Maksuõigus › Maksuotsused

Maksukorralduse seaduse § 10 ja § 59 lg 2 p 1 alusel ja vastavalt 25.06.2013 teatele nr 12.2-3/0163951 kontrollis Maksu- ja Tolliamet (MTA) Kruuson Kaubandus OÜ käibemaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust perioodil mai 2013. Kontrolli käigus tuvastatud maksustamise seisukohalt tähendust omavad faktilised ja õiguslikud asjaolud on kajastatud 16.09.2014 kontrollaktis nr 12.2-3/016395-15. 07.10.2014 tegi MTA Kruuson Kaubandus OÜ-le maksuotsuse nr 12.2-3/016395-16, millega otsustati vähendada maksustamisperioodi mai 2013 sisendkäibemaksu summas 27 000 eurot, tagasi nõuda alusetult tagastatud käibemaksusumma 16442,51 eurot ning määrata mais 2013 tasumisele kuuluvat käibemaksu summas 10557,49 eurot. Vaidlustatud maksuotsusega kohustati Kruuson Kaubandus OÜ tasuma käibemaksu kokku summas 27 000 eurot. Maksuotsuse kohaselt Kruuson Kaubandus OÜ soetas 2013 mais Svendsen Kinnisvara AS-lt kinnistu aadressil Lydia Koidula tn 13a, Tallinn hinnaga 1 320 000 eurot, millele lisandus käibemaks summas 265 000 eurot. Kinnistu hinnale lisandunud käibemaks on pöördmaksustatud vastavalt Käibemaksuseaduse (KMS) §-le 411. Sisendkäibemaksu väljavõtte kohaselt deklareeris Kruuson Kaubandus OÜ mais 2013 maaklerteenuse soetust Kohvimaja OÜ-lt summas 135 000 eurot, millele lisandus käibemaks summas 27 000 eurot (Kohvimaja OÜ 28.05.2013 arve nr 1/13 alusel). 23.04.2013 koostas Kruuson Kaubandus OÜ kinnistu ostupakkumise, mille kohaselt nõustuti soetama kinnistu maksumusega 1 460 000 eurot, millest 145 000 eurot oli Kruuson Kaubandus OÜ nõus maksma tehingu korraldamise eest. 03.05.2013 sõlmis Kruuson Kaubandus OÜ Svendsen Kinnisvara AS-ga kinnistu võlaõigusliku müügilepingu. Nimetatud võlaõigusliku müügilepingu kohaselt on kinnistu hinnaks 1 325 000 eurot, millele lisandub käibemaks summas 265 000 eurot (KMS § 411 kuulub deklareerimisele ja tasumisele ostja poolt) ja maakleritasuks 135 000 eurot, millele lisandub käibemaks 27 000 eurot. Eeltoodust tulenevalt moodustasid kinnistu soetamisele tehtavad kulutused 1 460 000 eurot (ilma km-ta). 28.05.2013 sõlmis Kruuson Kaubandus OÜ Svendsen Kinnisvara AS-ga kinnistu soetamise asjaõiguslepingu, mille kohaselt soetati kinnistu võlaõiguslikus müügilepingus fikseeritud hinnaga, millele lisandus maakleritasu. Asjaõiguslepingu alusel on müüja palvel notarikontole hoiustatud raha (maakleritasu) kantud Kohvimaja OÜ kontole. Lepingus kinnitas müüja, et Kohvimaja OÜ on kinnistu müügil maakleriteenust osutanud. Maksuotsuses on jõutud järeldusele, et Kruuson Kaubandus OÜ ei ole Kohvimaja OÜ-lt maaklerteenust soetanud ning äriühing oleks pidanud sellest teadlik olema. Maksuhaldur on asunud seisukohale, et Kruuson Kaubandus OÜ ei ole järginud äris nõutavat tavapärast hoolsuskohustust, kajastades reaalset majandustegevust mitteomava Kohvimaja OÜ nimel väljastatud arvet oma sisendkäibemaksu arvestuses. Sisulist maaklerteenust osutati Kruuson Kaubandus OÜ-le juba enne Kohvimaja OÜ asutamist I.R.a ja osaliselt H.S.e poolt, mis oleks pidanud Kruuson Kaubandus OÜ-s tekitama kahtlust arve õigsuses ja selles, et tegelikuks teenuse osutajaks ei saanud olla Kohvimaja OÜ. Kohvimaja OÜ nimel esitati arve, kuigi maaklerteenust Kohvimaja OÜ ei osutanud. Maksuhaldur asus maksuotsuses seisukohale, et kuna teenuse osutamisel Kohvimaja OÜ ei olnud veel loodud, siis ei saanud maaklerid tegutseda Kohvimaja OÜ nimel ning et Kohvimaja OÜ loodi vaid arve väljastamise eesmärgil. Maksuhaldur leidis, et juhul, kui teenust osutas I.R., siis teenuse osutaja oli füüsiline isik, mitte teenuse osutamise ajal asutamata Kohvimaja OÜ. Maksuotsuses on jõutud järeldusele, et Kruuson Kaubandus OÜ on rikkunud sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimust, mille kohaselt peab teenus olema soetatud arvel näidatud isikult. Maksuhaldur leidis, et 2013 mais ei ole Kruuson Kaubandus OÜ Kohvimaja OÜ-ga tehingut teinud. Kohvimaja OÜ 28.05.2013 arvel märgitud teenust ei ole Kruuson Kaubandus OÜ arvel märgitud isikult soetanud, vaid teenuse osutajaks oli I.R. ja osaliselt H.S. füüsiliste isikutena ning seetõttu sisendkäibemaks summas 27 000 eurot mahaarvamisele ei kuulu.

Sisulist maaklerteenust osutati Kruuson Kaubandus OÜ-le juba enne Kohvimaja OÜ asutamist I.R.a ja osaliselt H.S.e poolt, mis oleks pidanud Kruuson Kaubandus OÜ-s samuti tekitama kahtlust arve õigsuses ja selles, et tegelikuks teenuse osutajaks ei saanud olla Kohvimaja OÜ. Kohvimaja OÜ nimel esitati vaid arve, vaatama sellele, et maaklerteenust Kohvimaja OÜ ei osutanud. Maksuhaldur asus kõiki kontrolli käigus kogutud tõendeid ja kaebaja esitatud vastuväiteid arvesse võttes seisukohale, et teenuse osutamisel Kohvimaja OÜ ei olnud veel loodud ning seega ei saanud maaklerid tegutseda Kohvimaja OÜ nimel. Maksuhaldur leidis, et tõendid kogumis viitavad sellele, et Kohvimaja OÜ loodi vaid arve väljastamise eesmärgil. Maksuhaldur on arvamusel, et juhul, kui teenust osutas I.R., siis teenuse osutaja ongi füüsiline isik, mitte ei olnud veel asutamata Kohvimaja OÜ. Maksuhaldur asus seisukohale, et tegemist on tavapäratu olukorraga, kus füüsiline isik osutab teenuse ära ja alles siis luuakse äriühing, kellele omistatakse selle teenuse osutamine. Tavapäraselt on juriidiline isik, kelle nimel tegutsetakse, juba olemas, ning alles siis hakkab füüsiline isik teenust osutama. 07.11.2014 esitas Kruuson Kaubandus OÜ Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 07.10.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/016395-16 tühistamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja: Maksuotsuses esitatud väited ei anna alust Kruuson Kaubanduse OÜ sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse piiramiseks ning maksuhaldur ei ole maksuotsuse andmisel järginud Haldusmenetluse seaduses ja Maksukorralduse seaduses sätestatud nõudeid õiguspärastele haldusaktidele. Kruuson Kaubanduse OÜ rõhutab, et (i) maksuotsus on õigusvastane selle vastuolu tõttu seadusega, (ii) maksuhaldur on ebaõigesti tuvastanud käibe tekkimise aja ja (iii) MTA ei ole suutnud täpsustada, milliseid täiendavaid hoolsusnõudeid oleks kaebaja pidanud järgima. Kirjeldatud minetuste tõttu on vaidlustatud maksuotsus õigusvastane ning kuulub HKMS § 5 lg 1 p 1 alusel täielikult tühistamisele. Maksuotsuses on MTA piiranud kaebaja õigust sisendkäibemaksu maha arvata, mis tähendab, et haldusakti õiguslikuks aluseks on Käibemaksuseadus (KMS). Kohtuistungil kinnitas maksuhaldur, et on lähtunud vaidlusaluse teenuse majanduslikust sisust ning seetõttu on ümber klassifitseerinud ka maaklerteenuse osutamise aja. Kuivõrd ümberklassifitseeritavaks tehinguks on maaklerteenuse osutamine, siis järelikult peab maksuotsus olema kooskõlas ka võlaõigusseaduse (VÕS) asjaomaste sätetega. Lisaks seaduslikkuse nõudele on haldusorganil kohustus järgida haldusakti andmisel ka seadusest tulenevaid vorminõudeid. Riigikohus on varasemas praktikas osundanud, et haldusakti olulisemaks vorminõudeks on haldusakti põhjendamine (RKHKo nr 33-1-79-08). Haldusakti põhjendamise nõuded on kehtestatud HMS §-s 56, mille lg 2 kohaselt tuleb haldusaktis määratleda selle andmise faktiline ja õiguslik alus. Riigikohus on HMS § 56 lg-d 2 to lgendanud ja rõhutanud, et haldusakti põhjendamine eeldab ka faktiliste ja õiguslike asjaolude omavahelist loogilist sidumist (RKHKo nr 33-1-13-02). Kuigi formaalselt on maksuhaldur andnud maksuotsuse kirjalikus vormis ja märkinud seal erinevad õiguslikud alused ja faktilised asjaolud, on selge, et maksuotsust tehes on MTA rikkunud MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõtet ning vaidlustatud haldusaktis ei ole faktilisi asjaolusid loogiliselt õiguslike alustega seotud. Maksustamise seisukohast on maksuhaldur lähtunud üksnes nendest ütlustest ja tõenditest, mis kinnitavad maksuhalduri subjektiivset siseveendumust kaebaja osalemisest maksupettuses. Seejuures ülemääraselt suurt tähendust on omistatud maakler I.R.a ütlustele, mis on vastuolus teiste kontrollitoimikus olevate tõenditega. Maksuotsus on õigusvastane mh ka seetõttu, et maksuhaldur on majandusliku tõlgendamise põhimõtet ebaõigesti kohaldanud ning maaklerteenust vastuoluliselt hinnanud. Istungi protokolli helisalvestisest nähtub, et maksuhaldur on kinnitanud, et kaebaja sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse piiramisel „maksuhaldur lähtub majandusliku tõlgendamise põhimõttest“ (istungi helisalvestis alates 10:44:58). Kaebaja hinnangul on maksuhaldur siinkohal maksustamise seisukohast oluliste põhimõtete

