Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Agu Timmi ja Tanel Saar 11. aprill 2017, Tartu 3-16-395
Haldusasi
T.K. kaebus Kõpu Vallavolikogu 21.01.2016 otsuse nr 4 p 3 õigusvastasuse tuvastamiseks ning Kõpu valla kohustamiseks maksta kaebajale hüvitis kuue kuu ametipalga ulatuses, lõpparve maksmisega viivitamise eest 455,84 eurot ja lähetuskulud summas 1117,39 eurot.
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 25. novembri 2016. a otsus Kõpu valla apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja T.K. Vastustaja/apellant Kõpu vald
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 25. novembri 2016. a otsuse resolutsiooni punkt 3.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega kohustada Kõpu valda otsustama T.K. le 2015. aasta 3. kuni 8. detsembrini lähetuses isikliku sõiduauto kasutamise kulude hüvitamine; mõista Kõpu vallalt T.K. kasuks välja 72,97 eurot lähetuse muude kulude hüvitamiseks ning jätta rahuldamata T.K. nõue lõpparve maksmisega viivitamise eest hüvitise saamiseks.
4.Muuta Tartu Halduskohtu 25. novembri 2016. a otsusega määratud menetluskulude jaotust ja mõista Kõpu vallalt T.K. kasuks välja 7,5 eurot menetluskulude katteks. Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 11. mai 2017.
1.21. jaanuari 2016. a otsusega nr 4 avaldas Kõpu Vallavolikogu umbusaldust vallavanem T.K. le, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 46 lg 4 ja lg 9 alusel vabastas ta umbusalduse tõttu teenistusest ning otsustas seoses T.K. teenistusest vabastamisega maksta talle õigusaktidega sätestatud lõpparve ja hüvitada rahas 123 kalendripäeva kasutamata jäänud aegumata puhkust.
2.11. veebruaril 2016 esitas T.K. Kõpu Vallavolikogule avalduse, milles taotles maksmata jäetud kuue kuu ametipalga suuruse hüvitise, lähetuskulude ja lõpparve viivitamisega seotud viivise väljamaksmist.
3.19. veebruari 2016. a otsusega nr 1-6/69 palus Kõpu Vallavolikogu T.K. l kõrvaldada puudused seoses lähetuskuludega ning leidis, et 21. jaanuari 2016. a otsus nr 4 on õiguspärane ning seega on viivise nõue alusetu.
4.22. veebruaril 2016. a esitas T.K. Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada Kõpu Vallavolikogu 21. jaanuari 2016. a otsuse nr 4 õigusvastasus osas, millega jäeti talle määramata kuue kuu ametipalga suurune hüvitis, ning kohustada Kõpu Vallavolikogu määrama hüvitis kuue kuu ametipalga ulatuses, samuti kohustada Kõpu Vallavolikogu maksma kaebajale välja lõpparve maksmisega viivitamise eest 455,84 eurot ning lähetuskulud 1117,39 eurot.
10.novembri 2016. a menetlusdokumendis avaldas kaebaja soovi täiendada kaebust nõudega kohustada vastustajat maksma raha tasumisega viivitamise eest viivist kõikidelt esitatud nõuetelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates kaebuse esitamisest kuni kogu võlgnevuse täieliku tasumiseni.
5.Kaebuse põhjenduste kohaselt vabastati T.K. ametist KOKS § 541 lg 1 p 3 alusel. Tema ametisse nimetamisel tegi Kõpu Vallavolikogu 15. novembril 2013 otsuse nr 14 „Vallavanema valimine“ ja nr 15 „Vallavanema nimetamine“. Mõlema otsusega määrati maksta vallavanema ametist vabastamisel KOKS § 541 lg 1 p 1-3 alusel hüvitist kuue kuu ametipalga ulatuses. Kõpu Vallavolikogu 15. novembri 2013. a otsusel nr 14 on õigusi ja kohustusi tekitava halduslepingu tunnused, mistõttu ei ole nimetatud otsust võimalik igakordselt muuta.
6.Vastustaja on rikkunud avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 104 lg 1. Kaebaja teenistussuhte viimane päev oli 21. jaanuar 2016, kuid lõpparve maksti välja 1. veebruaril 2016. Vastavalt tuleb lõpparve maksmisega viivitamise eest maksta kaebajale täiendavalt 455,84 eurot.
7.Vastustaja on jätnud maksmata lähetuskulud ja päevaraha Ungarisse Iszkaszentgyörgy
3.kuni 8. detsembril 2015. a toimunud lähetuse eest kokku 1 117,39 eurot. Kaebaja on esitanud vastustajale lähetuskulude aruande koos kuludokumentidega. Kaebaja käis lähetuses isikliku sõidukiga.
