3-16-1083/21 - Maksuõigus - Maksuotsused - Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

arvetel näidatud tehinguid ei ole reaalselt toimunud ning arvetel näidatud teenust ei ole Monoliit OÜ üldse soetanud. Maksuhaldur on leidnud, et on põhjendatud kahtlus, et Monoliit OÜ on osalenud maksupettuses ja teadlikult sisendkäibemaksu mahaarvamisel kajastanud raamatupidamises EPF OÜ ja Q Event OÜ rekvisiitidega majanduslikku sisu mitteomavaid arveid. Maksuhaldur asus seisukohale, et Monoliit OÜ-l ei olnud õigust kontrollitaval perioodil kajastada jaanuar 2015 käibemaksuarvestuses EPF OÜ arvele märgitud käibemaksu summas 3000,00 eurot ja aprill 2015 käibemaksuarvestuses Q Event OÜ arvele märgitud käibemaksu summas 2041,60 eurot, kokku summas 5041,60 eurot, kuna täitmata on sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimused: a) maksustatava käibena deklareeritav teenus peab olema soetatud teiselt maksukohustuslaselt- Monoliit OÜ poolt ei ole tõendatud tehingute toimumine EPF OÜ-ga ja Q Event OÜ-ga, arvetel märgitud survetorustiku paigalduse teenust ei ole üldse soetatud; b) sisendkäibemaks arvatakse maha KMS §-s 37 sätestatud nõuetele vastava arve alusel, kuna aga arvetel näidatud tehingud kinnitust ei leidnud, siis ei ole tegemist nõuetekohase arvega. Lisaks tuvastas maksuhaldur kontrolli käigus MTA-le esitatud andmete alusel, et Monoliit OÜ on teinud jaanuaris 2015 väljamakse EPF OÜ-le summas 18000,00 eurot ja aprillis 2015 Q Event OÜ-le summas 12250,00 eurot. Maksuhaldur asus seisukohale, et OÜ Monoliit ja EPF OÜ ning Monoliit OÜ ja Q Event OÜ vahel ei ole arvetel kajastatud tehingud reaalselt aset leidnud ning Monoliit OÜ on teadlikult kajastanud oma raamatupidamises EPF OÜ ja Q Event OÜ poolt tegelikkuses mittetoimunud tehingute eest esitatud arveid ning teinud pangakontolt väljamakseid EPF OÜ-le ja Q Event OÜ-le tegelikkuses mittetoimunud tehingute eest. Maksuhaldur järeldas, et seega on tegemist väljamaksetega, mille kohta puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument, mis TuMS kohaselt maksustatakse ettevõtlusega mitteseotud kuluna. Maksuhaldur tuvastas, et Monoliit OÜ on teinud jaanuaris 2015 ettevõtlusega mitteseotud kulutusi summas 18000,00 eurot ja aprillis 2015 ettevõtlusega mitteseotud kulutusi summas 12250,00 eurot. Tulumaksuseaduse sätete kohaselt peab Monoliit OÜ arvestama ja tasuma tulumaksu jaanuaris 2015 summas 4500,00 eurot ja aprillis 2015 summas 3062,50 eurot. 29.04.0216 koostas MTA Monoliit OÜ-le maksuotsuse nr 12.2-3/033585-17, millega otsustas vähendada Monoliit OÜ jaanuar 2015 käibedeklaratsioonis real 5 deklareeritud sisendkäibemaksu summas 3000,00 eurot ja aprill 2015 käibedeklaratsioonis real 5 deklareeritud sisendkäibemaksu summas 2 041,60 eurot, suurendada 2015 jaanuar ettevõtlusega mitteseotud kulude summat 18000,00 euro võrra, aprill 2015 ettevõtlusega mitteseotud kulude summat 12250,00 euro võrra ning suurendada tasumisele kuuluvat tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt 2015 jaanuaris summas 4500 eurot ja 2015 aprillis summas 3062,50 eurot. Maksuotsusega kohustas MTA Monoliit OÜ tasuma maksusumma 12604,10 eurot (käibemaks 5041,60 eurot ja tulumaks ettevõtlusega mitteseotud kuludelt 7562,50 eurot). 30.05.2016 esitas OÜ Monoliit Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 29.04.2016 maksuotsuse nr 12.2-3/033585-17 tühistamiseks.

mahaarvamiseks KMS § 29 lg 3 p 1 alusel ja KMS § 31 lg-s 1 sätestatud tingimustel oluline välja selgitada, kas teenus soetati teiselt registreeritud maksukohustuslaselt, kas soetatav teenus on ettevõtluses kasutatav ning kas teenuse saamist kinnitab arve, mis vastab KMS § 37 lg 7 nõuetele (Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-13-1667, p 37). Käesolevas asjas on kaebaja hinnangul täidetud kõik käibemaksuseadusest tulenevad formaalsed tingimused sisendkäibemaksu mahaarvamiseks: (a) Kaebaja äritegevusest tekib maksustatav käive, mille tekkimise koht on Eesti või käive, mille tekkimise koht on välisriigis ning mille tarbeks soetatud teenustelt on õigus maha arvata sisendkäibemaks; (b) Kaebaja poolt soetatud teenustelt müüjale makstav käibemaks on tasumisele kuuluv käibemaks; (c) Kaebajal on olemas nõuetele vastavad arved. Maksuhaldur on välistanud kaebaja sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse, tuginedes väitele, et teenust ei osutanud EPF OÜ ja Q Event OÜ ning seetõttu ei vastanud EPF OÜ ja Q Event OÜ poolt esitatud arved KMS § 37 lg 7 nõuetele. Kaebaja on seisukohal, et selline maksuhalduri käsitlus eirab asjas kogutud tõendeid, on vastuolus käibemaksuseadusega ning Riigikohtu praktikaga. Kaebaja hinnangul on maksuhalduri põhjendused otsitud ja viitavad üheselt maksuhalduri soovile suurendada kaebaja maksukohustust, kuivõrd EPF OÜ ja Q Event OÜ ei suuda omapoolseid kohustusi riigi ees täita ning lihtsam on nõuda eelnevalt nimetatud ettevõtete kohustuste täitmist kaebajalt kui maksevõimeliselt äriühingult. Nii on kaebaja hinnangul põhjendamatud alused sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramiseks näiteks maksuhalduri poolt väga oluliseks loetud juhatuse liikme ja ettevõtte aadressi kanded äriregistris, mis on aga Riigikohtu praktika kohaselt deklaratiivse iseloomuga ning ei saa välistada isiku õigust tegutseda juhatuse liikmena, veel vähem mõjutada sisendkäibemaksu mahaarvamist. Samuti on asjakohatu maksuhalduri etteheide, mille kohaselt ei tuvastanud kaebaja EPF OÜ ja Q Event OÜ juhatuse liikme isikut. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole müüja juhatuse liikme tuvastamata jätmine asjaolu, mis mõjutaks ostja sisendkäibemaksu mahaarvamisõigust (Riigikohtu 02.06.2014 otsus haldusasjas nr 3-3-1-27-14). Kaebaja hinnangul ei saa tema sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust piirata ka seetõttu, et Q Event OÜ-l puudusid teenuse osutamise hetkel väidetavalt töötajad ning maksuhalduril ei õnnestunud EPF OÜ-ga menetluse käigus ühendust saada. Eelnevalt nimetatud alustele tuginemine sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramisel on muu hulgas vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga. Euroopa Kohus on lahendis C324/11 rõhutanud, et ostja sisendkäibemaksu mahaarvamist ei saa seada sõltuvusse sellest, kas ta kontrollib müüja võimet teenust osutada või seda, milline on müüja ja tema väidetavate töötajate vaheline õigussuhe (Euroopa Kohtu 06.09.2012 otsus asjas C-324/11 Gábor Tóth versus Nemzeti Adó- és Vámhivatal Észak-magyarországi Regionális Adó Főigazgatósága). Lahendis C-18/13 asus Euroopa Kohus seisukohale, et sisendkäibemaksu mahaarvamist ei saa piirata ka seetõttu, et teenuseosutajal endal ei ole vajalikke töötajaid (Euroopa Kohtu 13.02.2014 otsus asjas C-18/13 Maks Pen EOOD versus Direktor na Direktsia „Obzhalvane i danachno-osiguritelna praktika” Sofia). Samuti on Euroopa Kohus üsna hiljutises otsuses rõhutanud, et kui haldusmenetluse käigus ei olnud võimalik saada ühendust müüja või müüja esindajaga, ei võimalda see asuda seisukohale, et tehingu tegemise hetkel müüjal majandustegevust ei esinenud. Seda eelkõige seetõttu, et ühenduse võtmise katsed toimuvad vaidlusalusele tehingule järgneval perioodil ehk ajal, mil asjaolud võivad olla juba muutunud (Euroopa Kohtu 22.10.2015 otsus asjas C‐277/14 PPUH Stehcemp sp. j. Florian Stefanek, Janina Stefanek, Jarosław Stefanek versus Dyrektor Izby Skarbowej w Łodzi, p 36). Kaebaja juhib ka tähelepanu, et kohtuistungil üle kuulatud EPF OÜ esindaja Siim Niinemägi kinnitas tehingute toimumist kaebajaga ning vastas ammendavalt kohtu ja vastustaja poolt esitatud küsimustele, võttes arvesse, et tehingute toimumisest on tänaseks möödunud juba pea 2 aastat. Seega on maksuhalduri väited selle kohta, et EPF OÜ ei kinnita tehingute toimumist alusetud ning kohtumenetluse käigus ümber lükatud. Lisaks peab kaebaja vajalikuks rõhutada, et tema sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramisel tugineb maksuhaldur hulgaliselt sellistele asjaoludele, mida saab ette heita vaid EPF OÜ-le ja Q Event OÜ-le ning mille üle puudub kaebajal igasugune kontroll. Samuti informatsioonile, mida tehingute tegemise hetkel

kaebajal ei saanud kuidagi olla – näiteks teenuse osutaja töötajate registreerimine, töötasude deklareerimine, käibemaksukohustuslase nimekirjast kustutamine pärast poolte vahel tehingu tegemist jne. Kaebaja peab siinkohal vajalikuks juhtida tähelepanu ka sellele, et käibemaksukohustuslase numbri saamise üheks tingimuseks on, et isikul tekib maksustatav käive, mis ületab kalendriaasta jooksul 16 000 eurot. Kui isik käibemaksukohustuslaste registrist kustutatakse, ei tähenda see automaatselt, et tegemist on mittetegutseva ettevõttega. Ainsad järeldused, mis sellise numbri kustutamise tagajärjel saab teha, on need, et isikul ei teki enam maksustatavat käivet (sh ei ole välistatud maksuvaba käibe tekkimine) ning kui isikul siiski tekib maksustatav käive, ei ületa selle suurus kalendriaasta jooksul 16 000 eurot. Kaebaja hinnangul on alusetu järeldada käibemaksukohustuslase nimekirjast kustutamise aktsepteerimisest seda, et isikul puudub tavapärane majandustegevus. Lähtudes asjaoludest, mis olid kaebajale teada tehingute tegemise hetkel, ei ole võimalik väita, et kaebajale ei osutanud teenust EPF OÜ ja Q Event OÜ ning kaebaja oli sellest teadlik, seetõttu puudub ka õiguslik alus kaebaja sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramiseks. Kaebajale teenuse osutamist on EPF OÜ esindaja Siim Niinemägi kohtus kinnitanud. Samuti kinnitasid nii Siim Niinemägi kui kaebaja esindaja Aivo Prii, et pooltevaheline leping lõpetati ennetähtaegselt ning pooltel tekkis erimeelsusi teostatud tööde mahu osas. Kui EPF OÜ ei oleks kaebajale teenust osutanud, nagu väidab maksuhaldur, ei oleks EPF OÜ esindaja olnud võimeline kõnealuseid fakte ka kinnitama. Käesolevas asjas ei ole maksuhaldur kaebaja hinnangul objektiivsete tõenditega tõendanud kaebaja osalemist maksupettuses. Seega puudub maksuhalduril alus kaebaja sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramiseks. Sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramise lubamine oleks ilmselges vastusolus Euroopa Kohtu valitseva praktikaga. Kaebaja sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse piiramiseks ning kaebaja maksukohustuse suurendamiseks peab maksuhaldur läbi viima korrektse maksumenetluse ning rakendama igakülgselt uurimispõhimõtet. Kaebajale täiendava maksukohustuse panemisel ehk sisuliselt karistuse määramisel ei saa tolereerida maksuhalduri poolt „enam-vähem“ seadusega kooskõlas oleva maksumenetluse läbiviimist ning sellise menetluse pinnalt maksuotsuse tegemist. Maksuhalduri seisukoht, et kaebaja on alusetult kajastanud kontrollperioodil sisendkäibemaksu hulgas EPF OÜ ning Q Event OÜ poolt väljastatud arvetel märgitud käibemaksu, kuna arvetel kajastatud tehinguid ei ole reaalselt toimunud, on kaebaja hinnangul tõendamata. Õigusvastane on maksuhalduri käsitlus, mille kohaselt tuleb EPF OÜ-le ja Q Event OÜ-le tehtud väljamakseid käsitleda ettevõtlusega mitteseotud kuluna, mis ei ole kooskõlas kehtiva õigusega. Käesoleval juhul on vaidluse all TuMS § 51 lg 2 p 3 kohaldamine. TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 sätestab, et residendist äriühing maksab