Korrakaitse › Vanglad

3-17-373 sisekorraeeskirja täitmist ja vangla julgeolekut. Vanglateenistuse ametnikel ei ole põhjust koostada tõele mittevastavaid ettekandeid. Distsipliinirikkumist kinnitavad M. Lusti 18.01.2017 ettekanne nr 148. Ettekandes kirjapandut kinnitavad omakorda I. Rajaste 31.01.2017 seletused ja T. Priske 03.02.2017 ütlused. Vanglateenistuse ametnike ütluste vahel ei esine vasturääkivusi. Vanglateenistuse ametnike korraldustele tuleb reageerida viivitamatult. Vanglateenistuse seaduslikule korraldustele tuleb alluda, et vanglal oleks võimalik tagada vangla ja teiste kinnipeetavate julgeolek. Distsiplinaarkaristuse eesmärgiks on kinnipeetava heidutamine ning tagada vanglas kehtiva korra järgimine. A.N.il oli enne ettekande koostamist kuus kehtivat distsiplinaarkaristust ja samaliigilisi distsipliinirikkumisi (korraldusele allumatus) on kaks. A.N.ile ei ole eesmärgipärane määrata kergemat karistust kui eelmised, kuna talle ei ole kartserikaristus mõjunud. Viiepäevane kartserikaristus ei sekku intensiivselt kinnipeetava õigustesse. Viisakusreeglite järgimata jätmine näitab jälle A.N.i negatiivset suhtumist vanglateenistuse ametnikesse ja kehtivasse korda. Kinnipeetaval ei tohi tekkida arusaamine, et vanglateenistusega võib suhelda mis tahes moel. Kinnipeetavad tuleb heidutada, et ta vangla distsipliini ei rikuks. Kuna A.N.il on kehtivaid karistusi samaliigiliste tegude eest ja ta on jätkanud distsipliini rikkumist, ei saa talle määrata kergemat karistust. Viiepäevane kartserikaristus ei sekku intensiivselt kinnipeetava õigustesse.

2(7)

3-17-373 On olemas kaalukas avalik huvi selleks, et distsipliinirikkumise toime pannud isik ei jääks karistuseta ainuüksi seetõttu, et ta on talle määratud karistused kohustusliku kohtueelse menetluse korras vaidlustanud ja esitanud ka esialgse õiguskaitse taotluse karistuse täitmise peatamiseks. Avalikes ning vanglas viibivate isikute (töötajad, kaaskinnipeetavad) huvides on vanglas korra ja julgeoleku tagamine, mis muuhulgas seisneb distsipliinirikkumistele kohase ja õigeaegse reageerimisega. Kui karistuse määramine peaks osutuma õigusvastaseks, on taotlejal võimalus alusetult kartseris viibimise eest taotleda kahju hüvitamist. Tallinna Vangla on enne iga distsiplinaarkaristuse käskkirja andmist küsinud meditsiiniosakonnalt seisukohta, kas A.N.i tervislikus seisundis esineb objektiivseid takistusi karsterikaristuse kandmiseks. Sellekohaseid terviseprobleeme A.N.il meditsiiniosakonna sõnul ei esine. Kehtiv õigus võimaldab karistada distsiplinaarkorras kinnipeetavat maksimaalselt kuni 45 ööpäevase kartserikaristusega. Kartserikaristuse (aga ka muude distsiplinaarkaristuste) määramisel lähtutakse proportsionaalsuse põhimõttest ning proportsionaalsuse hindamisel võetakse arvesse kartserirežiimi tingimusi koosmõjus määratava kartserikaristuse pikkusega. Kartserikambritesse paigutamist on igal kinnipeetaval võimalik vältida. Kartserisse paigutamise näol tegemist on täiendava karistusmeetmega kinnipeetava suhtes, kes õiguskuulekalt ei käitu. Kinnipeetav ei satu kartserisse seega juhuslikult, vaid sinna sattumist on võimalik vältida, käitudes vanglas õiguskuulekalt, alludes korraldustele ning järgides distsipliini. A.N.i subjektiivne valik on olnud seda mitte teha, mistõttu on osutunud vajalikuks tema distsiplinaarkorras karistamine. Riigikohus on oma 21.03.2015 otsuses nr 3-3-1-79-12 märkinud, et vangistusseadusest ei tulene keeldu distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramiseks tulenevalt sellest, et karistatu juba viibib kartseris. Vangistusseadus ei kohusta vanglat ka jälgima, et kinnipeetavat ei paigutataks erinevate rikkumiste eest kartserisse kauemaks kui 45 ööpäevaks järjest. Distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise saab üldjuhul edasi lükata vaid siis, kui karistatule on määratud katseaeg. Riigikohtu hinnangul ei saa pidada seega õigusvastaseks olukorda, kus kinnipeetav viibib kartseris kauem kui 45 ööpäeva järjest. Menetlusabi taotluse lahendamine

