OÜ Holstre-Nõmme Puhkekeskus kaebus Eesti Vabariigi vastu 13.09.2006 maavara kaevandamise loa nr VILM-031 väljaandmisega tekitatud otsese varalise kahju hüvitamiseks summas 223 000 eurot ja kohtu äranägemisel õiglase hüvitise väljamõistmiseks seoses kaevandamismahu asemele andmise tõttu maa-alade kasutamise võimatusega
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Kaebuse esitaja: OÜ Holstre-Nõmme Puhkekeskus, esindajad v.adv Robert Sarv ja adv Kevin Siivelt Vastustaja: Keskkonnaamet, esindaja Lüüli Junti
Menetlustoimingud
Tähtaja küsimuse lahendamine, menetluse lõpetamine
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada vastustaja taotlus haldusasja nr 3-162365 menetluse lõpetamiseks seoses kaebetähtaja rikkumisega.
Määrusele on õigus esitada määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
1.21.11.2016 esitas OÜ Holstre-Nõmme Puhkekeskus Tallinna Halduskohtule kaebuse milles palub 1) mõista Eesti Vabariigilt (Keskkonnameti kaudu) OÜ Holstre-Nõmme Puhkekeskus kasuks 13.09.2006 maavara kaevandamise loa nr VILM-031 väljaandmisega tekitatud otsese varalise kahju hüvitis summas 223 000 eurot; 2) mõista Eesti Vabariigilt (Keskkonnaameti kaudu) OÜ Holstre-Nõmme Puhkekeskus kasuks kaevandamismahu asemele andmise tõttu maa-alade kasutamise võimatusest tuleneva kahju hüvitis õiglane hüvitis kohtu äranägemisel.
Kaebuse esitaja leiab, et kaebus on tähtaegne. Kaebaja tugineb RVastS § 18 lg 2. Täiendavalt märgib kaebaja, Keskkonnaamet on oma 21.10.2016 vastuse punktis 2.2.2. asunud seisukohale, et kuivõrd vaidlusalune Viljandimaa Keskkonnateenistuse korraldus nr 94 kannab kuupäeva 13.09.2006, siis on kaebaja esindaja 19.09.2016 taotlus esitatud tähtaega ületades. Keskkonnaamet toetub seejuures RVastS § 17 lg-t 3 tõlgendades RVastS eelnõu (480 SE) seletuskirjale, mille kohaselt ei saa kahju hüvitamise taotlus esitada pärast kümne aasta möödumist kahju tekitanud haldusakti andmisest. HMS § 43 lg 1 p 1 kohaselt lõpeb haldusakti andmise menetlus haldusakti teatavakstegemisega. Seega tuleb haldusakti andmise ajaks lugeda aega, mil avaliku võimukandja poolt koostatud haldusakt on selle adressaadile teatavaks tehtud. Kaebajale tehti vaidlusalune korraldus nr 94 teatavaks 19.09.2016, nagu nähtub Maavara Kaevandamise loa nr VILM-031 viimase lehekülje lõpul asuvast märkest (vt lisa 2, tl 7 pöördel). Seega tuleb RVastS § 17 lg 3 kohaselt ning nimetatud sätet eelnõu seletuskirja ja haldusmenetluse seadusega kooskõlas tõlgendades asuda seisukohale, et taotluse esitamise tähtajaks oli siinsel juhul 19.09.2016, mistõttu oli kaebaja taotlus tähtaegne ja Keskkonnaametil puudus alus jätta taotlus läbi vaatamata tähtaja ületamise põhjendusel Keskkonnaamet on oma 21.10.2016 vastuses nr 12-2/16//11666-2 kaebaja kahju hüvitamise taotlusele leidnud, et kaebaja 19.09.2016 kahju hüvitamise taotlus on esitatud RVastS § 17 lg 3 sätestatud tähtaega ületades, mistõttu jäetakse taotlus rahuldamata. Samuti on vastuses märgitud, et taotlus on ka sisuliselt põhjendamata.