tulumaksu väljamaksetelt, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Seejuures võib Riigikohtu praktika kohaselt ühte tehingut tõendada ja tihti tõendabki ühtse algdokumendi asemel mitu dokumenti, nt ostu-müügileping, kauba saateleht, arve, maksekorraldus, pangakonto väljavõte (Riigikohtu 11.01.2012 otsus haldusasjas nr 3-3-1-46-11, p 10). Riigikohus on mitmetes lahendites märkinud, et TuMS § 51 eesmärk on maksustada ettevõtlusest välja viidud kasumit. „Ettevõtlusest välja viidud" tähendab seda, et kauba või teenuse eest väidetavalt makstud tasu saab äriühing kasutada varjatult ja maksuvabalt väljamaksete tegemiseks, nt dividendi maksmine osanikele, töötasu maksmine töötajatele või juhatuse liikmetele, kaupade või teenuste eest maksmine isikule, kes varjab oma ettevõtluse käivet (Riigikohtu 01.02.2012 otsus haldusasjas nr 3-3-1-60-11, p 33). TuMS § 51 sätestab otseselt, et maksustatakse ettevõtlusega mitteseotud kulusid, mille hulka kuuluvad väljamaksed, mida äriühing ei tee enda tavapärase majandustegevuse käigus võetud kohustuste täitmiseks, s.o ettevõtlustulu saamise, ettevõtluse säilitamise või arendamise eesmärgil (TuMS muutmise seaduse eelnõu (566 SE I) seletuskiri). Käesoleval juhul ei ole ettevõtlusest viidud välja kasumit, kuivõrd EPF OÜ ja Q Event OÜ osutasid kaebajale reaalset teenust, mille

kaebaja ka kätte sai ning mille eest tuli kaebajal tasuda. TuMS § 51 lg 2 p 3 eesmärk ei ole maksustada väljamakseid, mida tõendavates dokumentides esineb väikseid vigu või mida tõendavad ühe algdokumendi asemel mitu algdokumenti. Seega TuMS § 51 lg 2 p 3 eesmärgist lähtuvalt puudub käesoleval juhul õiguslik alus tulumaksukohustuse määramiseks. Esitatud algdokumentide alusel on võimalik tuvastada tehingute toimumine ja seotus kaebaja ettevõtlusega, seetõttu on õigusvastane maksuhalduri käsitlus, mille kohaselt tuleb käsitleda EPF OÜ-le ja Q Event OÜ-le tehtud väljamakseid ettevõtlusega mitteseotud kuluna ning kohaldada TuMS § 51 lg 2 p 3. Maksuotsuses on rikutud põhjendamiskohustust. HMS § 56 ja MKS § 46 lg 2 alusel peab maksuotsus kui haldusakt olema motiveeritud ja põhjendatud. Vaidlustatud maksuotsus on kaebaja hinnangul jäetud piisavalt põhjendamata. Kaebaja hinnangul on vaidlusaluse maksuotsuse puhul jäetud faktiline ja õiguslik motivatsioon omavahel loogiliselt sidumata ning sellest tulenevalt ei ole piisavalt põhjendatud ja motiveeritud maksuhalduri poolt rakendatud õigusnormide kohaldamist. Kaebaja leiab, et maksuhaldur on käesoleval juhul tuginenud asjakohatutele faktilistele asjaoludele, mis ei saa olla etteheidetavad kaebajale ning mis ei saa olla ka maksuotsuse aluseks. Maksuhalduri poolt „kaalukate tõenditena“ esitletud tõendid on tegelikkuses ebaolulised, need ei ole loogiliselt ning üheselt mõistetavalt seotud maksuhalduri poolt tehtud järeldustega. Maksuhalduri poolt tehtud etteheited lükkavad kaebaja arvates ümber ka kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja ütlused. Lisaks on maksuotsus suures osas sisutatud etteheidetega, mida saaks äärmisel juhul teha EPF OÜ-le ja Q Event OÜ-le, mitte kaebajale. Samuti on maksuhaldur maksuotsuse tegemisel lubamatult võtnud arvesse informatsiooni, mida ei oleks kaebaja mitte kuidagi tehingute tegemise hetkel saanud teada. Sellisele informatsioonile maksuotsuse tegemisel tuginemine ei ole õiguspärane ning näitab selgelt maksumenetluse kallutatust. Motiveerimispuudusega haldusakt on Riigikohtu praktika kohaselt õigusvastane, kuna sellisel juhul pole võimalik kontrollida, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud (Riigikohtu 22.05.2000 otsus haldusasjas nr 3-3-114-00, p 5). Kõnealust puudust on Riigikohus korduvalt nimetanud ka haldusakti tühistamise alusena (Riigikohtu 20.10.2011 otsus haldusasjas nr 3-3-1-54-11, p 13; Riigikohtu 17.10.2007 otsus haldusasjas nr 3-3-1-39-07 p 13). Maksuhaldur on rikkunud uurimisprintsiipi, jättes välja selgitamata käesolevas asjas tähtsust omavad asjaolud. Kaebaja on seisukohal, et maksuhaldur ei ole maksuotsuse tegemisel järginud nõuetekohaselt HMS § 6 ja MKS § 11 nõudeid. Kaebaja arvates on antud juhul maksuhaldur lähtunud vaid maksukohustust suurendatavates asjaoludest ning jätnud täielikult arvestamata kõik tõendid, mis kaebaja maksukohustust vähendavad. Uurimispõhimõtte rikkumisele viitab kaebaja hinnangul näiteks Q Event OÜ esindaja paljasõnalise kinnituse tõendina kasutamine kaebaja maksukohustuse suurendamisel. Nimelt ei küsinud maksuhaldur ühtegi dokumentaalset tõendit (nt raamatupidamisdokumente), mis kinnitaks Q Event OÜ esindaja väidet, et ühingul puudusid kontrollitaval perioodil väidetavalt ostu- ja müügitehingud. Seda hoolimata sellest, et äriühing oli algselt deklareerinud müügiarve kaebajale ning tühistas selle alles novembris 2015, saades tagasi ka tasutud käibemaksu, mida aga kaebajale ei tagastatud. Samuti ei ole maksuhaldur küsinud EPF OÜ tollaste juhatuse liikmete käest, millised oli ettevõttes Siim Niinemägi ülesanded ning kas nimetatud isik osales ettevõtte äritegevuses. Seejuures kinnitas Siim Niinemägi kohtus, et EPF OÜ müügiläbirääkimised kestsid pikemat aega ning ta alustas äriühingu nimel tegutsemist juba enne, kui toimus notariaalne tehing EPF OÜ osaluse omandamiseks. Maksuhaldur ei ole analüüsinud ka EPF OÜ äritegevust, kuigi on ette heitnud, et tegemist ei olnud tavapärase majandustegevusega. Eelnevast tulenevalt on uurimispõhimõtte kui menetlusnõude rikkumine ning põhjendamiskohustuse kui vorminõude rikkumine toonud kaasa selle, et maksuhaldur on kohaldanud vääralt ja meelevaldselt õigusnorme ning ei ole õigusnormide kohaldamist ka piisavalt motiveerinud.

