LK kaebus Maksu- ja Tolliameti sunniraha tasumise nõudele
Menetlusosalised
Kaebaja – LK, volitatud esindaja vandeadvokaat Merle Järvala Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Andreas Aas
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 13.09.2016 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
LK määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada LK määruskaebus osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 13.09.2016 määruse haldusasjas nr 3-16-1637 resolutsiooni punktid 2 ja 3. Saata asi tühistatud osas halduskohtule menetlusse võtmiseks. Muus osas jätta halduskohtu määrus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 124 lg 3).
Maksu- ja Tolliameti (MTA) 13.06.2016 korraldusega nr 12.2-3/034960-18 kohustati LK andma suulist teavet OÜ N maksumenetluses. Teabe andmise aeg oli 28.06.2016 kell 14. Korralduse täitmata jätmise puhuks sisaldas korraldus 160 euro suuruse sunniraha kohaldamise hoiatust. LK esitas 27.06.2016 MTA-le taotluse korralduse muutmiseks selle täitmise tähtaja oas. MTA rahuldas taotluse ning määras uueks korralduse täitmise tähtajaks 18.07.2016 kell 10. LK pöördus 14.07.2016 uuesti maksuhalduri poole ja palus korralduse täitmise tähtaega muuta. MTA jättis taotluse 15.07.2016 e-kirjaga rahuldamata.
3-16-1637 MTA kohustas LK 21.07.2016 korraldusega nr 12.2-3/034960-24 tasuma sunniraha 160 eurot 13.06.2016 korralduse täitmata jätmise eest. Samuti kohustas MTA LK ilmuma maksuhalduri juurde 29.07.2016 kell 10. LK esitas maksuhalduri 21.07.2016 korraldusele vaide, mis jäeti MTA 05.08.2016 vaideotsusega nr 6-1/3444-2 rahuldamata.
2.LK esitas 15.08.2016 halduskohtule kaebuse MTA 21.07.2016 korralduse tühistamiseks ning esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Vastuseks halduskohtu 24.08.2016 käiguta jätmise määrusele esitas kaebaja järgmised taotlused: 1) tühistada 21.07.2016 korraldus täies ulatuses või alternatiivselt keelata 21.07.2016 korraldusega sunniraha rakendamine, tuvastada sunniraha rakendamise õigusvastasus ja kohustada MTA-d lõpetama sissenõudmise toimingute tegemine; 2) tuvastada 13.06.2016 korralduse õigusvastasus või alternatiivselt ennistada 13.06.2016 korralduse tühistamiskaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaeg ja tühistada 13.06.2016 korraldus täies ulatuses või alternatiivselt tuvastada MTA 15.07.2016 ekirjaga edastatud 13.06.2016 korralduse täitmise tähtaja pikendamisest keeldumise õigusvastasus.
3.Tallinna Halduskohus võttis 13.09.2016 määrusega menetlusse kaebuse MTA 13.06.2016 korralduse nr 12.2-3/034960-18 tühistamise nõudes ning lõpetas menetluse kaebetähtaja ennistamata jätmise tõttu (p 1). Ülejäänud nõuetes tagastas kohus kaebuse (p 2). Menetluskulud jäid kaebaja enda kanda (p 3). Kaebaja on kaebuse eesmärgina välja toonud 21.07.2016 korraldusega määratud sunniraha määramise ja õigusvastase kohustuse panemise tühistamise. Selline eesmärk on kaebajal võimalik saavutada üksnes viisil, et ta taotleb MTA 13.06.2016 korralduse kehtetuks tunnistamist või muutmist. Samuti on eesmärgi saavutamine võimalik, kui kaebaja leiab, et 13.06.2016 korralduse täitmine oli võimatu. Sunniraha määramise aluseks olevate haldusaktide õigusvastasuse tuvastamine ei anna kaebajale õiguslikku kasu ega muuda olematuks asjaolu, et kaebaja jättis 13.06.2016 korralduse täitmata. Samuti ei aita sellele eesmärgile kaasa 21.07.2016 korralduse tühistamine. Kaebaja palub keelata 21.07.2016 korraldusega sunniraha rakendamine. Nimetatud nõue tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel, kuna sellega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kaebaja on välja toonud, et sunniraha nõue on täidetud, kuid on vaatamata sellele esitanud keelamiskaebuse. Kuigi kohus selgitas kaebajale, et kohane on esitada heastamiskaebus, pole kaebaja kohtu soovitust järginud. Kaebaja palub kohustada MTA-d lõpetama sissenõudmise toimingute tegemine. Ka see nõue tuleb HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastada, sest sunniraha on tasutud. Menetlusse tuleb võtta kaebaja nõue tühistada MTA 13.06.2016 korraldus, kuid menetlus tuleb lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel, sest kaebetähtaja ennistamiseks puuduvad alused. Kaebaja väidab, et oli eksimuses taotluse esitamise viisist ja vormist. Kaebaja küll teavitas maksuhaldurit sellest, et ta viibib puhkusel, kuid maksuhalduri esindaja ei selgitanud talle, et e-kiri tuleks vormistada eraldi taotlusena. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja sai 13.06.2016 korraldusest teada juunikuus, sest esitas 27.06.2016 avalduse tähtaja muutmiseks. Tühistamiskaebus oleks tulnud esitada 30 päeva jooksul. Korralduses sisaldus korrektne vaidlustamisviide. Kaebaja 27.06.2016 taotlusest ei nähtu, et ta peab korraldust oma õigusi rikkuvaks ning soovib korralduses sisalduvast kohustusest vabaneda. Kaebaja taotles üksnes korralduse täitmise tähtaja edasilükkamist. Korraldus oli piisavalt selge. Kaebaja pidi aru 2(6)
3-16-1637 saama, mida temalt soovitakse ning leides, et nõue ei tugine seadusel, oleks ta pidanud selle tähtaegselt vaidlustama. Kaebaja taotleb 13.06.2016 korralduse õigusvastasuse tuvastamist. See nõue tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Kaebaja viitab preventiivsele huvile, mis seisneb selles, et kaebajale ei ole põhjendatud maksuhalduri ruumidesse ilmumise vajadust ja põhjuslikku seost menetletava maksustamisperioodiga. Preventiivne huvi ei saa eeltoodus seisneda. Kaebaja toob ka esile, et mõistlikuks ei saa pidada olukorda, kus isikule võidakse õigusvastase korralduse alusel hakata määrama järjest suuremaid sunnirahasid. Kaebaja leiab ekslikult, et korralduse õigusvastasus välistab selle täitmise nõudmise. Välistatud on ka 13.06.2016 korralduse väidetavast õigusvastasusest tuleneva kahjunõude esitamine. Kaebaja oleks saanud kahju (sunniraha maksmine) tekkimist vältida, kui ta oleks 13.06.2016 korralduse tähtaegselt vaidlustanud. Lisaks on oluline märkida, et maksuhalduril on suur kaalutlusruum otsustamaks, mil viisil teavet koguda. 13.06.2016 korraldus on selles osas piisavalt põhjendatud. Seega tuleks isegi kaebeõiguse jaatamisel nõue tagastada HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel. Eeltooduga sarnastel põhjustel on lubamatu ka kaebaja nõue tuvastada 15.07.2016 kirja õigusvastasus. MTA 15.07.2016 e-kiri on haldusakt. Sellele vaatamata ei esitanud kaebaja nõuet selle tühistamiseks. Kuna kaebajal oli olemas efektiivsem õiguskaitsevahend 15.07.2016 kirja vaidlustamiseks, tuleb tuvastamisnõue HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada. Kaebaja taotleb veel sunniraha rakendamise õigusvastasuse tuvastamist. Antud juhul ei nähtu asjaolusid, mis viitavad selle nõude lubatavusele. Täidetud olid kõik asendustäitmise ja sunniraha seaduses sisalduvad tingimused sunniraha määramiseks. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi objektiivsele takistusele seonduvalt 13.06.2016 korralduse täitmisega. Meelevaldne on kaebaja väide, et revident ei arvestanud tema töötamisega väljaspool Eestit. Kaebaja palus ise määrata 13.06.2016 korralduse täitmise tähtajaks 18.07.2016 ning maksuhaldur rahuldas selle taotluse. Kaebaja pidi puhkust planeerides eeltooduga arvestama. Kaebaja palub 21.07.2016 korralduse tühistamist. Osas, mis puudutab sunniraha rakendamist, ei ole 21.07.2016 korraldus haldusakt, vaid sunniraha rakendamine on menetlustoiming. Et menetlustoiming on tehtud haldusakti vormis, ei muuda seda haldusaktiks. 21.07.2016 korraldus ei riku kaebajale täiendava tähtaja andmise osas kaebaja õigusi. Õige ei ole kaebaja väide, et 21.07.2016 korraldusega pandi kaebajale iseseisev kohustus ilmuda maksuhalduri ruumidesse. Selline kohustus tuleneb 13.06.2016 korraldusest. 21.07.2016 korralduse tühistamise nõue tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel.
4.LK esitas halduskohtu määrusele 30.09.2016 määruskaebuse. Halduskohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Halduskohus leidis HKMS § 206 lg-le 3 tuginedes, et kuna vaidlustatud määrus puudutab üksnes kaebuse nõuete võimalikkust ja asjakohasust, puudub vajadus küsida määruskaebuse kohta MTA seisukohta.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.LK palub määruskaebuses Tallinna Halduskohtu 13.09.2016 määruse resolutsiooni p-d 2 ja 3 tühistada ning edastada asi halduskohtule menetluse jätkamiseks.
3(6)
3-16-1637 Kohus leidis, et kaebaja nõue keelata 21.07.2016 korraldusega sunniraha rakendamine tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel. Tegemist on kaebaja alternatiivse nõudega, mis on esitatud tuginedes kohtu selgitustele. Kaebaja esmane taotlus on 21.07.2016 sunniraha määramise korralduse tühistamine. Maksuhaldur täitis sunniraha nõude sunniviisiliselt perioodil, mis jääb kaebuse esitamise ja selle tagastamise vahele. Heastamisnõude esitamine ei ole vajalik, sest kui kohus 21.07.2016 korralduse tühistab, tuleb riigil alusetult saadud summa nii või teisiti kaebajale tagastada. Tühistamisnõude esitamine 21.07.2016 korraldusele ei ole välistatud. Halduskohus leidis, et sunniraha sissenõudmise näol on tegemist menetlustoiminguga ning tugines seejuures Riigikohtu 22.04.2015 otsusele nr 3-3-1-72-14. Nimetatud lahendis leidis Riigikohus, et asendustäitmise ja sunniraha seadusest ei tulene haldusorganile kohustust väljastada lisaks ettekirjutusele ja hoiatusele täiendav haldusakt, mis oleks täitedokumendiks. Riigikohus märkis, et sunniraha rakendamise peale ei saa esitada tühistamiskaebust. Kohus saab aga otsusega keelata haldusorganil sunniraha rakendamise, sh sissenõudmise toimingute tegemise või teha ettekirjutuse tagajärgede kõrvaldamiseks. Riigikohus tõi esile, et kaebaja põhjendatud huvi korral on halduskohtul võimalik teha kindlaks sunniraha rakendamise õigusvastasus või sunniraha rakendamist välistav asjaolu. Samuti on võimalik kohaldada esialgset õiguskaitset. Kui halduskohus oleks esialgset õiguskaitset nõuetekohaselt rakendanud, ei oleks kaebajale kahjulikke tagajärgi tekkinud ning oleks jäänud ära tarbetu diskussioon tühistamisnõude menetlusse võtmise üle. Kaebaja selgitas 05.09.2016 menetlusdokumendis, et MTA 21.07.2016 korraldus on olemuselt haldusakt ehk antud juhtumil on haldusorgan vormistanud sunniraha määramise otsuse haldusakti vormis. Haldusasjas nr 3-12-2554 on halduskohus sellisel juhul lubanud tühistamisnõude esitamist. Korralduses endas sisalduvad vaidlustamisviited, mis toetavad kaebaja käsitlust. Korralduses on kindlaks määratud ka sunniraha tasumiseks ettenähtud tähtaeg ning viide sellele, et hoiatus sunniraha rakendamiseks oli 13.06.2016 korralduses. Korralduse õiguslikuks aluseks on maksukorralduse seaduse § 67 lg 2. Maksukorralduse seadus näeb ette, et sunniraha tasumise nõue esitatakse korraldusega ehk haldusaktiga. MTA 13.06.2016 korralduse tühistamise osas on kaebaja ise märkinud, et ei näe sellel perspektiivi tähtaja möödumise tõttu. Kaebajal on võimalik oma õigusi kaitsta tuvastamiskaebuse abil.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.HKMS § 120 lg 4 järgi on vastustaja seisukoha küsimine kaebuse menetlusse võtmise üle otsustamisel kohtu kaalutlusotsus. Halduskohus on põhjendanud oma otsust määruskaebusele vastustaja seisukoha küsimata jätmise asjus sellega, et halduskohtu 13.09.2016 määrus puudutab üksnes kaebuse nõuete võimalikkust ja asjakohasust. Halduskohus on LK määruskaebuse õigesti menetlusse võtnud.
7.Muu hulgas halduskohtule esitatud esialgse õiguskaitse taotlusest nähtuvalt oli kaebaja tegelikuks tahteks kohtusse pöördumisel sunniraha rakendamise ja sissenõudmise vältimine. Seetõttu oleks tulnud halduskohtul HKMS § 2 lg 4 teisest lausest juhindudes kõnealust nõuet tõlgendada sunniraha rakendamise ja sissenõudmise keelamise nõudena (vt Riigikohtu 09.06.2016 otsus nr 3-3-1-7-16, p 17). Olukorras, kus halduskohtusse pöördumise hetkeks 15.08.2016 ei olnud MTA sunniraha nõuet veel sunniviisiliselt täitnud, oli halduskohtul sunniraha rakendamise õigusvastasuse korral võimalik kohustada haldusorganit lõpetama 4(6)
3-16-1637 sunniraha sissenõudmine (vt Riigikohtu 27.10.2015 määrus nr 3-3-1-31-15, p 11). Vastustaja nõudis kohtumenetluse kestel ja enne halduskohtu 13.09.2016 lahendit kaebajalt sunniraha sisse, kandes sundkorras kaebaja arveldusarvelt üle 160 eurot. Seejärel ei olnud kaebuse esialgse eesmärgi saavutamine enam võimalik. Sellest hoolimata on ekslik halduskohtu seisukoht, et sunniraha määramise aluseks olevate haldusaktide ja sunniraha rakendamise toimingute väidetava õigusvastasuse tuvastamine ei ole kaebaja õiguste kaitse seisukohast enam vajalik.
