S.-E. T. kaebus Tallinna Vangla 07.10.2016 käskkirja nr 52/1176 tühistamiseks Kaebaja – S.-E. T. Vastustaja –Tallinna Vangla, volitatud esindaja Kerli Lubja
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta S.-E. T. kaebus rahuldamata.
2.Jätta S.-E. T. menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
3.Jätta Tallinna Vangla menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 20. märtsil 2017. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tallinna Vangla karistas 07.10.2016 käskkirjaga nr 5-2/1176 S.-E. T. vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumise eest distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega viieks ööpäevaks.
3-16-2264 Käskkirja kohaselt ei allunud vahistatu S.-E. T. 07.09.2016 jalutusboksi saatmisel korduvalt valvuri korraldusele viia kaasavõetud veepudel kambrisse tagasi. Vahistatu selgitas, et tal hakkab pärast suitsetamist suu kuivama ja pea ringi käima ning hakkab paha. Täiendavas seletuses märkis ta, et tarvitab vererõhuravimit ning et alles 07.09.2016 jalutuskäigule minnes sai ta teada, et veepudelit ei tohi kaasa võtta. Tallinna Vangla selgitas käskkirjas, et jalutuskäigule esemete kaasavõtmist piiratakse julgeolekukaalutlustel. Käskkirjast nähtuvalt on tegemist korduva ning raske distsipliinirikkumisega. Tallinna Vangla on leidnud, et leebemate karistuste ega lühema kartserikaristuse määramine ei oleks eesmärgipärane, arvestades teo iseloomu ja rikkumiste süstemaatilisust.
2.S.-E. T. esitas Tallinna Vangla 07.10.2016 käskkirja nr 5-2/1176 peale vaide, milles väitis järgmist: vaide esitaja sai alles 07.09.2016 teada, et enam ei tohi vett jalutuskäigule kaasa võtta; ta ei ole tutvunud brošüüriga, mis nägi ette joogivee jalutuskäigule kaasavõtmise 06.0631.08; valvur ei andnud korraldust, vaid ütles „Ei tohi“, kuid keelamine ja korraldus ei ole sama tähendusega; joogivesi ei ole ohtlik vangla julgeolekule ja vaide esitaja vajas vett (jalutuskäigul ennast liigutades ja pärast suitsetamist hakkab suu kuivama); vanglatöötajad ise lubasid veepudeliga jalutama; varasemad distsipliinirikkumised (keeldumine ravimite manustamiseks suud avada) tulenevad isiksusehäiretest ega ole tahtlikud; tegemist ei olnud tahtliku teoga, vaid arusaamatusega ning rikkumine on tõendamata; karistus on liiga raske sellise teo eest. Tallinna Vangla jättis 08.11.2016 vaideotsusega nr 5-15/16/315-2 vaide rahuldamata.
3.Tallinna Halduskohtule saabus 11.11.2016 S.-E. T. kaebus Tallinna Vangla 07.10.2016 käskkirja nr 5-2/1176 tühistamiseks.
4.Vastustaja esitas 15.12.2016 kaebusele vastuse, milles palub jätta kaebus rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kaebaja esitas oma täiendavad seisukohad 03.01.2017. Kohus kuulutas 15.12.2016 kohtumäärusega menetluse kinniseks osas, mis puudutab Tallinna Vangla 15.12.2016 vastuse lisana kohtule esitatud videosalvestisi ning piiras kaebaja õigust tutvuda selles osas haldusasja materjaliga.
POOLTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja palub tühistada distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri. Kaebaja jääb vaidemenetluse seisukohtade juurde (refereeritud eelnevalt otsuse p-s 2), esitades kaebuses ja täiendavas seisukohas järgmised põhjendused.
5.1.Tegemist on võimuliialdusega kaebaja suhtes, eriti arvestades, et ta oli sel ajal vahistatu.
5.2.Ebaõige on vastustaja seisukoht, et kaebaja oli teadlik, millisel ajavahemikul oli lubatud veepudelit jalutama kaasa võtta.
