MTÜ Jahimeeste klubi ja MTÜ Punasoo jahipiirkond kaebus Keskkonnaameti peadirektori 19.05.2015 käskkirjade nr 14.1/15/233 ja nr 1-4.1/15/234 tühistamiseks ning Keskkonnaameti kohustamiseks vaadata uuesti läbi kaebajate taotlus moodustada Rakvere-Rannapungerja maantee lõunapoolsest osast uus jahipiirkond
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja 1 – MTÜ Jahimeeste klubi, seaduslik esindaja Veiko Rosi Kaebuse esitaja 2 – MTÜ Punasoo jahipiirkond Kaebuse esitajate esindaja vandeadvokaat Rait Sarjas Vastustaja – Keskkonnaamet, esindajad Ivar Omler ja Kristiina Jääger Kolmas isik 1 – MTÜ Linnuküti Jahiühing (registrikood 80180418), esindaja Ago Veskilt Kolmas isik 2 – MTÜ Tudu Jahiühistu (registrikood 80145273), esindaja Koit Kärner
Asja läbivaatamise vorm
Kohtuistung 30.11.2016, Tallinnas
Resolutsioon
Jätta MTÜ Jahimeeste klubi ja MTÜ Punasoo jahipiirkond kaebused rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.01.2017. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem
kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Keskkonnaameti peadirektori 19.05.2015 käskkirjaga nr 1-4.1/15/233 „Kasutusse andmata jahipiirkonna osaline liitmine Muuga jahipiirkonnaga ja Muuga jahipiirkonna piiri muutmine“ otsustati liita Muuga jahipiirkonnaga kasutusse andmata jahipiirkonna osa 3553 ha, pärast mida on Muuga jahipiirkonna ja jahimaa pindalaks 9433 ha. Keskkonnaameti peadirektori 19.05.2015 käskkirjaga nr 1-4.1/15/234 „Kasutusse andmata jahipiirkonna osaline liitmine Tudu jahipiirkonnaga ja Tudu jahipiirkonna piiri muutmine“ otsustati liita Tudu jahipiirkonnaga kasutusse andmata jahipiirkonna osa 9809 ha, pärast mida on Tudu jahipiirkonna ja jahimaa pindalaks 15599 ha. MTÜ Jahimeeste klubi ja MTÜ Punasoo jahipiirkond esitasid käskkirjadele vaide. 29.07.2015 vaideotsusega jäeti vaided rahuldamata
2.28.08.2015 esitasid MTÜ Jahimeeste klubi ja MTÜ Punasoo jahipiirkond Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti peadirektori 19.05.2015 käskkirjade nr 1-4.1/15/233 ja nr 1-4.1/15/234 tühistamiseks ning Keskkonnaameti kohustamiseks vaadata uuesti läbi kaebajate taotlus moodustada Rakvere-Rannapungerja maantee lõunapoolsest osast uus jahipiirkond.
3.09.09.2015 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. Asjas toimus kohtuistung 30.11.2016 (protokoll tl 145-146).
KAEBUSE ESITAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED
4.Kaebajad paluvad Keskkonnaameti (KeA) peadirektori 19.05.2015 käskkirjad nr 1-4.1/15/233 ja nr 1-4.1/15/234 tühistada ning kohustada Keskkonnaametit vaadata uuesti läbi kaebajate taotlus moodustada Rakvere-Rannapungerja maantee lõunapoolsest osast uus jahipiirkond.
4.1.Kaebajad selgitavad, et vastustaja on vaidlustatud otsusega piiranud kaebajate liikmete õigust vabale eneseteostusele. Mõlemad kaebajad esindavad oma liikmete huve ning kuna jahiseaduse (JahiS) § 14 lg 2 p 1 kohaselt ei väljastata jahipiirkonna kasutusõiguse luba füüsilisele isikule, on kaebajateks antud juhul just MTÜ Jahimeeste Klubi ja MTÜ Punasoo jahipiirkond.
4.2.Kaebajad leiavad, et vaidlustatud käskkirjad tuleb tühistada, sest need on kõigepealt vastuolus jahiseaduse ja jahinduse Arengukavaga. Kaebajad osutavad keskkonnaministri 23.08.2008 käskkirjale nr 1323 ja sellega kinnitatud „Jahinduse Arengukava aastateks 2008-2013“ (edaspidi Arengukava) ja märgivad, et Arengukava eesmärgiks on (kolmas etapp) RMK poolt hallatavate riigi maadel asuvate jahipiirkondade eraõiguslike jahindusorganisatsioonide kasutusse andmine,
mitte aga olemasolevate jahipiirkondade piiride muutmine (vt Arengukava lk 11, lk 3, lk 6 ja lk 7). Kaebajad leiavad, et isegi kui lugeda põhjendatuks Anguse jahipiirkonna reorganiseerimisel lähtuda Arengukavast, ei ole Keskkonnameti tegevus kooskõlas Arengukavas antud juhiste ja suunistega. Kaebajad selgitavad, et KeA viitab JahiS §-st 5 tulenevale pindala nõudele, milline aga on nii Tudu kui Muuga jahipiirkondade puhul täidetud. Lisaks on esitatud argument, et piiride muutmine ei ole Arengukava kohaselt välistatud. Edasiselt on KeA asunud seisukohale, et endise Anguse jahipiirkonna Rakvere-Rannapungerja põhjapoolses osas uue jahupiirkonna moodustamisega on Arengukava nõuded täidetud ning kaebajad peaks keskenduma hoopis sellele asjaolule. Kaebajad on seisukohal, et KeA tegevus peab olema kooskõlas Arengukavaga (kui seda dokumenti on põhjendatud aluseks võtta) kogu endise Anguse jahipiirkonna reorganiseerimisel. Kaebajad on korduvalt juhtinud tähelepanu asjaolule, et ühe jahipiirkonna piires erinevate praktikate viljelemine on arusaamatu ning lubamatu. Kaebajad leiavad, et käesolevas menetluses tuleb lähtuda lisaks Arengukavas välja toodud juhistele ka jahiseaduse regulatsioonist. Kaebajad osutavad 01.06.2013 jõustunud jahiseaduse eelnõu seletuskirja § 5 ja § 11. JahiS § 5 sätestab, et jahipiirkond on suurulukijahi pidamiseks moodustatud ala, mille jahimaa pindala ühes ringpiiris on vähemalt 5000 hektarit. Seletuskirjas on mh märgitud: „Jahipiirkondade moodustamisel ja muutmisel kohaldatakse avatud menetlust, mis võimaldab maaomanikel jt asjast huvitatud isikutel esitada omad ettepanekuid. Oluline on märkida, et seaduse jõustumisega ei kaasne praeguste jahipiirkonna piiride muutmist.“ Kaebajad nõustuvad, et Rakvere-Rannapungerja maantee lõunapoolse osa andmisega Tudu ja Muuga jahipiirkondade koosseisu antakse nimetatud alad eraõiguslike jahindusorganisatsioonide kastusse, kuid märgib, et kirjeldatud tegevusega minnakse vastuollu teiste Arengukavas toodud eesmärkidega ehk olemasolevate jahipiirkondade muutmatul kujul säilitamisega, maaomanike arvamuse suurema arvestamise ning uute tulijate kaasamisega. Kaebajad on seisukohal, et haldusorgan peab oma otsuste tegemisel lähtuma kõigist otsuse tegemist puudutavatest regulatsioonidest (Arengukava, jahiseadus), mitte kitsalt ühes, praeguseks formaalselt kehtivuse kaotanud dokumendis toodud üksikust aspektist. Kaebajad osutavad, et seletuskirjast nähtuvalt on seadusandja eesmärk olnud seaduse vastuvõtmise ajal olemasolevate jahipiirkondade piiride säilitamine muutmatul kujul. Kaebajad leiavad, et asudes muutma Anguse jahipiirkonna piire, ei ole Keskkonnaamet lähtunud seadusandja tahtest. Kaebajad on seisukohal, et seadusandja tahtega vastuolus olev tegevus ei ole õiguspärane.
