TKM Beauty Eesti OÜ kaebus Tallinna Ettevõtlusameti 25.07.2014 maksuotsuse nr 5-1.1/559 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks TKM Beauty Eesti OÜ 27.06.2014 tagastustaotluse summas 3624,46 eurot koheseks täitmiseks või alternatiivselt taotluse uueks läbivaatamiseks; Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS kaebus Tallinna Ettevõtlusameti 25.07.2014 maksuotsuse nr 5-1.1/560 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS 27.06.2014 tagastustaotluse summas 3844,98 eurot koheseks täitmiseks või alternatiivselt taotluse uueks läbivaatamiseks; Rimi Eesti Food AS kaebus Tallinna Ettevõtlusameti 25.07.2014 maksuotsuse nr 5-1.1/561 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks Rimi Eesti Food AS 27.06.2014 tagastustaotluse summas 152 078,62 eurot koheseks täitmiseks või alternatiivselt taotluse uueks läbivaatamiseks; Prisma Peremarket AS kaebus Tallinna Ettevõtlusameti 25.07.2014 maksuotsuse nr 5-1.1/562 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks Prisma Peremarket AS 27.06.2014 tagastustaotluse summas 224 084,01 eurot koheseks täitmiseks või alternatiivselt taotluse uueks läbivaatamiseks; Neste Eesti AS kaebus Tallinna Ettevõtlusameti 28.07.2014 maksuotsuse nr 5-1.1/563 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks Neste Eesti AS 27.06.2014 tagastustaotluse summas 96 250,78 eurot koheseks täitmiseks või alternatiivselt taotluse uueks läbivaatamiseks; Kaubamaja AS kaebus Tallinna Ettevõtlusameti 28.07.2014 maksuotsuse nr 5-1.1/564 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks Kaubamaja AS
3-14-51868 27.06.2014 tagastustaotluse summas 63 708,37 eurot koheseks täitmiseks või alternatiivselt taotluse uueks läbivaatamiseks; Northern European Outdoor Media OÜ kaebus Tallinna Ettevõtlusameti 28.07.2014 maksuotsuse nr 5-1.1/566 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks Northern European Outdoor Media OÜ 27.06.2014 tagastustaotluse summas 120 980,80 eurot koheseks täitmiseks või alternatiivselt taotluse uueks läbivaatamiseks; Selver AS kaebus Tallinna Ettevõtlusameti 28.07.2014 maksuotsuse nr 5-1.1/567 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks Selver AS 27.06.2014 tagastustaotluse summas 219 803,74 eurot koheseks täitmiseks või alternatiivselt taotluse uueks läbivaatamiseks; KIA Auto AS kaebus Tallinna Ettevõtlusameti 28.07.2014 maksuotsuse nr 5-1.1/568 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks KIA Auto AS 27.06.2014 tagastustaotluse summas 14 522,64 eurot koheseks täitmiseks või alternatiivselt taotluse uueks läbivaatamiseks; Viking Motors AS kaebus Tallinna Ettevõtlusameti 28.07.2014 maksuotsuse nr 5-1.1/569 tühistamise nõudes ja ettekirjutuse tegemiseks Viking Motors AS 27.06.2014 tagastustaotluse summas 23 378,15 eurot koheseks täitmiseks või alternatiivselt taotluse uueks läbivaatamiseks; JCDecaux Eesti OÜ kaebus Tallinna Ettevõtlusameti 26.08.2014 maksuotsuse nr 5-1.1/596 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks JCDecaux Eesti OÜ 30.07.2014 tagastustaotluse summas 895 631 eurot koheseks täitmiseks või alternatiivselt taotluse uueks läbivaatamiseks; Clear Channel Estonia OÜ kaebus Tallinna Ettevõtlusameti 26.08.2014 maksuotsuse nr 5-1.1/597 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks Clear Channel Estonia OÜ 30.07.2014 tagastustaotluse summas 279 419,82 eurot koheseks täitmiseks või alternatiivselt taotluse uueks läbivaatamiseks ning OÜ Megameedia Grupp kaebus Tallinna Ettevõtlusameti 26.08.2014 maksuotsuse nr 5-1.1/598 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks OÜ Megameedia Grupp 30.07.2014 tagastustaotluse summas 509 808,25 eurot koheseks täitmiseks või alternatiivselt taotluse uueks läbivaatamiseks 2(13)
Kaebajad – TKM Beauty Eesti OÜ, Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS, Rimi Eesti Food AS, Prisma Peremarket AS, Neste Eesti AS, Kaubamaja AS, Northern European Outdoor Media OÜ, Selver AS, KIA Auto AS, Viking Motors AS, JCDecaux Eesti OÜ, Clear Channel Estonia OÜ ja OÜ Megameedia Grupp, esindajad vandeadvokaadid Tanel Molok ja Allar Jõks Vastustaja – Tallinna linn, esindaja Jaan Lindsaar
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 30.11.2015 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
TKM Beauty Eesti OÜ, Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS, Rimi Eesti Food AS, Prisma Peremarket AS, Neste Eesti AS, Kaubamaja AS, Northern European Outdoor Media OÜ, Selver AS, KIA Auto AS, Viking Motors AS, JCDecaux Eesti OÜ, Clear Channel Estonia OÜ ja OÜ Megameedia Grupp apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta TKM Beauty Eesti OÜ, Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS, Rimi Eesti Food AS, Prisma Peremarket AS, Neste Eesti AS, Kaubamaja AS, Northern European Outdoor Media OÜ, Selver AS, KIA Auto AS, Viking Motors AS apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30.11.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-51868 muutmata.
2.Jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.05.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
3(13)
3-14-51868
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Prisma Peremarket AS, Rimi Eesti Food AS, Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS, TKM Beauty Eesti OÜ, Kaubamaja AS, Neste Eesti AS, Northern European Outdoor Media OÜ, Selver AS, KIA Auto AS ja Viking Motors AS tasusid perioodil juuni 2011 – juuni 2014 reklaamimaksu järgmistes summades: Prisma Peremarket AS – 224 084,01 eurot; Rimi Eesti Food AS – 152 078,62 eurot; Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS – 3844,98 eurot; TKM Beauty Eesti OÜ – 3624,46 eurot; Kaubamaja AS – 63 708,37 eurot; Neste Eesti AS – 96 250,78 eurot; Northern European Outdoor Media OÜ – 120 980,80 eurot; Selver AS – 219 803,74 eurot; KIA Auto AS – 14 522,64 eurot; Viking Motors AS – 23 378,15 eurot. JCDecaux Eesti OÜ, Clear Channel Estonia OÜ ja OÜ Megameedia Grupp tasusid perioodil juuli 2011 – juuli 2014 reklaamimaksu järgmistes summades: JCDecaux Eesti OÜ – 895 631 eurot; Clear Channel Estonia OÜ – 279 419,82 eurot; OÜ Megameedia Grupp – 509 808,25 eurot.