5.3.Kaebaja märgib 03.01.2017 täiendavas seisukohas järgmist. Selle juhtumi puhul oleks piisanud ka menetleja vestlusest ja kui kontaktisik oleks selgitanud, et vett enam jalutuskäigule kaasa võtta ei tohi, poleks vahejuhtumit toimunudki. Voldikuid vastava teabega jagati suve alguses ning kaebaja on sellega vaid põgusalt tutvunud, kuna viibis voldikute jagamise ajal kartseris. Vastustaja on põhjendamatult esitanud videosalvestise 08.09.2016 sündmuste kohta, kuna karistus on määratud 07.09.2016 juhtumi eest. Kaebajale ei antud seaduslikku korraldust täitmiseks. Toimus diskussioon, mille käigus kaebaja selgitas vajadust veepudel kaasa võtta ja mille 2(9)
3-16-2264 tagajärjel lasti ta veepudeliga jalutama. Kaebaja ja valvurite vahel toimunud vestlust ei ole täpselt kirja pandud, ära märkides väljendeid, mida ka tegelikult kasutati.
6.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades järgmised väited.
6.1.VangS § 105 lg 21 p 14 annab vangla direktorile pädevuse sätestada vangla kodukorras vangla elukorralduses täpsustamist vajavad asjaolud. Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ (kodukord) punktis 4.8 kohaselt on sätestatud esemed, mis jalutuskäigule on lubatud kaasa võtta. Kodukorra seletuskiri täpsustab, et elukambrist kaasavõetavate esemete piiramise eesmärk on tagada vanglas julgeolek. Julgeoleku tagamise kohustus on pandud vanglateenistusele (VangS § 66 lg 1). Selle eesmärgi efektiivseks täitmiseks on vanglal pädevus kehtestada täiendavaid piiranguid.
6.2.Tallinna Vangla lubab suvekuudel, mil inimene võib vajada rohkema joogivett, igapäevastele jalutuskäikudele kaasa võtta soovi korral joogivee pudeli. Samuti võimaldatakse muid soodustusi, mis olmetingimusi kinnipeetavate jaoks parandavad. Selle kohta jagatakse kinnipeetavatele iga suvehooaja alguses infovoldikud, mis teavitavad soodustustest ning nende tingimustest. Asjaolu, et vangla kohaldab ajutiselt mõningaid soodustusi või lubab kinnipeetavaile täiendavaid esemeid tulenevalt konkreetsest olukorrast, ei saa anda alust nõuda soodustuse kohaldamise jätkamist.
6.3.Kaebaja ei ole väitnud, et talle pole infovoldikut väljastatud. Soodustusi oli kohaldatud vahetult eelnevate suvekuude vältel. Seetõttu pidi isik olema teadlik soodustustest, mis kehtivad üksnes suvehooajal. Isegi juhul, kui kaebaja ei olnud teadlik suvekuude infovoldikus sisalduvast regulatsioonist, pidi talle olema arusaadav vanglaametnike korraldus jätta veepudel kambrisse. Korralduse täitmisest keeldumiseks puudus kaebajal alus. Kinnipeetava subjektiivne hinnang esemete ohtlikkusele ja julgeoleku tagamise vajadusele kinnipidamisasutuses ei anna õigust jätta täitmata talle seaduslikult antud korraldus.
6.4.Vanglal on põhjust kohaldada eriregulatsioone kinnipeetava suhtes üksnes konkreetsete aluste esinemisel. Näiteks isiku terviseseisundist tulenevalt. Kaebajal ei ole esinenud terviseseisundist tulenevat vajadust kanda enesega pidevalt kaasas veepudelit ning seda ei ole ka vangla meditsiiniosakonna poolt ette nähtud. Seega ei olnuks põhjendatud isiku suhtes kaaskinnipeetavatest soodsamate või teistsuguste tingimuste kohaldamine. Ka ei ole isik vangla meditsiiniosakonna poole pöördunud, väites, et tal on vajadus jalutuskäigule lisavedelikku kaasa võtta. Orienteeruvalt ühe tunni pikkune jalutuskäik ei ole sedavõrd pikaajaline, et täiskasvanud inimesel võiks tekkida tavapärase tegevuse käigus nii tugev vajadus joogivee järele, et see võiks mõjutada terviseseisundit.
