Otsuse avalikult teatavaks 21. detsember 2016, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-15-3129
Haldusasi
H.M.i kaebus Tallinna Vangla 23.10.2015 käskkirja nr 5-2/1374 ja Tallinna Vangla 25.11.2015 vaideotsuse nr 5-15/15/30359-2 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja – H.M. Vastustaja – Tallinna Vangla
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta H.M.i kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20. jaanuaril 2017. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tallinna Vanglas läbiviidud distsiplinaarmenetluse tulemusena karistati kinnipeetav H.M.it Tallinna Vangla 23.10.2015 käskkirjaga nr 5-2/1374 Tallinna Vangla kodukorra p 1.12.12 rikkumise eest ühe lühiajalise kokkusaamise keelamisega.
2.H.M. esitas 26.10.2015 Tallinna Vanglale vaide Tallinna Vangla 23.10.2015 käskkirjale nr 5-2/1374, milles taotles selle kehtetuks tunnistamist. Tallinna Vangla üksuse juht 25.11.2015 vaideotsusega nr 5-15/15/30359-2 jättis vaide rahuldamata.
3.26.10.2015 esitas H.M. Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, millega soovis Tallinna Vangla 23.10.2015 käskkirja nr 5-2/1374 kehtivuse peatamist. Tallinna Halduskohus jättis 04.11.2015 kohtumäärusega haldusasjas 3-15-2667 H.M.i esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. H.M. esitas 09.11.2015 määruskaebuse halduskohtu 04.11.2015 määruse punkti 2 tühistamiseks ja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamiseks. Tallinna Ringkonnakohus 11.11.2015 määrusega haldusasjas 3-15-2667 rahuldas H.M.i määruskaebuse, tühistas Tallinna Halduskohtu 04.11.2015 määruse resolutsiooni punkti 2 ja tegi selles osas uue määruse, millega peatas esialgse õiguskaitse korras Tallinna Vangla 23.10.2015 käskkirja nr 5-2/1374 kehtivuse.
4.15.12.2015 saabus Tallinna Halduskohtule H.M.i kaebus Tallinna Vangla 23.10.2015 käskkirja nr 5-2/1374 ja Tallinna Vangla 25.11.2015 vaideotsuse nr 5-15/15/30359-2 tühistamiseks. Kohus võttis kaebuse oma 17.12.2015 määrusega menetlusse. 28.11.2016 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ja määras menetlusosalistele menetlustähtajad.
KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
4.Kaebuse esitaja palub tühistada Tallinna Vangla 23.10.2015 käskkirja nr 5-2/1374 ja Tallinna Vangla 25.11.2015 vaideotsuse nr 5-15/15/30359-2 alljärgnevatel põhjustel.
4.1.Kaebaja selgitab esmalt, et on alates 14.08.2015 kinnipeetav M. R. esindaja volituse alusel, kes on heaks kiitnud kõik kaebaja tehingud ja toimingud. Kaebaja kasutas tema kõnekaarti saatmaks e-mail teabe- ja uurimisosakonda M. R. esindajana. Kaebaja tegutses M. R. nimel ning e-maili saatmine oli vajalik M. R. õiguste kaitseks. Peale emaili saatmist tuli sektsiooni vastav ametnik ning kaebaja sai rääkida esindatavaga seonduvast. Kaebaja viitab TsÜS § 117 ja HMS § 13 ja § 21 ning märgib, et M. R. oli õigus kasutada esindajat haldusmenetluses.
4.2.Teiseks toob kaebaja välja, et Tallinna Vangla Kodukorra p 1.12.12 tuleneb, et kinnipeetaval on keelatud kasutada helistamiseks teisele kinnipeetavale kuuluvat telefonikaarti. Kaebaja ei helistanud, vaid saatis e-maili aadressile [email protected] . Kaebaja ja tema esindatava vahel ei tekkinud ka mingeid võlasuhteid, kuna M. R. kiitis kõik tehingud heaks. Lisaks ei arvestanud vastustaja distsiplinaarkaristuse määramisel seda, et ka kaebaja ise pani M. R. arvele raha.
