Teenistussuhted › Vabakutselised ametipidajad

aukohus (edaspidi aukohus) algatas aukohtumenetluse 01.10.2015 otsusega nr 10. Asja materjalist nähtuvalt pöördus 12.05.2015 kohtutäitur Kaja Lilloja büroo töötaja E. N. kohtutäitur K.K. büroo poole e-kirja teel ning märkis, et 26.02.2015 on edastatud sundtäitmisega ühinemise avaldus ning dokumentide kättesaamist on kinnitatud K.K. büroo poolt 27.02.2015, kuid ühinemise otsust ei ole seni nendeni jõudnud. Kohtutäitur K.K. töötaja vastas Kaja Lilloja büroole 12.06.2015 ehk 31 päeva möödudes. 13.07.2015 pöördus kohtutäitur Kaja Lilloja büroo töötaja E. N. veelkord kohtutäitur K.K. büroo poole. 25.08.2015 pöördus juba sissenõudja K. M. Justiitsministeeriumi poole. Kohtutäitur K.K.i 19.10.2015 selgituses aukohtule kohtutäitur väidab, et algatatud aukohtumenetlus on põhjendamatu ning kohtutäitur ei saa nõustuda menetluse algatamisel toodud asjaoludega. 05.11.2015 toimus Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja aukohtu istung, kus kohtutäitur K.K.il võimaldati esitada täiendavaid selgitusi. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja aukohus 18.04.2016 otsuses nr 13 märgib, et Tallinna kohtutäitur K.K. on toime pannud distsiplinaarsüüteo, mis seisneb Hea ametitava § 11 lg 3 sätestatud ametikohustuse süülises mittenõuetekohases täitmises ning otsustas määrata Tallinna kohtutäitur K.K.ile rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks noomituse. 25.05.2016 esitas kohtutäitur K.K. Tallinna Halduskohtule kaebuse Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja aukohtu 18.04.2016 otsuse nr 13 tühistamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja: Kaebuse esitaja on seisukohal, et vastustaja ei ole suutnud esitatud seisukohtadega ega asjassepuutumatute tõenditega tõendada kaebaja ega tema töötaja tahtlikku ning süülist tegevust KTS § 9 mõttes, mille kohaselt kohtutäitur vastutab oma ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest RvastS-is sätestatud alustel ja ulatuses. Kohtutäitur vastutab ka tema büroo töötajate poolt süüliselt tekitatud kahju eest. Kaebaja juhib kohtu tähelepanu, et kuigi KTS § 54 sätestab, et haldusjärelevalvet koja kehtestatud hea ametitava täitmise üle teostab koja aukohus, siis Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja ametikogu 04.03.2011 otsusega nr 3 kehtestatud Hea ametitava reguleerimisala § 1 kohaselt on üksnes kohtutäituri ametiga kaasnevad käitumise üldpõhimõtted, mis aitavad kaasa kohtutäituri ameti kohusetundliku ja laitmatule pidamisele ning väärikale käitumisele. Justiitsministeerium edastas 21.09.2015 koostatud kirjaga nr 15-3/5800-4 materjalid aukohtule menetlemiseks üksnes kollegiaalsetest suhetest, sh koostööst, tulenevate küsimuse pinnalt, kuid aukohus oma 18.04.2016 otsuses nr 13 luges tuvastatuks Tallinna kohtutäitur K.K.i poolt toime pandud distsiplinaarsüüteo hoopis Hea ametitava § 11 lg 3 sätestatud ametikohustuse süülises mittenõuetekohases täitmises. Justiitsministeerium võib KTS § 54 lg 3 punkt 4 kohaselt anda haldusjärelevalve teostamise kojale üle kohtutäiturile seadusega pandud ametikohustuste isikliku täitmise osas. Vastavalt KTS § 7 lg 1 kohaselt täidab kohtutäitur isiklikult järgmisi ametikohustusi: 1) täitemenetluse peatamine ja lõpetamine; 2) TMS §-des 101 ja 102 sätestatud viisil võlgniku vara müümine; 3) täitemenetluses toimunud enampakkumisel müüdud vara kohta kinnistusosakonnale kinnistamisavalduse ja teistele vararegistritele omandi üleandmise avalduste esitamine; 4) täitemenetluses vara müügist saadud tulemi jaotamine; 5) täitedokumendi täitmine lapsega suhtlemise õiguse ja lapse väljaandmise asjas; 6) pärandi inventuuri nimekirja allkirjastamine. Samuti on KTS § 7 lg-s 2 sätestatud, et menetlusosalisel on õigus taotleda seoses ametitoiminguga selgitusi otse kohtutäiturilt, mida ühinemise avalduse edastanud kohtutäitur, tema töötaja ega nende sissenõudja ei teinud 18.04.2016 aukohtu otsuse nr 13 kohaselt.