tõlgendamisel ja kohaldamisel eksinud. Erialases kirjanduses on selgitatud, et majandusliku tõlgendamise reegel tähendab, et maksustamise objektiks olevate majandustehingute tõlgendamisel lähtutakse eelkõige tehingu majanduslikust sisust, mitte aga tehingule antud juriidilisest vormist. Antud juhul oli tehingu sisuks osutatud maaklerteenuse eest tasumine. Tähelepanuväärselt on vastustaja käesoleva haldusasja menetluse raames korduvalt rõhutanud, et vaidlus puudub maaklerteenuse osutamises. Seeläbi on MTA omaks võtnud, et osutatud teenus oli maaklerteenus. Veelgi enam, Kruuson on tõendanud, et maaklerid H.S. ja I.R. osutasid kaebajale maaklerteenust. VÕS § 658 lg 1 järgi kohustub maaklerlepinguga üks isik (maakler) vahendama teisele isikule lepingu sõlmimist kolmanda isikuga ning käsundiandja kohustub maksma selle eest tasu. Maaklerlepingule ei ole VÕS-is sätestatud kohustuslikku vormi, mistõttu võib maaklerleping olla sõlmitud ka suuliselt. H.S. on selgelt osundanud, et „ma osutasin mõlemale poolele maaklerteenust“ (16.032016 protokolli lk 5). I.R. on küll proovinud eitada teenuse osutamist, kuid vande all antud ütlustega on tõendatud, et „ma vahendasin materjale ja dokumente“ või „ma vahendasin informatsiooni“ (10.12.2015 istungi protokolli lk 3). Kaebaja hinnangul ei ole siinkohal võimalik maaklerteenuse eest tasumisele omistada mistahes teistsugust sisu. Seega ei ole ka asjakohane maksuhalduri poolt majandusliku tõlgendamise põhimõtte kohaldamine. Arvestades eelnevat leiab kaebaja, et vaidlustatud maksuotsus ei vasta õiguspärase haldusakti nõuetele ning MTA haldusakt on vastuolus kehtiva õigusega ning maksuhaldur on ebaõigesti rakendanud majandusliku tõlgendamise meetodit. Maksuotsuses on maksuhaldur ebaõigesti tuvastanud käibe tekkimise aja ning seeläbi on jõudnud väära järelduseni sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse puudumise osas. Maksuotsuses on maksuhaldur vääralt tuvastanud käibe tekkimise aja, mistõttu ei ole vaidlustatud maksuotsus kooskõlas KMS-iga. KMS § 11 lg 1 järgi on teenuse käibe tekkimise aeg, mil esimesena tehti üks alljärgnevatest toimingutest: (i) teenuse osutamine või (ii) teenuse eest osalise või täieliku makse laekumine. Erialases kirjanduses on täiendavalt rõhutatud, et „teenuse osutamise hetk on see hetk, millal teenuse sisuks oleva töö tegemine on lõpetatud ning teenuse osutaja esitab tehtud töö tellijale ülevaatamiseks ja vastuvõtmiseks.“ (L. Lehis, Eesti maksuseaduste kommentaarid 2014). Riigikohus on 22.10.2014 otsuses nr 3-3-1-51-14 analüüsinud kinnisasja käibele käibemaksu lisamist ning otsuse p-s 13 selgitanud käibe tekkimise aega ja rõhutanud, et käive ei teki müügihinna deponeerimisega notarikontole, vaid üksnes siis, kui on täidetud KMS § 11 lg-s 1 nimetatud eeldused. Samas lahendis osundas kohus, et KMS § 11 lg 1 mõistes saab makse laekumisena käsitleda üksnes makse laekumist müüja (või käesolevas vaidluses teenuse osutaja) kontole. Seega ei saa olla vaidlust, et käibemaksu arvestuse (nii lisamise kui ka mahaarvamise) puhul on määrava tähtsusega ennekõike just käibe tekkimise aeg. MTA selgitas istungil, et käibe tekkimise aeg on maksuotsuses korrektselt tuvastatud ning käive tekkis seaduses sätestatud ajal (13.04.2015 istungi helisalvestis alates 10:58:39). Ometi ei suutnud MTA selgelt ja üemõtteliselt määratleda teenuse osutamise täpset kuupäeva, vaid on järjepidevalt märkinud, et teenus osutati enne asjaõiguslepingu sõlmimist. Maksuhalduri seisukoht on vastuolus maaklerteenuse olemusega ning VÕS-is sätestatud maaklerteenuse kirjeldusega, MTA istungil väljendatud seisukohtadega ja KMS § 11 lg-s 4 sätestatud teenuse osutamise ajaga. Kaebaja jääb kaebuses väljendatud seisukoha juurde, et maaklerteenus on suunatud lepingu sõlmimise vahendamisele ning seetõttu ei ole võimalik, et kinnistu vahendamise teenus on osutatud enne asjaõiguslepingu sõlmimist (07.11.2014 kaebuse p 3.3). Seeläbi on maaklerteenuse osutamine tegevus, mis üldreeglina kestab kauem kui üks maksustamisperiood (ehk kauem kui 1 kuu). Vastustaja on samuti möönnud maaklerteenuse osutamise osas, et „teenuse osutamine on protsess“ (13.04.2015 istungi helisalvestis alates 10:44:58), mis tähendab, et teenuse osutamine kestis ka vastustaja hinnangul kauem kui üks maksustamisperiood. Ometi on maksuotsuses väljendatud seisukoht, et „kinnistu ostumüügitehinguga seotud põhilised toimingud toimusid märtsis ja aprillis 2013, seega enne Kohvimaja asutamist“, vastuolus just KMS § 11 lg-ga 4, mille kohaselt ei oma tähtsust n-ö põhiliste toimingute tegemine, vaid teenuse osutamise ajaks loetakse seda, millal teenuse osutamine lõppes (07.11. 2014 kaebuse p 3.3). Eelnevast järeldub, et ekslik ja väär on MTA poolt maaklerteenuse osutamiseks ja

saamiseks üksikute tegevuste lugemine, mis tehti enne Kohvimaja OÜ registreerimist. Kooskõlas KMS § 11 lg-ga 4 tuleb teenuse osutamise ajaks lugeda asjaõiguslepingu sõlmimise aeg. 13.04.2015 istungil on K. Kruus selgitanud, et I.R. osutas maaklerteenust ka pärast asjaõiguslepingu sõlmimist. Nimelt tõendab kohtuistungi helisalvestis (alates 10:30:39), et pärast asjaõiguslepingu sõlmimist palus K. Kruus I.R.al mitte tegeleda üürilepingute pikendamisega, kuna maakleri töö stiil ei olnud tulemuslik. Järelikult loobus kaebaja alles pärast asjaõiguslepingu sõlmimist I.R.a teenustest maaklerteenuse osutamisel ehk teisisõnu jätkus maaklerteenuse osutamine ka pärast asjaõiguslepingu sõlmimist. Kuna teenuse osutamine ei lõppenud asjaõiguslepingu sõmimisega, siis tuleb teenuse käibe tekkimise aja osas lähtuda KMS § 11 lg-st 1 koosmõjus sama sätte lg-ga 4 ehk käibe tekkimise ajaks tuleb lugeda notari poolt maaklerteenuse tasu kandmist maaklerite poolt määratud Kohvimaja OÜ pangakontole. Poolte vahel puudub vaidlus, et asjaõiguslepingu sõlmimise ajal oli Kohvimaja OÜ registreeritud nii äriregistris kui ka käibemaksukohustuslaste registris. Seega oli Kohvimaja OÜ -l õigus ja kohustus lisada osutatud teenusele käibemaks seaduses sätestatud maääras. Kokkuvõtvalt rõhutab kaebaja, et maaklerteenus loetakse osutatuks ja saaduks asjaõiguslepingu sõlmimisel, kuna sel päeval toimus maaklerteenuse eest tasu kandmine Kohvimaja OÜ pangakontole. Seaduse kohaselt loetakse maaklerteenus seega osutatuks pärast Kohvimaja OÜ registreerimist äriregistris ja käibemaksukohustuslaste registris ning MTA vastupidine seisukoht on vastuolus KMS §-s 11 sätestatud põhimõtetega. Kaebuse esitaja kontrollis piisava põhjalikkusega tehingu osaliste volitusi, MTA vastupidine järeldus ei põhine tõenditel ja on viinud ebaõige järelduseni. Käesolevas vaidluses on MTA läbivalt tuginenud asjaolule, et kaebaja ei ole järginud äris nõutavat tavapärast hoolsuskohustust (maksuotsuse p 1.2.2). Kaebaja ei nõustu selle väitega. Kruuson järgis kinnisvara soetamise tehingus tavapärast hoolsuskohustust ning tegi kõik endast oleneva, et teenuse osutaja tausta ja volitusi kontrollida. Seega on põhjendamatu MTA järeldus teenuse saaja hoolsuskohustuse rikkumise kohta. Käesolevas menetluses on kaebaja selgitanud, et tal ei olnud alust kahelda teenuse osutamises ega ka teenuse osutaja isikus. On fakt, et maaklerteenust on osutatud Koidula 13a kinnistu võõrandamisel. MTA jaoks ei ole kaebaja aga piisavalt põhjalikult kontrollinud teenust osutanud isikut. Vastustaja on maksuotsuses väitnud, et „Kruuson ei eeldanud, et Kohvimaja OÜ oli maaklerteenuse tegelik osutaja“ (kaebuse p 3.6.2). MTA väide põhineb K. Kruusi 30.04.2014 selgitustel seoses Kohvimaja OÜ poolt väljastatud arvega. Asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et maksuotsusele eelnenud maksumenetlus kestis ca 1 aasta, mille raames avaldas maksuhaldur mh K. Kruusile võimalikule maksupettusele viitavaid asjaolusid. Järelikult ei saa omistada ülemäärast tähtsust kaebaja seadusliku esindaja 30.04.2014 selgitustele, kus K. Kruus on kirjeldanud oma esialgset reaktsiooni Kohvimaja OÜ poolt väljastatud arve osas. Need ütlused olid antud ca 1 aasta pärast tehingu sõlmimist ning pärast seda kui maksuhaldur oli selgitanud võimalikule pettusele viitavaid asjaolusid. Kindlasti ei ole õige ega põhjendatud teha ütlustest järeldust kaebaja teadliku (sh eelduste) või pahauskse käitumise kohta. Juba kaebuse p-s 3.6.2. on kaebaja tuginenud Riigikohtu seisukohale otsuses nr 3-3-1-18-10, mille kohaselt saab eeldada, et maksukohustuslane pidi teadma, et tegemist ei ole tegeliku müüjaga üksnes siis, kui maksukohustuslasel oli teave, mis viitab sellele, et tegemist ei olnud tegeliku müüjaga. Antud haldusasja raames ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et kaebaja oleks pidanud teadma, et Kohvimaja OÜ ei ole tegelik teenuse osutaja. Alates võlaõigusliku lepingu sõlmimisest oli kaebajale teada, et maaklerteenust on osutatud juriidilise isiku vahendusel. Sellele viitas eelkõige asjaolu, et lepingus oli maaklertasu märgitud koos käibemaksuga (K. Kruusi 30.04.2014 ütlused, vastus nr 8). Päev enne asjaõiguslepingu sõlmimist sai Kruuson müüja esindajalt J. Ploomilt arve osutatud maaklerteenuse kohta, milles oli teenuse osutajaks märgitud Kohvimaja OÜ. Enne arve saamist oli K. Kruus eeldanud, et arve väljastab kas Domus Kinnisvara või mõni muu maaklerfirma (K. Kruusi 30.04.2014 ütlused, vastus nr 21), aga igal juhul juriidiline isik. Siinkohal on oluline märkida, et I.R. ega ka H.S. ei ole vande all antud tunnistustes viidanud K. Kruusi informeerimisele, et teenust osutati Kohvimaja OÜ kaudu (10.12.2015 istungi protokoll ja 16.03.2016 istungi protokoll). Seega on

