L.K.i kaebus tuvastada Maksu- ja Tolliameti 13.06.2016 korralduse 12.2-3/034960-18 ja selle alusel sunniraha rakendamise toimingute ning 15.07.2016 e-kirja õigusvastasus
Menetlusosalised
Kaebaja – L.K., volitatud esindaja vandeadvokaat Merle Järvala; Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Andreas Aas
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 05.06.2017 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliameti (edaspidi MTA või maksuhaldur) 13.06.2016 korraldusega nr 12.2-3/034960-18 (edaspidi 13.06.2016 korraldus; toimiku lk 14–15 pöördel) kohustati L.K.i andma suulist teavet OÜ Niidu Apteek maksumenetluses. Teabe andmise aeg oli 28.06.2016 kell
14.00.Korralduse täitmata jätmise puhuks sisaldas korraldus 160 euro suuruse sunniraha kohaldamise hoiatust.
2.27.06.2016 esitas kaebaja MTA-le taotluse 13.06.2016 korralduse muutmiseks selle täitmise tähtaja osas (toimiku lk 12). MTA rahuldas kaebaja taotluse 29.06.2017 otsusega nr 12.2-3/034960-19 (edaspidi 29.06.2016 otsus; toimiku lk 60, sh pöördel) ning määras uueks korralduse täitmise tähtajaks kaebaja taotluse alusel 18.07.2016 kell 10.00.
1(10)
3.14.07.2016 pöördus kaebaja uuesti MTA poole ning palus 13.06.2016 korralduse täitmise tähtaega teistkordselt muuta, kuna ta viibib puhkusel (toimiku lk 13). MTA jättis kaebaja taotluse 15.07.2016 e-kirjaga rahuldamata (toimiku lk 13).
4.MTA 21.07.2016 korraldusega nr 12.2-3/034960-24 (edaspidi 21.07.2016 korraldus; toimiku lk 6, sh pöördel) kohustas MTA kaebajat tasuma sunniraha 13.06.2016 korralduse täitmata jätmise eest summas 160 eurot. Samuti kohustati kaebajat ilmuma 13.06.2016 korralduses nõutud teabe esitamiseks maksuhalduri juurde 29.07.2016 kell 10.00. Kaebaja esitas 21.07.2016 korraldusele vaide (toimiku lk 7–8), mis jäeti 05.08.2016 vaideotsusega nr 6-1/3444-2 rahuldamata (toimiku lk 10–11 pöördel).
5.15.08.2016 saabus kohtule L.K.i kaebus 21.07.2016 korralduse tühistamiseks ning esialgse õiguskaitse kohaldamiseks selliselt, et peatada vaidlustatud korralduse kehtivus kohtulahendi jõustumiseni. Kohus jättis kaebuse käiguta, paludes täpsustada kaebuse nõudeid.
6.Kaebaja edastas kaebuse ning nõuete täpsustused kohtule 05.09.2016, misjärel kohus tagastas kaebuse 13.09.2016 määrusega. Kaebaja esitas halduskohtu 13.09.2016 määrusele määruskaebuse, mis Tallinna Ringkonnakohtu 06.02.2017 määrusega rahuldati osaliselt ning millega ringkonnakohus saatis asja tagasi halduskohtule, et kohus saaks võtta kaebuse tuvastamisnõude osas menetlusse. Muus osas nõustus ringkonnakohus halduskohtu määrusega. Tallinna Ringkonnakohus märkis määruse põhjendava osa punktides 8–10, et kaebajal esineb põhjendatud huvi vastustaja 13.06.2016 korralduse ja sellele järgnenud sunniraha rakendamise toimingute või alternatiivselt MTA 15.07.2016 e-kirja õigusvastasuse tuvastamiseks, kuna tuvastamiskaebus kannab praegusel juhul potentsiaalselt õigusvastaste toimingute ja haldusaktide tagajärgi heastavat eesmärki. Ringkonnakohtu määrus jõustus edasi kaebamata 01.03.2017.
7.Halduskohtu 13.03.2017 määrusega võttis kohus menetlusse kaebaja nõuded tuvastada Maksuja Tolliameti 13.06.2016 korralduse nr 12.2-3/034960-18 ja selle alusel sunniraha rakendamise toimingute ning 15.07.2016 e-kirja õigusvastasus.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja seisukoht
8.1.13.06.2016 korraldus ja selle alusel sunniraha rakendamise toimingud ning 15.07.2016 e-kiri on õigusvastased. Kaebaja on käitunud heauskselt ning vastustaja ei ole kuidagi tõendanud, et kaebaja ei soovi 13.06.2016 korraldust täita.