8.Vastuses kaebusele vaidles Kõpu vald kaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta. Vastustaja hinnangul pole vallavolikogu otsustanud määrata kaebajale kuue kuu hüvitist KOKS § 541 lg 1 alusel. Volikogu 15. novembri 2013. a protokollist nähtub, et ainsana otsustati vallavanema valimine. Lisaks on volikogul õigus määrata hüvitist ainult ametist vabastamisel, mitte ametisse valimisel. Kaebaja ametist vabastamisel 21. jaanuaril 2016, kasutas volikogu seadusest tulenevat diskretsiooni ning otsustas hüvitist mitte maksta.
9.Kaebaja ei osalenud 18. veebruaril 2016 volikogu istungil, mistõttu polnud võimalik talle küsimusi esitada lähetusaruande ja kulutuste osas ega jõuda seisukohale, kas kulud on põhjendatud või mitte. Lähetuskulude summa on põhjendamatu sõidukulude osas ning ebamõistlikult suur. Kuna Ungarisse sõit ületab 335 eurot, siis otsustati, et lähetuskulud hüvitatakse kuludokumentide (bensiinitšekkide) alusel. Et valuutakursid võivad muutuda, oleks volikogule õigeks hindamiskriteeriumiks pangakonto väljavõte. Kaebaja peaks esitama pangaväljavõtte lähetusel viibitud ajas, mis tõendaks, et vastavad kohalikus valuutas tehtud kulud kattuvad sellega, mis on märgitud kuluaruandes eurodes. Vastavaid tšekke ja muid sõidukuludokumente pole kaebaja nõuetekohaselt esitanud.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
10.Tartu Halduskohtu 25. novembri 2016. a otsusega keeldus kohus loa andmisest kaebuse muutmiseks, s.o kaebuse uue nõudega täiendamiseks ja rahuldas kaebuse osaliselt. Otsusega tunnistati õigusvastaseks Kõpu Vallavolikogu 21. jaanuari 2016. a otsuse nr 4 punkt 3 ning kohustati Kõpu valda uuesti otsustama kaebajale KOKS § 541 lg 1 p 3 alusel hüvitise määramise üle ning
mõisteti Kõpu vallalt T.K. kasuks välja kokku 1573,23 eurot, sh lõpparve maksmisega viivitamise eest 455,84 eurot ja lähetuskulu 1 117,39 eurot.
11.Otsuse põhjenduste kohaselt on Kõpu vald 15. novembri 2013. a otsused nr 14 ja nr 15 vastu võtnud vastuolus kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega. Nimelt nägi KOKS (kuni
31.detsembrini 2013 kehtinud redaktsioonis) § 17 lg 5 ette piirangu, et volikogu liige ei tohi osa võtta volikogu sellise üksikakti arutamisest ja otsustamisest, mille suhtes talle laieneb toimingupiirang korruptsioonivastases seaduses sätestatu kohaselt. Praegu kehtivas kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses vastab asjakohasele sättele § 17 lg 62. Vallavolikogu istungi protokolli kohaselt osales T.K. isiklikult otsuste tegemisel, millega määrati maksta hüvitis talle ametist vabastamisel. Istungiprotokollist ega otsustest ei nähtu taandumist ning otsuste kronoloogilise ja päevakorrapunktide järjekorra kohaselt saab eeldada, et vastvalitud vallavanem osales edasiste otsuste tegemisel, sh hüvitise määramise otsustamisel. Õige ei ole ka kaebaja tõlgendus, et otsuse nr 14 näol oleks tegemist halduslepinguga, kuna otsusel on haldusakti tunnused. Kõpu Vallavolikogu 15. novembri 2013. a otsuse nr 14 punkti 3 ja otsuse nr 15 punkti 2 otsustamise osas puuduvad aga igasugused kaalutlused nii haldusaktis endas kui selle vastu võtnud volikogu istungi protokollis. Samuti ei nähtu vajalikku põhjendust vaidlustatud otsusest ega Kõpu Vallavolikogu
21.jaanuari 2016. a istungi protokollist. Kohtu hinnangul on tegemist olulise haldusmenetluse põhimõtte rikkumisega ning diskretsioonivea tõttu on vaidlustatud otsus punkti 3 osas õigusvastane. Ametist vabastatud vallavanemal on õigus nõuda hüvitust. Volikogu pädevuses on otsustada, kas ja kui suures ulatuses hüvitust maksta vastavalt KOKS § 22 lg 1 p-le 19 ja KOKS § 541 lg 1 p-le 3. Kui kaebaja esitas vastustajale vastava nõude, siis oli vastustajal kohustus esitatud nõuet kaaluda ja võtta vastu põhjendatud otsus.
