Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
18. aprill 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-15-3001
Haldusasi
IS kaebus Maksu- ja Tolliameti 28. septembri 2015. a maksuotsuse nr 12.2-5/037218 tühistamise nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – IS, esindaja v.adv Rainer Kuulme Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Martin Aas
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 8. märtsi 2016. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
IS apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta IS apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 8. märtsi 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-3001 muutmata.
2.Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastmes kantud menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 18.05.2017 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.IS deklareeris residendist füüsilise isiku 2014. a tuludeklaratsiooni tabelis 8.8 välismaal saadud töötasu summas 45 350,26 eurot, kinnipeetud tulumaksu 0 eurot. Väljamakse tegijana on näidatud Paganelle Shipping Limited.
2.Maksu- ja Tolliameti (MTA) 04.09.2015 korraldusega nr 9-1/5386 kohustati IS esitama välisriigi maksuhalduri tõend selle kohta, et saadud tulu on maksustatud või esitada parandatud andmetega 2014. aasta tuludeklaratsioon ning deklareerida välistulu tabelis 8.1. Esitatud korraldusele IS ei vastanud.
3.MTA 28.09.2015 maksuotsusega nr 12.2-5/037218 määrati IS-le tasumisele kuuluvaks tulumaksuks 2014. aasta maksustamisperioodi eest 9160,67 eurot. Maksukohustuslaste registri andmetel on IS Eesti resident ja tema alaline elukoht on Eestis. Seega on tegemist Eesti residendiga tulumaksuseaduse (TuMS) § 6 lg 1 mõttes. IS töötab meremehena Saksamaa äriühingus. Tulumaksu ei ole töötasult kinni peetud. Praegusel juhul kohaldub IS välisriigis saadud tulu maksustamisel Eesti Vabariigi ja Saksamaa Liitvabariigi vahelise tulu- ja kapitalimaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu art 15, mis reguleerib palgateenistuse maksustamisõigust Eesti ja Saksamaa vahel. Viidatud artikkel annab Eesti riigile maksustamise õiguse juhul, kui Eesti resident töötab väljaspool riiki, kus asub tema tööandja.
4.IS esitas 27.10.2015 vaide ja selle täienduse MTA 28.09.2015 maksuotsuse nr 12.25/037218 kehtetuks tunnistamiseks ning selle täitmise peatamiseks.
5.MTA 10.11.2015 vaideotsusega nr 6-1/3068-3 jäeti vaie rahuldamata. IS töötab Gibraltari lipu all sõitval laeval. Tegemist on töötamisega Gibraltaril. Võimalik maksuresidentsus Gibraltaril ei lõpeta Eesti maksuresidentsust. Isiku elukoht on Eestis ja seetõttu tuleb ta lugeda Eesti residendiks sõltumata tulu saamisest välisriigist. Esitatud ei ole TuMS § 13 lg 4 p 2 kohast välisriigi maksuhalduri tõendit. Eesti Vabariigi valitsuse ning Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendatud Kuningriigi valitsuse vahel sõlmitud tulu- ja kapitali juurdekasvu maksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise leping (maksuleping) ei ole kohaldatav, sest see ei laiene Gibraltarile. Seda kinnitab Euroopa Kohtu 19.12.2008 otsus kohtuasjades T-211/04 ja T-215/04.
