuti samal päeval „ofmessi“ ja kaks tundi hiljem anti teada, et „siin on lennuki piletid“ (tl 42). Kaebaja on 16.12.2016 seletuses Sõjaväepolitseile kinnitanud, et mäletab, kuidas ta 13.10.2016
nt https://www.haigekassa.ee/files/est_kindlustatule_juhendid/Alkohol%20minu%20kehas_final.pdf http://www.mil.ee/et/kaitsevagi/organisatsioon/oigusaktid
10(22)
3-17-464 EML Sakala pardal kutsuti ohvitseride messi ja öeldi, et ta läheb koju. Käsku saabudes kohe minna mereväe laevastiku ülema juurde ta seletuse kohaselt ei mäletanud. Kaebaja on 19.10.2016 e-kirjas Sõjaväepolitsei uurijale antud seletuses märkinud, et keegi talle laevas ei selgitanud, miks ta Eestisse tagasi saadetakse. Seletusest nähtuvalt oli kaebaja jaoks üllatuslik, et Sõjaväepolitsei esindajad käskisid tal lennujaamas tulla seletusi andma – ta ei teadnud, et keegi talle lennujaama vastu tuleb (tl 46).
12.3.Distsiplinaarmenetluses tunnistajana seletusi andnud EML Sakala komandöri abi vanemleitnant Tanel Kangro on selgitanud 18.11.2016 seletuskirjas, et tema tegi kaebajale teatavaks, et kaebaja saadetakse järgmisel päeval koju, tutvustas lennugraafikut ning ütles, et kaebaja peab koheselt pärast maandumist minema Mereväebaasi laevastiku ülema juurde vestlusele. Seletuskirjast nähtub, et kaebaja vastas jaatavalt T. Kangro küsimusele, kas kaebaja saab jutust aru. Seletuskirja kohaselt rõhutas T. Kangro kaebajale korduvalt, et ta oleks laevastiku ülema juurde saabudes kaine, sest lisaprobleeme pole vaja.
12.4.Laeva pardal protokolli koostanud O. Tsvetkov on 20.11.2016 seletuskirjas Sõjaväe-politseile (tl 32) selgitanud, et komandör Ott Laanemets kutsus ta 13.09.2016 ohvitseride messi, et tuvastada kaebajal joove. Teiseks tunnistajaks kutsuti T. Kangro, kes O. Tsvetkovi seletuste kohaselt teavitas tema juuresolekul kaebajat, et viimane läheb järgmisel päeval lennukiga koju ning esimese asjana Tallinnasse jõudes laevastikuülema jutule. Seletuse kohaselt kaebaja noogutas ja vastas jaatavalt. Enne kaebaja lahkumist küsis T. Kangro seletuskirjast nähtuvalt kinnitust, kas kaebaja saab aru, mida ta peab tegema, ning kaebaja vastas taas jaatavalt. O. Tsvetkovi Sõjaväepolitseile 28.11.2016 antud ütluste kohaselt ei olnud tema hinnangul kaebajal sellist joovet, et ta poleks olukorrast aru saanud. Antud seletuse kohaselt ütles T. Kangro, et kaebaja läheks Eestisse jõudes kohe laevastikuülema juurest läbi ning et ta magaks ennast lennukis kaineks ja rohkem alkoholi ei tarbiks. O. Tsvetkovi seletuse kohaselt oli korraldus antud piisavalt selgelt, kaebaja vastas jaatavalt ja sai O. Tsvetkovi hinnangul öeldust aru.
12.5.Eelnevast ilmneb, et käsk Eestisse saabudes laevastiku ülema juurde minna oli antud. Käsu andmist ega selle täitmise kohustust ei tee kohtu hinnangul olematuks ka kaebaja 16.12.2016 seletuskirjas (tl 56-57) märgitu (kirjapilt muutmata): „Esimesel tööpäeval so. 17.10.16 küsisin laevastiku ülemalt J. Saskalt, kas oli juttu, et ma oleksin pidanud reedel so.14.10.17 teie juurde ilmuma, ta vastas: „Ei pidanud“.“ Seletuse selle väite kummutab asjaolu, et komandör Ott Laanemets teavitas 14.10.2016 ekirjaga käsust ka laevastikuülem Jüri Saskat (tl 38). Distsiplinaarmenetluse dokumentide hulgas on kaebaja 17.10.2016 e-kiri Agris Berzinsile (tl 46), kus ta selgitab järgmist: „Käisin täna J. Saska jutul. Küsisin:“ Kas te käskisite komandöril mulle öelda, et ma peale lendu otse Laevastiku ülema juurde läheksin“. Ta vastas: Ei käskinud“. Kaebaja on 16.10.2016 e-kirjas märkinud, et laevastikuülem on kinnitanud, et pole käskinud kõnealust korraldust anda. Seletuses (16.12.2016) aga märgib kaebaja nagu eitanuks laevastiku ülem vajadust tema juurde ilmuda. Kohtu hinnangul oli tegemist kehtiva korraldusega ning millegagi pole tõendatud, et seda oleks muudetud. Ka kaebaja ise väidab hoopis käsu mittemäletamist, mitte ei sea kahtluse alla, kas antud käsku tulnuks täita. Kaebaja ei ole väitnud, et kavatses pärast mõningast viivitust lennujaamas siiski Mereväebaasi laevastiku ülema juurde minna.
12.6.Kaebaja väidab esmalt, et ei mäleta talle antud käsku alkoholijoobe tõttu ning käsu andja pidanuks hoolitsema selle eest, et anda käsk ajal ja viisil, et see käsu adressaadil ka meeles püsiks.
11(22)
3-17-464 KVSM punkti 8 alapunkti 3 kohaselt on kaitseväelane kohustatud tundma teenistust reguleerivaid õigusakte ja juhendeid, teadma ja täpselt täitma oma ameti- ja teenistuskohustusi; alluma ülemate käskudele ja korraldustele ning neid täpselt täitma, sõltumata oma ametikohast ja auastmest. KVTS § 157 kohaselt on kaitseväeline distsipliin seaduste, nende alusel kehtestatud õigusaktide ja ülemate käskudega kehtestatud teenistusülesannete ning kaitseväelise korra täpne täitmine kõigi kaitseväelaste poolt. Kaitseväe korralduse seaduse (KKS) § 29 p 1 kohaselt on käsk ülema tahte väljendus suulises, kirjalikus või märguande vormis.
Seega peab kaitseväelane olema valmis talle antavaid käske, sh isegi märguande vormis antavaid, vastu võtma, mõistma ja meeles pidama vormist sõltumata ning olema teenistuses viibides seisundis, mis seda ei takista. Kaitseväeteenistuse olemusega ei ole üldiselt kooskõlas, et käske peaks korduvalt andma või meelde tuletama, erandlikul juhul peaks käsku andev ülem märkama kaitseväelase terviseseisundit, mis ei võimalda käske mõista või meeles pidada.
