M.L. kaebus Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks seonduvalt ebapiisava kunstliku valgustusega kambris
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 13.09.2016. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
M.L. apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – M.L. Vastustaja – Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 13.09.2016. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 23.03.2017, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.M.L. esitas 31.03.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasus seoses tema kinnipidamisega 01.01.2014–01.03.2016 Tallinna Vangla kambrites, kus oli ebapiisav kunstlik valgustus, mis põhjustas kaebajale lugemisel ja kirjutamisel silmade väsimust. Kaebaja täpsustas hiljem, et tal on diagnoositud lühinägevus.
2.Tallinna Halduskohus andis 04.04.2016. a määrusega asja kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule.
3.Tartu Halduskohus jättis 13.09.2016. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus märkis, et kinnipeetavate kambrite valgustusele ei ole õigusaktidega kehtestatud konkreetseid erinõudeid ning seega tuleb arvestada eluruumidele esitatavate nõuetega, mille kohaselt peab eluruumi igal toal olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse tuulutamiseks ning tagab neis piisava loomuliku valguse. Euroopa Nõukogu Ministrite komitee soovitus Rec(2006)2 liikmesriikidele „Euroopa Vanglareeglistik“ ei sätesta samuti konkreetseid, arvuliselt väljendatud nõudeid valgustuse tasemele kambris. Halduskohus osundas sellele, et kambrites, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis, oli olemas aken ja kunstvalgustus, mis tagasid kogu päeva vältel piisava valguse olemasolu. Kambris nr 5, kuhu kaebaja oli enamuse vaidlusalusest perioodist paigutatud, oli kolme lambipirniga laevalgusti ning ukse kohal paiknes lisaks öövalgusti. Laevalgustuses kasutati 70W halogeenpirne (võrdväärne hõõglambiga, mille tugevus on 100W) või 75W lambipirne ning öövalgustis 40W lambipirni. Kambris nr 15, kus kaebaja samuti paiknes, olid samad valgustustingimused. Kuna ühegi õigusaktidega ei ole ette nähtud, milline peaks olema valgustihedus kinnipeetavate elukambris, siis olid nimetatud tingimused halduskohtu hinnangul piisavad, et kindlustada elukambri nõuetele vastav valgustatus, mille abil on kinnipeetaval võimalik lugeda, kirjutada ning tegelda muude valgust nõudvate tegevustega. Kaebaja väide, et vähese valgustatuse tagajärjel olid tema silmad kurnatud ja väsinud, oli halduskohtu arvates paljasõnaline ja ei leidnud kohtus tõendamist, sest vaidlusalusel perioodil oli kaebaja pöördunud ühel korral silmade kontrollimiseks arsti poole ning siis leiti, et tal on lühinägevus, kuid prille ta ei vajanud. Halduskohus tõi välja ka selle, et kuna kaebaja on terviseprobleemidega sageli vangla tervishoiutöötajate poole pöördunud, ning silmadega seoses ainult ühel korral, siis saab sellest järeldada, et kaebajal silmade ja silmanägemisega vaidlusalusel perioodil probleeme ei esinenud ning kaebaja silmateravus Tallinna Vanglas viibides ei halvenenud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.Kaebaja esitas 14.09.2016 apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 13.09.2016. a otsuse peale, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja tema kaebus rahuldada. Kaebaja märgib, et kinnipeetavalt ei saa eeldada kunstliku valgustuse puudujääkide kompenseerimist sellega, et kinnipeetav ostab vangla kauplusest näpitslambi - kambri valgustus peab vastama sellisele kvaliteedile, mis ei ole tervist kahjustav. Kaebaja arvates ei tähenda see, et ta prille ei soovinud, seda, et kahjustust ei tekkinud. Tallinna ja Tartu Vanglas silmaarsti poole pöördumistest ei saa järeldada, et Tallinna Vanglas viibides nägemine ei halvenenud. Kuna probleem oli tekkinud kaugele nägemisega, aga kirjutada ja lugeda kaebaja veel nägi, siis ei pidanud ta vajalikuks lasta prillid välja kirjutada. Vanglast vabanedes on prille vaja. Kaebaja leiab, et kahjustus on tekkinud ja vabaduses viibides tuleb tal leida rahalised vahendid selle kompenseerimiseks.
5.Tallinna Vangla palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja märgib, et kaebaja on jäänud samade seisukohtade juurde, nagu varasemas menetluses. Vastustaja nõustub halduskohtu otsusega ning jääb oma varasemate seisukohtade juurde ning palub ringkonnakohtul nendega arvestada. Vastustaja hinnangul on kinnipeetavatele tagatud valgustustingimused kooskõlas kehtiva õigusega ning on piisavad igapäevategevuste sooritamiseks. Vastustaja ei ole asunud seisukohale, et kinnipeetavatel on
kohustus soetada endal lisavalgusti. Iga indiviid eelistab erinevaid valgustustingimusi, mistõttu on vangla taganud võimaluse soovi korral lisavalgusti soetamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud ükski väide ei anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
7.Kaebaja esitas tuvastamisnõude, millega palub tuvastada Tallinna Vangla tegevuse, mis seisnes selles, et teda hoiti 01.01.2014–01.03.2016 Tallinna Vanglas kambrites, kus oli ebapiisav kunstlik valgustus, õigusvastasus. Kaebaja on tuvastamiskaebuse esitamisel põhjendatud huvina toonud välja hilisema hüvitamiskaebuse esitamise soovi. Kaebaja väitel tekitati talle kambri ebapiisava kunstliku valgustusega tervisekahju, mis seisnes eelkõige silmade väsimises ja nägemise halvenemises.