Vastustaja: Vastustaja leiab, et vaieldav maksuotsus on õiguspärane, nii faktiliselt kui õiguslikult põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks. Tunnistaja kohtuistungil antud ütlused maksuhalduri maksuotsuses toodud seisukohti ei muutnud ning vastuolusid ei kõrvaldanud. Maksuhaldur on seisukohal, et Monoliit OÜ ning OÜ EPF ja Q Event OÜ vahel tehinguid toimunud ei ole. Raie Ekspert OÜ (Tiksi-Metsa kinnistu omanik) ja K. T. (Mägra kinnistu omanik) ei kinnita kontrollitaval perioodil kaevetööde teostamist neile kuuluvatel kinnistutel. Samuti ei ole Monoliit OÜ ehitamise alustamisest teavitanud kinnisasjade omanikke. Ei ole eluliselt usutav, et kaevetööde tegija, läheb võõrale kinnistule tegema kaevetöid ning teades, et tal on kohustus vara omanikke sellest eelnevalt teavitada, võtab riski ja eirab seda. Selline teavitamata jätmine on võimalik vaid siis, kuid puudub fakt, mida informeerida ehk käesoleval juhul kaevetöid antud kinnistustel tegelikkuses ei teostatudki või ei teostatud kontrollitaval perioodil arvel märgitud tehingupartnerite poolt. Kohila Vallavalitsus ja Kohila Maja OÜ ei kinnita kaevetööde teostamist Mesika DP ala kanalisatsioon ehitamisel, sh Tiksi-Metsa kinnistul ja Mägra kinnistul 2014 ja 2015 aastal. Monoliit OÜ tehingupartner Q Event OÜ ei kinnita kontrollitaval perioodil tehingute toimumist Monoliit OÜ-ga. EPF OÜ-l ja Q Event OÜ-l puudusid töötajad, kes oleks saanud Monoliit OÜ-le teenust osutada. Siinkohal ei ole usutav, et kaebaja teeb väidetava tehingu uue tehingupartneriga tundmata huvi, kas viimasel on üldse töötajaid teenuse osutamiseks ning teadmata asjaolu, et väidetavalt teostas objektil töid Siim Niinemäe sõber, mitte EPF OÜ. Monoliit OÜ tehingupartner EPF OÜ nimel väidetavaid tehinguid teinud isikul (Siim Niinemägi) ei olnud volitust EPF OÜ nimel tehinguid teha. Samuti ei mäletanud Siim Niinemägi oma kohtuistungil antud ütluste kohaselt, kes olid EPF OÜ juhatuse liikmed, kes talle väidetavalt oleks pidanud volituse tehingute tegemiseks andma. Siim Niinemäel ei olnud ennem EPF OÜ juhatuse liikmeks saamist ka muid tööalaseid suhteid viimati nimetatud äriühinguga. Seega ei ole kuidagi tõendatud, et Siim Niinemäel oleks olnud mingisugustki õigust EPF OÜ nimel tehinguid teha või EPF OÜ-d esindada. EPF OÜ väidetavate tehingute aegsed juhatuse liikmed Rain Kopti ja Kaido Park on maksuhaldurile oma 01.10.2015 vastuskirjas märkinud, et tehinguid Monoliit OÜ-ga nende juhatuse liikmeks oleks ajal tehtud ei ole. Oma 22.10.2015 täiendavas vastuses märgivad Rain Kopti ja Kaido Park, et ei ole enda nimel kedagi volitanud tehinguid tegema. EPF OÜ-l puudus tavapärane majandustegevus. Äriregistrile on esitamata EPF OÜ 2014 majandusaasta aruanne. Käibemaksukohustuslasena oli äriühing registreeritud alates 04.03.2013 kuni 21.01.2015. Maksu- ja Tolliamet väljastas 08.01.2015 korralduse nr 12.2-3/029558-1 EPF OÜ-le dokumentide esitamiseks ja ettevõtluse tõendamiseks. EPF OÜ korraldust ei täitnud ning 21.01.2015 kustutati EPF OÜ Maksu- ja Tolliameti otsusega nr 12.2-3/029558-3 ja vastavalt KMS § 22 lg 3 (ettevõtluse puudumine) käibemaksukohustuslaste nimekirjast. EPF OÜ eeltoodud otsust ei vaidlustanud. Töötajate registri andmetel puudusid EPF OÜ-l 2014 detsembris ja 2015 jaanuaris töötajad. Monoliit OÜ ei tuvastanud EPF OÜ ja Q Event OÜ juhatuse liikme isikut, ei tutvunud eelpoolnimetatud äriühingute registrites näidatud andmetega ega tuvastanud Siim Niinemägi nimelise isiku õigust esindada EPF OÜ (kontrollakt p 2.2). Vastustaja nõustub kontrollaktis tooduga, mille kohaselt on äris loomulik, et mõistlik ostja, tehes tehingu tundmatu/uue isikuga, kontrollib edasiste probleemide vältimiseks teist poolt esindava isiku samasust ja volitusi teostada tehinguid äriühingu nimel. Võttes arvesse ka asjaolu, et tegemist ei ole väikestes summades tehingutega, on igati tavapärane, et kontorollitakse uue tehingupartneri seadusliku esindaja isikut, juhatuse liikme isikusamasust ning äriühingu tausta. Kui Monoliit OÜ juhatuse liige oleks uurinud EPF OÜ tausta oleks äriregistri B-kaardi andmetest selgunud, et Siim Niinemägi ei ole EPF OÜ juhatuse liige ja tal puudub õigus esindada EPF OÜ nii hinnapakkumise esitamise kui ka lepingu sõlmimise ajal. Asjaolu, et kaebaja aktsepteeris väidetavalt Siim Niinemägi poolt esitatud hinnapakkumist ja allkirjastas EPF OÜ-ga sõlmitud töövõtulepingu, uurimata teenuse osutamist pakkuva osaühingu tausta, selgitamata teenuse osutamist pakkuva osaühingu seadusliku esindaja