12.7.Alkoholijoove ei ole ülema käsu mõistmist, meeles pidamist ja täitmist vabandav seisund. KVTS § 191 1g 1 kohaselt on kaitseväelasel keelatud teenistuse ajal tarbida alkoholi ning narkootilist ja psühhotroopset ainet ning viibida teenistuses alkoholi ning narkootilise ja psühhotroopse aine tarvitamise tunnustega. Kaebaja keeldus 13.10.2016 laeva pardal indikaatorvahendiga alkoholijoobe kontrollimisest ega nõustunud protokollile alla kirjutamast, kuid ei ole ka nõudnud täiendavat kontrolli (protokoll, tl 42p-43). Protokolli on allkirjastanud koostaja ja kaks tunnistajat ning selles on märgitud, et kaebaja väljahingatavas õhus esines alkoholilõhna ja silmad punetasid, tema reaktsioonikiirus oli protokolli järgi normaalne, kõne ning aja-, isiku- ja kohataju selge, koordinatsioon häireteta ning isik mäletab viimase 24 tunni sündmusi. Käitumisele iseloomulike tunnustena on märgitud ärritumine ja omamehelik käitumine. Distsiplinaarmenetluses antud O. Tsvetkovi ja T. Kangro seletustest ning 13.10.2016 indikaatorvahendi kasutamise protokollist ei saa teha järeldust, et kaebaja joove oleks olnud selline, mis takistanuks antud käsku mõistmast ja hiljem mäletamast. Mõlemate isikute seletuste kohaselt mõistis kaebaja talle antud käsku ja koos käsu andmisega küsis T. Kangro ka üle, kas kaebaja mõistab öeldut. Protokollis kajastatud joovet iseloomustavad näitajad viivad järeldusele, et pigem oli tegemist kerge joobega (reaktsioonikiirus normaalne, kõne ning aja-, isiku- ja kohataju selge, koordinatsioon häireteta).
12.8.Vastustaja juhib põhjendatult tähelepanu ka kaebaja enda vastuolulisele käitumisele seoses joobeseisundiga laeva pardal. Kaebaja ise on 17.10.2016 seletuskirjas (tl 45) põhjendanud silmade punetust tundlikkusega laeva magestist tulnud kloorivee suhtes, kuid hiljem väitnud, et ei saanud antud käsku täita joobeseisundi tõttu selle andmise ajal. Seejuures ei ole kaebajat karistatud joobeseisundis laeval viibimise eest, mistõttu ei ole ka määravad tema selgitused, et tegemist oli puhkepäevaga, mil ta teenistusülesandeid ei täitnud.
12.9.Kaebaja väitel mõjutas tema võimet antud käsku meelde jätta ka tema emotsionaalne seisund. Lähetusest enneaegselt kojusaatmisest teadasaamine tekitas kaebaja väitel tugevat stressi, mis oluliselt mõjutas keskendumisvõimet ning suutlikkust meelde jätta talle antud käsku. Kaebaja on märkinud kaebuses ja täiendavas seisukohas, et ajal, kui temaga räägiti, mõtles ta vaid, mis võis olla kojusaatmise põhjuseks. Kaebaja oli tegevväelasena teenistuses laevastiku tuukrigrupi tuukrimeeskonna vanemana ning tema teenistuslehelt (tl 63p-68) nähtub, et alates 02.04.2001 tuukrina ning alates 15.07.2002 miinituukrina. Vastustaja on selgitanud, et kaebaja, kui väga kogenud miinituukri üheks teenistusülesandeks oli ka veealuste eridemineerimise operatsioonide ohutu ja nõuetekohane läbiviimine ning kaebaja töötas vee all erakordselt rasketes ja keerulistes tingimustes 12(22)
3-17-464 lõhkelaengutega ning amortiseerunud ja ohtlike lõhkekehade vahetus läheduses nende ohutuks tegemisel. Seetõttu peab miinituuker olema suuteline keskenduma ka erakordselt stressirohketes olukordades ning suutma säilitada keskendumisvõime. Vastustaja viitab kaebaja ametijuhendi punktile 6.6. (kaebajalt oodatakse võimet stabiilselt ja tulemuslikult töötada ka pingeolukorras). Vastustaja selgitab ka, et kuna tuukri töökeskkond ongi erakordselt raske ning iga sukeldumine seotud riskiga, pannakse juba tuukriõpet läbivad õppurid erinevatesse keerulistesse olukordadesse, selgitamaks välja tuukri sobivus ametikohale. Kaebajal oli kõnealuse juhtumi ajaks rohkem kui 16 aasta pikkune staaž tuukrina ja põhjalik erialane väljaõpe (tl 66 ja pöördel). Kohus nõustub vastustajaga ega pea veenvaks väidet, et teade ennetähtaegselt lähetusest tagasi saatmisest viis kaebaja sellisesse stressiolukorda ja emotsionaalsesse seisundisse, mis halvas isiku keskendumisvõimet sedavõrd, et kadus suutlikkus jätta meelde talle antud teenistusalast käsku. Samuti ei ole veenev kaebaja täiendavas seisukohas esitatud väide väljaõppe puudumisest, et end verbaalselt kaitsta negatiivselt meelestatud inimeste vastu (kaebaja sõnul on ta olnud ülem ja instruktor tema jaoks meeldivas keskkonnas). Kaitseväelastelt eeldatakse toimetulekut, käskude mõistmist ja neile kohast reageerimist konfliktolukordades (sealhulgas lahingusituatsioonis), mitte üksnes meeldivas keskkonnas, praegu kõnes olev käsk anti olmesituatsioonis ning kohus ei pea õigustatuks selle mittetäitmist emotsionaalselt keerulise olukorra tõttu (sh vestluses mereväe ülema kohusetäitjaga viidatud raskused isiklikus elus; tl 72p).
12.10.KKS § 29 lg 5 sätestab, et kui käsu saaja ei saanud käsust aru, on ta kohustatud küsima käsu andjalt selgitusi. Eeltoodust ei ilmne, et kaebaja oleks selgitusi küsinud, vaid on kinnitanud arusaamist. Joobe tuvastamise aktis märgitud andmete põhjal (tl 42p -43) ei ole alust järeldada arusaamisvõime puudumist sellisel määral, et kaebaja poleks mõistnud vajadust käsku selgitada.