4.3.Kaebavad leiavad, et haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 3 lg 2 sätestab, et halduse õigusakt ja toiming peab olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Kaebajad toovad välja, et menetluse jooksul on olnud äärmiselt ebamäärane selgitus selles osas, kelle initsiatiivil ja miks menetlus kui selline üldse praeguseks vaidlustatud käskkirjadeni jõudnud viisil läbi viidi. Kaebajate hinnangul ei ole vaidlusalune, et KeA-l on õigus kasutusse andmata jahipiirkonna piire muuta, ent vastamata on jätkuvalt küsimus, miks valiti jahipiirkonna piiride muutmise menetlus, mitte aga ei kuulutatud välja uue jahipiirkonna moodustamine (JahS § 20 lg 4). KeA on selgitanud ainult, et Tartus toimus 16.12.2014 nõupidamine ning selle käigus tehti ettepanek liita osa endisest Anguse jahipiirkonnast Tudu ja Muuga jahipiirkondadega. Seda, kes väidetavalt selle ettepaneku tegi ning millistel kaalutlustel, KeA selgitanud ei ole.
4.4.Kaebajad on seisukohal, et vastustaja on vaidlustatud käskkirjades lähtunud sobimatutest ning ebaõigetest kaalutlustest, mis on kaasa toonud olulised kaalutlusvead ning seetõttu ka õigusvastased haldusaktid. Nii on Muuga ja Tudu jahipiirkonnad moodustatud Keskkonnaministri 25.06.2009 määrusega nr 29 ning on määruses nimetatud pindalaga käesoleva ajani ning seadusest tulenev pindala suuruse nõue (5000 ha) oli jahipiirkonna moodustamisel täidetud 2009. aastal ning on täidetud ka praegu. Käskkirjadest ei nähtu põhjused, mis võivad reaalselt viia jahipiirkonna pindala alla seadusest sätestatud nõuet. Viidatud on küll hüpoteetilistele võimalustele nagu tiheasustusala laienemine, looduskaitselised piirangud jmt, ent ei nähtu, et mõni loetletud juhtudest ka reaalselt esineks või oleks mõne nimetatud põhjenduse tõttu aastast 2009 kuni käesoleva ajani Tudu või Muuga jahipiirkonna pindala vähendanud. Ka KeA ise möönab, et see võimalus ei ole suur (vt 26.03.2015 menetlusdokument punkt 6). Seega on kaebajate hinnangul tegemist asjakohatu kaalutlusega. Tudusoo looduskaitsealaga seotud kaalutluse näol on tegemist otsitud ja ebakohase kaalutlusega. Kaebajad tuginevad oma väites asjaolule, et alates 2009. aastast tänaseni ei ole kirjeldatud olukord jahipiirkondade kasutajatele probleeme tekitanud. Kaebajad märgivad, et KeA on oma kaalutlustes olnud ebajärjepidev (seda möönab ka vastustaja vaideotsuse punktis 2.15, leides, et põhjendusi ei ole oluliselt muudetud). Kaebajad osutavad, et 26.03.2015 märkis KeA, et Tudusoo looduskaitseala liidetakse tervikuna ühe jahipiirkonnaga, milline tagavat parema seireandmete kogumise võimaluse kaitseala valitseja jaoks (andmed kogub ja esitab üks jahipiirkonna kasutaja). Vaidlustatud korraldustes on aga selgelt välja toodud, et Tudu jahipiirkonna territooriumile jääb 4654 hektarit Tudusoo looduskaitseala kogupindalast (4748,9 ha). Seega on haldusorgan menetluse jooksul oma seisukohti muutnud. Kaebajad osutavad, et Tudusoo kaitseala jätmist osaliselt Muuga jahipiirkonnale ei saa põhjendada ka looduses hästi eristatavate piiridega, kuna Muuga jahipiirkonnale jääv kaitseala osa on ümbritsetud hästi liigeldava teega ning seega ka looduses selgelt eristatava piiriga. Ka nimetatud asjaolu kinnitab kaebajate arvates, et KeA poolt esitatud kaalutlused on juhuslikud.