8.Kui sunniraha on juba sisse nõutud, kuid haldusorgan rakendas seda õigusvastaselt, on adressaadil võimalik haldusorganilt nõuda sunniraha tagastamist (HKMS § 37 lg 2 p 5; RVastS § 11 lg 2). Kaebaja taotles halduskohtult teiste nõuete seas sunniraha rakendamise toimingute, vastustaja 13.06.2016 korralduse ja MTA 15.07.2016 e-kirja õigusvastasuse tuvastamist. Kaebaja põhjendas oma huvi sellega, et nende õigusvastasuse tuvastamiseta võib vastustaja määrata temale üha suuremaid sunnirahasid, et sundida teda täitma õigusvastast kohustust. Samuti seisneb kaebaja preventiivne huvi selles, et edaspidi ei kohustataks teda ilmuma maksuhalduri ruumidesse piisavate põhjendusteta, mh seoste poolest menetletava maksuperioodiga (vt halduskohtu 13.09.2016 määruse p 12.1). Kaebuses on kooskõlas HKMS § 38 lg-ga 4 märgitud seega seisukoht tuvastamiskaebuse vajalikkuse kohta ja eraldi palutud kohtul anda vajadusel tuvastamiskaebuse edasiseks põhjendamiseks täiendav tähtaeg (tl 22 pöördel).
9.Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et kaebajal puudub ilmselgelt põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamise vastu. Tuvastamiskaebuse osas ei saa lugeda õiguste kaitset praegusel juhul ilmselgelt võimatuks. Halduskohus leidis, et kuna ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamine ei lõpeta selle kehtivust ning ka õigusvastane haldusakt on täitmiseks kohustuslik, ei ole kaebaja tuvastamisnõue eesmärgipärane. Halduskohus on küll õigesti märkinud, et 13.06.2016 korralduse õigusvastasuse tuvastamine ei oleks välistanud selle täitmist, kuid on jätnud piisava tähelepanuta asjaolu, et pärast kaebajalt sunniraha sundkorras sissenõudmist ei olnud küsimuse all enam vaidlustatud korralduse kui täitedokumendi täitmine, vaid sellest haldusaktist ja selle rakendamise toimingutest või alternatiivselt vastustaja 15.07.2016 e-kirjast põhjustatud võimalike õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamine.
10.HKMS § 45 lg 2 järgi võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Samas ei välista võimalus esitada hüvitamiskaebus õigust esitada tuvastamiskaebus sellise haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, millega võidi kahju tekitada. Kaebaja on ära märkinud huvi hüvitamiskaebuse võimalikuks esitamiseks (tl 46 pöördel). Sellest sõltumata kannab tuvastamiskaebus praegusel juhul potentsiaalselt õigusvastaste toimingute ja haldusaktide tagajärgi heastavat eesmärki. HKMS § 5 lg 1 p 5 alusel vaidlustatud 13.06.2016 korralduse ja sellele järgnenud sunniraha rakendamise toimingute või alternatiivselt vastustaja 15.07.2016 e-kirja väidetavate õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamise ettekirjutuse tegemise eelduseks on praegusel juhul nende õigusvastasuse tuvastamine. Kaebaja põhjendatud huvist lähtuvalt on halduskohtul võimalik hinnata sunniraha rakendamise õiguspärasust (vt ka lahend nr 3-3-1-72-14, p 15).
11.Vastustaja 13.06.2016 korralduse tühistamise nõudes on halduskohus põhjendatult lõpetanud haldusasja menetluse ja jätnud kaebetähtaja ennistamata. Keelamis- ja kohustamisnõude osas on halduskohus samuti põhjendatult tagastanud LK kaebuse. Ringkonnakohus nõustub tühistamis-, kohustamis- ja keelamisnõude osas halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. 5(6)
3-16-1637
12.Eeltoodud põhjustel rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistab HKMS § 210 lg 3 alusel halduskohtu 13.09.2016 määruse resolutsiooni p-d 2 ja 3 ning jätab jõusse sama määruse resolutsiooni p 1. Ringkonnakohus saadab asja tagasi halduskohtule, et kohus saaks võtta kaebuse tuvastamisnõude osas menetlusse.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.