isikut, tuvastamata esindaja isiku samasust, kontrollimata esindajana esinenud isiku õigust esindada EPF OÜ, viitab sellele, et ta teadis, et reaalseid tehinguid EPF OÜ rekvisiitidega dokumentide alusel toimunud ei ole. Vastustaja viitab siinkohal ka Tallinna Ringkonnakohtu lahendile haldusasjas nr 3-13-1736, mille kohaselt ei ole tehingupartneri nõuetekohaseks tuvastamiseks piisav üksnes tema äriregistris ja käibemaksukohustuslaste registris oleku kontroll või arve tasumine ülekandega arvel märgitud isiku pangakontole, vaid tuvastada tuleb ka äriühingu nimel tegutseva füüsilise isiku isikusamasus ja esindamisvolituse olemasolu. Lihtsustatud ja väheformaalset tehingute kokkuleppimist saaks lugeda äris tavapäraseks eelkõige siis, kui tegemist on pikemaajaliste tehingupartneritega, kelle esindajate isikutes ja volitustes puudub alus kahelda. Käesoleval juhul aga oli vaidlusaluste tehingute puhul osapoolte vahel tegemist esmakordse ja ainukese tehinguga. Üldsõnalistest lepingutest ja hinnapakkumistest ei selgu, kuidas kujuneb arvetel näidatud teenuse maksumus. Monoliit OÜ poolt koostatud EPF OÜ-ga ja Q Event OÜ-ga sõlmitud töövõtulepingutest ei selgu, missuguse objekti tarbeks teenust tellitakse, samuti ei selgu, milliseid konkreetsetid töid, millises konkreetses mahus ja maksumuses tellitakse, mis ei ole ehitusteenuste soetamisel tavapärane ja eluliselt usutav. Vastustaja viitab siinkohal Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-76-14, mille kohaselt on majandustehingute puudulik kajastamine iseseisev maksu määramise alus, eriti olukorras, kus arvel puudub detailne info töö sisu ja koguse kohta. Arvele tuleks vähemalt märkida viide dokumendile, kus on toodud teenuse piisavalt üksikasjalik kirjeldus ja arvandmed. Käesolevas asjas on nii arved, aktid, lepingud kui ka hinnapakkumised kõik üldsõnalised ega taga teenuse identifitseerimist. Käesoleval juhul ei selgu dokumentidest, kus töid teostati, milliseid konkreetseid töid (nt kaeviku kaevamine lahtisel meetodil, toru paigaldus, tagasitäide jne), millises konkreetses mahus ja maksumuses töid tellitakse. Vastustaja selgitab, et asjaolu, et vaidlusaluste tööde näol oli tegemist lihtsate töödega, ei tähenda, et neid tehinguid ei saaks korrektselt vormistada. Monoliit OÜ-l ei ole väidetavate töövõtjate poolt osutatud teenuse kohta koostatud ehitustööde päevikut ja kaetud tööde akte, mis ehitustööde teostamisel on nõutav ja tavapärane. Teenuse sisu dokumenteerimise nõue ei olnud Monoliit OÜ-le oluline põhjusel, et tehinguid tegelikkuses ei toimunud ja Monoliit OÜ oli sellest teadlik. Vastustaja selgitab, et Ehitusseadustiku § 15 lg 2 ja lg 3 p 2 ja 3 sätestavad ehitamise dokumenteerimise nõuded, mille alusel peab olema võimalik saada teavet ehitamisel kasutatud ehitustoodetest ja –materjalidest ning peab olema võimalik tuvastada ehitamise eest vastutanud isikut. Monoliit OÜ ei ole eelnimetatud Ehitusseadustikust tulenevaid nõudeid täitnud. Vastustaja viitab siinkohal ka Tallinna Ringkonnakohtu 26.08.2016 lahendile haldusasjas nr 3-15- 166, mille kohaselt ei saa peatöövõtja ülesanded ehitusvaldkonnas ühelgi juhul piirduda alltöövõtjate ja objektijuhiga lepingute allkirjastamisega ning arvete tasumisega. Kaebaja kohustus oli pidada ehitustööde päevikut, kuhu tuli märkida mh konkreetsetel töödel rakendatud töötajad. Seda nõuet ei täidetud. EPF OÜ rekvisiitidega Monoliit OÜ-le esitatud arvel ja arve aluseks koostatud aktil näidatud andmete erinevus (arvel ja aktil erinev tööde maksumus) viitab sellele, et tegelikkuses ei olnud dokumentidel näidatud andmed Monoliit OÜ-le olulised, kuna Monoliit OÜ teadis, et arvel näidatud tehingut ei toimunud. Asjaolude kogum, mis annab aluse põhjendatud kahtluseks maksupettuses osalemise kohta, ei kujuta endast aga üksikute tuvastatud asjaolude summat, mille saaks välistada nende asjaolude ükshaaval ümber lükkamisega. Asjaolude kogumi pinnalt tehtud järeldus võib õige olla ka juhul, kui ükski kogumi moodustanud asjaoludest eraldivõetuna seda järeldust teha ei lubaks. Maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et Monoliit OÜ töid EPF OÜ-lt ja Q Event OÜ-lt ei tellinud, telliti vaid arveid. Aktid ja alusdokumendid (töövõtulepingud, hinnapakkumine) koostati kaebaja poolt hilisemalt ise juurde jätmaks muljet tehingute toimumisest, märkamata näiteks isegi seda, et EPF OÜ lepingu ja hinnapakkumise koostamise ajal puudub tehingupartneri esindajal õigus EPF OÜ esindada.