4.5.Kaebajad leiavad, et otsuse langetamisel on asjaosalisi ebavõrdselt koheldud ja rikutud maaomanike huvide väljaselgitamise kohustust. Antud juhul on põhjendamatult eelistatud kahe jahipiirkonna huve ning jäetud kõrvale teiste, sh endis Anguse jahipiirkonna kasutusõiguse luba omanud isikute huvid. Kaebajad märgivad, et Tudu ja Muuga jahipiirkonnaga vaidlustatud käskkirjade alusel liidetavast alast oleks võimalik moodustada täiesti uus jahipiirkond, millise saaks üldises korras (millise asjaolu on ette näinud ka Seletuskiri) anda kasutusloaga eraõigusliku juriidilise isiku kasutusse. Seda on KeA ka Rakvere-Rannapungerja maanteest põhjapoole jääva jahiala osas teinud. Loa saamiseks saaksid kandideerida ka Tudu ja Muuga jahipiirkonnad ning juhul, kui neil õnnestub vastavalt JahiS § 14 lg-le 6 saada jahipiirkonna piires suurema pindala ulatuses kokkulepe maaomanikega jahipidamise korraldamiseks nende kinnisasjadel, oleks neil võimalik taotleda jahipiirkonna piiride muutmist vastavalt JahiS § 12 lg 1 punktidele 4 või 5. Samuti osutavad kaebajad, et KeA praktika on erinev piirkonniti ning sellel puudub arusaadav põhjendus. Seletuskiri nõuab maaomanike suuremat kaasamist, sh nende arvamuse arvestamist jahipiirkonna kasutaja valimisel (vt Seletuskirjas JahiS § 20 osas). Võttes arvesse, et Tudu ja Muuga jahipiirkonnas on maaomanikke üle 50, ei ole nende arvamuse ärakuulamine kohustuslik HMS § 40 lg 3 p 6 järgi. Samas olukorras, millises otsustuspädevust omavale isikule on teada (kaebajad on esitanud KeAle lepingud), et kasutusse andmata jahimaad soovivad enda kasutusse mitmed isikud ning soovija
on esitanud veel enne vastava otsuse tegemist ka kasutusse andmata jahimaal asuvate maaomanike kinnitused, et maaomanikud lubavad huvitatud isikutel jahti pidada, on ilmne, et vabanenud jahimaadele on konkurents. Sellises olukorras ei ole kaebaja arvates seaduses ja Arengukavas toodud suunistega kooskõlas vabanenud jahipiirkonna maade liitmine otsustuskorras olemasolevate jahipiirkondadega. Kaebajad leiavad, et KeA ei ole kohelnud kõiki huvitatud isikuid võrdselt ning on jätnud antud juhul kaebajatele maaomanike poolt esitatud nõusolekud sisuliselt arvestamata. Kaebajad on seisukohal, et vastustaja ei ole vaidlustatud käskkirjade andmisel arvesse võtnud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid.
4.6.Kaebajad osutavad, et ei jahiseadus ega Arengukava otsesõnu ei keela olemasolevate ja seaduse nõuetele vastavate jahipiirkondade piiride muutmist. Ent kuna seda teemat Arengukavas üldse käsitletud, ei ole see ka Arengukava kohaselt prioriteediks. Küll aga on eesmärgiks, mida on kinnitanud ka vastustaja oma kirjades, uutele tulijatele võimaluse andmine (vt punktis 2.5. sisalduv väljavõte vastustaja 26.01.2015 kirjast Padise jahiseltsile), mida Tudu ja Muuga jahipiirkondadega liitmine ei soodustanud.
4.7.Kaebajad rõhutavad, et võttes arvesse Arengukava, jahiseaduse seletuskirja ning kaebajate poolt vastustajale haldusmenetluse käigus esitatud informatsiooni enda soovist jahi pidamiseks, ei ole kaalumise tulemusel tehtud erinevaid huve tasakaalustavat otsust. Kaebajad on jätkuvalt seisukohal, et juhul, kui praegu Tudu ning Muuga jahipiirkonnaga liidetud aladest oleks moodustatud uus jahipiirkond, oleks nii kaebajatel kui ka kolmandatel isikutel olnud võimalus taotleda uue jahipiirkonna kasutamiseks luba. Kaebaja peamine etteheide seisneb selles, et osa endise Anguse jahipiirkonna alasid liideti Tudu ja Muuga jahipiirkondadega ilma, et kaebajatele kui nimetatud piirkonnas jahipidamisest huvitatud isikutele oleks antud isegi võimalus taotleda jahipiirkonna kasutamise luba JahiS § 14 lg 6 kohases menetluses. Asjaolu, et kaebajad ei osalenud praeguse Anguse jahipiirkonna kasutusloa menetluses, on ainuüksi kaebajate otsustus ning sellest ei saa kuidagi teha järeldust, et kaebajatel puuduks huvi jahipidamise vastu Tudu ja Muuga jahipiirkondadega liidetud aladel, millisest oleks võinud moodustada uue jahipiirkonna. Kaebajad osutavad, et vastustaja ei ole esitanud mõistlikku selgitust, miks siiski on üle-Eestiliselt vastustaja praktika niivõrd erinev (Nõva jahipiirkonna näide).
4.8.Seoses kolmandate isikute vastusega märgivad kaebajad järgmist. Vabanenud piirkonnad tuli eelnõu seletuskirja kohaselt anda kasutusel üldises korras ning haldusmenetluse eesmärk on erinevate huvide – antud juhul siis kaebajate huvi jahi pidamiseks võimalikus uues jahipiirkonnas versus Tudu ja Muuga jahipiirkonna huvi suurendada jahipiirkonna piire – kaalumine ja tasakaalustamine. Kaebaja väide on, et seda ei ole tehtud korrektselt. Otseselt JahiS §-ga 5 on vastuolus kolmandate isikute väide, et Muuga ja Tudu jahipiirkonnad olid liiga väiksed. Kolmandad isikud on ka ise möönnud, et jahiseadusest tulenev 5000 ha nõue oli täidetud, mistõttu on vastav väide arusaamatu. Kui kolmandate isikute väide, et vastustaja võttis kolmandate isikutega ühendust ning sisuliselt pakkus alade liitmist, vastab tõele, on sisuliselt näha, et otsustus endise Anguse piirkonna alade liitmiseks Tudu ja Muuga jahipiirkonnaga oli tehtud enne menetluse algust ning on ilmselge näide, kuidas ühe huvigrupi huve eelistatakse teiste huvidele.
4.9.Kokkuvõtvalt ei ole ei vastustaja ega kolmandad isikud suutnud veenvalt ümber lükata kaebuses esile toodud rikkumisi, millised on kaasa toonud haldusakti õigusvastasuse. Kohtuistungil jäid kaebuse esitajad oma kaebuse juurde ning paluvad kaebuse rahuldada.