6.5.Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud õiguspäraselt, isikule määratud karistus on põhjendatud ja tegu on tõendamist leidnud vanglaametnike ettekande ning videosalvestise alusel. Ettekande koostanud ametnikud on kinnitanud, et S.-E. T.ele anti korduvalt korraldus jalutuskäigu ajaks keelatud ese (veepudel) kambrisse jätta, mida isik täitmast keeldus. Videosalvestiselt nähtuvalt toimus kaebajal ametnikega pikem vestlus kui ühe korralduse andmiseks vajalik.
3(9)
3-16-2264
6.6.Isegi kui vastab tõele kaebaja väide, et talle ei antud korraldust veepudel kambrisse jätta, vaid öeldi, et veepudelit kaasa võtta ei tohi, pidi keeld veepudelit jalutuskäigule kaasa võtta olema kaebajale arusaadav. Kaebaja on väljendanud oma meelsust vaidlusaluse korralduse andmise osas ka järgneval päeval, kui vanglaametnikud andsid samuti korralduse veepudel kambrisse jätta (nähtub 08.09.2016 videosalvestiselt).
6.7.Vanglaametnikel puudub igasugune vajadus ja huvi kirjutada valeettekandeid. Ametnike töökohustuseks on distsiplinaarmenetlusi läbi viia, tagamaks distsipliini järgimine ja üldine kord vangla territooriumil. Käesoleval juhul ei esinenud sellised erandlikke põhjuseid, mis õigustaksid kinnipeetava õigusvastast käitumist. Seega oli kaebuse esitaja distsiplinaarkorras karistamine õiguspärane ning määratud karistus on kaalutletud ja proportsionaalne.
KOHTU SEISUKOHT
7.Kaebaja on vaidlustanud käskkirja (tl 10-11), millega talle määrati karistus distsiplinaarüleastumise eest. Kaebajat on karistatud selle eest, et ta ei allunud korduvalt valvurite korraldusele mitte võtta jalutuskäigule kaasa veepudelit. Kaebaja on seisukohal, et karistamine on ebaõiglane ja etteheidetav tegu tõendamata ning ta sai alles samal päeval teada, et veepudelit kaasa võtta ei tohi. Kaebaja väitel ei andnud vanglaametnikud talle korraldust, mille täitmisest ta oleks keeldunud, vaid väljendasid üksnes keeldu. Kaebaja leiab ka, et joogivee kaasavõtmise piiramine on õigusvastane. Kaebaja peab karistamist võimuliialduseks ka põhjusel, et ta oli karistamise ajal vanglas vahistatu staatuses.
8.Karistuse määramisel on vastustaja tuginenud VangS § 67 p-le 1, mille kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamise eesmärgil vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. VangS § 90 lg 1 alusel kohaldatakse eelvangistuse kandmisele VangS § 1., 2., ja 7. peatüki sätteid viiendas peatükis („Eelvangistuse täideviimine“) sätestatud erisustega. Seega kohaldub vahistatu suhtes ka 2. peatükki kuuluv § 67. Vahistatu distsiplinaarmenetluse läbiviimisele ja distsiplinaarkaristuse määramisele kohaldatakse VangS § 64 sätteid (VangS § 101 lg 1).
9.Vangistusseaduse § 55 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas ning sama kohaldub ka vahistatud suhtes. VangS § 105 lg 21 p 14 annab vangla direktorile pädevuse sätestada vangla kodukorras vangla elukorralduses täpsustamist vajavad asjaolud. Tallinna Vangla kodukorra punkti 4.8 kohaselt on jalutuskäigule värskes õhus lubatud minna ainult hooajale vastavas riietuses ja võtta kaasa kuni kolm sigaretti ilma pakita, käekell, kaelaskantav religioosne ese, palvehelmed, abielusõrmus, taskurätt ja üks kord kuus tekk kloppimise eesmärgil.