2.05.12.2016 võttis Tallinna Halduskohus kaebuse menetlusse kaebetähtaja küsimuse lahendamiseks ning andis vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks kaebetähtaja osas.
3.Vastustaja hinnangul tuleb menetlus lõpetada kaebetähtaja rikkumise tõttu.
3.1.Halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 46 lg 4 sätestab, et hüvitamiskaebust ei saa esitada pärast 10 aasta möödumist kahju tekitanud haldusakti või õigustloova akti andmisest, toimingu tegemisest või õigusemõistmisel tehtud lahendi teatavakstegemisest. Kaebaja nõue on seotud Keskkonnaministeeriumi Viljandimaa keskkonnateenistuse 13.09.2006 antud korraldusega nr 94 „Maavara kaevandamise loa andmine OÜle HolstreNõmme Puhkekeskus“. Keskkonnaamet on seisukohal, et korralduse nr 94 andmise kuupäev 13.09.2016 on kuupäev, millest tuleb arvestada RVastS § 17 lg 3 ning HKMS § 46 lg 4 sätestatud 10 aastast tähtaega. Keskkonnaamet sai kaebaja esindaja taotluse õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks 23.09.2016. Kaebus halduskohtule on esitatud 21.11.2016. Keskkonnaamet on seisukohal, et RVastS § 17 lg 3 kohaseks sündmuseks, millest hakkab kulgema 10 aastane taotluse esitamise tähtaeg on haldusakti andmise, mitte selle adressaadile teatavaks tegemise tähtaeg. Ka HKMS § 46 lg 4 sätestab, et hüvitamiskaebust ei saa esitada pärast 10 aasta möödumist kahju tekitanud haldusakti või õigustloova akti andmisest, toimingu tegemisest või õigusemõistmisel tehtud lahendi teatavakstegemisest. Nimetatud sättest ei tulene, et tähtaeg hakkab kulgema haldusakti teatavaks tegemisest. Õigusemõistmisel tehtud lahendi puhul on see selgesõnaliselt ette nähtud. Keskkonnaamet on seisukohal, et kaebaja ei ole kahju hüvitamise taotlust kohtueelses menetluses tähtaegselt esitanud ning seetõttu ei ole tähtaegne (HKMS § 47 lg 2 alusel) ka kohtule esitatud nõue õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks.
2(9)
3.2.Isegi kui lähtuda kaebuse punktis 25 esitatud tõlgendusest, et 10 aastast tähtaega peaks arvestama haldusakti kättetoimetamisest arvates, ei ole taotlus Keskkonnaametile tähtaegselt esitatud. Korraldus nr 94 anti 13.09.2006 ja samal päeval on MaaPS § 36 lg 1 kohaselt kaevandamisloa nr VILM-031 andmisest kuulutatud ka ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kaevandamisloa nr VILM-031 menetlus lõppes 13.09.2006. MaaPS § 36 lg
(kaevandamisloa andmise aegne redaktsioon) kohaselt antakse kaevandamisluba loa saajale kätte allkirja vastu. Poolte vahel puudub vaidlus, et kaevandamisluba on omanikule allkirja vastu kätte antud 19.09.2006. Keskkonnaamet sai taotluse õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks 23.09.2016 ning samal päeval on taotlus registreeritud Keskkonnaameti dokumendihaldussüsteemis 23.09.2016 nr 12-2/16/11666 (lisa 1, tl 35) all. Seega oli Keskkonnaametile kahju hüvitamise taotluse esitamise päevaks möödunud kaevandamisloa nr VILM-031 andmisest 10 aastat ja 10 päeva.