4.10.Kaebajad paluvad mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud vastavalt menetluskulude nimekirjale summas 630 eurot (tl 148-150) õigusabikulud ja 30 eurot riigilõiv so kokku 660 eurot ja jätta vastustaja ning kolmandate isikute kohtukulud nende enda kanda.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub kohtul jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja jääb haldusmenetluses (sh 26.03.2015 kirjas ja 08.05.2015 kirjas), samuti vaideotsuses väljendatud seisukohtade ja põhjenduste juurde ega nõustu tühistamisnõude aluseks väidetud asjaoludega.
5.1.Vastustaja leiab, et kaevatavad käskkirjad on kooskõlas JahiS ja jahinduse Arengukavaga ja selgitab, et Arengukava eesmärgid on jahipiirkondade ümberkorraldamisel jätkuvalt asjakohased. Kuigi Arengukavas toodud eesmärkide (sh riigi hallatavate jahipiirkondade reorganiseerimise) täideviimist kavandati tõepoolest aastateks 2008‒2013, ei jõutud riigi hallatavate jahipiirkondade reorganiseerimist täies ulatuses ajavahemikul 2008‒2013 lõpule viia. Kuna käesoleval ajal ei ole uut Arengukava (s.o. uusi jahinduse eesmärke) koostatud, siis on põhjendatud jätkata viimase Arengukavaga püstitatud eesmärkide elluviimist. Keskkonnaamet ei nõustu kaebajate järeldusega, justkui oleks Arengukava eesmärgiks olemasolevate jahipiirkondade muutmatul kujul säilitamine. Arengukavas on eesmärgina välja toodud suuruluki jahiks vajalike suurte jahipiirkondade säilitamine. Teiste sõnadega on Arengukavaga võetud eesmärgiks tagada, et jahipiirkondade jahimaa pindala vastaks ka edaspidi vähemalt JahiS-s sätestatud miinimumile, st oleks vähemalt 5000 hektarit. Seda, et vähemalt 5000 hektari suuruse jahimaaga jahipiirkondi (sh Tudu ja Muuga jahipiirkonnad) veelgi suurendatakse, s.o olemasolevaid jahipiirkondi muutmatul kujul ei säilitata, ei ole Arengukavas otseselt käsitletud, seega ka välistatud. Praegusel juhul on Muuga ja Tudu jahipiirkondade piiride muutmine JahiS-s sätestatud vahend, kuidas jahinduse Arengukava eesmärke ellu viia. JahiS §-des 11 ja 12 on sätestatud Keskkonnaameti volitus ja pädevus moodustada nii uusi jahipiirkondi kui muuta olemasolevate jahipiirkondade piire. Arvestades, et üheks Arengukavas püstitatud eesmärgiks on RMK hallatavate jahipiirkondade eraõiguslike jahindusorganisatsioonide kasutusse andmine, ei saa jahipiirkondade piiride muutmist nagu ka uute jahipiirkondade moodustamist pidada Arengukavaga vastuolus olevaks tegevuseks, kui sellega tagatakse Arengukavas märgitud eesmärgi – riigi hallatavate jahipiirkondade eraõiguslike jahindusorganisatsioonide kasutusse andmine ‒ saavutamine. Nõustuda ei saa ka kaebajate seisukohaga, et JahiS-st tulenevalt on seadusandja eesmärk olnud olemasolevate jahipiirkondade säilitamine muutmatul kujul. Pidades silmas Arengukavas nimetatud eesmärke ja kasutades JahiS-s sätestatud võimalusi on Keskkonnaamet praegusel juhul kaalutluse tulemusena leidnud, et senise Anguse jahipiirkonna ümberkorraldamine vaidlustatud viisil on võimalikest alternatiividest kõige tasakaalustatum lahendus. Lisaks eeltoodule on kaebajate tõlgendus, et Arengukavast ja JahiS-st tulenevalt peaksid jahipiirkondade piirid säilima muutumatul kujul, vastuolus ka kaebajate endi taotlustega.
5.2.Vastustaja leiab, et kaebajate etteheited menetluse kohasuse, vajalikkuse ja eesmärgipärasuse kohta on alusetud. Vastustajale jääb kaebajate seisukoht menetluse läbipaistmatusest arusaamatuks. Muuga ja Tudu jahipiirkondade piiride muutmine on ajendatud RMK loobumisest endise Anguse jahipiirkonna kasutusõigusest. Nimetatud asjaolu ning sellele järgnevad toimingud (sealhulgas avatud menetluse läbiviimine ja selle tulemused) ja kaalutlused nähtuvad vaidlusalustest käskkirjadest, lisaks on menetlusega seonduvat kaebajatele põhjalikult selgitatud 26.03.2015 ja 08.05.2015 kirjades. Tõele ei vasta väide, et menetluse ajendiks oleks kellegi erahuvid.