4.3.Kaebaja leiab, et tegi tehingu M. R. nimel (saatis e-maili) ja ühestki seadusest ei tulene keeldu ega vastuolu. Tallinna Vangla kodukord läheb vastuollu HMS § 13 ja § 21 ja samuti tsiviilseadustiku üldosa seadusega.
4.4.Kaebaja leiab, et määratud karistus on ilmselgelt ebaproportsionaalne ja eesmärgipäratu, kuna keelatud on helistamine, kuid kaebaja ei helistanud, vaid saatis e-maili teise kinnipeetava kõnekaardiga. Kohtupraktikas on öeldud, et seadusele ei saa omistada sellist regulatsiooni,
mida seaduses kirjas ei ole. Antud juhul ei ole kodukorras kirjas, et e-maili ei tohiks saata. Kaebaja ei teadnud, et ta ei tohi seda teha. Kaebaja palub vaidlustatud käskkiri ja selle suhtes tehtud vaideotsus tühistada ilmselge süüteokoosseisu puudumise tõttu.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastustaja kaebusega ei nõustu ning palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja leiab, et vaidlustatud käskkiri ja vaideotsus on õiguspärased alljärgnevatel põhjustel.
5.1.TsÜS § 115 lg-st 1 tulenevalt võib tehingu teha esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse kommenteeritud väljaande § 115 kommetaaridest nähtub, et esindamine eeldab, et esindaja väljendaks tehingu tegemisel (st tehingu tegemiseks vajalike tahteavalduste tegemisel), et ta ei tegutse enda nimel, vaid teeb tehingu teise isiku (esindatava) nimel. Kui tehing ei ole tehtud esindatava nimel, ei ole võimalik ka selle kehtima hakkamine esindatava suhtes, isegi kui esindatav tehingu heaks kiidab. Distsiplinaarmenetluse protokollis on välja toodud, et helistades teabe- ja uurimisosakonna spetsialist T. Tüllile, ei tutvustanud kaebaja ennast kaaskinnipeetav M. R. esindajana. Eeltoodust tulenevalt ei saa antud juhul lugeda, et kaebaja oleks üleüldse tegutsenud telefonikõnet teostades M. R. esindajana.
5.2.Samas puudub käesoleval juhul vaidlus selle üle, et kinnipeetav M. R. on 14.08.2015 esitanud Tallinna Vanglale volikirja, milles volitab H.M.it ennast esindama (tl 31).
5.3.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 13 lg 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus kasutada haldusmenetluses esindajat. Esindaja võib esindada menetlusosalist kõigis menetlustoimingutes, mida seadusest tulenevalt ei pea menetlusosaline tegema isiklikult. Sama paragrahvi lõikest 3 tulenevalt kohaldatakse haldusmenetluses esindusele tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätteid. TsÜS § 117 lg 1 sätestab, et esindusõigus on õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel. TsÜS § 116 lg 1 kohaselt võib esindaja tehingu teha otseselt esindatava nimel, samuti võib tehingu tegemine esindatava nimel tuleneda tehingu tegemisega seotud asjaoludest.
5.4.Vastustaja leiab, et distsiplinaarmenetluse käigus ei ole kahtluse alla seatud kaebaja õigust olla kaaskinnipeetava esindaja ning TsÜS § 116 alusel teostada tehinguid otseselt esindatava nimel.
