Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
11. jaanuar 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-16-2264
Haldusasi
XX kaebus Tallinna Vangla 7. oktoobri 2016. a käskkirja nr 5-2/1176 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 17. veebruari 2017. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Monika Raiendik
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata XX taotlus eksperdiarvamuse küsimiseks tema terviseseisundi kohta.
Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17. veebruari 2017. a otsus haldusasjas nr 3-16-2264 muutmata.
XX-le apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud jätta riigi kanda. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 12. veebruaril 2018 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-16-2264 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla karistas 07.10.2016 käskkirjaga nr 5-2/1176 XX vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumise eest distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega viieks ööpäevaks. Käskkirja kohaselt ei allunud vahistatu XX 07.09.2016 jalutusboksi saatmisel korduvalt valvuri korraldusele viia kaasavõetud veepudel kambrisse tagasi. Vahistatu selgitas, et tal hakkab pärast suitsetamist suu kuivama ja pea ringi käima ning hakkab paha. Täiendavas seletuses märkis XX, et tarvitab XXX ning sai alles 07.09.2016 jalutuskäigule minnes teada, et veepudelit ei tohi kaasa võtta. Käskkirja kohaselt piiratakse jalutuskäigule esemete kaasavõtmist julgeolekukaalutlustel. Tegemist on korduva ja raske distsipliinirikkumisega. Leebemate meetmete või lühema kartserikaristuse määramine ei oleks eesmärgipärane, arvestades teo iseloomu ja rikkumiste süstemaatilisust.
2.XX esitas Tallinna Vangla 07.10.2016 käskkirja nr 5-2/1176 peale vaide, milles märkis, et sai alles 07.09.2016 teada, et enam ei tohi vett jalutuskäigule kaasa võtta, ning ta ei ole tutvunud brošüüriga, mis nägi ette joogivee jalutuskäigule kaasavõtmise üksnes 06.0631.08. Valvur ei andnud talle korraldust, vaid ütles lihtsalt: „Ei tohi“. Keelamine ja korraldus ei ole sama tähendusega. Joogivesi ei ohusta vangla julgeolekut ja vaide esitaja vajas vett, sest jalutuskäigul ennast liigutades ja pärast suitsetamist hakkab tal suu kuivama. Varasemad distsipliinirikkumised (keeldumine suu avamisest ravimite manustamiseks) tulenevad vaide esitaja isiksusehäiretest ega ole tahtlikud. Vaidlusalune tegu ei olnud tahtlik rikkumine, vaid arusaamatus. Määratud karistus on ebaproportsionaalselt raske. Tallinna Vangla jättis 08.11.2016 vaideotsusega nr 5-15/16/315-2 XX vaide rahuldamata.
3.XX esitas 11.11.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 07.10.2016 käskkirja nr 5-2/1176 tühistamiseks, jäädes vaidemenetluses esitatud seisukohtade juurde. Vangla leiab ebaõigesti, et kaebaja oli teadlik ajavahemikust, millal oli veepudeli jalutuskäigule kaasavõtmine lubatud. Kaebaja karistamine kujutab endast võimuliialdust, arvestades eriti, et ta oli sel ajal vahistatu staatuses. Vaidlusaluse juhtumi puhul oleks piisanud ka kaebajaga vestlemisest ning selgitamisest, et vett ei tohi enam jalutuskäigule kaasa võtta. Voldikuid vastava teabega jagati suve alguses ning kaebaja tutvus sellega üksnes põgusalt, sest viibis tollal kartseris. Kuna karistus on määratud 07.09.2016 toimunud sündmuse eest, siis ei ole vangla esitatud videosalvestis 08.09.2016 sündmustest asjassepuutuv. Kaebajale ei antud seaduslikku korraldust, vaid toimus diskussioon, mille käigus kaebaja selgitas vajadust veepudeli kaasavõtmiseks ja mille tagajärjel lubati ta veepudeliga jalutama. Kaebaja ja valvurite vahelise vestluse sisu ei ole täpselt fikseeritud.