5.3.Vastustaja on seisukohal, et ka käskkirjade andmisel ei ole tehtud kaalutlusvigu. JahiS-st tuleneb Keskkonnaametile jahipiirkondade ümberkorraldamisel ulatuslik kaalumisruum. Milliseid kaalutlusi on Keskkonnaamet Tudu ja Muuga jahipiirkondade piiride muutmisel kaalukamaks pidanud, on selgitatud 19.05.2015 käskkirjades ning samuti 26.03.2015 ja 08.05.2015 kirjades. Vastustaja leiab, et kaebajatele on jäänud ekslik mulje, justkui oleks JahiS §-s 5 sätestatud nõudega arvestamine Muuga ja Tudu jahipiirkondade piiride muutmisel peamine kaalutlus. Vastustaja nõustub, et tõenäosus, et Tudu ja Muuga jahipiirkondade jahimaa pindala langenuks lähiajal alla JahiS §-s 5 sätestatud miinimumi, ei olnud suur ning seetõttu ei ole see olnud ka piiride muutmise peamiseks kaalutluseks. Vastustaja selgitab, et eelkõige on piiride muutmisel lähtutud sellest, et piirnevates jahipiirkondades oleks tagatud võrdsed jahipidamisvõimalused – eesmärk, mida tagab see, kui jahipiirkondade suurused on omavahel võrreldavad. Senine Anguse jahipiirkond (28390 ha) piirnes Tudu (5790 ha), Avinurme (20760 ha), Muuga (5880 ha), Roela (13070 ha), Rägavere (9780 ha), Kiviõli (18630 ha) ja Maidla (20280 ha) jahipiirkonnaga. Eelnevast nähtub, et Muuga ja Tudu jahipiirkonnad erinevad teistest oma pindalalise väiksuse poolest, olles Lääne-Virumaal ja Ida-Virumaal kõige väiksema pindalaga jahipiirkonnad. Keskkonnaamet nägi võimalust tagada Muuga ja Tudu jahipiirkondadele võrdsemad jahipidamise võimalused võrreldes teiste ümbruskonna jahipiirkondadega. Liites olemasolevatele Muuga ja Tudu jahipiirkondadele senise Anguse jahipiirkonna alad, moodustusid vastavalt Muuga jahipiirkond pindalaga 9383 ha ja Tudu jahipiirkond pindalaga 15520 ha, mis saavutasid kindalasti võrdsemad jahipidamise võimalused võrreldes Avinurme, Roela, Rägavere, Kiviõli, Maidla ja uue Anguse jahipiirkonnaga. Ükski senise Anguse jahipiirkonnaga piirneva jahipiirkonna kasutaja eelnõude kohta vastuväiteid ega ettepanekuid ei esitanud. Vastustaja jääb ka seisukoha juurde, et kasutusse andmata jahipiirkonna osaline (sealhulgas Tudusoo looduskaitseala enamuse) liitmine Tudu jahipiirkonnaga aitab kaasa looduskaitselise eesmärgi saavutamisele. Nimelt on seireandmete täielikkus kaitseala piires vajalik kaitsekorralduse tulemuslikkuse hindamiseks. Loodusobjekti kaitstavate väärtuste otseseks ohuteguriks on väikeulukid ja metssead, kes ohustavad kaitstavaid taimeliike ja maas pesitsevaid linnuliike (nt metsis). Seetõttu on lisaks seireandmete võimalikult täpsele ülevaatele kaitstava loodusobjekti piires Keskkonnaametile vajalik ka teave selle kohta, kui palju jahiaasta jooksul kaitseala territooriumil kütiti. Selliste andmete kogumine on kaitseala valitseja jaoks lihtsam, kui kaitseala jääb kogu ulatuses ühe jahipiirkonna kasutaja territooriumile. 19.05.2015 käskkirja järgi on Tudu jahipiirkonna ja jahimaa pindala 15599 hektarit, sealhulgas jääb Tudu jahipiirkonna territooriumile 4654 hektarit Tudusoo looduskaitsealast (kogupindala 4748,9 hektarit). Tudu jahipiirkonnast jääb välja 94,9 hektarit Tudusoo looduskaitsealast, mis on 2% looduskaitseala kogupindalast. Keskkonnaamet on seisukohal, et 94,9 hektarit, mis jääb Tudu jahipiirkonnast välja, on seireandmete kogumise ja kaitsekorralduse tulemuslikkuse seisukohast
niivõrd väike ala, mis 19.05.2015 käskkirjas ning 26.03.2015 ja 08.05.2015 kirjades väljendatud eesmärki ja põhjendusi ei väära. Keskkonnaamet möönab, et kaitseala valitseja jaoks oleks eelistatum lahendus küll kogu Tudusoo looduskaitseala jäämine ühe jahipiirkonna piiridesse, kuid jahipiirkondade piiritlemisel on oluline arvestada ka piiride kergema tuvastamisega. Praegusel juhul on Tudu ja Muuga jahipiirkonna vaheline piir, mis eraldab väikese osa Tudusoo looduskaitsealast, väga selgelt eristatav ja sirgjooneline, mistõttu Keskkonnaamet otsustas mitte liigendada jahipiirkonna piire, järgides täpselt Tudusoo looduskaitseala piiri.
5.4.Vastustaja kinnitab, et käskkirjade andmisel ei ole isikuid ebavõrdselt koheldud ning maaomanikke on piisavalt menetlusse kaasatud. Keskkonnaamet on seisukohal, et menetluse käigus on antud maaomanikele piisavalt võimalusi menetlusprotsessis kaasa rääkida. Vastavalt JahiS § 11 lg-le 5 kohaldatakse jahipiirkonna moodustamisel ja selle piiride muutmisel avatud menetluse sätteid, arvestades JahiS erisusi. Vastustaja juhib tähelepanu, et ükski maaomanik 19.05.2015 käskkirjade menetluses ettepanekuid ega vastuväiteid ei esitanud. Sealhulgas ei vaielnud Muuga ja Tudu jahipiirkondade piiride muutmisele vastu RMK, kes haldab suuremat osa Muuga ja Tudu jahipiirkondadega liidetavast maast. Seega ei vasta tõele kaebajate väide, justkui pooldaks maaomanike enamus Muuga ja Tudu jahipiirkondadega liidetava ala kasutajatena just MTÜ Jahimeeste klubi või Mittetulundusühingut Punasoo jahipiirkond. Endise Anguse jahipiirkonna ümberkorraldamisel valiti lahendus, mis vastustaja hinnangul tasakaalustas erinevaid huve parimal viisil. Vastustaja juhib jätkuvalt tähelepanu, et uute tulijate kaasamine tagati senise Anguse jahipiirkonna Rakvere−Rannapungerja maanteest põhja poole jääval alal moodustatud uues Anguse jahipiirkonnas (14950 ha), kus kõigil Eestis registreeritud juriidilistel isikutel oli võimalus taotleda jahipiirkonna kasutusõiguse luba. Seoses etteheitega, et Keskkonnaameti praktika jahipiirkondade ümberkorraldamisel on piirkonniti erinev, selgitab vastustaja, et kuna Keskkonnaametile on JahiS-ga jäetud lai kaalutlusruum, s.o ulatuslik ruum valida meede vastavalt haldusorgani äranägemisele sõltuvalt iga üksikjuhtumi konkreetsetest asjaoludest, ei saa erinevate jahipiirkondade puhul erinevate lahenduste rakendamisest iseenesest järeldada otsustuste õigusvastasust. Konkreetselt Nõva jahipiirkonnaga seotud etteheitele on Keskkonnaamet vastanud 08.05.2015 kirja punktis 5.