12.11.Kohus nõustub vastustajaga, et ülema käsu täitmata jätmine on tõendatud ning tegu on toime pandud raske hooletusega KVTS § 181 1g 5 tähenduses, st kaitseväelase kohustuste täitmiseks vajalikku hoolt olulisel määral järgimata jättes. KKS § 33 lg-st 3 tulenevalt ei pea täitma üksnes tühist käsku. Praegusel juhul ei ole ilmnenud KKS § 33 lg-s 3 loetletud asjaolusid, mis õigustanuks käsu täitmata jätmist.
13.Kaebajat on karistatud ka KVSM p-de 15 ja 16 rikkumise eest eelpool otsuse p-s 1 kirjeldatud käitumise eest (käskkirja p-d c) ja d) ). KVSM p 15 kohaselt on kaitseväelane suheldes kannatlik ja viisakas. KVSM p 16 sätestab, et kaitseväelase käitumine peab olema laitmatu ja väärikas igal ajal ja igas olukorras. Kaitseväelane peab meeles pidama, et iga kaitseväelase ülalpidamise järgi otsustatakse Kaitseväe või Kaitseliidu selle struktuuriüksuse, mille vormiriietust ja sümboolikat ta kannab, üle. Kaitseväelane peab kaitsejõudude au ja head nime kalliks pidama. Kaitseväe juhataja 2.04.2013 käskkirjaga nr 78 kinnitatud kaitseväe sisekorraeeskirja (KVSKE) punktidest 40 ja 41 tulenevalt peavad kaitseväelased olema üksteise suhtes viisakad ning käituma väärikalt; kaitseväelane ei või kahjustada oma tegevuse või käitumisega Kaitseväe mainet ja peab suhtlemisel olema viisakas ja korrektne. Samas järeldab kohus käskkirjast ja vastustaja kohtumenetluses esitatud selgitustest, et vastustaja on nende tegude puhul silmas pidanud ka KVTS § 166 p-s 2 märgitud üldtunnustatud kõlblusnormidega vastuolus olevat ja diskrediteerivat käitumist (vt allpool otsuse p 16.2).
13.1.Ebaviisakate ja seksistliku alatooniga pöördumiste kasutamine ning intiimvahekorraks ettepanekute tegemine suhtluses naiskolleegidega (alapunkt c)) ning ebaviisakas käitumine suhtluses teiste kaitseväelastega d)) on kaebaja käitumises tuvastatud erinevate disitsiplinaarmenetluses kogutud tõenditega. Kohus ei pea põhjendatuks kaebaja kasutatud väljendite üksikasjalikku kajastamist kohtuotsuses,
13(22)
3-17-464 kuid see on leitav ja kontrollitav distsiplinaarmenetluse materjalide kaudu. Ka kohtupraktika (Riigikohtu 03.02.2015 otsus asjas nr 3-1-1-3-05) ja erialakirjandus (V. Saarmets „(Üld)tuntud ja tundmatu emakeel“ (Õiguskeel, 2011/3 artikli lk 14) toetavad lähenemist, et vähemasti vaieldamatult ebatsensuursed väljendid võiksid jääda kohtuasja materjalidesse ning kohus ei peaks neid üle kordama. Praegusel juhul sisaldab kaebajale ette heidetav suhtlus ka ilmselgelt ebatsensuurseid väljendeid.
13.2.Naiskaitseväelased M.K. ja K.K. on teavitanud EML Sakala komandöri kaebaja ebakaitseväelaslikust ja ahistavast käitumisest. Käskkirja kohaselt on kaebaja korduvalt kasutanud roppu kõnepruuki naiskolleegidega suhtlemisel, teinud korduvalt ettepanekuid seksuaalvahekorraks ning otsis põhjendamatuid ettekäänded nende läheduses viibimiseks (sh jättis M.K. kajutisse tema äraolekul puuvilju, sisenes põhjuseta allohvitseride pesuruumi, kus M.K parasjagu lõpetas riietumise). Distsiplinaarmenetluses on ilmnenud, et kaebaja käitus naiskolleegide suhtes sobimatult juba alates 2016. a augustikuust. Kasutatud väljendid on välja toodud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes (tl 37) ning kajastatud J. Mändla seletuskirjad (tl 39 ja 55p), K. K. seletuskirjades (tl 39p, tl 47-49), M.K. seletuskirjades (tl 40-40p, 49p-51p), J. Pajuste seletuskiri (tl 55, ahistava käitumise kohta K. K suhtes) K.K seletuste kohaselt võttis ta esmalt seksuaalse alatooniga ettepanekuid kui purjus inimese juttu, kuid sellise käitumise kordumist (kolmel nädalavahetusel, mil joobetunnustega kaebaja naases linnast laevale) pidas ta juba häirivaks ja ahistavaks, püüdis vältida kaebajaga kahekesi jäämist, mida laeva tingimustes raskendab asjaolu, et kajutiuksi ei tohi ohutuse tagamise tõttu lukustada. K.K. ja MK seletuskirjade kohaselt toimus ahistav käitumine kogu aja, kui tuukrite vanemana viibis laeval kaebaja, st Norra HODOPS ja Nortern Coasts 2016 õppuse ajal 05.08.201617.09.2016 ja õppuse Joint Warrior ajal alates 07.10.2016 kuni laeva komandörile sellest teatamiseni (tl 39p-40p). M.K on oma seletuskirjas lisaks talle endale adresseeritud häirivale kohtlemisele pannud tähele, et kaebaja osutas häirivat tähelepanu ka K.K-le (tl 49p51p).
13.3.Kolleeg M. K. kutsumist tuukrijaama ning seal toimunud ägedas toonis ebatsensuurset pöördumist ning roppu kõnepruuki kasutades oma varasema sugueluga hooplemist on kajastatud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes (tl 37) ning tõendites (M.K. seletuskiri tl 40 ja 40p; K.K seletuskiri, tl 39p; M.K. seletuskiri, tl 49p-51p).