Kohtutäiturimäärustiku § 23 lg 3 sätestatud vastamise tähtaeg on kohtutäiturile pandud kohustus, mis oleks pidanud olema kehtestatud kas KTS-is või TMS-is, millega reguleeritakse nii võlgniku, sissenõudja kui ka kohtutäituri õigusi ja kohustusi ning täitedokumendi täitmist. TMS § 8 on sätestatud kohtutäituri kohustatud, milleks on viivitamata tarvitusele võtta kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks, koguma täitemenetluseks vajalikku teavet ning selgitama täitemenetluse osalistele nende õigusi ja kohustusi. TMS §-s 8 kui ka TMS §-s 149 puudub volitusnorm nii Kohtutäiturimäärustiku §-le 23 lg 3 kui ka Hea ametitava §-le 11 lg 3. Juhindudes põhimõttest, et legislatiivakt on seadusandliku riigivõimu õigusakt, millega võimukandja saab tema ülesannete täitjale panna täitmiseks ja järgimiseks kohustuslikke õigusnorme ning seaduses sisalduva volitusnormiga saab anda seaduse rakendamiseks määrusi, siis kaebaja leiab, et aukohus on oma 18.04.2016 otsust nr 13 vastu võttes toiminud volituse piire ületades (ultra vires) ning määranud distsiplinaarkaristuse õigustühise määruse sätte (Kohtutäiturimäärustiku § 23 lg 3) kui ka haldusakti (Hea ametitava § 11 lg 3) alusel, mille mõlema puhul puudub seaduses ettenähtud korras volitusnorm kui ka viide delegeerimisnormi alusel antud volitusnormis nimetatud haldusorganile HMS § 89 mõttes. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja aukohtu 18.04.2016 otsuse nr 13 näol on tegemist tühise haldusaktiga, mille koostamisel on eksitud protseduurireeglite kui ka materiaalõiguslike aluste vastu. Kahetsusväärne on asjaolu, et aukohus ei ole ise suuteline KTS § 102 lg 3 sätestatud kolmekuulise tähtaja jooksul koostama otsust ega pea vajalikuks teavitada kaebajat mõjuvatest põhjustest distsiplinaarsüüteo asja arutamise tähtaja pikendamise vajadusest kahe kuu võrra. Samuti ole suutnud vastustaja tänaseni võtta seisukohta ega anda ammendavaid vastuseid ei kaebajale ega kohtule, mis hetkest muutus tegu süüliseks; mis kuupäevast muutus tegu süüliseks; faktiline tagajärg - mis sai kahjustada; millega vastustaja tõendab, et kaebaja töötaja ja kaebaja käitumine diskrediteeris Koja liiget või liikmeid. Tänaseni ei ole vastustaja ega tema esindaja suutnud tõendada, mis momendil pani kaebaja töötaja toime süüteo, millist normatiivakti kaebaja või kaebaja töötaja ei täitnud, millise ametitoimingu eest kaebaja vastutab, milles rikkumine seisnes, kas kahju või selle tekkimise oht oli reaalne, kas kahju juba tekitati või oli üksnes kahju tekkimise oht, milline on kohtutäiturite ühtne hea ametitava ja praktika, mida kaebaja ning tema töötajad ei järginud ning millal ja millisel viisil tutvustati kaebajale või ametiliikmetele ametialast praktikat. Vastavalt Kohtutäiturimäärustiku § 11 lg-le 5 teavitab kohtutäitur üksnes Justiitsministeeriumi kohtulahendist, mis on tehtud kohtutäituri otsuse peale, esitades ministeeriumile kohtulahendi koopia kahe nädala jooksul arvates lahendi jõustumisest. Seega puudub nii kohtutäituritel kui ka haldusjärelevalvet teostaval aukohtul ülevaade kõikides kohtuastmetes tehtud kohtulahendite kohta, mis puudutavad Hea ametitava § 11 lg 3 sätestatud ametikohustuse süülist kui ka nõuetekohast täitmist. KTS § 77 sätestab, et justiitsminister võib kehtestada Kohtutäiturimäärustikuga koja veebilehe kaudu avalikkusele kättesaadavaks tehtavate vajaliku teabe ja andmete loetelu, eeskätt kohtutäiturite ja pankrotihaldurite büroode aadressid, vastuvõtuajad ja sidevahendite numbrid. KTS § 9 sätestab, et kohtutäituri ametialase elektronposti aadressi, mille kaudu kohtutäitur võib vastu võtta ja edastada ametitoimingutega seotud dokumente ja kirjavahetust. Kohtutäituri ametialane e-posti aadress avaldatakse Justiitsministeeriumi kodulehel ja kohtutäituri poolt vormistatavates dokumentides. KTS § 91 sätestab veel omakorda täiendavate andmete avaldamise kohtutäiturite kohta. Mille kohaselt kohtutäiturite nimed, büroode aadressi- ja kontaktandmed, ametialase elektronposti aadressid ning kohtutäiturite kasutatavate veebilehtede aadressid avaldatakse Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja ja Justiitsministeeriumi veebilehel. Andmed avaldatakse piirkondade kaupa kohtutäiturite perekonnanimede põhjal koostatud tähestikulise nimekirjana. Kaebaja juhib halduskohtu tähelepanu, et kohtutäitur K.K. büroo ametlikuks meiliaadressiks on [email protected], mitte [email protected]. Vastustaja 18.04.2016 distsiplinaarsüüteo asja tuvastamise otsuses nr 13 on kaebuse esemeks ex tunc kohtutäitur Kaja

Lilloja töötaja poolt valele meiliaadressile ([email protected]) 26.02.2015 postitatud ühinemise avaldus ühisvara osas, millele kättesaamist kinnitas kaebaja töötaja järgmisel tööpäeval 27.02.2015. Edasine igakuine suhtlus kahe erineva büroo töötaja vahel tõestab ilmekalt hea ametitava järgimist kui ka fakti, et seadusega reguleerimata olukord püütakse lahendada nii kiiresti kui võimalik ilma põhjendamatu viivituseta. TMS §-is 149 puuduvad konkreetsed juhised järgmiste protsessitoimingute tähtaegade osas: kohtutäituri otsuse tegemise kui ka vara arestimise toimingu osas, nagu need on sätestatud TMS § 217 lg 3 (kaebuse kohtutäituri tegevuse peale vaatab kohtutäitur läbi menetlusosaliste osavõtul 15 päeva jooksul ja teeb läbivaatamisest arvates 10 päeva jooksul otsuse). Seega kohtutäitur ega tema töötaja ei ole rikkunud seadusega kohtutäiturile pandud ametikohustusi ega ole toime pannud distsiplinaarsüütegu Hea ametitava § 11 lg 3 mõttes, mille eest saaks kohtutäiturile distsiplinaarkaristuseks määrata noomituse. Kohtutäitur K.K. büroo õigele meiliaadressile jõudis Justiitsministeeriumi järelepärimine 04.09.2015, millele kaebaja edastas vastuskirja 11.09.2015. 