4.Jätta X.X.-i apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud summas 15 eurot tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 13. veebruar 2017).
Viru Vangla 18. mai 2015. a käskkirjaga määrati X.X. tööle finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks üldkasutatavate ruumide koristajana alates 19. maist 2015 kuni 19. augustini 2015 tunnitasuga 0,63 eurot vastavalt töötatud tundidele. Käskkirja kohaselt võis kinnipeetav töötada kuni kaks tundi päevas ja tõsta raskusi mitte üle 5 kg. 22., 26. ja 29. mail ning 2. juunil 2015 ei allunud X.X. vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele asuda koristama V8 osakonda.
X.X.-i karistati Viru Vangla 22. juuni 2015. a käskkirjaga nr 6-3/729 distsiplinaarkorras vangistusseaduse (VangS) § 37 p 1 ja § 67 p 1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega seitsmeks ööpäevaks (kokku 28 ööpäevaks) iga tema suhtes fikseeritud rikkumise eest.
2.X.X. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse eelnevalt nimetatud tööle määramise käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks ja distsiplinaarkaristuste määramise käskkirja tühistamiseks. Kaebuse kohaselt:
2.1.Kaebajal on parema käe trauma, kuid vangla ei ole kaebajale operatsiooni võimaldanud. Kaebaja töövõimelisust on pädev hindama üksnes kirurg.
2.2.Käskkirjast ei nähtu kaebajale tema terviseprobleemist tulenevaid piiranguid. Samuti ei ole kajastatud kaitsevahendite kasutamise vajadust. Õigusvastasuse tuvastamise põhjendatud huvi seisneb selles, et kaebajale ei antaks enam taolist haldusakti. Lisaks plaanib kaebaja esitada vangla vastu kahju hüvitamise nõude.
2.3.Vangla ei andnud 22. ja 29. mail ning 2. juunil 2015 pärast meditsiinilist läbivaatust uuesti korraldust tööle asuda. Seega ei ole õige väita, et kaebaja pani toime distsiplinaarrikkumise.
3.Tartu Halduskohtu 26. novembri 2015. a otsusega jäeti X.X.-i kaebus ja taotlus Ida-Tallinna Keskhaigla kirurgile järelepärimise tegemiseks rahuldamata. Otsuse kohaselt:
3.1.VangS § 37 lg 1 kohaselt peab kinnipeetav reeglina töötama. Sama paragrahvi lõike kaks punkt nelja kohaselt ei ole seda kohustust kinnipeetaval, kes ei ole võimeline töötama tervislikel põhjustel. Meditsiiniosakonna 3. märtsi 2015. a tõendi kohaselt on arst tunnistanud kaebaja võimeliseks sooritama osalise tööajaga töid, mis ei eelda üle 5 kg raskuste tõstmist. Tervisekaarti kirurgi poolt 29. jaanuaril 2015 tehtud kanne nr 60 kinnitab, et tema küünarliigese liikuvus on rahuldav ja implantaat seda ei sega. 23. juulil, 13. augustil ja 24. septembril 2015 tehtud kannetes nr 87, 90 ja 99 ei ole kirurg oma seisukohta muutnud. Koristamist ei saa pidada selliseks tööks, mida ei saaks teha isik, kel on terviseprobleeme. Isiku tööle määramisel on tema tervisliku seisundiga arvestatud.
3.2.Korraldus asuda tööle ei olnud ilmselgelt tühine, mistõttu tuli seda täita.