8.2.13.06.2016 korraldusega kohustati kaebajat ilmuma maksuhalduri juurde 28.06.2016 kell
14.00.Kuna kaebajale aeg ei sobinud, siis palus ta muuta korralduse täitmise tähtaega, mida maksuhaldur ka tegi. 14.07.2016 teavitas kaebaja, et ta viibib puhkusel ning talle ei sobi uus määratud tähtaeg. 15.07.2016 teavitas maksuhaldur, et puhkusel viibimine ei takista 13.06.2016 korralduse (muudetud 29.06.2017 otsusega) täitmist. Kaebaja 13.06.2016 korraldust 18.07.2016 ei täitnud. Puhkusel viibimine on käsitatav 13.06.2016 korralduse täitmata jätmise mõjuva põhjusena. Ühestki dokumendist ei nähtu, miks revident põhjust mõjuvaks ei pidanud.
2(10)
8.3.Kaebajat kohustati 21.07.2016 korraldusega tasuma sunniraha 13.06.2016 korralduse täitmata jätmise eest, kuigi kaebaja ei ole menetlusest kõrvale hoidnud. MTA oleks pidanud arvestama, et tegemist on puhkuste perioodiga ning hea haldustava kohaselt oleks isikute muutuvaid graafikuid tulnud arvestada. Kuna revident kohustas 21.07.2016 korraldusega kaebajat uuesti ilmuma 29.07.2016, siis teavitas kaebaja, et viibib välismaal. Samas see ei ole peamiseks argumendiks, vaid põhiline vaidlus taandub küsimusele, et MTA ei ole vaevunud kordagi põhjendama kolmanda isiku koormamist ja kohustamist maksuhalduri ametiruumidesse ilmumiseks. 13.06.2016 korraldusest ei nähtu mida ja mille kohta saaks kaebaja seletusi anda.
8.4.21.07.2016 korraldusega kohustati kaebajat täitma 13.06.2016 korraldust ning ilmuma maksuhalduri ametiruumidesse 29.07.2016, kuid sel ajal viibis kaebaja Rootsis tööülesannete täitmisega. Seejuures ei nähtu, miks kaebajat kohustatakse maksuhalduri juurde ilmuma. Selliselt on rikutud haldusakti põhjendamise kohustust. Korraldusest ei nähu millist teavet kaebaja võiks MTA-le anda, samuti millal kaebaja teenust kasutas ning kas see haakub kontrollitava perioodiga. Kaebaja poole pöördumist ei selgu 13.06.2016 ega 21.07.2016 korraldusest. MTA poolt praktikas rakendatav standardne väljend, mida kasutatakse suures enamuses korraldustes suulise teabe küsimise õigustamiseks ei ole kaebaja hinnangul haldusakti põhjendamise nõude kohane täitmine.
8.5.21.07.2016 korralduse õiguslikuks aluseks on märgitud maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 46 ja § 67 lg 2, millest kumbki ei reguleeri kolmandalt isikult teabe nõudmist. Kuigi vaideotsuses selgitab MTA kaebajalt suulise teabe küsimist, siis kaebaja sellega ei nõustu. Kui isikut kohustatakse 21.07.2016 korraldusega ilmuma maksuhalduri ruumidesse teabe esitamiseks, siis peaks korraldusest nähtuma ka õigusnorm, mis võimaldab sellist kohustust määrata. Hoolimata sellest, et MTA hinnangul on tegemist 13.06.2016 korralduses nimetatud kohustuse täitmiseks uue tähtaja määramisega.
8.6.Kaebajal ei ole võimalik sõita Eestisse üksnes selleks, et maksuhaldur saaks küsida küsimusi, mida võiks edukalt küsida ka e-kirja teel. Korralduses ei ole välja toodud mitte ühtegi põhjendust, miks ei saaks kaebaja anda vastused kirjalikult, millise ettepaneku ta on varasemalt revidendile teinud. E-kirja teel küsimustele vastamine oleks ka menetlusökonoomikast lähtuvalt mõistlik, kuna korraldusest jääb arusaam, et Tallinnas tegutsev revident sõidab isikuga vestlemiseks Saaremaale. Seda olukorras, kus isik ei viibi Saaremaal, vaid töökohustuste tõttu pikemalt Rootsis. Ka kirjalike vastuste andmise eelduseks on revidendi poolt sisuliselt ja õiguslikult põhjendatud korralduse esitamine. Praegusel juhul ei selgu ebamäärasest ja paljasõnalisest korraldusest isegi see, kas L.K.il on üldse mingisugunegi puutumus kontrollitava perioodi või muude asjaoludega. Kui seos puudub, siis ei saa ka kolmandalt isikult teavet nõuda.
9.Vastustaja seisukoht
9.1.Vaidlustatud MTA toimingud on õiguspärased ning need on nii faktiliselt kui ka õiguslikult põhjendatud, mistõttu puudub alus kaebuse rahuldamiseks. Vastustaja jääb vaideotsuses toodud seisukohtadele. Vaideotsuse põhjendused on järgmised.