09.09.2015 toimus kinnistu arestimine alghinnaga 49 500,00 eurot. 19.10.2015 koostas kohtutäitur K.K. täiteasjas nr 048/2013/2121 motiveeritud keeldumise otsuse valele meiliaadressile 26.02.2015 saadetud sundtäitmisega ühinemise avalduse osas eeltingimuste puudumise ex tunc tõttu. TMS § 149 lg 1 sätestab ühinemise avalduse esitamise eelduse, milleks on kinnisasja arestimine või arestituks lugemine keelumärke seadmise näol kinnistusraamatusse kandmisega, kui hiljem arestimise akt ka koostatakse ja puudutatud isikutele kätte toimetatakse, alles siis muutub arestimine tagasiulatuvalt kehtivaks. TMS § 149 puhul on tegemist puuduliku regulatsiooniga, mille osas kohtutäituritel ja ka vastustajal endal puudub ühtne praktikat, sh ka „hea ametitava“, ei too selles osas selgust majja, kuigi TMS § 149 on pretseptiivne säte, mis hüpoteesis tähendatud asjaolude esinemisel muutub kohustuslikuks, samas aga ajalised piirid on sätestamata. Eeltoodust võib järeldada, et TMS § 149 ja TMS § 105 - 108 alusel saab kohtutäitur teha saabunud ühinemisavalduse osas kohtutäituri otsuse hiljemalt tulemi jaotuskava koostamiseni ehk hiljemalt tulemi jaotamiseni. Kuigi kohtutäitur võib ametiülesannete korras täitmise tagamiseks seada käsutamise keelumärke AÕS § 63 lg 1 p 3, TMS § 64 lg 2 alusel, kui täitmisteate kättetoimetamisest tulenev viivitus võib oluliselt ohustada sundtäitmise eesmärgi saavutamist, võib kohtutäitur võlgniku vara arestida või lasta registrisse kanda keelumärke ka enne täitmisteate saatmist, siis TMS § 64 lg 2 alusel registrisse seatud keeld võib hiljem täitemenetluse käigus objektiivsetel (TMS § 7, 8,13,14, 26) kaalutustel osutuda tühiseks vastavalt Riigikohtu 29.01.2014 kohtumäärusele nr 3-2-1-164-13, p 19, kes esimesena on arestinud ning kinnisvara arestimisakti ka puudutatud isikutele (TMS § 5 ja 10) kätte toimetanud (kas isikulikult või Ametlike Teadaannete kaudu, kusjuures tuleb silmas pidada, et kättetoimetamine toimub nii TMS § 10 kui ka analoogselt TsMS-i kättetoimetamise sätete kohaselt), et täitemenetluse osalised saaksid kasutada õiguskaitsevahendeid oma piiratud põhiõiguste kaitseks nt vara arestist vabastamise hagi (TMS § 222) näol, sh ühisvara või TMS § 108 alusel esitatud dokumentide osas, et need ei saaks osaleda tulemi jaotamises). Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-164-13 punkt 13 kohaselt on võimaliku ühinemise avalduse esitamise eelduseks, kui kohtutäiturite kohustuslik (TMS § 33-35, 63) andmebaas „Kohtutäiturite infosüsteem“ näitab, et teine kohtutäitur on arestinud võlgnikule kuuluva kinnisvara ehk andmebaasis peab olema kinnisvara arestimise akt, alles seejärel võib teine kohtutäitur esitada ühinemisavalduse (Kohtutäiturimäärustiku § 19, 35-46), sest kohtutäitur ning tema töötajad peavad lähtuma formaliseerituse printsiibist ning peavad kontrollima eelduste olemasolu ametitoimingute tegemiseks, ülearestimise keeldu silmas pidades. Kohtutäiturimäärustiku § 38 lg 4 kohaselt sisestatakse andmed täitemenetlusregistrisse kolme tööpäeva jooksul arvates andmete sisestamise aluseks oleva sündmuse toimumisest või menetlustoimingu või -otsuse tegemisest, kui dokumenti ei koostata täitemenetlusregistri abil. Täitemenetlusregistri andmed peavad vastama tegelikule olukorrale. Seega oleks Tallinna kohtutäitur Kaja Lilloja töötaja saanud ise tuvastada koheselt ilma ühinemise avaldust tegemata, et kõnealuse võlgniku puhul ei ole kinnisvara arestitud ning oleks võinud ise kinnisvara arestida

ning ühtlasi kinnisvara arestimisakti kaebuse esitajale kättetoimetamisega esitada ka avalduse keelumärke kustutamiseks (TsÜS § 88, TMS 7, 54, 55, 75 -77). Samuti leiab kaebuse esitaja, et Riigikohtu 13.10.2009 kohtumääruse nr 3-2-1-102-09 punkt 9 kohaselt oleks saanud kohtutäitur Kaja Lilloja kui ka tema sissenõudja PPC BEETA OÜ TMS §-s 5 nimetatud isikuna kasutada TMS §-ides 217-219 sätestatud õiguskaitsevahendeid, kui kohtueelne menetlus kestab ülemäära kaua ning õiguste rikkumine aset leiab. Vastustaja: Kaebuses esitatu ei anna alust aukohtu 18.04.2016 otsuse nr 13 tühistamiseks. KTS § 56 p 1 kohaselt on üheks kohtutäituri distsiplinaarsüüteoks ametitegevuses ja ametipidamises õigusaktidest ning koja otsustest ja heast ametitavast tulenevate kohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas kohtutäituri tasumääradele mittevastava tasu võtmine. Hea ametitava § 11 lg 3 kohaselt täidab kohtutäitur talle seadusega pandud ülesandeid seaduses sätestatud tähtaja jooksul või nii kiiresti kui võimalik ilma põhjendamatu viivituseta. Antud juhul oli kaebaja jätnud täitmata heast ametitavast tuleneva kohustuse, mis on sätestatud Hea ametitava § 11 lg-s 3. Kaebaja oli põhjendamatult viivituses teise kohtutäituri poolt esitatud sundtäitmisega ühinemisavalduse lahendamisega, sh vastamisega. Kaebajale edastati ühinemisavaldus 26.02.2015. Kaebaja kinnitas selle kättesaamist 27.02.2015, kuid lahendas selle alles 19.10.2015. Kohtutäiturimäärustiku § 23 lg 3 sätestab, et avaldused tuleb lahendada nii kiiresti kui võimalik, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva möödumisel avalduse või selgitustaotluse laekumisest arvates. Erilise vajaduse korral, lähtuvalt vastamise keerukusest, võib vastamise tähtaega pikendada 2 kuuni. Antud juhul võttis kaebaja seisukoha ühinemisavalduse suhtes, kui oli möödunud ca 8 kuud alates ühinemisavalduse laekumisest. Samuti ei teavitanud kaebaja teist kohtutäiturit ühelgi korral ühinemisavalduse lahendamise tähtaja pikendamisest. Kaebaja