3.3.Taotlus, mis kannab kuupäeva 19.09.2016 oli toodud käsipostiga Keskkonnaameti postkasti, aadressile Narva mnt 7a, Tallinn. Ümbrikule (lisa 2, tl 27 ja selle pöördel) on küll kleebitud kirjamark aga puudub postiasutuse tempel ning postitamise kuupäev. Vastavalt oma ametikohustustele tühjendab Keskkonnaameti referent postkasti igal tööpäeval ning registreerib saabunud posti samal päeval dokumendihaldussüsteemis. 19.09.2016 oli esmaspäev ning 23.09.2016 oli sama nädala reede. Isegi kui oletada, et kaebaja esindaja pani taotluse Keskkonnaameti postkasti esmaspäeval peale tööpäeva lõppu ning referent tühjendas postkasti alles teisipäeval so. 20.09.2016 on ebatõenäoline või isegi võimatu, et referent registreeris taotluse dokumendihaldussüsteemis alles reedel. Kuna kaebaja ei ole tõendanud kirja üleandmist 19.09.2016, tuleb asuda seisukohale, et taotlus esitati Keskkonnaametile 23.09.2016, mil see ka registreeriti Keskkonnaameti dokumendihaldussüsteemis ning taotluse esimesele lehele trükitud numbri kombinatsiooniga 19.09.2016 ei ole tõendatud taotluse Keskkonnaametile esitamise kuupäev. Keskkonnaameti ja OÜ Advokaadibüroo RS MERCATORIA vaheline kirjavahetus on tavapäraselt käinud e-posti teel, nii on näiteks toimitud 24.05.2016 vastuse edastamisega haldusasjas nr 3-15-78, ka käesolevas kohtuasjas on kaebaja esindaja 22.11.2016 esitanud kaebuse Keskkonnaametile e-posti teel. Need on vaid mõned näited Keskkonnaameti ja OÜ Advokaadibüroo RS MERCATORIA vahelisest suhtlemise viisist, kuid näitavad selgelt, et kaebaja esindaja eelistab kirjavahetuses elektroonilist saatmise viisi. Jääb arusaamatuks, miks kahju hüvitamise taotluse edastamisel, mille üleandmise ajahetk omab menetluslikult äärmiselt suurt tähendust, otsustati taotlus postitada lihtsalt postkasti, mis on saatmise kuupäeva tõendamise seisukohalt kõige ebakindlam saatmisviis. Juhul kui taotlus oli e-posti teel saatmiseks liiga mahukas või olid lisad liiga mahukad või toodi originaaldokumente, tulnuks kaebajal need anda Keskkonnaameti töötajale allkirja vastu, mis tõendaks ka dokumentide Keskkonnaametile esitamise kuupäeva. Riigikohus on lahendis 3-3-1-13-13 p 17 märkinud, et asjaolusid, millele tuginevad kaebaja väited, tuleb kaebajal endal tõendada. Kuivõrd kaebaja üritab jätta muljet, et ta esitas Keskkonnaametile kahju hüvitamise taotluse 10 aastase tähtaja viimasel päeval, on kummaline, et kaebaja ei ole valinud kohale toimetamise viisi, mis võimaldaks tal saatmise kuupäeva kindlalt tõendada ning toimetas taotluse käsipostiga Keskkonnaameti postkasti. 3(9)
Keskkonnaamet on seisukohal kaebuse esitaja esindaja on teadlikult üritanud Keskkonnaametile esitada aegunud taotlust ning on sellega kasutanud oma menetlusõigusi pahatahtlikult.
