Korrakaitse › Vanglad

esitamine seoses perioodikaväljaannete väärtuse langemisega ajal, mil ta neid lugeda ei saa. Halduskohus märkis, et seejuures viitab kaebaja 2015. aastal kartseris viibitud 170 ööpäevale, mille tõttu on talle väidetavalt juba kahju tekkinud. Eeltoodust tulenevalt ei saanud halduskohtu hinnangul asuda seisukohale, et kohustamisnõue oleks kaebaja õiguste kaitseks ilmtingimata efektiivsem Vastuses kaebusele Tartu Vangla nõustus, et vanglaametnike tegevus usukirjanduse kartserisse väljastamata jätmisel ei olnud kooskõlas vangla sisekorra eeskirja (VskE) § 60 lg-ga 1. Vastustaja ei nõustunud kaebajaga, et mõistlikus koguses usukirjandust ei lubatud kambrisse pika aja jooksul. Kaebaja enda 8. jaanuari 2016. a pöördumisest nr 2-3/114-1 ning 12. jaanuari 2016. a pöördumisest nr 2-3/166-1 nähtub selgelt, et varasematel kordadel olid vanglaametnikud talle usukirjandust kambrisse lubanud.

Ülejäänud osas vaidles vastustaja kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

17. mai 2016 otsusega Tartu Halduskohus rahuldas kaebuse.

Otsuse põhjenduste kohaselt nähtub asja materjalidest, et kaebaja sai vastustajalt õiguse tellida endale isiklike vahendite arvel ajakirja Jalka ja Eesti Jalgpalli Liidu saadetud mängukava vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 30 lg-le 2. Seega oli tegemist vanglas kasutamiseks lubatud kirjandusega VangS § 30 lg 1 mõttes.

Vastavalt VangS § 651 lg-le 4 võib vanglateenistus kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes osaliselt või täielikult piirata muu hulgas VangS § 30 kohaldamist. VskE § 60 lg-s 1 toodud kartseris lubatud asjade loetelu, mis ei sisalda ajalehti, piirab küll osaliselt VangS § 30 lg-s 2 sätestatud õigust tellida vanglateenistuse vahendusel ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust, kuid ei välista VangS § 30 lg-s 1 toodud õiguse kasutamist. Kohus ei pidanud põhjendatuks teha vahet selles, kas kinnipeetaval keelatakse kasutada üleriigilisi ajakirju, ajalehti jne, mis on tellitud vangla poolt (VangS § 30 lg 1) või neid ajakirju, ajalehti jne, mis kinnipeetav saab vanglas kätte isiklike vahendite arvelt vangla nõusolekul (VangS § 30 lg 2). VangS § 651 lg 4 ja VSKE § 60 lg 1 omavahelises suhtes on VangS tugevama juriidilise jõuga õigusloov akt, mis näeb sõnaselgelt ette VangS § 30 osas piirangu kehtestamisel haldusorgani kaalutlusõiguse teostamise. Kui vangla siiski pidas piirangu kehtestamist vajalikuks, oleks ta pidanud distsiplinaarkaristuse käskkirjas põhjendama, miks selline piirang on konkreetses olukorras vajalik. Usukirjanduse kartseris kasutamise keelu osas märkis kohus, et ei ole oluline, kas keeldu kohaldati pikaajaliselt või mitte, kuna tegemist ei ole hüvitamiskaebusega. Lauskeeld on vastuolus VSKE § 60 lg-ga 1 ja seetõttu õigusvastane.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

Tartu Vangla esitas esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 17. mai 2016 otsuse osalist tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata ajakirjade Jalka ja Eesti Jalgpalli Liidu mängukavade kartserisse mitteandmise õigusvastasuse tuvastamise nõudes.

Apellatsioonkaebuses leiab vastustaja, et halduskohus on asja lahendamisel jätnud arvestamata vahetult kartserirežiimist tulenevate piirangutega. VangS § 651 lg 2 ls 2 järgi kartserisse paigutamisel kinnipeetava juures kambris olnud isiklikud asjad antakse hoiule ning tagastatakse kinnipeetavale pärast kartserist vabastamist. Seega ei ole kinnipeetaval muu hulgas õigust hoida kartserikambris neid asju, mis ta on saanud VangS § 30 lg-s 2 nimetatud õiguse alusel. Ka VSkE § 60 lg 1 loetelu ei näe ette õigust tellitud ajakirjanduse kartserikambris hoidmiseks. Kuna selles osas näeb piirangu kohaldamise ette juba üldakt, siis ei saa karistamise käskkirjas piirangu nimetamata ja põhjendamata jätmine kaasa tuua kinnipeetava õiguste õigusvastast piiramist.

R. Ainsar vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

HKMS § 197 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses ning lg 2 kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õiguslike põhjendustega. Kohtupraktikas on selgitatud, et ulatuses, milles esimese astme halduskohtu lahend on vaidlustatud, kontrollib ringkonnakohus otsuse seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus nr 33171-12, p 13.3;

HKMS § 151 lg 2 p 1 järgi võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad § 121 lõikes 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus kaebuse määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. HKMS § 45 lg 2 sätestab kaebeõiguse piirangud. Nimetatud sätte kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid.