3.3.Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-53-14 on leitud, et olukorras, kus arst on juba tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel, saab tema ootamatu terviserikkega seotud terviseseisundile hinnangu anda ka tervishoiuteenust osutav õde. Seetõttu on alusetu kaebaja seisukoht, et menetluse käigus tulnuks tema töövõimelisuse küsimuses küsitleda talle operatsiooni teinud kirurgi. Operatsioon teostati Tallinnas asuvas haiglas 25. oktoobril 2013, kaebaja viibis vanglas aga juba 21. novembrist 2013. Sellest järeldub, et kirurg ei saanud kursis olla kaebaja tervisliku seisundiga tööle määramise käskkirja koostamise ja selle alusel antud korralduste eiramise ajal ega hinnata tema töövõimelisust vangla üldkasutatavate ruumide koristamisel. Seetõttu jättis halduskohus taotluse, mis puudutas kirurgi küsitlemist, rahuldamata.
3.4.Halduskohus leidis, et kaebaja keeldus kõigil neljal korral õigusvastasel tööle asumast. Määratud distsiplinaarkaristust võib arvestades toimepandud distsiplinaarsüüteo raskust pidada proportsionaalseks. Distsiplinaarmenetluse jooksul järgiti kõiki menetlusnõudeid ning nimetatud menetluse käik oli kaebajale arusaadav.
3.5.Halduskohus jättis kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu summas 15 eurot kaebaja enda kanda.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.X.X.-i hiljem täiendatud apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebust põhjendatakse järgnevalt:
4.1.Kaebaja on halduskohtule esitanud kaks nõuet – tööle määramise käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks ja distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamiseks. Otsuse põhjendustest ei ole jälgitav, millised põhjendused millist käskkirja puudutavad.
4.2.Vangla meditsiiniosakonnas töötav kirurg on keeldunud kaebajale operatsiooni tegemast ning öelnud, et kaebaja võib operatsioonile minna pärast vanglast vabanemist. Kohus oleks pidanud tegema järelepärimise kaebajat opereerinud kirurgile, saamaks kinnitust sellele, et kaebaja vajab operatsiooni ja sellele järgnevat taastusravi. Esimene operatsioon oli mõeldud kaheetapiliseks raviks ning selleta kaebaja käsi ei parane. Kaebajal on samas käes ka osteoartroos. Meditsiiniosakond ei oleks tohtinud anda kooskõlastust kuni uuringute, operatsiooni ja taastusravi läbimise võimaldamiseni. Töötamine seaks ohtu kaebaja tervise ja halvendaks käe seisundit.
4.3.Vangla peab tagama selle, et kinnipeetavale oleks töötamisel tagatud töötervishoiu ja -ohutusnõuetest kinnipidamine. Kaebaja enda kambri koristamist ei saa võrdsustada terve eluosakonna, olmeruumide ja õppeklasside koristamisega.
4.4.Operatsiooni teostanud kirurg on pädev hindama, kas kaebaja on võimeline tegema vanglas majandustöid.
4.5.Halduskohus on õigusvastaselt tuginenud valvurite 2. ja 5. oktoobri 2015. a õienditele, sest distsiplinaarmenetluse ajal neid tõendeid ei eksisteerinud. Halduskohus on ise asunud vastustaja õigusvastaseid haldusakte põhjendama.
4.6.Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri tuleb tühistada ka sel põhjusel, et kõikidel vaidlusalustel päevadel ei andnud valvurid kaebajale pärast meditsiinilist läbivaatust uuesti korraldust asuda tööle, mistõttu ei saa väita, et kaebaja pani toime distsiplinaarrikkumise.
4.7.Distsiplinaarmenetluses ei tõlgitud mitte ühtegi dokumenti kaebajale arusaadavasse keelde ega kaasatud ka tõlki. Kaebaja on eestikeelsete selgituste esitamiseks kasutanud kaaskinnipeetavate abi. Tõlkimise kohustuse puudumine paneb kaebaja võrreldes eesti keelt kõnelevate kinnipeetavatega ebavõrdsesse positsiooni. Võimude lahususe põhimõttega läheb vastuollu see, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ja karistuse määrab sama isik. Kaebaja palub jätta asjas kohaldamata ja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks vangistusseaduses normi puudumise, mis kohustaks vanglat distsiplinaarmenetluse materjale tõlkima. Ühtlasi on põhiseadusega vastuolus ka VangS § 64 lg-d 1 ja 4, mis ei sätesta distsiplinaarkaristuse määraja pädevust.
