Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
31.01.2017, Tallinn
Haldusasja number
3-15-2658 VK kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks Kaebaja – VK (ik XXXXXXXXXXX) Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika Raiendik Tallinna Halduskohtu 21.03.2016 otsus
Haldusasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna Vangla apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
apellatsioonkaebus,
VK
RESOLUTSIOON
Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.
Rahuldada VK apellatsioonkaebus osaliselt.
3.Muuta Tallinna Halduskohtu 21.03.2016 otsuse haldusasjas nr 3-15-2658 resolutsiooni punkti 2 ning mõista Tallinna Vanglalt VK kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 500 (viissada) eurot.
4.Muuta Tallinna Halduskohtu 21.03.2016 otsuse haldusasjas nr 3-15-2658 resolutsiooni punkti 4 ning mõista Tallinna Vanglalt VK kasuks välja riigilõiv 6 (kuus) eurot. Osas, milles VK oli riigilõivu tasumisest vabastatud (86 eurot ja 35 senti), jätta riigilõiv riigi kanda.
Halduskohtu otsuse resolutsiooni punktid 2 ja 4 kehtivad järgmises sõnastuses: „2. Rahuldada kaebus osaliselt ja mõista Tallinna Vanglalt VK kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 500 (viissada) eurot.“ „4. Mõista Tallinna Vanglalt VK kasuks välja menetluskulu 6 (kuus) eurot. Osas, milles VK oli riigilõivu tasumisest vabastatud (86 eurot ja 35 senti), jätta riigilõiv riigi kanda.“
6.Tühistada Tallinna Halduskohtu 21.03.2016 otsuse haldusasjas nr 3-15-2658 resolutsiooni punkt 5.
Muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata.
3-15-2658
9.Jätta riigilõiv (136 eurot ja 29 senti) VK apellatsioonkaebuselt riigi kanda. Muus osas jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.03.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.VK esitas 17.07.2015 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega vahemikus 01.03.2013–13.01.2014. VK tõi taotluses välja ebapiisava isikliku ruumi (põrandapind vähem kui 4 m2 inimese kohta), kambris 404 tualeti kasutamisel privaatsuse ja värske õhu puudumise.
2.Tallinna Vangla jättis 17.09.2015 otsusega nr 5-37/15/208-2 VK taotluse rahuldamata. Otsuses märgiti, et taotleja on kogu Tallinna Vanglas viibitud aja (01.03.2013–13.01.2014) viibinud seal vahistatuna lukustatud kambris. VK-le oli tagatud põrandapinda vähemalt 2,68 m2 ning 190 päeval rohkem kui 3 m2. Väär on seisukoht, et põrandapinnast tuleb maha arvata tualeti ja mööbli alla jääv pind. Kambris asuv WC võimaldab rohkem privaatsust. Kaebajale oli tagatud igapäevane ühe tunni pikkune jalutuskäik ning rahuldavad olmetingimused. Kambris nr 404 oli tualetinurk eraldatud kardinaga. Kamber nr 402 on endine meditsiiniosakonna ruum, kus asus ka kraanikauss ja istepotiga WC; ruumis tervikuna oli loomulik ja sundventilatsioon ning tualetinurgas sundventilatsioon. Vangla tegevuses puudus õigusvastasus nii kambripinna kui ka kinnipidamistingimuste osas tervikuna. Taotleja ei ole pöördunud vangla poole kaebustega ebasobivate kinnipidamistingimuste üle enne teadasaamist Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendist kohtuasjas Tunis vs Eesti.
3.VK esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Tallinna Vanglalt välja mõista hüvitis ajavahemikus 01.03.2013–13.01.2014 inimväärikust alandavates tingimustes (ebapiisav kambripind koosmõjus muude tingimustega) kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju eest 15 eurot päevas. 1) Kaebaja pidi viibima ebapiisava põrandapinnaga kambrites. Vastustaja jättis kambri pindalast ebaõigesti välja arvamata kambris paikneva tualeti ja mööbli alla jääva ala pindala. EIK seisukohtade järgi on mitme kinnipeetavaga kambrites soovituslik pind 4 m2 ühe 2(10)
3-15-2658 kinnipeetava kohta, kuid alla 3 m2 põrandapinna puhul tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et tegemist on ilma muid tingimusi arvestamata Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) rikkumisega. 2) Kinnipidamistingimusi halvendab sooja vee puudumine, ebapiisav valgustus ja ventilatsioon, raadiost kostev müra ning kehakultuuriga tegelemise võimaluse puudumine. Sooja vee puudumine on iseäranis probleemne just naiskinnipeetavate puhul, kes vajavad võrreldes meestega täiendavaid võimalusi hügieeni hoidmiseks nt menstruatsiooni ajal. Kambris nr 404 ei olnud WC piirdega eraldatud ning asus kambri keskel. 3) Vangla tegevusega kahjustati ka kaebaja tervist. Ebapiisava valgustuse tõttu halvenes kaebaja nägemine. Kaebaja pole enam võimeline lugema ega kirjutama ilma prillideta. 4) Kambris oli tiheda metallvõrega kaetud aken, kust ei tulnud piisavalt värsket õhku. Ühetunnine jalutuskäik betoonseintega jalutusboksis ei heastanud pidevat õhupuuduse talumist. Ebapiisava ventilatsiooni tõttu esines kaebajal tihti peavalusid. 5) Poole aasta jooksul vahemikus 01.03.2013–02.09.2013 puudus kaebajal võimalus kirjavahetuseks, helistamiseks ja kokkusaamiseks lähedastega. Muu hulgas ei saanud kaebaja teavet oma ema elu ja tervise kohta. Paki saamist ei saa võrdsustada suhtlemisega.