12.Kaebaja lähetati Ungarisse Kõpu Vallavolikogu 30. novembri 2015. a otsusega nr 20 (tl 37). Otsuse õigusliku alusena on märgitud KOKS § 13 lg 3 ja Vabariigi Valitsuse 19.12.2012 määrus nr 112 „Ametniku teenistuslähetusse saatmise, lähetuskulude hüvitamise ning päevaraha maksmise tingimused ja kord ning päevaraha määr“. Otsuse p 2 kohaselt hüvitatakse sõidukulud sõidupäeviku alusel, lähetuskulud hüvitatakse kuludokumentide alusel, hüvitatav päevaraha määr on 32 eurot. Volikogu otsuse punktis 2 on öeldud, et sõidukulud hüvitatakse sõidupäeviku alusel ning kaebaja võis eeldada, et sõidupäeviku täitmisest piisab kulude hüvitamiseks. Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2012. a määrus nr 112 § 3 lg 4 p 1 kohaselt hüvitatakse lähetusega seotud sõidukulu sõidupileti või muu kulu tõendava dokumendi alusel. Vaidlust ei ole, et kaebaja käis lähetuses isikliku sõiduautoga Volkswagen Caravelle Comfortline (reg nr XXXXXX ). Halduskohus pidas võimalikuks ja mõistlikuks arvestada kilomeetri hinnaks 0,3 eurot. Kuna kaebaja on pidanud sõidukulude kohta arvestust, hüvitise nõue pole vastuolus Kõpu Vallavolikogu 30. novembri 2015. a otsusega ja volikogule on esitatud lähetuskulude hüvitamiseks muud kuludokumendid, siis kuulub rahuldamisele kaebaja nõue 1 117,39 eurot.
13.Kaebaja saab tugineda ATS lõpparve viivitamise regulatsioonile. Kaebaja oli Kõpu valla teenistuses vallavanemana. Kohaliku omavalitsuse teenistust reguleerib eriseadusena KOKS, selle § 54 lg 1 kohaselt reguleerib omavalitsusteenistust valla ja linna ametiasutustes ATS, töölepingu seadus ja KOKS. KOKS ei sisalda regulatsiooni ametnikule lõpparve maksmisega viivitamise eest. Seega saab kaebaja nõuda lõpparve tasumist avaliku teenistuse seaduse kohaselt. Kuna ametist vabastamise otsus jõustus 21. jaanuaril 2016 ning lõpparve maksti kaebajale 29. jaanuaril 2016. a, siis tasuti lõpparve 7 tööpäeva pärast teenistussuhte lõppemist. Seega on kaebaja ATS § 104 lg 2 alusel esitatud nõue 455,84 eurot põhjendatud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
14.Kõpu vald esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb tühistada halduskohtu otsus osaliselt ja teha selles osas uus otsus, millega jätta rahuldamata T.K. kaebus lõpparve viivitamise eest 455,84 euro ja
lähetuskulu 1117,39 eurot saamiseks. Samuti palub apellant muuta menetluskulude jaotust ja jätta riigilõiv T.K. kanda.
15.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei põhjendanud halduskohus miks ta rahuldas kaebaja teedemaksude taotluse hüvitamise osas, sest volikogu keeldus kaebajale lähetuskulu maksmast asjaolul, et kaebaja ei esitanud kuludokumentatsiooni ega aruannet eurodes. Appellant on jätkuvalt seisukohal, et kuna osa tasutud teedemakse on tasutud Ungari frontides ja Tšehhi kroonides, siis on keeruline hinnata kuludokumendis tollast valuutakurssi.
16.Kohus pole arvestanud asjaolusid ja põhjendanud, et miks ta peab võimalikuks ja mõistlikuks arvestada lähetusel hüvitatava kilomeetri hinnaks 0,3 eurot. 30. novembri 2015. a volikogu otsuses ei ole mitte ühtegi viidet sättele ning pole mainitud kilomeetri tariifi. Volikogu ei ole lähtunud oma otsuses Vabariigi Valitsuse 14. juuli. 2006. a määrusest nr 164 „Teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise kord.“, mille § 5 oleks asjakohatu, sest vastava sättega reguleeritakse hüvitise piirmäära. Samuti asjakohatu on viide Rahandusministri 13. jaanuari 2011. a määruse nr 2 §-le 1. Antud säte reguleerib tööandja sõiduauto kasutamist. Mõistlik oleks esitada kütuse kuludokumentatsioon või vähemalt pangaväljavõte selle kohta (lähetuses viibitud aja jooksul), et taoline kulu on tekkinud. Vaidlust, ei ole selles, et kulu on tekkinud kaebajal, vaid selles, et ei ole esitatud nõuetekohane dokumentatsioon ning kuludokumente. Apellant maksab kulud korraga siis, kui kõik dokumendid on korrektselt esitatud, mida pole kaebaja teinud siiamaani. Kui on osaline puudujääk kuludokumentatsioonis, siis vastustaja on õigus nõuda täiendavaid dokumente.
17.Vallavanem pole ametnik ATS järgi, mistõttu kohus oleks pidanud kohaldama ATS § 104 lg 2 asemel võlaõigusseaduse sätteid nagu töölepingu seadus näeb ette.