4.Tallinna Vangla vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Jalutuskäigule kaasavõtmiseks lubatud esemed on sätestatud Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud kodukorra p-s 4.8. Kaasavõetavate esemete piiramise eesmärk on tagada vanglas julgeolek. Tallinna Vangla lubab suvekuudel võtta 2(8)
3-16-2264 igapäevastele jalutuskäikudele soovi korral kaasa joogivee pudeli, sest inimene võib sel perioodil vajada rohkem joogivett. Samuti võimaldatakse suvekuudel muid kinnipeetavate olmetingimusi parandavaid soodustusi. Nende kohta jagatakse kinnipeetavatele iga suvehooaja alguses infovoldikud, mis teavitavad soodustustest ja nende tingimustest. Asjaolu, et vangla kohaldab ajutiselt mõningaid soodustusi või lubab kinnipeetavatele teatud olukorras täiendavaid esemeid, ei anna alust nõuda soodustuse kohaldamise jätkamist. Kaebaja ei ole väitnud, et talle poleks infovoldikut väljastatud, mistõttu pidi isik olema teadlik soodustustest, mis kehtivad üksnes suvehooajal. Isegi kui kaebaja ei olnud regulatsioonist teadlik, pidi talle olema arusaadav vanglaametnike korraldus jätta veepudel kambrisse ning tal puudus alus keelduda korralduse täitmisest. Kinnipeetava subjektiivne hinnang esemete ohtlikkusele ja vangla julgeoleku tagamise vajadusele ei anna talle õigust jätta vanglaametniku seaduslikku korraldust täitmata. Kaebajal ei ole terviseseisundist tulenevat vajadust veepudeli pidevaks kaasaskandmiseks ning vangla meditsiiniosakond ei ole seda temale ette näinud (kaebaja ei ole sellise taotlusega ka meditsiinitöötajate poole pöördunud), mistõttu ei oleks XX kaaskinnipeetavatest soodsam kohtlemine põhjendatud. Tunniajane jalutuskäik ei ole sedavõrd pikaajaline, et täiskasvanud inimesel võiks tavapärase tegevuse käigus tekkida sedavõrd tungiv vajadus joogivee järele, et see võiks mõjutada tema terviseseisundit. Distsiplinaarsüüteo toimepanemine on tõendatud vanglaametnike ettekande ja videosalvestisega ning määratud karistus on põhjendatud, sest kaebaja puhul ei esinenud erandlikke põhjuseid, mis õigustanuks tema käitumist. Vanglaametnikud on kinnitanud, et XX-le anti korduvalt korraldus jätta keelatud ese (veepudel) jalutuskäigu ajaks kambrisse, kuid kaebaja keeldus selle täitmisest. Videosalvestiselt nähtuvalt toimus kaebaja ja ametnike vahel pikem vestlus, kui olnuks vajalik pelgalt ühe korralduse andmiseks. Isegi kui kaebajale öeldi üksnes, et ta ei tohi veepudelit kaasa võtta, pidi selline keeld olema kaebajale arusaadav. Kaebaja väljendas oma meelsust vastava korralduse suhtes ka järgmisel päeval, kui talle anti samuti korraldus jätta veepudel kambrisse.