3-17-373 kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3). Esialgset õiguskaitset võib kohaldada ka vaidemenetluse ajal (HKMS § 249 lg-d 2 ja 5).

3-17-373 erapoolik ja kas see võis mõjutada asja otsustamist. On tõsi, et A.N.i suhtes on alustatud mitmeid distsiplinaarmenetlusi. Samas ei ole see seotud menetleja kiusamise või pahatahtlikkusega, vaid sellega, et ta ei allu vanglateenistuse seaduslikele korraldustele ja eirab üldtunnustatud viisakusreegleid. Vanglal tuleb distsipliinirikkumistele reageerida, et tagada üldine julgeolek vanglas. Korrarikkumistele reageerimata jätmine ei aitaks saavutada vangistuse täideviimise eesmärke. A.N. ei ole ka välja toonud, keda võiks täiendavalt üle kuulata, kuigi ta on täiendavate tunnistajate ülekuulamist nõudnud. A.N.ile on tutvustatud distsiplinaarmenetluse protokolli ja tal oli võimalus esitada sellele vastuväiteid. Tallinna Vangla on A.N.i vastuväidetele vastanud. Kohus nõustub vanglaga, et vanglas korra ja julgeoleku tagamine, sh distsipliinirikkumistele reageerimine, on nii avalikes kui vanglas viibivate isikute (töötajad, kaaskinnipeetavad) huvides. Kohus möönab samas, et kuna kartserisse paigutamine on haldusorgani kaalutlusotsus, on selle kohtulik kontroll HKMS § 158 lg 3 alusel piiratud. Kohus ei saa haldusorgani asemel hinnata kohaldatud kartseri karistuse pikkust, kuid kohtul on kohustus kontrollida, kas vastustaja järgis diskretsiooni piire ning kas kaalutlusõigust teostati kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega ja arvestati olulisi asjaolusid ning kaaluti põhjendatud huve (Riigikohtu 13.11.2009 otsus nr 3-3-1-63-09, p 17). Riigikohus on oma 15.05.2015 otsuses nr 3-3-1-3-15 leidnud, et distsiplinaarkaristuse määramisel saab ja tuleb karistuse liigi valikul arvestada kehtivate distsiplinaarkaristustega (p 25). VangS § 63 lg 1 p 4 lubab Eesti vanglates karistada distsiplinaarkorras kinnipeetavat kuni 45 ööpäeva pikkuse kartserikaristusega. Õiguskantsler on oma 05.10.2016 seisukohas nr 61/161019/1604041 Justiitsministeeriumile märkinud, et kartserikaristust tuleks kohaldada vaid kõige tõsisematel juhtudel (nt vastusena vägivaldsele rünnakule), viimase abinõuna ja nii lühiajaliselt kui võimalik, kusjuures