3.4.RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb, kahju hüvitamise taotlus haldusorganile või kaebus kohtule esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Haldusasja materjalidest ei selgu, millal kaebaja esmakordselt kahjust teada sai või pidi teada saama. Seetõttu ei ole võimalik hinnata, millal hakkas kulgema RVastS § 17 lg 3 sätestatud 3 aastane kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaeg kahjust teada saamisest arvates. Kaebaja on lisamaterjalina esitanud 2014. aastal Tallinna Tehnikaülikooli Mäeinstituudi poolt teostatud mõõdistamisaruande „Lolu liivakarjääri markšeidermõõdistamine“ (märts 2014, töö nr 603) (töö nr 603). Tutvunud esitatud lisamaterjaliga, jääb Keskkonnaametile selgusetuks, kas kaebaja sai kaevandamismahtude erinevusest teada töö nr 603 põhjal või selgus kaevandamisloale nr VILM-031 märgitud maavara varu kaevandamismahtude erinevus tegelikkusest juba varem. Töö nr 603 mõõdistamisaruandes selgelt eksimuse esinemist kirjeldatud ei ole. Keskkonnaameti hinnangul oleks pidanud kaebajale kaevandamismahtude erinevus selguma 2008. aastal. Vastavalt keskkonnaministri 05.04.2011 määruse nr 22 „Keskkonnatasu deklaratsiooni vormid ja nende täitmise ning maavaravaru kaevandamise mahu aruande esitamise kord“ § 3 lg 5 peab instrumentaalmõõdistamise sagedus olema karjääris kord kahe aasta jooksul, kui keskmine kaevandamismaht on 10 000 – 50 000 ühikut. Samasugune kohustus oli sätestatud ka kaevandamisloa nr VILM- 031 andmise ajal kehtinud keskkonnaministri 21.04.2005 määruses nr 26 „Maavaravaru kaevandamise mahu aruande esitamise ja kaevandamisõiguse tasu maksmise kord“ § 3 lg p 1. Maavara kaevandamisloale nr VILM-031 on määratud maavara kaevandamise keskmise aastamäärakoguseks 19 000 m3. Keskkonnaametile teadaolevate andmete alusel deklareeriti kaebaja poolt kaevandamisloa nr VILM-031 alusel kaevandamistegevus 2007 aasta II kvartalis.
3.5.Keskkonnaamet on seisukohal, et kaebuse p 26 esitatud seisukoht, mille kohaselt tuleb RVastS § 17 lg 3 ja haldusmenetluse seaduse (HMS) § 43 lg 1 p 1 kooskõlas tõlgendada selliselt, et taotluse esitamise tähtaeg hakkas kulgema kaebaja poolt kahju põhjustanud sündmusest teada saamisest, on meelevaldne ning ebaõige. RVastS on HMS suhtes erinorm ja erinormi olemasolul tuleb rakendada erinormi. RVastS § 17 lg 3 kohaselt ei ole oluline, millal kaebaja kaevandamisloast teada sai, vaid see, millal toimus kahju põhjustanud sündmus (kui juriidiline fakt) ehk millal kaevandamisluba anti. Korraldus nr 94 anti 13.09.2006 ja samal päeval avaldati ka teade kaevandamisloa nr VILM031 andmise kohta ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded ning on seega RVastS § 17 lg 3 kohaseks sündmuseks, millest hakkab kulgema 10 aastane taotluse esitamise tähtaeg. RVastS § 17 lg 3 toodud 10 aastase tähtaja puhul on tegemist õigust lõpetava tähtajaga ning tähtaja möödumisel nõue lõppeb. Keskkonnaamet on seisukohal, et käesolevas vaidluses lõppes nõude esitamise õigus 13.09.2016 ning hoidmaks kokku nii kohtu kui ka menetlusosaliste aega ja ressurssi tuleks käesolevas kohtuasjas menetlus lõpetada ja jätta kaebus läbi vaatamata.
4(9)
Keskkonnaameti hinnangul on kaebaja käitumine ja seisukohad vastuolus kaebetähtaegade regulatsiooni eesmärgiga tagada ja kaitsta õigusrahu ning PS §-s 10 sätestatud õiguskindluse põhimõttega. Tsiviilseadustiku üldosa seadus § 3 sätestab, et seaduse sätet tõlgendatakse koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist. RVastS § 17 lg 3 sisu ja mõte on grammatiliselt üheselt mõistetav. RVastS § 17 lg 3 ütleb üheselt, „sõltumata teadasaamisest kahju põhjustanud sündmusest arvates“. Seega seaduse mõtte kohaselt saabus kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg 13.09.2016 kuivõrd korraldus nr 94 ja kaevandamisluba nr VILM-031 on antud 13.09.2006. Grammatilisel tõlgendamisel tuleb eelkõige lähtuda sättes kasutatud sõnade tavapärasest tähendusest üldkeeles. Samas tuleb silmas pidada, et sätte tõlgendamise eesmärk saab olla eeskätt seaduse teksti tähenduse leidmine, mitte normide järgimata jätmise põhjendamine.