5.Tallinna Halduskohus jättis 17.02.2017 otsusega XX kaebuse rahuldamata. Karistus on määratud VangS § 67 p 1 alusel, mis kohaldub VangS § 90 lg-st 1 tulenevalt ka vahistatute suhtes. Tallinna Vangla kodukorra p 4.8 kohaselt on jalutuskäigule lubatud minna ainult hooajale vastavas riietuses ja võtta kaasa kuni kolm sigaretti ilma pakita, käekell, kaelaskantav religioosne ese, palvehelmed, abielusõrmus, taskurätt ja üks kord kuus tekk kloppimise eesmärgil. Elukambrist jalutuskäigule kaasa võetavate esemete piiramise eesmärk on tagada vanglas julgeolek. Kinnipeetaval kaasas olevad liigsed esemed pikendavad ja raskendavad läbiotsimist ning annavad kinnipeetavale suurema võimaluse peita keelatud esemeid ja neid teiste kinnipeetavatega vahetada. Tallinna Vangla on ka 11.10.2016 vastuses XX 08.09.2016 selgitustaotlusele selgitanud, et kuna jalutuskäigud ja -boksid on hea võimalus keelatud esemete vahetamiseks, omandamiseks ja leidmiseks, tuleb välistada nende peitmise võimalus. Pudelitesse on võimalik peita kilesse pandud esemeid ja hoiustada muid vedelikke, samuti peita keelatud esemeid pudeli sildi taha. Vanglal oleks äärmiselt keeruline jalutuskäigule saatmisel kõikide pudelite sisu üle kontrollida, sest see võtaks liiga kaua aega ega võimaldaks jalutuskäigule saatmist mõistliku aja jooksul. Kohtupraktikas on järjekindlalt rõhutatud nii vangla kohustust tagada julgeolek kui ka vangla pädevust julgeolekuohte ära tunda ja hinnata ning teostada kaalumist kohaste abinõude valikul ja kohaldamisel (nt Riigikohtu 25.10.2012 otsus nr 3-3-1-28-12, p 14). Vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus (nt Riigikohtu 29.09.2015 otsus nr 3-3-2-2-15, p 26). Seega oli vangla pädev piiritlema jalutuskäigule kaasavõtmiseks lubatud esemed ning plastikpudelis joogivesi üldjuhul nende hulka ei kuulu. Kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise tinginud vahejuhtum toimus 07.09.2016, mil olid äsja lõppenud suvisel ajal (06.0631.08) palavusest tingitud ebamugavuste leevendamiseks kohaldatud soodustused, mida kirjeldati teabevoldikus „I ja II üksuse eluolust suvekuudel“. Muu hulgas lubati sellel 3(8)
3-16-2264 perioodil võtta jalutuskäigule kaasa kuni 1,5 liitrit joogivett plastpudelis. Nimetatud võimalus oli voldikus avaldatud teabes selgesõnaliselt ajaliselt piiratud. Määrav ei ole see, kui põhjalikult kaebaja voldiku sisuga tutvus ja kas ta seda 07.09.2016 veel mäletas, vaid oluline on see, et 07.09.2016 vastav soodustus enam ei kehtinud, millest tulenevalt oli valvuritel õigus keelata plastikpudelis joogivee jalutuskäigule kaasavõtmine ja anda kaebajale sellekohane korraldus, mida kaebaja oli VangS § 67 p-st 1 tulenevalt kohustatud täitma (vt ka Riigikohtu 29.09.2015 otsus nr 3-3-2-1-15, p 17; 29.09.2015 otsus nr 3-3-2-2-15, p18). Keeldu ei muuda põhjendamatuks asjaolu, et suveperioodil ei toimunud veepudelite sisu pidevat kontrollimist. Kontrollimeetmete rakendamise intensiivsuse otsustab vangla temale teadaoleva info ja kogemuse põhjal. Kaebaja distsiplinaarsüütegu on tõendatud Tallinna Vangla valvurite 07.09.2016 ettekandega nr 3563 ja 07.09.2016 kell 08:40:56–08:42:08 videosalvestisega, millest saab heli puudumisele vaatamata järeldada, et