10.VangS § 15 lg 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. VangS § 15 lg 3 alusel on vangla sisekorraeeskirja (VSKE) §-s 641 kehtestatud kinnipeetavale vanglas keelatud esemete ja ainete loetelu. VangS § 15 lg 4 alusel võib vanglateenistus keelata
3-16-2264 täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad § 15 lg-s 2 sätestatud tingimustele. VangS § 41 lg-st 2 tulenevalt võib vangla, kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Elukambrist jalutuskäigule kaasa võetavate esemete piiramise eesmärk on Kodukorra seletuskirja1 kohaselt tagada vanglas julgeolek. Kinnipeetaval kaasas olevad liigsed esemed pikendavad ajaliselt ning raskendavad läbiotsimist, annavad kinnipeetavale suurema võimaluse keelatud esemeid peita ning esemeid teiste kinnipeetavatega vahetada.
Vastustaja on vastuseks kaebaja 08.09.2016 selgitustaotlusele (tl 6) selgitanud 11.10.2016 vastuses (tl 16), et veepudeleid ei ole lubatud kaasa võtta hõlbustamaks jalutuskäikudele saatmise korraldust. Kuna jalutuskäigud ja -boksid on hea võimalus keelatud esemete vahetamiseks, omandamiseks ja leidmiseks, on vaja välistada võimalus neid peita. Pudelitesse on võimalik peita kilesse pandud esemeid, hoiustada muud vedelikku ning peita keelatud esemeid pudeli sildi taha. Vanglal oleks äärmiselt keeruline kõikide pudelite sisu jalutusele saatmisel üle kontrollida. See võtaks liiga kaua aega ega võimaldaks jalutuskäigule saatmist mõistliku aja jooksul. Kohtupraktika on järjekindlalt rõhutanud nii vangla kohustust julgeolek tagada kui ka vangla pädevust julgeolekuohte ära tunda ja hinnata ning teostada kaalumist kohaste abinõude valikul ja kohaldamisel (nt Riigikohtu 25.10.2012 otsus haldusasjas nr 3-3-1-28-12, p 14). Vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus (Riigikohtu 29.09.2015 otsus haldusasjas nr 3-3-2-2-15, p 26). Seega oli vanglal pädevus piiritleda jalutuskäigule kaasa võtta lubatavad esemed ning plastikpudelis joogivesi üldjuhul nende hulka ei kuulu.
11.Kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisega päädinud vahejuhtum toimus 07.09.2016. Äsja oli lõppenud ajavahemik, mille jooksul Tallinna Vangla võimaldas soojal suvisel ajal palavusest tingitud ebamugavuste leevendamiseks mitmesuguseid soodustusi, mis on kirjeldatud teabevoldikul „I ja II üksuse eluolust suvekuudel“ (tl 31). Nende soodustuste hulgas lubati ka ajavahemikus 6. juunist kuni 31. augustini jalutuskäigule kaasa võtta kuni 1,5 liitrit joogivett plastpudelis. Selline võimalus oli voldikul avaldatud teabes selgesõnaliselt ajaliselt piiratud ning samast ilmnes ka, et tavapärasest vanglarežiimist soodsama kohtlemise tingisid suvised ilmaolud.
12.Kaebaja on väitnud, et sai alles 07.09.2016 toimunud vahejuhtumi ajal teada, et vett enam kaasa võtta ei lubata ning heidab kontaktisikule ette sellest teavitamata jätmist. Kaebaja väidab ka, et pole voldiku sisuga kursis: ta nägi seda vaid põgusalt kartserist saabudes ning see oli kaua aega tagasi ning ta ei mäleta seda. Kohtu hinnangul ei ole määrav see, kui põhjalikult kaebaja voldikus esitatud informatsiooniga tutvus ja kas ta seda mäletab. Oluline on see, et vahejuhtumi toimumise hetkele 07.09.2016 soodustus enam ei laienenud ning jalutuskäigule kaasa võetavate esemete osas kehtis endine regulatsioon. Valvuritel oli õigus keelata kaasa võtta esemeid, mida jalutuskäigul polnud lubatud (sh plastikpudelis joogivesi) ja anda vanglas kinni peetavale isikule korraldusi selle nõude täitmisek. Kohtu arvates ei muuda keeldu põhjendamatuks kaebaja poolt nimetatud asjaolu, et suveajal, kui vee kaasavõtmine oli lubatav, ei toimunud pidevat veepudelite sisu kontrollimist. Vanglal on kaalumisruum talle teadaoleva info ja kogemuse põhjal otsustada, kui intensiivselt ta kontrollimeetmeid kasutab. Isegi juhul, kui mõni ametnik jätaks pudelid kontrollimata hooletusest või ajapuudusest, ei tähenda see julgeolekuohu puudumist ega keelu ebavajalikkust.