2.Prisma Peremarket AS, Rimi Eesti Food AS, Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS, TKM Beauty Eesti OÜ, Kaubamaja AS, Neste Eesti AS, Northern European Outdoor Media OÜ, Selver AS, KIA Auto AS ja Viking Motors AS esitasid 27.06.2014 Tallinna Ettevõtlusametile ühise taotluse tagastada perioodi juuni 2011−detsember 2013 eest alusetult tasutud reklaamimaks ning tasuda saadud reklaamimaksu eest intressi (3-14-51868, I kd, tl 82-84). Samal kuupäeval esitasid samad äriühingud Maksu- ja Tolliametile ühise taotluse tagastada perioodi jaanuar 2014−juuni 2014 eest alusetult tasutud Tallinna reklaamimaks ning tasuda saadud reklaamimaksu eest intressi (3-14-51868, I kd, tl 15-16p). Mõlema taotluse kohaselt on kohalike maksude seaduse (KoMS) § 10 lg-d 2, 4 ja 5 ning Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määrus nr 44 „Reklaamimaks Tallinnas” (määrus nr 44) vastuolus põhiseaduse (PS) §-dega 3 ja 113.
3.JCDecaux Eesti OÜ, Clear Channel Estonia OÜ ja OÜ Megameedia Grupp esitasid 30.07.2014 Tallinna Ettevõtlusametile ühise taotluse tagastada perioodi juuli 2011−detsember 2013 eest alusetult tasutud reklaamimaks ning tasuda saadud reklaamimaksu eest intressi (314-52218, I kd, tl 12-14). Samal kuupäeval esitasid samad äriühingud Maksu- ja Tolliametile ühise taotluse tagastada perioodi jaanuar 2014−juuli 2014 eest alusetult tasutud Tallinna reklaamimaks ning tasuda saadud reklaamimaksu eest intressi (3-14-52218, I kd, tl 49-50p). Mõlema taotluse kohaselt on KoMS § 10 lg-d 2, 4 ja 5 ning määrus nr 44 vastuolus PS §-dega 3 ja 113.
4.Tallinna Ettevõtlusamet jättis 25.07.2014 maksuotsustega nr 5-1.1/559, 5-1.1/560, 5-1.1/561, 5-1.1/562 ja 28.07.2014 maksuotsustega nr 5-1.1/563, 5-1.1/564, 5-1.1/566, 5-1.1/567, 5-1.1/568 ja 5-1.1/569 Prisma Peremarket AS, Rimi Eesti Food AS, Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS, TKM Beauty Eesti OÜ, Kaubamaja AS, Neste Eesti AS, Northern European Outdoor Media OÜ, Selver AS, KIA Auto AS ja Viking Motors AS ning 26.08.2014 maksuotsustega nr 5-1.1/596, 5-1.1/597 ja 5-1.1/598 JCDecaux Eesti OÜ, Clear Channel Estonia OÜ ja OÜ Megameedia Grupp tagastustaotlused vastavalt perioodide juuni 2011−juuni
4(13)
3-14-51868 2014 ja juuli 2011−juuli 2014 osas rahuldamata, määras reklaamimaksud tasumisele ja luges vastavasisulise kohustuse ühtlasi täidetuks.
5.Prisma Peremarket AS, Rimi Eesti Food AS, Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS, TKM Beauty Eesti OÜ, Kaubamaja AS, Neste Eesti AS, Northern European Outdoor Media OÜ, Selver AS, KIA Auto AS ja Viking Motors AS esitasid 25.08.2014 Tallinna Halduskohtule ühise kaebuse Tallinna Ettevõtlusameti 25.07.2014 maksuotsuste nr 5-1.1/559, 5-1.1/560, 5-1.1/561, 5-1.1/562 ning 28.07.2014 maksuotsuste nr 5-1.1/563, 5-1.1/564, 5-1.1/566, 5-1.1/567, 5-1.1/568 ja 5-1.1/569 tühistamiseks ning ettekirjutuse tegemiseks kaebajate 27.06.2014 reklaamimaksu tagastamise taotluse koheseks täitmiseks või alternatiivselt taotluste uuesti läbivaatamiseks (haldusasi nr 3-14-51868). JCDecaux Eesti OÜ, Clear Channel Estonia OÜ ja OÜ Megameedia Grupp esitasid 25.09.2014 Tallinna Halduskohtule ühise kaebuse Tallinna Ettevõtlusameti 26.08.2014 maksuotsuste nr 5-1.1/596, 5-1.1/597 ja 5-1.1/598 tühistamiseks ning ettekirjutuse tegemiseks kaebajate 30.07.2014 reklaamimaksu tagastamise taotluse koheseks täitmiseks või alternatiivselt taotluste uuesti läbivaatamiseks (haldusasi nr 3-14-52218). Tallinna Halduskohus liitis 13.01.2015 määrusega haldusasjad ühte menetlusse numbriga 3-14-51868. 1) Reklaamiseaduse regulatsioon on vastuolus PS §-s 113 sätestatud seadusereservatsiooniga ega ole formaalselt põhiseaduspärane, kuna sätestab reklaamimaksu tasumise kohustuse, kuid ei määra kindlaks selle kohustuse olulisi elemente. Kõik maksuõigussuhte kohustuslikud elemendid – maksumaksja, maksu objekt, maksumäär, maksu saaja, maksu tasumise kord ja tähtpäev – peavad olema kindlaks määratud seaduses (Riigikohtu 23.03.1998 lahend nr 3-4-1-2-98). Neid kohustuslikke elemente ei saa sätestada täitevvõimu määrusega. Kohalik omavalitsus võib tulenevalt PS §-st 113 sätestada avalik-õigusliku kohustuse olemuslikud elemendid üksnes siis, kui selleks on olemas piisavalt määratletud seadusandja volitus ning vastav volitus on kooskõlas PS-ga. Reklaamimaksu osas ei vasta KoMS regulatsioon PS-s sätestatud põhimõtetele ning on vastuolus PS §-ga 3 (üldine seadusereservatsiooni põhimõte), §-ga 11 (õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega) ning §-ga 113 (maksupõhiõigus). PS § 113 kehtib kõigi avalik-õiguslike kohustuste suhtes. Kohaliku omavalitsuse (KOV) üksuste poolt kehtestatud kohalikele maksudele ei saa kehtida leebemad nõuded kui riiklikele maksudele. Isikute põhiõiguste seisukohalt oleks sellisel juhul tegemist ebavõrdse kohtlemisega. PS § 157 lg 2 ei ole ülimuslik PS §-de 3 ja 113 suhtes. KOV finantsgarantii ei võimalda avalik-õiguslikke kohustusi kehtestada vastuolus PS §-ga 113. PS § 157 lg 2 ei luba lahendust, kus KoMS kehtestab vaid kohalike maksude nimekirja ning kõik ülejäänu, alates maksuobjekti defineerimisest ja lõpetades maksumäärade sätestamisega jääb ilma igasuguste piiranguteta täielikult