5.5.Vastustaja toob välja, et kaebajad ei ole näidanud ülekaalukat põhjendatud huvi Tudu ja Muuga jahipiirkondadega liidetud territooriumist omaette jahipiirkonna moodustamise vastu. Kaebajate eelistusest korraldada jahti just Tudu ja Muuga jahipiirkondadega liidetud territooriumil ei saa kuidagi järeldada, justkui oleks see võrreldes muude 19.05.2015 käskkirjades toodud kaalutlustega kaalukam. Kuna vastustaja on korduvalt selgitanud (sealhulgas 12.10.2015 menetlusdokumendi punktides 4.2.2, 4.4.4 ja 4.4.6), et uute tulijate huvi jahipiirkonna kasutusõigust taotleda tagati Anguse jahipiirkonna moodustamisega, pidanuks kaebajad näitama, milles seisneb või mis õigustab nende huvi korraldada jahti just Tudu ja Muuga jahipiirkondadega liidetud territooriumil. Teisisõnu nõustub vastustaja, et kaebajatel ei olnud küll mingit kohustust moodustatud Anguse jahipiirkonna kasutusõigust taotleda, kuid soovis Anguse jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotlemisega seotud asjaolude väljatoomisega näidata, et ka Anguse jahipiirkonna kasutusõiguse loa mittetaotlemine ei vabasta kaebajaid kohustusest põhjendada väidetud kaalukat huvi konkreetselt Tudu ja Muuga jahipiirkondadega liidetud territooriumi kasutamise vastu.
Vastustaja hinnangul puudub praegusel juhul ülekaalukas huvi moodustada Tudu ja Muuga jahipiirkondadega liidetud territooriumist omaette jahipiirkond. Taolise ülekaaluka huvi olemasolu ei kinnita ka kaebajate viidatud uutele tulijatele võimaluse andmine. Vastustaja jääb seisukohale, et otsustus selle üle, milline asjassepuutuvatest huvidest on konkreetsel juhul kaalukaim, on haldusorgani teha. Arvestades jahiseaduses sätestatud volituse piire ja eesmärke, samuti Arengukavas toodut, on Keskkonnaamet erinevaid huve õigesti väärtustanud.
5.6.Kohtuistungil jäi vastustaja oma kirjalike seisukohtade juurde ning palub jätta kaebuse rahuldamata. Samuti vaidleb vastustaja osaliselt vastu kaebaja esitatud menetluskulude hüvitamise nõudele ja palub seda vähendada (tl 152-153).
5.7.Vastustaja palub jätta kohtukulud kaebajate kanda.
KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHT
6.MTÜ Tudu Jahiühistu ja MTÜ Linnuküti Jahiühing paluvad jätta kaebuse rahuldamata.
6.1.Kolmandad isikud märgivad, et Jahipiirkondi ei moodustata kellegi ärihuvidest lähtuvalt, vaid ikka Eesti Vabariigi valitsuse jahinduspoliitika elluviimiseks. Kõik protseduurilised nõuded on Keskkonnaamet (KeA) kolmandate isikute arvates täitnud ja on arusaadavad ning teadmiseks ja täitmiseks võetud.
6.2.Kolmandatele isikutele jäävad arusaamatuks kaebajate väited, et on piiratud ja rikutud nende õigusi vabale eneseteostusele. Nad toovad välja, et õiguskantsler Ülle Madise oma kirjas 10.09.2015 nr 6-1/150336/1503883 (tl 37-38) selgitanud, et nende jahimeeste õigusi, kes ei kuulu ühtegi jahiseltsi, on küll piiratud, kuid „.... ei tuvastanud õiguskantsler siiski, et jahiseadusest tingitud jahipidamisvõimaluste piiratus oleks niivõrd intensiivne, et tingiks selles osas jahiseaduse põhiseadusvastasuse.” Samas toonitatakse, et jahipidamise on küll isiku vaba eneseteostuse viis, kuid jahipidamine ei ole isiku piiramatu õigus. Antud juhul ei saa rääkida kaebajate piirangust, et nad ei saa jahti pidada. Kõigil on need võimalused olemas. Loomulikult võib moodustada igasuguseid uusi jahiühendusi, kuid need saavad ikka omale jahimaid taotleda üldise regulatsiooni korras.
6.3.Kolmandad isikud ei nõustu kaebuse esitajate tõlgendusega Arengukvast. Tõsi on, et Arengukava iseenesest ei muutnud väljakujunenud jahipiirkondi, kuid mitte kusagil ei ole seda kirjas, et edaspidi ei võiks seda teha. Selleks on kehtestatud JahiS § 12 oma reeglistik, mida vastustaja, kui volitatud asutus on järginud. Kolmandad isikud leiavad, et tähtis on säilitada ka olemasolevaid traditsioone ja pikaajalisi kasutusõiguse lube. Liites osa endisest Anguse piirkonnast Tudu ja Muugaga ning moodustades uue Anguse piirkonna ei lõhutud olemasolevat struktuuri. Oli enne 3 piirkonda ja ka jäi peale reorganiseerimist 3 piirkonda. Uude Anguse jahipiirkonda said kandideerida kõik asjast huvitatud jahiühendused. Kui enne oli Anguse suurus 28390 ha, Tudu 5790 ha ja Muuga 5800 ha, siis uuel juhul on pindalad Anguse 15027 ha, Tudu 15599 ha ja Muuga 9432 ha. Seega on nad kõik omavahel paremini võrreldavad ja seda ka kõikide ümberkaudsete jahipiirkondadega. Seega on tagatud võrdsed võimalused kõigile säilitades endise struktuuri, seega asjaajamine sama nagu enne.
Kolmandad isikud leiavad, et vastustaja on kõik protseduurilised avalikustamised teinud nii uue Anguse moodustamisel ja Tudu ning Muuga piiride muutmisel. Kõikidel oli võimalus kaasa rääkida, seega ei ole kaasamise kohustust rikutud.
6.4.Menetluse kohasuse, vajalikkuse ja eesmärgipärasuse osas märgivad kolmandad isikud, et antud juhul olid Tudu ja Muuga liiga väikesed ja tagamaks võrdsemad jahipidamisvõimaluste loomise nendes piirkondades, ja nii toimuski pindalade ühtlustamine. Seda arutati kõige kõrgemal otsustajate tasemel 16.12.2014 Tartu nõupidamisel, millest võtsid osa KeA juhtkond, jahindusega tegelevad ametnikud ja teadlased Keskkonnaagentuurist. See ei oma absoluutselt tähtsust, kes konkreetselt sellise ettepaneku tegi vaid tegu oli ikkagi kollektiivse, kõrgetasemelise otsusega.
6.5.Kolmandad isikud leiavad, et vastustaja ei ole lähtunud vääratest ja asjakohatutest kaalutlustest.