4.8.Kaebaja hinnangul on talle määratud kartserikaristus ebaproportsionaalne. Õiguskantsler on
5.oktoobri 2016. a seisukohas nr 6-1/161019/1604041 „Kartserikaristuse maksimaalne pikkus“ leidnud, et kartserikaristust tuleks kohaldada kõige tõsisematel juhtudel. Ühegi kartserkaristuse pikkus ei tohiks ületada 14 ööpäeva. Rahumeelset tööle mitteasumist ei saa ilmselt pidada selliseks rikkumiseks, mis õigustaks üksikvangistusega karistamist. Nimetatud seisukoha varasem esitamine ei olnud kaebajal võimalik, sest seda ei eksisteerinud, kui asja menetles halduskohus.
5.Viru Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta, leides, et halduskohtu otsuse põhjendused on õiged. Vastuse kohaselt:
5.1.Halduskohtu otsus on hästi jälgitav.
5.2.Kaebaja tervislikule seisundile sai hinnangu anda vanglas töötav kirurg, kuna puudus vajadus kaebaja suunamiseks eriarsti vastuvõtule.
5.3.Vastustaja ei ole distsiplinaarmenetluses ega halduskohtus väitnud, et vangla ei väljastanud talle tööriideid. Vangla ei väljasta kinnipeetavale tööriideid enne, kui kinnipeetav asub reaalselt töökohustusi täitma. Kaebaja keeldus seda kohustust täitmast, mistõttu ei olnud talle tarvis tööriideid väljastada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Kaebaja arvates ei ole halduskohtu otsusest arusaadav see, millised otsuse põhjendused käivad tööle määramise ja millised distsiplinaarkaristuste määramise käskkirja kohta. Ringkonnakohtu
hinnangul on kohtu arutluskäik siiski jälgitav. Esmalt on halduskohus analüüsinud tööle määramise käskkirja õiguspärasust (otsuse põhjenduse p-d 6 ja 7). Seejärel on kohus käsitlenud kaebajale määratud distsiplinaarkaristusi (alates otsuse põhjenduste p-st 8). Kuna kaebajale määrati distsiplinaarkaristused seetõttu, et ta oli vaidlusaluse käskkirjaga tööle määratud ning ta ei allunud korraldustele, võibki olla, et läbi otsuse käsitletakse kaebaja tervisega seonduvat, mis võib kaebajale jätta mulje, et kohtu analüüs ei ole olnud loogilise ülesehitusega.
8.Kaebaja väited, mis puudutavad korduva operatsiooni teostamata jätmist, ei ole käesoleva vaidluse kontekstis asjakohased, kuna vaidluse esemeks on kaebaja tööle määramine ja sellele järgnenud tööle minemisest keeldumised. Tööle minemast keeldus kaebaja töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 14 lg 5 p 4 alusel, kuna kaebajal valutab käsi ning tal on seda valus liigutada ning töötamisega seaks ta oma tervise ohtu. Ringkonnakohus märgib, et kui kaebajal on etteheiteid seetõttu, et talle ei ole soovitud operatsiooni teostatud, tuleb kaebajal pöörduda vastava hagiga maakohtusse. Vangla arsti sisuline tegevus on tervishoiuteenuse osutamine, mis ei allu halduskohtu kontrollile.