KOV kindlaks määrata. Seadusereservatsiooni rikkumisest tulenevat KOV omavoli võimalust ilmestab ka see, et KOV ametnikel on suured õigused otsustamaks seda, millistel tingimustel ja mida maksustada. Reklaamimaksu osas maksukohustuslase kahjuks tehtavate muudatuste suhtes ei kehti maksukorralduse seaduse (MKS) § 41, mille kohaselt peab maksuseaduse, samuti selle muudatuse vastuvõtmise ja jõustumise vahele üldjuhul jääma vähemalt kuus kuud. 2) Reklaamimaks on ka materiaalselt PS-ga vastuolus, kuna reklaamimaksu objekt on seaduses määratlemata. Kohalikud omavalitsused nõuavad reklaamimaksu tasumist erinevatelt maksuobjektidelt erinevates määrades ning erinevate kordade järgi, mistõttu puudub maksukohustuslastel arusaam, mida, millal ja kuidas võib reklaamimaksuga maksustada. See ei ole kooskõlas PS §-s 13 sätestatud määratletuse põhimõttega. KOV-de poolt oma suva järgi maksuobjekti ning -määra kehtestamine takistab ka kaupade ja teenuste vaba liikumist, mis on vastuolus KoMS § 4 lg-ga 2. KOV-del on reklaamimaksu kehtestamisel sisuliselt piiramatu diskretsioon, mis ei ole PS-ga kooskõlas. KOV-de piiramatu kaalutlusruum on viinud selleni, et kohustatud isikutel ei ole võimalik piisava täpsusega maksukohustuse ulatust ette näha. 5(13)
3-14-51868 3) Otsustes toodud etteheited menetluslike eksimuste kohta ei ole põhjendatud. Vastuolu tõttu PS-ga ei saa maksumäärust ka deklaratsiooni esitamise tähtaja ning sellest tulenevalt nõuete aegumise küsimuses kohaldada. Üldiselt on maksudeklaratsioonide esitamise kohustus alles maksustamisperioodile järgneval kuul. Samast loogikast tuleks lähtuda ka reklaamimaksu deklaratsiooni esitamise tähtajaga seoses – juunis ja juulis 2011 tasumisele kuuluva reklaamimaksu deklareerimise tähtaeg oleks pidanud õiguspärase deklaratsiooni esitamise regulatsiooni korral saabuma alles vastavatel kuudel juulis ja augustis 2011. Otsused ei ole põhjendatud ka intressi maksmisest keeldumise osas. MKS § 116 sätestab maksuhalduri poolt maksumaksjale tasutava intressi maksmise eeldused. Intressi tasumise kohustus kaebust puudutava perioodi osas tuleneb riigivastutuse seadusest ja Euroopa Liidu Kohtu praktikast, mille kohaselt tuleb intressi tasuda alates maksu alusetult tasumise kuupäevast ning sõltumata tagastustaotluse esitamise ajahetkest.
6.Tallinna linn palus jätta kaebused rahuldamata. Kaebajad on reklaamimaksu kulu edasi kandnud nendelt teenuseid ostnud äriühingutele. Maksuotsusega määratud summad ja kaebustes taotletavad summad on erinevad. PS § 113 ja § 157 lg 2 sõnastus ning neis sisalduv volitusnorm on erinevad − riiklikud maksud peavad olema seadusega sätestatud ja kehtestatud ning kohalikud maksud peavad olema seaduses vaid sätestatud. PS § 157 lg-s 2 nimetatud nõue, mille kohaselt võib kohaliku maksu kehtestada seaduse alusel, on täidetud juhul, kui seadus annab KOV-le volituse kehtestada oma territooriumil konkreetne kohalik maks. Volitus kehtestada reklaamimaks tuleb KoMS § 5 lg-st 5 ning selline õigus kuulub vastustaja finantsgarantii struktuuri. Kohalikku maksu kehtestav KOV volikogu maksumäärus on maksuseadusega sarnase õigusjõuga. Kaebajad pole kordagi väitnud ega tõendanud, et reklaamimaksu määr ka tegelikult takistaks kaupade või teenuste vaba liikumist.
7.Tallinna Halduskohus jättis 30.11.2015 otsusega kaebused rahuldamata. 1) Kohustamisnõuetega seonduvad summad ei lange küll kõigil juhtudel kokku maksuotsustes kindlaksmääratuga, kuid kaebajate selgituste kohaselt on summade erinevus põhjustatud ettemaksust või siis sellest, et vastustaja ei lahendanud tagastusnõuet perioodi 01.06.2011−26.06.2011 või siis perioodi 01.07.2011−29.07.2011 eest tasutud reklaamimaksu osas ja nõude suuruse puhul on õige lähtuda kaebuses nimetatud või hiljem täpsustatud summadest. Kaebajate tagastusnõudeid ei jäetud rahuldamata pelgalt kaebajate (võimalike) menetluslike minetuste tõttu, vaid seetõttu, et vastustaja hinnangul ei ole reklaamimaksu regulatsioon põhiseadusega vastuolus, mistõttu ei saanud ka varasemalt aset leidnud reklaamimaksu tasumist pidada ilma õigusliku aluseta toimunud tasumiseks. Regulatsiooni põhiseaduspärasuse korral puudub kohustamisnõuete rahuldamise alus ka nende tagastusnõuete summade osas, mis ületavad vaidlustatud haldusaktides märgitut ning mida vaidlustatud haldusaktide resolutsioonid otseselt ei kajasta. 2) KoMS § 10 lg-d 2, 4 ja 5 ei ole vastuolus PS §-dega 3 ja 113. Reklaamimaksu alase õigussuhte elemendid ei pea olema ilmtingimata seadusega kindlaks määratud. Riigikohtu 22.12.2000 lahendis nr 3-4-1-10-00 ei käsitletud kohalike omavalitsuste pädevust seonduvalt kohalike maksude kehtestamisega. Samuti ei käsitlenud Riigikohus kohalike omavalitsuste pädevust seonduvalt kohalike maksudega lahendis nr 3-4-1-34-14. Riiklike maksude kehtestamise tingimusi ei saa üle kanda kohalikele maksudele, sest selles osas kehtivad erinormina PS § 154 ja § 157 lg 2. PS § 157 lg 2 lubab kohalikul omavalitsusel maksu kehtestada, kui selline maks on seaduses ette nähtud. PS § 113 reguleerib riiklikke avalik-õiguslikke kohustusi ning § 157 lg 2 kohalikke koormisi. Seega reguleerivad need normid erinevaid õigusküsimusi, olles seejuures võrdse õigusjõuga.