8.Ringkonnakohus märgib, et see, kas kaebajale tervisekahju on tekkinud või mitte, ei kuulu käesolevas asjas vaidluse esemesse. Kaebaja esitas üksnes tuvastamisnõude, mitte hüvitamisnõude. Tuvastamiskaebuse esitamisel hilisema hüvitamiskaebuse esitamise sooviga on vajalik kahju tekkimist põhjendada üksnes määral, mis võimaldab anda kohtul hinnangu hüvitamiskaebuse perspektiivikusele, sest HKMS § 45 lg 2 kolmanda lause kohaselt puuduks kaebajal kaebeõigus tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hilisem hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Kuna halduskohus on kaebuse menetlusse võtnud ja sisuliselt lahendanud, siis on ta pidanud käesolevas asjas tuvastamiskaebuse esitamist lubatavaks. Ringkonnakohus nõustub sellega. Seega asjaolude tõendamine, kas tegelikult kahju tekkis või mitte, ei ole käesolevas asjas vajalik, kuna see väljub vaidluse esemest. Vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-le 1 tuleb kahju hüvitamise nõudmisel tõendada, et avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega isikule tekitanud kahju, õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel esines põhjuslik seos ning kaebaja on kasutanud ka esmaseid õiguskaitsevahendeid, et kahju tekkimist ära hoida. Mittevaralise kahju hüvitamise nõudmisel peab lisaks olema veel rikutud RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve ning tuvastada tuleb ka avaliku võimu kandja süü. Tuvastamiskaebuse lahendamisel tuleb HKMS § 5 lg 1 p 6 kohaselt anda kohtul hinnang sellele, kas vaidlustatud haldusakt või toiming on õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus tähelepanuta kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väited, mis puudutavad tema nägemise halvenemist ning etteheidet halduskohtule, et ta ei ole Tartu Vanglast välja nõudnud silmaarsti tõendit.
9.Halduskohus on käesolevas asjas tuvastanud, et Tallinna Vangla kambrites, kus kaebaja viibis, oli tagatud kunstlik valgustus, mis oli piisav selleks, et kaebajal oleks võimalik kambris lugeda, kirjutada ja tegeleda muude tegevustega, mis nõuavad valgust. Halduskohus märkis, et kinnipeetavate kambrite valgustustingimuste õiguspärasuse hindamisel tuleb juhinduda Vabariigi Valitsuse 26.01.1999. a määruse nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ p-st 5. Ringkonnakohus lisab täienduseks halduskohtu otsuse põhjendustele, et alates 01.07.2015 peab vangistusseaduse § 45 lg 1 kohaselt vastama kinnipeetava kamber
ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele. Ehitusseaduse § 11 lg 4 alusel on eluruumile esitatavad nõuded kehtestatud majandus- ja taristuministri 02.07.2015. a määrusega nr 85, mille § 3 lg 3 kohaselt peab eluruumi igal toal olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumi tuulutamiseks ning tagab ruumis piisava loomuliku valguse. Kuna ka nimetatud määruses puuduvad konkreetsed arvulised näitajad minimaalse kunstliku valgustuse kohta, siis ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust pidada halduskohtu järeldusi selle kohta, et käesoleval juhul oli kaebajale piisav kunstlik valgustus tagatud, ebaõigeks. Arvestades seda, et kambri nr 5 suuruseks oli 12,54 m2 ja kambri nr 15 suuruseks 19,26 m2, ei saa kolmest 70W halogeenpirnist, mis on võrdväärsed hõõglambiga, mille tugevus on 100W, või kolmest 75W tugevusega lambipirnist ning lisaks 40W tugevusega öövalgustist tulenevat valgustust pidada elukambri jaoks ebapiisavaks kunstlikuks valgustuseks vaatamata sellele, et konkreetseid norme, millele kunstlik valgustus peab elukambris vastama, ei ole.
10.Kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väide selle kohta, et Tallinna Ringkonnakohus on 22.01.2016. a määruses nr 3-15-530 leidnud, et isikul on õigus nõuda, et kambris olev valgus vastaks sellisele kvaliteedile, mis ei ole tervist kahjustav ja kinnipeetavalt ei saa eeldada, et ta kompenseeriks kunstliku valgustuse puudujäägid vangla kauplusest näpitslambi ostmisega, ei anna alust jõuda eeltoodust erinevale seisukohale. Ringkonnakohus nõustub viidatud määruses esitatud seisukohtadega, kuid käesolevas asjas on tuvastatud, et kambrites, kus kaebaja viibis ei olnud kunstliku valgustuse tingimused sellised, mida saaks juba iseenesest pidada õigusvastaseks seetõttu, et need võisid olla tervist kahjustavad. Halduskohus ei ole vaidlustatud otsuses viidanud ka sellele, et kaebajal oleks olnud käesolevas asjas vajalik kompenseerida kunstliku valguse puudujäägid näpitslambi soetamisega.
11.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 13.09.2016. a otsus muutmata. Tiina Pappel
Agu Timmi
Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.