3.6.Kuigi kaebaja leiab, et kaebus on esitatud tähtaegselt ega ole palunud tähtaega ennistada, peab Keskkonnaamet siiski vajalikuks märkida, et kaebaja seaduse ebaõigest tõlgendamisest tulenevat tähtaja ületamist ei saa lugeda selliseks objektiivseks takistuseks, mis ei võimaldanud kaebust tähtaegselt esitada. Seega puuduks käesoleval juhul isegi vastava taotluse olemasolul võimalus kaebetähtaja ennistamiseks.
3.7.Keskkonnaamet peab vajalikuks kohtule märkida, et kaebaja ei ole kunagi vaidlustanud korraldust nr 94 ega esitanud ka taotlust kaevandamisloa nr VILM-031 muutmiseks. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sama seaduse § 7 lg 1 p 4 sätestab, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks käesolevale seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Keskkonnaamet on kaebajale selgitanud kaevandamisloa nr VILM-031 muutmise võimalusi haldusmenetluses oma 21.10.2016 vastuse nr 12-2/16/11666-4 punktis 4.
4.Kaebuse esitaja vaidleb vastustaja taotluse menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja rikkumise tõttu vastu ning leiab, et kaebus on tähtaegne. Kaebaja põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt.
4.1.Vastustaja on oma vastuses kaebuse tähtaegsuse kohta muutnud oma seisukohti võrreldes vastustaja enda poolt kahju hüvitamise taotluse lahendamisel antud seisukohtadega. Nimelt on vastustaja oma vastuses asunud üllatuslikult seisukohale, et isegi kui kaebetähtaeg hakkaks kulgema kaebaja käsitluse kohaselt (s.o. haldusakti kättetoimetamisest), ei oleks kaebus tähtaegne, kuivõrd taotlus õigusvastase kahju hüvitamise nõudes ei olnud tähtaegne. Selline vastustaja seisukoht on kaebajale üllatav, kuivõrd kaebaja on oma tegevusega kinnitanud, et peab taotlust esitatuks õigeaegselt. Nimelt on vastustaja kaebaja taotluse sisuliselt lahendanud. Kaebetähtaja ületamise osas on vastustaja etteheited piirdunud seni kaebetähtaja alguse osas erineva seisukohaga. Samuti on vastustaja selline seisukoht põhjendamatu ja ei põhine kehtival õigusel. Veel enam on vastustaja läinud sedavõrd kaugele, et on oma vastuses asunud süüdistama kaebaja esindajat menetlusõiguste pahatahtlikus kasutamisest ja seda tuginedes asjaolule, et vastustaja arvates on ebatõenäoline, et haldusorgan või selle ametnikud oleksid taotluse registreerimisel eksinud ja seetõttu tuleb lugeda taotlus esitatuks selle registreerimise päeval, s.o. 23.09.2016. 5(9)
Kaebaja selle seisukohaga kindlasti nõustuda ei saa. Kaebaja on esitanud taotluse õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks 19.09.2016. Taotlus kahju hüvitamiseks on toimetatud Keskkonnaameti postkasti käsipostiga taotluse allkirjastanud esindaja poolt isiklikult ja seda dokumendi koostamise kuupäeval. Vastustaja mõttekäik ja etteheited selles osas, et kaebaja esindaja ja vastustaja vaheline suhtlus toimub tavapäraselt elektroonilisi kanaleid kaudu ja paekandjal väga mahuka taotluse esitamine oleks pahatahtlik on aga asjakohatud, põhjendamata ja ei tugine ühelgi kehtival õigusaktil. HMS § 26 lg 3 kohaselt loetakse haldusmenetluses dokument kättetoimetatuks kui see on kohale toimetatud menetlusosalise elu- või asukoha aadressil. Sama põhimõte nähtub TsÜS § 69 lg 2, mille kohaselt eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta. Seega on vastustaja taotluse kätte saanud 19.09.2016. See nähtub ilmekalt ka asjaolust, et vastustaja asus taotlust lahendama sisuliselt, mitte aga ei tagastanud seda väidetava tähtaja ületamise tõttu. Vastustaja vastus sisaldab veel mitmeid vastuväiteid