18.Põhjendamatu on riigilõivu jätmine apellandi kanda kogu ulatuses, kui kaebus rahuldati üksnes osaliselt.
19.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidles T.K. apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
20.Ainetu ja võhiklik on apellandi arvamus, et keeruline on hinnata kuludokumendis tollast valuutakurssi. Valuutakursid on avalikult kõigile kättesaadavad Eesti Panga koduleheküljel.
21.Volikogu 30. novembri 2015. a otsuses tõesti pole mainitud kilomeetri tariifi. Volikogu määras oma otsusega, et sõidukulud hüvitatakse sõidupäeviku alusel. Sõidupäeviku on T.K. volikogule esitanud. VV 14.06.2006 määrusest nr 164 „Teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise kord“ tuleneb, et isikliku sõiduauto kasutamise eest teenistus-, töö või ametiülesannete täitmisel võib maksta hüvitist kuni 0,3 eurot ühe sõidetud kilomeetri kohta. Volikogu ei ole kunagi varem Kõpu vallas väljakujunenud praktikast lähtuvalt lähetusotsustes kindlaks määranud kilomeetri tariifi ning ametnike lähetuste puhul on alati välja makstud sõidukulude puhul 0,3 eurot iga kilomeetri kohta.
22.Kuna KOKS ei sätesta sanktsioone lõpparvega maksmisega viivitamisel, saab asjas rakendada analoogiat avaliku teenistuse seadusest tulenevate sätetega lõpparve tähtaegselt maksmata jätmise korral.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
23.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
24.Apellatsioonimenetluses on jätkuvalt vaidluse alla, kas Kõpu Vallavolikogu oli õigustatud keelduma kaebaja lähetuskulude hüvitamisest, samuti, kas T.K. l on õigus hüvitisele ATS § 104 lg 2 järgi lõpparve maksmisega viivitamise eest. Ülejäänud osas ei ole Kõpu vald halduskohtu otsust vaidlustanud ja see on jõustunud. Ringkonnakohus hindab esmalt Kõpu valla kohustust hüvitada T.K.
le lähetuskulud (I), seejärel T.K. le lõpparve maksmise õiguspärasust (II) ning lõpuks lahendab apellatsioonkaebuse ja jagab menetluskulud (III) I
25.Kõpu Vallavolikogu 30. novembri 2015. a otsusega nr 20 (tl 37) otsustati lähetada T.K. Ungari Vabariiki. Otsuse punkti 2. kohaselt sõidukulud hüvitatakse sõidupäeviku alusel, lähetuskulud kuludokumentide alusel. Lähetuse sihtkohta jõudmiseks kasutatava transpordi ega selle kulude hüvitamise kohta täpsemalt midagi ei otsustatud. Ringkonnakohtu hinnangul saab otsusest siiski järeldada, et T.K. otsustati lähetusse saata selliselt, et lähetuse sihtkohta jõudmiseks tuli T.K. l kasutada isiklikku sõidukit. Samas ei pandud kaebajale kohustust tõendada isikliku sõiduki kasutamise kulusid, vaid otsustati hüvitada sõiduki kasutamine läbitud kilometraaži alusel vastavalt sõidupäeviku andmetele. Selleks kasutatavat tariifi otsuses ära ei näidatud. T.K. esitas lähetuskulude aruande (tl 14), sõidupäeviku (tl 14p) ja muud kuludokumendid (tl 15) 14. jaanuaril 2016. a, taotledes isikliku sõiduki kasutamise kuluna 3479 km läbimise eest hüvitist 1043,7 eurot (0,3 eurot/km) ja muude kulude hüvitamiseks 73,69 eurot.
26.Kõpu vald ei ole kaebajale lähetuskulude aruandes näidatud kulusid hüvitanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu tõdemusega, et Kõpu Vallavolikogu 21. jaanuari 2016. a otsusest nr 4 ei nähtu põhjendusi, miks kulude hüvitamisest keelduti. Vallavolikogu 18. veebruari 2016 istungi protokollist ja kohtumenetluses esitatud vastustaja väidetest ilmneb, et isikliku sõiduki kasutamise eest taotletud 0,3 eurot/km peeti ülemääraseks ning sooviti tegelikult sõiduki kütuse kulude tõendamist. Muude kulude hüvitamist takistas aga asjaolu, et tõendatud oli kulu kandmine muus valuutas, kuid polnud teada sellele vastav ulatus eurodes. Muus osas vastustajal T.K. esitatud lähetuskulude aruandele ega kuludokumentidele etteheiteid ei ole.
27.Vastavalt KOKS § 49 lg-le 44 vallavanema võib saata teenistuslähetusse volikogu kehtestatud korras. Vallavanema või linnapea ja valitsuse liikme lähetuskulud hüvitatakse avaliku teenistuse seaduses sätestatud tingimustel ja korras. ATS § 44 lg 5 omakorda näeb ette, et ametniku teenistuslähetusse saatmise ja lähetuskulude hüvitamise, sealhulgas päevaraha määra ning päevaraha maksmise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Toodud sätte alusel on Vabariigi Valitsus 19. detsembril 2012 kehtestanud määruse nr 112 „Ametniku teenistuslähetusse saatmise, lähetuskulude hüvitamise ning päevaraha maksmise tingimused ja kord ning päevaraha määr“ (määrus nr 112).