9.1.1.MKS sätestab maksuhalduri uurimispõhimõtte ning selle kohaselt on maksuhaldur kohustatud välja selgitama kõik maksustamisel olulised asjaolud, sealhulgas nii maksukohustust suurendavad kui vähendavad ning maksuhalduril on kohustus vajadusel ka vastavad asjaolud ise välja selgitada. Uurimispõhimõttest tuleneb ka maksuhalduri õigus valida maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajadus, toimingute liigid ja ulatus. MKS §-st 11 tuleneva uurimiskohustusega on hõlmatud ka maksuhalduri kohustus kontrollida
3(10)
maksukohustuslase poolt maksuhaldurile esitatud andmete usaldusväärsust (Tallinna Ringkonnakohtu 21.03.2011 otsus asjas nr 3-09-2625, p 12). Niidu Apteek OÜ suhtes läbiviidavas kontrollimenetluses tähtsust omavate asjaolude kindlakstegemisel võivad käesoleval juhul vaide esitaja (edaspidi kaebaja) poolt antavad vastused aidata maksuhalduril maksukohustuslase esitatud väidete ja tõendite õigsust kontrollida (sh nende võrdlemise teel).
9.1.2.Kui maksuhalduril tekib põhjendatud kahtlus maksukohustuslase esitatud dokumendi, antud ütluse või muu tõendi suhtes, kogub maksuhalduril piisavaid tõendusmaterjale, et mainitud kahtlust kõrvaldada. Kui tõendusmaterjalid on omavahel vastuolus, tuleb maksuhalduril samuti otsida täiendavaid võimalusi, et jõuda argumenteeritud lõppjärelduseni. Üheks meetodiks täiendava tõendusmaterjali kogumisel on lisateabe küsimine, mille käigus tehtavate päringute eesmärgiks on saada maksuarvestuse õigsuse hindamiseks vajalikku, usaldusväärset ja objektiivset informatsiooni isikutelt, kes sellist teavet omavad. Sellisteks isikuteks võivad olla ka kolmandad isikud. Kolmanda isiku poole pöördumise võib tingida ka asjaolu, et maksukohustuslane maksuhaldurile teavet eelnevalt ei andnud või on vaja üle kontrollida maksukohustuslase poolt saadud teabe vastavus tegelikkusele. Üheks võimaluseks tõendite kogumisel on maksukohustuslase antud teabe võrdlemine kolmandalt isikult saadud informatsiooniga.
9.1.3.Maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega ning milliseid tõendeid konkreetses asjas koguda, otsustab maksuhaldur lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ning kaalutlusõigusest. Teabe nõudmist kolmandalt isikult reguleerib MKS § 61 ning MKS § 67 lg 1 kohaselt võib maksuhaldur kolmandalt isikult teabe ja dokumentide nõudmise korralduses kohustuse täitmise tähtaja määramisel teha hoiatuse, et korralduse täitmata jätmise korral võidakse rakendada sunniraha. Seejuures piisab sunniraha õiguspäraseks määramiseks asjaoludest, et haldusakti adressaadile on tehtud sunnivahendi rakendamise hoiatus ning et haldusakti adressaat ei ole haldusaktis märgitud kohustust ilma mõjuva põhjuseta täitnud. Kui kaebajale olid teada objektiivsed asjaolud, mis takistasid korraldust tähtaegselt täitmast, oleks kaebaja saanud taotleda korralduse täitmise tähtaja pikendamist. Sellisest võimalusest oli kaebaja ka teadlik, kuna maksuhaldur pikendas kaebaja taotluse alusel korralduse täitmist kaebaja pakutud ajani, s.o kuni 18.07.2016. Ka sellel enda poolt pakutud tähtajal kaebaja korraldust ei täitnud. Kuigi kaebaja on korralduse täitmata jätmist põhjendanud enda puhkusel viibimisega, ei ole ta lisanud dokumentaalseid tõendeid oma väite tõendamiseks. Vaidele on lisatud küll laevapiletite broneeringu koopia, kuid sellest nähtub, et vaide esitaja on 13.07.2016 tulnud Rootsist Eestisse ning 25.07.2016 läinud tagasi Rootsi, seega on ta vastupidiselt enda väidetule olnud 18.07.2016 Eestis, mitte välismaal.
9.1.4.21.07.2016 korraldus vastab MKS nõuetele ning selles on selgitatud sunniraja määramist 13.06.2016 korralduse täitmata jätmise eest. Samuti on välja toodud korralduse koostamise faktiline alus ehk korralduses on esitatud põhjendused selle kohta, miks ja millega seoses nõutakse kaebajalt suulise teabe andmist.