kaebuse tähtaegsusele. Sisuliselt on vastustaja seisukohal, et mingil juhul ei oleks võimalik kaebust pidada tähtaegseks, kuivõrd vastustaja hinnangul ei ole oluline millal sai kaebaja teada kahju tekkimisest ja kuna kaebaja ei ole vaidlustanud kaevandamise luba. Kaebaja peab oluliseks toonitada, et kuigi vastustaja seisukohad on kaebaja hinnangul meelevaldsed ja väärad, ei ole vastustaja ka nendele seisukohtadele kordagi viidanud lahendades kaebaja kohtuvälist taotlust õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Vastustaja lahendas taotluse sisuliselt ning ainsaks erimeelsuseks poolte vahel oli kaebetähtaja kulgemise alguse hetk. Selline käitumine haldusorgani poolt ei saa aga mingil juhul olla kooskõlas õiguskindluse ja hea halduse põhimõtetega, kuivõrd kui ükski vastustaja seisukohtadest peaks osutuma kohtu poolt toetatuks, tekib olukord, kus kaebaja on teinud olulisi kulutusi õigusabi teenusele ning tasunud riigilõivu kaebuselt, millist ta ehk poleks asunud esitama, kui haldusorgan oleks oma seisukohad varasemalt teatavaks teinud. Kaebaja jääb oma varasemalt kaebuses esitatud seisukohtade juurde ning leiab, et kaebus on esitatud tähtaegselt. RVastS § 17 sätestab, et taotluse kahju hüvitamiseks võib esitada kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Kaebaja esitas taotluse 19.09.2016, s.o. kümne aasta jooksul alates kaebaja poolt haldusakti kättesaamisest. Kaebaja hinnangul selles poolte vahel vaidlus puudub, kuivõrd vastustaja on taotlust aktsepteerinud ning selle sisuliselt lahendanud. RVastS § 18 lg 2 kohaselt, kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Keskkonnaamet jättis taotluse rahuldamata 21.10.2016. Kaebaja esitas kaebuse halduskohtule 21.11.2016, mistõttu oli kaebus tähtaegne.
6(9)
HMS § 43 lg 1 p 1 kohaselt lõpeb haldusakti andmise menetlus haldusakti teatavakstegemisega. Seega tuleb haldusakti andmise ajaks lugeda aega, mil avaliku võimukandja poolt koostatud haldusakt on selle adressaadile teatavaks tehtud. Kaebajale tehti vaidlusalune korraldus nr 94 teatavaks 19.09.2016, nagu nähtub Maavara Kaevandamise loa nr VILM-031 viimase lehekülje lõpul asuvast märkest. Seega tuleb RVastS § 17 lg 3 kohaselt ning nimetatud sätet eelnõu seletuskirja ja haldusmenetluse seadusega kooskõlas tõlgendades asuda seisukohale, et taotluse esitamise tähtajaks oli siinsel juhul 19.09.2016.
KOHTU SEISUKOHT
5.HKMS § 124 lg 1 kohaselt kontrollib halduskohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse pärast teistelt menetlusosalistelt sellele kirjaliku vastuse saamist. HKMS § 152 lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt HKMS § 124 lg-le 2, s.o kohus lõpetab määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele.
6.Kohus leiab, et praegusel juhul ei ole kaebus esitatud selleks seaduses sätestatud tähtaega järgides. Kaebetähtaja ennistamise taotlust kohtule esitatud ei ole, kuna kaebaja peab kaebust tähtaegselt esitatuks. Vastustaja on kohtule esitanud taotluse menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja rikkumise tõttu. Vastavalt HKMS § 124 lg-le 4 teeb kohus, kui menetlusosaline taotleb kohtult asja menetluse lõpetamist kaebetähtaja rikkumise tõttu, taotluse kohta põhjendatud määruse. Kohus leiab, et vastustaja taotlus tuleb rahuldada ja haldusasja nr 3-162365 menetlus HKMS § 124 lg 2 ja HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel lõpetada. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
7.RVastS § 17 lg 3 sätestab, et taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates.
