Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi
3-16-831 24. aprill 2017 Kadri Palm E. M.a kaebus Mäksa Vallavolikogu 20. jaanuari 2014. a otsuse nr 3 tühistamise nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja – E. M., lepinguline esindaja Agu Eichenbaum Vastustaja – Mäksa vald Kirjalik menetlus
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada E. M.a kaebus.
2.Tühistada Mäksa Vallavolikogu 20. jaanuari 2014. a otsus nr 3.
3.Mõista Mäksa vallalt E. M.a kasuks välja menetluskulud summas 150 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 24. mail 2017. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Mäksa Vallavolikogu otsustas 14. oktoobri 2013. a otsusega nr 56 määrata vallavanem E. M.ale ühekordse lisatasu ühe kuupalga ulatuses, summas 1280 eurot (tl 40).
2.Mäksa Vallavolikogu otsustas 20. jaanuari 2014. a otsusega nr 3 tunnistada tagasiulatuvalt kehtetuks Mäksa Vallavolikogu 14. oktoobri 2013. a otsus nr 56 „Ühekordse lisatasu määramine“ ning andis vallavalitsusele korralduse korraldada nimetatud haldusakti alusel E. M.ale üle antud raha vallavalitsusele tagastamise (tl-d 15-17).
3.Riigikohus edastas 29. aprillil 2016 Tartu Halduskohtule ettevalmistavaks menetluseks E. M.a poolt maakohtule esitatud hagi vastuse tsiviilasjas nr 2-14-18970 (tl-d 7-10) koos lisadega tulenevalt Riigikohtu erikogu 28. märtsi 2016. a otsuse resolutsiooni p-st 3. E. M. kinnitas 10. mail 2016, et soovib esitada kaebuse Mäksa Vallavolikogu 20. jaanuari 2014. a otsuse nr 3 tühistamiseks (tl 22).
4.Tartu Halduskohus võttis 26. mai 2016. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Mäksa valla ning andis vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks (tl 29).
5.Vastustaja esitas 30. juunil 2016 vastuse kaebusele (tl-d 34-36).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja taotleb Mäksa Vallavolikogu 20. jaanuari 2014. a otsuse nr 3 (edaspidi otsus nr 3) tühistamist põhjendades oma kaebust järgmiselt.
6.1.Mäksa Vallavolikogu 14. oktoobri 2013. a otsus nr 56 (edaspidi ka lisatasu määramise otsus) on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt materiaalselt ja formaalselt õiguspärane. Tuginedes kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 22 lg 1 p-le 19 on volikogu ainupädevuses lisatasu määramine ning seega esines lisatasu määramise otsuse tegemisel seadusest tulenev õiguslik alus. Ka määruse nr 2 § 5 lg 8 kohaselt määrab vallavolikogu otsusega vallavanema töötasu, lisatasu ja preemia suuruse. Muuhulgas kehtestab ATS § 63 lg 2 kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutuse palgajuhendi kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu. Samuti on täidetud põhjendamiskohustus. Põhjendused sisalduvad volikogu protokollides.
6.2.Õiguspärase soodustava haldusakti tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamine ehk kõige raskema abinõu kohaldamine nõuab erandlikke asjaolusid, mis antud juhul puuduvad. Vald on arvestamata jätnud asjaolu, et haldusakti kehtivus on haldusaktist tuleneva kohustuse täitmisega lõppenud (HMS § 61 lg 2) ning lisatasu määramise otsus on jõustunud. Vallavolikogu oleks ise saanud lisatasu määramise otsuse 30 päeva jooksul vaidlustada, kuid seda ei tehtud.
6.3.Haldusorgan, tühistades lisatasu otsuse tagasiulatuvalt kehtetuks, on muuhulgas minetanud olulisi õiguslikke põhimõtteid nagu õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja heas usus käitumise põhimõtet.
6.4.Väide, et kaebaja pidi juristina teadma, et tegemist on õigusvastase haldusaktiga lisatasu määramiseks, on meelevaldne ja pahatahtlik. Olukorda ei muuda asjaolu, et vallast päriti lisatasu määramise otsuse eelnõu kohta aru. Vallavanemal pole õigust osaleda iseendale hüvise määramise küsimuse arutelus.