6.IS esitas 01.12.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada MTA 28.09.2015 maksuotsus nr 12.2-5/037218 ning jätta menetluskulud MTA kanda. Kaebaja elab peamiselt väljaspool Eesti Vabariiki, sest laeval töötades viibib kaebaja aastas ca 10 kuud (rohkem kui 183 päeva aastas) väljaspool Eesti Vabariigi piire. Seega ei ole kaebaja elukoht tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 1 kohaselt Eestis ning kaebaja näol on tegemist mitteresidendiga. TuMS § 6 lg 3 kolmanda lause kohaselt maksab mitteresident tulumaksu ainult Eesti tuluallikast saadud tulult TuMS §-s 29 sätestatu kohaselt. Kaebaja ei ole aga saanud tulu Eesti tuluallikast, vaid välismaalt, mistõttu on maksusumma määratud valesti. ÜRO mereõiguse konventsiooni art 91 kohaselt on laeval selle riigi riikkondsus, kelle lipu all tal on õigus sõita. Laev on oma lipuriigi riikkondsuses ja allub selle jurisdiktsioonile. Seega meremees, kes töötab rahvusvahelistes vetes sõitval laeval, mis ei ole Eesti lipu all, töötab välisriigis. Kuna kaebaja töötab Gibraltari lipu all sõitval laeval, tuleb seda lugeda töötamiseks välisriigis. Gibraltar on kaebaja peamiseks töö- ja elukohaks, mistõttu toimub kaebaja tulu maksustamine Gibraltaril, mitte Eestis. 2(6)
3-15-3001 Maksulepingu art 3 lg 1 punkti b kohaselt mõiste Ühendatud Kuningriik tähistab Suurbritanniat ja Põhja-Iirimaad, sealhulgas väljaspool Ühendatud Kuningriigi territoriaalmerd asuvaid alasid, mis kooskõlas rahvusvahelise õigusega on määratletud või võidakse määratleda Ühendatud Kuningriigi mandrilava käsitlevate seaduste alusel kui alasid, kus Ühendatud Kuningriigil võivad olla õigused merepõhja ja maapõue ning neis leiduvate loodusvarade suhtes. Ühendatud Kuningriigi meretaguseks alaks on ka Gibraltar. Euroopa Kohtu 18.12.2008 otsus kohtuasjades T-211/04 ja T-215-04 ei ole asjakohane, kuna selles ei käsitleta küsimust, kas eelnimetatud maksulepingu kohaselt on sellega hõlmatud ka Gibraltar. Siiski nähtub ka viidatud Euroopa Kohtu otsusest, et Ühendkuningriik on jätnud endale Gibraltaril seadusandliku pädevuse. Maksulepingu art 15 lg 3 kohaselt võidakse välisriigi (Ühendatud Kuningriigi ja Gibraltari) ettevõtte poolt rahvusvahelises transpordis kasutatavatel meresõidukitel toimunud teenistuse eest saadud tasu maksustada selles riigis, s.o Ühendatud Kuningriigis ja Gibraltaris. IS tööandjaks oleval Saksamaa äriühingul on Gibraltari lipu all sõitvat laeva opereerides tekkinud püsiv tegevuskoht Gibraltaril. Kuna maksustamine Eestis on maksulepingu alusel välistatud, ei ole vajalik esitada MTA-le tõendeid Gibraltaril toimunud maksustamise kohta.
MTA vaidles kaebusele vastu ning jäi vaideotsuse põhjenduste juurde.
8.Tallinna Halduskohtu 11.03.2016 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ning poolte menetluskulud nende endi kanda. IS ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et ta oleks pöördunud Eesti maksuhalduri poole seoses enda residentsuse staatuse muutumisega (2014. a osas) ning maksuhaldur oleks teinud selles osas otsuse. IS ei ole esitanud ka mõne teise riigi pädeva ametiasutuse residentsustõendit, vaid on esitanud 2014. a kohta residendist füüsilise isiku tuludeklaratsiooni, käsitades ennast seega Eesti residendina. Kaebaja viibis 2014. aastal rohkem kui 183 päeva väljaspool Eesti Vabariigi piire. Samas ei saa ainuüksi nimetatud asjaolust järeldada, et ISl ei oleks 2014. aastal olnud Eestis elukohta. Isikul võib olla ka mitu elukohta ning eelkõige seondubki mitme elukoha omamine olukordadega, kui isiku elukorraldusest tulenevalt jaguneb tema füüsiline viibimine teatud ajavahemikul mitme püsiva asukoha vahel. Kaebaja viibib aastas ca 2 kuud Eestis, vastaval perioodil on ka kaebaja elukoht Eestis. Elukohaks tuleb pidada isiku elu ruumilist keskpunkti, s.o kohta, kus on isiku kodu ning millega on isik kõige enam seotud, kus ta ööbib, puhkab ja on tema isiklikud