juhtumi näol oli tegemist tahtliku rikkumisega. Kaebaja tegevus oli teadliku tegevuse tulem (aukohtu 18.04.2016 otsuse nr 13 punkti 19). Kaebaja teadlikult ei edastanud teisele kohtutäiturile sisulist vastust ühinemisavalduse kohta, mille teine kohtutäitur kaebajale esitas 26.02.2015. Kaebaja oli kinnitanud ühinemisavalduse kättesaamist 27.02.2015 (kaebuse punkti 1.3) ehk ta oli teadlik ühinemisavalduse olemasolust ja et seda tuleb hakata lahendama, kuid ei teinud seda seaduses sätestatud tähtaja jooksul, vaid alles 19.10.2015. Riigikohtu praktika (3-21-164-13, p 12) kohaselt puudus kaebajal kaalutlusõigus jätta ühinemisavaldus rahuldamata, ta pidi selle osas võtma sisulise seisukoha seaduses sätestatud tähtaja jooksul (mis on märgitud Kohtutäiturimäärustiku § 23 lg-s 3). Kaebaja viited tema büroo töötajale on asjassepuutumatud, kuivõrd kaebaja vastutab oma büroo töötajate tegevuse/tegevusetuse eest. Avaldustele tuleb vastata mitte hiljem kui 30 kalendripäeva möödumisel avalduse või selgitustaotluse laekumisest arvates ning üksnes erandjuhul võib vastamise tähtaega pikendada 2 kuuni. Sellise erandjuhu olemasolu ei ole antud asjas tuvastatud – kaebaja ei olnud vastamise tähtaega pikendanud ega teavitanud sellise vajaduse olemasolust, kaebaja viivitas ca 8 kuud ühinemisavalduse lahendamisega, sh vastamisega. Seega vastustaja on seisukohal, et kaebaja on süüliselt jätnud täitmata Hea ametitava § 11 lg-s 3 sätestatud kohustuse, pannes sellega toime distsiplinaarsüüteo. Kuivõrd karistamise eeldused on täidetud, siis esineb õiguslik alus distsiplinaarkaristuse määramiseks, aukohus määras kaebajale distsiplinaarkaristuseks noomituse. Kohtutäitur ei ole ametnik ega saa teda selleks pidada. KTS § 2 lg 1 kohaselt peab kohtutäitur avalik-õiguslikku ametit enda nimel ja vastutusel vaba elukutsena. ATS § 2 lg 1 kohaselt kohaldatakse ATS-i riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutuse ametnikele ning kõnesolevas seaduses sätestatud juhtudel riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutuse töötajatele. ATS § 7 lg 1 kohaselt ametnik on isik, kes on riigiga või kohaliku omavalitsuse üksusega avalik-õiguslikus teenistus- ja usaldussuhtes. Seega ei ole kohtutäituri võrdsustamine ametnikuga asjakohane. Kohtutäitur on avalik-õiguslikku ametit pidav sõltumatu isik, kellele riik

on delegeerinud osa riigivõimu teostamisest. Hoolimata riigivõimu teostamise funktsioonist ei ole tegemist riigiametnikuga. Puudub vaidlus selle üle, et kaebajale edastati ühinemisavaldus 26.02.2015, mille kättesaamist ta kinnitas 27.02.2015. Sisulist vastust ühinemisavaldusele seaduses sätestatud tähtaja jooksul ei antud. Kaebaja lahendas ühinemisavalduse 19.10.2015 ehk ca 8 kuu pärast ühinemisavalduse edastamist. KTS § 23 sätestab konkreetsed nõuded, millistele peab kohtutäituri büroo töötaja vastama. KTS § 23 lg 2 esimese lause kohaselt võib kohtutäituri büroo töötajaks olla isik, kes valdab kõnes ja kirjas eesti keelt ning on aus ja kõlbeline. Arusaadavalt vastutab kohtutäitur eeltoodu osas töötaja tööle võtmisel ja temaga töölepingu sõlmimisel. KTS § 23 lg 3 kohaselt on kohtutäituri büroo töötaja pädev kohtutäituri nimel ja vastutusel toimetama kätte dokumente ning abistama kohtutäiturit ametitegevuses. Seega saab büroo töötaja valmistada dokumendid ette, kuid allkirjastab dokumendid kohtutäitur ning vastutus lasub kohtutäituril. On elementaarne, et kohtutäitur peab olema kursis tema büroos toimuvaga ning sellega, milliseid töökohustusi tema büroo töötajad täidavad. Vastasel juhul ei saaks tagada töötajatepoolset büroost saadud informatsiooni kuritarvitamist või omavolitsemist, millega omakorda seataks ohtu kohtutäituri menetluses olevate täitemenetluste õiguspärane, kiire ja efektiivne läbiviimine. Olenemata sellest, kuidas on lahendatud kaebaja büroo korralduslikud küsimused ja sisemine tööjaotus, ei saa kaebaja lubada lasta büroo sisemistel probleemidel mõjutada täitemenetluse läbiviimise kvaliteeti, kiirust, efektiivsust ja õiguspärasust. TsÜS § 132 reguleerib teise isiku eest vastutamist. Sama sätte lg 1 kohaselt vastutab isik teise isiku käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses ja selle isiku käitumine ning temast tulenevad asjaolud on seotud isiku majandusvõi kutsetegevusega. Seega teise isiku eest vastutamiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) teise isiku pidev kasutamine oma majandus- või kutsetegevuses ning 2) omistatav tegu/tegevusetus on seotud majandus- või kutsetegevusega. Puudub vaidlus selle üle, et kaebaja kasutab oma kutsetegevuses kaebaja töötajat pikema perioodi vältel ehk pidevalt – kaebusele lisatud materjalist (mh kaebaja 09.06.2016 kaebuse täienduse p 2) nähtub, et kaebaja töötaja on töötanud kaebaja juures ca 8 kuud. Seega võib asuda seisukohale, et esimene eeldus on täidetud. Teise eelduse kohaselt peab omistatav tegu/tegevusetus olema seotud majandus- või kutsetegevusega. Antud juhul on omistatav tegu – ühinemisavalduse lahendamine/vastamine – tihedalt seotud kaebaja kutsetegevuse raames täidetavate kohustustega. Tegemist on kaebaja seadusest tuleneva kohustusega ning kui eeldada (vastavalt kaebaja selgitustele), et ühinemisavalduse menetlemisega tegeles kaebaja töötaja, siis töötaja tegu on seotud kaebaja kutsetegevusega. Seega on täidetud ka teine eeldus. Eeltoodust tulenevalt saab töötaja tegevuse, sh ühinemisavalduse menetlemisel, omistada kaebajale ning asuda seisukohale, et kaebaja vastutab oma töötaja eest. Seega kaebaja väited kaebajal vastutuse puudumise kohta tulenevalt kaebaja töötaja tegevuse/tegevusetusest on asjakohatud. Kaebaja