vanglaametnike ettekanne kajastab intsidenti adekvaatselt. Salvestiselt nähtav ajavahemik on samuti piisavalt pikk selleks, et anda kaebajale korraldusi korduvalt. Kaebaja ei ole samuti eitanud sõnavahetust valvuritega seoses veepudeli jalutuskäigule kaasavõtmisega. Kohtumenetluses puudub võimalus tagantjärele tõsikindlalt tuvastada, kas valvurite antud korraldus oli käskiva või keelava sõnastusega, kuid on selge, et valvurite eesmärk oli takistada kaebajal veepudeli kui keelatud esemega jalutusboksi minekut. Isegi keeluna sõnastatud pöördumisest pidanuks kaebaja mõistma, et tal tuleb veepudel jätta kambrisse. Tegemist ei olnud olukorraga, mille puhul saaks eeldada, et mõistetav ja täidetav olnuks üksnes äärmiselt selgesõnaline korraldus. Voldikute jagamisega on vangla täitnud teavitamiskohustust piisava hoolsusega ning vanglas viibivad isikud pidid ka ise olema hoolsad, et voldik läbi lugeda ning selles sisalduv teave soodustuste ja nende kehtivusaja kohta meeles pidada või säilitada. Isegi kui kaebaja ei teadnud soodustuse lõppemisest, oli tal võimalus käituda õiguspäraselt, jättes veepudeli pärast valvuritega vestlemist ja soodustuse lõppemisest teadasaamist kambrisse. Seega ei olnud tegemist pelgalt arusaamatusega, vaid tahtliku rikkumisega. Kaebajal puudub veepudeli erandina jalutuskäigule kaasvõtmise lubamiseks meditsiiniosakonna luba ja ka meditsiiniline näidustus. Suu kuivamine pärast suitsetamist ei saa olla aluseks, et kohelda kaebajat teistest vanglas kinni peetavatest isikutest soodsamalt. Kaebaja väide, et tema teguviisi tingisid tal diagnoositud isiksusehäired, on paljasõnaline. Kuigi videosalvestiselt nähtuvalt suundus kaebaja pärast sõnavahetust jalutusboksi siiski veepudeliga, ei saa salvestisest ega ettekandest järeldada, et valvurid oleksid tema sellist käitumist tegelikult lubanud, vaid üksnes loobusid kaebaja jõulisemast takistamisest. See asjaolu ei muuda kaebajale antud keeldu või korraldust olematuks ega kaebaja käitumist õiguspäraseks. Tallinna Vangla esitatud 08.09.2016 kell 15:04:54–15:07:42 videosalvestis ei saa tõepoolest tõendada kaebaja poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemist 07.09.2016, kuid vastustaja ongi soovinud sellega näidata üksnes kaebaja suhtumist veepudeli jalutuskäigule kaasavõtmise keeldu (st püüdis 08.09.2016 jätkuvalt veepudelit jalutuskäigule kaasa võtta). Seda asjaolu võis vangla arvestada karistuse liigi ja määra üle otsustamisel (vt Riigikohtu 06.06.2012 otsus nr 3-3-1-91-11, p 12). Kokkuvõttes on kaebajale distsiplinaarkaristus määratud teo eest, mille toimepanemine on tõendatud, ning asjas ei nähtu menetlus- ega vormivigu, mis võiksid tingida vaidlustatud käskkirja tühistamise. Käskkirjas on kaalutud karistuse liiki ja määra ning viidatud neljale varasemale karistamisele (sh kolmel korral mitteallumise eest korraldusele avada ravimi manustamiseks suu ning ühel korral ebaviisaka kõnekasutuse ja agressiivse käitumise eest), tõdedes, et leebemad karistused (sh kartserisse paigutamine kaheks ööpäevaks) ei ole täitnud oma eesmärki ega hoidnud ära korduvaid samaliigilisi rikkumisi (st allumatust), mistõttu on viieks ööpäevaks kartserisse paigutamine olnud põhjendatud.