6.5.Valla tuginemine Mäksa Vallavolikogu 18. märtsi 2013. a määruse nr 2 (edaspidi ka määrus nr 2) § 5 lg-le 6 on ekslik, sest lähtudes Riigikohtu 6. novembri 2003. a otsusest asjas nr 3-3-1-72-03 ei kehtinud see säte vallavanema suhtes ning asjakohane viide oleks
3-16-831 olnud määruse nr 2 § 5 lg-le 8. Kui uus volikogu oleks lähtunud määruse nr 2 § 5 lg-st 8, siis ei oleks olnud põhjust ka lisatasu tagasi nõuda.
7.Vastustaja peab kaebust põhjendamatuks ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja märgib, et jääb otsuses nr 3 väljendatud seisukohtade ja põhjenduste juurde, paludes kohtul nendega arvestada. Vastuses kaebusele esitas vastustaja järgmised väited:
7.1.Vastustaja on lisatasu määramise otsuse kehtetuks tunnistamisel tuginenud HMS-i vastavale regulatsioonile. Riigikohtu erikogu 28. märtsi 2016. a otsuse nr 3-2-1-178-15 kohaselt ei olnud lisatasu määramise otsuse puhul tegemist haldusaktiga, mille kehtivus oli lisatasu väljamaksmisega lõppenud. Seega ei ole õige kaebaja väide, et otsuse kehtivus lõppes peale raha maksmist ning sellega oli haldusakt kaotanud oma õigusjõu.
7.2.Mäksa Vallavolikogu on otsuse nr 3 vastuvõtmisel arvestanud HMS §-s 67 sätestatud põhimõtteid ning ei ole kaebaja osutatud põhimõtete vastu eksinud. Asjaolu, et lisatasu määramise otsuse kehtetuks tunnistamiseni jõudis Mäksa Vallavolikogu alles 20. jaanuaril 2014, s.o kolm kuud peale lisatasu määramise otsuse vastuvõtmist, oli suuremas osas tingitud sellest, et tagada E. M.ale lisatasu määramise otsuse kehtetuks tunnistamise menetluses ärakuulamisõigus.
7.3.Kuna lisatasu määramise otsuses ei olnud märgitud täiendavaid teenistusülesandeid, mille eest vallavanemal oleks olnud õigus lisatasu saada, siis puudus E. M.al õiguslik alus, mille eest lisatasu saada.
7.4.Kaebaja ei saanud lisatasu määramise otsuse kehtetuks tunnistamisel tugineda usalduse kaitsele, sest ta oli haldusakti õigusvastasusest teadlik või ei olnud teadlik sellest oma süü tõttu (HMS § 67 lg 4 p 5).
7.5.Et lisatasu määramise otsuse adressaat oli üksnes E. M., siis ei olnud võimalik kellelgi teisel, samuti volikogul otsust 30 päeva jooksul arvates haldusakti teatavakstegemisest vaidlustada. Haldusorgan saab iseenda õigusvastaseid otsuseid korrigeerida üksnes nende muutmise või kehtetuks tunnistamise teel vastavalt HMS-i regulatsioonile.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
8.Asja materjalidest nähtub, et Mäksa Vallavolikogu määras 14. oktoobri 2013. a otsusega nr 56 vallavanem E. M.ale ühekordse lisatasu ühe kuupalga ulatuses (tl 40). Umbes kolm kuud hiljem, s.o 20. jaanuaril 2014, tunnistas Mäksa Vallavolikogu otsusega nr 3 tagasiulatuvalt kehtetuks otsuse nr 56 (tl-d 15-17). Riigikohtu erikogu selgitas 28. märtsi 2016. a otsuses asjas nr 3-2-1-178-15 (p-s 13), et kui 2014. a otsus on õigusvastane, ei muuda see 2014. a otsust kehtetuks ning 2013. a otsus on endiselt tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud. Seega, selleks et 2013. a otsus kehtima hakkaks ja taaslooks raha maksmiseks õigusliku aluse, tuleb selle kehtetuks tunnistamise aluseks olnud 2014. a otsus kehtetuks tunnistada, tühistada või tuvastada selle tühisus. Kui seda ei tehta, on raha maksmise aluseks olnud haldusakt endiselt tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud ning seetõttu on raha makstud õigusliku aluseta. E. M. on käesolevas asjas esitanud kaebuse 2014. a otsuse nr 3 tühistamise nõudes.
9.Menetlusosalistel on vaidlus selle üle, kas ühekordse lisatasu määramise otsuse kehtetuks tunnistamine (otsus nr 3) on kooskõlas õigusaktidega, kas vastustaja on vaidlusalust otsust välja andes täitnud õiguspärase ootuse, õiguskindluse ja heas usus käitumise põhimõtteid ning kas vastustaja on otsuse tegemisel arvestanud asjas olulist tähtsust omavate asjaoludega.