4.Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu ning palus jätta kaebus läbi vaatamata osas, milles on kohtueelne menetlus läbimata, ning muus osas rahuldamata. 1) Kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna ning sellest sõltusid ka tema kinnipidamistingimused. Kaebaja regulaarne liikumisvõimalus väljaspool kambrit piirdus igapäevase ühe tunni pikkuse jalutuskäiguga värskes õhus. 2) Kaebajat hoiti nõuetele vastavates tingimustes. Kambri põrandapinnast ei tule maha arvata mööbli ega tualeti alla jäävat pinda. Kambrites, kus kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida ning lisaks oli kambrites sundventilatsioon. Kinnise osakonna kambrite akendele on küll lisatud perforeeritud metallplaadid, kuid need ei takista õhuvahetust. Akna olemasolu tagas ka kambrite loomuliku valgustatuse. Kunstliku valguse tagasid kambrite laelambid ning ukse kohal öölamp, lisaks oli vanglas viibivatel isikutel vangla vahendusel võimalik soetada isikuarvel oleva raha eest näpitslamp. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kinnise osakonna kambrites oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati vanglas viibivatele isikutele graafiku alusel duši kasutamist ühel korral nädalas. Kambris oli muu hulgas lubatud ka seep ning kuna isikutel oli juurdepääs voolavale veele, said nad ennast elementaarses määras pesta ka kambris, soojendades selleks veekeetjaga vett või tehes esmaseid hügieenitoiminguid külma veega. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul ja süüdimõistetul oli oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22.00–06.00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata. Vangla tagas toitlustamise kolm korda päevas. 3) Kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Tallinna Vanglas viibimise ajal toimus kaebajal mitmeid kokkusaamisi ametnike ning pereliikmetega. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. 4) Kaebaja ei esitanud vaidlusalusel perioodil vanglale ühtegi pöördumist, millest nähtunuks, et ebapiisav põrandapind või muud kambri tingimused talle kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks. Olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda kinnipidamistingimuste 3(10)
3-15-2658 vaidlustamiseks, puudub tal riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist.
5.Tallinna Halduskohus tegi 21.03.2016 otsuse, millega jättis kaebuse läbi vaatamata osas, milles taotletakse väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamist kehakultuuriga tegelemise mittevõimaldamise ja raadiost kostva müra tõttu ning tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist (p 1); rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 242 eurot (p 2); jättis ülejäänud osas kaebuse rahuldamata (p 3); mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja riigilõivu 2,86 eurot (p 4); tagastas kaebuse läbi vaatamata jäävas osas riigilõivu 5,72 eurot (p 5) ning jättis muus osas menetluskulud menetlusosaliste enda kanda (p 6). 1) Kaebaja ei ole kohtueelses menetluses taotlenud kahju hüvitamist seoses kehakultuuriga tegelemise võimaluse puudumise, raadiost tuleva müra ega tervisekahju tekitamisega, mistõttu selles osas tuleb kaebus jätta läbi vaatamata. Kaebaja väited ebapiisava valgustuse, ventilatsiooni, sooja vee puudumise ja kambri temperatuuri kohta seonduvad otseselt kinnipidamistingimustega ega kujuta endast kahju hüvitamise nõude iseseisvat alust. 2) Kinnipeeturegistri andmetel viibis kaebaja Tallinna Vanglas kokku 319 päeva vahistatu režiimil. Sellest viibis kaebaja tingimustes, kus põrandapinda ühe isiku kohta oli alla 3 m 2 (arvestades kambri pinna sisse tualeti ja mööbli alla jääva pinna), ajavahemikel 18.03.– 22.04.2013, 25.04.–06.06.2013, 01.07.–11.08.2013, 22.08.2013, 26.08.–01.09.2013 ehk kokku 129 päeval. Sel ajal oli põrandapinda inimese kohta 2,68–2,87 m2. Pikemalt viibis kaebaja kambrites, kus talle oli tagatud põrandapinda vähem kui 3 m2, perioodidel 18.03.