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi ning tunnistaja vande all antud ütlusi, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Käesolevas maksuasjas pooled vaidlevad selle üle, kas Monoliit OÜ ning OÜ EPF ja Q Event OÜ vahel on tehinguid toimunud ehk kas kaebuse esitaja arvetel näidatud isikutega tehinguid tegelikult tegi, s.o kas EPF OÜ ja Q Event OÜ on Monoliit OÜ-le kaevetöid teinud, ning kas kaebajal on õigus sisendkäibemaksu maha arvata. Kohus käesolevas kohtuvaidluses hindas kogumis ja koostoimes nii suulisi (tunnistaja ütlused) kui ka kirjalikke tõendeid, mille pinnalt on kujundanud oma seisukohad. Maksuhaldur on maksumenetluses tuvastanud, et Monoliit OÜ-l puudub alus EPF OÜ ja Q Event OÜ rekvisiitidega arvetel näidatud käibemaksu sisendkäibemaksuna mahaarvamiseks põhjusel, et arvetel näidatud tehinguid ei ole reaalselt toimunud ning arvetel näidatud teenust ei ole Monoliit OÜ soetanud. Maksuhaldur leiab, et on põhjendatud kahtlus, et Monoliit OÜ on osalenud maksupettuses ja teadlikult sisendkäibemaksu mahaarvamisel kajastanud raamatupidamises EPF OÜ ja Q Event OÜ rekvisiitidega majanduslikku sisu mitteomavaid (fiktiivseid) arveid. Kaebuse esitaja ei nõustu Maksu-ja Tolliametiga (MTA) ning väidab, et maksuhalduri käsitlus on õigusvastane, mille kohaselt ei osutanud EPF OÜ ja Q Event OÜ kaebajale kaevetöid ning seetõttu puudub kaebajal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Kaebaja leiab, et õigusvastane on maksuhalduri käsitlus, mille kohaselt tuleb EPF OÜ-le ja Q Event OÜ-le tehtud väljamakseid käsitleda ettevõtlusega mitteseotud kuluna, mis ei ole kooskõlas kehtiva õigusega. Kohus kaebaja poolt väidetuga ei nõustu. Kohus nõustub maksuhalduri käsitlusega ja põhjendustega, mis on toodud nii kontrollaktis kui ka maksuotsuses, mida ei hakka üle kordama. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-le 2 kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba

põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Maksuhaldur on maksumenetlust läbi viies asunud seisukohale, et Monoliit OÜ ning OÜ EPF ja Q Event OÜ vahel tehinguid toimunud ei ole. Raie Ekspert OÜ (Tiksi-Metsa kinnistu omanik) ja K. T. (Mägra kinnistu omanik) ei kinnita kontrollitaval perioodil kaevetööde teostamist neile kuuluvatel kinnistutel. Samuti ei ole Monoliit OÜ ehitamise alustamisest teavitanud kinnisasjade omanikke. Kohus nõustub vastustajaga, et eluliselt ei ole usutav, et kaevetööde tegija läheb võõrale kinnistule tegema kaevetöid, teades, et tal on kohustus vara omanikke sellest eelnevalt teavitada, ning võttes teadvalt endale põhjendamatu riski. Kohila Vallavalitsus ja Kohila Maja OÜ ei kinnitanud kaevetööde teostamist Mesika DP ala kanalisatsioon ehitamisel, sh Tiksi-Metsa kinnistul ja Mägra kinnistul, aastatel 2014 ja 2015. Monoliit OÜ juhatuse liige Aivo Prii väitis kohtule, et ei teavitanud kaevetöödest vallavalitsust ega kinnistute omanikke, kuna ei pidanud seda vajalikuks. Selline kaebaja esindaja väide on kummastav, kuna tema tuttava Siim Niinemäe ütluste kohaselt kaevetöid alustanud isik loobus kaevetööde teostamisest, kui selgus, et seal on juba torud olemas ning uute torude paigaldamine on muutunud seeläbi keerukaks. Sama kinnitas ka tunnistaja Siim Niinemägi, kelle ütluste kohaselt selle projektiga oli probleem selles, et sinna oli juba varasemalt toru paigaldatud ja see muutis töö keerukaks. A. Prii oli olukorrast teadlik, kuid vaatamata sellele siiski ei pidanud vajalikuks teavitada valda ja omanikke, et kavatseb juba paigaldatud torude peale või kõrvale uued torud paigaldada (tunnistaja S. Niinemägi väitis kohtus, et „A. Prii tõi projekti ja ütles, et uus toru peab tulema vana toru peale või kõrvale, nii kuidas hetkel mõistlikum oleks. Uus toru paigaldati kas vana toru peale või tulenevalt pinnasest vana toru kõrvale rohkem“). Kohtu jaoks ei ole usutav, et nii komplitseeritud olukorras olles kaebaja teadlikult, eirates võimalikke riske, paigaldab uued torud vanade kõrvale või peale ja seejuures leiab, et sellest ei pidanud asjassepuutuvaid isikuid isegi teavitama, nõusolekust rääkimata. Lisaks eeltoodule Monoliit OÜ tehingupartner Q Event OÜ ei kinnitanud kontrollitaval perioodil tehingute toimumist Monoliit OÜ-ga, EPF OÜ-l ja Q Event OÜ-l puudusid töötajad, kes võinuks Monoliit OÜ-le teenust osutada. Kohus sarnaselt vastustajaga leiab, et ei ole usutav, et kaebaja teeb väidetava tehingu uue tehingupartneriga, seejuures tundmata huvi, kas viimasel on üldse töötajaid teenuse osutamiseks. Tunnistaja Siim Niinemäe kohtule antud ütluste kohaselt objektil teostas töid tema sõber Marek, mitte EPF OÜ, tunnistaja ei väitnud, et tema sõbral oleks olnud mingi puutumus EPF OÜ-ga. Kohus märgib, et Monoliit OÜ tehingupartner EPF OÜ nimel väidetavaid tehinguid teinud Siim Niinemäel ei olnud volitust EPF OÜ nimel tehinguid teha, mida kaebaja pool ei ole ümber lükanud. Samuti ei kinnita vastupidist ka tunnistajana üle kuulatud Siim Niinemäe enda ütlused, kes ei mäletanud, kas tal oli suuline või kirjalik volitus, ta vaid eeldas, et võis olla, samas ta ei osanud nimetada isikut, kes talle esindamisvolituse võis anda (ei meenunud ühegi EPF OÜ juhatuse liikme nimi). Siim Niinemägi kinnitas kohtule, et tal ei olnud EPF OÜ-ga ka tööalaseid suhteid. Maksuhaldur on õigesti leidnud, et on tõendamata, et Siim Niinemäel oleks olnud õigus EPF OÜ nimel tehinguid teha või EPF OÜ-d esindada, vastupidist