4(8)
3-16-2264
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.XX palub 28.02.2017 apellatsioonkaebuses (täiendatud 08.11.2017) tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Kaebajat süüdistatakse ebaõigesti selles, et ta infovoldikus sisaldunud teabele vaatamata ei teadnud, et jalutuskäigule veepudeli kaasavõtmise õigus lõppes 31.08.2016, sest seda ei mäletanud ka vanglaametnikud ise, kes keelasid kaebajal joogiveega jalutuskäigule mineku esmakordselt alles 07.09.2016. Vanglaametnikel (inspektor-kontaktisikul) on Tallinna Vangla kodukorra p 1.8 järgi kohustus teavitada kinnipeetavaid neile määratud soodustustest ja nende lõppemisest. Praegusel juhul on kaebajat sisuliselt karistatud ametnike tegemata töö eest. Lisaks jääb arusaamatuks, mida on üldse võimalik peita läbipaistvasse veepudelisse. Vangla ei ole toonud välja ühtegi intsidenti, mis oleks juhtunud perioodil, kui jalutusboksi lubati minna veepudeliga. Joogivee kaasavõtmine ei kujuta endast mingit julgeolekuriski, mida kinnitab seegi, et suvekuudel on see lubatud ning vanglaametnikud ei pööranud sellele 01.07.09.2016 ka ise tähelepanu. Kaebaja esitas 07.09.2016 valvurile oma põhjendused, miks ta jalutusboksis joogivett vajab ning pärast seda teda rohkem ei keelatud ega antud uut korraldust viia veepudel tagasi kambrisse. Sellises olukorras kaebaja arvas, et temapoolsetest selgitustest piisas. Halduskohus leidis alusetult, et valvurid ei leppinud kaebaja selgitustega ega lubanud teda veepudeliga jalutama, sest kui kaebaja oleks keeldu mõistnud, siis poleks ta järgmisel päeval jalutuskäigule uuesti veepudelit kaasa võtnud. 08.09.2016 ütles valvur samas olukorras konkreetselt, et kaebaja peab viima veepudeli kambrisse tagasi või muidu teda jalutuskäigule ei lubata. Kaebajale 07.09.2016 öeldud „Ei tohi“, pole sisuline korraldus. Meditsiiniosakonnast suunati kaebaja joogivee kaasavõtmiseks loa taotlemiseks perearsti juurde, kuid arsti vastuvõtule pääsemise ajal püüdis kaebaja suitsetamisest loobuda ja tal puudus vajadus võtta jalutuskäigule joogivett kaasa. Halduskohus leidis vääralt, et jalutuskäigul suitsetamine on kaebaja vaba valik, sest kaebaja ei ole olnud suuteline suitsetamist päevapealt maha jätma. Samuti on kaebajal diagnoositud XXX (XXX), XXX (XXX) ja XXX (XXX) ning kõik kaebaja suhtes varem koostatud ettekanded ja määratud karistused tulenesid tema piisavalt ravimata XXX seotud käitumisprobleemidest. Kohtupraktikast ja õiguskantsleri 05.10.2016 kirjast nr 61/161019/1604041 nähtuvalt on kartseritingimused inimväärikust alandavad.
7.Tallinna Vangla vaidleb 29.03.2017 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata, jäädes oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Apellatsioonkaebust on põhjendatud samade argumentidega, millele kaebaja tugines juba varasemas menetluses ja mida halduskohus on põhjalikult analüüsinud. Suveperioodil ajutise soodustuse kohaldamine ei anna kinni peetavale isikule õigust nõuda nimetatud soodustuse kohaldamist ka pärast selle kehtivusaja lõppemist. Kaebaja väidetav mitteteadmine soodustuse lõppemisest ei mõjuta rikkumise toimepanemist, sest karistamise aluseks on olnud keeldumine vanglaametnike seadusliku korralduse täitmisest, mitte veepudeli jalutuskäigule kaasavõtmise piirangu eiramine. Asjas on tõendatud, et XX-le anti korraldus jätta veepudel kambrisse, kuid isik keeldus sellele allumast. Vangla kohustus teavitada kinnipeetavaid soodustuste kohaldamisest ja nende lõppemisest on olnud täidetud nii infovoldikute väljastamise kui ka ametnike poolt 07.09.2016 antud selgituste ja korraldustega. Apellatsioonkaebuses esitatud väited kaebaja terviseseisundi kohta ei ole asjassepuutuvad, sest XX-l ei esine ühtegi sellist terviseseisundit, mis takistaks tal vanglaametnike korralduste mõistmist või neile allumist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5(8)
3-16-2264
8.Ringkonnakohus leiab, et XX apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.