vastutab oma töötajate eest ning peab omama selget arusaama, mis tema büroos toimub. Isegi kui kohus ei peaks vastustaja eeltoodud käsitlusega nõustuma ning asuma seisukohale, et TsÜS §-st 132 ja KTS §-st 23 tulenevalt ei saa kaebaja vastutada oma büroo töötaja eest, ei saa kehtiva õiguskorra ning õiguse üldpõhimõtetega olla kooskõlas olukord, kus kohtutäitur ei vastuta oma töötajate poolt tööülesannete täitmata jätmise /mittenõuetekohase täitmise korral (antud juhul ühinemisavalduse menetlemisel), mille tulemusena viibib täitemenetluse õiguspärane ja efektiivne läbiviimine. Aukohus ei andnud õiguslikku hinnangut kaebaja otsuste üle ühinemise ega jaotuskava koostamise küsimustes, vaid arutas üksnes tähtaegset mittevastamist, kuivõrd antud juhul ei olnud kaebaja käitumine kooskõlas kohtutäiturite suhtes kehtivate käitumise põhimõtetega, mis on sätestatud Heas ametitavas. Isegi kui kehtiva korra kohaselt oleks kaebaja võinud ühinemisavalduse lahendada jaotuskava koostamise etapis, tekib põhjendatud küsimus, miks kaebaja lõpuks avalduse 19.10.2015 lahendas, kas selleks ajaks oli valmis jaotuskava. Vastustajale teadaolevalt

jaotuskava ei olnud selleks ajaks valmis. Seega võib asuda seisukohale, et kaebaja käitumine on ka vasturääkiv. Antud asjas on oluline, et kaebaja pidi kehtiva korra kohaselt võtma seisukoha ühinemisavalduse osas 30 kalendripäeva möödumisel ühinemisavalduse laekumisest arvates, mida kaebaja ei teinud. Kaebaja viivitas ca 8 kuud. Vastustaja hinnangul on ülaltooduga seonduvalt asjassepuutumatu kaebaja väide (kaebuse p 2.2.13 jj) selle kohta, et sissenõudja saaks esitada ühinemisavalduse siis, kui kinnisasi on arestitud teise sissenõudja kasuks. Antud juhul ei oma tähtsust teise kohtutäituri tegevus või toimingud, vaid see, kas kaebaja vastas talle esitatud ühinemisavaldusele seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Asjas on tuvastatud, et kaebaja ei teinud seda, mis tingiski tema distsiplinaarkorras karistamise. Kaebaja väite osas (kaebuse p 2.2.19), et kõnesolev kinnisasi ei olnud arestitud, märgib vastustaja järgmist: TMS § 137 kohaselt kohaldatakse kinnisasjale sissenõude pööramisel vastavaid vallasasjadele sissenõude pööramise sätteid, kui TMS 8 ptk. sätetest ei tulene teisiti. TMS § 64 lg 1 teine lause sätestab, et vara arestimiseks loetakse ka kohtutäituri avalduse alusel registripidaja poolt registrisse asja käsutamise keelumärke tegemist, kui see toimub enne arestimisakti üleandmist või kättetoimetamist käesoleva seadustiku § 75 kohaselt. TMS § 148 sätestab, et kinnisasja arestimine loetakse kehtivaks alates ajast, kui arestimisakt on võlgnikule kätte toimetatud, või ajast, kui kinnistusraamatusse kantakse keelumärge, kui see toimub enne akti võlgnikule kättetoimetamist. Seega kõnesolevat kinnisasja võib lugeda kehtivalt arestituks, kuivõrd kinnistusraamatusse oli kantud keelumärge enne võlgnikule arestimisakti kättetoimetamist. Seonduvalt ülaltooduga vastustaja märgib, et Riigikohus on lahendis 3-2-1-164-13 (p 12) asunud seisukohale, et „Kuna TMS § 149 lg 1 esimene lause ei näe kinnisasja arestinud kohtutäiturile ette diskretsiooniruumi, otsustamaks selle üle, kas lubada avalduse esitanud isikul osaleda menetluses või mitte, peab kinnisasja arestinud kohtutäitur ühinemisavalduse esitanud kohtutäituri avalduse rahuldama“. Seega eeltoodust tulenevalt puudus kaebajal ka diskretsioon jätta ühinemisavaldus rahuldamata, veel vähem viivitada selle lahendamisega, sh vastamisega. Nõuded aukohtu otsusele on sätestatud Aukohtu reglemendi §-s 19, mis on kaebajale kättesaadav Koja intranetis. Aukohtu reglemendi § 19 lg 3 sätestab nõuded aukohtu otsusele. Vastustaja on seisukohal, et aukohtu 18.04.2016 otsus nr 13 vastab aukohtu reglemendi §-s 19 sätestatud nõuetele ning otsuses on kajastatud kõik asjas vajalik informatsioon. Lisaks on aukohtu 18.04.2016 otsuse nr 13 juurde lisatud kaebaja 19.10.2015 selgitused, milliseid põhjalikult käsitleti aukohtu 05.11.2015 toimunud istungil. Seega on põhjendamatu kaebaja väide, et tema väiteid ega seisukohti ei ole toodud või nendega arvestatud. Aukohus on kaebaja ära kuulanud ning arvestanud tema seisukohtadega. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja poolne ühinemisavalduse lahendamata jätmine seaduses sätestatud tähtaja jooksul/sellele sisulise vastamisega põhjendamatu viivitamine oli tahtlik. Tegemist oli kaebaja teadliku tegevuse tulemiga, mistõttu oli tegemist Hea ametitava § 11 lg 3 tuleneva kohustuse süülise rikkumisega. Kaebaja teadlikult ei edastanud teisele kohtutäiturile sisulist vastust ühinemisavalduse kohta, mille teine kohtutäitur kaebajale esitas 26.02.2015. Kaebaja oli kinnitanud ühinemisavalduse kättesaamist 27.02.2015 ehk ta oli teadlik ühinemisavalduse olemasolust, kuid ei lahendanud seda, sh vastanud. Seejuures Riigikohtu praktika kohaselt puudus kaebajal kaalutlusõigus jätta ühinemisavaldus rahuldamata, ta pidi selle osas võtma sisulise seisukoha seaduses sätestatud tähtaja jooksul (mis on märgitud kohtutäiturimäärustiku § 23 lg-s 3). Kaebaja viited tema büroo töötajale on asjassepuutumatud, kuivõrd kaebaja vastutab oma büroo töötajate tegevuse/tegevusetuse eest. Kaebaja viited Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-1-14-15 on asjakohatud. Vaadeldavas lahendis oli tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse resolutsioon ja kohtuotsuse põhjendavas osas kaebuse lahendamise kohta märgitud järeldused olid omavahel vastuolus. Käesoleval juhul sellise situatsiooniga ei ole tegemist. Aukohtu 18.04.2016 otsuse nr 13 resolutsioon ja aukohtu järeldused on omavahel kooskõlas.