ühe kartserikaristuse pikkus ei tohiks ületada täiskasvanutel 14 ööpäeva. Kui erinevate täidetavate kartserikaristuste kogusumma ületab 14 päeva, ei tohi isik järjestikku vahedeta kartseris viibida üle 14 päeva. Taotluse kohaselt oli A.N. viibinud esialgse õiguskaitse taotluse esitamise ajal 13.02.2017 seisuga kartseris 15 päeva. Tallinna Vangla 15.02.2017 vastusest kohtunõudele nähtub, et alates 09.02.2017 on pööratud täitmisele 08.02.2017 käskkirjaga nr 5-2/116 määratud karistus (kokku 10 päeva kartserikaristust). Pärast seda pööratakse täitmisele seega teiste käskkirjadega määratud karistused: vastavalt 5 päeva (5-2/117), 10 päeva (5-2/118), 10 päeva (5-2/119) ja 10 päeva (5-2/121). Käesoleva määruse tegemise ajal peaks olema pööratud täitmisele 08.02.2017 käskkiri nr 5-2/117 (5 päeva). Kohtul ei ole põhjust eeldada, et taotleja väited kartseris viibimise kohta oleksid väärad. Tallinna Vangla ei ole ka vastu vaielnud, et 13.02.2017 seisuga oli taotleja viibinud kartseris 15 päeva. Veelgi enam, Tallinna Vangla 15.02.2017 vastusest ja põhjendustest kartserikaristuse kumulatiivse kestuse kohta nähtub pigem, et A.N.it on kartseris juba hoitud ja kartserikaristus kokku koos eelneva karistatusega on 60 päeva. Kohtu hinnangul ei saa käskkirjaga määratud karistust pidada ebaproportsionaalseks. Distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramisel ei ole oluline, kas isik juba viibib kartseris või mitte. Kohus möönab, et kinnipeetavat ei saa liiga pikka aega kartseris hoida, sest see võib minna vastuollu inimväärikuse põhimõttega. Niisamuti ei aita kauakestev üksikvangistus saavutada vangistuse eesmärke kinnipeetavat resotsialiseerida. Pikaaegne eraldatus võib kahjustada kinnipeetava vaimset ja füüsilist heaolu. Käskkirjaga määrati A.N.ile kokku 10 päeva kartserit. Praegu ei ole taotleja toonud esialgse õiguskaitse taotluses välja muid asjaolusid peale kartserikaristuste kumulatiivse kestuse, mis viitaks inimväärikuse või muu subjektiivse õiguse rikkumisele. Distsiplinaarkaristuste kumulatiivne kestus ei anna alust eeldada, et taotleja inimväärikust võiks olla rikutud. Riigikohtu praktikas ei ole peetud kumulatiivselt 45 päeva ületavat kartserikaristust 5(7)