28.Määruse nr 112 § 3 lg 3 kohaselt ametiasutus hüvitab ametnikule lähetusega seotud dokumentaalselt tõendatud sõidu- ja majutuskulu ning muu lähetusülesande täitmisega seotud kulu ja maksab lähetuses viibimise aja eest päevaraha samas määruses sätestatud tingimustel ja ulatuses. Lähetuskulu hüvitamisel arvestatakse välisvaluutas tehtud kulutused eurodesse välislähetuselt saabumise päevale järgnenud tööpäeval kehtinud Euroopa Keskpanga päevakursi alusel. Sättest tuleneb üheselt reegel välisvaluutas tehtud kulude hüvitamiseks. Seejuures ei nähta ette erisusi sõltuvalt sellest, kas lähetatu on teinud makse sularahas või kaardimaksena. Kummalgi juhul ei ole kulu hüvitamiseks nõutav isiku arvelduskonto väljavõtte esitamine. Määruse nr 112 § 3 lg 3 ls 2 järgi ei ole arvelduskonto väljavõte tõendiks, millega tõendada välisvaluutas kantud kulu suurust eurodes väljendatuna. Euroopa Keskpanga päevakursid, s.h tagasiulatuvalt, on kättesaadavad Euroopa Keskpanga võrguleheküljel1. Lähetuskulude aruande ja kuludokumentide saamisel pidi vastustaja ise kontrollima selles näidatud kulude õigsust vastavalt 9. detsembri 2015. a päevakurssidele ning vajadusel korrigeerima hüvitatavate kulude suurust. Vastavalt ei olnud vastustaja õigustatud nõudma
http://www.ecb.europa.eu/stats/policy_and_exchange_rates/euro_reference_exchange_rates/html/index.en.htm l
kaebajalt täiendavaid tõendeid välisvaluutas kantud kulutuste eurodes väljendatud suuruse kohta ega keelduma kulude hüvitamisest tõendite esitamata jätmisel.
29.Ringkonnakohus peab selles osas võimalikuks ise kaebajale makstavate kulude suuruse tuvastada. Kuludokumentide kohaselt on T.K. on kandnud muid kulusid 33 eurot, 8970 Ungari forinti ja 310 Tšehhi krooni. Euroopa Keskpanga 9. detsembri 2015. a päevakursside järgi on viimati nimetatud kulutuste suurus vastavalt 28,50 eurot ja 11,47 eurot. Seega on kulutuste suurus kokku 72,97 eurot. Kohus saab teha vastustajale ettekirjutuse nimetatud summa väljamaksmiseks T.K. le.
30.Määruse nr 112 § 3 lg 9 järgi tulumaksuseaduse § 13 lõike 3 punktis 2 nimetatud sõiduauto lähetuses kasutamise kulu hüvitatakse määruse nr 112 või tulumaksuseaduse § 13 lõike 3 punkti 2 alusel kehtestatud määruse alusel. Sõiduauto kasutamise hüvitamisel käesoleva määruse alusel hüvitatakse lähetusega otseselt seotud kulu, välja arvatud remondi- ja hoolduskulu. Kulu hüvitatakse kulu tõendava dokumendi alusel. Tulumaksuseaduse § 13 lg 3 p 2 alusel on Vabariigi Valitsus 14. juulil 2006 kehtestanud määruse nr 164 „Teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise kord“ (määrus nr 164). Määruse nr 164 § 2 lg 1 sätestab, et isikliku sõiduauto kasutamise eest teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel võib maksuvabalt maksta hüvitist sama määruse §-s 5 sätestatud piirmäära ulatuses, kui hüvitise maksmisel on järgitud §-s 3 sätestatud nõudeid ja sõitude kohta on peetud arvestust § 4 kohaselt. Hüvitise maksmisel tuleb seega vormistada sellekohane otsus, milles näidatakse ära hüvitist saava isiku ees- ja perekonnanimi, hüvitise suurus, samuti periood, mille jooksul tehtud sõitude kulusid hüvitatakse (§ 3). Hüvitise saamiseks tuleb pidada arvestust, milles muu hulgas kajastatakse sõiduki läbisõidumõõdiku alg- ja lõppnäit, kuupäev ja sõidu eesmärk iga teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel tehtud sõidu korral (§ 4). Nõuete täitmisel on õigus maksuvabalt maksta hüvitist kuni 0,3 eurot ühe teenistus-, töövõi ametiülesannete täitmisel sõidetud kilomeetri kohta, kuid mitte rohkem kui 335 eurot kalendrikuus tehtud sõitude eest ühe hüvitist saava füüsilise isiku kohta (§ 5).