13.4.Kaebaja ise ei ole tõenditest ilmnenud ja distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes kajastatud kõnepruuki eitanud, kuid leiab, et tema käitumises ei ole distsiplinaarsüüteo koosseisu. Talle ette heidetvat ebasündsat ja seksuaalse alatooniga kõnepruuki suhtluses naiskolleegidega on ta ise nimetanud tögamiseks või lõõpimiseks ning väidab, et ei soovinud neid sellega solvata ega halvustada. Lõõpimine on kaebajale teada olevalt teguviis, mis väikestes ja pikemat aega koos olnud seltskondades ei ole ebaharilik ning sellest lähtudes arvas ta, et naiskolleegid võtavad seda samuti sõbraliku lõõbina, mitte pahatahtliku ahistamisena. Kaebaja niisugune käitumine oli tema sõnul ajendatud ka tema varasemal isiklikul kogemusel põhinevast soovist aidata naiskolleegidel paremini meeskonda integreeruda (kaebaja koges 2007. aastal HOD Ops Eesti Mereväe koosseisus Belgia Mereväe laeval Godetia, et naissoost laevameeskonna liikmetega on tavaks suhelda nagu meesliikmetega, vastasel korral võidi seda tõlgendada ahistamisena). See tähendab, et kõnepruuk ja käitumismaneerid on võrdsed meestega. Kaebaja on ka märkinud, et kui talle naiskolleegi poolt konkreetselt ja resoluutselt mõista anti, et tema käitumine ei ole adressaadile vastuvõetav siis ta ka lõpetas. 14(22)
3-17-464 Kaebaja viitab M. K. seletuskirjale EML Sakala komandörile kaptenmajor Ott Laanemetsale, kus on märgitud: „Otse kohe ütlesin, et sellist asja olla ei saa, lõpetagu see ja ärgu enam seda teemat puudutagu. Peale seda vbl A. mulle enam ei lähenenud ja ka vulgaarsed ettepanekud lõppesid”. Seejuures ilmneb M.K seletusest (tl 51), et kaebaja lõpetas küll naljade tegemise, kui M.K seda konkreetselt nõudis, kuid tema pealetükkiv käitumine kordus uuesti ning M.K. täheldas samasugust kohtlemist ka suhtluses K.K.-ga (tl 51p).
14.Riigikohus on pidanud ATSv.r § 84 p 3 kohaldamisel välja kujunenud kohtupraktikat diskrediteerimise ja vääritu teo sisustamisel kohaldatavaks ka pärast selle ATS redaktsiooni kehtivuse kaotamist, kui eriseaduse sõnastus langeb kokku ATSv.r § 84 p 3 sõnastusega (otsused haldusasjas nr 3-3-1-13-16, p 2; nr 3-3-1-29-16, p 10). KVTS § 166 p 2 tekst langeb põhimõtteliselt kokku ATSv.r. § 84 p 3 sõnastusega (süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega või diskrediteerib kaitseväelast või asutust olenemata sellest, kas ta pani teo toime teenistusülesandeid täites või mitte). Sellise regulatsiooni puhul on kohtupraktikas leitud, et diskrediteerimisega on tegemist, kui selline tegu on oluliselt mõjutanud avalikkuse poolt asutusele või ametnikule antavat hinnangut. Diskrediteerimine kui vääritu tegu eeldab kahjuliku tagajärjena ametniku või ametiasutuse maine olulist ja tegelikku kahjustamist ning põhjuslikku seost õigus- või kõlblusnormide vastase süülise teo ning saabunud tagajärje vahel (viidatud otsus asjas nr 3-3-1-13-16, p 21 ja seal viidatud praktika; otsus asjas nr 3-3-12916, p 10).
14.1.Sarnaselt Riigikohtu otsuses haldusasjas nr 3-3-1-29-16 käsitatud juhtumiga ei ole ka praegusel juhul saanud juhtumi asjaolud enne distsiplinaarkaristuse määramist avalikkusele teatavaks (vt viidatud otsuse p 11). Sellisel juhul on Riigikohus leidnud, et teo kvalifitseerimiseks ametnikku diskrediteeriva vääritu teona on piisav, kui usutavalt on põhjendatud, et tegu diskrediteeris ametnikku ülemuse silmis. Viidatud otsuse punkti 13 kohaselt peab kohtupraktika oluliseks, et järeldus maine kahjustumise kohta on piisavalt objektiivne selleks, et ka erapooletu ja mõistlik vaatleja leiaks, et käitumine oli sobimatu ning laiduväärne ning rikkumisel on olulised tagajärjed kaebaja mainele, kui juhtumit tajunud isikute kirjeldusest ja/või ülemuse hinnangust võib järeldada, et enamik organisatsiooni liikmetest ja/või avalikkus tajuksid ja hindaksid kaebaja käitumist valdavalt sarnasel moel. Seejuures on Riigikohus asjakohasteks põhjendusteks pidanud, et kaebaja käitus äärmiselt taunitaval viisil ning kahjustas oma usaldusväärsust ja mainet nii rängalt, et temaga ei ole võimalik koostööd jätkata, ning sündmust pealt näinud kolleegide kirjelduste järgi tekitas kaebaja käitumine neis piinlikkust ja hämmeldust, ning käitumine ei ole (politsei)ametnikule kohane.
14.2.Praegusel juhul on karistust määranud ülem väljendanud oma seisukohta nii ametniku kui ka asutusesisese diskrediteerimise suhtes, märkides käskkirjas: „ [--- ] ei saa Kaitsevägi lubada riskida ja teenistussuhet jätkata isikuga, kelle käitumine on ettearvamatu ning kelle tegevus on diskrediteerinud nii kaitseväelast ennast, kui ka asutust. Toimepandud distsiplinaarsüüteo raskust kinnitab lisaks eeltoodud kaalutlustele asjaolu, et [---] teenib tuukrigrupi 1. tuukrimeeskonna vanema ametikohal ning sellest tulenevalt on ta vastavalt KVSM punkti 44 alapunktile 2 ülemana kohustatud olema alluvatele eeskujuks, sh kaitseväelise distsipliini nõuete täitmises. Naiskolleegidele ülemäärase tähelepanu pööramine ja ebasündsate ning roppude märkuste tegemine oli ebakaitseväelaslik ja vääritu“
14.3.Distsiplinaarmenetluse dokumentidest nähtuvalt on kaebaja käitumist taunitavaks pidanud ning diskrediteerivana tajunud lisaks karistust määravale ülemusele ka naiskolleegid, kes neid häirivast ja ahistavast käitumisest teada andsid (tl 39p-40p; tl 51-51p), tunnistajatena ütlusi andnud kolleegid, kes tegid kaebajale märkusi ja palusid 15(22)
3-17-464 selline käitumine lõpetada (J. Mändla seletuskirjad laeva komandörile ja Sõjaväepolitseile, tl 39 ja 55p ), aga ka meeskolleegid, kellele oli adresseeritud kaebaja ebatsensuurne jutt või kes kuulsid kaebaja käitumise kohta teistelt meeskonnaliikmetelt (J. Pajuste seletuskiri, tl 55) Laeva komandöri 14.10.2016 e-kirjast (tl 41) ilmneb, et ta pidas kaebaja käitumist ebameeldivaks, tüütavaks ja kokkuvõttes laeva lahinguvalmidust mõjutavaks.