6.6.Kolmandad isikud on seisukohal, et ebavõrdset kohtlemist ja maaomanike huvide väljaselgitamise kohustuse rikkumist ei ole toimunud (vt tl 35-36).
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kohus leiab pärast kõigi menetluse käigus kogutud seisukohtade ja tõendite uurimist ja kaalumist, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
7.1.Keskkonnaameti peadirektori 19.05.2015 käskkirjaga nr 1-4.1/15/233 (tl 8-11) „Kasutusse andmata jahipiirkonna osaline liitmine Muuga jahipiirkonnaga ja Muuga jahipiirkonna piiri muutmine“ otsustati liita Muuga jahipiirkonnaga kasutusse andmata jahipiirkonna osa 3553 ha, pärast mida on Muuga jahipiirkonna ja jahimaa pindalaks 9433 ha.
7.2.Keskkonnaameti peadirektori 19.05.2015 käskkirjaga nr 1-4.1/15/234 (tl 12-14) „Kasutusse andmata jahipiirkonna osaline liitmine Tudu jahipiirkonnaga ja Tudu jahipiirkonna piiri muutmine“ otsustati liita Tudu jahipiirkonnaga kasutusse andmata jahipiirkonna osa 9809 ha, pärast mida on Tudu jahipiirkonna ja jahimaa pindalaks 15599 ha.
7.3.MTÜ Jahimeeste klubi ja MTÜ Punasoo jahipiirkond esitasid käskkirjadele vaide. 29.07.2015 vaideotsusega (tl 15-19 p) jäeti vaided rahuldamata
8.Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud käskkirjades märgitut, asjakohaseid õigusnorme, poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebuse esitajad ei ole käesoleval juhul suutnud kohut veenda ega tõendada, et vaidlustatud käskkirjad oleks vastuolus seadusega või mõne muu õigusaktiga ning kuuluks tühistamisele. Vaidlustatud käskkirjade näol on tegemist haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 mõistes nii vormiliselt kui ka materiaalselt õiguspärase haldusaktiga, mis on antud selleks pädeva isiku poolt ning vastab HMS §-des 55-57 haldusaktidele üldiselt esitatavatele nõuetele. Samuti on järgitud haldusmenetluse seaduse ja jahiseaduses sätestatud nõudeid. Kohus ei ole tuvastanud vaidlustatud käskkirjade andmisel vastustaja poolt ühtegi rikkumist. Kohus leiab seetõttu, et kaebus on tervikuna põhjendamatu.
9.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lõikes 2 lg-s 2 on sätestatud, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema
viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Antud juhul kohus nõustub nii vastustaja argumentatsiooniga, mis on toodud vaidlustatud käskkirjades (tl 8-14) ja vaideotsuses (tl 15-19 p) ning haldusmenetluses kaebajate seisukohtadele esitatud vastustes (haldusmenetluse toimik lk 123-128 ja 170-176), kui ka nende vastustaja vastuväidete ja selgitustega, mis on esitatud vastuseks konkreetselt kaebuses toodud väidetele (tl 93-97 p). Kohus kohaldab HKMS-st tulenevat menetlusökonoomika põhimõtet ja seaduslikku alust piirduda kaebuse rahuldamata jätmisel vaid toodud selgituste ja põhjendustega.
10.Kohus peab siiski võimalikuks ja vajalikuks märkida seoses käesoleva asjaga täiendavalt järgmist. Kohus leiab, et vaidlustatud käskkirjad on kooskõlas jahiseaduse ja jahinduse Arengukavaga, mis on kinnitatud keskkonnaministri 23.08.2008 käskkirjaga nr 1323 aastateks 2008-2013. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kuivõrd uut Arengukava ei ole kinnitatud ning nimetatud Arengukavas sätestatud eesmärke ei ole suudetud käesolevaks ajani täielikult ellu viia, siis võib ja on mõistlik jätkuvalt viidatud Arengukavale tugineda. Kohus jagab vastustaja ja kolmandate isikute seisukohta, et Arengukavast ei tulene kaebajate poolt märgitud järeldust, et olemasolevaid jahipiirkondi tuleb igal juhul muutmata kujul säilitada ning selles tulenevalt on igasugune piiride muutmine vastuolus Arengukavaga. Kohus leiab analüüsides Arengulavas märgitut, et sealt sellist piirangut ei tulene. Lisaks Arengukavale tuleb lähtuda ka seadusest ning JahiS § 12 lg 1 p 2 tuleneb seaduslik alus jahipiirkonna piiride muutmiseks, kui jaotatakse kasutusse andmata jahipiirkonda. Eeltoodust tulenevalt on kaebajate väited käskkirjade vastuolust Arengukavaga ja jahiseadusega põhjendamatud ega saa kaasa tuua käskkirjade tühistamist. Jahiseadusega on antud otsustuspädevus jahipiirkonna piiride muutmiseks Keskkonnaametile (vt JahiS § 11 lg 2), kes on vastavat õigust seaduses sätestatud korras antud juhul kohtu arvates õiguspäraselt rakendanud. Vaidlust ei ole selles, et Muuga ja Tudu jahipiirkonnad olid juba enne liitmise käskkirjade andmist suuremad kui 5000 ha. Samas viidatud asjaolust ei tulene aga seda, et jahiseaduse alusel ei oleks tohtinud jahipiirkonna piire muuta. Nagu kohus juba eelpool viitas on selleks antud juhul seaduses sätestatud alused olemas. Mis puudutab väidetavat maaomanike arvamuste arvesse võtmata jätmist, siis vastav väide tuleb jätta tähelepanuta, kuivõrd kaebuse esitajad saavad kaebuse esitada üksnes oma õiguste kaitseks, mitte teiste isikute kaitseks (erinevad maaomanikud). Samas märgib kohus, et antud juhul on läbi viidud nõuetekohane avatud menetlus (millele kaebajad vastu ei vaidle), kus kõik maaomanikud said soovi korral on seisukohti avaldada. Haldusmenetluse toimikust ei nähtu, et maaomanikud oleks menetluse käigus omapoolseid vastuväiteid käskkirjade eelnõudele esitanud.