6(13)
3-14-51868 3) Ühegi maksu puhul, olgu see riiklik või kohalik maks, ei ole garantiid, et seaduse või määrusega kehtestatud maksumäära ei muudeta. Maksumäärus peab arvestama kõiki PS-ga kaitstavaid õigusi ja vabadusi. Nii näiteks tuleb maksumääruse vastuvõtmisel arvestada võrdse kohtlemise, proportsionaalsuse, õiguskindluse ja sotsiaalriigi põhimõtet, austada eraelu puutumatust ja ettevõtlusvabadust. Samuti peab kohalik omavalitsus konkreetset maksumäära või selle vahemikku kehtestades arvestama maksuõiguse üldpõhimõtetega. Kohaliku omavalitsuse diskretsioon kohaliku maksu kehtestamisel ei ole piiramatu, vaid on seotud selle piiride ning diskretsioonireeglitega. Nende põhimõtete rikkumise korral on võimalik kaitsta oma õigusi kohtu kaudu. Kohaliku omavalitsuse pädevus reklaamimaksu kehtestamiseks tuleneb otseselt KoMS-st, milles on määratletud ka maksuobjekt. KoMS § 10 lg-st 1 tulenevalt kuuluvad maksustamisele reklaam ja kuulutused. Reklaami mõiste on sätestatud reklaamiseaduses. 4) Kuivõrd KoMS § 10 lg-d 2, 4 ja 5 ega reklaamimaksu alane regulatsioon laiemas tähenduses ei ole põhiseadusega vastuolus, puudub alus ka Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määruse nr 44 kohaldamata jätmiseks selle väidetava vastuolu tõttu põhiseadusega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Prisma Peremarket AS, Rimi Eesti Food AS, Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS, TKM Beauty Eesti OÜ, Kaubamaja AS, Neste Eesti AS, Northern European Outdoor Media OÜ, Selver AS, KIA Auto AS, Viking Motors AS, JCDecaux Eesti OÜ, Clear Channel Estonia OÜ ja OÜ Megameedia Grupp paluvad apellatsioonkaebustes Tallinna Halduskohtu 30.11.2015 otsus tühistada ja uue otsusega kaebused rahuldada. 1) Kaebuste rahuldamine sõltub sellest, kas maksuotsuste õiguslikuks aluseks olev KoMS § 10 on põhiseadusega kooskõlas. Reklaamimaks kui kohalik maks on avalik-õiguslik rahaline kohustus ja Riigikohtu praktika kohaselt kuuluvad lisaks riiklikele maksudele ka kõik teised avalik-õiguslikud rahalised kohustused PS § 113 kaitsealasse (Riigikohtu 22.12.2000 otsus nr 3-4-1-10-00, p 30; Riigikohtu 15.12.2015 otsus nr 3-2-1-71-14, p 91). Riigikohus kinnitas lahendis nr 3-2-1-71-14, et PS § 113 kaitsealas on kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused, sõltumata sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse. Kohaliku maksu näol on ilmselgelt tegemist avalik-õigusliku rahalise kohustusega, kuna kohaliku maksu tasumist nõutakse avalik-õigusliku suhte raames ning KoMS alusel kohaliku omavalitsuse poolt. 2) KoMS § 10 ei sisalda maksu ülem-ja alammäära ning on seega vastuolus PS §-ga 113, mille kohaselt kõik maksuõigussuhte kohustuslikud elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses. Kohaliku maksu osas ei saa seadusliku aluse nõue olla täidetud selliselt, et KoMS-s nimetatakse kohalik maks ja kõik ülejäänu, alates maksuobjekti defineerimisest ja lõpetades maksumäärade sätestamisega jääb ilma igasuguste seadusandlike piiranguteta täielikult KOV kindlaks määrata. Halduskohtu otsus on ilmselges vastuolus Riigikohtu senise praktikaga PS § 113 ja § 157 lg 2 kohaldamise osas ning eirab Riigikohtu asjakohaseid lahendeid nr 3-4-1-34-14 (jäätmeseaduse lahend) ning nr 3-2-1-71-14 (taastuvenergia tasu lahend). Riigikohtu seisukohtade järgi on seadusandja poolt avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamise õiguse delegeerimine omavalitsusüksusele põhiseadusega kooskõlas juhul, kui kõik avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid on PS §-st 113 tulenevalt kindlaks määratud seaduses – üksikute elementide osas ei ole lubatud otsustusõiguse delegeerimine täitevvõimule (Riigikohtu 06.01.2015 otsus nr 3-4-1-34-14, p 37). Halduskohus ei ole lahendit nr 3-4-1-34-14 otsuses käsitlenud, rikkudes sellega põhjendamiskohustust. Riigikohus viitas selles lahendis ka asjakohastele lahenditele, mida halduskohus ei ole analüüsinud (Riigikohtu 19.12.2013 otsus nr 3-4-1-22-03, p 19; 26.11.2007 otsus nr 3-4-1-18-07, p 24; 01.07.2008 otsus nr 3-4-1-6-08, p-d 40–41; 08.06.2010 otsus nr 3-4-1-1-10, p 58). Riigikohtu otsusest nr 3-4-1-34-14 järeldub järgmine: 1) PS § 113 kohaldub ka kohalike omavalitsuste poolt kehtestatud avalik-õiguslike 7(13)
3-14-51868 rahaliste kohustuste osas; 2) PS § 157 lg 2 ei välista PS § 113 kohaldamist, PS § 157 lg 2 annab küll KOV-le õiguse rahalise kohustuse kehtestamise delegeerimiseks, kuid see delegeerimine peab vastama PS § 113 nõuetele; 3) maksusuhte üksikute elementide osas ei ole lubatud otsustusõiguse delegeerimine KOV-le. Riigikohtu juhised on kohaldatavad reklaamimaksu kui kohaliku omavalitsuse kehtestatud avalik-õigusliku rahalise kohustuse osas. Olukord, kus ühel juhul KOV poolt seaduse alusel kehtestatud avalik-õigusliku rahalise kohustuse osas kehtiks PS § 113, teise osas aga mitte, oleks vastuolus võrdse kohtlemise nõudega. 3) Kohalike maksude kehtestamine riivab mitut põhiõigust. Selle riive eest kaitsevad põhiõiguste kandjaid PS §-d 3 ja 113. PS § 113 eesmärgiks on tagada, et kehtestatava maksukoormuse oluliste elementide kindlaksmääramise vastutus lasuks seadusandjal. Ainult selliselt on tagatud isikute põhiõigused. Riigikohus selgitas lahendis nr 3-2-1-71-14, et taastuvenergia tasu on PS §-s 113 nimetamata avalik-õiguslik rahaline kohustus sui generis ning ka sellisele rahalisele kohustusele laieneb PS §-st 113 tulenev isiku subjektiivne õigus. Järelikult laieneb Riigikohtu arvates PS §-st 113 tulenev isiku põhiõigus kõigile avalik-õiguslikele rahalistele kohustustele. Kui kohalike maksude osas ei kehtiks PS § 113, oleks kohalikul omavalitsusel õigus kehtestada ükskõik millised maksumäärad ning defineerida maksuobjekt ja muud olulised maksusuhte elemendid. See oht on ka realiseerunud ning Tallinna linn on määratlenud maksuobjekti laialt ja ennustamatult. Samuti on Tallinna linnal plaanis ilma sisuliste põhjendusteta tõsta reklaamimaksu määra alates 2017. aastast. Kui maksuobjekt, -määr ning muud maksuõigussuhte olulised elemendid oleksid reguleeritud seaduse tasandil, nagu nõuab PS, siis ei esineks sellist õigusselgusetust ning maksumäära tõstmise soovi korral oleks seadusandjal kohustus tuua välja ka sellekohased sisulised põhjendused. 4) KoMS § 10 ei vasta määratletuse põhimõttele. KoMS § 10 kohaselt on maksuobjekti määratlemine jäänud suures osas KOV volikogu pädevusse. KOV-de piiramatu kaalutlusruum on viinud selleni, et kohustatud isikutel ei ole võimalik piisava täpsusega maksukohustuse ulatust ette näha. Riigikohtu seisukohtadest järeldub üheselt, et maksuobjekt peab olema sätestatud vastavas maksuseaduses (Riigikohtu 26.11.2007 otsus nr 3-4-1-18-07, p 29). Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et KoMS § 10 ei sisalda viidet reklaamiseadusele. Seega on ebaõige halduskohtu järeldus, et maksuobjekti on võimalik piisavalt täpselt määratleda reklaamiseaduses antud reklaami definitsiooni kaudu. 5) Halduskohus on rikkunud põhjendamiskohustust, jättes sisuliselt käsitlemata kõik kaebajate viidatud Riigikohtu lahendid. Nimetatu on viinud ebaõige kohtuotsuseni.