8.Kohtuasjas esitatud materjalidest nähtuvalt pöördus kaebaja Keskkonnaameti poole taotlusega õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks kõige varem 19.09.2016, kuid mitte hiljem kui 23.09.2016 (tl 35), milliste kuupäevade osas ei ole pooled ühel meelel. Kaebaja on seisukohal, et esitas taotluse 19.09.2016, vastustaja leiab, et taotlus on esitatud 23.09.2016 ehk päeval, mil see keskkonnaametis registreeriti. Küll aga ei vaidle pooled selle üle, et kaebuse kohaselt on kaebuse esitajale kahju tekitatud Keskkonnaministeeriumi Viljandimaa Keskkonnateenistuse juhataja 13.09.2006 korraldusega nr 94 „Maavara kaevandamise loa andmine OÜle Holstre-Nõmme Puhkekeskus.“
9.Kohus leiab, et antud asja lahendamise seisukohalt ei omaotsustavat tähtsust asjaolu, kas kaebaja esitas Keskkonnaametile kahju hüvitamise taotluse 19.09.2016 või 23.09.2016, kuivõrd kaebetähtaeg on igal juhul möödunud, kuivõrd kahju tekitamise aluseks olev haldusakt on antud 13.09.2006, millest tulenevalt möödus kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg 13.09.2016. Samas märgib kohus, et kaebaja ei ole tõendanud asjaolu, et ta esitas kahju hüvitamise taotluse Keskkonnaametile 19.09.2016. Kohus nõustub siinkohal Keskkonnaameti käsitlusega, et kaebaja väited kaebuse esitamisest Keskkonnaametile 19.09.2016 on sisuliselt paljasõnalised ja tõendamata. Kohus märgib, et taotlusele märgitud kuupäev ei tõenda ilma taotluse üleandmise aega tõendavate tõenditeta mitte kuidagi, et taotlus on samal kuupäeval asutusele üle antud. Kohus märgib, et nõustub 7(9)
vastustajaga selles, et tavapärast hoolikust üles näitav isik, olles teadlik, et esitab ametiasutusele taotluse selle esitamise viimasel päeval, korraldab selle üleandmise nii, et oleks võimalik tõendada taotluse tähtaegset üleandmist. Juhul, kui isik üleandmist sellisel viisil ei korralda, tuleb tal vajaduse korral tõendada selle tähtaegset üleandmist muude tõenditega. Käesoleval juhul ei ole kaebaja esitanud kohtule ühtegi tõendit, mis tõendaks, et taotlus on üle antud tähtaegselt. Ainus objektiivne tõend, mis taotluse üleandmise tähtaja suhtes eksisteerib, on selle registreerimine vastustaja dokumendihaldussüsteemis 23.09.2016. Kohus peab usutavaks vastustaja väidet, vastavalt oma ametikohustustele tühjendab Keskkonnaameti referent postkasti igal tööpäeval ning registreerib saabunud posti samal päeval dokumendihaldussüsteemis. Kaebaja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit, mis seaks selle väite kahtluse alla. Sellest tulenevalt leiab kohus, et käesoleval juhul on tõendatud, et vaidlusalune taotlus esitati Keskkonnaametile kõige varasemalt 22.09.2016 ja seda eeldusel, et see pisteti postkasti sel päeval pärast postkasti tühjendamist referendi poolt. Kohus märgib, et kaebuse tähtaegsuse seisukohast on kõige olulisem siiski kaebetähtaja kulgema hakkamise aeg. Kohus leiab, et kaebaja on ekslikult seisukohal, nagu tuleks 10 aastast kaebetähtaega hakata lugema kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest ehk antud juhul 19.09.2006 alates. Riigivastutuse seaduse regulatsioonist sellist alust ei tulene. Seejuures märgib vastustaja põhjendatult, et riigivastutuse seadus on erinormiks haldusmenetluse seaduse suhtes, millest tulenevalt tuleb antud juhul kohaldada riigivastutuse seadust. Viidatud