14.4.Kohtupraktika on diskrediteeriva käitumise puhul pidanud määravaks ka avalikku võimu teostavate isikute (nt politseiametnike) suhtes välja kujunenud kõrgendatud ootusi nende õiguskuulekuse ja eetika- ning moraalinormide järgimise osas (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-129-16, p 15 ja viidatud praktika). Ka praegusel juhul on vastustaja nii vaidlustatud käskkirjas kui ka kohtumenetluses rõhutanud kaitseväelastele kehtestatud käitumisstandardeid. Kaitseväeteenistuse hierarhilise struktuuri puhul on ülemal selgelt määratletud roll ja positsioon alluvate suhtes ning muuhulgas ei tohi ülem käituda alluvatega familiaarselt, kasutada solvavaid väljendeid ega vanduda (KVSM p 47 ap 3). Seega ei pea kohus põhjendatuks kaebaja väiteid, et etteheidetav käitumine, mis seisnes ebaviisakas ja isegi ropus ning seksuaalse alatooniga ahistavates pöördumistes, võiks olla õigustatud naiskaitseväelaste parema meeskonda integreerimise eesmärgil.
14.5.Eeltoodu põhjal nõustub kohus vastustaja järeldusega kaebaja diskrediteerivast käitumisest.
15.Kaebaja väitel on distsiplinaarkaristuse määramine õigusvastane põhjusel, et käskkirjas pole põhjendatud, millist kaebuse esitajale süüksarvatud tegu eraldi võetuna on peetud teistest raskemaks rikkumiseks ning käskkirjast ei nähtu, millise konkreetse süüteo puhul on peetud kohaseks kaebaja suhtes kõige raskema karistusena tegevteenistusest vabastamise kohaldamist. Kaebaja peab karistust ka ebaproportsionaalselt karmiks ja leiab, et pole põhjendatud, miks juba esmakordse rikkumise eest on määratud rangeim karistustest. Kaebaja viitab seejuures Riigikohtu seisukohtadele haldusasjades nr 3-3-1-74-03 ja 3-3-1-35-02. Vastustaja on seisukohal, et kuna tegevteenistuja distsiplinaarvastutuse kohaldamisel lähtutakse kaitseväeteenistuse erinormidest, ei ole kohaldatavad ka viidatud kohtupraktika, mis tugineb avaliku teenistuse seaduse regulatsioonil.
15.1.KVTS § 1 lg 3 järgi kohaldatakse tegevteenistusele avaliku teenistuse seadust KVTS-s sätestatud erisustega. ATS § 2 lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse tegevväelastele avaliku teenistuse seadust eriseaduses sätestatud erisustega. KVTS reguleerib piisava ammendavusega tegevväelaste distsiplinaarvastutust. KVTS §-s 217 sisaldub otsene viide avaliku teenistuse seadusele (õigusvastaselt tegevteenistusest vabastamise korral (sh distsiplinaarkaristusena) on tegevväelasel nõudeõigus avaliku teenistuse seaduses sätestatud korras).
15.2.Kaebaja poolt viidatud kohtupraktika tugineb enne 01.04.2013 kehtinud avaliku teenistuse seaduse (ATS v.r) normidel. ATS v.r § 118 lg 2 sätestas: „Teenistuskohustuste rikkumise (§ 84 p. 1) eest võib vabastada ametniku, kellel on kehtiv distsiplinaarkaristus. Teenistuskohustuste jämeda rikkumise, usalduse kaotamise (§ 84 p. 2) või vääritu teo (§ 84 p. 3) eest võib ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust.“ Haldusasjas nr 3-3-1-74-03 (otsuse p 11) leidis Riigikohus, et distsiplinaarsüütegude kogum ei ole iseenesest asjaoluks, mis võimaldaks
16(22)
3-17-464 tegusid käsitleda jämeda rikkumisena (annaks seejuures aluse ka ilma kehtiva distsiplinaarkaristuseta kohaldada teenistusest vabastamist).
15.3.KVTS-s ei ole distsiplinaarkaristuse määramist sätetavad normid sõnastatud selliselt nagu viidatud lahendite aluseks olnud sätetes. KVTS § 177: „Tegevväelase võib distsiplinaarkorras tegevteenistusest vabastada, kui distsiplinaarsüütegu pandi toime tahtlikult või raske hooletuse tõttu või teo iseloomu tõttu ei ole võimalik tegevväelase jätkamine tegevteenistuses.“ Seega on määrav süü vorm ja teo olemus ning karistuse määrajale on jäetud oluline kaalumisruum tagajärje kohaldamise üle otsustamisel. Ka kehtiv avaliku teenistuse seadus lähtub teenistusest vabastamise kui rangeima karistuse määramisel uuenenud põhimõtetest ning määrav on rikkumise olulisuse kriteerium (ATS § 75 lg-d 4-6). Varasema kohtupraktikas lahendamist leidnud küsimuse lahendamiseks nn tegude kogumi eest karistuse määramiseks reguleerib nüüdseks ATS § 75 lg 8 („Teenistuskohustuste rikkumise eest määratakse üks distsiplinaarkaristus, välja arvatud juhul, kui rikkumised on iseseisvad ega ole üksteisega sisuliselt ja vahetult seotud.“). KVTS § 177 ning ka ATS § 75 valguses ei ole kohtu hinnangul praeguse asja lahendamisel määravaks varasem kohtupraktika tegude kogumi eest karistuse määramisel. KVTS § 184 lg 3 sätestab karistuse määrajale kaalutluse teostamise piirid. Kohus ei asenda distsiplinaarkaristuse määrajat, vaid saab karistuse määramise õiguspärasuse hindamisel kohus, kas vastustaja on kaalutlusõigust teostanud reeglipäraselt.
16.Esmalt leiab kohus, et vastustaja on praegusel juhul eristanud nelja erinevat tegu, selgitanud neist igaühe puhul välja rikkumise asjaolud ja kogunud neid kinnitavad tõendid, määratlenud süü vormi ja kvalifitseerinud teod vastavalt KVTS § 166 p-dele 1 ja 2.
16.1.Kohus möönab, et vastustaja ei ole käskkirjas selgelt ja üheselt mõistetavalt eristanud, millised teod on kvalifitseeritud KVTS § 166 p 1 ja millised p 2 järgi. Käskkirjast nähtub, et nii lennujaamas alkoholi tarbides, ülema käsku täitmata jättes (käskkirja alapunktid a) ja b)) kui ka käskkirja alapunktides c) ja d) kirjeldatud tegude puhul on kaebaja toime pannud õigusnormide, milles tulenevad tegevväelase teenistusalased kohustused, rikkumisi (vt otsuse p 10). See viitab kõikide koosseisude puhul KVTS § 166 p-s 1 sätestatule.