5.5.Küll aga on vastustaja seisukohal, et esinduse raames ei ole isikutel õigust kõrvale kalduda õigusaktides sätestatud normidest ja neis sätestatud kohustustest. VangS § 28 lg-st 2 tulenevalt toimub telefoni kasutamine kinnipeetava kulul. Antud juhul helistas kaebaja aga kaaskinnipeetava kulul, kuna kasutas tema kõnekaarti. Kodukorra punkt 1.12.12 keelab kinnipeetavale vanglas helistamiseks kasutada teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaardinumbrit, mida kaebaja aga antud juhul tegi. Teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaardi kasutamine on vastuolus kehtiva õiguskorraga. Vangla ei ole sekkunud esindaja ja esindatavate omavahelistesse suhetesse, vaid järgib õigusaktide korrektset täitmist. Kuigi kaebaja poolt esindatav kinnipeetav on esitanud volituse, millega volitab H.M.it esindama teda kõikides tehingutes ja toimingutes, ei saa sellise nõusolekuga välistada õigusnormis sätestatud kohustuse täitmist ja põhjendada selle rikkumist.
5.6.Vangla sisekorraeeskiri (VSKE) § 51 lg 1 sätestab, et kinnipeetav võib kasutada talle helistamiseks ettenähtud kohakindlat või teisaldatavat telefoni ning talle vanglateenistuse poolt väljastatud telefonikaarti.
5.7.Vanglal on kohustus tagada järelevalve ja teatav kontroll kinnipeetavate ja nende suhtlusringkondade üle, tagamaks vangla sisekorrareeglite järgimine ja üldine julgeolek
(VangS § 66 lg 1). VangS § 29 lg 21 tulenevalt kontrollib vanglateenistus, kellega kinnipeetav telefoni teel suhtleb või kirjavahetust peab. Kinnipidamisasutuses on põhjendatud kehtestada ranged reeglid, mis aitavad tagada efektiivset järelevalve korraldust vanglas. Üheks selliseks meetmeks on, et igale kinnipeetavale väljastatakse isiklikud kõnekaardinumbrid, millega on võimalik telefonikõnesid teostada. Muuhulgas peab kinnipeetav esitama VSKE § 511 lg 1 alusel vanglateenistusele registreerimiseks kõik telefoninumbrid ja numbrit kastava isiku nime, kellele ta soovib helistada. Julgeoleku ja järelevalve korraldamise eesmärkide täitmiseks on vajalik, et vanglal oleks muuhulgas ülevaade ning võimalik teostada kontrolli selle üle, kellele kinnipeetavad helistavad, välistamaks kriminaalsete kontaktide säilimist (VangS § 29 lg 21). Seega ei ole mõeldav, et kinnipeetavad saaksid kasutada teisele kinnipeetavale isiklikuks kasutamiseks väljastatud kõnekaardinumbrit.
5.8.Riigikohtu halduskolleegium leidis 31.10.2007 otsuses nr 3-3-1-54-07, et vanglal peab olema võimalus tuvastada, kas kinnipeetava isiku graafikuväline helistamine on ikka toimunud isikutele, kellele helistamist vangistusseadust reguleerivate õigusaktide kohaselt vangla piirata ei tohi. VangS § 28 lg 3 annab vangla direktorile õiguse piirata kinnipeetava õigust kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Vanglal ei oleks seda ülesannet võimalik efektiivselt täita, kui vanglaametnikel puuduks õigus kontrollida, kellega kinnipeetav telefoni teel suhtleb (Riigikohtu halduskolleegiumi 01.03.2007 otsus nr 3-3-1-103-06).
5.9.Asjaolu, et kaebaja on M. R. kõnekaardile raha laadinud, käesolevas asjas tähtsust ei oma. Nimelt ei pea kinnipeetav tasuma kõne eest ainult oma arvel oleva rahaga, vaid ka muud isikud saavad kinnipeetavate telefonikaartidele raha juurde laadida. Kõnekaart on ikkagi seotud kinnipeetavaga, kellele see vanglateenistuse poolt väljastatud on. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 13.07.2004 määruse nr 246 „Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri asutamine ja registri pidamise põhimäärus“ § 13 lg 1 p-le 82 kantakse kinnipeetava kohta kinnipeeturegistrisse üldandmetena tema telefonikaardi number ning seega on iga kõnekaart seotud kindla kinnipeetavaga. Lisaks ei tulene vastustaja hinnangul esindajale õigusaktidest täiendavaid õigusi esindatava huvide kaitsmiseks esindatava finantseeringust, sealhulgas õigust helistada esindatava kulul. Esindajal on õigus esitada esindatavale esinduskuludeks arve, mille esindatav on kohustatud tasuma.