Vastustaja märgib, et HMS § 58 kohaselt ei saa nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Seega isegi kui asuda seisukohale, et antud juhul rikuti aukohtu 18.04.2016 otsuse nr 13 tegemisel menetlusnõudeid, siis sellised rikkumised ei mõjutanud antud juhul otsuse sisu. Vastustaja kinnitab, et Koja aukohus oleks sellele vaatamata otsustanud määrata kaebajale karistuse. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et menetlusnõuete rikkumine ei too endaga automaatselt kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamist, kui rikkumine ei mõjutanud asja otsustamist. Näiteks asjas nr 3-3-1-8-16 (p 13) asus Riigikohus seisukohale, et menetlusliku tähtaja rikkumine on menetlusviga, kuid ei anna iseseisvat alust haldusakti tühistamiseks. Asjas nr 3-3-1-3-16 (p 22) asus Riigikohus seisukohale, et võimalik tähtaja rikkumine tagastusnõude menetlemisel ei too endaga kaasa vaidlusaluse otsuse tühistamist. Viivitus võib HMS § 58 kohaselt kaasa tuua haldusakti tühistamise, kui see mõjutab otsuse sisu. Asjas nr 3-3-1-78-14 (p 18) selgitas Riigikohus, et tühistamisnõude (millise antud juhul kaebaja K.K. on esitanud) ülesandeks ei ole pikaleveninud haldusmenetluse kompenseerimine. Täitetoimikuga tutvumisega seonduvalt vastustaja märgib, et Koja aukohus kogus asja lahendamiseks vajalikud, tähtsust omavad ja asjakohased materjalid ega pidanud vajalikuks kogu täitetoimiku kaebajalt väljanõudmist. Koja aukohus ei arutanud kaebaja ametialaseid otsustusi ühinemisavalduse lahendamisel (see ei kuulu ka Koja aukohtu pädevusse), vaid üksnes seda, kas kaebaja käitus Hea ametitava kohaselt, st täitis talle seadusega pandud ülesandeid seaduses sätestatud tähtaja jooksul või nii kiiresti kui võimalik ilma põhjendamatu viivituseta (Hea ametitava § 11 lg 3). Viivitamine ei ole kaebaja ametitegevuses esinenud ühel korral, vaid mitmel korral. Selliste näidete või sündmuste kirjeldamist, mis reaalselt leidsid aset, ei saa tõlgendada valeväidete esitamisena. Kaebaja e-posti aadressiga [email protected] seonduvalt vastustaja selgitab, et see on toimiv e-posti aadress. Kaebaja büroo kasutab antud aadressi igapäevaselt ametitoimingute läbiviimiseks ja selle kasutamise eest kaebaja maksab teenustasu ning on teinud seda käesoleva hetkeni. Kui tegemist oleks vale e-posti aadressiga (nagu väidab kaebaja), siis tekib küsimus, miks kaebaja ei ole seda siiani lasknud sulgeda. Kokkuvõtlikult leiab vastustaja, et kaebaja on süüliselt jätnud täitmata Hea ametitava § 11 lg-s 3 sätestatud kohustuse, pannes sellega toime distsiplinaarsüüteo. Karistamise eeldused on täidetud ning määratud karistus vastab süüteo raskusastmele. Kaebajale oli tagatud ärakuulamisõigus ning selgitatud tema õigusi ja kohustusi aukohtumenetluses. Aukohus põhjendas oma otsust karistuse määramisel ning teostas kaalutlusõigust kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid. Kohtutäitur ei mõistnud, et ta on rikkumise toime pannud. Koja aukohus ei arutanud kaebaja ametialaseid otsustusi ühinemisavalduse lahendamisel (see ei kuulu Koja aukohtu pädevusse), vaid üksnes seda, kas kaebaja käitus hea ametitava kohaselt, st täitis talle seadusega pandud ülesandeid (antud juhul lahendas ühinemisavalduse) seaduses sätestatud tähtaja jooksul või nii kiiresti kui võimalik ilma põhjendamatu viivituseta (Hea ametitava § 11 lg 3). Kohtutäitur ei avaldanud teo üle kahetsust.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Pooled käesolevas kohtuasjas vaidlevad selle üle, kas kohtutäitur K.K.i distsiplinaarvastutusele võtmine ja temale distsiplinaarkaristuse määramine oli põhjendatud ja seadusega kooskõlas.