9.2.13.06.2016 korralduse (MTA vastuse punktis 4 on läbivalt märgitud ekslikult 2016 aasta asemel 2017) täitmise tähtpäev oli 28.06.2016 ning 27.06.2016 saabus kaebaja MTA ametiruumidesse 13.06.2017 korralduse tähtaja pikendamist taotlema. Kaebaja taotles uue tähtpäeva määramist 18.07.2016. MTA rahuldas 29.06.2016 otsusega kaebaja taotluse ja lükkas korralduse täitmise tähtpäeva edasi.
4(10)
Kaebaja saatis revidendile e-kirja 14.07.2016 ja väitis, et ei saa puhkusel viibimise tõttu korraldust täita 18.07.2016. Pooled ei vaidle, et kaebaja viibis Eestis 18.07.2016.
9.3.21.07.2016 korraldusega andis MTA teistkordselt kaebajale täiendava tähtpäeva 13.06.2016 korralduse täitmiseks kuupäeval 29.07.2016. Kaebaja esitas 21.07.2016 korraldusele vaide 28.07.2016. Selline kaebaja käitumine ei ole vastustaja hinnangul heauskne ja viitab pigem korralduse täitmisest kõrvale hoidumise soovile. Vastustaja leiab, et kaebajal oli objektiivselt võimalik korraldust täita. Miski ei viita vastupidisele. Korralduse täitamata jätmise piisavaks põhjenduseks ei saa olla pelgalt puhkusel viibimine. Sellisel juhul piisaks isikul, kes soovib maksuhalduri korralduste täitmist vältida, lükata maksuhalduri korralduste täitmine määramata tulevikku. Selline ei saa olla seadusandja tahe, sest muudaks maksumenetluste efektiivse läbiviimise sisuliselt võimatuks.
9.4.Paljasõnaliseks jäävad kaebaja väited, et MTA on rikkunud hea halduse tava. Kaebaja ei ole enda väidete kinnitamiseks esitanud mingisuguseid viiteid väiteid kinnitavatele tõenditele. Ka vastustaja jaoks ei ole selliste tõendite olemasolu äratuntav. Järelikult jäävad kaebaja väited ainetuks.
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Kohus leiab, et nii MTA 13.06.2016 korraldus kui ka 15.07.2016 e-kiri ning sellele järgnenud sunniraha rakendamise toimingud on õiguspärased ning kaebaja esitatud väited ei anna alust vastupidiseks järelduseks.
11.Riigikohus on kolmandalt isikult teabe nõudmist selgtanud korduvalt (vt lahendid 3-3-1-9810, 3-3-1-24-11 ja samuti 3-3-1-90-13) ning Riigikohtu vastavad seisukohad on kohaldatavad ka praegusel juhul.
12.Maksuhaldur viib maksumenetlust läbi kooskõlas MKS-ga, kohaldades muu hulgas MKS §s 11 sätestatud uurimispõhimõtet. MKS § 11 kohaselt on maksuhaldur maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid (lg 1). Maksuhaldur otsustab maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega, vaid võib vajalike tõendite kogumiseks pöörduda menetlusväliste isikute poole (lg 2).
13.MKS § 61 lg 1 võimaldab maksuhalduril kolmandalt isikult nõuda igasugust teavet, mis omab tähendust maksukohustuslase suhtes läbiviidavas maksumenetluses ja kolmandalt isikult nõutava teabe sisuliseks piiritlemiseks on sobiv teabe seos läbiviidava maksumenetlusega (vt Riigikohtu 24.05.2011 otsus nr 3-3-1-24-11, p 13). Lisaks on kohtupraktikas märgitud, et MKS § 61 lg 2 ei määratle ammendavalt olukordi, mil saab eelnevalt maksukohustuslase poole pöördumata kolmanda isiku käest teavet nõuda (vt nt Tallinna halduskohtu 21.09.2015 otsus 3-15-423) ning eelnevalt maksukohustuslaselt ja seejärel menetlusväliselt isikult nõutav teave ei pea kattuma kokkulangevate küsimuste tasandil, vaid peab käima samade tehingute kohta (Riigikohtu 30.03.2011 otsus nr 3-3-1-98-10). Lisaks on kohtupraktikas aktsepteeritud, et kolmanda isiku poole pöördumise alused võivad tuleneda maksukohustuslase antud teabest ning kui teavet valdab
5(10)
ainult kolmas isik, siis on lubatud pöörduda ilma konkreetseid küsimusi maksukohustuslasele esitamata kolmanda isiku poole (Tartu Ringkonnakohtu 08.06.2012 otsus nr 3-11-1341).