9.XX on 08.11.2017 täiendavas seisukohas taotlenud erapooletu spetsialisti kaasamist, kes hindaks kaebaja isiksusehäirete mõju tema distsipliinirikkumisele. Kaebaja soovib spetsialisti arvamusega tõendada oma väidet, et käitumishäirest tulenevalt ei suuda ta näha ette oma teo tagajärgi ning vanglaametnikud oleksid seetõttu pidanud teda veepudeli kaasavõtmise keelust eraldi teavitama. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja taotlus eksperdiarvamuse küsimiseks tuleb jätta rahuldamata. XX on püüdnud tema poolt vangistuse kestel toime pandud distsiplinaarüleastumisi oma terviseseisundiga (s.o XXX) õigustada ka varasemates kohtumenetlustes, kuid kohtud on erinevate meditsiinitöötajate hinnangutele tuginedes korduvalt leidnud, et kaebaja tervislik seisund ei vabasta teda vastutusest (nt jõustunud Tartu Halduskohtu 12.04.2017 otsus nr 3-17175 ja 28.09.2017 otsus nr 3-17-185). Nimetatud kohtuasjades on vastustaja esitanud kohtule (vt Tallinna Vangla 22.02.2017 vastus nr 1-11/17/2624-2 haldusasjas nr 3-17-175 ja Tallinna Vangla 18.07.2017 vastus nr 1-11/17/10426-2 haldusasjas nr 3-17-185) muude materjalide hulgas väljavõtted XX tervisekaardist, millesse psühhiaater TK poolt 05.10.2016 tehtud sissekandest nähtuvalt puuduvad vastunäidustused 08.09.2016 sündmusega (s.o jalutuskäigule minnes veepudeli vastu koridori põrandat puruks viskamine – selle teo eest kaebajale distsiplinaarkaristuse määramine on vaidluse all Tallinna Ringkonnakohtu menetluses olevas haldusasjas nr 3-16-2252) seoses kinnipeetava suhtes kartserikaristuse kohaldamiseks ning kinnipeetav on vastutav oma tegude eest. Täiendavalt on Tallinna Vangla psühhiaater AK 28.11.2016 e-kirjas vastuseks distsiplinaarasja menetleja järelepärimisele selgitanud, et XX on küll ebastabiilne isiksus (mh sõltuv narkootikumidest), kuid ta ei ole vaimuhaige ega nõrgamõistuslik ning tema suhtes kehtivad kõik Tallinna Vangla sisekorrareeglid ja tema suhtes ei ole vastunäidustatud ka administratiivmeetmete rakendamine. Olukorras, kus XX terviseseisundi ja sellest tuleneva vastutusvõime kohta on praeguses asjas vaidluse all olevale 07.09.2016 sündmusele vahetult järgneval perioodil kaks eriteadmistega isikut juba hinnangu andnud, puudub ringkonnakohtul mõistlik põhjus kahelda kaebaja võimes saada aru temale antavatest korraldustest ja nendele mitteallumise keelatusest. Kaebaja ei ole esitanud mingeid põhjendusi, mille alusel saaks psühhiaatrite seisukohti pidada kallutatuks või kahelda nimetatud spetsialistide erapooletuses. Apellatsioonkaebuses viidatud õiguskantsleri 05.10.2016 märgukirjas nr 6-1/161019/1604041 (tl 63-64p) ei ole üldistavalt välistatud kartserikaristuse kohaldamist ühegi kinnipeetava suhtes, vaid rõhutatud üksnes vajadust piirata järjestikku kartseris (s.o üksikvangistuses) viibimise kestust. Praegusel juhul jääb kaebajale määratud 5-ööpäevane kartserikaristus tuntavalt allapoole õiguskantsleri seisukohas välja toodud 14-päevast ülempiiri ning