3-17-373 õigusvastaseks (Riigikohtu 21.03.2013 otsus haldusasjas nr 3-3-1-79-12, p 10). Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas ei ole peetud konventsiooni artikkel 3 rikkumiseks üksikvangistust kaheksa aasta ja kahe kuu ulatuses (EIKo 04.07.2006, 59450/00, Ramirez Sanchez v. Prantsusmaa). Samas asjas oli isiku vabadus piiratud suuremas ulatuses kui A.N.i puhul. Praegu on taotlejale tagatud kartseriruum, mis vastab VangS § 45 lg 1 sätestatud nõuetele, ta saab jalutada ühe tunni värskes õhus. Niisamuti ei nähtu käskkirjast, et tema suhtes piiratakse täiendavalt VangS §-de 22, 30–32, 34–38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist, mis peaks omakorda tagama, et ta saab tegeleda vaimsete ja füüsiliste tegevustega. Tallinna Vangla on igal konkreetsel juhul kontrollinud, kas käskkirja kohaldamine A.N.i suhtes on tema tervise seisukohalt võimalik. Tallinna Vangla meditsiiniosakond ei ole tuvastanud, et A.N.i tervislik seisund takistaks tal kartserikambris viibida. Kohtul ei ole vangla sõnades põhjust kahelda. Ka A.N.iga seotud muudes kohtuasjades ei nähtu, et ta vajaks kartseris eritingimusi. Tallinna Vangla on karistuse määramisel kaalunud piisavalt avalikke huve ja puudutatud isiku õigusi. Loenduse läbiviimine on oluline vangla julgeoleku seisukohalt, kuivõrd võimaldab kontrollida, kas kinnipeetavad viibivad nendele määratud kambrites. Kohus nõustub vanglaga, et asjaolu, et A.N. vanglaametniku korraldusele ei allunud, näitab, et ta ei pea lugu vangla korrast, mis on sealse julgeoleku tagamiseks aga hädavajalik. Ametnikele suunatud ebatsensuurne väljend demonstreerib, et A.N. ei soovi vangla distsipliini järgida ja peab seaduslikke korraldusi endast alamaks. Kohtu hinnangul sellest piisab, et määrata karistuseks kartserisse paigutamine kokku kümneks päevaks. Asjaolu, et A.N. on süstemaatiliselt jätnud täitmata vanglateenistuse ametnike korraldused voodist loenduse ajal püsti tõusta ja riidesse panna ning kostitab neid ebatsensuursete väljenditega, ei tähenda, et vangla sellele reageerima ei peaks. Tegemist on vangistust reguleerivate õigusaktide rikkumisega, millele tuleb vastata. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb karistuse määramisel arvestada ka seda, et A.N.il on kehtivaid distsiplinaarkaristusi, sh kaks karistust samaliigiliste rikkumiste eest. Seda on Tallinna Vangla teinud. Üldjuhul võib eeldada, et leebem karistus ei pruugi karistuse eesmärke aidata saavutada, kuivõrd kinnipeetav on vaatamata karistatusele jätkanud distsipliinirikkumiste toimepanemist. Kohus nõustub vanglaga, et A.N.i käitumise põhjal võib öelda, et teda ei ole kartserikaristus mõjutanud teisiti käituma ja eeskirjade rikkumisest hoiduma. Nõnda ei oleks kergema karistuse määramine eesmärgipärane. A.N. on järjestikustel päevadel jätnud ametnike korraldused täitmata ja ebaviisakate väljendite kasutamist ametnike suhtes, teades ettekannete koostamisest. Vanglal tuleb distsipliinirikkumistele reageerida, et isik ei saaks end karistamatult tunda. Kartserikaristuse täitmise peatamist ei saa nõuda ka pelgalt sellepärast, et kartseris oldud aeg on kumulatiivselt pikem kui seaduses sätestatud üksikjuhtumi maksimum 45 päeva. Vastasel korral võib isik süüdimatult panna toime vangistust reguleerivate aktide rikkumisi. Kohus siiski märgib, et kui kinnipeetavad hoitakse kartseris pikka aega, sh järjestikuste distsiplinaarkaristuste kohaldamisel, tuleb vanglal karistuse proportsionaalsuse hindamisel põhjendada ka kartserikaristuse kumulatiivset kestust, mitte üksnes lähtuda määrata karistuse kestusest. Kui karistuse määramine peaks osutuma õigusvastaseks, on taotlejal võimalus alusetult kartseris viibimise eest taotleda kahju hüvitamist.

3-17-373 taotlusi. Viidatud haldusasjades hinnatakse, kas A.N.il on õigus loenduse ajal voodis lamada. Kohus märgib aga täiendavalt, et õiguskantsleri 05.10.2017 soovituse kohaselt tuleb kinnipeetavatel, kes viibivad kartseris üle 14 päeva, lubada voodit ja voodivarustust päevasel ajal kasutada, v.a kui isik on kartserisse paigutatud seoses voodivarustuse lõhkumisega. Kohtule teadaolevalt ei ole meditsiiniosakond siiski tuvastanud, et A.N. peaks loenduse ajal voodis lamama.

(allkirjastatud digitaalselt) Janek Laidvee Kohtunik

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.