ei ole kaebaja pool tõendanud. EPF OÜ väidetavate tehingute aegsed juhatuse liikmed Rain Kopti ja Kaido Park on maksuhaldurile 01.10.2015 vastuskirjas kinnitanud, et tehinguid Monoliit OÜ-ga nende juhatuse liikmeks oleku ajal tehtud ei ole ning 22.10.2015 täiendavas vastuses märgivad R. Kopti ja K. Park, et ei ole enda nimel kedagi volitanud tehinguid tegema. Kohus nõustub maksuhalduriga, et Monoliit OÜ ei tuvastanud EPF OÜ ja Q Event OÜ juhatuse liikme isikut, ei tutvunud eelnimetatud äriühingute registrites näidatud andmetega ega tuvastanud Siim Niinemägi nimelise isiku õigust esindada EPF OÜ. MTA on õigesti leidnud, et Monoliit OÜ pidi tuvastama EPF OÜ nimel tegutseva füüsilise isiku isikusamasuse ja esindamisvolituse olemasolu, seda enam, et antud juhul oli vaieldavate tehingute puhul osapoolte vahel esmakordne ja ainus tehing. Kohus nõustub maksuhalduriga, et äris on loomulik, et mõistlik ostja, tehes tehingu tundmatu/uue isikuga, kontrollib edasiste probleemide vältimiseks teist poolt esindava isiku samasust ja volitusi teostada

tehinguid äriühingu nimel. Seejuures arvestada tuleb ka sellega, et tegemist ei ole väikestes summades tehingutega, seega on tavapärane ja mõistlik, et kontorollima peab uue tehingupartneri seadusliku esindaja isikut, juhatuse liikme isikusamasust ning äriühingu tausta. Õige on maksuhalduri järeldus, et kui Monoliit OÜ juhatuse liige oleks uurinud EPF OÜ tausta, siis oleks äriregistri B-kaardi andmetest selgunud, et Siim Niinemägi ei ole EPF OÜ juhatuse liige ning tal puudub õigus esindada EPF OÜ nii hinnapakkumise esitamise kui ka lepingu sõlmimise ajal. Siinkohal kohus märgib, et kaebaja juhatuse liige Aivo Prii tundis Siim Niinemäed ning seega ei olnud tal mingeid raskusi oma tuttava esindamisõiguse tuvastamisega. Vaidlust ei ole selles, et antud maksuvaidluses jäi Siim Niinemäe esindamisõigus kaebaja poolt kindlaks tegemata/tõendamata. Maksuhaldur on tuvastanud, et üldsõnalistest lepingutest ja hinnapakkumistest ei selgu, kuidas kujuneb arvetel näidatud teenuse maksumus. Monoliit OÜ poolt koostatud EPF OÜ-ga ja Q Event OÜ-ga sõlmitud töövõtulepingutest ei selgu, missuguse objekti tarbeks teenust tellitakse, milliseid konkreetsetid töid, millises mahus ja maksumuses tellitakse, mis ei ole ehitusteenuste soetamisel tavapärane ning ei ole eluliselt usutav. Kaebuse esitaja väidab, et Monoliit OÜ-l on olemas nõuetekohased arved. Kohus kaebaja väitega ei nõustu. Kontrolli käigus maksuhaldurile esitatud arved, samuti aktid, lepingud, hinnapakkumised on kõik üldsõnalised ega võimalda teenuse identifitseerimist. Kohus nõustub MTA-ga, et maksuhaldurile esitatud dokumentidest ei nähtu, kus töid teostati, milliseid konkreetseid töid (kaeviku kaevamine lahtisel meetodil, toru paigaldus, tagasitäide jne) tehti, samuti millises mahus ja maksumuses töid telliti. Maksuhalduril tekkis põhjendatud kahtlus, et Monoliit OÜ töid EPF OÜ-lt ja Q Event OÜ-lt ei tellinud, telliti vaid arveid. Aktid ja alusdokumendid (töövõtulepingud, hinnapakkumine) koostati kaebaja enda poolt hiljem jätmaks muljet tehingute toimumisest ning märkamata seda, et EPF OÜ lepingu ja hinnapakkumise koostamise ajal puudub tehingupartneri esindajal (Siim Niinemägi) õigus EPF OÜ esindada. Kohtus vande all üle kuulatud tunnistaja Siim Niinemäe (Niinemägi) ütluste kohaselt Monoliit OÜ on talle tuttav seoses ühe tehinguga, mis toimus ca 2 aastat tagasi. Tehingu sisuks oli kraavi kaevamine ja toru paigaldus kaevatavasse kraavi. Siim Niinemäe tuttav Aivo Prii helistas talle ja küsis, kas tal oleks huvi teha pakkumine Kohila vallas toru vedamiseks ja kraavi kaevamiseks ning S. Niinemägi tegi A. Priile pakkumise. S. Niinemäe ütluste kohaselt tal oli sõber Marek, kes tegeles kaevetöödega ning otsis sel ajal tööd. S. Niinemäe arvates A. Prii kuulis sellest ja pöördus tunnistaja poole kaevatööde teostamise suhtes. S. Niinemägi väitis, et sõlmis A. Priiga kokkuleppe, kuid siis hüppas Marek alt ära, seega pidi ta uue töötaja leidma. Tunnistaja väitel leidis ta uue töötaja, kelle nime ta ei mäletanud, samuti ei osanud ta nimetada firmat, mille töötaja see isik võis olla. Tunnistaja väitis, et käis tööde teostamise juures mõned korrad, siis ta nägi, et kopp seisis kraavi kõrval, kraavi ääres oli hunnik torusid. Kraavi juures nägi tunnistaja, et kraav oli lahti kaevatud, kraavi põhjas oli toru. Tunnistaja väitel probleem oli selles, et kraavi oli juba varasemalt toru paigaldatud ja see muutis töö keerukaks. Tunnistaja ütluste kohaselt kaevaja sõnul töö oli närvesööv sõltuvalt juba kraavis paiknevast torust ning ta jättis töö pooleli. Kopamehe enda sõnul kaevas ta ca 500 m pikkuse kraavi enne kui katkestas, leping oli sõlmitud ca 1 km peale. Teist korda käis tunnistaja objektil siis, kui oli vaja töötajaga läbi rääkida tööde jätkamise osas. Kraavi äärel lebavad torud olid tellija torud, S. Niinemäe enda poolt olid vaid kaevetööd ja tehnika. Tunnistaja sõnul projektile oli märgitud, kuhu uus toru pidi tulema, A. Prii tõi projekti ja ütles, et uus toru peab tulema vana toru peale või kõrvale, nii kuidas hetkel mõistlikum oleks. Lahti kaevati kraav vanale torule võimalikult lähedale, vana toru oli kohati näha. S. Niinemäe sõnul uus toru paigaldati kas vana toru peale või tulenevalt pinnasest vana toru kõrvale. Tunnistaja väitis, et kraavi ots oli juba lahti kaevatud enne kui töödega alustati, sealt oli näha, kuidas vana toru jookseb.

