Keskkonnaõigus › Vesi

keskkonnariski. Ühistu võetav vesi pärineb Kambrium-Vendi põhjaveekihist ning seda loetakse taastumatuks loodusvarakas, mida tuleb kasutada säästlikult. Ühistu veekasutamist puudutavad andmed näitavad, et ühistu poolt jagatavat vett kasutatakse kastmiseks, kuid Harku Vallavolikogu 30.06.2016 määruse nr 16 § 10 lg 6 suunab veekasutajaid loobuma kastmiseks põhjavee kasutamisest. Ühistu puurkaevu vett on võimalik säästlikult kasutada ka erikasutusõigust omamata, kuna alla 5 m3 põhjavee võtmiseks ööpäevas ei ole vee erikasutusloa omamine vajalik. Vee erikasutuseks nõusoleku andmata jätmine ei saa tulla ühistule üllatuslik, kuna juba alates 13.06.2014 on Harku Vallavalitsus andnud nõusoleku tähtajalisena.

võimekus puudus. Seega on käesoleval ajal Harku vald käitunud kaebajate suhtes sõnamurdlikult keeldudes vee erikasutusloa taotluse menetluses vastavat nõusolekut andmast. Kaebajad leiavad, et avaliku võimu kandja tegevus võib riivata põhiõiguse kandja õigusi ka siis, kui põhiõiguse kandja ise ei ole vahetult tegevuse adressaat. Kaebajad viitavad kaebeõiguse alusena PS § 15 lg 1 ja Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-56-12. Kaebajatel on õigus nõuda, et vaidlustatud kirjaga ei tehtaks võimatuks eluruumidele esitatavatest nõuetest kinnipidamist (vt Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrus nr 38 lisa „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p 9, p 1). Kuigi kaebajad on Veeühistu Mesikaev liikmed, ei ole tegemist ühe ja sama isikuga. Seega kaebajad võisid ja isegi pidid seaduses ettenähtud kaebetähtaja jooksul midagi oma õiguste kaitseks ette võtma. Kaebajate omandipõhiõigus ning õigus elada oma kodudes inimväärsetes elutingimustes, kus esmavajaduste rahuldamine oleks tagatud, on vähemalt sama kaalukas või isegi oluliselt kaalukam õigushüve kui Veeühistu Mesikaev asjassepuutuvad õigushüved. Veeühistule Mesikaev uue vee-erikasutusloa mitteandmine riivab kaebajate õigusi vähemalt sama intensiivselt või isegi oluliselt rohkem kui Veeühistu Mesikaev õigusi. Kaebajad soovivad tähelepanu juhtida ka sellele, et Harku Vallavalitsuse 29.09.2016 kirjas märgib vald, et Veeühistu Mesikaevu liikmetel on võimalus liituda ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniga. Seega, kuigi valla otsuse otsene adressaat on Veeühistu Mesikaev, ei ole selle sisu suunatud mitte ainult Veeühistule Mesikaev, vaid ka Mesikaevu liikmetele ja Mesikaevu vee tarbijatele. Järelikult puudutab valla otsus lisaks Veeühistule Mesikaev ka isikuid, kes tarbivad vett Veeühistule Mesikaev antud loa alusel. Veeühistu Mesikaevu liikmed on puudutatud just seetõttu, et kõik need toimingud, mis on vaja teha tulenevalt valla otsusest, on vaja teha just Veeühistu Mesikaevu liikmetel, mitte Veeühistul Mesikaev.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

erikasutusloa taotlejaks, kellel on keskkonnaministri 26.03.2002 määruse nr 18 „Vee erikasutusloa ja ajutise vee erikasutusloa andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise kord, loa taotlemiseks vajalike materjalide loetelu ja loa vormid“ (edaspidi määrus nr 18) § 5 lg 1 punktist 11 tulenev kohustus esitada taotluse osana ka kohaliku omavalitsuse nõusolek. Et kaebajad on Veeühistu Mesikaev liikmed ja tarbivad Veeühistu Mesikaev jagatavat vett, ei anna neile veetarbijana kaebeõigust vee erikasutusloa taotlusega seonduvates vaidlustes, kuivõrd mittetulundusühing saab kohtumenetluses iseseisvalt oma õigusi kaitsta. Kaebeõigust käesolevas asjas ei anna neile ka ühistu liikmeks olek, kuivõrd mittetulundusühistu saab iseseisvalt oma õigusi kaitsta, mida ta on ka kaebajatele ja kohtule teadaolevalt teinud (haldusasi nr 3-16-2175). Kohus ei nõustu kaebajatega ka selles, et nende kaebeõigus tuleneb käesoleval juhul PS § 32. Vaidlustatud otsusega ei ole rikutud kaebajate omandipõhiõigust. Kuigi kohus möönab, et see otsus võib avaldada kaebajate omandile kaudset mõju, ei tähenda see veel seda, et kaebajatel tekiks õigus vaidlustada konkreetse juriidilise isiku taotluse alusel toimuvas vee erikasutusloa menetluses tehtavaid otsustusi (sh menetlustoiminguid), kuivõrd kaebajatel puudub subjektiivne õigus nõuda vee erikasutusloa menetluses vallalt nõusoleku andmist. Vastavas menetluses ei ole kaebajad menetlusosalisteks. Seega ei saa nad ka vaidlustada selles menetluses tehtavaid otsuseid. Juhul, kui selliste otsuste vaidlustamine oleks lubatav kõigi kaudselt puudutatud isikute (so antud juhul vee tarbijate) poolt, siis ei oleks võimalik ühtegi sellist menetlust mõistlikult läbi viia. Analoogia korras peaks siis näiteks AS Tallinna Vesi teenuseid kasutavatel aktsionäridel vee erikasutusloa menetluses mingi toimingu tegemisel, millega ei ole rahul vee tarbijad, olema õigus vastav otsus vaidlustada. Selline lähenemine ei ole põhjendatud, kuivõrd kaebuse saab esitada halduskohtule üksnes konkreetse subjektiivse õiguse rikkumise motiivil, mida käesoleval juhul ei esine. Kaebajad viitasid veel, et vaidlustatud otsusega on rikutud inimväärikuse põhimõtet (pesemisvõimaluse tagamine) ja sellest omakorda tuleneb kaebajatel kaebeõigus. Samuti leidsid kaebajad, et neil on õigus nõuda käesoleva asjas vaidlustatud otsuse vaidlustamisega, et eluruumidele esitavatest nõuetest kinnipidamist ei tehtaks Harku Vallavalitsuse otsusega võimatuks. Kohus kaebajate seisukohaga, et ka nendest asjaoludest tuleneb kaebajatele kaebeõigus, ei nõustu. Kohus leiab, et praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse kohaselt on omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada veevarustust ja kanalisatsiooni (KOKS § 6 lg 1), kuid kaebuse kohaselt ei ole kõik piirkonna elanikud sh kaebajad ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniga liitunud. Seda möönab ka vald oma nõusoleku andmisest keelduvas kirjas (29.09.2016 kirja sissejuhatav osa). Kohtule esitatud materjalidest ning valla 29.09.2016 kirjast ei nähtu, et Veeühistu Mesikaev veevarustuse piirkonda jäävatel elanikel oleks kohustus liituda piirkonnas välja arendatud ÜVK-ga, mistõttu tuleb kohalikul omavalitsusel otsustada, et kuidas tagada ka alates 31.01.2017 piirkonna ÜVK-ga liitumata elanikele igapäevase joogi- ja olmevee olemasolu. Seega on kaebajatel õigus nõuda vallalt kaebajatele igapäevase joogi- ja olmevee olemasolu tagamist, mitte aga vaidlustada veeerikasutusloa menetluses tehtavaid toiminguid. Veel viitasid kaebajad õiguskindluse põhimõtte rikkumisele, kuivõrd kaebajad asutasid Veeühistu Mesikaev ja astusid selle liikmeteks vaid ühel põhjusel – et ühiselt rajada ja majandada veevärki.

Kohus leiab lähtudes kaebajate enda poolt märgitust, et õiguskindluse põhimõtte rikkumisele saab otsuse vaidlustamisel tugineda Veeühistu Mesikaev, mitte aga kaebajad, kui selle liikmed. Oleks ju kujuteldamatu, kui näiteks tarbijate ühistu liikmed võiksid esitada kaebusi tarbijate ühistu huvide kaitseks haldusmenetluses lähtudes sellest, et nemad tarbivad ühistu poolt osutatavaid teenuseid. Kohus on seisukohal, et kaebajatel tuleb oma õigusi kaitsta läbi Veeühistu Meskikaev. Lisaks märgib kohus, et õiguskindluse põhimõttest endast ei tulene kaebeõigust. Kaebeõigus saab tuleneda üksnes konkreetsest subjektiivsest õigusest, mis on isikule antud. Kohtule jääb arusaamatuks, miks kaebajad peavad vajalikuks vaidlustada Veeühistust Mesikaev eraldiseisvalt sama otsustust sj arvestades asjaolu, et nende väited otsuse õigusvastasusest kattuvad suures osas Veeühistu Mesikaev väidetega. Kohus märgib, et oma käesolevas asjas kirjeldatud õigusi saavad kaebajad vajadusel kaitsta ka taotledes enda kaasamist kolmanda isikuna (HKMS § 20) haldusasjas nr 3-16-2175.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.