D.I. (I.) kaebus Maksu- ja Tolliameti 24.03.2015. a maksuotsuse nr 12.2-3/030338-3 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 11.04.2016. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
D.I. apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – D.I. , esindaja Sergei Desjatnikov Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet
RESOLUTSIOON
Jätta D.I. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11.04.2016. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 05.01.2017, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliameti (MTA) 24.03.2015. a maksuotsusega nr 12.2-3/030338-3 (tl 5-9p) määrati D.I. le tasumisele kuuluv impordimaksu maksusumma kokku 8089,57 eurot (tollimaks 1566,14 eurot, aktsiisimaks 4722,00 eurot ja käibemaks 1801,43 eurot). Maksuotsuse kohaselt
teostasid MTA tollikorralduse osakonna Lõuna liikuvkontrollitalituse ametnikud 04.06.2014 Valgamaal Sooru külas kontrolli sõidukile Mercedes-Benz, mida juhtis D.I. . Sõiduki kontrollil avastati ja peeti kinni Eesti Vabariigi maksumärkidega märgistamata sigaretid kokku 50 000 tk. Sigarettide müügipakkidel olid Vene Föderatsiooni maksumärgid. D.I. kinnitas oma ütlustega, et teostas sigarettide vedu Leedu Vabariigist Eesti Vabariiki ning pidi saama veo lõpuleviimisel tasu 45 eurot. Maksuhaldur tegi sellest järelduse, et D.I. oli võtnud teadlikult Eesti Vabariigi maksumärkidega märgistamata sigaretid oma valdusesse ja toimetas neid edasi. Nõukogu määruse (EMÜ) nr 2913/92, 12.10.1992, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (ÜTS) art 202 lg 1 kohaselt tekib tollivõlg, kui kaup, millelt tuleb tasuda impordimaks, tuuakse ebaseaduslikult ühenduse territooriumile. Ebaseaduslikult loetakse kaup tolliterritooriumile tooduks, kui isik ei järgi ÜTS artiklites 38-41 sätestatud eeskirju. Maksuhaldur märkis otsuses, et puuduvad tõendid, et kauba oleks ühenduse tolliterritooriumile sisse toonud D.I. , kuid on tõendid, et ta sellist kaupa, mis oli eelnevalt sisse toodud, valdas. ÜTS art 202 lg 3 kolmanda taande kohaselt on võlgnikuks ka isikud, kes ebaseaduslikult tolliterritooriumile toodud kauba omandasid või seda valdasid ja kes kauba omandamise või saamise ajal teadsid või oleksid pidanud teadma, et see on sisse toodud ebaseaduslikult.
2.D.I. esitas 22.04.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada MTA 24.03.2015. a maksuotsuse. Kaebaja leiab, et maksuotsus ei ole õiglane ning on vastuolus seadustega. Kaebaja arvates puudus tollivõla määramiseks õiguslik alus, sest tollivõlg oli lõppenud. Kaebaja leiab, et tema on ÜTS artikli 38 lg-s 2 sätestatud isik, kes on võtnud vastutuse kauba veo eest pärast kauba ühenduse tolliterritooriumile toomist ning ta on rikkunud ÜTS art-t 38. Kui rikutud on ÜTS art-t 38, siis on kauba toomine ebaseaduslik ÜTS artiklist 202 tulenevalt, mille kohaldamisel tähendab ebaseaduslik tolliterritooriumile toomine sissetoomist, millega rikutakse art-te 38-41 ja art 177 teise alapunkti nõudeid. Kaebaja ei nõustu maksuotsuses tehtud järeldusega, et tollivõlg ei ole lõppenud, kuna kaebaja võttis oma valdusesse tubakatooted, mis olid juba ebaseaduslikult sisse toodud ja aktsiisikauba (tubakatooted) konfiskeerimine ei lõpeta maksude tasumise kohustust. Kaebaja leiab, et selline ÜTSi tõlgendamine viib ebaõiglase tulemuseni, sest kui isik jääb vahele nö piiri peal või hiljem, siis tema suhtes tollivõlga ei kohaldata, aga kui isik jääb vahele juba liikmesriigi territooriumil, siis kuulub tollivõlg määramisele. Kaebaja on seisukohal, et maksuotsus ei ole ka selge ja põhjendatud.