S. Niinemäe ütluste kohaselt tema koostas üleandmise-vastuvõtmise akti tagantjärgi kontoris. Siim Niinemägi kinnitas kohtule, et Aivo Priiga koos ta tööd üle ei vaadanud. S. Niinemägi rääkis A. Priiga telefoni teel, et töid edasi teostada ei saa. Vastustaja esindaja küsimusele millest tuli summade erinevus Aivo Priiga, vastas Siim Niinemägi, et „Alguses muutsime neid akte, seetõttu tuligi võib-olla erinevus. Me ei märganud summa erinevust“. Tunnistaja Siim Niinemägi kinnitas kohtule, et ta ei olnud tehingu ajal EPF OÜ juhatuse liige, kuid EPF OÜ esindamiseks oli tal suuline või kirjalik kokkulepe selle äriühingu esindajaga, samas tunnistaja ei osanud öelda, kes olid tol ajal EPF OÜ juhatuse liikmed, sh kellega neist oli tal kokkulepe. Tunnistaja ei mäletanud, kas tal oli volikiri EPF OÜ esindamiseks, kuid ta eeldas, et oli. Tunnistaja kinnitas kohtule, et ta ei olnud EPF OÜ töötaja. Kohtu hinnangul tunnistaja ütlused ei lükka ümber ega sea kahtluse alla maksuhalduri poolt tuvastatut. Maksumenetluses on tuvastatud, et Siim Niinemägi tegutses EPF OÜ nimel omamata selleks volitust. Tunnistaja S. Niinemäe ütlused selle kohta on ebamäärased ja vastuolulised. Tunnistaja Siim Niinemägi kinnitas kohtule, et ta ei olnud tehingu ajal EPF OÜ juhatuse liige, kuid talle anti volitus EPF OÜ esindamiseks, milleks oli suuline või kirjalik kokkulepe äriühingu esindajaga, samas ta ei osanud nimetada EPF OÜ juhatuse liikme nime, kellega tal oli väidetav kokkulepe. Samuti S. Niinemägi väitis kohtule, et ta ei mäleta, kas tal oli volikiri EPF OÜ esindamiseks, eeldades, et oli. Tunnistaja kinnitas kohtule, et ta ei olnud EPF OÜ töötaja. Kohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et isik, kes osaleb ainult ühes tehingus, ei tea, kas tal oli äriühingu esindamiseks volitus ning mis vormis ja kelle poolt see oli välja antud. Samuti on ebamäärane S. Niinemäe jutt kaevetööde teostajate kohta, nii oli alguses kraavi kaevajaks tema sõber Marek, kes sellest tööst loobus, siis leidis S. Niinemägi uue töötaja, kelle nime ta ei mäletanud, samuti ei osanud ta nimetada firmat, mille töötaja see isik võis olla. Kaebuse esitaja Monoliit OÜ väidab, et uurimispõhimõtte kui menetlusnormi rikkumine ning põhjendamiskohustuse kui vorminõude rikkumine on toonud kaasa selle, et maksuhaldur on kohaldanud vääralt ja meelevaldselt õigusnorme ning ei ole õigusnormide kohaldamist piisavalt motiveerinud. Kohus kaebaja väidetega ei nõustu. Kohus ei ole käesolevas maksuasjas tuvastanud maksuhalduri poolt maksumenetluse läbiviimisel uurimispõhimõtte rikkumist. Samuti leiab kohus, et maksuhaldur ei ole rikkunud põhjendamiskohustust. Kohtu hinnangul maksuhaldur ei ole ka vääralt ega meelevaldselt kohaldanud õigusnorme ning on õigusnormide kohaldamist piisavalt motiveerinud (kontrollakt, maksuotsus). Kontrollaktis ja maksuotsuses on piisavalt põhjalikult kirjeldatud maksumenetluses tuvastatud asjaolusid, eraldi on välja toodud tehingud EPF OÜ-ga ja Q Event OÜ-ga ning maksumaksja selgitused tehingute kohta. Kontrollaktis on kajastamist leidnud ka kolmandatelt isikutelt saadud teave ja dokumendid. Vaidlustatud maksuotsuses on muuhulgas selgelt ja arusaadavalt selgitatud ettevõtlusega mitteseotud kulusid, mida kohus ei hakka üle kordama maksuhalduriga nõustumisel. Kohtu hinnangul maksuhaldur ei ole vääralt ega meelevaldselt õigusnorme kohaldanud ning on viiteid õigusnormidele tehes neid ka piisavalt põhjendanud. Maksuhaldur on maksumenetluses jõudnud õigele järeldusele, et Monoliit OÜ arvetel näidatud isikutega tehinguid tegelikult ei teinud, töid ülalnimetatud tehingupartneritelt ei tellitud ning telliti neilt vaid arved, seega kaebuse esitajal ei ole õigust sisendkäibemaksu maha arvata. Kuna maksuhaldur asus seisukohale, millega nõustub ka kohus, et käesoleval juhul on maksumenetluses tuvastatud, et EPF OÜ-ga ja Q Event OÜ-ga ei ole Monoliit OÜ-l tehinguid tegelikult toimunud, siis kuuluvad kaebaja poolt eelnimetatud äriühingutele tehtud väljamaksed maksustamisele tulumaksuga kui ettevõtlusega mitteseotud kulu (TuMS § 51 lg 2 p 3 kohaselt on selleks väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument).