5.Jätta saamatajäänud töötasu nõudes maa ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda.
6.Välja mõista MS-lt hüvitis menetluskulude katteks summas 300 eurot OÜ B kasuks.
7.MS-l tuleb alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (300 eurot) viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord 1(11)
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.MS (hageja) esitas 04.04.2013 Lääne Töövaidluskomisjonile avalduse OÜ-lt B (kostja) saamata jäänud töötasu ja viivise nõudes. Lääne Töövaidluskomisjoni 28.06.2013 otsusega TVK lõpetas menetluse MS nõuetes. TVK leidis, et asjas kogutud tõendid ei võimalda töösuhte tuvastamist. MS sai TVK otsuse kätte 01.07.2013.
2.23.07.2013 esitas MS Pärnu Maakohtule avalduse töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras hagina. 27.03.2015 avalduses suurendas hageja oma saamata jäänud töötasu nõuet 16 776,81 euroni. 15.08.2015 esitas hageja ka alternatiivse nõude käsunduslepingust tuleneva tasu 9 107,41 euro väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt asutati 31.05.2010 Eesti Vabariigis B OÜ eesmärgiga alustada velokartide rentimise teenuse osutamist Eestis. OÜ B juhatuse liikmeks sai Lätis elav OB, kes sõlmis suulise töölepingu kostjaga. Hageja asus kostja juures tööle mänedžeri kohale Eestis ja tema tööülesanneteks oli leida rentimise kohad, taotleda nendele (tänavakaubandus) load kohalikult omavalitsuselt, otsida töötajad ja korraldada nendega töölepingute sõlmimist ja lõpetamist, õpetada neid välja, koostada tööaja graafikud, kontrollida pidevalt nende töö ja raha liikumist, maksta välja töötasud ja lõpparved, toimetada teenuste osutamisest laekunud raha osaühingu arvele ja koostada jooksvalt aruandlust, samuti korraldada inventari hooldus ja remont. Hageja ei ole töölepingu kehtivuse ajal kordagi kokkulepitud töötasu saanud. Pooled leppisid kokku, et töötaja töötasu on 15 000 krooni kuus ajavahemikul aprillist septembrini ja 7500 krooni kuus ajavahemikul jaanuarist märtsini ja oktoobrist detsembrini. Töötasu lubati maksta sularahas. Töötasu suuruse kokkuleppimisel arvestati, et töö oli seotud ületundide ja töölähetustega, sest hageja elab Riias. Kuigi teenuse hooaeg lõppes tavaliselt augustikuus, tuli hagejal veel lahendada Eestis erinevaid küsimusi, sh kõikide töötasude väljamaksmine ja aruandluse esitamine osaühingu raamatupidamisele, mis asub Pärnus. 2012. aastal täitis hageja samu töökohustusi kuni 15.07.2012, millal tööandja ei lubanud enam töötajat tööle põhjusi nimetamata. Töölepingut ei ole üles öeldud, kuid tööga enam ei kindlustatud. Kohalikele töötajatele väljastati juhataja käskkiri, et kogutud raha ei antaks üle kellelegi teisele isikule, kui ainult LN ́ile, mis tähendas, et hageja kõrvaldati raha kogumiselt. Lisaks andis kostja hagejale korralduse anda üle ettevõtte vara temale hiljemalt 01.08.2012. Töötasu küsimisele vastas tööandja lubadusega töötasu maksta. Hageja ootas, arvestades asjaoluga, et osaühing ei olnud veel kasumis, kuid kui 2012 aastal hageja kõrvaldati töölt. Siis sai hageja aru, et töötasu enam ei saa. Kostja on asunud süüdistama hagejat raha varguses, mis oli kostja ettekääne töötasu mittemaksmiseks. Hagejale andis ülesanded juhatuse liige, kes käis nende täitmist Eestis aeg-ajalt kontrollimas. Koos juhatuse liikmega käis hageja Pärnu ja Kuressaare Linnavalitsuses, kust sai teada, kus asuvad rendikohad. Hagejal ei olnud õigust otsustada, kas ja millised rendikohad juurde taotleda. Rendikohtadel töö korraldamine oli hageja püsiv tööülesanne, milleks ei pidanud olema juhatuse liikme volitust. Hageja käis Eestis 1-2 korda nädalas (hooajal) mitmes linnas. Hagejal ei olnud vaja
2(11)