9.Kaebaja määrati tööle 18. mai 2015. a käskkirjaga nr 6-2/810 (tl 24). Tööle määramise käskkirjast nähtub, et selles on lähtutud arsti ettekirjutusest, mille kohaselt võib kaebaja töötada päevas kuni kaks tundi ning ei tohi tõsta raskusi üle 5 kg. Sellisele järeldusele on jõutud 3. märtsi 2015. a tõendis (tl 59). Ka kaebaja tervisekaardi väljavõttest (tl 82–89) nähtub, et ei esine meditsiinilist näidustust tööd mitte teha. Lisaks on tervisekaardi kohaselt kaebaja tervisele hinnanguid andnud arstid olnud teadlikud sellest, et 2013. a on kaebaja küünarnukile teostatud operatsioon. Nii enne konkreetset käskkirja kui ka pärast seda on kaebaja korduvalt väitnud, et teostatud operatsioon ei lase tal majandustöid teha. Samas ei ole kordagi leitud, et tööst vabastamiseks esineks meditsiinilist näidustust. Vastupidi, käskkirjast nähtub, et kaebaja tervislikku seisundit on tööle määramisel arvesse võetud ning tema tööaeg ja selle iseloom ei saa olla kuidagi tema käe tervislikku seisundit halvemuse suunas mõjutavad faktorid. Haldusasjas nr 3-15-2990 oli vaidluse sisuks samuti kaebaja tööle määramine ja sellest keeldumine. Nimetatud haldusasja materjalide hulgas on Ida-Tallinna Keskhaigla 23. novembri 2015. a vastus kaebaja päringule, kus mainitakse, et kaebajale paigaldatud implantaat otseselt elamist ei sega ning absoluutset näidustust implantaadi eemaldamiseks ei ole. Ühtlasi lisatakse, et nad ei saa anda hinnangut sellele, kas kaebajale on igasugune füüsiline töö vastunäidustatud või mitte, sest nad ei tea, milles see töö seisneb. Nendest seisukohtadest järeldub, et kaebaja saab ilmselt teha töid, mis on igapäevaelus tavapärased. Kahtlemata ei ole kaebaja majandustööle määramine eelnevalt nimetatud piiranguga selline, mida kaebaja teha ei saaks. Seega ei lähe vangla arstide seisukohad vastuollu Ida-Tallinna Keskhaigla kirjas märgituga, mistõttu on halduskohus õigesti leidnud, et nimetatud haigla kirurgile ei ole vaja teha järelepärimist. Seetõttu ei oleks pidanud tööle määramisele eelnevalt ära ootama seda, mil kaebaja käib täiendavatel uuringutel, läbib uue operatsiooni ja taastusravi. Eelnevalt esitatu valguses ei ole põhjendatud ka kaebaja väide, et hinnangu tema võimelisusele tööd teha saaks anda ainult operatsiooni teostanud kirurg.
10.22. juuni 2016. a distsiplinaarkaristuste määramise käskkirjas (tl 25–28) on kaebajat karistatud nelja erineva episoodi eest, mille kõigi sisuks on olnud tööle määramise käskkirja mittetäitmine. Kaebaja keeldus tööle minemast 22., 26. ja 28. mail ning 2. juunil 2015.
11.Kaebaja on väitnud, et talle anti korraldus tööle minna vaid ühekordselt, s.t uut korraldust pärast meditsiiniosakonnas läbivaatust ei järgnenud. Asjas esitatud materjalidest nähtub, et 22. mail 2015, mil kaebaja keeldus korraldust täitmast, andis valvur talle pärast seda, kui kaebaja tervislik seisund oli üle kontrollitud, uuesti korralduse asuda tööle. Kaebaja keeldus ka seejärel korraldusele allumast (22. mai 2015. a ettekanne
nr 6-20/2819-1, tl 45). Ringkonnakohtul puudub alus kahelda ettekandes kirjeldatu tõelevastavuses.