põhjendatud järeldada, et maaklerid teadvalt ei informeerinud enne asjaõiguslepingu sõlmimist Kruusoni teenust osutanud juriidilise isiku nimest. Kuigi tunnistajate ütluste omavahelises võrdluses on tuvastatav n-ö süü teise peale veeretamine, siis hinnates H.S.e ja I.R.a ütlusi omavahelises seoses on selge, et maaklerid tegutsesid omavahel kooskõlastatult ning otsustasid kanda maaklertasu Kohvimaja OÜ kontole tulevaste investeeringute tarbeks (10.12.2015 istungi protokoll ja 16.03.2016 istungi protokoll). Eelnevat tõendab mh asjaolu, et H.S. sai väidetavalt kaebaja esindajalt notaris teada, et vahendustasu kantakse Kohvimaja OÜ kontole, kuid vahendustasu saamise osas küsis H.S. selgitusi just I.R.alt, mitte K. Kruusilt (16.03.2016 istungi protokoll, lk 6-7). Veelgi enam, ka I.R. on kinnitanud, et maaklertasu kanti OÜ-sse Kohvimaja ja „pidi tulema esialgu jagamiseks mulle ja Saarele“ (I.R.a ütlused, 10.12.2015 istungi protokoll, lk 4). Seega on selge, et maaklerid olid omavahel kooskõlastanud, et nad osutasid teenust Kohvimaja OÜ vahendusel ning maaklertasu kantakse OÜ Kohvimaja kontole. Kuivõrd kumbki maakler ei selgitanud kaebajale, et nad tegutsevad Kohvimaja OÜ vahendusel, siis ei saanudki kaebaja enne notariaalse tehingu sõlmimist teada, millise maaklerfirma vahendusel H.S. ja I.R. talle teenust osutavad. Eelnev ei ole siiski piisav alus, et keelata kaebajal maaklerteenuselt sisendkäibemaksu maha arvata. Pärast seda, kui kaebaja oli teada saanud, millise juriidilise isiku kaudu maaklerid tegutsevad, kontrollis kaebaja teenuse osutaja (OÜ Kohvimaja) andmeid krediidiinfost ja MTA käibemaksukohustuslaste registrist. Andmete kontrollimisel tuvastas kaebaja, et Kohvimaja OÜ on registreeritud käibemaksukohustuslaseks. Nimetatud asjaolu andis Kohvimaja OÜ-le õiguse lisada teenuse osutamise eest väljastatud arvele käibemaksu. Lisaks eeltoodule kontrollis kaebaja juriidilise isiku andmeid mh äriregistrist. Kohvimaja OÜ isiku- ja üldandmete registrikaardi väljatrükist nähtus, et ettevõtte asutajaks oli M. Astok, kes töötas J. Ploomiga samas advokaadibüroos (K. Kruusi 30.04.2014 selgitused, vastus nr 21). See asjaolu lisas Kohvimaja OÜ-le täiendavat usaldusväärsust, kuivõrd ilmselgelt oli tegemist müüjaga seotud isikutega. Iga mõistlik isik teeks nimetatud asjaoludest põhjendatud järelduse, et Kohvimaja OÜ oli juriidiline isik, mille kaudu maaklerid I.R. ja H.S. Koidula 13a kinnisasja võõrandamisega seonduvat maaklerteenust osutasid. Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et maaklerteenuse eest väljastatud arve edastas kaebajale J. Ploom. J. Ploom tegutseb vandeadvokaadina, kellel on Advokatuuriseadusest tulenev kohustus tegutseda kooskõlas seadustega. Arvestades, et Kohvimaja OÜ asutaja (M. Astok) ning arve edastaja (J. Ploom) töötasid (ja töötavad ka käesoleval ajal) samas advokaadibüroos, siis puudus kaebajal alus kahtlustada isikuid ning ka Kohvimaja OÜ -d keerulise maksupettuse läbiviimises ja võimalike variisikute (A.S. ́i) kasutamises. Vastupidiselt, Kohvimaja OÜ asutaja ja J. Ploomi omavaheline seotus tugevdas kaebaja usaldust teenuse osutaja isiku suhtes. Vaatamata juba tekkinud usaldusele otsustas kaebaja kasutusele võtta täiendavad hoolsusmeetmed, kuna oli Kohvimaja OÜ arve saanud viimasel hetkel ehk vaid 1 päev enne asjaõiguslepingu sõlmimist. Nimelt keeldus kaebaja kandmast maaklerteenuse tasu enne asjaõiguslepingu sõlmimist notari deposiitkontole. Kaebaja seadis maaklertasu ülekandmise eeltingimuseks asjaolu, et tehingu sõmimise juures viibinud isikud kinnitasid notari juuresolekul Kohvimaja OÜ poolt teenuse osutamist. Notaris tehingu sõlmimise juures kinnitasid kohal olnud müüja esindaja vandeadvokaat J. Ploom ja maaklerid (I.R. ja H.S.), et teenuse osutajaks on Kohvimaja OÜ ning kinnitus on vormistatud asjaõiguslepingu punktina. Tehingu osapoolte vahel ei ole vaidlust asjaolus, et maaklerteenust osutasid I.R. ja H.S.. Nimetatud asjaolu on tõendatud viidatud isikute vande all antud ütlustega (16.03.2016 istungi protokolli lk 5 ja 10.12.2015 istungi protokolli lk 3). Seega andes asjaõiguslepingu sõlmimisel suulise kinnituse, et teenuse osutaja oli Kohvimaja OÜ, kinnitasid maaklerid I.R. ja H.S., et neil oli volitus tegutseda Kohvimaja OÜ nimel. Kuna seadus ei sätesta maaklerteenuse osutamisele kohustuslikku vormi, siis võib volitus olla ka suuline. Järelikult kontrollis kaebaja asjaõiguslepingu sõlmimisel, notari juuresolekul, I.R.a ja H.S.e volitusi tegutseda Kohvimaja OÜ nimel. Eeltoodud asjaolude valguses on ebaõige maksuotsuses väljendatud maksuhalduri seisukoht, et „ei ole Te tuvastanud I.R.a esindusõigust Kohvimaja OÜ nimel tehinguid teha“ (maksuotsuse lk 7). Tegelikkuses on käesolevas asjas tõendatud, et kaebaja tuvastas enne maaklertasu kandmist notari deposiidikontole maaklerite I.R.a ja H.S.e volitused tegutseda Kohvimaja OÜ nimel.

Maaklerid on notariaalses lepingus kinnitanud, et nad osutasid teenust Kohvimaja OÜ kaudu. Vaidlustatud maksuotsuses ei ole MTA selgitanud, miks suulise volituse ja esindusõiguse kinnitus notari juuresolekul ei ole piisav hoolsuskohustuse täitmine volituste kontrollimisel. Selguse huvides rõhutab kaebaja, et kui maaklerid ei oleks kinnitanud oma volitusi tegutseda Kohvimaja OÜ nimel, siis ei oleks kaebaja ka maaklertasu üle kandnud. Kaebuse esitajale ei saa ette heita hoolsusmeetmete rakendamata jätmist olukorras, kus maaklerid pärast tehingu sõlmimist on asunud tegelikke asjaolusid moonutama ja eitama Kohvimaja OÜ nimel tegutsemist. Ülalkajastatu tõttu on ebaõige MTA järeldus vaidlustatud maksuotsus hoolsusmeetmete rakendamata jätmise kohta. MTA ei ole esile toonud põhjendusi, millest tulenevalt oleks kaebaja pidanud eelkirjeldatud asjaolude valguses tekkima kahtlus teenust osutanud juriidilise isiku osas või maaklerite volituste kehtivuses. Kaebaja hinnangul ei saa temalt mõistlikult eeldada täiendavate hoolsusmeetmete rakendamist, mistõttu on õigusvastane maksuhalduri otsus piirata kaebaja sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Kaebuse esitaja ei vastuta Kohvimaja OÜ-ga seotud isikute maksudistsipliini järgimise eest ega asjaolude teadva moonutamise eest. Siinkohal rõhutab kaebaja, et ei saa maksuõiguslikult vastutada selle eest, et I.R. ja J. Ploom on pärast tehingu toimumist asunud teadvalt moonutama tegelikke asjaolusid. I.R.a ütluste vastuolu on juba maksumenetluses tõendatud, kuid maksuhaldur jättis selle tähelepanuta, nentides üksnes, et „isikud soovivad varjata tegelikke asjaolusid“ ( kaebuse p 3.6.3). I.R.a soov moonutada tegelikke asjaolusid on tõendatud ka kohtumenetluses (10.12 2015 istungi protokoll). Algselt väitis I.R., et ta pole maaklerteenust osutanudki ja seejärel, et ta ainult vahendas tehingut (10.12.2015 istungi protokoll, lk 3). Samuti väitis tunnistaja I.R., et „otsest puutumust ei olnud“ Kohvimaja OÜ-ga ning seejärel väitis, et kogu maaklertasu pidi minema Kohvimaja OÜ kontole (10.12.2015 istungi protokoll, lk-d 3-4). Samuti on maksumenetluses kogutud tõenditega tõendatud, et I.R. soovis asjaõiguslikus lepingus vahetada Kohvimaja OÜ arvelduskonto AS-is Krediidipank avatud kontoks (K. Kruusi 30.04.2014 ütlused, vastus nr 27). Viimane aga eeldab tugevat seost äriühingu ja maakleri vahel, mistõttu on ilmselge, et I.R.a vande all antud tunnistused on ennastõigustavad ja tegelikke asjaolusid moonutavad. J. Ploom oli seotud Kohvimaja OÜ-ga ning seda asjaolu ei muuda olematuks ka J. Ploomi poolt tunnistajana antud ütlused. Hinnates tunnistajate poolt antud ütlusi kogumis ja omavahelises seoses, on selge, et J. Ploom pidi andma korralduse Kohvimaja OÜ asutamiseks ning seda korraldust ei saanud anda I.R.. On tõendatud, et OÜ Kohvimaja asutas M. Astok Trebor Invest OÜ nimel (M. Astoki 02.04.2014 suuliste seletuste protokoll). M. Astok on vande all antud ütlustega kinnitanud, et ta sai J. Ploomilt korralduse asutada Kohvimaja OÜ (M. Astoki ütlused, 16.03.2016 istungi protokolli lk 3). Kuigi J. Ploom Kohvimaja OÜ asutamist omaks ei võtnud, kinnitas ta siiski, et M. Astokile I.R. ülesandeid anda ei saanud (20.10.2016 istungi protokolli lk 4). Järelikult ei saanud ka I.R. ega M. Astok asutada Kohvimaja OÜ-d ilma J. Ploomi teadmiseta ja vahenduseta. Maksuotsuses on maksuhaldur põhjendamatult lähtunud eeldusest, et Kruuson pidi olema teadlik asjaoludest, mis juhtusid pärast vaidlusaluse tehingu sõlmimist. Kohtumenetluse raames ei ole vastustaja tõendanud, et Kruuson oleks olnud teadlik I.R.a, H.S.e ja/või J. Ploomi omavahelistest kokkulepetest. Lõpetuseks tuleb rõhutada, et Kruuson ei saanud tehingu sõlmimise ajal ega ka käibedeklaratsiooni esitamise ajal teada, et maaklerid I.R. ja H.S. ning vandeadvokaat J. Ploom asuvad hiljem tegelikke asjaolusid moonutama või salgama. Kaebaja kontrollis tehingu osapoolte volitusi ja Kohvimaja OÜ registreeringuid tehingu sõlmimise aja seisuga ning hinnates tehingu sõlmimise ajal teadaolnud asjaolusid on põhjendatud asuda seisukohale, et kaebaja on täitnud oma hoolsuskohustuse. Kuivõrd kaebaja ei ole rikkunud hoolsuskohustust, siis ei ole õiguspärane maksuotsuses sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse piiramine. Ainuüksi eelnimetatud kaalutlustel tuleb maksuotsus tühistada. Kruuson on tõendanud, et käitus heauskselt ning puuduvad alused sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse piiramiseks. Kohtumenetluses on kaebaja tõendanud, et müüja ja maaklerid tegutsesid