5(9)
3-16-2264
13.VangS § 67 punkti 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Tulenevalt VangS § 63 lg-st 1 võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määrata vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest.
Kohtupraktika kohaselt on VangS § 67 p 1 eesmärgiks vältida kinnipeetava allumatust ja tagada vanglateenistuse ametniku korralduse täitmine ilma, et samal ajal toimuks vanglateenistuse ametniku ja kinnipeetava vahel vaidlus selle üle, kas korraldust tuleb täita või mitte (Riigikohtu 29.09.2015 otsus haldusasjas nr 3-3-2-1-15 (p 17) ja asjas nr 3-3-2-2-15 (p18)). Kohtupraktikas on leitud, et vanglas kinni peetava isiku poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Praegusel juhul ei ole ilmnenud ühtki HMS § 63 lg-s 2 sätestatud alustest, mis tingiks korralduste tühisuse. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korraldusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (viidatud otsus asjas nr 3-3-2-2-15, p 18 ja seal viidatud kohtupraktika).
14.Kaebaja väitel on distsiplinaarsüütegu, mille eest teda karistati, tõendamata. Vastustaja on seisukohal, et tegu on tõendatud nii valvurite ettekandega kui ka turvakaamera salvestisega.
15.Tallinna Vangla valvurid koostasid 07.09.2016 ettekande nr 3563 (tl 32) järgmises sõnastuses: „07.09.16 Teises üksuses esimesel korrusel kella 10.05 paiku vahistatuid kambrist 317 jalutama viies andsime vahistatule T. S.-E. [---] valvur K. Plaksoga korduvaid korraldusi veepudel kambrisse tagasi viia, millele vahistatu T. ei allunud ning ütles, et temal hakkab peale suitsetamist suu kuivama, pea ringi käima ehk hakkab paha. Sellel põhjusel ta võtabki vee kaasa jalutusboksi. Selgitasin T.ele, et kui temal selle kohta arsti poolt pole tõendit välja kirjutatud, siis ei saa veepudelit kaasa võtta. Teavitasin vahistatut T.t ettekande koostamisest. Ettekandele on lisatud selgituskiri.“ Ettekande on allkirjastanud valvurid Rauno Andok ja Kristo Plakso. Ettekandele on lisatud inspektor-kontaktisiku märkus, et turvakaamera vaatlusest lähtuvalt toimus intsident kella 8.41 paiku.
16.Vastustaja on vastuses kaebusele märkinud, et sündmuse kohta säilinud videosalvestiselt (15.12.2016 vastuse lisa nr 3 Videosalvestis 07.09.2016 kell 08:40:56 – 08:42:08) nähtuvalt toimus kaebajal ametnikega pikem vestlus kui ühe korralduse andmiseks vajalik, ning võib eeldada, et kaebaja sai esitada omalt poolt küsimuse, miks ei ole veepudeli kaasavõtmine lubatav ning ametnikel oli võimalus regulatsiooni ka kaebajale selgitada. Seega pidi vastustaja arvates kaebajale olema arusaadav talle antud korralduse sisu ning ta oleks saanud oma käitumisega vältida distsipliinirikkumisena käsitletavat tegevust. Kohus on 07.09.2016 vahejuhtumi videosalvestisega tutvunud ning leiab, et kuigi salvestatud ei ole kaebaja ja kahe valvuri vahelist vestlust (salvestisel puudub heli), ilmneb salvestiselt, et kaebaja väljub kambriuksest, veepudel käes. Valvurid püüavad teda takistada, järgneb sõnavahetus, millega kaasnevad kaebaja intensiivsed liigutused, sh käega, milles kaebaja hoiab veepudelit. Vestluse sisu kuulmata viitab suhtluse intensiivsus siiski ilmselgelt konfliktsele olukorrale, mis on seotud veepudeliga ning et valvurid püüavad kaebajat takistada kambri ukse juurest jalutusboksi suundumast. Vestlus lõpeb siiski sellega, et kaebaja lahkub veepudeliga kambriukse juurest (ilmselt jalutusboksi suunas). 6(9)
3-16-2264
Videosalvestiselt nähtu ei lükka millegagi ümber valvurite koostatud ettekande sisu. Kaebaja ja valvurite vahel toimus sõnavahetus, mis ilmselgelt on seotud kaebaja käes oleva veepudeliga ning areneb konfliktseks. Ka kaebaja ise ei eita sõnavahetust valvuritega veepudeli kaasavõtmise üle.