10.HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta
3-16-831 ning vastab vorminõuetele. Asja materjalidest nähtuvalt puudub vaidlus selles, et Mäksa Vallavolikogu pädevuses on otsuse, millega vallavanemale määrati lisatasu, kehtetuks tunnistamine, samuti puudub vaidlus selles, kas haldusorgan on otsuse kehtetuks tunnistamisel järginud menetlus- ja vorminõudeid. Seega ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust otsuse nr 3 formaalses õiguspärasuses, vaid eelkõige selles, kas haldusorganil oli õiguslik alus otsuse nr 3 väljaandmiseks.
11.Vaidlusaluse otsusega tunnistas vald kehtetuks kaebaja jaoks soodustava haldusakti. Kohus märgib, et haldusakti kehtetuks tunnistamisel konkureerivad ühelt poolt seaduslikkuse põhimõte ning teiselt poolt usalduse kaitse. Haldusakti kehtetuks tunnistamist reguleerivad HMS §-d 64-70. Seejuures eristatakse õiguspärase ja õigusvastase haldusakti isiku kahjuks ja isiku kasuks ning edasi- ja tagasiulatuvat kehtetuks tunnistamist. Kohtul tuleb esmalt välja selgitada, kas käesoleval juhul oli tegemist õiguspärase haldusaktiga või õigusvastase haldusaktiga, mille vald kehtetuks tunnistas.
12.Vastustaja leidis 20. jaanuari 2014. a otsuses nr 3, et 14. oktoobri 2013. a otsus nr 56 oli õigusvastane ja seda kokkuvõtvalt järgmistel põhjustel: 1) lisatasu määramise otsuses ei ole märgitud lisatasu maksmise faktilist alust, ehk puuduvad viited selle kohta, milliste täiendavate töökohustuste ja ülesannete eest lisatasu määrati; 2) vallavolikogu 14. oktoobri 2013. a istungi protokollis on põhjendatud lisatasu maksmist sellega, et vallavanem võttis ametikoha vastu olukorras, kus polnud ei pearaamatupidajat ega vallasekretäri; vallavanem tagas revisjonikomisjoni aktides toodud puuduste kõrvaldamise, vajalike kordade koostamise. Sellised tegevused kuuluvad aga vallavanema ametikohustuste hulka. Lisatasu määramise otsus on vastuolus ATS § 61 lg-tega 5 ja 6 ning Mäksa Vallavolikogu 18. märtsi 2013. a määruses nr 2 sätestatud palgatingimustega; 3) määruse nr 2 § 5 lg 6 kohaselt võis teenistujale lisatasu maksta kuni 20 % ulatuses teenistuja kuupalgast. Kaebajale määrati aga lisatasu, mille suurus võrdus kuupalgaga; 4) lisatasu määramise otsuses on diskretsioonivead. Otsuses viidatud õigusnorm ei kohusta vallavanemale lisatasu maksma. See kohustus ei tulene ka ATS-st. Rikutud on diskretsiooniõiguse kasutamise kohustust, kuna ei ole põhjendatud, miks otsustati vallavanemale lisatasu määrata; 5) otsus ei vasta vorminõuetele. Otsuses ei märgitud haldusakti andmise faktilist alust, puudusid ka kaalutlused.