3.Tartu Halduskohus jättis 11.04.2016. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus asus seisukohale, et kaebaja on ebaõigesti tõlgendanud ÜTS art 233 lg 1 punkti d. Halduskohus osundas Euroopa Kohtu 02.04.2009. a otsusele nr C-459/07, kus on öeldud, et ÜTS art 233 lg 1 punkti d tuleb tõlgendada kitsalt ning Euroopa Kohus leidis, et ühenduse tolliterritooriumile ÜTS art-tes 38-41 sätestatud formaalsusi täitmata toodud kaupade kinnipidamine, mis toimub väljaspool esimese tolliasutuse territooriumit ja leiab aset tegelikult juhuslikult, ei too kaasa tollivõla lõppemist ÜTS art 233 lg 1 punkti d mõttes. Halduskohus asus seisukohale, et käesolevas asjas kogutud tõendite kohaselt vastavad käesoleva kaasuse faktilised asjaolud Euroopa Kohtu menetluses olnud kaasuse asjaoludele, sest ka kaebaja juhitud sõiduk peatati juhusliku kontrollina käsitatava kontrolli käigus ning väljaspool Eesti Vabariigi esimese tolliasutuse tolliterritooriumit. Kaebaja tollivõlg ei lõppenud sigarettide konfiskeerimisega 15.12.2014. a kohtuvälise menetleja otsusega väärteoasja menetlemise raames ega ka hoiustamisega MTA 04.06.2014. a veoki läbivaatuse akti koostamise raames. Halduskohus tugines seejuures Euroopa Kohtu otsustes nr C-459/07 ja C-230/08 ÜTS art 233 lg 1 punktile d antud tõlgendusele, mille kohaselt ei hõlma see säte juhtumit, kus kaupa peetakse kinni
väljaspool esimese tolliasutuse territooriumit. Esimene tolliasutus oleks antud asjas olnud näiteks see Läti Vabariigi ja Eesti Vabariigi piiril asuv tolliasutus, mille kaudu kaebaja Leedust autot ostmast Eestisse naases. Seetõttu jäi kaebaja ÜTS art 202 lg 1 kohaselt tekkinud tollivõlg kaupade kinnipidamisel püsima. Seega on halduskohtu hinnangul täidetud ka käibemaksuseaduse (KMS) § 6 lg 1 punkti 6 koosseis, st tegemist on kauba impordiga. Halduskohus ei nõustunud kaebajaga, et maksuotsus on ebaproportsionaalne. Impordimaksu määramise põhjustanud kaebaja delikti toimumise kuupäevaks on 04.06.2014 ning selle kuupäeva seisuga arvutatakse ka kaebaja tollivõlg. Halduskohus leidis, et kaebaja pidi olema teadlik delikti toimepanemisest ning tema ütlused tollile kauba tema autosse saamise kohta ei ole eluliselt usutavad.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 11.04.2016. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning kaebuse rahuldada. Kaebaja leiab, et halduskohus on ebaõigesti tõlgendanud ÜTS art 233 lg 1 punkti d ning jääb kaebuses esitatud ÜTSi tõlgenduse juurde. Kaebaja leiab, et tollivõlg lõppes ÜTS art 233 lg 1 punkti d alusel. Kaup oli toodud ühenduse territooriumile ebaseaduslikult ÜTS art 202 lg 1 tähenduses. Kaebaja oli rikkunud ÜTS art-tes 38-41 sätestatud eeskirju, sest ta oli võtnud vastutuse kauba veo eest pärast kauba ühenduse tolliterritooriumile toomist, muuhulgas ümberlaadimise tulemusel, kuid ta ei toimetanud seda viivitamata tolli määratud asukohta. Kaebaja ei nõustu vastustaja järeldustega, et tollivõlg ei olnud lõppenud, kui kaebaja võttis oma valdusesse tubakatooted, mis olid juba ebaseaduslikult sisse toodud ja aktsiisikauba (tubakatooted) konfiskeerimine ei lõpeta maksude tasumise kohustust.