9.Tallinna linn palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata. 1) Reklaamimaksu kehtestamine on kooskõlas PS-ga. PS § 113 ja § 157 lg 2 sõnastused ning neis sisalduvad volitusnormid on erinevad – riiklikud maksud (PS § 113) peavad olema seadusega sätestatud ja kehtestatud ning kohalikud maksud (PS § 157 lg 2) peavad olema seaduses vaid sätestatud. Kohaliku omavalitsuse autonoomia sisuks on kohaliku omavalitsuse õigus kehtestada makse, mida seadus kohaliku maksuna tunnustab, ning neid makse koguda. Seadusandja saab sätestada kohalikud maksud, kuid ei saa neid ise kehtestada. Volitus kehtestada reklaamimaks tuleb KoMS § 5 lg-st 5 ning selline õigus kuulub vastustaja finantsgarantii hulka. Kohaliku omavalitsuse volitus kohaliku maksu kehtestamiseks seaduse alusel tuleneb otse PS § 157 lg 2 sõnastusest. Aluse reklaamimaksu kehtestamiseks annab KoMS § 5 p 5 ja § 10. Järelikult on reklaamimaks seaduses (KoMS) ette nähtud maks, mille kehtestamise õigus on kohalikul omavalitsusel. Kohaliku maksu kehtestamine on KOV õigusloomeline pädevus, mis seadusereservatsiooni põhimõttest tulenevalt peab arvestama MKS-s ja KoMS-s ette nähtud nõudeid. Kohalikku maksu kehtestav KOV volikogu maksumäärus on maksuseadusega sarnase toime ja eesmärgiga. Ka Riigikohus ei ole asunud 8(13)
3-14-51868 seisukohale, et põhiseadus keelab kohalikul omavalitsusel maksumäärusega kohaliku maksu tingimusi sätestada, kui vastava maksu kehtestamise õigus tuleneb seadusest. 2) Kohaliku maksu oluliste elementide kindlaks määramise õiguse delegeerimine KOV-le ja selle ette nägemine määruses on kooskõlas PS § 157 lg-ga 2, MKS-ga, KoMS-ga ning õigusteoorias ja -praktikas esitatud ning kujunenud arusaamadega. Kui KoMS näeb reklaamimaksu ette kohaliku maksuna ja sätestab kohaliku omavalitsuse õiguse maksumääruse andmiseks (MKS § 4 lg 2 ja KoMS § 2 lg 1) ning volituse reklaamimaksu elemendi kindlaks määramiseks (nt maksumäär, KoMS § 10 lg 4 ja MKS § 4 lg 2), siis on kohalikul omavalitsusel ka seadusest tulenev õigus anda maksumäärusi vastava maksu kehtestamiseks, otsustades maksumäära suuruse üle ja järgides seaduses sätestatud maksu kehtestamise tingimusi ja maksuõiguse üldisi põhimõtteid. PS §-st 157 ei tulene, et seadusandja peaks ise kõik maksu tasumise tingimused sätestama ammendavalt seaduses. Seadusereservatsiooni põhimõte jätab seadusandjale valikuvõimaluse otsustada kõige mõistlikuma maksuregulatsiooni kehtestamise üle ning vajadusel õiguse delegeerida maksukohustuse tingimuste kindlaksmääramine kohalikule omavalitsusele. Reklaamimaksu maksuõigussuhte elemendid on seaduse tasandil sätestatud määral, mis on piisav kohaliku maksu kehtestamiseks ja maksu õiguspäraseks rakendamiseks. 3) Maksuobjekt on määratletud. Vastustaja on määrusega maksuobjekti määratlemisel lähtunud KoMS-st ja reklaamiseadusest, mis käsitlevad maksuobjekti arusaadavalt. Määruse nr 44 § 1 lg 1 p-s 1 käsitletakse reklaami mõistet vastavalt reklaamiseadusele ning maksuobjekti lähtudes KoMS § 10 lg-st 1. PS-st ei tulene, et reklaami definitsioon peab olema sätestatud just KoMS-s. Reklaami definitsioon on seaduse tasandil reguleeritud reklaamiseaduses, mis on samuti õigustloov akt. Kaebajate väited võiks olla asjakohased, kui reklaami mõistet poleks seaduses üldse sätestatud või oleks reklaami mõiste sätestatud õigusaktides erinevalt ning seetõttu poleks tuvastatav, mida reklaamina mõistetakse. Tegemist ei ole ka määratlemata õigusmõistega. Asjaolu, et tekkida võib vaidlus, mida reklaamina käsitada, ei tähenda veel, et maksuobjekt oleks seaduses määratlemata. Õiguskantsler on analüüsinud KoMS ning reklaamimaksu regulatsiooni kooskõla PS-ga ning tuvastanud, et KoMS ja reklaamimaks on PS ning Riigikohtu praktikaga kooskõlas. 4) Halduskohus ei pidanud analüüsima kõiki kaebajate poolt välja toodud Riigikohtu lahendites esitatud seisukohti. Haldusasjas nr 3-4-1-34-14 taandus vaidluse põhiküsimus asjaolule, kas jäätmete käitlemine on laiemas plaanis riigielu küsimus. Tegemist ei olnud reklaamimaksu vaidlusega seotud kaasusega. Apellatsioonkaebustes viidatud lahendist nr 3-2-1-71-14 on kaebajad teinud liiga üldistavad järeldused. Selles lahendis vaidluse all olnud taastuvenergia tasu ja reklaamimaks on olemuslikult erinevad institutsioonid ning neid ei saa võrdsustada. Maks, sh reklaamimaks on olemuslikult fiskaalne, tasul seda eesmärki pole. Tasu suurus sõltub konkreetselt kulu suurusest. Ebaõige on kaebajate väide, et sellest lahendist tulenevalt peavad kõik reklaamimaksu alase õigussuhte elemendid olema seadusega kindlaks määratud. Tegelikult on Riigikohus lahendi p-s 98 selgitanud, et taastuvenergia tasu formaalset põhiseaduspärasust ei väära ka asjaolu, et taastuvenergia tasu määr ei ole konkreetse suurusena seaduses sätestatud, vaid jäetud eraõigusliku juriidilise isiku määrata. 5) Kaebajad on seni saanud täita reklaamimaksu kohustust. Reklaamimaksu regulatsioon pole olnud põhiseadusvastaselt õigusselgusetu. Põhiseadusvastase õigusselgusetusega oleks tegemist juhul, kui tõlgendamisel tekkinud küsimusi ei oleks võimalik mõistlikult kõrvaldada ka normide eesmärki ja kujunemislugu, teisi õigusakte, õiguse üldpõhimõtteid jms arvesse võttes ning selline selgusetus takistaks seadusest tulenevaid kohustusi kindlaks teha ning täita (Riigikohtu 14.10.2015 otsus nr 3-4-1-23-15, p 98). Praegusel juhul ei ole niisugust olukorda tekkinud, sest reklaami mõiste tuleneb reklaamiseadusest. 9(13)