13.Kohus nõustub vastustajaga selles, et 14. oktoobri 2013. a otsusest ei nähtu, mille eest kaebajale ühekordne lisatasu määrati. Pole selgitatud seda, kas lisatasu maksti nõutavast tulemuslikuma töö eest, täiendavate tööülesannete täitmise eest või millegi muu eest. Mäksa Vallavolikogu 14. oktoobri 2013. a istungi protokollist nähtub, et päevakorrapunkt nr 9 raames kuulati ära vallasekretär, kes tegi ettekande ühekordse hüvitise ja lisatasu määramise kohta vallavanemale ja volikogu esimehele (tl 67). Istungil osalenud vallavolikogu liige A. Väljaots leidis, et „vallavanemale peaks lisatasu maksma seetõttu, et ka tema oli nõus volikogu ning revisjonikomisjoni jaoks raskel ajal appi tulema ning vallavanema ametikoha vastu võtma olukorras, kus polnud ei pearaamatupidajat ega vallasekretäri. Ta on taganud revisjonikomisjoni aktides toodud puuduste kõrvaldamise, vajalike kordade koostamise jne.“ Ka istungit juhatanud vallavolikogu esimees T. Mardisalu toetas vallavanemale lisatasu maksmist. Toimus avalik hääletamine, kus esitatud eelnõu koos täiendustega poolt oli 6, vastu 2 ja erapooletuid 2 volikogu liiget. Seega istungi protokollist tulenevalt maksti vallavanemale lisatasu tulemusliku töö ja täiendavate tööülesannete täitmise eest. Kohus möönab, et kuna avalikkuse huvi kohaliku omavalitsuse eelarvesse kavandatud raha otstarbeka ja õiguspärase kasutuse vastu on suur, tulnuks lisatasu määramise otsuses selgitada, mis põhjustel vallavanemale lisatasu makstakse. Samas ei muuda see puudus lisatasu määramise otsust õigusvastaseks. Otsuses on selle õigusliku alusena viidatud KOKS § 22 lg 1 p-le 19, mis
3-16-831 sätestab, et volikogu ainupädevusse kuulub vallavanemale või linnapeale ja palgalistele valitsusliikmetele töötasu, lisatasu, hüvitise, toetuse ja soodustuste määramine ning teistele valitsusliikmetele hüvitise maksmise otsustamine ja selle suuruse määramine. KOKS § 49 lg 42 kohaselt ei või vallavanemale maksta sellist lisatasu, hüvitist või toetust ega rakendada tema suhtes selliseid soodustusi, mida volikogu ei ole otsustanud. Praegusel juhul maksti vallavanemale lisatasu volikogu sellekohase otsustuse alusel.
14.Mäksa Vallavolikogu 18. märtsi 2013. a määrusega nr 2 kehtestati Mäksa Vallavalitsuse ja hallatavate asutuste töötasu määrad ning töötasu tingimused. Kohus ei nõustu otsuses nr 3 märgituga, et lisatasu määramise otsus oli õigusvastane mh põhjusel, et kaebajale maksti suuremat lisatasu kui määruse nr 2 § 5 lg-s 6 märgitud. Kohus leiab, et määruse nr 2 § 5 lg 6 ei kohaldu vallavanemale lisatasu maksmisel. Vallavanema töötasu, lisatasu ja preemia suuruse määrab vallavolikogu otsusega. See põhimõte tuleneb määruse nr 2 § 5 lg-st 8. Kohtu hinnangul ei saa pidada lisatasu määramise otsust õigusvastaseks ka põhjusel, et selles viidati õigusliku alusena vaid KOKS § 22 lg 1 p-le 19 ning jäeti märkimata määruse nr 2 § 5 lg 8.
15.Kohus märgib täiendavalt, et HMS § 56 lõike 1 järgi kehtib põhjendamiskohustus kirjaliku haldusakti ja soodustava haldusakti andmisest keeldumise puhul. Mäksa Vallavolikogu
14.oktoobri 2013. a otsuse nr 56 puhul ei olnud aga tegemist soodustava haldusakti andmisest keeldumisega. Vastupidi, see oli kaebaja jaoks soodustav haldusakt – talle määrati ühekordne lisatasu. Soodustavat haldusakti ei pea põhjendama samas mahus kui koormavat haldusakti.
16.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Mäksa Vallavolikogu 14. oktoobri 2013. a otsus nr 56 oli õiguspärane haldusakt. Õiguspärase haldusakti tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamise alused on piiratud. HMS § 66 lg 3 sätestab, et haldusakti, mis andmise ajal oli õiguspärane, võib tunnistada isiku kahjuks tagasiulatuvalt kehtetuks HMS § 66 lõike 2 punktides 1, 3 ja 4 sätestatud juhtudel, st see on lubatud seadusega või kui selleks on jäetud võimalus haldusaktis, haldusaktiga on seotud lisakohustus ja isik ei ole seda täitnud või isik ei kasuta haldusakti alusel üleantud raha või asja eesmärgipäraselt. Nimetatud olukordadega käesoleval juhul tegemist ei ole. Seetõttu on valla 20. jaanuari 2014. a otsus nr 3 õigusvastane.