asjad. Kaebaja ei ole esitanud veenvat põhjendust ega tõendeid, et tema koduks tuleb aastaringselt (2014. aastal) pidada Gibraltari lipu all sõitvat laeva või mõnda muud asukohta väljaspool Eestit. Kui andmed isiku elukoha (kodu), eluliste huvide keskuse ja tavalise viibimiskoha osas ei võimalda residentsust selgelt määratleda, lähtutakse isiku kodakondsusest (maksulepingu art 4; OECD mudellepingu art 4). Tulumaksuseaduse ja sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu (132 SE) seletuskiri selgitab, et § 13 lõike 4 lisamisega tulumaksuseadusesse vabastatakse residendist füüsiline isik välismaal teenitud palgatulult Eestis tulumaksu tasumisest juhul, kui ta on 12 järjestikuse kuu jooksul vähemalt 183 päeval viibinud töötamise eesmärgil välisriigis. Lisaks peab välismaal töötamise eest saadud tulu olema maksustatav tulu välisriigis, mis tähendab seda, et välisriigil peab olema olnud õigus ja võimalus sellist tulu maksustada. Asjaolu, et välismaal saadud palgatulu on tulu tekkimise riigis juba maksustatud, tuleb maksukohustuslasel dokumentaalselt tõendada. Kaebaja puhul ei ole TuMS § 13 lg 4 p 2 eeldused täidetud, kuna kaebaja ei ole tõendanud, et tema 2014. a väljaspool Eestit saadud tulu on mõnes välisriigis maksustatav ja maksustatud. 3(6)
3-15-3001 Küsimus, kas kaebaja suhtes kohaldub maksuleping, ei ole praeguse vaidluse lahendamise seisukohast määrav. Maksuleping ei annaks kaebaja maksustamisel maksuotsusega tuvastatust erinevat tulemust. Maksulepingu art 15 lg-test 1 ja 3 ei tulene, et palgatulu maksustamine Eestis on välistatud. Viidatud sätetest tuleneb, et palgatulu osas on aktsepteeritud topeltmaksustamine, st palgatulu maksustamine toimub üldreeglina residentsusriigis, kuid seda võib täiendavalt maksustada ka tuluallika riigis. Küll aga sätestab maksulepingu art 23 lg 1, et kui Eesti resident saab tulu või omab kapitali juurdekasvu, mida vastavalt samale lepingule võidakse maksustada Ühendatud Kuningriigis, ja kui tema kodumaises seadusandluses puudub enamsoodustatud käsitlus, võimaldab Eesti mahaarvestuse selle residendi tulumaksust summas, mis vastab Ühendatud Kuningriigis makstud tulu- või kapitali juurdekasvu maksule. Järelikult nii residentsusriigil kui tuluallika riigil on õigus palgatulu maksustada, kuid Eesti peab residentsusriigina võimaldama Ühendkuningriigis makstud tulumaksu Eesti tulumaksust maha arvata. Seega on topeltmaksustamise vältimise kriteeriumiks tulumaksu reaalne maksmine Ühendkuningriigis. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta oleks tasunud enda 2014. a palgatulult tulumaksu Ühendkuningriigis (Gibraltaril). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
9.IS palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 08.03.2016 otsus ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebus ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja elab peamiselt väljaspool Eestit, sest laeval töötades ja elades viibib kaebaja aastas ca 10 kuud väljaspool Eesti Vabariigi piire. Seega ei ole kaebaja elukoht TsÜS § 14 lg 1 kohaselt Eestis. Lisaks ei välista TsÜS § 14 lg 1 isiku elukohana laeva. Kaebaja elu ruumiliseks keskpunktiks on Gibraltari lipu all sõitev laev, kus kaebaja elab, töötab, ööbib ja puhkab. Isiku elukoht määratakse selle järgi, kus ta tegelikult alaliselt või peamiselt elab. Kaebaja on nii maksu- kui vaidemenetluses korduvalt teavitanud vastustajat asjaoludest, mis viitasid üheselt sellele, et kaebaja näol ei ole tegemist Eesti residendiga. Kui maksumenetluses selgub, et isiku elukoht on väljaspool Eestit, tuleb sellega maksu määramisel arvestada vaatamata asjaolule, et isik ei ole täitnud TuMS § 6 lg 6 kohast residentsuse vormi. Kaebaja on ühtlasi esitanud tõendi, millest saab üheselt järeldada tema residentsust Gibraltaril – advokaadibüroo Ellul & Co 28.10.2015 õigusliku arvamuse. Laev on oma lipuriigi riikkondsuses ja allub