5.Vastustaja vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu. Kohtupraktika kohaselt on käesoleva asjaga sarnastes asjades tõlgendatud ÜTS art 233 lg 1 punkti d selliselt, nagu vaidlustatud maksuotsuses. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi alust, miks tema suhtes tuleks sarnaste asjaolude esinemisel ÜTS art 233 lg 1 punkti d tõlgendada teisiti. Kaebaja on tunnistanud, et rikkus ÜTS art-t 38. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et tollivõlg oli lõppenud. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et kaubad tulid nõuetekohaselt üle Euroopa Liidu tollipiiri ja läbisid tolliformaalsused. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja valduses oli ja võeti ära kokku 50 000 Vene Föderatsiooni maksumärkidega sigaretti. Sigarettidel puudusid Eesti või mõne teise liikmesriigi maksumärgid ning tegemist oli sigarettide ebatavalise kogusega tavatarbija jaoks. Vastustaja leiab, et maksuotsus on õiguspärane ning kaebaja ei ole tõendanud ka maksuhalduri ekslikkust maksusumma määramisel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ning Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsustes toodud põhjendustega ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud otsuste tühistamisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsustest ega ka asja materjalidest, et halduskohus kohaldas materiaalõiguse norme vääralt, hindas ebaõigesti olemasolevaid tõendeid või rikkus asja lahendades kohtumenetluse norme.
Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuste põhjendustega, ei pea ringkonnakohus HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks käesolevas otsuses halduskohtu põhjendusi korrata ja kõikidele, sisuliselt samadele kaebaja väidetele uuesti vastata.
7.Asjas ei ole vaidlust selle üle, et 04.06.2014 teostati kontroll Valgamaal sõidukile Mercedes-Benz registreerimisnumbriga XXXXXX , sõidukit juhtis D.I. . Sõiduki kontrollimisel avastati ja peeti kinni Eesti Vabariigi maksumärkidega märgistamata sigarette kokku 50 000 tk. Koostati ka veoki läbivaatuse akt nr 14-12.1-5/00/4262 ja sündmuse kohta algatati väärteomenetlus nr 930014001272. Kohtuvälise menetleja ehk MTA 15.12.2014. a otsuse nr 930014001272/8 alusel konfiskeeriti eelpoolnimetatud tubakatooted. Nimetatud otsust ei vaidlustatud ja see jõustus 31.12.2014. MTA algatas 04.06.2014 kontrolli käigus D.I. juhitud sõidukist Mercedes-Benz avastatud ja kinni peetud Eesti Vabariigi maksumärkidega märgistamata sigarettidelt tasumisele kuuluvate maksude osas maksude arvestamise ja tasumise õigsuse kontrolli 09.02.2015. a teatega, mis toimetati kaebajale kätte. 05.03.2015 koostas MTA kontrollakti nr 12.2-3/030338, mille p 8 kohaselt paluti maksukohustuslasel esitada eriarvamus või vastuväited 10 päeva jooksul kontrollakti kättesaamisest arvates. Maksukohustuslane eriarvamust ega vastuväiteid ei esitanud. 24.03.2015 koostas MTA vaidlusaluse maksuotsuse nr 12.2-3/030338-2, millega määras tasumisele kuuluva maksusumma suuruseks 8089,57 eurot. Maksuotsuse alusel vormistati 24.03.2015 tollideklaratsioon 15EE0001EE90691400.