26.mail 2016 koostatud ettekandest nr 6-20/2892-1 (tl 48) nähtub, et kaebajale anti uuesti pärast seda korraldus, kui meditsiiniosakonna õde oli ta üle vaadanud ja leidnud, et tervislikku näidustust tööle mitte asuda ei esine. Seega on ka selle episoodi osas alusetu kaebaja väide, et teistkordselt talle korraldust tööle asuda ei antud. Kolmas tööst keeldumine leidis aset 28. mail 2015. Samal kuupäeval koostatud ettekandest (tl 51) nr 6-20/2950-1 ei nähtu, et valvur oleks pärast meditsiinilise kontrolli läbimist andnud uue korralduse tööle asuda. Ka pärast neljandat intsidenti 2. juunil 2015 ei nähtu selle kohta koostatud ettekandest nr 6-20/3066-1 (tl 54), et keeldumisele oleks järgnenud uus korraldus, kui selgus, et kaebajal siiski meditsiinilist näidustust ei esine. Samas on pärast distsiplinaarmenetlust
2.oktoobril ja 5. oktoobril 2015 koostatud selgitused, kust nähtub, et kahe viimati mainitud juhtumi puhul anti siiski ka korduv korraldus tööle asuda (tl 64p ja 65p).
12.Kaebaja leiab, et neile tõenditele ei saa tugineda, kuna need on koostatud pärast distsiplinaarkaristuste määramist. Ringkonnakohus leiab, et see asjaolu ei saa kaasa tuua viimati nimetatud episoodides karistuse määramise õigusvastatust. Asjas on tõendatud, et kaebajale anti korraldus tööle asuda, ta keeldus ning sellele järgnes kontroll meditsiiniosakonnas, kus mitte ühelgi juhul ei leitud, et kaebaja ei saaks tööd teha. „VangS § 67 lg 1 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele. VangS § 67 p 1 eesmärgiks on vältida kinnipeetava allumatust ja tagada vanglateenistuse ametniku korralduse täitmine ilma, et samal ajal toimuks vanglateenistuse ametniku ja kinnipeetava vahel vaidlus selle üle, kas korraldust tuleb täita või mitte. [...] Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas.“ (Riigikohtu halduskolleegiumi 1. märtsi 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-103-06, p 14 ja seal viidatud kohtupraktika; 29. septembri 2015. a otsus nr 3-3-2-2-15, p 18). Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud seega väidetav täiendav korralduse andmata jätmine kaasa tuua määratud distsiplinaarkaristuse õigusvastasust, sest kaebaja oli õigusvastaselt täitmata jätnud ka esimese korralduse. Seega piisas sisuliselt juba ühe korralduse täitmata jätmisest, et tuvastatud asjaolude pinnalt kaebajat distsiplinaarkorras karistada. Teisalt lisab ringkonnakohus, et võib olla usutav, et toonases menetluse dokumenteerimises võis tõesti valvuril ununeda kirja panemast asjaolu, et anti ka teine korraldus, kuna kahel varasemal korral oli uue korralduse andmine ettekandes kajastatud. Lisaks on käesoleva kaasuse asjaolud sellised, mis lubavad järeldada, et kaebaja pidi aru saama, et tal ei ole tööst keeldumiseks alust. Nimelt leidsid tööst keeldumised aset lühikese ajaperioodi jooksul, mille vältel kaebaja tervislik seisund püsis samasugusena.
13.Väide, mis puudutab töötervishoiu ja –ohutusnõuetest mittekinnipidamist, ei ole samuti põhjendatud. Nagu eelnevalt märgitud, on tööle määramise käskkirjas arvestatud sellega, et kaebaja saab töökohustusi täita teatud piirangutega. Samas ei erine kinnipeetava enda kambri koristamine suuresti üldkasutatavate ruumide koristamisest. Töö iseloom on valdavalt sama. Vangla on vastuses apellatsioonkaebusele märkinud, et tööriiete väljastamine toimub alles seejärel, kui isik reaalselt tööle asub. Seega ei olnudki vanglal kohustust kaebajale töövahendeid väljastada, sest kaebaja oli keeldunud vastavaid korraldusi täitmast.