5.10.Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga. et tegemist polnud helistamise, vaid e-kirja saatmisega. Kaebaja distsipliinirikkumine fikseeriti 25.09.2015 ettekandega nr 2614, mille kohaselt 25.09.2015 kell 13:50 saabus telefoninumbrilt xxxxxxxxx helisõnum Tallinna Vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti T. Tülli meiliaadressile. Eelnimetatud numbriga telefonikaart kuulub kinnipeetav M. R.le. Helisõnumist on tuvastatav, et kõne teeb kaebaja. Selleks, et kasutada Elioni Sõnumikeskuse teenust, tuleb helistada telefoninumbrile 611 9912, mida antud juhul ka tehti. Olenemata teenuse sisust oli tegemist helistamisega eelnimetatud telefoninumbrile.
5.11.Tulenevalt VangS § 63 lg-st 1 on distsiplinaarkaristuse määramise näol tegemist vanglateenistuse poolse kaalutlusotsusega, kuna sätestab, et käesoleva seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristust. Distsiplinaarkaristuse määramisel arvestatakse distsipliinirikkumiste raskust ja laadi, kinnipeetava varasemat distsiplinaarkorras karistatust, vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada teda õiguskuulekalt käituma. Vanglateenistus on kaebaja suhtes läbi viinud distsiplinaarmenetluse ja selgitanud välja distsipliinirikkumise asjaolud (VangS § 64 lg 1) ning leidnud, et kaebaja pani toime distsipliinirikkumise, mistõttu tuleb kaebajat distsiplinaarkorras karistada. Võttes arvesse
rikkumise asjaolusid ja raskust, on kinnipeetava karistamine põhjendatud, sest kinnipeetav on rikkunud vangla sisekorraeeskirju, mistõttu on vanglal kohustus sellele reageerida eesmärgiga tagada vanglas kord ja anda märku, et sisekorraeeskirjade vastane käitumine vanglas ei ole aktsepteeritav ja on karistatav. Lisaks võeti arvesse, et kaebajal on mitu kehtivat distsiplinaarkaristust, mistõttu tuleb kinnipeetavat distsiplinaarkorras mõjutada. Proportsionaalsuse põhimõte tuleneb PS § 11 teisest lausest, mille kohaselt meede on proportsionaalne, kui see on sobiv, vajalik ja mõõdukas. Kuna isiku süü on teo toimepanemisel tõendatud, on kinnipeetava distsiplinaarkorras vastutusele võtmine põhjendatud, seega ka karistuse määramine sobiv. Vastustaja hinnangul ei ole ühe lühiajalise kokkusaamise keelamisega sekkutud kaebaja õigustesse liiga ulatuslikult ega intensiivselt. Samas on määratud karistus proportsionaalne õigusrikkumisega ja võib olla piisavalt tõhus hoidmaks ära uusi distsipliinirikkumisi kinnipeetava poolt ning seeläbi teeks kaebaja karistusest ka vajalikud järeldused ning sunniks ennast alluma õigusnormiga ettekirjutatud kohustusele. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et kaebajale määratud distsiplinaarkaristus on proportsionaalne toimepandud rikkumisega. Haldusorganil on kinnipeetavate distsiplinaarkorras karistamisel lai kaalutlusruum. Vaidlustatud käskkirjas on põhjendatud karistuse faktilist ja õiguslikku alust, samuti seda, miks kaebajat oli vaja distsiplinaarkorras karistada ja miks sobivaks karistuseks peeti just ühe lühiajalise kokkusaamise keelamist.