16.1.1.Vastustaja on käskkirjas märkinud: „Tegevväelasena ja staažika vanemallohvitserina pidi [---] lähtuma teenistust reguleerivatest õigusaktidest ja olema teadlik, et alkoholi tarbimine lennujaamas lähetusest naasmisel on kaitseväe sisemäärustiku kohaselt keelatud. Samuti pidi [--] aru saama, et temale anti EML Sakala komandöri abi poolt teenistusalane käsk ilmuda lähetusest naasmisel Eestisse koheselt mereväe laevastiku ülema juurde. Selle asemel tarbis [--]Tallinna Lennujaamas alkoholi ning ootas oma tuttavat, kes ta koju pidi viima.“ Vastustaja on pidanud neid KVTS § 166 p 1 alusel süüks arvatud tegusid toime panduks raske hooletusega.
16.1.2.Samas on vastustaja märkinud käskkirjas, et ka KVTS § 166 p-s 2 sätestatud süüteod on toime pandud raske hooletusega. Diskrediteeriva käitumisega seoses on käskkirjas märgitud: „Veebel [---] staažika tegevväelasena (teenistuses üle 16 aasta) ja vanemallohvitserina pidi olema teadlik, et iga tema vääritu tegu ja käitumine heidab halba valgust mitte ainut temale, vaid ka mereväele ja kogu Eesti Kaitseväele, mistõttu ei saa Kaitsevägi lubada riskida ja teenistussuhet jätkata isikuga, kelle käitumine on ettearvamatu ning kelle tegevus on diskrediteerinud nii kaitseväelast ennast, kui ka asutust“ 17(22)
3-17-464 ning et „Naiskolleegidele ülemäärase tähelepanu pööramine ja ebasündsate ning roppude märkuste tegemine oli ebakaitseväelaslik ja vääritu“.
16.2.Kuigi vaidlustatud käskkiri ei ole selles osas päris selge ja üheselt arusaadav, võib eelnevast teha järelduse, et KVTS § 166 p-s 1 nimetatud tegudena pidas vastustaja silmas käskkirja alapuntides a) ja b) nimetatud tegusid (lennujaamas joobes viibimine ning käsule mitteallumine) ning et ebakaitseväelaslikuks ning väärituks (st diskrediteerivaks KVTS § 166 p 2 mõttes) on peetud käskkirja alapuntides c) ja d) nimetatud tegusid, kuigi ka nende puhul on käskkirjas välja toodud normid, milles sätestatud kohustusi on rikutud ( vt eelpool otsuse p 13). Kohtupraktikas on peetud küsitavaks kas sama tegu on vajalik käsitada nii teenistuskohustuste rikkumisena kui ka vääritu teona, kuid seadusega vastuolus see ei ole (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-13-16, p 20). Kohus leiab, et käskkirjas ei ole rikutud selguse ja üheseltmõistetavuse nõuet (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lg 1) selliselt, et see tingiks käskkirja õigusvastasuse.
17.Kaebajal on õigus küll selles, et vastustaja pole sõnaselgelt iga süüteo puhul välja toonud selget järeldust, et konkreetne tegu väärib rangeimat karistust. Vastustaja on aga nii KVTS § 166 p 1 kui ka p 2 alusel kvalifitseeritud tegude puhul põhjendanud, milles seisneb raske hooletus nende toimepanemises (vt eelpool otsuse p 16.1.1 ja 16.1.2.) ning iseloomustanud neid taunitavate rikkumistena. Vastustaja on ka leidnud, et iga kaebaja vääritu tegu heidab halba varju nii talle endale, mereväele kui ka Eesti Kaitseväele tervikuna (otsuse p 14.5.2). Kokkuvõtteks on vastustaja esitanud oma seisukoha, miks ta ei pea teenistussuhte jätkumist võimalikuks.
18.Vastavalt KVTS § 184 lg-le 1 määrab distsiplinaarkaristuse distsiplinaarsüüteo toimepannud kaitseväelase vahetu või otsene ülem, kellel on ulatuslik kaalumisruum distsiplinaarkaristuse valikul ja tegude määratlemisel sellistena, mis välistab edaspidise teenistussuhte. Selline otsustus allub vaid piiratud ulatuses kohtulikule kontrollile. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kaitseväelane kannab toimepandud distsiplinaarsüüteo eest distsiplinaarvastutust, mis seisneb tema suhtes distsiplinaarkaristuse kohaldamises tema toimepandud distsiplinaarsüüteo laadi ja raskuse järgi (KVTS § 167 lg 1). Kaitseväelane vastutab distsiplinaarsüüteo eest üksnes süü olemasolu korral (KVTS § 181 lg 1) ning süü hindamisel arvestatakse muu hulgas kaitseväelase haridust, töökogemust, teadmisi ja oskusi (§ 181 lg 6). Kohus nõustub vastustajaga, et TDVS § 8 lg 1 praegusel juhul ei kohaldu, kuna kaitseväelastele distsiplinaarkaristuse määramist reguleerivad KVTS erisätted. KVTS § 184 lg 3 sätestab: „Distsiplinaarkaristus määratakse proportsionaalselt distsiplinaarsüüteo raskusastmega. Distsiplinaarkaristuse valimisel peab ülem eelkõige arvesse võtma distsiplinaarsüüteo tagajärgede raskust, süü vormi, kaitseväelase eelnevat teenistusalast käitumist ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid.“ Iseenesest ei ole asjakohatu ka kaebaja viide Riigikohtu varasele lahendile haldusasjas nr 3-3-1-35-02, kuid proportsionaalsuse nõue distsiplinaarkaristuse määramisel tuleneb ka kehtivatest kaitseväeteenistuse normidest.
19.Vastustaja on käskkirjas esitanud tema avaral kaalumisruumil tugineva põhjenduse, miks ta ei pea teenistussuhte jätkumist võimalikuks. Kaebaja on seejuures välja toonud sellised argumendid nagu kaebaja käitumise ettearvamatus ning tema tegude diskrediteeriv olemus. Käskkirja kohaselt kinnitab diskrediteerivate tegude raskust lisaks eeltoodule ka asjaolu, et
18(22)
3-17-464 kaebaja teenib tuukrigrupi 1. tuukrimeeskonna vanema ametikohal. Vastavalt KVSM punkti 44 alapunktile 2 on ta ülemana kohustatud olema alluvatele eeskujuks, sh kaitseväelise distsipliini nõuete täitmises. Naiskolleegidele ülemäärase tähelepanu pööramine ja ebasündsate ning roppude märkuste tegemine on käskkirja põhjendustest nähtuvalt vastustaja hinnangul ebakaitseväelaslik ja vääritu.
20.Kohus möönab, et vastustaja kaalutlused selle üle, miks kaebajaga teenistuse jätkamine võimalik ei ole, on jäänud küllalt napisõnaliseks. Riigikohus ei ole näiteks vaidluses politseiametniku teenistusest vabastamise asjas (haldusasi nr 3-3-1-13-16) pidanud küllaldaseks üldsõnalist põhjendust, et usaldus kaebaja vastu on kadunud, sest rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuste täitmist (otsuse p 24). Samas järeldub praeguses asjas vaidlustatud käskkirjas tegudele antud hinnangutest koos kokkuvõtva seisukohaga, et vastustaja esitatud kaalutlused ei ole asjakohatud ning kohtu hinnangul ei ole vastustaja jätnud arvestamata kaalumisel olulisi asjaolusid. Vastustaja mõttekäik ja kaalutlused on jälgitavad. On tõsi, et nii raske hooletusega toime pandud tegude kui ka diskrediteeriva käitumise korral ei ole teenistusest vabastamine ainuvõimalik distsiplinaarmenetluse järelm. Praegusel juhul on vastustaja oma seisukohta teenistuse jätkamise võimatusest sisustanud nii hinnangutega süüle, tegude olemusele kui ka kaebaja isikut iseloomustavale teabele, sh tema positsioonile ja rollile kaitseväe hierarhilises süsteemis. Sobimatu käitumine ülemana teeniva kaitseväelase poolt võib anda indikatsiooni taolise tegevuse lubatavusest üldisemalt ning seada ohtu distsipliini tagamise. Vastustaja on neid põhjendusi põhjalikumalt sisustanud ja lahti kirjutanud vastuses kaebusele (tl 25-32). Kohtupraktika on tunnustanud kohtu võimalust arvestada kohtumenetluses täiendavalt esitatud motivatsiooni, kui kohus on veendunud, et vastustaja on haldusakti andmisel sellistest kaalutlustest juhindunud (nt Riigikohtu 28.10.2014 otsus asjas nr 3-3-1-4614, p 15 ja seal viidatud praktika). Samas on distsiplinaarmenetlusega seoses Riigikohus seisukohal, et karistatavad süüteod tuleb välja selgitada ja neile õiguslik hinnang anda distsiplinaarmenetluses ning teo täiendav sisustamine ja distsiplinaarkaristuse täiendavate asjaoludega põhjendamine kohtumenetluse vältel pole lubatav (24.03.2011 otsus nr 3-3-1-9610, p 12). Kohus leiab, et praegusel juhul on süüteod välja selgitatud ja õigusliku hinnangu saanud juba distsiplinaarmenetluses ning kohtumenetluses pole vastustaja esitanud kaalutlusi ega põhjendusi, mis distsiplinaarmenetluse dokumentidest, sh vaidlustatud käskkirjast ei nähtuks. Kohtumenetluses on vastustaja põhjalikumalt selgitanud eelkõige kaitseväelasele seatud kõrgendatud nõuete sisu ja tema ning riigi vahelise usaldussuhte olemust ning esitatu üksnes veenab käskkirjas esitatud põhjendustes, mitte ei täienda neid.
20.1.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et vastustaja on jätnud otsustamiseks olulised asjaolud välja selgitamata ega ole arvestanud kaebajat positiivselt iseloomustava teabega. Vastustaja on käskkirjas kajastanud Tuukrigrupi ülema ülesannetes oleva ltn Priit Kaasikmäe antud iseloomustust (tl 58) mille kohaselt on kaebaja töötanud tuukrigrupis alates 2002. a kevadest, osalenud mitmeid kordi instruktorina ning omab valdkonnas suuri kogemusi. Ta on töötanud tuukrigrupis viimased aastad 1. tuukrimeeskonna vanemana, tuleb tööga toime, on initsiatiivikas ja suudab ka teisi motiveerida, omades meeskonnas autoriteeti. Samast nähtub ka, et personaliandmebaasi BaltPers järgi on kaebajat ergutatud kokku üheksal korral. Seega ei ole vastustaja kaebajat heas valguses näitavat teavet tähelepanuta jätnud. Ainuüksi positiivne iseloomustus ja teenistuskäik ei saa välistada rangeima karistuse kohaldamist ning
19(22)
3-17-464 pigem on ootused sellise isiku käitumise suhtes isegi kõrgemad, mida möönis ka näiteks Riigikohus otsuses asjas nr 3-3-1-13-16 (p 24).
20.2.Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas teenistusest vabastamise põhjendustes rõhutanud, et kaebaja on tegevväelane ning staažikas vanemallohvitser ning tuukrimeeskonna vanemana oli tal kohustus olla alluvatele eeskujuks, sh ka kaitseväelise distsipliini nõuete täitmisel. Käskkirjas viidatud KVSM p 44 ap 2 sätestab, et ülem on kohustatud olema alluvatele eeskujuks, sh kaitseväelise distsipliini nõuete täitmises. Kaebaja ametijuhendist (tl 62-63) ilmneb ühe teenistusülesandena distsipliini tagamine meeskonnas ning ühe ootusena tööalasele käitumisele on sätestatud väärikus ja lojaalsus. Kaitseväeteenistuse hierarhilise struktuuri puhul on ülemal selgelt määratletud roll ja positsioon (KVSM p 47 ap 3) ning tema suhtes on tekkinud kõrgendatud ootused, sh meeskonna toimimiseks vajaliku sisekliima loomisel ja hoidmisel. Kaitseväeteenistuses on pööratud alluvussuhetele ja sisemisele suhtlusele ning käitumisreeglitele muudest teenistusliikidest oluliselt suuremas määras tähelepanu ning distsipliini ja reeglite järgimine on kaitseväe ülesandeid arvestades ülimalt oluline. Lisaks juba eelnevalt viidatud KVTS ja KVSM ning KVDM sätetele määrab KVSM üksikasjalikult kindlaks Kaitseväe põhiväärtused koos käitumisreeglitega, ülemate ja alluvate suhted, päeva- ja kasarmukorra ning muud kaitseväesisese käitumise ja korralduse põhimõtted (p 2), mh 5. peatükis kaitseväelaste käitumisreeglid. Pole vähimatki põhjust arvata, et kaitseväes, kus sisemisele suhtlusele pööratakse nii tõsiselt tähelepanu, võiks erisooliste kaitseväelaste suhtlus kujuneda selliseks, mida teenistusvälises olukorras ei peetaks üldlevinud käitumis- ja kõlblusnormidega kooskõlaliseks.
20.3.Samas on vastustaja asunud seisukohale, et distsiplinaarvastutust kergendavad asjaolud KVTS § 182 tähenduses puuduvad. Distsiplinaarvastutust kergendavate asjaolude loetelu seaduses ei ole ammendav. KVTS § 182 lg 1 kohaselt on nendeks distsiplinaarsüüteo ülestunnistamine ja puhtsüdamlik kahetsus; kahju vabatahtlik hüvitamine; distsiplinaarsüüteo toimepanemine raske isikliku olukorra mõjul ning distsiplinaarsüüteo toimepanemine õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul. KVTS § 182 lg-st 2 tulenevalt võib distsiplinaarkaristust määrav ülem vastutust kergendavaks lugeda ka muid asjaolusid. Praegusel juhul selliseid asjaolusid ilmnenud ei ole. Lisaks positiivsele teabele on käskkirjas personaliandmetele tuginedes viidatud ka kaebaja kolmele varasemale distsiplinaarkaristusele. Tegemist on kustunud karistustega KVTS § 189 tähenduses (distsiplinaarkaristuste arvestuse leht, tl 67-68), kuid isikut iseloomustava teabena ei ole selliste andmete arvestamine tõendite kogumis lubamatu.
20.4.Distsiplinaarvastutust raskendavaks asjaoluks KTVS § 183 punkt 2 alusel on vastustaja hinnangul lubamatu tegevuse jätkamine, hoolimata teiste isikute nõudmisest see lõpetada. Distsiplinaarjuurdluse käigus tuvastati, et naiskolleegid K. K ja M. K. palusid kaebajal ebasündsate märkuste tegemine lõpetada. Samuti juhtisid kaebaja vääritule käitumisele tähelepanu tema kolleegid. On ilmnenud, et tegemist polnud ühekordse juhusliku sobimatu keelekasutusega. Kaebaja väitel lõpetas ta kohe naiskolleege häiriva suhtluse, kui talle sellest märku anti. Samas ilmneb eelnevalt viidatud seletustest, et etteheited kaebaja käitumisele olid korduvad ning hõlmasid erinevaid vahejuhtumeid. M.K. seletusest (tl 40-40p) ilmneb, et kui kaebaja lõpetas häiriva suhtlemise tema suhtes, jätkas ta sarnast käitumist K.K-ga suheldes, kes M.K. hinnnagul on temast vaiksem ja tagasihoidlikum inimene.
20(22)
3-17-464
20.5.Kaebaja on kohtumenetluses väljendanud kahetsust tema ja naiskolleegide vahel juhtunu osas ega nõustu vastustajaga nagu tal selline tahe puuduks ja vabandamisest rääkides on ta kasutanud tingivat kõneviisi. Kaebaja on selgitanud distsiplinaarmenetluses selgitusi andes (tl 72 ja 72p), et ei võtnud nendega vabandamiseks distsiplinaarmenetluse ajal ühendust, et menetlust mitte häirida. Vastuseks karistuse määramiseks pädeva ülema küsimusele: „Kas te kahetsete puhtsüdamlikult?“ on kaebaja vastanud: „Kuskil on kirjas, et soovin uuesti rääkida ja nende ees vabandada. Ei ole spetsiaalselt läinud vabandama uuesti, et mitte mõjutada juurdluse käiku. Arvasin, et see keelatud.“ (tl 72p). Kohus leiab, et kuna asjas ei ole ilmnenud kahetsust ega vabandamist menetluse ajal, ei saanud vastustaja arvestada kaalumisel asjaoludega, mis polnud talle vaidlustatud käskkirja andmise ajal teatavaks saanud. Hoolimata kahetsust väljendavatest väidetest on kaebaja ka kohtumenetluses jäänud selle juurde, et etteheidetav suhtlus naiskolleegidega oli mõeldud sõbraliku lõõpimisena ning nende paremaks sulandumiseks kollektiivi.
20.6.Kohus nõustub vastustaja järeldusega vastutust välistavate/kergendavate asjaolude puudumisest. Samuti leiab kohus, et vastustaja ei ole karistuse valikul kaalumise teostamisel rikkunud kaalumisreegleid ega jõudnud ebaproportsionaalselt rangele lõppjäreldusele.
21.Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg-st 1 tulenevalt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Sama paragrahvi lg-te 2 ja 3 järgi tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.
21.1.Vastustaja on esitanud käskkirjas selle andmise õiguslikud ja faktilised alused, sh kirjeldanud etteheidetavaid tegusid ning esitanud kaalutlused, mis veenvalt kajastavad otsuse kujunemist. Kohus on eelnevalt pidanud kaalutlusotsuse põhjendusi piisavaks ja kaalutlusi sisuliselt õiguspäraseks.
21.2.Kaebaja ei ole peale väidetavate põhjendamispuuduste välja toonud menetlusega vormivigu, mis võinuks mõjutada vastustaja otsustust. Vastustaja on teavitanud kaebajat distsiplinaarjuurdluse alustamisest (tl 45) ja andnud kaebajale piisava võimaluse oma seisukohtade esitamiseks enne distsiplinaarmenetluse alustamist (17.10.2016 seletus tl 45-45p) ja distsiplinaarmenetluses (16.12.2016 tl 56-57) ning tutvunud 12.01.2017 koostatud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega 13.01.2017 (tl 3537). Distsiplinaarmenetluse toimikust ilmneb, et kaebajale oli selge, milliseid tegusid talle ette heidetakse ning milles täpsemalt seisnes väidetavalt ahistav käitumine ja ebatsensuurne kõnepruuk. Seejärel on toimunud menetlusosalise arvamuse ja vastuväidete suuline ärakuulamine 20.01.2017, kui kaebajaga vestles karistust määrama pädev ametiisik mereväe ülema ülesannetes kaptenleitnant J. Saska (protokoll tl 7272p). Protokollist ega eelnevalt koostatud juurdluse kokkuvõttest ei tulene, et kaebajat oleks sõnaselgelt teavitatud võimaliku rangeima karistuse määramisest, kuid protokollitud vestlusest saab teha järelduse, et karistuse määraja pidas silmas teenistusest vabastamise võimalust („Juurdlusest tulenev ei paista Teie jaoks kuidagi positiivne“; „Keegi peale Teie ei saa teid aidata, lähtudes juurdlusest tulenevast sõnumist“; „Juurdluses kergendavaid asjaolusid ei ole välja toodud“) ning kaebaja
21(22)
3-17-464 mõistis sellise tagajärje võimalikkust. Kaebaja ei ole ka väitnud, et tema õigust olla ära kuulatud polnuks piisavalt tagatud.
22.Kuna vaidlustatud käskkiri on õiguspärane, puudub ka alus teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning hüvitise väljamõistmiseks ATS § 105 lg 1 alusel. Eelnevat arvestades tuleb kaebus jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUD
23.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad tema kulud, kui need on tekkinud, tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4). Kaebuse esitamisel liigselt tasutud riigilõivu (15 eurot) on kohus 09.03.2017 kohtumäärusega tagastanud selle tasunud RV Õigusbüroo OÜ pangakontole. /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe
22(22)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.