17.Kaebaja väitel ei antudki talle korraldust, mida ta oleks saanud jätta täitmata, vaid üksnes öeldi, et veepudeli kaasavõtmine on keelatud. Kohtu hinnangul ei ole kohtumenetluses enam pikka aega tagasi (sündmus toimus 07.09.2016, kaebus saabus kohtusse 11.11.2016) võimalik ka valvurite tunnistajatena üle kuulamisega saavutada tõsikindlat tulemust, et isikud mäletaksid sõna-sõnalt, milliseid väljendeid nad kasutasid, ning kas sõnastus oli keelavas või käskivas kõneviisis. Oluline on, et valvurite eesmärk oli takistada kaebajat lubamatu esemega (kaasavõetud veepudeliga) jalutusboksi minemast. Videosalvestise põhjal on ilmne, et kaebaja seda teha soovis ja sama kinnitab ka kaebaja ise. Isegi keeluna sõnastatud pöördumist pidanuks kaebaja mõistma selliselt, et tal pole lubatud pudeliga jalutama minna ning see tuleb jätta kambrisse. Tegemist ei ole vangla igapäevaelus enneolematu olukorraga, mille puhul võiks eeldada, et mõistetav ja täidetav on üksnes äärmiselt selgesõnaline korraldus. Vanglas kinni peetavatel isikutel on ka üldine kohustus järgida õigusnorme ja reegleid (VangS § 67 p 1 ja 2). Kohtul puudub alus kahelda valvurite ettekande tõelevastavuses, et nad andsid korduva korralduse veepudeli kambrisse tagasi panemiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et salvestiselt nähtav ajavahemik oli piisavalt pikk selleks, et anda korraldusi ka korduvalt. Samuti puudub põhjus, miks valvurid peaksid koostama põhjendamatuid ettekandeid, mis kujutaksid endast ametikohustuste mittenõuetekohast täitmist ja võivad päädida nende suhtes distsiplinaarvastutusega.
18.Kaebaja on arvamusel, et tegemist ei olnud tahtliku teoga, vaid arusaamatusega ning tal puudus teave, et lõppenud on periood, mil täiendava hüvena lubati jalutuskäigule joogivett kaasa võtta. Kaebaja on selgitanud, et teabevoldikuid jagati ajal, mil tema oli kartseris ning kartserist naastes tutvus ta sellega põgusalt, voldiku jagamisest on möödas juba palju aega ning kontaktisikud ei ole täitnud oma ülesannet ega teavitanud soodustuse kohaldamise lõppemisest. Kohus leiab, et vastustaja on piisava hoolikusega täitnud oma teavitamiskohustust suveperioodil kohaldatavate ilmaoludest tingitud ebamugavusi leevendavate abinõude, nende saamise tingimuse ja ajavahemiku kohta teavet jagades, ning ka vanglas viibivad isikud pidid ise hoolikust üles näitama, et voldik läbi lugeda, teave meeles pidada või säilitada. Ei ole usutav, et vastav teave soodustuse lõppemisest kinnipeetavate ja vahistatute seas ei levinud, kuna olmeküsimustele pööravad vanglas kinni peetavad isikud tavaliselt suurt tähelepanu. Kui kaebaja tõepoolest ei teadnud soodustuse lõppemisest, olnuks tal võimalus sellest valvuritega vesteldes teada saades õiguspäraselt käituda ja veepudel kambrisse jätta.