8.Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohus kohaldas valesti materiaalõigust, s. o ÜTS art 233 lg 1 punkti d. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu ja leiab, et halduskohus on muuhulgas ka varasemat kohtupraktikat arvestades ÜTS art 233 punkti d õigesti kohaldanud. Halduskohus osundas igati põhjendatult ka Euroopa Kohtu 02.04.2009. a otsusele nr C-459/07, kus on öeldud, et ÜTS art 233 lg 1 punkti d tuleb tõlgendada kitsalt. Euroopa Kohus leidis samas veel, et ühenduse tolliterritooriumile ÜTS art-tes 38-41 sätestatud formaalsusi täitmata toodud kaupade kinnipidamine, mis toimub väljaspool esimese tolliasutuse territooriumit ja leiab aset tegelikult juhuslikult, ei too kaasa tollivõla lõppemist ÜTS art 233 lg 1 punkti d mõttes. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses toodud seisukohad ÜTS art 233 lg 1 punkti d tõlgendamise kohta on oma sisult arusaamatud ja vastuolus kehtiva kohtupraktikaga ning ka viidatud Euroopa Kohtu otsusega, mille p-s 32 on Euroopa Kohus väga selgelt öelnud, miks ei lõpe tollivõlg väljaspool tolliasutuse tsooni avastatud ja konfiskeeritud kauba puhul (erinevalt tollitsoonis avastatud ja konfiskeeritud kaubast). Euroopa Kohus viidatud lahendis toodud selgitus oli nimelt järgmine:“ Tuleb märkida, et ebaseaduslikult sissetoodud kaupade olemasolu ühenduse tolliterritooriumil toob iseenesest kaasa väga suure ohu, et need kaubad jõuavad lõpuks liikmesriikides vabasse ringlusse, ning kui need kaubad on ükskord väljunud tsoonist, kus asub esimene tolliasutus tolliterritooriumil, on ebatõenäoline, et toll avastab need pisteliste kontrollide käigus juhuslikult.“ Sama otsuse p 34 kohaselt:“ Sellest tuleneb, et ühenduse tolliterritooriumile tolliseadustiku artiklites 38–41 sätestatud formaalsusi täitmata toodud kaupade kinnipidamine, mis toimub väljaspool esimest tolliasutust sellel territooriumil ja leiab aset tegelikult juhuslikult, ei too kaasa tollivõla lõppemist tolliseadustiku artikli 233 esimese lõigu punkti d mõttes.“ Sama põhimõte on kohtutes juba varasemalt võetud ÜTS art 233 lg 1 punkti d tõlgendamisel ja kohandamisel aluseks ka teiste käesoleva asjaga sarnastes kohtuasjades (vt. näiteks
haldusasjades nr 3-13-1919, 3-15-2311 ja 3-15-1864 tehtud ja jõustunud lahendid). Seega puudub asjas igasugune alus rakendada kaebaja suhtes, erinevalt teistest sarnaste asjaolude esinemisel maksustatud isikutest, teistsugust ÜTS art 233 lg 1 punkti d tõlgendamist. Lisaks eeltoodule nähtub apellatsioonkaebusest, et kaebaja tunnistab, et rikkus ÜTS artiklit 38 - seega tuleb teda lugeda isikuks, kes rikkus ÜTS artiklites 38-41 sätestatud eeskirju, sest ÜTS art 38 lg 2 kohaselt vastutab isik, kes on võtnud vastutuse kauba veo eest pärast kauba ühenduse tolliterritooriumile toomist, muuhulgas ümberlaadimise tulemusel, ka sama artikli lõikes 1 ettenähtud kohustuse täitmise eest.