tervishoiutöötajad ei ole pidanud kaebaja osas ühtegi liiki distsiplinaarkaristuse kohaldamist vastunäidustatuks. Olenemata sellest, et kaebajal diagnoositud psüühika- ja käitumishäirete kliiniliste kirjelduste (vt Tallinna Vangla 10.02.2017 vastus nr 2-3/125-2 – tl 62-62p) kohaselt võivad tema seisundit muu hulgas iseloomustada tähelepanematus räägitava suhtes ja temale antud korralduste mittejärgimine, ei tähenda pelgalt diagnoosi olemasolu kaugeltki seda, et XX puhul peaksid esinema kõik vastava häire kliinilised sümptomid. Praegusel juhul puuduvad ka väited, et kaebaja poleks vanglaametnike keeldu üldse tähele pannud. Kuna varasemates haldusasjades esitatud andmete põhjal puudub alus kahelda selles, et XX terviseseisund ei välista tema suhtes 6(8)
3-16-2264 distsiplinaarkaristuste kohaldamist (sh kartserisse paigutamist), siis ei ole kaebaja taotletud eksperthinnangu kogumine vajalik ning vastav taotlus jääb HKMS § 62 lg 2 alusel rahuldamata.
10.Halduskohus rõhutas õigesti, et kaebajat ei ole süüdistatud selles, et ta ei teadnud või ei mäletanud infovoldikus „I ja II üksuse eluolust suvekuudel“ (tl 31-31p) sisaldunud joogivee jalutuskäigule kaasavõtmise õiguse tähtajalist piirangut (s.o 06.06.2016–31.08.2016), vaid distsiplinaarkaristus on määratud üksnes vanglateenistuse ametnike 07.09.2016 korraldustele mitteallumise eest. Selline teokirjeldus nähtub üheselt nii distsiplinaarmenetluse protokollist (tl 4-5p) kui ka distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast (tl 10-11p). Olenemata sellest, et XXl võidi pärast soodustuse kehtivusaja lõppemist esmakordselt keelata veepudeli jalutuskäigule kaasavõtmine alles 07.09.2016, ei saanud kaebajal sellest ametnike poolsest eksimusest tekkida õigustatud ootust, et suvekuudeks rakendatud soodustuse kohaldamist jätkatakse ka septembris. Oluline on see, et vangla oli kinnipeetavaid infovoldikute jagamisega kõnealuse soodustuse kehtivusajast selgelt teavitanud ning sellest tulenevalt pidi 07.09.2016 väljendatud keelu sisu ja ka selle õiguspärasus olema kaebajale mõistetav. Seejuures on kaebaja VangS § 67 p-st 1 tulenevat allumiskohustust rikkunud ka sellisel juhul, kui pidas vanglaametnike keeldu mingil põhjusel õigusvastaseks, sest tegemist ei saanud olla tühise korraldusega haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 tähenduses (nt Riigikohtu 10.10.2017 otsus nr 3-15-3133; 29.09.2015 otsus nr 3-3-2-1-15, p 17), kuna veepudeli tunniajalisele jalutuskäigule kaasavõtmise keelamine ei kohustanud kaebajat panema toime õigusrikkumist ning see pidi olema kinnipeetava jaoks arusaadav ja täidetav. Keeld minna jalutuskäigule koos veepudeliga hõlmab juba iseenesest korraldust jätta veepudel (või muu jalutuskäigule kaasavõtmiseks mittelubatud ese) kambrisse (st kohta, kus see varem oli), kui kinnipeetav soovib siiski jätkuvalt jalutama minna, mistõttu ei oma tähtsust, et vanglaametnikud ei andnud kaebajale eraldi korraldust selle kohta, kuidas veepudeliga edasi toimida.