19.Kaebaja on ka väitnud, et vajas joogivett, kuna pärast liikumist jalutuskäigul ja suitsetamist (jalutuskäigu ajal suitsetab ta järjest kolm sigaretti) hakkab tal suu kuivama ning ta tunneb ennast halvasti. Valvurite ettekande kohaselt selgitati kaebajale vahejuhtumi ajal, et erandeid tehakse meditsiinitöötaja ettekirjutuse alusel, kuid kaebajal pole sellist näidustust ilmnenud. Vastustaja on distsiplinaarasja menetledes meditsiiniosakonnalt saanud vastuse oma järelepärimisele, mille kohaselt ei ole kaebajal meditsiinilist näidustust, et lubada talle erandina veepudelit kaasa võtta. See seisukoht on kajastatud ka vaidlustatud käskkirjas. Ka kaebaja ise pole väitnud, et tal selleks meditsiiniosakonna luba oleks. Paljasõnaline on seega ka kaebaja väide, et tema tegutsemise tingisid tal diagnoositud isiksusehäire. Asjaolu, et kaebaja suitsetab ning on sunnitud järjest ära suitsetama kolm sigaretti, on tema enda vaba valik ja 7(9)
3-16-2264 suitsetamisjärgne suu kuivamine on seega välditav. See ei saa olla aluseks, et kohelda kaebajat ülejäänud vanglas kinni peetavatest isikutest soodsamalt.
20.Kaebaja väidab, et valvurid ise lubasid teda lõpuks veepudeliga jalutuskäigule. Juhtumi salvestiselt on näha, et pärast sõnavahetust, millega kaasneb elav žestikuleerimine kaebaja poolt, suundub ta tõepoolest jalutusboksi pudeliga. Ettekandest nr 3563 (tl 32) ei saa järeldada, et valvurid oleksid sellist käitumist tegelikult lubanud, kuid nagu ka salvestiselt näha, loobuvad nad jõulisemast takistamisest. Ka VangS § 71 lg-test 2 ja 3 tulenevalt võib vanglateenistuse ametnik kasutada jõudu teenistusülesannete täitmiseks erandlikel juhtudel. Seega ei ole alust arvata, et pärast valvurite antud korraldustele mitteallumist oleksid nad veega jalutusboksi minekut lubatavaks pidanud või et kaebaja selline käitumine oleks keelu või korralduse olematuks muutnud.
21.Kaebajal on õigus selles, et vastustaja poolt esitatud 08.09.2016 juhtumi salvestis (vastuse lisa nr 4 Videosalvestis 08.09.2016 kell 15:04:54 – 15:07:42) ei saa tõendada 07.09.2016 distsiplinaarsüüteo toimepanemist. Vastustaja ei sooviga selle salvestisega tõendada 07.09.2016 teo, mille eest määratud karistuse õiguspärasuse üle käib vaidlus praeguses asjas, asjaolusid. Vastustaja on selgitanud, et soovib sellega näidata kaebaja suhtumist, mis ka päev pärast 07.09.2016 vahejuhtumit, mille kohta koostati ettekanne, ei olnud muutunud ja kaebaja soovis jätkuvalt veepudelit jalutuskäigule kaasa võtta. Selline käitumine veenab, et kui ka kaebaja tõesti sai alles 07.09.2016 teada, et vett enam kaasa võtta ei tohi, püüdis ta järjekindlalt keeldu eirata, ning näitab tema hoiakut selle keelu ja korralduste suhtes. Distsipliinirikkumise koosseisuvälised asjaolud ei mõjuta varasemast kohtupraktikast nähtuvalt otsustust, kas isik on karistatava distsipliinirikkumise toime pannud ning kuidas see tegu tuleb kvalifitseerida. Küll võib selliseid asjaolusid arvesse võtta karistuse liigi ja määra üle otsustamisel (Riigikohtu 06.06.2012 otsus haldusasjas nr 3-3-1-91-11, p 12).