5.12.Tallinna Vangla on seisukohal, et vaidemenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla üksuse juhi 25.11.2015 vaideotsuse nr 515/15/30359-2 on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ning sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. Eeltoodust tulenevalt on vaidlustatav vaideotsus õiguspärane.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Käesolevas asjas on vaidlus kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse üle. Vaidlustatud käskkirjaga on karistus määratud vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 punkti 2 ja § 64 lõike 4 alusel ning kaebajat karistati Tallinna Vangla direktori 31.03.2013 käskkirja „Tallinna Vangla kodukord“ (Kodukord) p 1.12.12 rikkumise eest. Vaidlustatud käskkirja kohaselt seisnes kaebaja distsipliinirikkumine selles, et kinnipeetav kasutas 25.09.2015 helistamiseks kinnipeetav M. R.le kuuluvat kõnekaarti nr xxxxxxxxx (tl 6-7 pöördel).
6.1.Kaebaja distsipliinirikkumise kohta koostas kolmanda üksuse juht Kirsika Hanimägi 25.09.2015 ettekande nr 2614 (tl 24). Ettekande kohaselt saabus 25.09.2015 kell 13:30 Tallinna Vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti Tenno Tülli e-posti aadressile kinnipeetava M. R.le kuuluvalt telefonikaardilt häälsõnum kinnipeetav H.M.ilt. Helisõnumis on tuvastatav, et kõne teeb kinnipeetav H.M.. Kinnipeetav tutvustab end ees- ja perekonnanime pidi. Kinnipeetav H.M.i telefonikaardi number on xxxxxxx.
6.2.Distsiplinaarmenetluse käigus on kaebaja 02.10.2015 kirjutatud seletuskirjas rikkumise omaks võtnud (tl 25-26 pöördel, lk 3-4). Seega ei eita kaebaja rikkumise toimepanemist, vaid põhjendab seda läbi õigusaktide tõlgendamise ja leiab, et Kodukorra rikkumist õigustab asjaolu, et ta on kaaskinnipeetav M. R. esindaja ning ta soovis vestelda vanglaametnikuga kaitsmaks M. R. huve, mistõttu on kaaskinnipeetava telefonikaardi kasutamine kaebaja hinnangul lubatav. Vastustaja kaebaja väidetega ei nõustu.
6.3.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja suhtes on läbi viidud distsiplinaarmenetlus, kaebajat on teavitatud menetluse algatamisest (tl 27, lk 1), menetluse käik on protokollitud (tl 29-30 pöördel), kaebajale anti võimalus anda omapoolseid seletusi ning esitada vastuväiteid
distsiplinaarmenetluse protokollile (tl 25-26 pöördel). Seega on kaebajale olnud tagatud ka piisav võimalus olla ära kuulatud. Vaidlust ei ole ka selles, et karistus on määratud ettenähtud tähtaja piires pädeva isiku poolt. Menetluse läbiviija on kogunud asjas täiendavaid tõendeid sh on küsiti Tenno Tülli käest ettekande nr 2614 täpsustamiseks lisaütlusi, kus viimane kinnitas, et sõnumis ei esitlenud kinnipeetav ennast esindajana, samuti ei esitanud konkreetseid pöördumisi või küsimusi. Samuti on kontrollitud videosalvestust (tl 27 pöördel-28). Pooled ei vaidle ka selle üle, et kaebaja on tutvunud vangistusalaste õigusaktidega Kodukorraga (tl 41).
6.4.VangS § 67 punkti 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. VangS § 28 kohaselt on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub kinnipeetava kulul. Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra ja seletuskirja kinnitamine“ (Kodukord) punkti 1.12.12 kohaselt on kinnipeetaval vanglas keelatud kasutada helistamiseks teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaardinumbrit. Kodukorra seletuskirjas on nimetatud punkti osas märgitud, et kuna telefoni kasutamine toimub kinnipeetava kulul, tekitab teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaardi kasutamine helistamist tegelikult mitteteostanud kinnipeetavale põhjendamatut kulu. Selline tegevus võib tekitada võlasuhteid ja kinnipeetavate vahelisi intriige. Samuti ei ole vanglal sel juhul võimalik teostada tõhusat kontrolli kinnipeetava helistamiste üle, milleks kohustab vangistusseaduse § 29 lõige 21 . Vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 51 lg 1 esimene lause sätestab, et kinnipeetav võib kasutada talle helistamiseks ettenähtud kohakindlat või teisaldatavat telefoni ning talle vanglateenistuse poolt väljastatud telefonikaarti. Tulenevalt VangS § 63 lg-st 1 on antud seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale lubatud kohaldada distsiplinaarkaristusi, milleks on: 1) noomitus; 2) ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; 3) töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; 4) kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks.