selle jurisdiktsioonile, mistõttu meremees, kes töötab rahvusvahelistes vetes sõitval laeval, töötab välisriigis. Kuna kaebaja peamiseks töö- ja elukohaks on Gibraltar, on see ühtlasi kaasa toonud kaebaja maksuresidentsuse Gibraltaril. Ka juhul, kui lugeda kaebaja Eesti residendiks, on ta täitnud TuMS § 13 lg 4 p-s 2 sätestatud tingimuse, kuna on esitanud tõendi selle kohta, et tema tulu kuulub maksustamisele Gibraltaril. Ebaõige on seisukoht, et maksuleping ei hõlma Gibraltarit. Maksulepingu art 3 lg 1 punkti b kohaselt tähistab mõiste Ühendatud Kuningriik Suurbritanniat ja Põhja-Iirimaad, sealhulgas väljaspool Ühendatud Kuningriigi territoriaalmerd asuvaid alasid, mida kooskõlas rahvusvahelise õigusega on määratletud või võidakse määratleda Ühendatud Kuningriigi mandrilava käsitlevate seaduste alusel kui alasid, kus Ühendatud Kuningriigil võivad olla õigused merepõhja ja maapõue ning neis leiduvate loodusvarade suhtes. Nimetatud sättes on üheselt mõistetavalt viidatud Ühendatud Kuningriigi meretagustele aladele, milleks on ka Gibraltar. Euroopa Kohtu 18.12.2008 otsus kohtuasjades T-211/04 ja T-215/04 ei ole asjakohane, kuna selles ei käsitleta küsimust, kas maksulepingu kohaselt on sellega hõlmatud ka Gibraltar. Siiski nähtub ka viidatud Euroopa Kohtu otsusest, et Ühendkuningriik on jätnud endale Gibraltaril seadusandliku pädevuse. Lähtudes aga eeldusest, et kaebajal on elukoht mõlemas riigis, tuleb kohaldada maksulepingu art 4 lg 2 punkti b, mille kohaselt kui riiki, kus 4(6)
3-15-3001 on isiku eluliste huvide keskus, ei ole võimalik kindlaks määrata, loetakse teda residendiks riigis, kus ta pikemaajaliselt viibib, s.o praegusel juhul Gibraltar. Ka maksulepingu art-st 15 tuleneb, et kaebaja tulu kuulub maksustamisele Gibraltaril. Maksulepingu art 15 lg 1 kohaselt juhul, kui töö on toimunud välisriigis (Ühendatud Kuningriigis), on võimalik sellist töötasu maksustada Ühendatud Kuningriigis, sh Gibraltaril. Art 15 lg 3 kohaselt võidakse välisriigi ettevõtte poolt rahvusvahelises transpordis kasutatavatel meresõidukitel toimunud teenistuse eest saadud tasu maksustada selles riigis. IS tööandjaks oleval Saksamaa äriühingul on Gibraltari lipu all sõitvat laeva opereerides tekkinud püsiv tegevuskoht Gibraltaril. Seega, kuna maksustamine Eestis on maksulepingu alusel välistatud, ei ole vajalik esitada MTA-le tõendeid Gibraltaril toimunud maksustamise kohta.
10.MTA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud apellandi enda kanda. TuMS § 6 ja TsÜS § 14 kohaselt on residentsuse määramisel elukoha osas olulised faktilised asjaolud, mitte pelgalt teadmine, kui kaua isik Eestist eemal viibis. Elukoha olemasolu ei eelda isiku pidevat füüsilist viibimist vastavas riigis, vaid elukohana tuleb käsitada majanduslike ja isiklike huvide keskpunkti – kohta, kus on perekond, sõbrad, soetatud ja sisustatud kinnisvara. Seega on võimalik, et isiku elukoht ei ole muutunud ja teda loetakse residendiks isegi olukorras, kus ta ei ole viibinud aasta jooksul Eestis ühtegi päeva. Pigem saab kaebaja selliseks eluliseks keskpunktiks pidada Eestit, kus isik veetis eeldatavalt kogu töölt vaba aja, kus asuvad isiku perekond, kodu ja sõbrad, kui laeva, kus kaebaja viibis 2014. aastal ca 10 kuud. Kaebaja residentsust puudutavat käsitust ei toeta ka maksuleping. Residentsuse määramist reguleerib maksulepingu art 4 ja selle eesmärgiks on topeltresidentsuse kõrvaldamine. Residentsust kinnitavate asjaolude hierarhia on järgmine: eeskätt sõltub residentsus isiku elukohast, seejärel eluliste huvide keskusest ning alles kolmandana ajalisest faktorist. Eelnevast tulenevalt on kaebaja näol tegemist Eesti residendiga, kellel tuleb maksuvabastuse saamiseks esitada TuMS § 13 lg 4 p-s 2 sätestatud dokumentaalne tõend, mis kinnitaks, et maksuotsuses kajastatud tulu on juba maksustatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-st 4 tulenevalt.