–22.04.2013 (36 päeva), 25.04.–06.06.2013 (43 päeva) ja 01.07.–11.08.2013 (42 päeva) ehk kokku 121 päeva. Ülejäänud 190 päeva jooksul oli kaebajale tagatud vähemalt 3 m2 põrandapinda. 3) Puuduliku valgustuse ja ventilatsiooni korral on kohane õiguskaitsevahend viivitamatu pöördumine vanglaametnike poole. Vastustaja kinnitusel pole kaebaja kunagi seoses väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega vangla poole pöördunud. Kohtul pole põhjust kahelda vastustaja väidetes toimiva ventilatsiooni ja piisava valgustuse tagamise kohta. Asjaolu, et kaebaja nendes küsimustes enne kahju hüvitamise taotluse esitamist vangla poole ei pöördunud, viitab, et õiguste väidetav riive polnud märkimisväärne. Kaebaja kasutas juba vanglasse saabumisel prille tugevusega +3 ning seega ei saa olla seost vangla valgustusel ja kaebaja nägemise halvenemisel. 4) Kaebaja pole väitnud, et talle ei tagatud pesemisvõimalust vähemalt kord nädalas, nagu näeb ette vangistusseaduse (VangS) § 50 lg 2. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda hüve võimaldamine vähemalt minimaalses ulatuses kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti. Ka Riigikohus on asjas nr 3-4-1-50-14 leidnud, et VangS § 50 lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas dušši kasutada. Kaebaja väide naiskinnipeetavate täiendava pesemisvajaduse kohta võrreldes meeskinnipeetavatega on põhjendatud, kuid mõjutab hinnangut kinnipidamistingimustele tervikuna siiski vaid vähesel määral. 5) Kaebaja väitel ei olnud kambris nr 404 tagatud privaatsus tualetis käimisel. Kaebaja viibis nimetatud kambris vahemikus 02.09.2013–02.01.2014. Kogu selle aja jooksul oli kambris põrandapinda ühe isiku kohta 4,15–8,3 m2 ning kambris viibis üheaegselt kaks kuni neli isikut (valdavalt neli). Vastustaja möönis, et tualett ei olnud selles kambris eraldatud uksega, kuid privaatsus tagati tualetiosa kardinaga eraldades. EIK on oma praktikas tuvastanud EIÕK art 3 rikkumisi kohtuasjades, kus tualeti privaatse kasutamise võimatusele lisandusid ka muud alandavad või ebainimlikud tingimused. Asjas Szafrański vs Poola (nr 17249/12) leidis EIK, et kuna tualeti kasutamise privaatsuse puudumine (tualett oli muust kambrist eraldatud vaid õhukese vaheseinaga) oli ainus etteheide, ei ole tegemist art 3 rikkumisega. Samas tuvastas EIK 4(10)
3-15-2658 selles asjas art 8 rikkumise. Arvestades kaebajale kambris nr 404 tagatud isikliku ruumi ulatust, kambris viibinud isikute väiksemat hulka ning vastustaja püüdlust lahendada privaatsuse puudumise probleem kardinaga, ei olnud kinnipidamistingimused kambris nr 404 kogumis sellised, mis küündiks inimväärikust alandava kohtlemiseni. 6) Kohus arvestab kahju suuruse hindamisel, et kaebajale oli alati tagatud siseriikliku õigusega ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja olukorda oleks alla 3 m2 tingimustes viibimisel oluliselt halvendanud muud ebakohased olmetingimused kambris. Kaebaja piiratud võimalus viibida väljaspool kambrit ja suhelda oli tingitud tema vahistatu staatusest ning tegemist on kriminaalmenetluse ajal vahi all viibimisega paratamatult kaasneva ebameeldivusega. Kaebaja sai perioodil 12.03.–25.07.2013 lähedastelt vaid pakke, kuid sellele järgnenud kaebusega hõlmatud perioodil viibis kaebaja 13 lühiajalisel kokkusaamisel emaga. Puudub vaidlus, et kaebajale oli tagatud vastavalt VangS § 93 lg-le 5 iga päev võimalus ühe tunni jooksul värskes õhus jalutada. 7) Arvestades ruuminappuse tingimustes viibimise kestust ning selle osakaalu kinnipidamisajast tervikuna, olmetingimusi kogumis ning piiratud liikumisvõimalust mõnevõrra tasandavaid suhtlemis- ja tegevusvõimalusi, esines inimväärikust alandav kohtlemine kokku 121 päeva jooksul. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 21.03.2016 otsus tühistada osas, milles kaebus rahuldati ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. 