6.5.Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole sisulist vaidlust selles, et kaebuse esitaja kasutas M. R.le kuuluvat telefonikaarti, saates vangla telefonilt helistades helisõnumi vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialist Tenno Tülli meiliaadressile. Eeltoodu on tõendamist leidnud eelkõige eelpool viidatud ettekandega nr 2614, samuti kaebaja enda selgitustega ning asjas täiendavalt kogutud tõenditega.
6.6.Küll aga on vaidlus selles, kas asjaolu, et kaebaja oli M. R. esindaja haldusmenetluses, muudab teise isiku kõnekaardi kastumise õiguspäraseks. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas e-maili saatmine on võrdsustatav Kodukorras sätestatud helistamisega, kuivõrd Kodukord sätestab üksnes helistamise keelu.
6.6.1.Kohus leiab, et kaebuse esitaja väited sellest nagu välistaks asjaolu, et kaebaja oli M. R. esindaja Kodukorra rikkumise, on põhjendamatud. Kohus sellise kaebaja käsitlusega ei nõustu. Kaebaja on kinnipeetav, kes on allutatud seaduses ja selle alusel antud alamates õigusaktides toodud piirangutele (vt VangS § 41). Seega kehtivad tema suhtes ka esindusõiguslikus suhtes olles kõik vangistusalased piirangud, mida tal tuleb esindades arvestada. Ühestki õigusaktist ei
tulene siinkohal erandit, mis võimaldaks asuda teistsugusele seisukohale. Sellist erandit ei tulene ka kaebaja poolt viidatud TsÜS § 117, mis sätestab, et esindusõigus on õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel (lg 1) ja esindusõiguse võib anda tehinguga (volitus) või see võib tuleneda seadusest (seadusjärgne esindusõigus) (lg 2). Käesoleval juhul oli kaebajale antud esindusõigus volituse alusel. See ei muuda aga fakti, et kaebaja on kinnipeetav, kes peab alluma vanglas kehtestatud korrale sh järgima Kodukorras sätestatut. Kaebaja seda ei teinud, millest tulenevalt oli põhjendatud kaebaja karistamine distsiplinaarkorras. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et Kodukorra p 1.12.12. on vastuolus HMS § 13 ja § 21 ja tsiviilseadustiku üldosa seadusega. Asjaolu, et haldusmenetluses võib üks kinnipeetav esindada teist kinnipeetavat (sh tõlkimise eesmärgil), ei tähenda, et sellise esindamisega kaasnevad kinnipeetavast esindajale suuremad õigused, kui seda võimaldavad vangistusalased õigusaktid. Sellist regulatsiooni ega ka põhimõtet ei tulene ühestki õigusaktist ning kaebaja teistsugune arusaam (tõlgendus) ei ole kooskõlas ei seaduse sätte ega mõttega.