22.Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja on põhjendatult määranud distsiplinaarkaristuse kaebajale vanglaametnike korralduste täitmata jätmise eest. Kaebajale on distsiplinaarkaristus määratud distsiplinaarkorras karistatava teo eest, mille toimepanemine on tõendatud. Kaebaja ei ole distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja vaidlustades välja toonud muid põhjuseid, mis tingiksid käskkirja õigusvastasuse, sh menetlus- ega vormivigu. Käskkirjast ega distsiplinaarmenetluse dokumentidest ei nähtu kohtu hinnangul vormi- ega menetlusvigu, mis võiksid käskkirja tühistamise kaasa tuua. Vastustaja on arvesse võtnud kaebaja seletuskirjas esitatud vastuväiteid ning kaebajale on tutvustatud distsiplinaarmenetluse protokolli (tl 4-5) ning antud võimalus esitada vastuväideteks (tl 7-9). Vastustaja on arvestanud kaebaja väiteid meditsiinilistest vajadustest ning on meditsiiniosakonnale järelepärimist tehes välja selgitanud, et vastavad näidustused veepudeli jalutuskäigule kaasavõtmiseks puuduvad. Samuti on vastustaja kaebaja väidete osas tema isiksusehäire ja hüperaktiivsuse kohta leidnud, et ka üheski varasemas menetluses ei ole ilmnenud, et kaebajat tuleks distsiplinaarmenetluses meditsiiniliste näidustuste tõttu eriliselt kohelda.
23.Käskkirjas on esitatud kaalutlused karistuse valikul (arvestatud on teo raskust ja iseloomu ning karistuse eesmärki). Distsiplinaarkaristuse määrajal on kaalumisruum nii karistuse liigi kui ka kartserikaristuse pikkuse valikul ning vastustajal on hindamisruum ka teo määratlemisel raske rikkumisena ning hindamisel, milline karistus oma eesmärki just konkreetse teo ja isiku puhul kõige paremini teenib.
8(9)
3-16-2264
Vastustaja viitas vaidlustatud käskkirjas kaebaja varasematele korduvatele distsipliinirikkumistele ning asus seisukohale, et tegemist on raske rikkumisega. Käskkirjas viidatakse neljale varasemale karistamisele allumatuse eest, neist kolmel korral pole kaebaja allunud korraldusele ravimi manustamiseks suud mitte avada. Teda karistati esimesel korral noomitusega, teisel isiklike vahendite arvelt lisatoitlustamise keelamisega ning kahel järgneval korral kaheks ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Kaebajat oli karistatud ka ebaviisaka kõnekasutuse ja agressiivse käitumise eest. Kohtupraktika järgi on vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine kaalukas väärtus ning allumatust, iseäranis kui see toimub korduvalt, on põhjust pidada raskeks rikkumiseks (nt viidatud lahend haldusasjas nr 3-3-2-1-15, p 25; nr 332-2-15, p 26). Kohtupraktikas on kujunenud seisukoht, et karistuse määramisel tuleb arvestada eelnevaid samaliigilisi rikkumisi, kuna see iseloomustab isiku käitumist ja suhtumist õiguskorda, sh vanglateenistuse ametnike korraldustesse ja distsipliini (viidatud lahend haldusasjas nr 3-3-2-1-15, p 24; nr 3-3-2-2-15, p 25).
24.Vastustaja leidis, et kuna varasemad karistused ei ole oma eesmärki täitnud, ei ole leebemad karistused ega lühem kartserikaristus eesmärgipärane ning määras karistuseks 5 ööpäevaks paigutamise kartserisse. Vastustaja märkis ka, et kuna tegu ei toonud kaasa raskeid tagajärgi, on selline karistus piisav. Kohtu hinnangul on vastustaja karistusliigi valikul ja karistuse määramisel põhjalikult ja erinevaid asjaolusid arvesse võttes kaalumist teostanud.
25.Eeltoodu põhjal on kohus seisukohal, et vaidlustatud käskkirja tühistamiseks puudub alus. Seetõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUD
26.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kohus on vabastanud kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu (15 eurot) tasumisest. See menetluskulu jääb riigi kanda. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist ega esitanud kohtule andmeid menetluskulude kandmise kohta. Seega jäävad ka tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 p 4) .
/allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.