1) Kohus on põhjendamatult käsitlenud kahjunõuet mõjutavaid asjaolusid, mille osas oli kaebajal kohtueelne menetlus läbimata. Muus osas peale ebapiisava põrandapinna ja kambris nr 404 WC privaatse kasutamise võimaluse puudumise, s.o ebapiisava valgustuse ja ventilatsiooni, sooja vee puudumise ning kambri temperatuuri osas oleks halduskohus pidanud jätma kaebuse läbi vaatamata. 2) Olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks, puudub tal RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist. Kaebaja ei vaidlustanud Tallinna Vanglas viibimise ajal kordagi kinnipidamistingimusi ühegi nõude ega taotlusega, vaid lasi kahjul üha suureneda. See, kas esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud kaebaja positiivse tulemuseni, ei ole siinkohal oluline. Tartu Ringkonnakohus pidas 17.12.2015 otsuses haldusasjas nr 3-14-196 võimalikuks, et kui kinnipeetav oleks juba enne vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 muudatuse jõustumist 01.01.2014 kaevanud ebapiisava põrandapinna üle, oleks vanglad kinnipeetava jaoks positiivse kohtuotsuse korral asunud seda mõistliku aja jooksul täitma. 3) Kohus mõistis kaebajale põhjendamatult välja hüvitise. Kaebajale tagatud põrandapind jäi alla 3 m2 vaid kuni 0,32 m2 võrra. Kaebaja heaolu poleks saanud olla 3 m2 suuruse miinimumnõude täitmise korral märkimisväärselt suurem. Perioodid, mil põrandapinda oli alla 3 m2 kinnipeetava kohta, vaheldusid perioodidega, mil põrandapinda oli üle 3 m2. Seega ei saa kaebajale tekkinud mittevaraline kahju olla märkimisväärne ning rahalise hüvitise väljamõistmine pole õigustatud.
7.VK vaidleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. 1) Vastustaja väide, et kaebaja ei pöördunud vähest põrandapinda puudutavate kaebustega vangla poole, on väär. Kaebaja pöördus kontaktisiku ja korrapidajate poole. Pole kaebaja süü, 5(10)
3-15-2658 et kontaktisik ei esitanud juhtkonnale selle kohta ettekannet. Kaebaja vahistamisest alates ei ole kinnipidamistingimuste osas Tallinna Vanglas midagi muutunud. 2) Kambri nr 414 tegelikud mõõtmed ei saa vastata nendele mõõtmetele, mis vastustaja on kohtule esitanud. Kambripinna arvestamisel tuleb maha arvata mööbli ja tualeti alla jääv pind.
8.VK palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kaebus jäeti osaliselt rahuldamata, ning teha uus otsus, millega mõista tema kasuks välja kahjuhüvitis 15 eurot iga ööpäeva eest vahemikus 01.03.2013–13.01.2014. 1) Kaebaja ei ole nõus halduskohtu poolt välja mõistetud hüvitise suurusega. Õiglane hüvitis mittevaralise kahju tekitamise eest oleks 15 eurot ööpäeva eest ehk kokku 4785 eurot. 2) Halduskohus on oma otsuse p-s 1.2 ekslikult märkinud, et kambri nr 404 tualett ei olnud avatud ning selle ees oli kardin, samuti, et kamber nr 402 oli varasemalt meditsiinituba. Kambris nr 404 oli eraldamata tualett ja kõnealused kardinad tegid kambri kinnipeetavad ise voodilinast. Seejuures tõmbasid korrapidajad pidevalt neid kardinaid alla. Kambrid nr 402 ja 404 ei ole kunagi olnud meditsiinitoad, vaid tegemist on endiste duširuumidega. Mõlema kambri põrand ja seinad on kaetud kahhelkividega. Põrandates on augud endistest vee äravooluavadest, mis on ühendatud kambrite nr 402 ja 404 vastas asuvate duširuumide äravooluavadega, kuid ei toimi. Seetõttu tuli nendest avadest pidevalt roiskunud vee lõhna. Ventilatsioonisüsteem oli niivõrd vana ja ummistunud, et ei toiminud enam. Kitsas õhuaken ei leevendanud olukorda. Pärast tualeti kasutamist oli kambris pikemat aega ebameeldiv lõhn. 3) Kaebaja ei ole nõus sellega, kuidas Tallinna Vangla hindab põrandapinna suurust ühe inimese kohta. Kui kaebaja viibis kambrites nr 412 ja 414, olid need kuuekohalised. Kamber nr 414 on ainus kamber nn keeldudega kinnipeetavatele ning selles olid kohad pidevalt täis. Arvestades, et kambris on kolm nari, põranda külge kinnitatud laud kuuele inimesele koos kahe pingiga, kuus metallkappi, kraanikauss, ühisnagi ja tualett, oli seal vaba pinda kõigest 3 m2 kuue inimese kohta.
9.Tallinna Vangla vaidleb VK apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. 1) Lähtudes põrandapinna andmetest isiku kohta WC-ga, oli kaebajale vähem kui 3 m2 põrandapinda tagatud 129 päeval, mil põrandapinda oli 2,68 m2 (55 päeval) või 2,87 m2 (74 päeval). Seega erines kaebajale tagatud põrandapind 3 m2 suurusest põrandapinnast vaid 0,13– 0,32 m2 võrra. Kohtule esitatud kambri põrandapinna andmed põhinevad kambrite mõõtmiste tulemustel. Halduskohus on õiguspäraselt asunud seisukohale, et muude vangistustingimuste osas ei kuulu kaebus rahuldamisele. Arvestades vähese põrandapinnaga perioodide lühiajalisust ja vaheldumist perioodidega, mil kaebajale oli tagatud vaba põrandapinda üle 3 m2, ei saanud kinnipidamistingimused tekitada kaebajale selliseid kannatusi, mis õigustaksid rahalise hüvitise väljamõistmist. Seda enam, et ka kaebaja ise talle väidetavalt kannatusi põhjustanud tingimustes viibimise ajal ei andnud mingil moel märku, et Tallinna Vangla vangistustingimused tema inimväärikust alandavad või muul moel tema õigusi rikuvad. Ebausutav on kaebaja väide selle kohta, et ta on esitanud pöördumisi suuliselt – ei ole usutav, et olukorras, kus vangla kaebaja suuliste pöördumiste peale midagi ette ei võtnud, jättis kaebaja olukorrale kirjalikult reageerimata. Kuna kaebaja mingeid kirjalikke pretensioone ei esitanud, saab järeldada, et Tallinna Vangla tingimused talle vangistuse ajal probleemiks ei olnud. 2) Vastustajale teadaolevalt oli kambri nr 404 tualeti ukseava varjatud kardinaga ning kambrid nr 402 ja 404 on olnud kasutusel meditsiinikambritena. 3) Kaebajale välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis ei ole ebaproportsionaalselt väike. Kaebajale rahalise hüvitise välja mõistmine ei ole põhjendatud. 6(10)
3-15-2658
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et VK apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
11.Tallinna Vangla hinnangul oleks halduskohus pidanud jätma kaebuse läbi vaatamata osas, milles kaebaja ei ole läbinud kohtueelset menetlust ehk ebapiisavat valgustust ja ventilatsiooni, kambris sooja vee puudumist ning kambri temperatuuri puudutavate väidete osas. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et need asjaolud on seotud kinnipidamistingimustega ega kujuta endast kahju hüvitamise nõude iseseisvat alust. Praegusel juhul on vastustaja VK kahju hüvitamise taotlust lahendades käsitlenud nii ventilatsiooni, valgustuse, kambri temperatuuri kui ka pesemise küsimust ning leidnud, et kinnipidamistingimused tervikuna vastasid nõuetele. Kaebajal on õigus vastu vaielda vastustaja kohtueelselt ja kohtumenetluses esitatud väidetele kinnipidamistingimuste nõuetekohasuse kohta. Kui kaebaja väidab, et kinnipidamistingimused olid inimväärikust alandavad, tuleb kohtul hinnata tingimusi kogumis. Seega on halduskohus õigesti hinnanud ka valgustust, ventilatsiooni, temperatuuri ja sooja vee puudumist puudutavaid väiteid. Halduskohus on õigesti jätnud kaebuse läbi vaatamata kehakultuuriga tegelemise võimaluse puudumist, raadiost tulevat müra ja tervise kahjustamist (nägemise halvenemine) puudutavas osas.
12.Kaebaja väidab, et teda hoiti Tallinna Vanglas vahemikus 01.03.2013–13.01.2014 ehk kokku 319 päeva kambrites, kus põrandapind ühe kinnipeetava kohta ei olnud piisav, et vastata inimväärikuse nõuetele. Kaebaja arvates on vastustaja esitatud andmed kambrite pinna kohta ebaõiged ning põrandapinna suuruse arvestamisel tuleks sellest maha arvata tualeti ja mööbli alla jääv pind. Ringkonnakohus ei näe mõistlikku põhjust kahelda vastustaja esitatud kambrite pindala puudutavate andmete usaldusväärsuses ning lähtub seega vastustaja 18.12.2015 vastuse lisas 1 toodud tabelitest (tl 75-78).
13.Halduskohus arvestas kambripinna suuruse hindamisel kambris paikneva WC aluse pinnaga, lähtudes Riigikohtu 09.12.2015 otsusest nr 3-3-1-42-15. Arvestades EIK suurkoja 20.10.2016 otsust asjas Muršić vs Horvaatia (nr 7334/13), tuleb seda seisukohta aga korrigeerida. Nimelt on EIK viidatud otsuse p-s 114 selgelt märkinud, et kambris paikneva tualetinurga alune pind tuleb isikliku ruumi hindamisel arvestada kambri üldpinnast välja. Samas märkis EIK, et mööblialune pind tuleb üldpinna sisse arvata. Seejuures on oluline arvestada sellega, kas kinnipeetavatel jäi kambris piisavalt ruumi vabalt liikumiseks.
14.Eeltoodu mõjutab praeguses asjas päevade arvestust, mil kaebaja viibis kambris, kus oli põrandapinda vähem kui 3 m2 kinnipeetava kohta. Halduskohus leidis, et kaebajale oli tagatud põrandapinda vähem kui 3 m2 kokku 129 päeval (vahemikud 18.03.–22.04.2013, 25.04.– 06.06.2013, 01.07.–11.08.2013, 22.08.2013, 26.08.–01.09.2013). Kui arvestada põrandapinnast välja tualeti alune pind, oli põrandapinda vähem kui 3 m2 kokku 148 päeval (vahemikud 01.03.– 06.06.2013, 01.07.–11.08.2013, 22.08.2013, 26.08.–01.09.2013). Seega viibis kaebaja kuuekohalistes kambrites nr 414 ja 412 vahemikus 01.03.–01.09.2013 suurema osa ajast (185 päevast 148 päeva) tingimustes, kus kambris oli põrandapinda vähem kui 3 m2 kinnipeetava kohta. Kui kambris nr 414 (üldpind 16,1 m2, WC-ta 14,65 m2) olid kõik kohad täidetud (kokku 55 päeval), oli seal kõigest 2,44 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta, viie kinnipeetava korral aga 2,93 m2; kambri nr 412 (üldpind 17,2 m2, WC-ta 15,66 m2) vastavad näitajad olid 2,87 m2 ja 3,13 m2. Ringkonnakohtu hinnangul pole seega põhjust pidada vahemikke, kus kambris nr 412 oli viis kinnipeetavat, eriliseks leevenduseks ülerahvastatuse probleemile. Vastustaja esitatud fotode (tl 199-207) põhjal, arvestades ka vastustaja selgitusi kambrites hilisemal ajal tehtud ümberkorralduste kohta (tl 210), nähtub, et kambrites nr 402, 404, 412 ja 414 ei olnud 7(10)
3-15-2658 kuigi palju vaba ruumi, kuid siiski oli seda piisavalt, et kambris paikneva inventari vahel vabalt liikuda.
15.Mis puutub kaebaja viibimisse neljakohalistes kambrites nr 404 ja 402 vahemikus 02.09.2013–13.01.2014, siis selles osas leidis halduskohus õigesti, et põrandapinna osas vastasid need kambrid nõuetele. Ringkonnakohus märgib, et vastustaja esitatud tabelis on kambri nr 404 mõõtmed nii WC-ga kui ka WC-ta 16,6 m2. Poolte vahel pole vaidlust, et kambris oli olemas WC-pott. Samas ka juhul kui arvata põrandapinnast välja WC poti ja selle ümbruse pind (kuni 1,5 m2), jääks põrandapind kambris nr 404 üle 3 m2 kinnipeetava kohta.
16.Pole vaidlust, et kaebaja viibis vahemikus 01.03.2013–13.01.2014 Tallinna Vanglas vahistatuna, mis tähendab, et kaebaja viibis lukustatud kambris 23 tundi päevas ning tema kambriväline liikumisvõimalus piirdus üldjuhul ühetunnise jalutuskäiguga kord päevas. Kaebaja polnud hõivatud töö ega õppimisega, ta ei saanud kasutada spordisaali ega viibida kuni 11.09.2013 kokkusaamistel lähedastega. Ringkonnakohtule teadaolevalt ei ole Tallinna Vangla jalutusboksid kambritest suuremad ning kui boksis viibivad korraga kõik kambri kinnipeetavad ehk kuni kuus kinnipeetavat, ei paku ka jalutuskäik väga avarat liikumisvõimalust. Seega olid kaebaja liikumisvõimalused kambrites nr 412 ja 414 viibimise ajal väga piiratud ega saanud kompenseerida kambri ülerahvastatusest tingitud negatiivseid mõjutusi. Võimalusel lugeda ajalehti, laenutada raamatuid ja meelt lahutada võis olla vaid vähene tasandav mõju (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-42-15, p 22; nr 3-3-1-21-16, p 10.3). Juba ainuüksi põrandapinna vähesuse tõttu olid kinnipidamistingimused 148 päeva jooksul kambrites nr 412 ja 414 õigusvastased. Kuna kambrid nr 412 ja 414 olid tugevasti ülerahvastatud ning kaebaja liikumisvõimalused nendes kambrites viibimise ajal äärmiselt piiratud, ei pea ringkonnakohus praegusel juhul mõistlikuks jätta rikkumine tuvastamata vahemike 22.08.2013 ja 26.08.–01.09.2013 osas üksnes seetõttu, et vahemikes 13.08.–21.08.2013 ja 23.08.–25.08.2013 oli põrandapinda kinnipeetava kohta napilt üle 3 m2 (3,13 m2).
17.Kaebaja väidab, et kambri nr 404 WC ei olnud muust kambrist eraldatud, mistõttu polnud võimalik privaatselt tualetti kasutada. Vastustaja on märkinud, et WC oli selles kambris eraldatud kardinatega, kuid vastustajal polnud võimalik kohtule esitada fotosid sellest, milline nägi välja kambri nr 404 WC ajal, mil kaebaja seal viibis, kuna hiljem on kambrisse ehitatud uus WC kabiin. Kaebaja on nõustunud, et tualeti ees oli kardin, kuid selle valmistasid kinnipeetavad ise voodilinast, ning väitnud, et korrapidajad tõmbasid kardinaid pidevalt alla. Vaidlust ei saa olla selles, et kinnipeetaval peab olema võimalik privaatselt tualetti kasutada ning kui tualett asub kambris, peab see olema muust kambrist selliselt eraldatud, et tagada kinnipeetava privaatsus selle kasutamisel. On selge, et kõige paremini on privaatsus tualeti kasutamisel tagatud selliselt, et WC on muust kambrist seinte ja uksega eraldatud. Siiski pole välistatud privaatsuse tagamine ka muul moel, näiteks kardinaga. Siinjuures ei pea ringkonnakohus määravaks, kas kardina pani üles vangla või tegid seda kinnipeetavad ise. Ringkonnakohus ei pea usutavaks, et vangla ei lubanud kinnipeetavatel tualeti kasutamisel selle ees linast valmistatud kardinat hoida ega pakkunud ka ise sinna midagi asemele. Vastupidist ei ole põhjust järeldada ka sellest, et korrapidaja tõmbas kaebaja väitel kardina eest – tegemist võis olla kambri rutiinse kontrollimisega, kus vanglateenistus vaatab üle ka varjatud kohad. Tallinna Vangla kambrites (v.a kartserikambrites) asuvad tualetid ringkonnakohtule teadaolevalt üldjuhul muust kambrist eraldatud ruumis – nagu ka kambrites nr 402, 412 ja 414. Kambrisse nr 404 on nüüdseks ehitatud uus WC-kabiin. Sellest järeldub, et Tallinna Vanglas peetakse privaatset tualeti kasutamist oluliseks elementaarseks nõudeks ning võimalusel tagatakse selle nõude täitmine. Seetõttu pole mõistlikku põhjust arvata, et vangla oleks takistanud kaebajal tualeti privaatset kasutamist. Vastasel juhul võiks eeldada, et kaebaja või teised kinnipeetavad oleksid selle probleemi lahendamiseks pöördunud vanglaametnike poole.
8(10)
3-15-2658 Kaebaja aga pole väitnud, et seda tehti, kuid pöördumistest hoolimata ei teinud vangla midagi olukorra parandamiseks.
18.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et valgustuse, ventilatsiooni, temperatuuri ja sooja vee tagamise osas olid kinnipidamistingimused õiguspärased. Selles osas järgib ringkonnakohus halduskohtu põhjendusi ega pea seetõttu vajalikuks neid üle korrata (HKMS § 201 lg 4). Määravat tähtsust ei ole sellel, milleks kambreid 402 ja 404 varem kasutati, vaid oluline on eelkõige see, et kambrid olid kohandatud elamiseks sobivateks kambriteks. Kambrites toimus õhuvahetus (õhutusava aknas ja ventilatsiooniavad vastasseinas), talvel tagati nõutav temperatuur kambris paiknevate radiaatoritega ning kambris oli nii loomulik kui ka kunstlik valgus. Kuna muus osas olid kambri nr 404 tingimused nõuetekohased ning kardin tagas vähemalt elementaarse privaatsuse tualeti kasutamisel, ei saanud kambri nr 404 WC kasutamine tekitada kaebajale selliseid kannatusi, mis oleks ületanud vangistusega tavapäraselt kaasnevad ebamugavused.
19.Kokkuvõttes viibis kaebaja inimväärikust alandavates tingimustes 148 päeva vahemiku 01.03.–01.09.2013 jooksul. Vahemikus 02.09.2013–13.01.2014 olid kinnipidamistingimused nõuetekohased.