Tuvastamiskaebuse lubatavuse kontrollimisel tuleb lähtuda HKMS § 45 lg 2 ülesehitusest ning esmalt on vajalik kontrollida, kas kaebaja õiguste kaitseks leidub efektiivsem õiguskaitsevahend. Tõhusam õiguskaitsevahend piirab tuvastamiskaebuse esitamist HKMS § 45 lg 2 järgi vaid siis, kui seda on võimalik tuvastamiskaebusega kohtusse pöördumise ajal veel kasutada (Riigikohtu 18. septembri 2014. a otsus nr 3-3-131-14, p 20). Halduskohus on efektiivsemate õiguskaitsevahendite osas leidnud, et ei saa asuda seisukohale, et kohustamisnõue oleks kaebaja õiguste kaitseks ilmtingimata efektiivsem, kuna kaebaja viitas tuvastamisnõude põhjendatud huvina juba tekkinud kahjule varasemast perioodist seoses ajakirjade väärtuse langemisega ning kaebaja võib kartserist vabaneda, mis muudaks kohustamisnõude ainetuks (vt Tartu Halduskohtu 18. veebruari 2016. a määrus, p 7; 18. märtsi 2016. a määrus, p 4). Ringkonnakohus halduskohtuga ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub R. Ainsare kaebusest, et ta soovib kartserikambrisse kaebuses nimetatud kirjandust ja tema õigusi rikub eelkõige asjaolu, et ta ei saa lugeda ajakirjandust kartseris viibimise ajal. Seda kinnitab ka kaebaja poolt ringkonnakohtule 10. augustil 2016 esitatud taotlus, mille kaebaja palub väljastada talle kartserikambrisse vähemalt üks ajakiri kuni ringkonnakohtu otsuse väljakuulutamiseni. Seega on ringkonnakohtu hinnangul kaebuse eesmärki arvesse võttes tõhusam õiguskaitsevahend kohustamisnõue. Vaidlust ei ole selles, et kohustamisnõude oleks saanud kaebaja esitada nii tuvastamisnõudega kohtusse pöördumise ajal kui ka halduskohtu otsuse tegemise ajal. Kaebaja seda teinud ei ole ning vastavas osas on kaebajal läbimata ka kohustuslik kohtueelne menetlus (vt Tartu Vangla 21. septembri 2016. a vastus Tartu Ringkonnakohtu kohtunõudele), mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks suunata kaebajat kaebuse nõude muutmisele.

Ringkonnakohus selgitab, et kohest tuvastamiskaebuse esitamist vaidlusaluses olukorras ei ole võimalik põhjendada sellega, et kaebajale ei ole väljastatud kartserikambrisse ajakirju juba pikema perioodi vältel ning kaebaja soovib esitada hiljem hüvitamiskaebuse, kuna talle on juba kahju tekkinud seoses varasema ajakirjade kambrisse väljastamata jätmisest tuleneva ajakirjade väärtuse langusega. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et Riigikohtu praktika järgi ei ole HKMS § 45 lg 2 ls 3 järgi tuvastamisnõue sellisel eesmärgil lubatav, kui hüvitamisnõue oleks ilmselgelt perspektiivitu (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-88-09, p 11). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebajale saanud

ajakirjade väidetavast väärtuse langemisest sellist kahju, mis kuuluks hüvitamisele, millest tulenevalt on kaebaja võimalik hilisem kahju hüvitamise nõue ilmselgelt perspektiivitu. Ajakirjade kartserisse mittelubamine ei saanud tekitada varalist kahju, kuna ajakirja soetamiseks tehtud kulutuse suurus ega ajakirja väärtus käesoleval ajal ei sõltu sellest, kas kaebajal oli võimalik tutvuda sellega kartserikambris või hiljem. Samuti ei pea ringkonnakohus võimalikuks jalgpalliteemalise ajakirja lugemise edasilükkumisega kaebaja õigushüve sedavõrd intensiivset riivet, et see õigustaks mittevaralise kahju rahas hüvitamist vastavalt riigivastutuse seaduse § 9 lgle 1. Eeltoodu alusel ringkonnakohus rahuldab Tartu Vangla apellatsioonkaebuse, tühistab Tartu Halduskohtu 17. mai 2016. a otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab R. Ainsare kaebuse rahuldamata ajakirja Jalka ja Eesti Jalgpalli Liidu mängukavade kartserisse mitteandmise õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Kuna ülejäänud osas Tartu Vangla halduskohtu otsus apellatsioonkaebusega ei vaidlustanud, siis on halduskohtu otsus jõustunud vangla kaplani antud usuliste ajakirjad ja ajalehtede Pluss, Kuulutaja ning Eesti Kirik kartserisse mitteandmise õigusvastasuse tuvastamise nõudes.

Vastuseks kaebaja 4. augusti 2016 taotlusele selgitab ringkonnakohus, et Tartu Vangla apellatsioonkaebuses vaidlustatud osas ei ole Tartu Halduskohtu otsus jõustunud ega saa seetõttu omada õiguslikku toimet. Lisaks on kaebaja esitanud tuvastamisnõude, mistõttu ka halduskohtu otsuse jõustunud osas ei tulene Tartu Vanglale otsest kohustust ajakirjade kartserikambrisse lubamiseks.

Vastavalt HKMS § 109 lg-le 4 kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 108 lg 2 järgi kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Pooled ei ole kohtumenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 menetluskulusid välja ei mõisteta.

Tiina Pappel

Agu Timmi

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt

allkirjastatud digitaalselt

allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.