11.Kuna XX ei ole esitanud vaiet ega kaebust Tallinna Vangla kodukorra p 4.8 (mis sisaldab muu hulgas jalutuskäigule kaasa võtta lubatud esemete loetelu) peale, siis ei ole praeguses vaidluses asjakohane arutleda selle üle, kas jalutuskäigule läbipaistva veepudeli kaasavõtmisega kaasneks tegelik julgeolekurisk või mitte. Vanglaametnikud olid HMS § 60 lgst 2 tulenevalt kohustatud järgima kehtiva kodukorra sätteid ja keelduma kaebajat veepudeliga jalutuskäigule lubamast. Vanglaametnike poolsed võimalikud eksimused kodukorra sätete rakendamisel ajavahemikul 01.–07.09.2016 ei muuda eeltoodud kohustust olematuks. Vaidlust ei ole selles, et XX-l puudus meditsiinitöötaja ettekirjutus, mis oleks andnud vanglaametnikele aluse lubada teda erandina jalutama koos veepudeliga. Pelgalt asjaolu, et kaebaja ise peab jalutuskäigu ajal joogivee olemasolu endale hädavajalikuks, ei anna kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda tavapärasest kinnipidamisrežiimist tema kasuks kõrvalekaldumist.
12.Ringkonnakohus nõustub ka selle halduskohtu seisukohaga, et vangla turvakaamera 07.09.2016 salvestiselt ei ole võimalik järeldada, et valvurid oleksid leppinud XX põhjendustega, miks ta jalutusboksis joogivett vajab, ning lubanud tal veepudeli jalutuskäigule siiski kaasa võtta. Kuigi salvestiselt nähtub, et XX lahkub pärast sõnavahetust sündmuskohalt koos joogipudeliga ning valvurid teda füüsiliselt ei takista, pöördub kaebaja enne koridorist väljumist veel mitmel korral valvurite poole ja ütleb neile midagi üsna ärritunud moel. Vanglaametnike 07.09.2016 ettekandest nr 3563 ei saa samuti välja lugeda, et valvurid oleksid leppinud XX põhjendustega ja andnud talle loa veepudel jalutuskäigule kaasa võtta, vaid selle kohaselt teavitati kinnipeetavat rikkumise kohta ettekande koostamisest. Asjaolu, et vanglaametnikud ei pidanud näiteks konflikti eskaleerumise vältimiseks või muul põhjusel otstarbekaks rakendada keelu täitmiseks kinnipeetava suhtes jõudu või keelata tal üldse jalutuskäigule minekut, ei tähenda, et allumiskohustuse rikkumist poleks aset leidnud. Seda, et kaebaja sai ka ise aru, et talle ei antud luba minna jalutuskäigule veepudeliga, kinnitab XX 7(8)
3-16-2264 25.09.2016 vastuväidetes (tl 7) välja toodud kirjeldus, et pärast oma põhjenduste valvuritele esitamist hakkas kaebaja minema jalutama ning kui valvur küsis, et kas ta kirjutab seletuskirja, siis XX vastas, et muidugi. Seega pidi kaebaja ilmselgelt mõistma, et korduvalt väljendatud keelule vaatamata veepudeli jalutuskäigule kaasavõtmist käsitatakse tema poolse distsiplinaarrikkumisena. Asjaolust, et kaebaja tahtis järgmisel päeval (08.09.2016) uuesti jalutuskäigule veepudelit kaasa võtta (mis päädis veelgi teravama konfliktiga), ei saa automaatselt järeldada, et vanglaametnike poolt eelmisel päeval väljendatud keeld jäi talle arusaamatuks, vaid see võib iseloomustada hoopis kaebaja negatiivset suhtumist vanglas kehtestatud piirangutesse (s.o täpsemalt joogivee jalutuskäigule kaasavõtmise keeldu).
13.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 17.02.2017 otsus muutmata.
14.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et Tallinna Halduskohtu 15.11.2016 määruse alusel on XX olnud apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu (15 eurot) tasumise kohustusest. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja muutmata halduskohtu otsus, millega jäeti kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad XX-le apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Apellandi muud võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Tallinna Vangla ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Maret Altnurme
Villem Lapimaa
Virgo Saarmets
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.