31.Määrustest nr 112 ja 164 koostoimes Kõpu Vallavolikogu 30. novembri 2015. a otsusega nr 20, milles nähti ette sõiduki kasutamise kulu hüvitamine sõidupäeviku alusel, ilmneb, et T.K. lähetusse saatmisel peeti silmas, et sõiduki kasutamise kulu hüvitatakse määruses nr 164 sätestatud korras, s.o vastavalt lähetuses sõidukiga läbitud kilometraažile. Seega ei olnud vastustaja lähetuskulude aruande saamisel õigustatud nõudma määruse nr 112 § 3 lg-s 4 nimetatud kuludokumentide (kütuse ostukviitungite) esitamist ega lähtuma sama paragrahvi üheksanda lõike teises lauses sätestatust T.K. le hüvitise maksmisel. Olukorras, kus vastustaja ei ole seadnud kahtluse alla, et T.K. isiklikku sõidukit lähetuses kasutas ega sõidupäeviku andmeid läbitud kilomeetrite kohta, puudus vajadus ka lähetuskulude aruandes näidatud andmete tõendamiseks täiendavate dokumentide nõudmiseks. Igal juhul puudus vastustajal õigustus muuta lähetuskulude hüvitamise õiguslikku alust pärast lähetust ning asuda nõudma kuludokumente määruses nr 112 toodu korras sõiduki kasutamise kulude hüvitamiseks. Muu hulgas ei saanud vastustajal õigustust tekkida tõdemusest, et kaebaja lähetamine õhutransporti kasutades olnuks odavam. Lähetuskulude kandmise kohustust kannab vastustaja, mitte kaebaja ning otsustus lähetuse sihtkohta jõudmiseks kasutatava transpordivahendi kohta tuli teha T.K. lähetusse saatmise otsustamisel.
32.Kuigi T.K. le sõiduki kasutamise kulude hüvitamisel pidi Kõpu vald lähtuma lähetuses läbitud kilomeetrite arvust, ei saa siiski asuda seisukohale, et vastustaja oli kohustatud maksma kaebajale hüvitist just 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta. Määruse nr 164 §-s 5 sätestatakse 0,3 eurot/km maksuvabalt makstava hüvitise ülempiirina. Seega ei piira säte hüvitise maksmist muus määras muidu, kui üksnes maksuõigusliku tagajärje kaudu 0,3 eurot/km kohta ületava määra rakendamisel. Teistsugust järeldust ei tingi ka kaebaja viidatud rahandusministri 13. jaanuari 2011. a määrus nr 2 „Erisoodustuse hinna määramise kord“. Määruse §-s 1 nähakse tööandja sõiduki kasutamise korral erisoodustuse hinnaks 256 eurot kuus või nõuetele vastava arvestuse pidamisel 0,2 või 0,3 (kaebaja kasutuses oleva sõiduki korral) eurot/km, kuid mitte rohkem kui 256 eurot kuus. Tööandja sõiduki
kasutamisel erisoodustuse hinna määramisel kasutatav määr võib olla indikatsiooniks isikule makstava hüvitise määra leidmisel. Siiski ei saa seda pidada reegliks, millest vastustaja T.K. le sõiduki kasutamise kulude hüvitamisel ei saa kõrvale kalduda. Ka erisoodustuse hinna määramisel kehtib 0,3 eurot/km kohta üksnes juhul, kui ühes kuus läbitakse 853 või vähem kilomeetrit. Selle ületamisel kohaldub fikseeritud määr ning kilometraaži lisandudes tegelik määr vastavalt väheneb. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et rahandusministri määrusega reguleeritakse maksuarvestust, mistõttu võimalused isikutele laia otsustusruumi jätmiseks on piiratud, kuna võiks viia maksuarvestuse ja maksukohutuse suuruse ebaselguseni.
33.Kehtiv õigus ei näe ette vallavanema kohustust kasutada välislähetuse sihtkohta jõudmiseks isiklikku sõidukit. Seega saab isikliku sõiduki kasutamine välislähetuses toimuda eelkõige lähetatud ja lähetamiseks õigustatud ametniku või organi kokkuleppel. Lähetatava isiku jaoks on isikliku sõiduki kasutamise otsustamisel ilmselt oluline millises määras hüvitist makstakse sõiduki kasutamise eest. Seetõttu on vähemalt soovitav, et hüvitise maksmisel rakendatav määr või määra leidmisel arvestatavad tegurid oleks isikule teada enne lähetust. Kulude hüvitamise otsuse teeb hiljem siiski lähetuse pädev ametnik või organ. Käesoleval juhul Kõpu Vallavolikogu T.K. lähetusse saatmisel ei määranud täpsemalt sõiduki kasutamise kulude hüvitamise korda. Kõpu valla dokumendiregistrist ei nähtu, et vastustaja oleks kehtestanud lähetuskulude hüvitamise üldise korra. Kohtumenetluses ei ole pooled sellise korra olemasolu ka väitnud. Seega tuli vastustajal otsustada T.K. le lähetuses sõiduki kasutamise kulude hüvitamine ATS ja määruse nr 164 regulatsiooni alusel, pidades silmas, et hüvitis peab katma kaebaja kõik tegelikud kulud, kuid ei ole seejuures täiendavaks tuluallikaks kaebajale.