20.Ringkonnakohus ei nõustu vastustajaga, et kahju hüvitamise välistab asjaolu, et kaebaja ei kasutanud kahju vältimiseks esmaseid õiguskaitsevahendeid (RVastS § 7 lg 1). Kaebajal ei oleks suure tõenäosusega olnud võimalik kahju tekkimist esmaste õiguskaitsevahendite abil vältida ega oluliselt vähendada (vt Riigikohtu 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 p 24 ja 27.05.2016 otsuse 3-3-1-21-16 p 10). Praegusel juhul on äärmiselt ebatõenäoline, et vähem kui 11 kuu jooksul, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna, oleks kaebaja saavutanud vanglale ja kohtule kaebusi esitades tingimuste paranemise. Arvestades vangla seniseid seisukohti põrandapinna miinimumnõuete kohta, millest tingituna poleks kaebaja vanglale kaebusi esitades midagi saavutanud, vaid oleks pidanud pöörduma kohtusse, ning kohtueelse menetluse ja kohtumenetluse eeldatavat kestust, oleks kaebajale positiivse jõustunud kohtuotsuse täitmiseni kulunud kindlasti rohkem kui aasta.
21.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust (Riigikohtu 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 p 24). Ringkonnakohus märgib, et kaebuste jm pöördumiste esitamine võiks anda täiendavat kinnitust kaebaja hingeliste läbielamiste raskuse kohta, kuid rikkumisele tähelepanu juhtimata jätmisest ei saa tingimata järeldada, et inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste mõju kaebajale oli väheoluline.
22.Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja 242 eurot ehk 2 eurot päevas 121 päeva eest, mil kaebaja viibis halduskohtu arvates inimväärikust alandavates tingimustes. Kuna ringkonnakohus leiab, et inimväärikuse nõuetele ei vastanud kambritingimused 148 päeva jooksul, tuleb hüvitist suurendada. Ringkonnakohus arvestab hüvitise määramisel, et 55 päeval jäi põrandapind alla VSkE § 6 lg-s 6 (kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis) sätestatud 2,5 m2 nõude, samuti, et inimväärikust alandavates tingimustes viibis kaebaja vähem kui pool aastat ning seda mitte järjest, vaid vahemikes 07.06.–30.06.2013 ja 12.08.–25.08.2013 (v.a 22.08.2013) oli põrandapinda veidi rohkem kui 3 m2 kinnipeetava kohta. Eeltoodu põhjal peab ringkonnakohus praeguses asjas õiglaseks hüvitiseks 500 eurot.
23.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama
9(10)
3-15-2658 astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust.
24.Halduskohus vabastas kaebaja riigilõivu (143,55 eurot) tasumisest osaliselt ning kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 57,20 eurot. Halduskohus tagastas sellest 5,72 eurot seoses kaebuse osalise läbi vaatamata jätmisega. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on põhjendamatult kaebajale osa tasutud riigilõivust tagastanud. Tuleb arvestada, et kaebaja tasus riigilõivu üksnes osaliselt, olles riigilõivu tasumisest vabastatud 86,35 euro suuruses summas. Kaebuse osalise läbivaatamata jätmise tagajärjel kaebaja nõutav summa ei muutunud – kaebaja nõuab ka apellatsioonimenetluses 4785 euro suurust kahjuhüvitist. Seega riigilõivu tagastamisele ei kuulu ning ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse osas, milles kaebajale tagastati riigilõiv summas 5,72 eurot (halduskohtu otsuse resolutsiooni p 5).
25.Halduskohus mõistis võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga (5%) vastustajalt kaebaja kasuks välja 2,86 eurot. Arvestades ringkonnakohtu poolt välja mõistetud hüvitise suurust, tuleb kaebus lugeda rahuldatuks 10,45% ulatuses (500×100%÷4785). Seega tuleb vastustajalt kaebaja esimese astme menetluskulude katteks välja mõista menetluskulu summas 6 eurot (57,20×10,45%). Ülejäänud kaebaja tasutud riigilõiv jääb tema enda kanda. Osas, milles kaebaja riigilõivu tasumisest oli vabastatud, s.o 86,35 eurot, jääb riigilõiv riigi kanda (HKMS § 118 lg 2, § 104 lg 10).
26.Ringkonnakohus vabastas kaebaja apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluvast riigilõivust summas 136,29 eurot. Ka see riigilõiv jääb riigi kanda. Muude menetluskulude kohta pole menetlusosalised ringkonnakohtule kuludokumente esitanud, mistõttu muud võimalikud apellatsiooniastme menetluskulud jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Oliver Kask
(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa
(allkirjastatud digitaalselt) Ruth Plaks
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.