11.Kohus leiab, et käskkirjad on kohased, vajalikud ning proportsionaalsed seatud eesmärgi suhtes. Kohus leiab, et kaebajate väited haldusmenetluse läbipaistmatusest ning kellegi erahuvide eelistamisest on tõendamata ja põhjendamata. Käskkirjad on antud JahiS § 12 lg 1 p 2 alusel lähtudes avalikest huvidest. Antud juhul anti kasutusse andmata jahipiirkond selle jaotamise läbi kasutusse ning seejuures moodustati üks uus jahipiirkond Anguse jahipiirkond (vt tl 39-41 p Keskkonnameti 19.05.2015 käskkiri nr 1-4.1/15/232) ja ülejäänud osas jaotati jahipiirkond kaheks ning liideti kahe piirkonnaga külgnevate jahipiirkondadega (ehk käesolevas asjas vaidlustatud käskkirjad). Arvestades Arengukavas seatud eesmärki, milleks on RMK poolt hallatavate jahipiirkondade eraõiguslike jahindusorganisatsioonide kasutusse andmine leiab kohus, et vastav eesmärk on vaidlustatud käskkirjadega täidetud. Kohus nõustub täielikult vastustajaga selles, et Arengukava ja jahiseadust ei ole võimalik tõlgendada selliselt, et nende peamine eesmärk oleks vältida igal juhul jahipiirkondade piiride muutmist. Sellist eesmärki viidatud aktid ei sätesta. Küll
aga tuleb jahipiirkonna piiride muutmisel lähtuda seaduses sätestatud võimalustest, mida ongi käesoleval juhul tehtud.
12.Kohus ei nõutu kaebajatega selles, et käskkirjades esineb kaalutlusviga, mis toob kaasa käskkirjade tühistamise. Kaebajad leiavad ekslikult, et Keskkonnaamet on lähtunud asjakohatust kaalutlusest seoses vajadusega vältida Tudu ja Muuga jahipiirkondade pindalade vähenemisega alla seaduses toodud miinimummäära. Kohus leiab, et tegemist ei ole asjakohatu kaalutlusega, kuivõrd vastav võimalik oht on käskkirjades ära näidatud. Lisaks ei ole tegemist peamise kaalutlusega, milleks on käskkirjadest nähtuvalt võrdsete jahipidamisvõimaluste tagamine antud jahipiirkonnas võrreldes sellega piirnevate jahipiirkondadega. Samuti ei saa pidada põhjendamatuteks vastustaja kaalutlusi seoses looduskaitsealaga. Vastustaja on kohtu arvates piisavalt põhjendanud, miks ta pidas vajalikuks vaatamata sellele, et kaitseala valitseja jaoks oleks eelistatum lahendus küll kogu Tudusoo looduskaitseala jäämine ühe jahipiirkonna piiridesse, arvestada ka sellega, et jahipiirkondade piiritlemisel on oluline arvestada ka piiride kergema tuvastamisega. Kohus leiab, et vastav põhjendus on asjakohane ning kaebuse esitajad ei ole tõendanud vastupidist.
13.Kohus leiab, et käskkirjad ei too kaasa ebavõrdset kohtlemist, samuti ei ole rikutud maaomanike huvide väljaselgitamise kohustust. Kaebuse esitajad ei ole välja toonud, milles seisneb ebavõrdne kohtlemine ja miks kaebajad leiavad, et see on õigusvastane. Samuti ei ole kaebajad ära näidanud, millist kaebajate subjektiivset õigust on seejuures rikutud arvestades, et ka uue jahipiirkonna moodustamisel ei oleks kaebajatel tekkinud selle kasutamiseks automaatselt subjektiivset õigust. Kohus nõustudes vastustajaga on seisukohal, et antud juhul on vastustaja piisavalt põhjendanud, miks oli käskkirjade vastuvõtmine just selliselt vajalik. Käskkirjad vastavad jahiseaduses sätestatule, vastustajal on lai otsustuspädevus selle üle, milline asjassepuutuvatest huvidest on konkreetsel juhul kaalukaim. Kohus ei saa kaalutlusotsuste puhul sekkuda vastustaja otsustuspädevusse ega kontrollida mh otsuste otstarbekust jms vaid üksnes seda, kas kaalutlusreeglitest on otsuse tegemisel kinni peetud ning kas järgitud on menetlusnõudeid. Käesoleval juhul on kohtu arvates eelpool nimetatud tingimused täidetud ning kaebajate vastupidised väiteid ei ole põhjendatud. Käskkirjade õigusvastasust ei saa kaasa tuua asjaolu, et Keskkonnaamet on erinvates Eesti piirkondades toiminud sarnastes tingimustes erinevalt (so kasutusse andmata jahipiirkonna jagamisel). Ka kaebajad ise märgivad, et iga konkreetne juhtum on enamasti unikaalne ning haldusorganil tuleb leida kõiki asjaolusid arvesse võttes kõige sobivam lahendus. Mõistetav on kaebajate huvi vaidlusalustes piirkondades jahipidamise õigust taotleda, kuid kaebajatel puudub selle nõudmiseks subjektiivne õigus. Küll aga oli neil õigus õiguspärasele haldusmenetlusele, milliseid nõudeid kohtu arvates käesoleval juhul ei ole rikutud. Kaebajad on olnud menetlusse kaasatud ning nende seisukohad on ära kuulatud ja neile vastatud. Asjaolu, et kaebaja vastustaja seisukohtadega ei nõustu ei tähenda seda, et need oleks õigusvastased. Kohus leiab, et käskkirjad on õiguspärased ning tühistamisele ei kuulu. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et kaebajatel oli võimalik osaleda praeguse Anguse jahipiirkonna kasutusloa menetluses. Kohtuistungil selgitasid kaebajad, et nad ei teinud seda sellepärast, et seal varasemalt jahti korraldanud jahiselts oli saanud enda taotlusele toetuseks suure osa maaomanike nõusoleku. Kohus märgib, et õige on kohtuistungil vastustaja vastuväide sellisele käsitlusele, et maaomanikul ei ole keelatud anda oma toetust mitmele taotlejale. Asjaolu, et kaebajad neid
toetustaotlusi üldse ei üritanudki korjata, ei tähenda, et seadusega oleks nende saamine olnud välistatud. Kohus märgib, et kaebajad jätsid ise ja teadlikult Anguse jahipiirkonna kasutusloale menetluses kandideerimata ja seetõttu ei ole õige nende väide, et neid koheldi ebavõrdselt.
14.HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ja kolmandad isikud ei esitanud taotlust oma menetluskulude väljamõistmiseks. Seega jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.