34.Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohus on põhjendatult leidnud, et Kõpu Vallavolikogu 21. jaanuari 2016. a otsus on õigusvastane osas, milles sellega ei ole ette nähtud T.K. le lähetuskulude hüvitamist. Samas ei ole vastustaja otsustusruum sõiduki kasutamise eest hüvitise määramisel sedavõrd ahenenud, et kohus saaks teha ettekirjutuse konkreetses summas hüvitise maksmiseks. Ringkonnakohus osutab siinjuures, et Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-2-1-40-15, millele halduskohus otsuses viitas, puudutab riigi õigusabi kulude hüvitamist õigusabiteenuse osutajale olukorras, kus hüvitise suuruse määramine oligi kohtu, mitte haldusorgani, pädevuses. Tulenevalt riigivastutuse seaduse § 6 lg-st 4 kohustab ringkonnakohus vastustajat otsustama T.K. le lähetuse sõiduki kasutamise kulude hüvitamine. Hüvitise määramisel peab vastustaja hindama sõiduki kasutamise tegelikku kulu, pidades silmas, et hüvitada tuleb nii sõiduki kasutamise otsene kulu kui ka lähetuses sõiduki kasutamisest tingitud kulumine ja/või väärtuse vähenemine. Hüvitise määramisel on põhjendatud arvestada ka Kõpu valla senise praktikaga ametniku sõiduki välislähetustes kasutamise kulude hüvitamisel. Kui vastustaja otsustab maksta T.K. le hüvitist lähetuskulude aruandes taotletust vähem, tuleb otsust vastavalt põhjendada. 30. novembri 2015. a otsuse nr 20 p-ga 3 on lähetuskulude aruande kinnitamise õigus konkreetsele juhul antud volikogu esimehele. Kuid põhjenduste esitamise kohustus on vastustajal ka juhul, kui lähetuskulude aruande kinnitamise ja hüvitise maksmise otsustab volikogu hääletamisega. II
35.T.K. hinnangul on tal õigus saada hüvitist lõpparve maksmisega viivitamise eest vastavalt ATS § 104 lg-le 2. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
36.Vastavalt ATS § 2 lg 3 p-le 10 kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, ei kohaldata ATS-i valla- või linnavalitsuse liikmele. KOKS § 27 kohaselt vallavanema valib volikogu KOKS-s ja valla põhimääruses sätestatud tingimustel ja korras kuni neljaks aastaks. Vallavanemal või linnapeal on valituks osutumise päevast volitus moodustada valitsus (KOKS § 28 lg 1). Ta on vallavalitsuse juht, kes esindab valitsust (KOKS § 49 lg 1). Seaduses ja valla põhimääruses ettenähtud volitused saab vallavanem valitsuse ametisse kinnitamise päevast (KOKS § 28 lg 3).
Samas sätestab KOKS § 54 lg 1, et omavalitsusteenistust valla ametiasutustes reguleerib avaliku teenistuse seadus, töölepingu seadus ja KOKS. Samuti nähakse KOKS 7. peatükis „Omavalitsusteenistuse põhialused“ muu hulgas ette ka vallavanema sotsiaaltagatised. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb KOKS ja ATS regulatsioonist koostoimes, et vallavanemal on kahetine roll. ATS regulatsioon on vallavanema teenistussuhtele kohaldatava üksnes osas, mis ei puuduta teda vallavalitsuse kui kohaliku omavalitsuse võimuorgani juhina. Ametisse valimisega asub ta omavalitsusteenistusse, kuid tema volitused nii vallavalitsuse kui kohaliku omavalitsuse ametiasutuse kui vallavalitsuse kui kohaliku omavalitsuse valitsusorgani juhina on vahetult seotud just volikogu poolt vallavalitsuse ametisse nimetamisega. Sarnaselt vabastab vallavanema umbusaldamine ta vallavanema kohustustest ja ametist (KOKS § 46 lg 4 ls 1), olles tema ametist vabastamise alus (KOKS § 49 lg 9). Seega kohaldatakse vallavanemale nii ametisse asumisel kui ametist lahkumisel ATS ametnikele ettenähtust oluliselt erinevat regulatsiooni. Eraldi on KOKS § 541 lg-s 1 sätestatud hüvitise maksmise alus ja kord vallavanema ametist vabastamisel.