regulatsioonist tuleneb üheselt, et 10 aastane kaebetähtaeg hakkab kulgema haldusakti andmisest ega ole seotud haldusakti teatavaks tegemisega. Seega tuli hakata kaebetähtaega arvestama alates 13.09.2006 ja 10 aastane kaebetähtaeg möödus 13.09.2016. Taotlus Keskkonnaametile on esitatud kõige varem 22.09.2016 seega üheksa päevase hilinemisega. Kohus peab vajalikuks märkida, et isegi juhul, kui asuda seisukohale, et kaebetähtaeg hakkas kulgema 19.09.2006, oleks see olnud 22.09.2016, millise kuupäeva kohus loeb tõendatuks kõige varasema võimaliku kahju hüvitamise taotluse esitamise kuupäevana, on kaebaja seaduses sätestatud menetlustähtaja ületanud. Kuna kaebaja on kohtumenetluse kestel jäänud seisukohale, et kaebus esitati tähtaegselt ning ta ei ole välja toonud mõjuvaid põhjuseid, mis takistasid kaebuse tähtaegset esitamist, siis ei pea kohus analüüsima seda, kas esineb mõjuv põhjus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks või mitte.
10.Mis puudutab kaebaja väidet, et kuivõrd vastustaja lahendas kaebaja taotluse ka sisuliselt, siis tuleb kohtul siinkohal lähtuda üksnes RVastS § 18 lg 2, mis sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks, siis kohus kaebaja vastava väitega ei nõustu. Nimelt nähtub Keskkonnaameti 21.10.2016 vastusest õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise taotlusele nr 12-2/16/11666-2 (tl 21-23 p) kokkuvõtte p 3.1., et Keskkonnaamet on asunud seisukohale, et kahju hüvitamise taotlus on esitatud RVastS § 17 lg 3 sätestatud tähtaega ületades, mistõttu jäetakse taotluse rahuldamata. Seega on vastustaja asunud oma otsuses selgelt seisukohale, et kahju nõude esitamise tähtaeg on ületatud, millest tulenevalt ei ole võimalik taotlust ka rahuldada. Seega ei saa kohaldada üksnes RVastS § 18 lg 2, vaid arvestada tuleb ka põhinõude esitamiseks ettenähtud kaebetähtaegade regulatsiooniga. Õige on küll kaebaja poolt märgitu, et vastustaja on viidatud vastuses märkinud p 3.2., et taotlus on ka sisuliselt põhjendamata, kuid see ei tähenda seda, et vastustaja oleks sellega ennistanud taotluse esitamise tähtaja. Pigem on menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt vastustaja avaldanud koheselt ka oma seisukoha kaebaja taotluse suhtes sisuliselt, et taotluse esitajale 8(9)
oleks vastustaja seisukohad teada arvestades mh seda, et taotluse esitajal on võimalik pöörduda kaebusega kohtu poole.
11.Lähtudes eeltoodust on kohus seisukohal, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja kohtule ei ole teada mõjuvaid põhjuseid tähtaja ennistamiseks. Eeltoodud põhjendustel lõpetab kohus HKMS § 124 lg 2 ja HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel haldusasja nr 3-16-2365 menetluse. Kuna kohus lõpetab kohtuasja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel, tuleb asjas tasutud riigilõiv HKMS § 105 lg 5 p-st 4 tulenevalt tagastada. Seega tuleb kaebuselt tasutud riigilõiv 750 eurot tagastada. Kohus selgitab, et riigilõiv tagastatakse käesoleva määruse jõustumisel.
12.Kohus lahendab vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ka menetluskulude jaotuse küsimuse. Menetluse lõpetamise korral kannab menetluskulud kaebaja (HKMS § 108 lg 4). Vastustaja ei ole esitanud kohtule andmeid menetluskulude kandmise kohta, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.