Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Agu Timmi 16.02.2017, Tartu 3-14-52765 Valeri Muslimovi kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks seoses nõuetele mittevastavates kinnipidamistingimustes hoidmisega Tartu Halduskohtu 12.05.2015. a otsus Valeri Muslimovi ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja Valeri Muslimov Vastustaja Tallinna Vangla
2.Jätta Valeri Muslimovi ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12.05.2015. a otsus muutmata.
3.Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 20.03.2017.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kinnipeetav Valeri Muslimov esitas Tallinna Vanglale seoses õigusvastastes kinnipidamistingimustes viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise taotluse, mis registreeriti 30.07.2014. Taotluse kohaselt viibis V. Muslimov Tallinna Vanglas ebainimlikes tingimustes perioodidel 14.06.2007-06.12.2007, 14.02.200821.02.2008 ja 06.08.2010-10.05.2013. Teda hoiti kambrites, kus ei olnud tagatud piisavalt isiklikku ruumi, valgustus oli ebapiisav ja riideid tuli pesta ning kuivatada kambris, millest muutus kamber niiskeks.
2.Tallinna Vangla jättis 24.10.2014. a otsusega nr 5-18/14/21093-5 V. Muslimovi kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
3.V. Muslimov esitas 09.11.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise, 15 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest, väljamõistmiseks.
Kaebuse kohaselt viibis V. Muslimov Tallinna Vanglas 30.07.2011-15.03.2013, mil Tallinna Vangla rikkus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3. Tulenevalt Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) standarditest ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditest, on igal kinnipeetaval õigus oma isiklikule ruumile, milleks on 4 m 2. EIK praktikast tuleneb, et kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpindalast maha arvata tualetialune pindala ja ka mööbli alla jääva ala pindala. EIK on märkinud, et olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks on vähem kui 3 m2, on iseenesest EIÕK art 3 rikkumine. Sellistes tingimustes isiku hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks tuleb isikule maksta rahaline hüvitis. Mittevaraline kahju seisnes selles, et kitsastes tingimustes elamine põhjustas emotsionaalset pinget, mis avaldas mõju närvisüsteemile, väljendudes ärrituses ja närvilisuses. Kogu olukord tekitas stressi, meeleolu langust ja ebamugavustunnet. Inimväärikust alandav kohtlemine leidis aset ajal, kui kaebaja oli eeluuritav, s.o ajal, kui kaebaja vajas kõige rohkem keskendumis- ja muid vaimseid võimeid. Lisaks ruumi kitsikusele oli kambri valgustus ebapiisav, mis avaldas negatiivset mõju silmadele. Samas kambris tuli kuivatada ka riideid, mis ebapiisava ventilatsiooni tõttu tekitas üleliigset niiskust.
HALDUSKOHTU LAHEND
4.Tartu Halduskohus rahuldas 12.05.2015. a otsusega V. Muslimovi kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1), mõistis Tallinna Vanglalt V. Muslimovi kasuks välja hüvitise summas 24 eurot (resolutsiooni p 2), tunnistas õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas 390 päeva jooksul ajavahemikul 30.07.2011-15.03.2013, kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m 2 (resolutsiooni p 3) ja mõistis Tallinna Vanglalt V. Muslimovi kasuks välja menetluskulud 35 eurot (resolutsiooni p 4).
Kohtuotsuse kohaselt tulenevalt EIK otsuses asjas Tunis vs Eesti nõustub kohus kaebajaga, et isikliku ruumi kindlakstegemisel tuleb kambri üldpindalast maha arvutada tualeti pindala. Samas ei ole kambripinna piisavuse kindlakstegemisel oluline arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Põrandapind ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda ehk ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. EIK otsustest asjades Tunis vs Eesti ja Jevšnik vs Sloveenia nähtub, et EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Lähtudes EIK praktikas väljakujunenud seisukohtadest, on õigusvastane ajavahemikus 30.07.2011-15.03.2013 kaebaja kinnipidamine 390 päeva vältel kambrites, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli vähem kui 3 m 2. Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei tähenda aga veel, et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 tähenduses. Asjas ei ole vaidlust, et kaebaja viibis perioodil 23.04.2012-06.06.2012 Tallinna Vanglas vahistatuna, keda hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris. Sellel perioodil oli kaebaja paigutatud vaid 8 päeva kambrisse, kus ei olnud tagatud vähemalt 3 m2 põrandapinda. Ülejäänud perioodil viibis kaebaja vangla avatud osakonnas, kus uksed olid suletud vaid öörahuks. Sellel perioodil oli kaebaja küll 382 päeva kambris, kus põrandapinda kinnipeetava kohta oli 2,61-2,87 m2, kuid kaebaja oli kohustatud kambris viibima üksnes ööajal. Kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus. Perioodil 05.09.2011-07.10.2011 osales kaebaja sotsiaalprogrammis „Eluviisitreening“ ja 2012. a veebruarist riigikeele B2 taseme kursustel. Samuti käis aktiivselt lühiajalistel kokkusaamistel. Kõik need tegevused toimusid kambrist väljas ja andsid täiendava võimaluse olla mujal ja kambrikaaslastest eemal. Kaebaja ei ole väitnud, et talle ei tagatud igapäevast ühe tunni pikkust jalutuskäiku. Arvestades olukorda, kus väidetav väärikuse alandamine on põhjustatud eelkõige vähestest liikumisvõimalustest, saab seda teatud määral kompenseerida täiendavatest suhtlemisvõimalustest ning sotsiaalsetest ja intellektuaalsetest tegevustest saadav emotsioon ning vaheldus tavapärasele elule. Oluline on arvestada järgmiste asjaoludega: ruuminappust on kaebaja suhtes leevendanud võimalus liikuda väljaspool kambrit, kasutada võimalust igapäevaseks ühe tunni pikkuseks jalutuskäiguks, osaleda õppetööl ja erinevates grupilistes tegevustes, viibida korduvalt lühi- ja pikaajalistel kokkusaamistel; kaebaja ei ole varasemalt vaidlustanud tema kinnipidamistingimusi; asjas esitatud tõenditest ei tulene, et olmetingimused Tallinna Vanglas (ventilatsioon, temperatuur, õhuniiskus, valgustus, hügieenitingimused) oleksid olnud sellised, mis kogumis
võinuksid raskendada vastustaja rikkumist; kaebaja on viibinud pikka aega kambrites, kus pind ühe isiku kohta ei küündinud 3 m2 ni, samas on nende ajavahemike seas päevi, mil kinnipeetavate arv kambris oli väiksem; kaebaja viibis perioodil 23.04.2012-06.06.2012 Tallinna Vanglas vahistatuna ning tal ei olnud võimalik väljaspool kambrit liikuda rohkem, kui ühe tunnine jalutuskäik päevas. Kaebajale on tekkinud tema väärikust alandavate kinnipidamistingimustega kahju eelkõige arvestades sellistes tingimustes viibimise pikaajalisust ning järjepidevust. Perioodi eest, mil kaebaja viibis kambrites, kus talle oli vaba pinda 2,5-3 m 2 ning arvestades kinnipidamistingimusi kogumis ja kaebaja liikumisvõimalusi, on piisavaks hüvitiseks tuvastada nimetatud oludes viibimise (kokku 382 päeva) õigusvastasus. Olukorras, kus kaebaja oli paigutatud suletud lukustatud kambrisse, kus põrandapinda isiku kohta oli 2,65 m2 (kokku 8 päeva), olid kaebaja liikumisvõimalused piiratumad ning leevendavaid tegureid täies mahus ei esinenud. Selliste kinnipidamistingimustega tekitatud kahju tuleb hüvitada rahas. Ühiskonna õigustundele ja väärtushinnangutele vastaks ka õigusvastaste kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitis, mis oleks hinnanguliselt võrreldav ühiskonna vähemkindlustatud rühmade sissetuleku selle osaga, mis statistiliste andmete järgi ei kulu vältimatuteks väljaminekuteks. Põhjendatud on välja mõista 3 eurot päeva kohta, see on kokku 24 eurot. Vajalikud ja põhjendatud menetluskulud on kaebaja tasutud riigilõiv 35 eurot, mis tuleb Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 12.05.2015. a otsus osas, millega kohus rahuldas osaliselt kaebuse, tunnistas õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused 390 päeval perioodil 30.07.2011-15.03.2013 ja mõistis Tallinna Vanglalt V. Muslimovi kasuks välja hüvitise summas 24 eurot ja menetluskulu 35 eurot ning teha uus otsus, millega jätta V. Muslimovi kaebus täielikult rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt arvestas halduskohus ebaõigesti põrandapinna arvestamisel kambri üldpindalast WC aluse pindala välja. Siseriikliku õiguse kohaselt on kambris asuv WC kambri osa. Kambris asuv WC suurendab kinnipeetava privaatsus- ja liikumisvõimalusi. Põrandapind ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Tallinna Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas V. Muslimovile vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruumi. WC pinna üldpinna hulka arvamise korral tagas vastustaja kaebajale kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel vähemalt 2,61 m2 pinda ning ei rikkunud sellega siseriikliku õiguse norme. Halduskohus arvestas EIK-i praktikat valikuliselt ja jättis olulised seisukohad, mis välistavad võimaluse lugeda alla 3 m2 põrandapinda isiku kohta kambris automaatselt EIÕK art 3 rikkumiseks, arvestamata. Halduskohus jättis põhjendamata, miks pidanuks vangla EIK-i seisukohti siseriiklikust õigusest olulisemaks pidama olukorras, kus EIK-i seisukohad isikliku ruumi küsimuses ei ole olnud järjepidevad. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Eestis kuni 31.12.2013 kehtinud põrandapinna minimaalmäära ei saanud selle kehtestamise ajal pidada Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks. Tegemist oli põrandapinna suurusega, mida oli Eesti vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada. Arvestades seda, et vangistustingimusi hinnatakse kogumis, ei riku ka täna ainuüksi 2,5 m 2 kambri põrandapinda isiku kohta tema õigusi. Eesti riik sai 2013 teada, et alla 3 m 2 kambripinda peetakse EIK praktikas EIÕK rikkumiseks ning koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. Alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m2 põrandapinda. Ehitatud on kaks uut vanglat ja vähendatud on kinnipeetavate arvu. Ajal, mil V. Muslimov viibis Tallinna Vanglas ei olnud vanglal võimalik talle tagada rohkem pinda. Halduskohus ei võtnud seisukohta ega põhjendanud, miks ei ole nimetatud asjaolud vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamisel arvestatavad.
6.V. Muslimov esitas samuti Tartu Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes halduskohtu otsus tühistada. Apellatsioonkaebuse kohaselt viibis kaebaja ülerahvastatud kambris mitte 390, vaid 430 päeva. Kaebaja nõudis 15 eurot iga päeva eest, kuid talle mõisteti 8 päeva eest välja 24 eurot, s.o 5 korda vähem kui ta nõudis. Kohus ei arvestanud päevi, mil kaebaja viibis avatud tüüpi sektsioonis kambris nr 51. Kuigi kambriuks oli suletud kell 22.00-06.00 viibis ta seal enamuse aja ööpäevast. WC asus koridoris, kambris ei olnud WC-d ega vett. Pärast öörahu kuulutamist tuli vahel tund aega või rohkem oodata WC järjekorras. Koridoris ei saanud pikemalt viibida, kuna seal ei olnud isegi tooli, kuhu istuda. Kambris nr 51 oli 28,7 m 2 pinda, kus asusid 11 voodit, 11 öökappi, 2 lauda, 6 tooli ja jalatsiriiul. Vanglas viibides puudus kaebajal isiklik ruum, raske oli isegi öösel välja puhata. Lisaks võttis kambris ruumi iga kinnipeetava asjad, mida võis olla 30 kg. Tallinna Vangla rikkus seadust, pidades kaebajat sellistes väikestes kambrites ja selle eest peab vastustaja vastutust kandma.
7.Tallinna Vangla leidis vastuses V. Muslimovi apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebuses toodud seisukohad ei anna alust vaidlustatava kohtuotsuse tühistamiseks ja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
8.V. Muslimov leiab Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele esitatud vastuses, et majandusraskused ei anna vastustajale õigust rikkuda kinnipeetavate õigusi. Kui vastustaja väidab, et alates 01.01.2014 tagatakse ruumi 3 m 2, siis ta tunnistab, et varem neid norme rikuti. Tallinna Vangla jättis arvestamata, et kaebaja viibis kambris nr 51 pikaajaliselt ja seal ei olnud WC-d. Koridoris asuvat WC-d kasutades ei saa privaatsusest rääkida. Menetluskulud jätta vastustaja kanda.
MENETLUSE KÄIK JA RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Tartu Ringkonnakohus määras 16.06.2016. a määrusega vaadata kaebaja ja vastustaja apellatsioonkaebused Tartu Halduskohtu 12.05.2015. a otsuse peale läbi kirjalikus menetluses. Samas määruses andis ringkonnakohus kaebajale võimaluse esitada kohtule kaebuse esitamise tähtaja ennistamise põhjendatud taotlus ning Tallinna Vanglal esitada kaebaja kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse saabumisel sellele omapoolne seisukoht. Ringkonnakohus leidis, et kinnipeetav või vahistatu peab kohtusse pöörduma hiljemalt 30 päeva jooksul vanglale esitatud taotluse läbivaatamiseks ettenähtud 2-kuulise tähtaja möödumisest. Kaebajal tuli kaebus halduskohtule esitada hiljemalt 30.10.2014, kuid kaebaja on kaebuse halduskohtule esitanud 09.11.2014. Seega on kaebus esitatud halduskohtule mittetähtaegselt.
10.Kaebaja esitas ringkonnakohtule kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse. Taotluse kohaselt ei ole kaebaja eriti kogenud sellistes asjades ja tal kulus kõige peale palju aega. Kuna kõik vastused olid eesti keeles, ei saanud kaebaja paljust lihtsalt aru. Samuti ootas ta, et Tallinna Vangla teeb oma otsuse enne kohut. Kaebajal ei olnud advokaati ja ta pidi kohtumenetluse seadusandlusest ise teada saama. Vanglas saab seda teha ainult arvutiklassis, kuhu pääsemine võtab aega. Kaebaja palub arvestada, et 9 päeva kaebuse esitamisega hilinemist ei ole suur ajavahemik.
11.Tallinna Vangla leidis, et kaebaja ei ole esitanud põhjendusi, mis tingiksid kaebuse esitamise tähtaja ennistamise. Kui V. Muslimovil oli keeruline enda õiguste eest kohtumenetluses seista, oli tal võimalik võtta endale esindaja, maksejõuetuse korral oli võimalik taotleda esindaja määramist riigi õigusabi korras. Arvestades, et V. Muslimov tsiteerib vanglale esitatud taotluses ja halduskohtule esitatud kaebuses EIK-i lahendeid, EIÕK artikleid
ja CPT seisukohti, on tal piisavalt oskusi ja teadmisi kaebetähtaja väljaselgitamiseks. V. Muslimov ei olnud piisavalt hoolikas selleks, et vaidluse algatamise kord välja selgitada. V. Muslimov on esitanud vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse ning halduskohtule kaebuse ja täiendava selgituse arusaadavas eesti keeles. Samuti on ta sooritanud B1 taseme riigikeele eksami. V. Muslimovil oli piisavalt aega ennast kohtusse pöördumise tähtaegadega kurssi viimiseks. Elektrooniliste õigusaktidega tutvumine on võimalik mõnepäevase, mitte kuude pikkuse ooteaja järgselt. Olulisi õigusakte paberkandjal on võimalik laenutada inspektorkontaktisikutelt ja vangla raamatukogust. 30.09.2014 esitas V. Muslimov Tallinna Vanglale pöördumise ja soovis infot, kaugel on tema taotluse menetlemine. Vangla teavitas 06.10.2014 kirjaga, et vangla ei lahenda V. Muslimovi taotlust tähtaegselt ja selgitas, et kinnipeetaval on õigus soovi korral halduskohtusse pöörduda. V. Muslimov pidi aru saama, et kui ta soovib halduskohtusse pöörduda, pidi ta seda tegema 30 päeva jooksul alates päevast, mil vangla pidanuks taotluse lahendama, s.o alates 30.09.2014.
12.Ringkonnakohus lahendab esmalt V. Muslimovi taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (I), seejärel lahendab kaebaja ja vastustaja apellatsioonkaebused (II) ning võtab seisukoha menetluskulude jaotuse osas (III). I
13.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks tuleb rahuldada ja lugeda, et kaebus esitati halduskohtule õigeaegselt. Ringkonnakohus tugineb Riigikohtu seisukohtadele lahendites nr 3-3-1-18-16 ja nr 3-3-1-64-16, kust tuleneb, et kuigi RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaeg on HKMS § 47 lg 3 suhtes eriregulatsioon, ei pruukinud olukorras, kus kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid, kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon olla kaebajale selge. Seetõttu võis kaebaja vastustaja vastust oodates ületada tähtaega mõjuval põhjusel. Eeltoodu tõttu ennistab ringkonnakohus V. Muslimovi halduskohtule kaebuse esitamise tähtaja ja loeb, et hüvitamiskaebus Tallinna Vangla vastu esitati halduskohtule tähtaegselt. II
14.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja ja vastustaja apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12.05.2015. a otsus muutmata.
15.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et tualeti ja mööbli alla jäävat pinda ei saa kambri põrandapinna suuruse määramisel arvesse võtta. Ringkonnakohus möönab, et antud küsimuses on kohtupraktika olnud erinevatel seisukohtadel. Riigikohus on oma lahendites leidnud, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel Tallinna Vangla kambrites tuleb kambris oleva WC alune pind ja mööbli alune pind arvasse võtta (RKHKo nr 3-3-1-43-16, 3-31-16-16, 3-3-1-21-16). EIK on viimases kambripinda puudutavas otsuses selgelt öelnud, et kambri pindalast tuleb enne kogupinna jagamist seal viibinud isikute arvuga välja arvata tualettruumi pindala (EIKo Muršic/Horvaatia, p 114, 149). Ringkonnakohus leiab, et lähtuda tuleb EIK lahendist ja seega ei saa nõutava minimaalse põrandapinna arvestamisel WC alust pindala arvesse võtta. EIK praktikast ei tulene, et ilma WC pindala ja mööblialust pinda arvesse võtmata peab kinnipeetava kasutuses olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või soovitavalt vähemalt 4 m2. Ka vangistusseadusest ja selle alusel antud õigusaktidest ei tulene, et kinnipeetavale ettenähtud põrandapind peab olema täielikult vaba ning selle hulka ei arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluv mööbel ja WC. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingutest, siis ei saa isik sellele rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel (RKHKo nr 3-3-1-42-15, p 17). Seega ei saa
ringkonnakohtu hinnangul kambri põrandapinna hulka arvestada mööbli alla jäävat pinda ega ka pinda, kus paiknesid teiste sama kambri kinnipeetavate asjad.
16.Alates 01.01.2014 kehtib riigisiseselt VSkE § 6 lg 6, mille kohaselt tuleb kambris tagada kinnipeetavale vähemalt 3 m2 põrandapinda, kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m 2 põrandapinda. Kaebaja kambri tingimuste õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda nii VSkE § 6 lgst 6 kui ka PS §-dest 10 ja 18 ning EIÕK art-st 3 ning viimasele EIK poolt antud tõlgendustest. Kuna PS § 18 ja EIÕK art 3 tagavad väärikuse alandamise keelu, siis on juhul, kui tegemist on väärikust alandavate tingimustega, tegemist ka vangla õigusvastase tegevusega. Eeltoodut arvestades on halduskohus põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel lisaks siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumitest.
17.EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle väärikust alandavaks kohtlemiseks (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 13-15). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 148). Kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta on alla 3 m2, siis võib üsna kindlalt eeldada, et isikut on kinni peetud inimväärikust rikkuvates tingimustes, kuid kinnipidamistingimused kogumis võivad selle eelduse siiski kummutada (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 123-124). Samas on aga eeldusi keeruline ümber lükata, kui põrandapinda on märkimisväärselt vähem kui 3 m 2 ja inimest on neis tingimustes kinni peetud pikka aega (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, pd 151153). 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt EIKo 06.02.2014, 2689/12 – Semikhvostov vs. Venemaa, p 79; 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 97, 101, 132-134, 138139).
18.Kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodil 30.07.2011-15.03.2013 enamuse ajast (549 päeva) avatud osakonnas, kus kambriuksed olid suletud vaid öörahu ajaks. Perioodil 23.04.2012-06.06.2012 viibis kaebaja vahistatu staatuses ja sai seetõttu kambrist väljaspool liikuda vaid ühe 1-tunnise jalutuskäigu ajal. Vahistatu staatuses olles ei olnud kaebajale tagatud 3 m2 pinda 8-l päeval, ülejäänud kinnipidamise ajast ei olnud kaebajale tagatud 3 m 2 pinda 382-l päeval. Võimalus liikuda üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (EIKo 09.01.2014, 5747/10 – Jevšnik vs. Sloveenia, p 23). Riigikohus on leidnud, kui kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m2 põrandapinda, loob see asjaolu iseseisvalt tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 14 ja 21). Väiksemast kui 3 m 2 põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Samas on oluline kohtlemise kestvus (RKHKo 27.05.2016, 331-21-16, p 9). Kuna asja materjalidest nähtuvalt oli kaebajale vahistatu staatuses olles tagatud vähem kui 3 m 2 pinda 8-l päeval, siis nõustub ringkonnakohus eeltoodule tuginedes halduskohtuga, et nimetatud 8 päeva eest on kohane hüvitada nõuetele mittevastavates kinnipidamistingitustes hoidmisega tekitatud kahju rahas ning välja mõista 3 eurot päeva kohta. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas 593 päeva, millest 382 päeva avatud osakonna kambrites, kus vaba pinda isiku kohta oli alla 3 m2. Ringkonnakohus ühtib halduskohtu seisukohaga, et
nimetatud päevade osas on piisavaks hüvitiseks tuvastada Tallinna Vangla oludes viibimise õigusvastasus. Oluline on arvestada kaebaja liikumisvõimalusi, kuna 593-st päevast 549-l päeval oli kamber suletud vaid öörahu ajaks. Antud vaidluse esemeks on kambris olev ebapiisav vaba pind ühe kinnipeetava kohta, mistõttu ei ole arvestatavad kaebaja väited, et ta ei saanud koridoris pikemalt viibida, kuna seal ei olnud kuskil istuda.
19.Ringkonnakohus ei nõustu Tallinna Vangla väidetega, et inimõigustel on dünaamiline iseloom ja teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. EIK on juba 11.02.2010. a otsuses Salakhudtinov/Venemaa selgitanud, et alla 3 m 2 suurune põrandapind on iseseisvalt EIÕK art 3 rikkumine. Seega pidi ka Eesti Vabariik teadma EIK praktikat ja võtma tarvitusele asjakohased meetmed rikkumise kõrvaldamiseks. Samuti ei ole arvestatavad vastustaja väited, et kui Eesti riik sai 2013. a teada, et alla 3 m 2 kambripinda peetakse EIK praktikas EIÕK rikkumiseks, astuti samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. Eesti riigi tegevus pärast 2013. a ei mõjutanud enam kaebajale kohaldatud kinnipidamistingimusi kui ta viibis Tallinna Vanglas perioodil 30.07.2011-15.03.2013. Seega ei muuda Eesti riigi tegevus pärast 2013. a vastustaja varasemat käitumist seaduspäraseks.
20.Puuduvad andmed, et kaebaja oleks pöördunud vastustaja poole seoses väidetava ruumipuudusega, samas on vastustaja apellatsioonkaebuses välja toonud, et vanglal ei olnud ajal, mil V. Muslimov Tallinna Vanglas viibis, võimalik talle tagada rohkem pinda. Seetõttu ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal tekitatud kahju ära hoida (RKHKo 3-3-1-42-15, p 24).
21.EIK on oma lahendites leidnud, et liikmesriigi kohtud võivad arvestada hüvitise määramisel kohaliku õigustraditsiooni ning riigi elatustaset, samuti riigisisese õiguskaitse paremat kättesaadavust, esitades selle kohta piisavad põhjendused ( nr 42119/04: Fristov/Venamaa, p 31; Mets/Eesti, p 31). Mittevaralise kahju hüvitise kogusumma kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki asjaolusid hinnata kogumis (RKHKo 3-3-1-38-13, p 21). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega kaebajale hüvitise määramise osas, ega pea vajalikuks neid põhjendusi korrata (HKMS § 201 lg 4). Ükski kaebaja ega vastustaja apellatsioonkaebustes esitatud väide ei anna alust halduskohtu järelduste ümbervaatamiseks. Ringkonnakohus leiab, et kuigi Riigikohus on rõhutanud, et kohtud ei saa tuletada senisest hüvitiste määramise praktikast jäiku päevamäärasid ja arvestada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (RKHKo 3-3-1-42-15, p 25), ei ole viidatud seisukoht aluseks halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitise ümberarvutamiseks. Halduskohus on ka ülejäänud osas põhjendanud kinnipidamistingimustega seonduvat ammendavalt ning ringkonnakohus tugineb ka nendele halduskohtu otsuse põhjendustele (HKMS § 201 lg 4). III
22.Kuna kaebaja vabastati riigilõivu tasumise kohtusest apellatsioonkaebuse esitamisel ja Tallinna Vangla oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel ning pooled ei ole esitanud dokumente menetluskulude väljamõistmiseks, siis apellatsiooniastmes menetluskulud puuduvad ja poolte võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda. Ringkonnakohus ühtib halduskohtu seisukohaga, et vastustajalt tuleb välja mõista kaebaja poolt kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 35 eurot, kuna mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmise eeldused on asjas täidetud ning hüvitis jääb välja mõistmata õiguste rikkumise vähese raskuse tõttu (RKHo 3-3-1-3-12, p 49-50).
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.