12.Õige on halduskohtu käsitus kaebaja elukoha osas. Apellatsioonkaebus ei sisalda selliseid väiteid, mis annaksid ringkonnakohtule alust asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Apellatsioonkaebuses on kaebaja peaasjalikult korranud kaebuses esitatud seisukohta tema residentsuse kohta. Halduskohus on vaidlustatud otsuses põhjalikult selgitanud, millistest kaalutlustest lähtuvalt tuleb kaebaja elukohaks lugeda Eesti, mitte Gibraltar. On eluliselt usutav, et ka hoolimata sellest, et kaebaja viibis enamiku ajast aastas Gibraltari lipu all sõitval laeval, jäi kaebaja eluliste huvide keskuseks elukoht Eestis. TsÜS § 14 lg 1 ei välista küll otsesõnu võimalust määratleda isiku elukohana laeva, kuid samas ei saa laeva kaebaja elukohana käsitamist pidada praegusel juhul põhjendatuks. Konkreetse koha elukohana määramise võib välistada ka see, kui asjaoludest nähtuvalt on välistatud võimalus, et isikul puudub soov ja võimalus konkreetsesse kohta elama asuda. Võttes kogumis arvesse toimiku materjalidega kindlaks tehtud asjaolusid, on ringkonnakohtu hinnangul usutav, et kaebaja laevale püsivalt elama asuda ei soovinud. Seega tuleb kaebajat käsitada Eesti residendina.
5(6)
3-15-3001
13.Advokaadibüroo Ellul & Co 28.10.2015 õiguslikku arvamust (tl 13, tõlge tl 37) ei saa käsitada kaebaja residentsust tõendava dokumendina. Tulumaksuseadus ei sätesta tõepoolest konkreetseid nõudeid residentsust tõendavatele dokumentidele. Samas ei nähtu esitatud õiguslikust arvamusest, et see käsitleks konkreetselt kaebaja olukorra ja residentsusega seonduvat. Õiguslikus arvamuses on esitatud üksnes üldine hinnang Gibraltari maksuseaduste kohaldamise kohta. Puudub mõistlik põhjendus, miks ei olnud kaebajal võimalik esitada Gibraltari maksuhalduri väljastatud tõendit.
14.Sõltumata asjaolust, kas Gibraltar tuleb lugeda haldusasjas vaidluse all oleva maksulepinguga hõlmatuks või mitte ning kas maksuleping kohalduks, oleks järeldus kaebaja töötasu maksustamise osas sama, milleni on jõutud vaidlustatud maksuotsuses. Halduskohus on jõudnud õigele järeldusele maksulepingu sätete tõlgendamise osas. Residentsuse määramist reguleerib maksulepingu art 4. Samal põhjusel, miks kohus leiab, et kaebaja oli vaidlusalusel perioodil Eesti seaduste kohaselt Eesti resident, tuleks ta lugeda Eesti residendiks ka maksulepingu art 4 lg 1 kohaselt. Ka juhul, kui võtta residentsuse määramisel aluseks maksulepingu art 4 lg-st 2, tuleks esmajoones lähtuda art 4 lg 2 punktist a. Kaebaja eluliste huvide keskus oli Eestis. Seega oleks ka maksulepingu kohaldumisel kaebaja näol tegemist Eesti residendiga. Maksulepingu art 15 lg-test 1 ja 3, mis reguleerivad palgatulu maksustamist, tuleneb, et saadavat tulu võidakse maksustada nii residentsusriigis kui ka teises lepinguosalises riigis. Viidatud sättest ei tulene tõepoolest, et palgatulu peaks maksustama üksnes lepinguosalises riigis, mille resident isik on. Halduskohus on aga ka õigesti viidanud maksulepingu art-le 23, mis reguleerib olukorda, kus isiku saadud tulu on maksustatud mõlemas lepinguosalises riigis. Topeltmaksustamise puhul on isikul võimalik Eestis tasutud tulumaksusummast maha arvestada teises lepinguosalises riigis juba tasutud tulumaksusumma (maksulepingu at 23 lg 1). Mahaarvestuse tegemise eelduseks on, et isik on tõendanud, et vastav summa on juba teises lepinguosalises riigis maksustatud. Sellist tõendit ei ole kaebaja vastustajale esitanud. On ilmne, et advokaadibüroo Ellul & Co 28.10.2015 õiguslikku arvamust ei saa käsitada sellise tõendina. Töötasu maksustamist ei nähtu ka IS poolt esitatud palgatõenditest (tl 34–35).
15.IS apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (tasutud riigilõiv summas 274,82 eurot) tuleb HKMS § 108 lg 1 alusel jätta tema enda kanda. MTA ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Oliver Kask
(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa
(allkirjastatud digitaalselt) Kaire Pikamäe
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.