kooskõlastatult ja kaebaja osaluseta. Kui vaatamata kõigile eelnevatele selgitustele peaks kohus siiski asuma seisukohale, et kaebaja ei täitnud tehingu ajal mõistlikus ulatuses hoolsuskohustust (millega kaebaja ei nõustu), siis leiab kaebaja, et puuduvad alused sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse piiramiseks, kuna kaebaja on käitunud tehingus heauskselt. Esiteks rõhutab kaebuse esitaja, et Riigikohtu praktika kohaselt eeldatakse ostja heausksust (RKHKo nr 3-3-1-30-15 p-s 17) ning kui ostja on olnud heauskne, siis puudub alus keelata sisendkäibemaksu maha arvata. Näiteks on Riigikohus 27.01.2016 otsuse nr 3-3-1-30-15 p-s 17 osundanud, et „kui ostja on osalenud tehingutes heauskselt, ei ole ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise keelamine põhjendatud.“ Riigikohtu eelviidatud praktika on kooskõlas Euroopa Kohtu pikaajalise praktikaga, mille kohaselt ei või piirata maksukohustuslase õigust sisendkäibemaksu maha arvata isegi kui vaidlusalune tehing oli seotud käibemaksupettusega, aga ostja seda ei teadnud või ei saanudki teada (Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades nr C-354/03, C-335/03 ja C-484/03 p-des 53-55 või otsus nr C-439/04 ja C-440/04 p-des 37-39). Euroopa Kohus on ka 2012 rõhutanud, et direktiiviga ei ole kooskõlas „kui mahaarvamisõigust ei lubata kasutada maksukohustuslasel, kes ei teadnud ega võinud teada, et asjaomase tehinguga on seotud pettus, mille pani toime tarnija, või et muu tehing tarneahelas, mis tehti enne või pärast kõnealuse maksukohustuslase tehtud tehingut, on seotud käibemaksupettusega“ (otsus nr C-285/11 p 41). Eelviidatud Riigikohtu ja Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt peab MTA järelikult tõendama, et maksukohustuslane teadis või pidi teadma, et asjaomane tehing on seotud maksupettusega. Antud juhul ei ole MTA ostja pahausksust maksumenetluses tõendanud, mistõttu on kaebaja sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse piiramine vastuolus Euroopa Liidu ühtse käibemaksusüsteemiga. Seda, et Kruuson ei olnud teadlik mistahes maksupettuses osalemisest, tõendavad muuhulgas istungil antud tunnistajate ütlused. Esmalt tuleb märkida, et I.R.a ütlused on käesolevas menetluses olnud läbivalt vastuolulised ja ennastõigustavad. Näiteks algselt eitas I.R. maaklerteenuse osutamist (10.12.2015 istungi protokolli lk 3: „klassikalist maaklerteenust ma ei pakkunud“), kuid seejärel selgitas kohtule, et ta siiski tegeles vahendamisega. I.R.a poolt maaklerteenuse osutamist on kinnitanud ka H.S., kelle ütluste kohaselt objekti vahendamisega „tegeles rohkem I.R.“ (16.03.2016 istungi protokolli lk 5) või „I.R. oli vahendaja“ (16.03.2016 istungi protokolli lk 7). 20.10.2016 istungil on J. Ploomi vande all antud ütlustega tõendatud, et I.R. tegutseb maaklerina (20.10.2016 istungi protokolli lk 2). Seega tuleb I.R.a ütlused maaklerina mitte tegutsemise osas jätta arvesse võtmata, kuivõrd tegemist on ilmselgelt ebausaldusväärse tunnistusega. Kuigi maaklerid ei ole üksmeelel, kes täpselt teenust osutas, on mõema tunnistaja vande all antud ütlustega tõendatud, et nad olid nõus maaklertasu kandmisega just Kohvimaja OÜ pangakontole (10.12.2015 istungi protokolli lk 4 ja 16.03.2016 istungi protokolli lk 7). Ükski käesolevas asjas kogutud tõendist ei tõenda, et kaebaja oleks olnud teadlik maaklerite plaanist investeerida Kohvimaja OÜ vahendusel teistesse objektidesse (n-ö Viimsi kinnistu) või maaklerite kavatsusest jätta käibemaks riigile tasumata. Kõik asjas kogutud tõendid tõendavad hoopis maaklerite ja müüja lepingulise esindaja omavahelist seotust. Kõik menetlusosalised on kinnitanud, et J. Ploom esindas L. Koidula 13a kinnistu võõrandamise tehingus müüjat (16.03.2016 istungi protokolli lk-d 3 ja 5; 10.12.2015 istungi protokolli lk 3). M. Astok on vande all antud ütlustega kinnitanud, et J. Ploom andis talle korralduse asutada Kohvimaja OÜ. Samaaegselt ei olnud Kohvimaja OÜ asutaja (ehk M. Astok) kaebajast midagi kuulnud (16.03.2016 istungi protokolli lk 3). Seega on erinevate tõenditega tõendatud müüja osalus MTA poolt viidatud maksupettuse toimepanemises, kuid puuduvad mistahes objektiivsed tõendid, et kaebaja teadis või pidi teadma võimalikust maksupettusest. Ebaõige on maksuotsuses toodud selgitus, mille kohaselt kaebaja ei saanud heauskselt käituda, kuivõrd kuulis Kohvimaja OÜ-st kui teenuse osutajast alles vastava arve saamisel (maksuotsuse lk 7). Üksnes asjaolu, et maaklerid avaldasid vahetult enne notariaalset tehingut oma äriühingu nime, ei muuda kaebajat veel pahauskseks ostjaks. Lõpetuseks rõhutab kaebaja, et kui kaebaja on täitnud oma hoolsuskohustuse, siis on MTA-l kohustus tõendada teenuse saaja pahausksust selleks, et piirata kaebaja sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Antud juhul ei ole MTA suutnud maksuotsuses ega

ka kohtumenetluse raames esitada ühtegi tõendit, mis tõendaksid ostja pahausksust või teadlikkust ja osalemist mistahes maksupettuses. See omakorda tähendab, et puuduvad mistahes alused kaebaja sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse piiramiseks. Kokkuvõtvalt märgib kaebaja, et ta on (i) täitnud oma hoolsuskohustuse täies ulatuses ning (ii) käitunud kinnistu asjaõiguslepingu sõlmimisel heauskselt. Seega kooskõlas kohtupraktikaga on kaebajal õigus L. Koidula 13a kinnistu soetamisega seonduvalt maaklerteenuselt tasumisele kuuluv sisendkäibemaks maha arvata. Seevastu MTA ei ole tõendanud ostja teadlikkust maksupettuses ega ka pahausksust ning puuduvad mistahes seadusest tulenevad alused piirata kaebaja õigust sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramiseks. Eelnevad asjaolud kogumis toovad kaasa maksuotsuse õigusvastasuse. Kaebaja leiab, et maksuhaldur on rikkunud uurimispõhimõtet ning hinnanud tõendeid ühekülgselt. Kuna maksuhaldur ei ole sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramisel vaevunud väja selgitama kõiki asjas tähendust omavaid asjaolusid, on viimase poolt ühtlasi rikutud MKS §-s 11 ja HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõtet, mis kohustab maksuhaldurit välja selgitama kõik menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Kaebaja märgib seoses eeltooduga, et Riigikohtu halduskolleegium on praktikas korduvalt rõhutanud maksuhalduri poolt uurimisprintsiibist juhindumise ja kõigi tõendite kogumis hindamise olulisust maksumenetluses (vt nt RKHKo nr 3-3-1-26-02, p 14; nr 3-3-1-40-02, p 7; nr 3-3-1-3904, p 11; nr 33-1-18-10, p 19). Tõendite vajalikus ulatuses kogumata jätmist tõendab ainuüksi käesolev kohtumenetlus, mille raames on kohus küsitlenud tunnistajaid ja kogunud täiendavaid tõendeid. On tähelepanuväärne, et kahtluste tekkimise korral ei pidanud MTA vajalikuks kohustada I.R.a isiklikult ilmuma maksuhalduri ruumidesse, vaid võimaldas tal vastata e-kirja teel. Maksuhaldur ei ole kohelnud tehingus osalenud isikuid võrdselt, vaid on põhjendamatult suurt tähelepanu osutanud maaklerite ja müüja selgitustele, mis tegelikkuses on teiste tõenditega vastuolus. Kaebuse esitaja hinnangul oleks maksuhaldur pidanud kahtluste tekkimisel koguma täiendavaid tõendeid, mitte piirduma maksuotsuses paljasõnalise viitega. Seeläbi on maksuhaldur hinnanud tõendeid ühekülgselt ning jätnud hindamata tõendid nende kogumis, mis omakorda on käsitletav uurimispõhimõtte rikkumisena. I.R. on selgitanud 07.04.2014 suuliste selgituste protokollis, et „ma otseselt ei esindanud kedagi“ või „mul ei olnud mingeid konkreetseid ülesandeid“. Samas tõendis (ehk I.R.a suuliste seletuste protokollis) on märgitud, et I.R. esindas mõlemat poolt ja vahendas informatsiooni osapoolte vahel (vastus küsimusele nr 14). Informatsiooni vahendamine ja tehingu ettevalmistamine ongi maaklerteenuse olemuseks ja see väärab I.R.a esimese väite mitte kellegi esindamise kohta. Raudsepa ütluste paikapidavuses annavad alust kahelda mh müüja esindaja J. Ploomi ütlused, mille kohaselt suhtles advokaat ostja maakleriga I.R.aga (J. Ploomi 10.12.2013 vastused). Lisaks eeltoodule kinnitas J. Ploom ka 20.10.2016 istungil, et I.R.aga kui maakleriga on ta kokku puutunud (20.10.2016 protokolli lk 2). 16.03.2016 istungil on H.S. kinnitanud, et müüja esindaja oli I.R. ning ta tegutses vahendajana (16.03.2016 istungi protokolli lk 6-7). See tähendab, et tehingu osapooltele ning ka H.S.ele (ehk teisele maaklerile) oli I.R. oma käitumisega suutnud luua ettekujutuse maaklerina tegutsemist vähemalt ühe poole huvides. Samuti on M. Astok ehk Kohvimaja OÜ asutaja ja esimene juhatuse liige kinnitanud, et äriühing Trebor Invest OÜ väljastas I.R.ale volituse tegutsemiseks OÜ Kohvimaja nimel (M. Astoki 02.04.2014 suuliste seletuste protokoll, vastus nr 10). 16.03.2016 istungil on M. Astok kohtule vande all antud ütlustes kinnitanud, et MTA-le antud ütlused vastasid tegelikkusele (16.03.2016 istungi protokolli lk 4). Volituse olemasolu on I.R. ja H.S. suuliselt kinnitanud L. Koidula 13a kinnisasja asjaõiguslepingus. Seega tuleb lugeda tõendatuks asjaolu, et I.R. tegutses Kohvimaja OÜ nimel ja volitusel kaebajale teenuse osutamisel. Kaebaja hinnangul on ümberlükkamatult tõendatud, et I.R.a ütlused on vastuolulised, ennastõigustavad ja võimalikku vastutust välistada püüdvad. Seoses I.R.ale väljastatud volitusega on määrava tähtsusega asjaolu, et M. Astoki suuliste selgituste andmise juures viibis J. Ploom (M. Astoki 02.04.2014 suuliste seletuste protokolli lk 1). Äriregistri registrikaardi väljatrükiga on ümberlükkamatult tõendatud, et vandeadvokaat J. Ploom oli I.R.ale

volituse väljastamise ajal ka Trebor Invest OÜ juhatuse liige. Eelnev omakorda tähendab, et J. Ploom oli isik, kes väljastas I.R.ale volituse tegutsemaks Kohvimaja OÜ nimel. Lisaks eelnevalt nimetatud isikutele kinnitas ka K. Kruus, et teenuse osutamisega tegelesid maaklerid I.R. ja H.S.. Kontrolli raames kogutud tõendid kogumis tõendavad, et I.R. osutas teenust ning esindas tehingus kaebajat, seda vaatamata asjaolule, et I.R. on tagantjärele asunud kaebaja esindamist eitama. Maksuotsusest (lk 4) nähtub, et MTA ei ole maakler I.R.a volituste osas täiendavaid tõendeid kogunud, vaid on tuginenud üksnes I.R.a ütlustele (mis on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega). I.R.a seotust Kohvimaja OÜ-ga tõendab mh asjaolu, et maakler soovis muuta asjaõiguslepingus Kohvimaja OÜ pangakonto rekvisiite viimasel hetkel, kuid notar ei olnud sellise muudatusega nõus (vt K. Kruusi

Maksuotsusest nähtuvalt tuvastas maksuhaldur kontrolli käigus, et arvel näidatud isik (Kohvimaja OÜ) ei ole Kruuson Kaubandus OÜ-le maaklerteenust osutanud ja teenuse tegelikeks osutajateks olid füüsilised isikud I.R. ja H.S.. Seejuures asus maksuhaldur asjas kogutud tõendite pinnalt seisukohale, et kaebaja pidi seda teadma. Esiteks, kui kaebaja oleks täitnud asjakohast hoolsuskohutust ja asunud arvele märgitud müüja isiku suhtes tekkinud kahtlusi kontrollima, siis ta oleks saanud teada, et arvele märgitud müüja ei ole tegelik müüja ja teenuse osutasid tegelikult füüsilised isikud. Teiseks, kaebaja tegevusetusest võib järeldada, et tal oli teave asjaolude kohta, mis viitavad sellele, et tegemist pole tegeliku müüjaga, kuid kajastas sellest hoolimata Kohvimaja OÜ arvet enda käibemaksuarvestuses. Maksuhaldur on seisukohal, et OÜ Kohvimaja ei olnud tegelik müüja. Kaebaja väidab, et menetlusosaliste vahel puudub vaidlus, et Kruuson Kaubandus OÜ-le osutasid maaklerteenust füüsiliste isikutena H.S. ja I.R., kes ei täpsustanud, millise juriidilise isiku nimel nad teenust osutavad. Maksuhaldur kaebajaga ei nõustu. Tõesti, poolte vahel puudub vaidlus, et kaebajale osutasid maaklerteenust füüsiliste isikutena H.S. ja I.R.. Samas ei olnud tegemist situatsiooniga, kus füüsilised isikud tegutsesid juriidilise isiku nimel, kuid jätsid viimase nime täpsustamata, vaid olukorraga, kus füüsilised isikud tegutsesid teenuse osutamisel iseseisvalt. Maksuhalduri seisukoht tugineb kokkuvõttes järgneval: I.R.a sõnul ei ole ta Kohvimaja OÜ nimel teenust osutanud. Isik kinnitas enda 07.04.2014 selgitustes, et tegutses teenuse osutamisel iseseisvalt (p-d 1 ja 2), talle ei olnud kellegi poolt väljastatud volitust (p 16) ja ta ei olnud Kohvimaja OÜ-ga kuidagi seotud (p 48). 10.12.2015 istungil kinnitas isik samuti, et ei olnud Kohvimaja OÜ-ga seotud (protokolli lk 3 viimane küsimus); b) H.S.e kinnitas 16.03.2016 istungil, et osutas maaklerteenust füüsilise isikuna, mitte mõne äriühingu nimel (protokolli lk 8 viimane küsimus). Ühtlasi kinnitas H.S., et suhtles I.R.aga kui füüsilise isikuna, kellel puudus seos Kohvimaja OÜ-ga (protokolli lk 6 kohtu küsimus nr 10; lk 7 esimene küsimus); c) I.R.a ja H.S.e maksumenetluses ning kohtumenetluses antud ütlustest nähtub, et plaan oli teenuse eest saadud tasu ühiselt edasi investeerida. Seega plaaniti investeerida juba saadud tasu, mitte ei tegutsetud tasu saamise eesmärgil kellegi kolmanda nimel (Kohvimaja OÜ). Füüsiliste isikute poolt saadud tasu väidetavat edasi investeerimist Kohvimaja OÜ-sse ei saa samastada teenuse osutamisega. Teenuse osutajateks olid füüsilised isikud I.R. ja H.S., mitte Kohvimaja OÜ või keegi kolmas (vt käesoleva vastuse p 2.2.1 a-b); d) Maksu- ega ka kohtumenetluses ei esitatud tõendeid, mis kinnitaksid Kohvimaja OÜ ja maaklerteenust osutanud füüsiliste isikute vahelist seost. I.R. ja H.S. ei ole äriühingu osanikud ega ka juhatuse liikmed, samuti ei ole neile äriühingu nimel tegutsemiseks väljastatud volitust; e) Kohvimaja OÜ asutamisavaldus esitati äriregistrile kinnistu ostu-müügitehingu võlaõigusliku lepingu vormistamisega samal kuupäeval, s.o 03.05.2013. Arvestades, et teenuse osutajate sõnul seisnes teenus üksnes õigete inimeste kokkuviimises ja informatsiooni vahendamises (I.R.a 10.12.2015 protokoll lk 3 küsimused 2-4; H.S.e 16.03.2016 protokoll lk 5 küsimused 15 ja 16), oli Kohvimaja OÜ loomise hetkeks maaklerteenus juba sisuliselt osutatud. Vastupidist kinnitavaid tõendeid esitatud ei ole (näiteks maaklerteenuse osutamise leping, kus oleks täpselt määratletud teenuse sisu ja/või maaklerteenuste arve spetsifikatsioon, kust nähtuks, kes konkreetselt ja millises mahus teenust osutas); f) Kohvimaja OÜ-l puudus tavapärane majandustegevus (kontrollakti p-d 1.2.4 ja 1.2.4.1). Kõik Kohvimaja OÜ-sse jõudnud rahalised vahendid liikusid koheselt äriühingust välja, seejuures võeti enamus summast välja sularahas. Isik on esitanud käibedeklaratsiooni üksnes perioodi mai 2013 kohta, seejuures on käibemaksuga samas suurusjärgus deklareeritud mahaarvatavat sisendkäibemaksu, mille õigsus on tõendamata. Seetõttu on tehingult riigile käibemaks laekumata. Maksuhalduril äriühinguga kontakti saada ei õnnestunud; g) Kohvimaja OÜ loodi kinnistu müüjaga seotud isikute poolt. Peale asutamist, perioodil 06.05.2013-28.05.2013, oli äriühingu juhatuse liige Madli Astok, kes on koos Jüri Ploomiga Pohla & Hallmägi Advokaadibüroo töötajad ja ühtlasi kinnistu ostu-müügitehingus müüja esindajad. I.R.a ja H.S.e mainitud A.S. sai äriühingu juhatuse liikmeks alles 28.05.2014 ehk asjaõiguslepingu sõlmimisega samal kuupäeval. Seega ei olnud I.R. ja H.S. äriühingu asutamisega seotud; h) Kaebaja kinnitas, et Kohvimaja OÜ ei osalenud kinnistu ostu-müügitehingu ettevalmistamises. Samuti kinnitas kaebaja, et sai Kohvimaja OÜ-st esmakordselt teada alles päev enne tehingu sõlmimist. (30.04.2014 selgituste p-d 18-24).

Maksuhaldur on seisukohal, et kaebaja oleks saanuks teada, et OÜ Kohvimaja ei ole tegelik müüja, kui ta oleks täitnud hoolsuskohustust. Kaebaja leiab, et ta ei pidanudki teadma, et arvel märgitud isik ei ole teenuse tegelik osutaja ning täitis oma hoolsuskohustuse. Täiendavalt selgitab kaebaja, et kuigi tal tekkis arve saamisel kahtlus arve õigsuse osas, siis asjaõiguslepingu sõlmimisel need kahtlused kõrvaldati. Asjaõiguslepingu juures oli müüja lepinguline esindaja ning müüja kinnitas lepingu p-s 2.6, et maaklerteenuse osutajaks oli OÜ Kohvimaja. Maksuhaldur kaebajaga ei nõustu ja on jätkuvalt veendunud, et kaebaja oleks pidanud peale kahtluste tekkimist osutatud teenusega seonduvaid asjaolusid täiendavalt kontrollima asuma. Seejuures, kui kaebaja oleks vaidlusaluseid asjaolusid kontrollinud, siis ta oleks saanud kinnitust kahtlusele, et esitatud arve ei ole õige. Vaidlust ei ole asjaolus, et kaebajal tekkis Kohvimaja OÜ poolt väljastatud arve õigsuse osas kahtlus. Eelnevat möönavad kaebaja lepingulised esindajad ja kinnitavad kaebaja 10.07.2013 ning 30.04.2014 suulised seletused. Sellises olukorras oleks mõistlikult käituv ostja pidanud aru saama, et tegemist ei pruugi olla tegeliku müüjaga ning astuma müüja isiku tuvastamiseks täiendavaid samme, näiteks küsima I.R.alt või H.S.elt volitust (3-3-1-21-04, p 16). Vastutaja rõhutab, et olukorras, kus isikul tekib tehingu asjaolude osas kahtlus, siis suureneb ka tema hoolsuskohustus (3-3-1-57-13, p 16). Kui kaebaja oleks teenuse faktilise osutajate poole pöördunud, siis ta oleks ülalkirjeldatud selgitustest nähtuvalt saanud teada, et I.R. ja H.S. ei osutanud teenust läbi Kohvimaja OÜ. Seega oleks kinnitust leidnud kaebaja kahtlus, et arve ei ole õige, kuna arvele on märgitud vale isik. Põhjusel, et kaebaja on teenuse adressaadiks, siis saab üksnes tema veenduda selles, et arvel näidatud isik on ka tegelikuks müüjaks. Seetõttu ei saanud tekkinud kahtlusi kummutada ka müüja kinnitus, justkui oleks füüsiliste isikute asemel tegelikult teenust osutanud keegi kolmas (Kohvimaja OÜ). Maksuhaldur leiab, et kaebajal oli teave, mis viitas sellele, et OÜ Kohvimaja ei ole tegelik müüja. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus puuduvad otsesed tõendid, et ostja teadis, et tegemist pole tegeliku müüjaga, kuid kaudsed tõendid ja asjaolud kogumis seda siiski näitavad, on võimalik teha järeldus, et ostja pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga (3-3-1-27-14, p 18). Vaidlust ei ole asjaolus, et kaebajal tekkis Kohvimaja OÜ poolt väljastatud arve õigsuse osas kahtlus (OÜ Kruuson Kaubandus 10.07.2013 ning 30.04.2014 suulised seletused). Samuti ei ole vaidlust asjaolus, et kaebaja kinnituse kohaselt ei osalenud Kohvimaja OÜ kinnistu ostumüügitehingu ettevalmistamises ja kaebaja juhatuse liige sai Kohvimaja OÜ-st esmakordselt teada alles päev enne tehingu sõlmimist (30.04.2014 selgituste p-d 18-24). Täiendavalt selgitas kaebaja juhatuse liige, et otsustas muuhulgas arvet aktsepteerida põhjusel, et vastasel korral oleks ta pidanud tasuma leppetrahvi summas 50 000 eurot (30.04.2014 selgituste p 21; võlaõiguslepingu p 4.3). Kaebaja juhatuse liige väidab, et asjaõiguslepingu sõlmimise juures viibisid ka tegelikult maaklerteenust osutanud H.S. ja I.R., kes kinnitasid, et osutasid teenust Kohvimaja OÜ nimel. Samas ühestki tõendist kaebaja väitele, et teenust osutas Kohvimaja OÜ, kinnitust ei leia. Samuti ei nähtu selline asjaolu H.S.e ja I.R.a selgitustest. Arvestades, et kaebaja ei ole nimetatud väite kinnituseks ühtegi tõendit esitanud, siis ei ole need selgitused usutavad (3-3-1-83-13, 14). Ülaltoodud põhjustel on usutav, et kaebaja sai aru, et arvele on märgitud isik, kes ei olnud tegelik teenuse osutaja, kuid otsustas leppetrahvi kartuses siiski tehingusse minna. Kaebaja on seisukohal, et maksuotsus tugineb peamiselt väitel, et Kohvimaja OÜ asutamise ajaks oli maaklerteenus osutatud, mistõttu ei saanud arvel näidatud isik olla teenuse osutajaks. Eelnevat arvestades leiab kaebaja, et maksuhaldur on ebaõigesti tuvastanud käibe tekkimise aja (KMS § 11) ning sellest tulenevalt jõudnud väära lõpplahenduseni. Maksuhaldur kaebaja seisukohaga ei nõustu. Esiteks on vaidlus eeskätt selles, kas ostja pidi teadma, et arvel näidatud müüja ei olnud tegelik müüja. Fakt, et Kohvimaja OÜ asutati peale sisulise teenuse osutamist ja vahetult enne tehingu lõplikku vormistamist, on üks väide kogumis, mis kinnitab, et Kohvimaja OÜ ei olnud tegelik teenuse osutaja. Teiseks, kaebaja käibe tekkimise hetke puudutav seisukoht lähtub eeldusest, et Kohvimaja OÜ on teenuse osutajana aktsepteeritav. Selline eeldus on väär. Maksuhaldur möönab, et asjaõiguslepingusse tehtud märke kohaselt oli Kohvimaja OÜ tsiviilõiguslikult justkui teenuse osutajaks. Samas tuvastas maksuhaldur, et tegelik tehing erines arvel näidatust – tegelikult ei osutanud teenust Kohvimaja OÜ,

vaid füüsilised isikud. Seega oli arvel näidatud tehing, mille kohaselt osutas teenust Kohvimaja OÜ, näilik. Eelnevast tulenevalt ei oma maksuotsuse õiguspärasuse seisukohast tähtsust, kelle nimi lepingusse teenuse osutajana märgiti, vaid asjaolu, kes teenust tegelikult osutas. Tehingu tsiviilõiguslik ja maksuõiguslik kvalifikatsioon ei peagi alati kokku langema (3-3-1-3-09, p 18). Kolmandaks, kaebaja on ka käibe tekkimise hetke valesti määratlenud. KMS § 11 lg 1 kohaselt tekib käive siis kui teenus on osutatud ja/või teenuse eest on kas osaliselt või täielikult tasutud. Puudub vaidlus, et teenuse osutamise kohta lepingut ei sõlmitud, mistõttu tuleb teenuse sisustamisel lähtuda poolte antud selgitustest. I.R.a ja H.S.e sõnul seisnes teenus üksnes õigete inimeste kokkuviimises ja informatsiooni vahendamises (I.R.a 10.12.2015 protokoll lk 3 küsimused 2-4; H.S.e 16.03.2016 protokoll lk 5 küsimused 15 ja 16). Muuhulgas kinnitasid isikud, et kokku viidud pooled ehk tulevane ostja ning müüja suhtlesid ise edasi (I.R.a 10.12.2015 protokoll lk 4 viimane küsimus; H.S.e 16.03.2016 protokoll lk 5 küsimus 16). Veelgi enam, kumbki maakleritest lepingute koostamisel ei osalenud (I.R.a 10.12.2015 protokoll lk 4 viimane küsimus; H.S.e 16.03.2016 protokoll lk 5 küsimus 11). Seega nähtub teenust osutanud isikute ütlustest, et teenuse sisuline osutamine lõppes ja käive tekkis enne Kohvimaja OÜ asutamist. Arvestades, et teenuse osutamise hetk on määratletud, ei oma asjaolu, millal teenuse eest lõplikult tasuti, käibe tekkimise seisukohalt tähtsust. Maksuhaldur on seisukohal, et tõendeid kogumis hinnates on maksuotsus õiguspärane. Kaebaja on esitanud toimunust küll huvitava versiooni, kuid teenuse osutamise piisaval määral dokumenteerimata jätmisega võttis ta endale riski, et hiljem ei õnnestu põhjendatud kahtluse tekkimisel teenuse saamist tema kirjeldatud isiku poolt ja mahus tõendada (RK lahend nr 3-3-1-57-13, p 16).

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi ja tunnistajate vande all antud ütlusi, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud suulisi ja kirjalikke tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Käesolevas haldusasjas pooled vaidlevad selle üle, kas Kruuson Kaubandus OÜ-l on õigus sisendkäibemaksu maha arvata, kas arvel näidatud müüja (Kohvimaja OÜ) oli tegelik müüja (maaklerteenus) ja kas kaebuse esitaja on täitnud nõutavat tavapärast hoolsuskohustust ning vastustaja uurimispõhimõtet. Maksuhaldur on seisukohal, et kaebajal puudub õigus sisendkäibemaksu maha arvata. Maksu-ja Tolliamet heidab kaebajale ette hoolsuskohustuse mittetäitmist. Vastustaja väitel kaebuse esitaja pidi teadma, et arvel näidatud isik ei olnud tegelik müüja ehk siis Kohvimaja OÜ ei ole Kruuson Kaubandus OÜ-le maaklerteenust osutanud. Maksuhalduri arvates maaklerteenuse tegelikeks osutajateks olid füüsilised isikud I.R. ja H.S. ning Kruuson Kaubandus OÜ pidi olema sellest teadlik. Vastustaja on seisukohal, et kui kaebaja oleks täitnud asjakohast hoolsuskohutust ja asunud arvele märgitud müüja isiku suhtes tekkinud kahtlusi kontrollima, siis ta oleks saanud teada, et arvele märgitud müüja ei ole tegelik müüja ja maaklerteenust osutasid tegelikult füüsilised isikud. Vastustaja märgib, et asjas puuduvad dokumendid, mis kinnitaksid Kohvimaja OÜ ja maaklerteenust osutanud füüsiliste isikute vahelist seost, I.R. ja H.S. ei ole Kohvimaja OÜ osanikud ega juhatuse liikmed, samuti ei olnud neile äriühingu nimel tegutsemiseks väljastatud volitust. Maksuhalduri väitel arvel näidatud tehing, mille kohaselt osutas teenust Kohvimaja OÜ, oli näilik. Kaebuse esitaja vastustaja poolt väidetuga ei nõustu. Kaebaja väidab, et MTA on maksustamise seisukohast lähtunud üksnes nendest ütlustest ja tõenditest, mis kinnitavad maksuhalduri subjektiivset siseveendumust Kruuson Kaubandus OÜ osalemises maksupettuses, seejuures ülemääraselt suurt tähendust on omistatud maakler I.R.a ütlustele, mis on vastuolus teiste kontrolltoimikus olevate tõenditega.

Kaebuse esitaja on seisukohal, et Maksu-ja Tolliamet (MTA) on vääralt tuvastanud käibe tekkimise aja, mis on käibemaksu arvestuse juures määrava tähtsusega. Käibemaksuseaduse (KMS) § 11 lg 1 koosmõjus sama sätte lg-ga 4 tuleb käibe tekkimise ajaks lugeda notari poolt maaklerteenuse tasu kandmist maaklerite poolt määratud Kohvimaja OÜ pangakontole. Kaebaja rõhutab, et maaklerteenus loetakse osutatuks ja saaduks asjaõiguslepingu sõlmimisel, kuna sel päeval toimus maaklerteenuse eest tasu kandmine Kohvimaja OÜ pangakontole. Kaebuse esitaja leiab, et maksuhaldur on vääralt tuvastanud Kruuson Kaubandus OÜ hoolsuskohustuse rikkumise, mistõttu on MTA ebaõigelt järeldanud, et kaebajal puudub õigus sisendkäibemaksu maha arvata. Kaebaja väidab, et Kruuson Kaubandus OÜ on järginud äris nõutavat tavapärast hoolsuskohustust ning tegi kõik endast oleneva, et teenuse osutaja tausta kontrollida. Kaebuse esitaja märgib, et alates võlaõigusliku lepingu sõlmimisest oli kaebajale teada, et maaklerteenust on osutatud juriidilise isiku vahendusel. Päev enne asjaõiguslepingu sõlmimist sai kaebaja müüja esindajalt J. Ploomilt arve osutatud maaklerteenuse kohta. Kruuson Kaubandus OÜ oma seadusliku esindaja kaudu kontrollis teenuse osutaja (Kohvimaja OÜ) andmeid krediidiinfost ja MTA käibemaksukohustuslaste registrist. Lisaks eeltoodule kontrollis kaebaja juriidilise isiku andmeid äriregistrist. Kohvimaja OÜ isiku- ja üldandmete registrikaardi väljatrükist nähtus, et ettevõtte asutajaks oli jurist M. Astok, kes töötas J. Ploomiga samas advokaadibüroos, mis lisas kaebaja jaoks Kohvimaja OÜ-le täiendavat usaldusväärsust, kuivõrd ilmselgelt oli tegemist müüjaga seotud isikutega. Maaklerteenuse eest väljastatud arve edastas kaebajale Jüri Ploom, kes tegutseb vandeadvokaadina ning kellel on Advokatuuriseadusest tulenev kohustus tegutseda kooskõlas seadusega. Arvestades, et Kohvimaja OÜ asutaja (M. Astok) ning arve edastaja (J. Ploom) töötasid samas advokaadibüroos, siis puudus kaebajal alus kahtlustada nimetatud isikuid maksupettuse toimepanemises. Notaris juures tehingu sõlmimisel kinnitasid kohal olnud müüja esindaja vandeadvokaat J. Ploom ja maaklerid, et teenuse osutajaks oli Kohvimaja OÜ. Kaebaja märgib, et notariaalse asjaõiguslepingu sõlmimisel kõik tehingu osapooled on kinnitanud maaklerite volituste olemasolu tegutseda ja osutada teenust Kohvimaja OÜ nimel ning kaebajal puudusid mistahes alused kahelda maaklerite volituste kehtivuses. Üksnes pärast notari juuresolekul antud ja asjaõiguslepingus fikseeritud kinnituste andmist teostas kaebaja seaduslik esindaja K. Kruus maaklerteenuse tasu ülekande notari deposiidikontole. Kohus nõustub kaebajaga, et KMS § 11 lg 1 koosmõjus sama sätte lg-ga 4 tuleb käibe tekkimise ajaks lugeda notari poolt maaklerteenuse tasu kandmist maaklerite poolt osundatud Kohvimaja OÜ pangakontole. Vaidlust ei ole selles, et asjaõiguslepingu sõlmimise ajal oli Kohvimaja OÜ registreeritud nii äriregistris kui ka käibemaksukohustuslaste registris. Kohus nõustub kaebajaga, et maaklerteenus loetakse osutatuks ja saaduks asjaõiguslepingu sõlmimisel, mil toimus ka maaklerteenuse eest tasu kandmine Kohvimaja OÜ pangakontole. Notaris tehingu sõlmimise juures kinnitasid kohal olnud müüja esindaja vandeadvokaat Jüri Ploom ja maaklerid (I.R. ja H.S.), et teenuse osutajaks on Kohvimaja OÜ ning kinnitus on vormistatud asjaõiguslepingu punktina, mida kumbki osapool ei ole vaidlustanud. Tehingupoolte vahel ei ole vaidlust selles, et maaklerteenust osutasid I.R. ja H.S., kes ei väitnud lepingute sõlmimisel notarile, et tegelikult maaklerteenust osutasid nemad füüsiliste isikutena ning ei palunud kanda vahendustasu otse nende pangakontodele, mitte aga Kohvimaja OÜ arvele, kuigi selline võimalus neil oli. Kaebaja väidab, et alates võlaõigusliku lepingu sõlmimisest oli temale teada, et maaklerteenust on osutatud juriidilise isiku (Kohvimaja OÜ) vahendusel. Päev enne asjaõiguslepingu sõlmimist sai kaebaja müüja esindajalt vandeadvokaat Jüri Ploomilt arve osutatud maaklerteenuse kohta. Kaebaja pool kinnitas kohtus, et Kruuson Kaubandus OÜ kontrollis teenuse osutaja (Kohvimaja OÜ) andmeid krediidiinfost ja MTA käibemaksukohustuslaste registrist. Andmete kontrollimise tulemusena kaebaja tuvastas, et Kohvimaja OÜ on registreeritud käibemaksukohustuslaseks, mis andis Kohvimaja OÜ-le õiguse lisada teenuse osutamise eest väljastatud arvele käibemaksu. Lisaks eeltoodule kaebaja kontrollis Kohvimaja OÜ andmeid ka äriregistrist. Kohus märgib, et äriregistri andmetel Kohvimaja