3-14-51868
10.JCDecaux Eesti OÜ, Clear Channel Estonia OÜ ja OÜ Megameedia esitasid 07.04.2017 ringkonnakohtule kaebusest loobumise avaldused ning palusid tagastada pool asjas tasutud riigilõivust. Tallinna Ringkonnakohus võttis 20.04.2017 määrusega vastu JCDecaux Eesti OÜ, Clear Channel Estonia OÜ ja OÜ Megameedia Grupp 07.04.2017 esitatud kaebusest loobumise avaldused, tühistas Tallinna Halduskohtu 30.11.2015 otsuse osas, millega jäeti JCDecaux Eesti OÜ, Clear Channel Estonia OÜ ja OÜ Megameedia Grupp kaebused rahuldamata ning lõpetas JCDecaux Eesti OÜ, Clear Channel Estonia OÜ ja OÜ Megameedia Grupp kaebuste osas haldusasja menetluse.
11.Kaubamaja AS, Neste Eesti AS, Northern European Outdoor Media OÜ, Prisma Peremarket AS, Rimi Eesti Food AS, Selver AS, KIA Auto AS, Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS, TKM Beauty Eesti OÜ ja Viking Motors AS esitasid ringkonnakohtule 17.04.2017 täiendavad seisukohad. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-48-16 jõudnud lõppjäreldusele, et Pärnu reklaamimaksu kontekstis on kohalike maksude regulatsioon põhiseadusega kooskõlas. Praeguses vaidluses esineb aga asjaolusid, mis erinevad oluliselt Pärnu reklaamimaksuga seonduvast vaidlusest. 1) KoMS § 10 lg 4 tuleb jätta kohaldamata vastuolu tõttu Euroopa kohaliku omavalitsuse hartaga (harta), kuivõrd maksu alam- ja ülemmäära kehtestamata jätmine on vastuolus harta art 9 lg-ga 3. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-48-16 vastavale artiklile küll viidanud, kuid ei ole pööranud tähelepanu harta art 9 lg 3 teisele poolele – maksu suuruse võivad omavalitsusüksused määrata seadusega lubatud piires. Lauseosa „seadusega lubatud piires“ tähendab, et seadusandja peab määrama vahemiku, milles maksu saab kehtestada. Seda kinnitab harta ingliskeelse teksti lauseosa “within the limits of statute, they have the power to determine the rate“. Kuivõrd KoMS § 10 lg 4 ei ole seadnud omavalitsusüksuse kehtestatud reklaami-maksule piire, ei ole see kooskõlas harta art 9 lg-ga 3. Harta näol on tegemist Riigikogu ratifitseeritud välislepinguga, millel on vastavalt PS § 123 lg-le 2 prioriteet Eesti seaduste või muude aktide suhtes ning kohtul tuleb seetõttu jätta KoMS § 10 lg 4 kohaldamata. 2) Riigikohtu praktika küsimuses, kas omavalitsusüksuse poolt avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamisel on erinormiks PS § 113 või § 157 lg 2, ei ole järjekindel. Lahendis nr 3-3-1-48-16 andis Riigikohus prioriteedi PS § 157 lg-le 2. Samas tuleneb Riigikohtu lahendi nr 3-4-1-34-14 p-st 37, et Riigikohtu arvates peab PS § 157 lg 2 alusel avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamine olema kooskõlas PS §-ga 113 ehk prioriteet on antud PS §-le 113. KOV kehtestatud avalik-õigusliku rahalise kohustuse puhul ei saa PS § 157 lg 2 olla ühel juhul üldnorm ja teisel juhul erinorm. 3) Tallinna reklaamimaks on Pärnu reklaamimaksuga võrreldes intensiivsem, mistõttu jätab reklaamimaksu ülem- või alammäära kehtestama jätmine isiku kohtuliku kaitseta. Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-48-16 p-st 59 järeldub kaks vastuolulist järeldust. Esiteks järeldus sellest, et kui reklaamimaksuga kaasnev põhiõiguste riive on intensiivsem kui Pärnu reklaamimaksu vaidluses, siis nõuab põhiseadus reklaamimaksu määra, sh ülem- või alammäära sätestamist seaduses. Teiseks järeldus sellest, et isikul puudub õigus kohtulikule kaitsele, sõltumata sellest, kui intensiivne on reklaamimaks. Mõlemad järeldused ei saa samaaegselt olla kooskõlas PS §dega 13 ja 14. Tallinnas on reklaamimaksuga kaasnev põhiõiguste riive oluliselt intensiivsem kui Pärnus. Näiteks on Tallinna Linnavalitsus kohustanud ühes reklaamimaksuvaidluses tasuma reklaamimaksu kümne nädala eest vähemalt vahemikus 23 184 kuni 34 776 eurot (haldusasi nr 3-15-279). Aastas tuleks sellel maksukohustuslasel maksta reklaamimaksu kokku kuni 182 000 eurot. See maksusumma on aga vaieldamatult intensiivne põhiõiguste riive. Kuna praeguses vaidluses on võrreldes Pärnu reklaamimaksu vaidlusega põhiõiguste riive oluliselt intensiivsem, tuleb lugeda KoMS § 10 lg-s 4 reklaamimaksu alam- ja ülemmäära sätestamata jätmine põhiseadusevastaseks. Juhul, kui ringkonnakohtu arvates ei ole 182 000 euro maksmise 10(13)
3-14-51868 kohustus intensiivne põhiõiguste riive, paluvad kaebajad selgitada, millist maksusummat võib reklaamimaksuna pidada intensiivseks. Kaebajatel ei ole võimalik järgida Riigikohtu soovitust avaldada reklaami teistes omavalitsusüksustes või kasutada teisi reklaami avalikustamise võimalusi. Praeguses asjas vaidluse all olevast reklaamist on enamus paigaldatud kaubanduskeskuste hoonetele või sissepääsu lähedale ja tanklate valgustulpadele. Reklaami füüsiline eraldamine reklaamitavast objektist ei ole mõistlik.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Kaubamaja AS, Neste Eesti AS, Northern European Outdoor Media OÜ, Prisma Peremarket AS, Rimi Eesti Food AS, Selver AS, KIA Auto AS, Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS, TKM Beauty Eesti OÜ ja Viking Motors AS apellatsioonkaebuste rahuldamiseks puuduvad alused ning Tallinna Halduskohtu 30.11.2015 otsus jääb muutmata. Halduskohus ei ole kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud menetlusnorme.