37.Vallavanema ametist vabastamine umbusaldamise tõttu toimub KOKS-s sätestatud korras, tegemist on volikogu poliitilise otsustusega, mida ei pea põhjendama ning mille tegemisel ei kohaldu ka ATS sätted ametnikule teenistusest vabastamisest etteteatamise ega hüvitise maksmise kohta. Seega on vallavanema ametist vabastamine seostatav eelkõige tema rolliga kohaliku omavalitsuse võimuorgani juhina. Kuigi see toob samaaegselt kaasa ka kõigi teiste vallavanema õiguste ja kohustuste lõppemise, on see vallavalitsuse juhi volitustest vabastamise kaasuv tagajärg. Selles olukorras oleks ATS § 104 vallavanema ametist vabastamisel kohaldatav, kui see oleks otse ette nähtud KOKS-s või ATS-s endas. Kuna seadus vallavanema suhtes ATS § 104 kohaldamist ette ei näe, siis ei saa vallavanem tugineda sättest ametnikule tulenevatele õigustele ega nõuda lõikes kaks nimetatud õiguskaitsevahendi rakendamist vastustaja suhtes. Erinevalt ATS alusel ametisse nimetatud ametnikust peab vallavanem juba ametisse asumisel arvestama võimalusega, et ta võidakse ametist vabastada ette teatamata või ka selge põhjuseta.
38.ATS § 104 kohaldamine oleks ka sisuliselt vastuolus vallavanema umbusaldamise tõttu ametist vabastamise korraldusega. Nimelt selgub vallavanema ametist vabastamine ja talle makstava hüvitise suurus alles volikogu istungil hääletuse tulemusena. Umbusaldamise tagajärg – vallavanema kohustustest ja ametist vabastamine - saabub üheaegselt hääletustulemuste selgumisega. Selliselt oleks vastustajal äärmiselt keeruline kui mitte isegi võimatu, teha arvestused lõpparve koosseisus tasumisele kuuluva summa leidmiseks ja lõpparve ka umbusalduse avaldamise päeval välja maksta, seda iseäranis olukorras, kus volikogu istung toimub tööpäeva lõpus (tl 47).
39.Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus ATS § 104 ei olnud kohaldatav ning muu säte ei näe ette tähtaega lõpparve maksmiseks, pidi vastustaja maksma kaebajale lõpparve mõistliku aja jooksul. Lõpparve maksmiseks ülekande tegemine 29. jaanuaril 2016, s.o seitse päeva pärast T.K. le umbusalduse avaldamist, ei ole selle nõudega vastuolus. Kuna tavapäraselt makstakse töötasu jooksva kuu alguses või eelneva kuu viimasel tööpäeval, siis ei ole alust arvata, et lõpparve maksmine oleks majanduslikke tekitanud raskusi ainuüksi lõpparve maksmise tähtaja tõttu. Kui T.K. le tekitati sellega kahju on tal õigus kasutada riigivastutuse seaduses ette nähtud õiguskaitsevahendeid. Ringkonnakohus juhib siinjuures poolte tähelepanu asjaolule, et vastustaja võib olla viivitanud kaebajale lähetuskulude hüvitamisega, mistõttu võib olla vajalik sellega T.K. le tekitatud kahju hüvitamine, kui viimane seda taotleb. III
40.Eeltoodu alusel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab halduskohtu otsuse apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega jätab rahuldamata T.K. nõude lõpparve maksmisega viivitamise eest hüvitise väljamõistmiseks ning rahuldab kaebuse Kõpu Vallavolikogu 21. jaanuari 2016. a otsuse p 3 õigusvastasuse tuvastamiseks ja vastustaja lähetuskulude väljamaksmiseks kohustamiseks osaliselt. Vastustajalt tuleb T.K. kasuks
lähetuskulude hüvitamiseks välja mõista 72,97 eurot ning kohustada vastustajat otsustama T.K. le 2015. aasta 3. kuni 8. detsembrini lähetuses isikliku sõiduki kasutamise kulude hüvitamine.
41.Vastavalt HKMS § 109 lg-le 4 kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Asjas on menetluskuluks T.K. kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot ja Kõpu valla apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot. Arvestades, et kaebus jääb rahuldamata lõpparve maksmisega viivtamise eest hüvitise saamise nõudes ja ülejäänud osas rahuldatakse, kohustades vastustajat maksma kaebajale 72,94 eurot ning otsustama kaebajale taotletud hüvitiste maksmine, peab ringkonnakohus põhjendatuks lugeda kaebus rahuldatuks kolme neljandiku ulatuses. Vastavalt jääb riigilõivust 7,5 eurot T.K. ja 22,5 eurot Kõpu valla kanda. Kuna kumbki on tasunud riigilõivu 15 eurot, tuleb Kõpu vallalt menetluskulude katteks T.K. kasuks välja mõista 7,5 eurot.
Maili Lokk allkirjastatud digitaalselt
Agu Timmi allkirjastatud digitaalselt
Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.