17.Vaatamata asjaolule, et poolte vahel puudub vaidlus menetlusnõuete järgimise osas, peab kohus vajalikuks märkida, et Mäksa vald, astudes samme kaebaja informeerimiseks lisatasu otsuse kehtetuks tunnistamise võimalikkusest, on täitnud HMS § 40 lg-st 1 tuleneva ärakuulamiskohustuse. Eelnimetatud sätte kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Otsusest nr 3 ja toimiku materjalidest nähtub, et vastustaja saatis 27. novembril 2013 kaebajale e-kirja aadressile XXXX, millega vald soovis kaebajat teavitada sellest, et volikogu kaalub lisatasu määramise otsuse kehtetuks tunnistamist ning millega ühtlasi palus tal esitada oma arvamused ja vastuväited (tl-d 78-81). Lisaks eeltoodule saatis vald sama kirja tähitult kaebaja rahvastikuregistrijärgsele elukoha aadressile, kuid millele kaebaja järgi ei läinud. Kohus leiab, et kuivõrd 27. novembril 2013 saadetud e-kiri saadeti kaebajale elektroonselt aadressile, millelt kaebaja on varasemalt Mäksa Vallavolikogu liikmetele kirju saatnud, võib eeldada, et kaebaja oli teadlik tema suhtes läbi viidavast lisatasu määramise otsuse kehtetuks tunnistamise menetlusest. Kohtu seisukohta ja vastustaja hinnangu õigsust kinnitab muuhulgas asjaolu, et kohus on samale e-posti aadressile 2. mail 2016 edastanud kohtunõude (tl 25), millele kaebaja on tähtaegselt vastanud (tl 27).
18.Kohus märgib, et isegi, kui 14. oktoobri 2013. a otsus nr 56 oli põhjendamiskohustuse täitmata jätmise tõttu õigusvastane, on soodustava õigusvastase haldusakti tagasiulatuva
3-16-831 kehtetuks tunnistamise puhul haldusorganil väga suur kaalutlusruum. Riigikohus on
24.novembri 2011. a otsuses asjas nr 3-3-1-74-11 selgitanud, et HMS § 64 lg-d 2 ja 3 ning § 67 lg 1 annavad haldusorganile haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamisel ulatusliku kaalutlusruumi ning nimetavad mitmeid asjaolusid, millega kehtetuks tunnistamise otsustamisel tuleb arvestada. Usalduse kaitse ja avaliku huvi kaalumisel tuleb arvesse võtta näiteks asjaolu, kas soodustatud isik kulutas saadud hüvitise heauskselt toimetulekuks, kuna muid sissetulekuid tal ei olnud ning ta ei saanud aru hüvitise määramise otsuse õigusvastasusest. Käesolevas asjas on kaebaja selgitanud, et ta ei ole haldusakti alusel saadud vara hoiustanud ega muul moel seda investeerinud, mis tähendab, et nimetatud vara kaebaja vara hulgas säilinud ei ole (tl 116). Kaebaja selgitas, et vara säilitamine olnuks põhjendatud juhul kui kaebaja teadnuks, et tegemist on tagasinõutava varaga, mille ta peaks tagastama. Kohtule on usutav, et sellist teadmist kaebajal tekkida ei saanud, kuna lisatasu maksmise aluseks oli volikogu vastav otsus.
19.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus E. M.a kaebuse ja tühistab Mäksa Vallavolikogu 20. jaanuari 2014. a otsuse nr 3.
20.Kohus lisab, et ebaõige on kaebaja seisukoht, et lisatasu määramise otsuse vastu võtnud volikogu liikmed oleksid pidanud 30 päeva jooksul lisatasu määramise otsuse vaidlustama. Riigikohtu halduskolleegium on 22. detsembri 2008. a määruses nr 3-3-1-74-08 leidnud, et õigeks ei saa pidada olukorda, kui volikogu liige pöördub volikogu otsuse vaidlustamiseks, millega ta nõus ei ole, kohtusse – seda ka juhul, kui seadus näeb ette võimaluse populaarkaebuse esitamiseks. Et vallavanemale ühekordse lisatasu määramine ei rikkunud volikogu liikmete subjektiivseid õigusi, ei olnud volikogu liikmetel võimalik vaidlustada lisatasu määramise otsust ei haldusorgani siseselt ega kohtus. Haldusorganil oli võimalik enda tehtud otsuseid korrigeerida nende muutmise või kehtetuks tunnistamise teel vastavalt HMS-i regulatsioonile.
21.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1). Käesolevas asjas taotleb kaebaja kantud menetluskulude väljamõistmist summas 150 eurot (tl 103p). Kohtu hinnangul on menetluskulud põhjendatud ja tuleb Mäksa vallalt kaebaja kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.