14.Ringkonnakohus ei leia, et distsiplinaarkaristuste määramise käskkirja tühistamiseks annaks alust see, et menetlusse ei kaasatud tõlki. HMS § 21 lg 1 kohaselt kaasatakse menetlusosalise taotlusel asja menetlemisele tõlk, kui menetlusosaline ei valda keelt, milles asja menetletakse. Halduskohtu otsuses on märgitud, et menetluse käigus andis kaebaja nii eesti- kui venekeelseid selgitusi ega ole seejuures väitnud, et ei saanud mõnest menetlusdokumendist aru ja vajab seetõttu tõlki. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga ning märgib siinjuures, et ka käesolevas halduskohtumenetluses esitatud dokumendid on kaebaja koostanud eesti keeles.
15.Kaebaja hinnangul on talle määratud karistus ebaproportsionaalne. Oma väite esitamisel tugineb ta õiguskantsleri 5. oktoobri 2016. a seisukohale nr 6-1/161019/1604041 „Kartserikaristuse maksimaalne pikkus“, milles leitakse, et kartserikaristust tuleb kohaldada vaid kõige tõsisematel juhtudel, viimase abinõuna ja nii lühiajaliselt kui võimalik. Ühe kartserkaristuse pikkus ei tohiks täiskasvanutel ületada 14 ööpäeva. Ringkonnakohus võtab nimetatud seisukoha haldusasja materjalide hulka. Kaebajale määrati vaidlusaluse käskkirjaga kokku 28 ööpäevaks kartserisse paigutamine. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa pelgalt õiguskantsleri seisukohale ja seal viidatud CPT hinnangutele tuginedes väita, et hetkel oleks vangla karistust määrates õigusvastaselt toiminud ja valinud ülemäärase karistuse. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas (tl 25–27p) on vangla selgitanud, miks ta ei saa määrata leebemaid karistusi. Seega oli põhjendatud karistuse liigiks kartserikaristuse valimine, kuna kaebaja enda eelnev käitumine on näidanud, et tal on ennegi olnud probleeme õiguskuuleka käitumise järgimisega. Lisaks märgib ringkonnakohus, et hetkel kehtiv VangS § 63 lg 1 p 4 lubab kartserisse paigutada kuni 45 ööpäevaks. Õiguskantsleri seisukoht on hetkel vaid soovituslik ning see on suunatud Justiitsministeeriumile, et viimane kaaluks nimetatud sätte muutmist ning selle kooskõlla viimist CPT seisukohtadega antud küsimuses.
16.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa põhiseadusega vastuolus olevaks pidada asjaolu, et vangistusseaduses ei ole reguleeritud distsiplinaarmenetlusse tõlgi kaasamise küsimust. Seda reguleerib, nagu eelnevast nähtub, haldusmenetluse seadus, mis on vangistusseaduse suhtes üldseaduseks. Seega kuulub see kohaldamisele arvestades vangistusseaduse erisusi (VangS § 1 1 lg 1). Samuti ei riku õiguse üldpõhimõtteid asjaolu, et distsiplinaarmenetlust viib läbi ja distsiplinaarkaristuse määrab VangS § 64 lg-de 1 ja 4 alusel vanglateenistus. Nendest sätetest ei tulene piiranguid selle osas, kes konkreetselt vanglateenistuse ametnikest omab pädevust karistuse määramise ja menetluse läbiviimise osas. See aga ei muuda otsust langetatuks võimude lahususe põhimõtet rikkudes, sest reeglina langetab otsuse hoopis teine ametnik, kui see, kes rikkumise fikseeris ja ettekande, mis oli aluseks menetluse algatamiseks, koostas. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus algatamata põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse nimetatud sätete vastuolu osas põhiseadusega, kuna ringkonnakohtu hinnangul seda vastuolu ei esine.
17.Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb X.X.-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 26. novembri 2015. a otsus muutmata. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot (tl 115) jääb kaebaja enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ls 1).
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar
/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.