OÜ asutati 03.05.2013 Madli Astok ́i poolt, kes oli Kohvimaja OÜ osanik perioodil 06.05.24.05.2013. Alates 24.05.2013 sai Kohvimaja OÜ uueks osanikuks A.S. Lätist ja seda käesoleva ajani. Kohvimaja OÜ isiku- ja üldandmete registrikaardi väljatrükist nähtus, et ettevõtte asutajaks oli Madli Astok, kes töötas adv Jüri Ploomiga samas advokaadibüroos. Juhatuse liige Kohvimaja OÜ-s oli M. Astok ajavahemikus 06.05.-28.05.2013. A.S. sai Kohvimaja OÜ juhatuse liikmeks alates 28.05.2013. Kohtu jaoks on eluliselt usutav kaebaja väide, et eeltoodud asjaolud võisid lisada tema jaoks Kohvimaja OÜ-le täiendavat usaldusväärsust, kuna tegemist oli müüjaga seotud isikutega, seda enam, et ka maaklerteenuse arve edastas kaebajale vandeadvokaat Jüri Ploom, kellel on Advokatuuriseadusest tulenev kohustus tegutseda kooskõlas seadusega. Kohtu arvates seda küll nõuda ei saa, et isik peaks tehingut tehes eeldama/kahtlustama, et vandeadvokaat võib osaleda maksupettuses. Kohtu hinnangul, arvestades asjaoluga, et Kohvimaja OÜ asutaja (M. Astok) ning arve edastaja (adv J. Ploom) töötasid ühes advokaadibüroos, puudus kaebajal alus kahtlustada isikuid maksupettuses. Vaatamata tekkinud usaldusele otsustas kaebaja kasutusele võtta ka täiendavad hoolsusmeetmed, nimelt keeldus kaebaja kandmast maaklerteenuse tasu enne asjaõiguslepingu sõlmimist notari deposiidikontole, kuna kaebaja seadis maakleritasu ülekandmise eeltingimuseks asjaolu, et tehingu sõlmimise juures viibinud isikud kinnitaksid notari juuresolekul Kohvimaja OÜ poolt teenuse osutamist. Notari juures tehingu sõlmimise ajal kinnitasid müüja esindaja vandeadvokaat Jüri Ploom ja maaklerid, et teenuse osutajaks oli Kohvimaja OÜ. Notariaalse asjaõiguslepingu sõlmimisel kõik tehingupooled on kinnitanud maaklerite volituste olemasolu tegutseda ja osutada teenust Kohvimaja OÜ nimel ning kaebajal ei olnud alust kahelda maaklerite volituste olemasolus (volitus võib olla suuline või kirjalik). Kaebaja seaduslik esindaja K. Kruus alles pärast notari juuresolekul antud ja asjaõiguslepingus fikseeritud kinnitust teostas maaklerteenuse tasu ülekande notari deposiidikontole. Kohus kordab, et Kruuson Kaubandus OÜ poolt ei kantud vahendustasu maaklerite kontodele, mis oleks loogiline, kui lähtuda vastustaja seisukohast, et maaklerteenust osutasid maaklerid füüsiliste isikutena, mitte äriühingu kaudu. Maaklerid kinnitasid kohtule, et nende huvi oli vahendustasu saamises. Seega kui neil ei olnud mingit puutumust Kohvimaja OÜ-ga, siis ei oleks nad ka nõustunud vahendustasu kandmisega mingile tundmatule äriühingule (Kohvimaja OÜ). Kumbki maakleritest notari juures ei avaldanud soovi, et raha kantaks üle otse nende pangaarvetele. Vaidlust ei ole selles, et vahendustasu kanti notari deposiidist lepingu kohaselt Kohvimaja OÜ-le, millega olid nõus kõik kinnisvaratehingu osapooled. Ühestki tõendist ei nähtu, et notar oleks I.R.a osas kahelnud tema seotuses tehinguga, sh volituse/esindusõiguse olemasolus. Notar igal juhul peab kontrollima tehingupoolte esindusõigust ning esindusõiguse puudumisel mittelubama tehingusse kõrvalisi isikuid. Antud juhul sellist olukorda ei esinenud, kohtule esitatud tõendid vastupidist ei kinnita. Asjaõiguslepingu sõlmimise juures oli müüja lepinguline esindaja vandeadvokaat Jüri Ploom ning müüja kinnitas lepingu p-s 2.6, et maaklerteenuse osutajaks oli Kohvimaja OÜ. Maakleriks võib olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Maakleril on õigus maakleritasule alates tema vahendamise või osutamise tulemusena lepingu sõlmimisest (VÕS § 664 lg 1). Maakleritasule õiguse tekkimiseks on oluline see, et maakleri tegevuse tulemusena on sõlmitud just see leping, mille sõlmimist käsundiandja maakleri poole pöördudes sõlmida soovis. Käesolevas asjas vaidlust ei ole selles, et maakleri tegevuse tulemusena on sõlmitud soovitud leping ning maakleri poolt on täidetud maakleritasu saamise tingimused. Seadus ei määratle maaklerteenuse lõppemise aega. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes märgitakse, et maaklerilepingus võib olla kokku lepitud, et õigus saada maakleritasu tekib alles pärast seda, kui maakleri vahendamisel või tema osutamise tagajärjel sõlmitud leping on ka täidetud (silmas on peetud lepingust tulenevate kohustuste täitmist teise poole poolt). Maaklerteenuse osutamise tingimused, sh lõppemise tähtaeg, on ka poolte kokkuleppe küsimus (see võib olla suuline või kirjalik). Kohtu hinnangul vastustaja ei ole esitanud veenvaid selgitusi maaklerteenuse osutamise lõppemise aja kohta. Kohus nõustub maaklerteenuse osutamise kaebajapoolse käsitlusega, mida ei hakka üle kordama.

Kohtul ei ole alust kahelda notari poolt tõestatud lepingu autentsuses. Kohus ei nõustu vastustajaga, et ei oma tähtsust, kelle nimi lepingusse teenuse osutajana on märgitud. Kohus märgib, et kui leping sisaldab valeandmeid, ebatäpsusi, vastuolusid jms, siis sellist lepingut aktsepteerida ei saa ning see on tühine algusest peale. Notari tõestus lepingul on kinnitus sellest, et leping on kooskõlastatud kõigi osapooltega, selles sisalduvad andmed on õiged ja üle kontrollitud ning ei ole seadusega vastuolus. Samuti kohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et kaebuse esitaja oleks pidanud kahtlustama müüja esindajaid, kelleks olid Madli Astok (Kohvimaja OO juhatuse liige kuni 28.05.2013), Pohla & Hallmägi Advokaadibüroo jurist, ning Jüri Ploom, kes on vandeadvokaat samast advokaadibüroost, maksupettuses. Kohtu jaoks on usutav kaebaja seadusliku esindaja väide, et ta usaldas vandeadvokaati, kes oli ühe tehingupoole esindaja ning ei kahtlustanud teda maksupettuses osalemises. Kohtu hinnangul on kaebaja piisaval määral täitnud maksukohustuslaselt nõutavat tavapärast hoolsuskohustust ning kontrollinud müüja tausta. Kohtu arvates ei saa isikut ebamõistlikult koormata uurimise kohustusega, sest tal on siiski piiratud võimalused n-ö taustauuringute teostamiseks. Antud juhul ei saa kaebajale ette heita tavapärase hoolsuskohustuse mittetäitmist või ebapiisavat täitmist. Kohus möönab, et kaebaja seaduslikul esindajal tekkis kahtlus ühe arve osas, kuid see sai lahendatud notari osavõtul enne lepingu allkirjastamist. Kaebuse esitaja kasuks räägib ka see fakt, et maaklerteenuse tasu kandis kaebaja notari deposiiti, kust see kanti üle maaklerteenuse osutajale (lepingu kohaselt Kohvimaja OÜ), mitte füüsilistele isikutele (maaklerid I.R., H.S.). Poolte vahel puudub vaidlus, et notar tasus maaklerteenuse eest ülekandega asjaõiguslepingu sõlmimise päeval ehk enne, kui Kruuson Kaubandus OÜ lõpetas teenuse osutamise suhte maakleritega. Kaebuse esitaja seadusliku esindaja kinnitusel I.R. oli notari juures lepingu sõlmimise ajal ning vahetult enne lepingu allkirjastamist soovis muuta Kohvimaja OÜ rekvisiite, millega notar ei nõustunud (notar ei luba tehingu sõlmimise juurde kõrvalisi isikuid). Vaidlust ei ole selles, et osutatud teenus oli maaklerteenus ning tehingu sisuks oli osutatud maaklerteenuse eest tasumine. Kruuson Kaubandus OÜ hinnangul ei ole võimalik maaklerteenuse eest tasumisele omistada mistahes teistsugust sisu, seega ei ole ka asjakohane maksuhalduri poolt majandusliku tõlgendamise põhimõtte kohaldamine. Kaebaja on seisukohal, et maaklerteenus on suunatud lepingu sõlmimise vahendamisele ning seetõttu ei ole võimalik, et kinnistu vahendamise teenus on osutatud enne asjaõiguslepingu sõlmimist. Vastustaja väidab, et juhul, kui kaebaja oleks täitnud asjakohast hoolsuskohutust ja asunud arvele märgitud müüja isiku suhtes tekkinud kahtlusi kontrollima, siis ta oleks saanud teada, et arvele märgitud müüja ei ole tegelik müüja ja teenuse osutasid tegelikult füüsilised isikud. Kohtu jaoks on usutav kaebaja väide, et Kruuson Kaubandus OÜ-le osutasid maaklerteenust füüsiliste isikutena H.S. ja I.R., kes ei teavitanud kaebaja seaduslikku esindajat, millise juriidilise isiku nimel nad teenust osutavad, kuid see iseenesest ei sea kahtluse alla maaklerteenuse osutamise. Maaklerteenus oli kaebajale osutatud ning selle eest ka tasutud (ostja kandis selle notari deposiiti), mille üle vaidlust ei ole. Maakleritasu kanti notari deposiitarvelt üle Kohvimaja OÜ-le. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et maakleritasu kanti üle vahetult maakleritele I.R.ale ja H.S.ele, kes vastustaja väitel tegutsesid iseseisvalt füüsiliste isikutena ning kellel ei olnud mingit puutumust Kohvimaja OÜ-ga. Kohus kuulas käesolevas asjas vande all üle tunnistajad I.R.a, H.S. ́e, Madli Astok ́i ja Jüri Ploom ́i. Kohus hindab tunnistajate vande all antud ütlusi kogumis ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Kogutud tõendid kogumis tõendavad, et I.R. osutas teenust ja esindas tehingus müüjat ja ostjat ning seda vaatamata asjaolule, et I.R. esindamist on tagantjärele asunud eitama. Tunnistajana üle kuulatud I.R.a ütluste paikapidavuses esindamise osas annavad alust kahelda ka müüja esindaja adv Jüri Ploomi

ütlused, mille kohaselt advokaat suhtles maakler I.R.aga. Samuti on M. Astok (Kohvimaja OÜ asutaja ja juhatuse liige) kinnitanud, et Trebor Invest OÜ (J. Ploomile kuuluv äriühing) väljastas I.R.ale volituse tegutsemiseks Kohvimaja OÜ nimel (vandeadvokaat J. Ploom oli maakler I.R.ale volituse andmise ajal Trebor Invest OÜ juhatuse liige). Oluline on seejuures märkida, et Kruuson Kaubandus OÜ kontrollitoimikust nähtub, et MTA ei ole maakleri volituste osas täiendavaid tõendeid kogunud, vaid on tuginenud üksnes I.R.a ütlustele, mis on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega. Seega vastustaja ei ole piisavalt teostanud uurimiskohustust (MKS § 11) ning on nii olulise asjaolu osas tekkinud vastuolud jätnud maksumenetluses välja selgitamata. Kohtule väitis tunnistaja I.R., et kirjalikku volitust ostja ega müüja poolt tal ei olnud, „see tekkis kuidagi vabas vormis“, mis aga ei tähenda, et tal suulist volitust ei võinud olla. I.R. kinnitas kohtule, et tal puudus otsene vajadus volikirja järgi. Maksuhaldurile I.R. väitis (küsitleti MTA-s 07.04.2014), et volitust ostja või müüja esindamiseks tal ei olnud, kuid oli suuline kokkulepe H.S.e, K. Kruusi ja J. Ploomiga, mida võib tõlgendada suulise volitusena. Müüja ega ostja ei ole kunagi väitnud, et kinnisvaratehingus I.R. oli asjassepuutumatu/kõrvaline isik, kes tegutses omal algatusel ilma volituseta. Kuigi I.R. väitis kohtule, et ei olnud seotud Kohvimaja OÜ-ga, siis Madli Astok kinnitas maksuhaldurile (küsitleti MTA-s 02.04.2014), et A.S. ́i (Kohvimaja OÜ omanik alates 24.05.2013) esindajaks oli I.R., kes pöördus nende poole aprillis 2013 firma asutamiseks. Samuti Madli Astok kinnitas maksuhaldurile, et alates 03.05.2013 väljastas Trebor Invest OÜ A.S. ́ile ja ka I.R.ale volituse, kuna Kohvimaja OÜ oli nende äri, seega said A.S. ja I.R. alates 03.05.2013 teha tehinguid Kohvimaja OÜ nimel. M. Astok kinnitas kohtus, et on maksuhaldurile andnud tõesed ütlused. Kohtule kinnitas M. Astok, et Kohvimaja OÜ loomiseks sai ta korralduse J. Ploomilt. M. Astok kinnitas kohtule, et kõik korraldused Kohvimaja OÜ osas tulid J. Ploomi kaudu. M. Astok ́i ütluste kohaselt Kohvimaja OÜ asutamisega seotud kulud kandis Trebor Invest OÜ, kuna Kohvimaja OÜ asutamise teenus telliti Trebor Invest OÜ-lt (Jüri Ploomile kuuluv äriühing). Tunnistaja M. Astok arvas, et ta võis volitused vormistada A.S.i ja I.R.a nimele J. Ploomi ülesandel. M. Astok ei osanud öelda, miks Trebor Invest OÜ väljastas volikirja I.R.a ja A.S.i nimele. Kohus märgib, et pärast tunnistaja Madli Astoki poolt antud ütlusi tekkis vajadus üle kuulata tunnistajana ka adv Jüri Ploom (arvestades advokaadi suhtes kehtivaid piiranguid), kuna M. Astoki ütluste kohaselt just J. Ploom tegeles kõnealuse tehinguga ja teadis sellest rohkem. Maksuhaldur on maksumenetluses küsitlenud J. Ploomi kirjalikult (20.11.2013 korraldus teabe saamiseks nr 12.23/16395) L. Koidula 13-a kinnistu tehinguga seonduvalt, millele J. Ploom vastas 10.12.2013 kirjaga nr 309. J. Ploom muuhulgas märgib kirjas, et tema ülesannete hulka kuulus kogu müügiprotsessi läbiviimisega seotud asjaajamine, mis hõlmas ka suhtlust Kruuson Kaubandus OÜ esindajatega – maakler I.R.aga (esimesena võttis temaga ühendust) ja juhatuse liikme K. Kruusiga ning adv M. Valdmaaga. Kohtus tunnistusi andnud adv Jüri Ploom iseloomustas I.R. ́a kui värvikat kuju, kelle tutvusringkonnas on palju J. Ploomi ametivendi ning et teda nõustavad õiguslikes küsimustes tunnistaja arvates ca 5-10 advokaadibürood. Tunnistaja J. Ploom Koidula 13-a kinnistu tehinguga seonduvaid asjaolusid väidetavalt ei mäletanud, vastates enamikule küsimustest „ei mäleta“, sh küsimusele, kas ta on kokku puutunud A.S. ́i nimelise isikuga. Kohvimaja OÜ-lt Kruuson Kaubandus OÜ-le arve vormistamise/esitamise kohta ei osanud tunnistaja J. Ploom midagi öelda, samuti ei teadnud ta väidetavalt midagi selle kohta, mis sai Kohvimaja OÜ maaklerteenuse tasust. Tunnistaja väidetavalt ei mäletanud ka seda, millega seonduvalt temale kuuluv Trebor Invest OÜ andis välja volikirja Kohvimaja OÜ nimel tegutsemiseks. Kohtu märkusele selle kohta, et teiste tunnistajate ütlusi kuulates võis järeldada, et J. Ploomil oli küllaltki suur roll vaidlusaluses kinnisvaratehingus, vastas tunnistaja, et „teate, tehinguid on samaaegselt paarkümmend tükki käimas. Kes mingil hetkel vahendustasu arve ulatas, oleks küll liiga palju eeldada, et ma mäletaks“. Tunnistaja ütlustest tulenevalt on ilmne, et kohtule tahtis tunnistaja Jüri Ploom jätta mulje, et tema ei tea asjast midagi. Kohtule teiste tunnistajate ütluste pinnalt sellist muljet ei jäänud. Otse vastupidi, vaidlusaluses