Kohtutäituri seaduse (KTS) § 56 p 1 sätestab, et kohtutäituri distsiplinaarsüüteoks on ametitegevuses ja ametipidamises õigusaktidest ning koja otsustest ja Heast ametitavast tulenevate kohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sh kohtutäituri tasumääradele mittevastava tasu võtmine. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja ametikogu 04.03.2011 otsusega nr 3 on kehtestatud Kohtutäituri hea ametitava (edaspidi Hea ametitava), mis sätestab kohtutäituri ametiga kaasnevad käitumise üldised põhimõtted. Hea ametitava järgimine aitab kaasa kohtutäituri ameti kohusetundlikule ja laitmatule pidamisele ning väärikale käitumisele (§ 1). Hea ametitava § 2 lg 1 sätestab, et hea ametitava järgimine on kohustuslik kõikidele kohtutäituritele ja tegutsevatele kohtutäituri asendajatele. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt Heas ametitavas sätestatud põhimõtete rikkumise eest võib aukohus huvitatud isiku, Justiitsministeeriumi või Koja muu organi taotlusel algatada aukohtumenetluse ja määrata kohtutäiturile distsiplinaarkaristuse, kui on alust arvata, et kohtutäitur on toime pannud aukohtu menetletava distsiplinaarsüüteo. Hea ametitava § 11 lg 3 näeb ette, et kohtutäitur täidab talle seadusega pandud ülesandeid seaduses sätestatud tähtaja jooksul või nii kiiresti kui võimalik ilma põhjendamatu viivituseta. Kohtutäiturimäärustiku (01.01.2010 jõust.red.) § 23 lg 3 sätestab, et kohtutäitur vastab nii kiiresti kui võimalik, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva möödumisel avalduse või selgitustaotluse laekumisest arvates. Erilise vajaduse korral, lähtuvalt vastamise keerukusest, võib vastamise tähtaega pikendada kuni kahe kuuni. Isikut teavitatakse vastamise tähtaja pikendamisest ja pikendamise põhjusest. KTS § 57 lg 1 p-s 1 on loetletud kohtutäiturile määratavad distsiplinaarkaristused, milleks on noomitus, rahatrahv ja ametist tagandamine. Kohtutäiturile distsiplinaarkaristuse määramise õigus on Justiitsministeeriumil ja aukohtul (lg 3). Aukohus võib määrata distsiplinaarkaristuse käesoleva seaduse §-s 100 nimetatud asjade menetlemisel (lg 4). KTS §-is 100 on sätestatud aukohtu pädevus, millest tulenevalt aukohus võib lahendada: 1) koja otsustest ning heast ameti- ja heast kutsetavast tulenevate kohustuste süülise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise süütegusid, 2) kohtutäituri või pankrotihalduri käitumise kohta esitatud kaebusi ning 3) kohtutäituri või pankrotihalduri tegevuse kohta esitatud kaebusi või algatatud distsiplinaarasju, mille on arutamiseks andnud Justiitsministeerium. Aukohus on kollegiaalne (seitsmeliikmeline) organ, kuhu kuulub kolm kohtutäiturit, kolm pankrotihaldurit ja üks valdkonna eest vastutava ministri määratud isik (KTS § 99). KTS §-is 102 räägib aukohtumenetlusest, mille lg 1 ütleb, et aukohus võib asja lahendada kirjalikus menetluses. Aukohtus nõuab asja arutamisel asjaosalistelt selgitusi. Aukohus on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulised asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel (lg 2). Vastustaja kinnitas kohtule, et aukohus kogus asja lahendamiseks vajalikud, tähtsust omavad ja asjakohased materjalid ega pidanud vajalikuks kogu täitetoimiku kaebajalt väljanõudmist. Kohus märgib, et see, milliseid tõendeid ja millises mahus aukohus kogub aukohtumenetluses, on menetleja enda otsustada. Kohtu hinnangul aukohus on eelviidatud nõudeid järginud aukohtumenetluse läbiviimisel ning tuvastanud distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohtutäitur K.K.i poolt. Aukohtul on õigus otsusega määrata kohtutäiturile distsiplinaarkaristuseks noomituse või rahatrahvi 64–6400 eurot, mis laekub vastavalt ametikogu või kutsekogu eelarveosasse (KTS § 103). Aukohtu otsus, mille alusel määrati kaebajale distsiplinaarkaristus, on kollegiaalne otsus. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et aukohus on vaidlusalust 18.04.2016 otsust nr 13 vastu võttes toiminud volituse piire ületades ning selle otsuse näol on tegemist tühise haldusaktiga, mille

koostamisel on eksitud nii protseduurireeglite kui ka materiaalõiguslike aluste vastu. Kohtu hinnangul aukohus on distsiplinaarmenetlust läbi viies ja kaebajale distsiplinaarkaristust määrates tegutsenud seadusega antud volituste piires, tuginedes asjakohastele kehtivatele õigusnormidele. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et kohtutäitur K.K. büroo ametlikuks meiliaadressiks on üksnes [email protected], mitte [email protected]. Kohus nõustub vastustajaga, et [email protected] on toimiv e-posti aadress. Kaebaja büroo kasutab nimetatud aadressi igapäevaselt ametitoimingute läbiviimiseks ja selle kasutamise eest maksab ka teenustasu ning teeb seda käesoleva ajani. Kohus sarnaselt vastustajaga leiab, et kui tegemist oleks ebaõige e-posti aadressiga, nagu väidab kaebaja, siis igati loogiline oleks klientide eksitamist vältides see e-posti aadress sulgeda, mida aga kaebaja ei ole teinud. Kohtutäitur Kaja Lilloja büroo töötaja edastas 26.02.2015 ühinemisavalduse õigele ja kehtivale e-posti aadressile [email protected] ning avaldus saadi K.K. büroo töötaja poolt kätte järgmisel tööpäeval, s.o 27.02.2015, mida kinnitab ka kaebaja ise. Seega ühinemisavaldus edastati kohtutäitur K.K. büroo kehtivale ja kasutuses olevale e-posti aadressile. Avalduse kättesaamise kinnitamisel K.K. büroo töötaja ei teavitanud kohtutäitur Kaja Lilloja bürood, et ühinemisavaldus oli edastatud valele/kehtetule e-posti aadressile, seda ei tehtud büroo poolt ka hiljem. Juhul, kui kohtutäituri bürool on kaks kehtivat ja kasutusel olevat e-posti aadressi, siis büroo pidaja peab korraldama asjaajamise selliselt, et omada ülevaadet kõigist büroosse laekuvatest saadetistest. Kohus märgib, et kohtutäitur K.K.il oli juurdepääs mõlemale büroo e-posti