14.13.06.2016 korraldus vastab formaalselt väljakujunenud kohtupraktikale ja MKS § 42, § 61 ja § 62 lg-s 4 sätestatud vormi- ja sisunõuetele ning täidetud on kolmanda isiku poole pöördumise eeldus. Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et MKS § 61 annab maksuhaldurile õigus maksumenetluses teabe küsimiseks kolmandalt isikult (menetlusväline isik) ning 13.06.2016 korraldusega maksuhaldur seda ka tegi. Maksuhalduri poolt kolmandalt isikult (menetlusväliselt isikult) teabe nõudmise eeldusteks on nõutava teabe seos maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemisega (MKS § 61 lg 1, § 62 lg 1), eelnev teabe nõudmine maksukohustuslaselt (MKS § 61 lg 2) ning teabe nõudmine MKS §-le 46 vastava korralduse vormis, milles tuleb muu hulgas märkida kolmanda isiku poole pöördumise põhjus (MKS § 61 lg 3, § 62 lg 4 p 1). MKS § 46 sätestab üldnõuded maksuhalduri haldusaktidele, sh nõude, et haldusaktis peavad sisalduma selle andmise faktiline ja õiguslik alus (MKS § 46 lg 3 p 5). 13.06.2016 korraldus sisaldab viidet selle õiguslikule alusele (MKS § 46, § 61 lg-d 1 ja 3) ning korraldusest nähtub, et maksuhaldur kontrollib Pirita tee 26-68, Tallinn, asuva korteriomandi kasutamist OÜ Niidu Apteek ettevõtluses. Maksuhaldur on selgitanud, et kontrolli käigus on ilmnenud, et kaebaja on kasutanud Pirita tee korteris pakutavat majutusteenust ning sellest tulenevalt võib kaebajal olla maksustamise seisukohalt olulist teavet. Ehkki 13.06.2016 korraldusest ei nähtu otsesõnu, et maksuhaldur on eelnevalt nõudnud teavet maksukohustuslaselt, siis nähtub see korralduse sõnastusest tervikuna.
15.Kohus nõustub kaebajaga, et ehkki vaideotsuses on maksuhaldur selgitanud, et Niidu Apteek OÜ suhtes läbiviidavas kontrollimenetluses tähtsust omavate asjaolude kindlakstegemisel võivad kaebaja poolt antavad vastused aidata maksuhalduril maksukohustuslase esitatud väidete ja tõendite õigsust kontrollida (sh nende võrdlemise teel), siis 13.06.2016 korralduses ei ole kaebaja poole pöördumist täiendavalt selgitatud. Samas ei too see kohtu hinnangul kaasa 13.06.2016 otsuse õigusvastasust, kuna korraldusest ei pea nähtuma, mida konkreetselt maksuhaldur kolmanda isiku teabega soovib tõendada või milliseid kahtlusi ta soovib kõrvaldada. Maksuhaldur ei pea kolmandale isikule tehtud korralduses detailselt selgitama maksukohustuslase suhtes läbiviidava maksumenetluse asjaolusid ega seda, mida nõutud teabe ja dokumentide abil tõendatakse (Tallinna Ringkonnakohtu 10.03.2011 otsus asjas nr 3-10-293, p 15).
16.Halduskohtule ei nähtu, et 13.06.2016 korraldusega oleks kaebajat palutud ilmuda maksuhalduri ametiruumidesse teabe andmiseks, millel ei saa olla ilmselgelt tähtsust Niidu Apteek OÜ maksumenetluses või andma teavet, mida ilmselgelt kaebajal ei saaks olemas olla. Ka kaebaja ise ei väida, et ta ei ole Pirita teel asuvat korterit kasutanud. Kolmanda isiku poole pöördumisel tuleb näidata ära temalt teabe nõudmise vajalikkus, kuid 13.06.2016 korralduses ongi seda tehtud. Kaebajalt nõutud teabe maht ja olemus ei ole kohtu hinnangul ebaproportsionaalne võrreldes maksumenetluse eesmärgiga.
17.Maksumenetluse eesmärgiks on muu hulgas maksustamisega seotud tõe väljaselgitamine, siis lubavad MKS-is sätestatud uurimispõhimõte ja maksuhaldurile antud kaalutlusõigus maksuhalduril valida asja õigeks otsustamiseks vajalike tõendite liigi kõrval ka nende kogumise viisi ning maksuhaldur otsustab ainuisikuliselt kuidas ta talle seadusega pandud kohustusi täidab ning millised tõendid ja asjaolud on maksustamise seisukohalt olulised ning kellelt ja kuidas ta maksustamise seisukohalt vajalikke tõendeid kogub. Seega ei ole menetlusosalistel (MKS § 43)
6(10)
ega ka menetlusvälistel isikutel (nt MKS § 61) õigust öelda maksuhaldurile ette, milliseid tõendeid kellelt ja kuidas ta peab koguma ning kuidas menetlust üldiselt läbi viima.
18.MKS § 10 lg 3 sätestab, et maksuhaldur viib menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. Eelnimetatud paragrahvis sätestatud menetluse lihtsus, kiirus ja efektiivsus tähendab seda, et maksuhaldur ei peaks lähenema lihtsalt lahendatavatele juhtumitele keerulisi lahendusteid kasutades. Näiteks, kui on võimalik saada maksustamisel vajalikke dokumente maksukohustuslase käest, ei tohiks neid nõuda kolmandate isikute käest. Sellega põhjustataks üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi nii maksuhaldurile kui kolmandatele isikutele. Samas on siinkohal maksuhalduril õigus lähtuvalt §-des 11 ja 12 sätestatust ka teisiti otsustada, s.t. kui ta peab uurimispõhimõttest ja kaalutlusõigusest lähtuvalt teatud asjaolude tõttu vajalikuks ebamugavama ja kulukama menetlustoimingu valimist, siis võib maksuhaldur toimida ka teisiti (vt seletuskiri MKS eelnõu (886 SE I) juurde)1. Eeltoodust tulenevalt peab maksuhaldur teabe ja dokumentide nõudmisel ühelt poolt küll vältima üleliigsete kulutuste ja ebamugavuste põhjustamist kolmandale isikule, kuid teiselt poolt peab maksuhalduril olema võimalik konkreetseid asjaolusid arvestades otsustada menetlustoimingute sooritamise vajaduse, liigi ja ulatuse üle (MKS § 11 lg 2, § 12). Maksuhaldur peab menetluse läbiviimisel lisaks menetlusosaliste õiguste arvestamisele lähtuma ka avalikust huvist menetluse tulemuslikkuse suhtes.
19.Maksuhalduri ametiruumidesse ilmumiseks kohustamiseks annab õigusliku aluse MKS § 61 lg 1 ning kuigi sätte kohaldamine eeldab kaalumist, kas kolmanda isiku kohustamine maksuhalduri ametiruumidesse ilmumiseks on vajalik, piisab sellist kohustust ette nägeva korralduse põhjendamiseks eriti teabe samalt isikult esmakordse nõudmise korral vaid üldisest põhjendusest koos viitega õiguslikule alusele (vt Riigikohtu 14.04.2014 otsus nr 3-3-1-90-13, punkt 11; 30.03.2011 otsus nr 3-3-1-98-10, punktid 14-16). Kaebaja maksuhalduri ametiruumidesse ilmumiseks kohustuse osas on korralduses selgitatud, et vahetu suhtlus on kirjavahetusest efektiivsem viis teabe kogumiseks, sest sellisel moel saab vältida vääritimõistmist, lahendada vastuolud ja saada küsimustele ammendavad vastused. Ehkki nõustuda tuleb kaebajaga, et tegemist on maksuhalduri korralduses oleva suhteliselt standardse sõnastusega, siis ei saa sellest järeldada sellel põhjusel maksuhalduri juurde ilmumise kohustamise õigusvastasust. Sel põhjusel kolmanda isiku kohustamist teabe andmiseks maksuhalduri ametiruumides aktsepteerib ka olemasolev kohtupraktika.
20.Vastuseks kaebaja väidetele, et 13.06.2016 korralduses ei ole selgitatud, miks konkreetset teavet maksuhalduril vaja on, märgib kohus, et maksuhalduri kaalutlusõigus (MKS § 12) ja maksuhalduri haldusakti motiveerimiskohustus (MKS § 46 lg-d 2-4) on väga tugevalt seotud maksuhalduri maksusaladuse hoidmise kohustusega (MKS § 26), mistõttu ei saagi olla maksumenetluses tehtud korraldused teabe andmiseks väga üksikasjalikud ning need ei saagi sisaldada kõiki kaalutlusi, kuivõrd see seaks ohtu maksusaladuse kaitse. Ka Riigikohus on selgitanud, et kolmandale isikule ei pea põhjendama, kuidas on nõutav teave ja dokumendid seotud konkreetse maksukohustuslase kontrollimisega (Riigikohtu 14.04.2014 otsus nr 3-3-1-90-13, punkt 11). Seega ei esine korralduses põhjendamispuudusi, mis annaks aluse lugeda korraldust õigusvastaseks.
MKS-ist ja HMS-ist ei tulene, et menetlusväline kolmas isik saaks otsustada milline info on vajalik maksuhalduri oma ülesannete täitmiseks ning kas maksuhalduril on MKS § 61 alusel õigus tema poole pöörduda või mitte. Maksumenetluse läbiviimine ja selle juhtimine on maksuhalduri pädevuses ning menetlusosalised (MKS § 43 mõttes) ja menetlusvälised kolmandad isikud (MKS § 61 mõttes) ei saa võtta üle maksuhalduri juhtrolli ning asuda maksuhalduri asemel ise otsustama, kuidas maksumenetlust läbi viia ja/või missuguseid tõendeid ja millisel viisil koguda. Seda kinnitab ka MKS § 59 lg 1 teine lause.
21.Ka kohus ei saa otsustada, millist teavet maksuhaldur maksumenetluse läbiviimiseks vajab ning HKMS § 158 lg 3 välistab kohtu õiguse hinnata kaalutlusõiguse otstarbekust. Seda, milline teave on maksustamise seisukohalt vajalik ning millise teabe alusel on võimalik välja selgitada maksukohustust suurendavad ja vähendavad asjaolud, otsustab maksuhaldur temale antud kaalutlusõiguse alusel ning kooskõlas volituse piiridega ning kohus ei saa sellesse sekkuda (HKMS § 158 lg 3).
22.Eelnevast tulenevalt on kohus veendunud, et 13.06.2016 korraldus on õiguspärane. Maksuhaldur on piisava põhjalikkusega ära näidanud, miks ja millega seoses ta kolmandalt isikult teavet vajab ning kaebusest ei nähtu, et selline korraldus kaebajat kuidagi õigusvastaselt koormaks. Et korraldus kaebajat õigusvastaselt koormaks, ei tajunud ka kaebaja ise, kui ta esimest korda maksuhalduri poole pöördus ning 13.06.2016 korralduse täitmise tähtaega pikendada palus (toimiku lk 12). Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et 13.06.2016 korraldus on õiguspärane, selle puhul on täidetud HMS §-st 54 tulenevad haldusakti õiguspärasuse eeldused, maksuhaldur on vaidlustatud korralduses täitnud haldusakti põhjendamise üldnõuded (HMS § 56) ning korraldus ei ole vastuolus MKS § 10 lg-s 3 sätestatud põhimõttega.
23.Mis puudutab aga maksuhalduri 15.07.2016 e-kirja, siis märgib kohus, et otsustus millega keeldutakse haldusaktis antud tähtaja pikendamisest, on samuti haldusakt (vt Tallinna Ringkonnakohtu 15.07.2016 määruse nr 3-15-3183, punkt 11). Seega on 15.07.2016 kiri vormivea tõttu küll õigusvastane, kuid see ei muuda õigusvastaseks 15.07.2016 e-kirjas tehtud otsust, mille kohaselt keeldus maksuhaldur kaebajale 13.06.2016 korralduse täitmiseks uue tähtaja määramisest. Maksuhaldur leidis, et kaebaja puhkusel viibimine ei ole käsitatav 13.06.2016 korralduse täitmisest keeldumise mõjuva põhjusena. Kohus nõustub selles osas maksuhalduriga. Kohtu hinnangul võib maksuhalduri korralduse täitmisest keeldumise mõjuva põhjusena käsitada ettenägematuid ning kaebaja mõjusfäärist väljapoole jäävaid korralduse täitmist takistavaid objektiivseid asjaolusid. Puhkusel viibimine ja selle korraldamine on kaebaja enda mõjusfääris ning puhkust kavandades pidi kaebaja arvestama 13.06.2016 korralduse täitmiseks enda määratud tähtajaga. Kaebaja ei väida, et ta ei viibinud 13.06.2016 täitmise ajal (s.o 18.07.2016) Saaremaal ning et maksuhalduri juurde ilmumine oleks olnud talle ebamõistlikult koormav. Olukorras, kus isik on palunud korralduse täitmise edasi lükata välismaal viibimise argumendil ning ka pärast 18.07.2016 ei saa kaebaja korraldust täita välismaal viibimise tõttu, on Eestis viibimise aeg (isegi kui see ühtib puhkusel viibimise ajaga) 13.06.2016 korralduse täitmiseks sobilik. Maksuhaldur ei ole kohustanud kaebajat saabuma 18.07.2016 Eestisse üksnes 13.06.2016 korralduse täitmiseks, mida võiks pidada ebaproportsionaalseks.
24.Õiguspärane on ka 13.06.2016 korralduse täitmata jätmise järgselt sunniraha rakendamine ning 13.06.2016 korralduse täitmiseks uue tähtaja määramine, s.t 21.07.2016 otsus.
8(10)
MKS § 67 lg 1 sätestab, et maksuhaldur võib MKS §-des 60–62 sätestatud kohustuste täitmise tähtaja määramisel teha hoiatuse (§ 136), et kohustuse tähtajaks täitmata jätmise korral võidakse rakendada sunniraha. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt, kui isik ei täida talle haldusaktiga pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtpäevaks, peab ta tasuma hoiatuses märgitud sunniraha. Maksuhaldur esitab kohustatud isikule sunniraha tasumise nõude korraldusega, määrab selles tasumise tähtaja ning teeb hoiatuse, et sunniraha tähtajaks tasumata jätmise korral nõue sundtäidetakse vastavalt MKS §-dele 128–132.
25.Sunniraha kohaldamise kohta selgitab Riigikohus 22.04.2015 otsuses nr 3-3-1-72-14 selgitanud, et sunniraha tasumise nõudega teavitatakse adressaati sellest, et tema vastu on alustatud sunniraha rakendamise menetlust ning et sunniraha tasumata jätmise korral pöördub vastustaja sunniraha sissenõudmiseks kohtutäituri poole (punkt 11). Täitedokumendiks sunniraha sissenõudmisel täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 punkti 11 mõttes on ettekirjutus koos hoiatusega (punkt 12). Sunniraha maksmise kohustus tekib, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata (asendustäitmise ja sunniraha seadus (edaspidi ATSS) § 2 lg 1). Seetõttu pole sunniraha maksmise kohustuse tekitamiseks tarvis vormistada sunniraha määramise otsust (punkt 13). Hoiatus ei ole lõplik ja siduv otsustus, mis tingiks vältimatult sunniraha rakendamise ja välistaks haldusorgani kaalutlusõiguse (punkt 14). Sunnivahendi rakendamise õiguspärasus ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest. Kehtivat ettekirjutust on võimalik sundtäita, sõltumata adressaadi vastuväidetest ettekirjutuse õiguspärasusele (haldusmenetluse seaduse § 60, ATSS § 8 lg‐d 1 ja 3). Kohus kontrollib haldustäite vaidlustes üldjuhul seda, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid proportsionaalsed ning ega ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu.
26.Seoses sunniraha kohaldamisega on pooled eri meelt küsimuses, et kas sunniraha kohaldamise eeldused olid täidetud ning kas sunniraha rakendamine oli lubatav olukorras, kus kaebaja on maksuhaldurit teavitanud, et ta viibib puhkusel ning et tal ei ole kokkulepitud kuupäeval võimalik maksuhalduriga kokku saada. ATSS § 8 lg 3 p 1 kohaselt ei tohi sunnivahendit rakendada, kui sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud sunni rakendamise alused on ära langenud. Pooled ei vaidle selle üle, et: − 13.06.2016 korraldus ning 29.06.2016 otsus, millega määrati 13.06.2016 korralduse täitmiseks kaebaja soovitud tähtaeg olid kaebajale teatavaks tehtud ning kehtivad; − 13.06.2016 korralduses oli tehtud sunniraha hoiatus korralduse täitmata jätmisel sunniraha rakendamiseks (sh oli korralduses välja toodud sunniraha suurus); − Vaidlust ei ole, et korralduse täitmise tähtpäev 18.07.2016 kell 10.00 on kaebaja enda määratud (toimiku lk 12); − MTA ei pikendanud kaebaja 14.07.2016 e-kirja alusel 13.06.2016 korralduse täitmise tähtaega; − Kaebaja viibis 18.07.2016 Eestis; − kaebaja 13.06.2016 korraldust 18.07.2016 ei täitnud. Seega jättis kaebaja täitmata talle 13.06.2016 korraldusega pandud kohustuse ning korralduses märgitud kohustuse tähtaja möödumisel tekkis maksuhalduril õigus alustada toimingutega kaebajalt sunniraha sissenõudmiseks. Kohtule ei nähtu ka muid ATSS § 8 lg-s 3 toodud asjaolusid, mis oleks võinud välistada sunnivahendi kohaldamise.
27.Kaebaja väitel takistas 13.06.2016 korralduse täitmist tema puhkusel viibimine. Kohus nõustub maksuhalduri vaideotsuses tooduga, mille kohaselt ei saa pidada kaebaja puhkusel viibimist selliseks asjaoluks, mida saaks lugeda korralduse täitmata jätmise mõjuvaks põhjuseks. Vaidlust ei ole, et kaebaja ise palus muuta 13.06.2016 korralduse täitmise tähtajaks 18.07.2016,
9(10)
seega pidi kaebaja oma puhkust ja tegevust planeerides arvestama muu hulgas enda poolt korralduse täitmiseks määratud tähtajaga. Kaebaja ei ole toonud välja, miks puhkusel viibimine takistas tal korraldust tähtaegselt täitmast. Kaebaja ei ole sellised asjaolusid toonud välja vaidemenetluses ega ka kohtumenetluses.
28.Mis puudutab aga kaebaja väited, et 21.07.2016 otsuses on viidatud üksnes MKS §-le 46 ja §-le 67 ning sellest ei nähtu õiguslikud alused kolmandalt isikult teabe nõudmiseks, siis märgib kohus, et 21.07.2016 korraldus ei ole kaebajale uue kohustuse panemine vaid 13.06.2016 korraldusega määratud kohustuse täitmiseks uue tähtaja määramine. Õiguslikud alused teabe nõudmiseks tuleneb 13.06.2016 korraldusest.
29.Eelnevast tulenevalt jääb kaebus tervikuna rahuldamata.
30.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna otsus tehakse kaebaja kahjuks, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust kohtule esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud vastustaja kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Prigoda
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.