6.6.2.Mis puudutab kaebaja väidet, et kaebaja üldse ei helistanudki teise kinnipeetava kõnekaardiga, vaid saatis e-maili, millest tulenevalt ei saa kaebajat karistada Kodukorra p 1.12.12 rikkumise eest, siis leiab kohus, et ka nimetatud väide ei ole õige. Kohus on seisukohal, et esiteks on vastustaja selgitanud ning kaebaja ei ole seda ka kuidagi ümber lükanud, et selleks, et kasutada Elioni Sõnumikeskuse teenust, tuleb helistada telefoninumbrile 611 9912, mida antud juhul ka tehti. Olenemata teenuse sisust oli tegemist helistamisega eelnimetatud telefoninumbrile. Järelikult kasutas kaebaja M. R. kõnekaarti helistamiseks Elioni Sõnumikeskuse numbrile jätmaks Tallinna Vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti T. Tülli meiliaadressile teade. Seega rikkus kaebaja Kodukorra p 1.12.12, mis keelab otsesõnu helistamise teise kinnipeetava kõnekaardiga. Asjaolu, et kaebaja helistas M. R. esindajana ning lisaks sellele oli veel ise laadinud tema arvele raha, toimunud helistamise fakti ei muuda.
6.6.3.Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditega kinnitust leidnud Kodukorra p 1.12.12. süüline rikkumine.
6.7.Vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri (tl 6-7 pöördel) vastab kohtu hinnangul õiguspärase kaalutlusõigusel põhineva haldusakti nõuetele (HMS § 54 ja § 56 lg 3). Käskkiri sisaldab nii viiteid õiguslikele kui ka faktilistele asjaoludele ning asjakohaseid kaalutlusi nii karistamise vajalikkuse kui ka karistuse valiku kohta. Kohus leiab, et karistus on proportsionaalne. Karistuse valiku juures on vastustaja arvestanud kohtu arvates õiguspäraselt varasemaid kehtivat distsiplinaarkaristust, aga ka teo iseloomu ja võimalust mõjutada kinnipeetavat õiguskuulekalt käituma. Vastustaja on analüüsinud, et noomitus ei oleks piisavalt motiveeriv suunamaks kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele, kuna kinnipeetaval on kehtiv distsiplinaarkaristus (noomitus), millest ta ei ole õigeid järeldusi teinud ja pani toime uue distsiplinaarrikkumise. Ka raadio või muu elektriseadme keelamine ei oleks piisavalt motiveeriv suunamaks kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele, sest kinnipeetaval on juba kehtiv distsiplinaarkaristus (20 päevaks raadio kasutamise keelamine), millest ta ei ole õigeid järeldusi teinud ja pani toime uue distsiplinaarrikkumise. Pikaajalise kokkusaamise keelamist ei ole vastustaja samuti sobivaks pidanud, kuna see ei ole piisavalt mõjuv. Kartserisse paigutamist hindas vastustaja liialt rangeks arvestades rikkumise iseloomu. Vastustajal on karistuse valikul, milline karistus oma eesmärki just konkreetse teo ja isiku puhul kõige paremini teenib, kaalutlusõigus, mida kohtu hinnangul on praegusel juhul õiguspäraselt kasutatud. Vastustaja on karistuse valikut põhjendanud ning esitanud asjakohased kaalutlused,
määratud karistust ei ole põhjust pidada teo iseloomu ja varasemat karistatust arvestades ülemääraseks.
7.Kokkuvõtvalt nõustub kohus Tallinna Vanglaga ja leiab, et distsiplinaarmenetluse käigus on tõendamist leidnud, et H.M. pani 25.09.2015 toime distsipliinirikkumise, mille eest võis teda karistada distsiplinaarkorras. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla 25.10.2015 käskkiri nr 5-2/1374 on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ja sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. Kuivõrd vaidlustatud käskkiri on õiguspärane, siis on õiguspärane ka selle suhtes tehtud Tallinna Vangla 25.11.2015 vaideotsuse nr 515/15/30359-2. Kohus nõustub lisaks eelpool märgitule ka vaidlustatud käskkirjas ning selle suhtes tehtud vaideotsuses toodud põhjendustega ning Tallinna Vangla seisukohtadega, mis on esitatud vastuseks käesolevale kaebusele ega pea vastavaid väited l HKMS § 165 lg 2ähtudes vajalikuks täiendavalt üle korrata. Eelnevat arvestades tuleb kaebus jätta rahuldamata.
8.Vastavalt HKMS § 108 lg kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud, siis tuleb menetluskulud jätta poolte enda kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.