13.KoMS § 5 p 5 sätestab ühe kohaliku maksuna reklaamimaksu. KoMS § 10 lg 1 järgi maksavad reklaamimaksu füüsilised ja juriidilised isikud omavalitsuse territooriumile paigaldatud, samuti omavalitsuse territooriumil elunevatele ja asuvatele füüsilistele ja juriidilistele isikutele kuuluvatena registreeritud ühissõidukitele paigaldatud kuulutustelt ja reklaamilt. KoMS § 10 lg 2 annab kohalikule omavalitsusele õiguse kehtestada maksustamisele kuuluvate kuulutuste ja reklaami ning nende paigutuskohtade loetelu ning KoMS § 10 lg-st 4 tuleneb kohalikule omavalitsusele õigus kehtestada reklaamimaksu määr. KoMS § 10 lg-st 5 tulenevalt on maksumaksja kohustatud esitama maksuhaldurile maksudeklaratsiooni, mille vormi ja esitamise tähtpäeva kehtestab volikogu ning tasuma reklaamimaksu omavalitsuse eelarvesse volikogu poolt kehtestatud tähtajaks. Tallinna Linnavolikogu on kehtestanud Tallinna linna haldusterritooriumil tasumisele kuuluva reklaamimaksu tingimused 17.12.2009 määrusega nr 44. Kaebajad on halduskohtule esitatud kaebustes palunud tunnistada KoMS § 10 lg-d 2, 4 ja 5 ning määrus nr 44 PS §-dega 3 ja 113 vastuolus olevaks põhjusel, et seaduses ei ole sätestatud kõiki maksuõigussuhte kohustuslikke elemente. Apellatsioonkaebustes on kaebajad jätkuvalt seisukohal, et reklaamimaksu regulatsioon ei ole kooskõlas PS §-dega 3 ja
113.Ringkonnakohus kaebajate eeltoodud seisukohaga ei nõustu.
14.Riigikohus on käsitlenud KoMS § 10 põhiseaduspärasust viimati haldusasjas nr 3-3-1-48-16 (eelnevates kohtuastmetes haldusasi nr 3-14-52223). Sarnaselt praeguse asjaga palusid ka selles haldusasjas ettevõtjad, kes avaldasid kohaliku omavalitsuse, konkreetsel juhul Pärnu linna haldusterritooriumil reklaami, kontrollida KoMS § 10 lg-te 2, 4 ja 5 ja kohaliku omavalitsuse kehtestatud reklaamimaksu määruse (Pärnu Linnavolikogu 16.12.2010 määruse nr 43 „Reklaamimaksu kehtestamine“) põhiseaduspärasust.
15.Riigikohtu üldkogu selgitas PS § 113 ja § 157 lg 2 omavahelist suhet 27.10.2016 otsuses nr 3-3-1-48-16 (otsus), leides, et kohalike maksude kehtestamisel tuleb lähtuda PS § 157 lg-s 2 sätestatust. Üldkogu hinnangul räägib selle kasuks põhiseaduse süstemaatiline tõlgendamine. PS § 113 paikneb põhiseaduse VIII peatükis, milles sätestatakse riigi rahandust ja riigieelarvet puudutavad põhimõtted. PS § 157 seevastu asub põhiseaduse XIV peatükis, mis sätestab kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikud alused. Põhiseaduse konkureerivate sätete tõlgendamisel tuleb aga üldjuhul eelistada õigussuhet spetsiifilisemalt reguleerivat normi (otsuse p 43). Nii nagu PS § 113, on ka PS § 157 lõike 2 seadusliku aluse nõue üldise seadusereservatsiooni põhimõtte (PS § 3 lg 1 esimene lause) väljendus ja selle kohaldamisel tuleb arvestada muu hulgas reguleeritavate küsimuste olulisust. Seejuures võivad kohalike maksude kehtestamisel põhiseadusest tulenevad formaalsed nõuded olla erinevad riiklikele maksudele kehtivatest nõuetest. Kohaliku omavalitsuse volikogu on demokraatlikult legitimeeritud organ, kellele kohaliku omavalitsuse valijaskond on andnud õiguse otsustada kohaliku elu küsimusi (otsuse p 44). Eeltoodud Riigikohtu seisukohtade valguses on alusetu 11(13)
3-14-51868 kaebajate seisukoht, et Riigikohtu praktika PS § 113 ja § 157 lg 2 omavahelise suhestumise osas ei ole järjekindel. Riigikohtu praktika pinnalt saab selgelt järeldada, et PS §-i 113 ei saa kohaldada eraldiseisvalt PS § 157 lg-st 2 tulenevast kohaliku omavalitsuse õigusest kehtestada ise omavalitsuse territooriumil makse.
16.PS § 157 lg-st 2 tuleneb nõue sätestada maksuseaduses lisaks kohaliku maksu nimetamisele ka maksu objekt, maksumaksja ja maksu saaja. Maksuobjekt ja maksumaksja on maksuõigussuhet reguleeriva normi teokoosseisu olulised elemendid, mille sätestamine seaduses on vajalik põhiõiguste kaitse tagamiseks (otsuse p 47). Reklaamimaksu võimalikud objektid on seaduses kindlaks määratud (otsuse p-d 54-57). Reklaamimaksu mõiste on määratletud reklaamiseadusega ning kohaliku omavalitsuse üksus ei või maksustada reklaamina objekti, mida seadus reklaamina ei käsita (Riigikohtu 09.06.2016 otsus nr 3-3-1-7-16, p 10). Kohaliku omavalitsuse volikogul on üksnes võimalik valida, kas ja millist reklaami millises piirkonnas maksustada ning kohaliku omavalitsuse diskretsiooni piirid on maksuobjekti osas ettenähtavad. Riigikohtu hinnangul ei muuda seda seisukohta ka näited maksuobjekti erinevuste kohta kohaliku omavalitsuse üksustes, kuivõrd kohaliku omavalitsuse volikogul on seaduses ettenähtud diskretsiooni piirides õigus reklaamimaksu objekti ise kujundada (Riigikohtu 27.10.2016 määrus nr 3-3-1-48-16, p 15). Seega ei saa ka praeguse vaidluse asjaoludel asuda seisukohale, et reklaamimaksu regulatsioon oleks põhiseadusega vastuolus põhjusel, et reklaamimaksu objekt oleks seaduses piisava selguseta määratlemata.