9.Eeltoodust tulenevalt pole alust nõustuda ka kaebaja väitega, et apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustest tulenevalt on tollivõlg lõppenud. Käesoleval juhul on maksustamine toimunud tulenevalt Nõukogu määrusest (EMÜ) nr 2913/92 12.oktoober 1992, millega kehtestati ÜTS. ÜTS artikkel 202 lg 1 punkti a kohaselt tekib tollivõlg siis, kui kaup, millelt tuleb tasuda imporditollimaks, tuuakse ebaseaduslikult ühenduse tolliterritooriumile. Ebaseaduslikult loetakse kaup tolliterritooriumile tooduks siis, kui isik ei järgi ÜTS artiklites 38-41 sätestatud eeskirju. D.I. ei ole ka ringkonnakohtule esitanud ühtegi tõendit, millisest nähtuks, et kaubad tulid nõuetekohaselt üle Euroopa Liidu tollipiiri ja läbisid tolliformaalsused. Eeltoodu pinnalt on õigustatud nii maksuhalduri kui ka halduskohtu järeldus, et sigaretid olid ühenduse tolliterritooriumile toimetatud ebaseaduslikult. Ka asjaolu, et Eestisse püütakse pidevalt toimetada ja toimetataksegi salasigarette, on samuti üldteada. Seega ei saanud ka D.I. le olla teadmata, et talle tundmatu isik tellis temalt just salasigarettide Eestisse toimetamise. ÜTS art 202 lg 3 kolmanda taande kohaselt on võlgnikud isikud, kes ebaseaduslikult tolliterritooriumile toodud kauba omandasid või seda valdasid ja kes kauba omandamise või saamise ajal teadsid või oleksid pidanud teadma, et see on sisse toodud ebaseaduslikult. ÜTS artikli 202 lg 3 kolmandas taandes toodud võlgniku staatuse määratlemisel ei ole oluline, kas isiku valduses olevat kaupa kavatsetakse kasutada oma tarbeks, müüa, ära kinkida või mõnel muul viisil üle anda, hoiustada jms. Nagu varasemalt juba märgitud, ei ole käesolevas asjas vaidlust selle üle, et D.I. valduses oli ja võeti MTA ametnike poolt ära kokku
000 tk Vene Föderatsiooni maksumärkidega sigaretti. Kuna kaebaja valdusest leiti märkimisväärses koguses Vene Föderatsiooni maksumärkidega sigarette, siis on alust eeldada, et need ei olnud ei Eestis ega ka mujal ühenduse tolliterritooriumil legaalselt tarbimisse lubatud. Sigarettidel puudusid Eesti (või mõne teise liikmesriigi) maksumärgid ning tegemist oli ka sigarettide ebatavalise kogusega tavatarbija jaoks. Kuigi kaebaja arvab endiselt, et kuna kaup oli juba enne D.I. valdusesse minekut ebaseaduslikult ühenduse tolliterritooriumile toodud, siis oli ka tollivõlg lõppenud, ei saa seda eelpooltoodust nähtuvalt väita, kuna ei esine ühtegi ÜTS artiklis 233 nimetatud alust ning D.I. puhul on tegemist isikuga, kes tema kinnipidamise hetkel valdas ühenduse tolliterritooriumile ebaseaduslikult toodud kaupa (ÜTS art 202 lg 3 kolmas taane).
10.MKS § 46 lg 2 kohaselt haldusakti adressaadi õigusi piiravad ja talle kohustusi panevad haldusaktid peavad olema kirjalikud ning põhjendatud. Sama paragrahvi lg 3 p 5 järgi peavad haldusaktis sisalduma haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus nii, et maksukohustuslasel oleks võimalik haldusaktiga tutvudes üheselt veenduda, millistel motiividel ja millest juhindudes on täiendavaks tasumiseks kuuluvad maksusummad määratud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vaidlustatud maksuotsus vastab ka neile nõuetele ning on igati seaduslik ja põhjendatud. Samuti on maksuhaldur järginud haldusmenetluse ja
maksumenetluse põhiprintsiipe. MKS § 150 lg 1 kohaselt lasub maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti ja sama on kinnitanud ka Riigikohtu halduskolleegiumi juba oma 20.06.2007. a lahendis nr 3-3-1-34-07 p-des 12 ja 13, milles märgitakse, et:“ Kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, siis läheb tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele. MKS § 150 lg 1 kohaselt lasub maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. /..../Kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad kahtlust maksukohustuslase andmete õigsuses ning on võimalik määrata tasumisele kuuluv maksusumma, siis peab maksukohustuslane tõendama maksuhalduri ekslikkust maksusumma määramisel.“ Käesolevas asjas ei ole kaebaja millegagi tõendanud maksuhalduri ekslikkust maksusumma määramisel vaidlusaluse, 24.03.2015. a otsusega.
Einar Vene
Tanel Saar
Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.