aadressile. Kohtutäituri büroo töö eest vastutab büroo pidaja, sh büroo töötajate poolt oma tööülesannete täitmise/täitmata jätmise eest. Hea ametitava § 11 lg 3 kohaselt täidab kohtutäitur talle seadusega pandud ülesandeid seaduses sätestatud tähtaja jooksul või nii kiiresti kui võimalik ilma põhjendamatu viivituseta. Antud juhul oli K.K. jätnud täitmata Hea ametitava § 11 lg-st 3 tuleneva kohustuse, mis seisnes selles, et kaebaja oli põhjendamatult viivitanud teise kohtutäituri poolt edastatud sundtäitmisega ühinemisavalduse lahendamisega, sh vastamisega. Kohtutäitur K.K.ile edastati teise kohtutäituri poolt ühinemisavaldus 26.02.2015, mille kättesaamist kinnitas büroo töötaja 27.02.2015, mille üle vaidlust ei ole. Kaebaja lahendas avalduse alles 19.10.2015, s.o ca 8 kuu möödudes. Kohtutäiturimäärustiku § 23 lg 3 kohustab kohtutäiturit avaldusi lahendama nii kiiresti kui võimalik, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva möödumisel avalduse või selgitustaotluse laekumisest arvates ning ainult erilise vajaduse korral, lähtuvalt vastamise keerukusest, võib vastamise tähtaega pikendada kahe kuuni. Vastustaja tuvastas distsiplinaarmenetluses, et kaebaja võttis seisukoha ühinemisavalduse suhtes alles siis, kui oli möödunud ca 8 kuud arvates ühinemisavalduse laekumisest kohtutäitur K.K. büroosse. K.K. ei teavitanud teist kohtutäiturit ühinemisavalduse lahendamise tähtaja pikendamise vajadusest (sh põhjusest), mille üle samuti vaidlus puudub. Kohus sarnaselt vastustajaga leiab, et antud juhul ei olnud tegemist põhjendatud viivitusega, kaebaja argumendid ei veena kohut vastupidises. Vastustaja asus distsiplinaarmenetlust läbi viies seisukohale, et kaebaja juhtumi näol oli tegemist tahtliku rikkumisega ning tema tegevus oli teadliku tegevuse tulem. Vastustaja väitel kaebaja teadlikult ei edastanud teisele kohtutäiturile sisulist vastust ühinemisavalduse kohta, mille teine kohtutäitur talle esitas 26.02.2015, ehkki oli teadlik ühinemisavalduse saabumisest büroo e-posti aadressile, kuid ei asunud seda seaduses sätestatud tähtaja jooksul lahendama (üldjuhul 1 kuu, erandjuhul võib pikendada 2 kuuni). Aukohus tuvastas distsiplinaarmenetluses, et kaebaja süüliselt jättis täitmata Hea ametitava § 11 lg-s 3 sätestatud kohustuse (kohtutäitur täidab talle seadusega pandud ülesandeid seaduses sätestatud tähtaja jooksul või nii kiiresti kui võimalik ilma põhjendamatu viivituseta), millega pani toime distsiplinaarsüüteo, mille eest määras kaebajale distsiplinaarkaristuseks noomituse, mis on kõige kergem kohtutäiturile määratavatest distsiplinaarkaristusest.

Kohus nõustub vastustajaga, et K.K.i viited tema büroo töötajale on asjassepuutumatud, kuivõrd kaebaja vastutab oma büroo töötajate tegevuse/tegevusetuse eest. Kohus nõustub aukohtu seisukohaga, et olenemata sellest, kuidas on lahendatud kohtutäituri büroo korralduslikud küsimused ja sisemine tööjaotus, ei saa kaebaja lubada büroo sisemistel probleemidel mõjutada täitemenetluse läbiviimise kvaliteeti, kiirust, efektiivsust ja õiguspärasust. Igal juhul kohtutäituri büroo pidaja vastutab oma töötajate tegevuse/tegevusetuse eest ning peab omama selget arusaama ja ülevaadet, mis tema büroos toimub. Kohus nõustub aukohtuga, et antud juhul ei oma tähtsust teise kohtutäituri tegevus/toimingud, vaid see, kas kaebaja vastas temale esitatud ühinemisavaldusele seaduses sätestatud tähtaja jooksul ning aukohus tuvastas, et kaebaja ei teinud seda, mis tingiski tema distsiplinaarkorras karistamise. Vastustaja asus aukohtumenetluses seisukohale, et kaebajapoolne ühinemisavalduse lahendamata jätmine seaduses sätestatud tähtaja jooksul/sellele sisulise vastamisega põhjendamatu viivitamine oli tahtlik ning et tegemist oli kaebaja teadliku tegevuse tulemiga, millest tulenevalt oli tegemist Hea ametitava § 11 lg 3 kohase kohustuse süülise rikkumisega. Vastustaja kinnitas kohtule, et aukohus ei arutanud K.K.i ametialaseid otsustusi ühinemisavalduse lahendamisel, mis ei kuulu aukohtu pädevusse, vaid üksnes seda, kas kaebaja käitus Hea ametitava kohaselt, st täitis talle seadusega pandud ülesandeid seaduses sätestatud tähtaja jooksul või nii kiiresti kui võimalik ilma põhjendamatu viivituseta (Hea ametitava § 11 lg 3), ning jõudis järeldusele, et kohtutäitur K.K. on süüliselt jätnud täitmata Hea ametitava § 11 lg-s 3 sätestatud kohustuse, pannes sellega toime distsiplinaarsüüteo. Vastustaja väitel karistamise eeldused olid täidetud ning määratud karistus vastas süüteo raskusastmele. Vastustaja kinnitas kohtule, et kaebajale oli tagatud ärakuulamisõigus ning selgitatud tema õigusi ja kohustusi aukohtumenetluses. Aukohus põhjendas oma otsust karistuse määramisel ning teostas kaalutlusõigust kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades seejuures distsiplinaarmenetluses tuvastatud asjaolusid, millega nõustub ka kohus. Vastustaja poolt on distsiplinaarmenetluses tuvastatud kohtutäitur K.K.i poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemine, mis seisneb Hea ametitava § 11 ölg 3 sätestatud ametikohustuse süülises mittenõuetekohases täitmises, mille eest vastustaja on määranud kaebuse esitajale kõige kergema distsiplinaarkaristuse- noomituse. Kohus, hinnanud vaidlusalust aukohtu otsust, leiab, et see on piisavalt põhjendatud, oma sisult selge ja arusaadav ning kaalutlusvigadeta. Otsuses on toodud aukohtu poolt distsiplinaarmenetluses tuvastatud asjaolud, sh distsiplinaarsüüteo kirjeldus, põhjendused koos viidetega õiguslikule alusele ning kaalutlused, sh on põhjendatud distsiplinaarkaristuse valikut, mida kohus ei hakka üle kordama nendega nõustumisel. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaevatav aukohtu otsus on õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus tehti kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.