17.Riigikohtu seisukohtade järgi ei ole PS § 157 lg-ga 2 vastuolus ka KoMS § 10 lg-st 4 kohalikule omavalitsusele tulenev õigus kehtestada reklaamimaksu määrad. PS § 157 lg 2 lubab jätta kohaliku maksu määra kohaliku omavalitsuse volikogu otsustada, kui olulisuse põhimõte ei nõua konkreetset liiki maksu puhul, et maksumäära peab sätestama seadusandja. Maksu määr ei ole maksuõigusnormi kohaldamise eeldus, vaid on seotud normi õigusliku tagajärjega. Seaduses maksu ülemmäära sätestamata jätmine ei tekita ohtu, et omavalitsusüksus hakkab maksustama olukordi, mille puhul seadus pole talle maksustamise õigust andnud, küsimus on vaid kohustuse ulatuses (otsuse p 49). Alusetud on kaebajate väited KoMS § 10 lg 4 vastuolust hartaga. Samasisulised väited on esitatud ka Riigikohtu üldkogule KoMS § 10 lg 4 põhiseaduspärasuse kontrollimisel põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-3-1-48-16. Seega puudub ringkonnakohtul alus arvata, et Riigikohus ei oleks võtnud 21.02.2017 otsuse tegemisel neid väiteid arvesse. Harta vastavat sätet ei ole põhjendatud tõlgendada kitsendavalt viisil, nagu on seda teinud kaebajad. Riigikohus selgitas viidatud otsuses, et põhiseadus ei nõua reklaamimaksu määra, sh ülem- või alammäära, sätestamist seaduses, kuna reklaamimaksuga kaasnev põhiõiguste riive ei ole intensiivne (otsuse p 59).
18.Kohus ei nõustu kaebajate väitega, et KoMS § 10 lg-s 4 reklaamimaksu alam- ja ülemmäära sätestamata jätmine tuleks lugeda praeguses vaidluses põhiseadusevastaseks, kuna võrreldes Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-48-16 vaidluse all olnud Pärnu reklaamimaksuga on Tallinna reklaamimaksu puhul põhiõiguste riive oluliselt intensiivsem. Vastab küll tõele, et Tallinna Linnavolikogu maksumäärusega on kehtestatud mõnevõrra kõrgem reklaamimaksu määr kui kehtib Pärnu linnas, kuid erinevust ei saa pidada oluliseks. Pärnu Linnavolikogu 16.12.2010 määruse nr 43 kohaselt on reklaamimaksu määr ühe ruutmeetri reklaamipinna eest 11,50 eurot kuus (määruse nr 43 § 3 lõige 1), ühistranspordivahendil eksponeeritud reklaami eest on maksu määr 76 eurot kogu ühistranspordivahendi kohta kuus ja 45 eurot ühe reklaamkülje kohta kuus (määruse nr 43 § 3 lõige 2) ning mittestatsionaarsete reklaamide puhul on maksu määr 6,39 eurot ühe mittestatsionaarse reklaamikandja kohta kuus (määruse nr 43 § 3 lõige 3). Riigikohus ei pidanud neid määrasid kõrgeks (otsuse p 60). Tallinna Linnavolikogu määruse nr 44 § 5 lg 1 erinevate redaktsioonide järgi oli Tallinna reklaamimaksu määr perioodil 01.01.2011−31.12.2011 0,32 eurot kalendripäevas ühe reklaampinna ruutmeetri kohta, perioodil 01.01.2012−31.12.2012 0,40 eurot kalendripäevas ühe reklaampinna ruutmeetri kohta 12(13)
3-14-51868 ning perioodil 01.01.2013−31.12.2016 0,45 eurot kalendripäevas ühe reklaampinna ruutmeetri kohta. Alates 01.01.2017 on maksumäär 0,55 eurot kalendripäevas ühe reklaampinna ruutmeetri kohta. Seega, kui Pärnu linnas on alates 2011. a-st olnud reklaamimaksu määr ühe ruutmeetri reklaampinna eest ühes aastas muutumatult 138 eurot (11,50x12), siis Tallinnas oli see 2011. a-l 116,80 eurot (0,32x365), 2012. a-l 146,40 eurot (0,40x366) ning 2013. ja 2014. a-l 164,25 eurot (0,45x365). Arvestades, et Tallinna ja Pärnu linna majanduslikud olud ja äritegevuse mastaabid on erinevad, ei saa neid määrade erinevusi pidada olulisteks. Riigikohus on selgitanud, et juhul, kui mõnes omavalitsusüksuses kehtestatakse liiga kõrge reklaamimaksu määr, on maksumaksjal võimalik loobuda seal reklaami paigaldamisest, ilma et see kahjustaks tema olulisi õigushüvesid. Reklaami on võimalik avaldada siis teistes omavalitsusüksustes või kasutades teisi reklaami avalikustamise võimalusi (otsuse p 59). Reklaamimaksu objekti ja määra erinevused kohaliku omavalitsuse üksustes võivad muuta kogu riigis tegutsevate reklaami paigaldajate ettevõtluse mõnevõrra keerukamaks, kuid see ei muuda seaduses sätestatud maksuelemente õigusselgusetuks (otsuse p 61). Kaebaja viide haldusasjale nr 3-15279 ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale, vaid ilmestab selgelt, et reklaamimaksu kohustuse tegelik suurus on otseses sõltuvuses reklaamimise mahust ja ettevõtja majanduslikest otsustest. Kohus saab praeguses asjas kontrollida üksnes vaidlustatud otsustes kaebajatele tasumisele määratud reklaamimaksu proportsionaalsust. Riigikohtu seisukohtadest tulenevalt ning kaebajate esitatud väidete pinnalt ei ole aga alust arvata, et kaebajate õigusi oleks praegusel juhul neile määratud maksukohustustega ebaproportsionaalselt riivatud.
19.Alusetud on kaebajate väited halduskohtu poolt põhjendamiskohustuse rikkumisest. Kohtuotsuse põhjendamiskohustus tähendab kohtu kohustust esitada kohtuotsuse põhjendavas osas (HKMS § 165) resolutsiooni (HKMS § 162) kohta selged, ammendavad, vastuoludeta ja veenvad põhjendused, mille alusel oleks kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav (Riigikohtu 27.05.2015 otsus nr 3-3-1-14-15, p 20). Praegusel juhul on need tingimused täidetud ning pelgalt kõigi kaebajate poolt viidatud Riigikohtu lahendite analüüsimata jätmine ei anna alust heita halduskohtule ette otsuse põhjendamata jätmist.
20.Eelnevatel põhjendustel ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebajad on taotlenud vastustajalt apellatsiooniastmes kantud menetluskulude väljamõistmist summas 7761,09 eurot (sh riigilõiv 5861,09 eurot ja esindajate kulud 1900 eurot). Need kulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel kaebajate enda kanda. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme
/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.