tehingus oli vandeadvokaat Jüri Ploom üheks n-ö võtmefiguuriks, kellel aga paraku ilmnesid mälulüngad kohtus tunnistajana ülekuulamise käigus asjaolude meenutamisel (esialgu J. Ploom üldse keeldus tunnistusi andmast, ära kuulamata küsimused, mida talle esitada taheti, millest jäi mulje, et ta nagu kardaks vande all ütlusi anda, lõpuks siiski õnnestus ta tunnistajana üle kuulata). Tunnistaja H.S. ́e ütluste kohaselt tal oli suuline leping müüja esindaja I.R.aga (H.S. ́ele teadaolevalt oli I.R. müüja esindaja). H.S. kinnitas, et I.R. ja J. Ploom mõlemad olid notari juures müüja esindajatena. H.S. tunnistas kohtule, et on kohtunud A.S.iga paar korda ning tema viis A.S. ́i kokku I.R.aga. Maksuhaldurile H.S. kinnitas, et tutvus V.K. juures A.S. ́iga, kes ütles, et tahab firmat osta, H.S. viis A.S. ́i kokku I.R., kes aitas tal firmat luua. Tunnistaja H.S. väitis maksuhaldurile (küsitleti MTA-s 25.03.2014), et Kohvimaja OÜ loodi vist enne, kui ta kinnistut K. Kruusile tutvustas. Nagu eeltoodud ütlustest nähtub, siis I.R. puutus kokku Kohvimaja OÜ-ga, vaidlust ei ole selles, et A.S. ́iga, keda väidetavalt esindas I.R., seotud äriühing oli Kohvimaja OÜ, mille omanikuks A.S. sai, võõrandades M. Astokile kuuluva osa äriühingus. Kohus märgib, et volitus/leping võib olla nii suuline kui kirjalik, see on poolte kokkuleppe küsimus. H.S. kinnitas kohtus, et tal oli suuline leping müüja esindaja I.R.aga, temale teadaolevalt oli I.R. müüja esindaja. Seda kinnitas ka M. Astok maksuhaldurile, väites, et alates 03.05.2013 väljastas Trebor Invest OÜ A.S. ́ile ja ka I.R.ale volituse, kes said teha tehinguid Kohvimaja OÜ nimel. Kohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et I.R., kes küllaltki aktiivselt osales kõnealuses tehingus, ei saanud aru, kas ta on ostja või müüja poolel. Samuti on ebausutav I.R.a väide, et tal ei olnud puutumust Kohvimaja OÜ-ga, kuna tõendid viitavad vastupidisele. I.R.a seotust Kohvimaja OÜ-ga tõendab ka asjaolu, et maakler soovis muuta asjaõiguslepingus Kohvimaja OÜ pangakonto rekvisiite viimasel hetkel, kuid notar ei olnud sellise muudatusega nõus. Juhul, kui I.R. ei oleks olnud Kohvimaja OÜ-ga seotud, siis ei oleks isik teadnud juriidilise isiku pangakonto andmeid maaklertasu ülekande teostamiseks. Kohus märgib, et mingeid uurimistoiminguid väidetavalt maksupettuses osalenud isikute suhtes läbi viidud ei ole ning ainus maksumenetlus, mille MTA kolmanda isiku (NBC Finants OÜ) suhtes algatas, lõpetati isiku maksukohustust muutmata. Maksuhaldur ei ole selgitanud, millised oleksid pidanud olema antud olukorras need täiendavad hoolsusmeetmed, mida kaebaja pidanuks rakendama. MTA peab sellisel juhul tõendama teenuse saaja pahausksust, et piirata kaebaja sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Kohus nõustub kaebajaga, et MTA ei ole tõendanud ostja pahausksust ega ka osalemist väidetavas maksupettuses. Kohus kordab, et kaebaja on täitnud oma hoolsuskohustuse piisavas ulatuses ning käitunud heauskselt. Kohtu arvates on igati mõistetav, et kui tehingu ühe poole esindajaks on vandeadvokaat ja lepingu sõlmimine toimub notari juures, kes samuti kontrollib selle seaduslikkust, siis tehingu teine pool heauskselt eeldab, et kõik on õiguslikult korrektne. Kohus leiab, et kaebajal (ostjal) ei olnud põhjust kahtlustada lepingupoole (müüja) esindajat, vandeadvokaat Jüri Ploomi, maksupettuses osalemises. Samuti ei ole vastustaja tõendanud Kruuson Kaubandus OÜ seotust väidetava maksupettusega (osalemine/teadmine). Vastustaja ei ole selgitanud, milles nimelt väljendus Kruuson Kaubandus OÜ seotus väidetavas maksupettuses (sh kaebaja roll maksupettuses). Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse piiramiseks oli maksuhalduril kohustus tõendada kaebaja pahauskset käitumist, kuid antud asjas maksuhaldur ei ole tõendanud kaebaja pahausksust või osalemist väidetavas maksupettuses. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et kaebaja on käitunud vaadeldavas tehingus heauskselt. Kaebaja on õigesti leidnud, et Riigikohtu praktika kohaselt eeldatakse ostja heausksust (RKHKo asjas nr 3-3-1-30-15, p 17) ning kui ostja on olnud heauskne, siis puudub alus keelata sisendkäibemaksu maha arvata. Nii on Riigikohtu 27.01.2016 otsuse nr 3-3-1-3015 p-s 17 osundatud, et „kui ostja on osalenud tehingutes heauskselt, ei ole ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise keelamine põhjendatud.“ Kohus nõustub kaebajaga, et Riigikohtu eelviidatud praktika

on kooskõlas Euroopa Kohtu pikaajalise praktikaga, mille kohaselt ei või piirata maksukohustuslase õigust sisendkäibemaksu maha arvata isegi juhul, kui vaidlusalune tehing oli seotud maksupettusega, aga ostja seda ei teadnud või ei saanud teada (Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades nr C-354/03, C-335/03 ja C-484/03 p-des 53-55 või otsus nr C-439/04 ja C-440/04 p-des 37-39). Kohus nõustub kaebaja poole põhjendustega, mida ei hakka üle kordama, ning leiab, et need kogumis ja koostoimes haldusasjas kogutud tõenditega on piisavad kaebuse rahuldamiseks ja vaidlustatud maksuotsuse tühistamiseks. Kohtu hinnangul, võttes arvesse asjas kogutud nii suulised kui kirjalikud tõendid, maksuhalduril ei olnud alust kaebaja sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust piirata. Kohtu arvates vastustaja ei ole vajalikul määral täitnud oma uurimiskohustust ning ei ole maksumenetluses piisavalt kogunud tõendeid oma väidete kinnitamiseks, sh kaebuse esitaja väidete ümberlükkamiseks. Seega kohus leiab, et kaevatav maksuotsus kuulub tühistamisele. Vastavalt HKMS §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas kaebuse ning kohtuotsus on tehtud vastustaja kahjuks. Kaebuse esitaja on taotlenud menetluskulude hüvitamist ning esitanud kohtule 13.04.2015, 05.05.2015 ning 07.11.2016 menetluskulude nimekirja koos kulude kandmist tõendavate dokumentidega. Vastustaja on kaebaja menetluskulude taotlustele vastu vaielnud ning leidnud, et kaebaja poolt esitatud menetlusdokumendid dubleerivad suures osas teineteist, tegemist ei ole keskmisest mahukama maksuvaidlusega, kaebaja kirjalikud seisukohad on suures osas kordavad ja kahe professionaalse esindaja (vandeadvokaadi) osavõtt ei olnud isiku õiguste kaitseks ilmtingimata vajalik. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse rahuldamise korral on põhjendatud menetluskulud kokku summas kuni 5000 eurot. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebaja taotleb menetluskulude hüvitamist kokku summas 11 194,18 eurot (sh riigilõiv 750 eurot). Käesoleval juhul, arvestades läbitöötamist vajavate materjalide mahukust, keerukust ning menetluse kestust, leiab kohus, et kaebaja menetluskulud ei ole täies ulatuses mõistlikud. Kaebajat on menetluses esindanud kokku kolm vandeadvokaati Aivar Pilv, Merilin Valdmaa ja Epp Lumiste. Kõik esindajad on tutvunud asja materjaliga, koostanud seisukohti, valmistunud kohtuistungiteks ning osalenud erinevatel kohtuistungitel. Riigikohtu halduskolleegiumi 15.10.2013 kohtuotsuse nr 3-3-1-35-13 punkti 32 kohaselt on Riigikohus varasemalt leidnud, et vajalike ja põhjendatud menetluskulude suuruse hindamisel ei oma üldjuhul tähtsust, mitu advokaati isikut esindas (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus kohtuasjas nr 3-3-1-28-09 p 11). Arvestada tuleb kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ning asja keerukust (3-3-1-28-09, p 11; Riigikohtu halduskolleegiumi otsused kohtuasjades nr 3-3-117-11 p 18 ja 3-3-1-29-12 p 29). Kohus on seisukohal, et kuigi haldusasja materjal on küllaltki mahukas ning kohtumenetlus ajamahukas, ei ole kohtu hinnangul vaidluse all olevad küsimused olnud sedavõrd keerulised, et õigustada esindajate kulude täies ulatuses vastustajalt väljamõistmist. Kohus leiab, et menetluskulude suurus ei tohi sõltuda asjaolust, mitu esindajat kaebajat esindas, mida on ka kohtupraktikas korduvalt rõhutatud. Kohus asub eeltoodu põhjal seisukohale, arvestades asjas läbitöötamist vajava materjali mahtu, asja keerukust ja kohtumenetluse pikkust, et õigusabikulu suurust tuleb mõnevõrra vähendada ning pidada mõistlikuks ja põhjendatud õigusabikuluks 9000 eurot. Kohus mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja põhjendatud menetluskulud, milleks on õigusabikulud summas 9000 eurot (sisaldab käibemaksu) ning riigilõiv summas 750 eurot, mis teeb kokku 9750 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.