töötada oma vahenditega, kuna kostja andis talle töövahendid. Kostja võimaldas hagejale mobiiltelefoni numbri, mis oli tehtud teatavaks kõikidele töötajatele igas linnas Eestis, kus olid rendikohad. Hageja kasutas oma vana telefoni, kuna oli sellega harjunud. Hagejale olid antud ka tööriistad ja õigus soetada kogutud rahast vajalikud varuosad, kui oli vaja velokarte remontida. Ettevõtte raamatupidamises olevatelt ostutšekkidelt nähtub, et ostud on tehtud Eestis. Hageja kasutas lähetusteks oma isiklikku sõiduautot, kuid kütust ostis kogutud rahast ja kütusetšekid asuvad samuti kostja raamatupidamises. Hageja märkis, et tühine on mistahes kokkulepe, mille kohaselt töötaja peab töötama tasuta. Poolte vahel 29.05.2012 sõlmitud koostöö kokkulepe töötasu osas on tühine. Nimetatud kokkulepe ei välista oma sisult töösuhet. Hageja töötasu nõue on perioodi 01.06.2010 – 16.07.2012 eest kokku 16 776,81 eurot ja see on brutotasu, mille hageja palub kostjalt välja mõita. Hageja alternatiivne käsunduslepingust tuleneva tasu nõue on 9107,41 eurot. Käsunduslepingust tulenev nõue ei ole aegunud. Kostja vastus hagile ja menetluse edasine käik
3.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuse kohaselt moodustati B OÜ OB ja hageja kokkuleppel, et hageja saab ettevõtte osanikuks ja juhatuse liikmeks ilma täiendava rahalise panuseta hiljem. Pooled ei leppinud kokku, et hageja asub B OÜ-sse tööle TLS § 1 lg 1 mõistes. Hageja asus tegutsema B OÜ-s kui faktiline omanik ja juht. Hageja eesmärk oli B OÜ kaudu teenida tulu läbi laenude andmise ning hilisemalt ettevõtte kasumi arvelt dividendi saamisega. B OÜ moodustamise ajal oli (ja kostjale teadaolevalt on ka käesoleval ajal) hageja pankrotis ning seoses sellega ei tahtnud hageja ametlikult ettevõtet moodustada ega selle juhtorganitesse kuuluda. Läti Vabariigis kehtiva maksejõuetusseaduse (edaspidi MJS) § 143 lg 2 p 2 kohaselt pärast füüsilise isiku maksejõuetusmenetluse väljakuulutamist kaotab võlgnik kogu oma vara käsutusõiguse, samuti oma valduses või omanduses olevate kolmandate isikute vara käsutusõiguse (välja arvatud selle vara käsutusõiguse, millele ei saa pöörata sissenõuet) ning antud õigus läheb üle haldurile. 2010.a hageja otsis B OÜ-sse töötajaid ja korraldas nendega töölepingute sõlmimise ja lõpetamise, õpetas neid välja, kontrollis pidevalt nende töö ja raha liikumist, maksis välja töötasud ja lõpparved, toimetas teenuse osutamisest kogutud summad osaühingu arveldusarvele ning korraldas inventari remonti ja hooldust. Kostja ei nõustunud väitega, et hageja leidis 2010 rentimise kohad ja taotles nendele kohalikust omavalitsusest vastavad load. Velokartide rentimise kohad otsisid hageja ja OB koos ning koos käidi ka lube taotlemas. Kostja ei nõustunud sellega, et poolte vahel oli sõlmitud suuline tööleping, mille kohaselt pidi hageja saama töötasu 15 000 krooni kuus ajavahemikul aprill-september ja 7 500 krooni kuus ajavahemikul jaanuar-märts ja oktoober-detsember. Pooltel puudus kokkulepe, et töötasu makstakse ja et seda tehakse sularahas. Kostja ei ole hagejale kordagi lubanud töötasu maksta. Lisaks puudusid hageja ja kostja vahel alluvussuhted. Kostja seaduslik esindaja ei ole hagejale korraldusi andnud, samuti on ebaõige hageja väide, et kostja käis hageja ülesannete täitmist Eestis aeg-ajalt kontrollimas. Hageja väide, et tal oli kokkulepe kostjaga töötasu saamises sularahas, on vastuolus hageja seaduslike kohustustega seoses hageja pankrotiga.
3(11)
Hageja väide, et tal oli kokkulepe kostjaga töötasu saamises sularahas, on vastuolus hageja kohustusega pankrotimenetluses teavitada oma tööandjat konto avamisest ja andma tööandjale juhise kanda töötasu nimetatud kontole (MJS § 161 p 11). Samuti tulnuks esitada teade konto avamise kohta haldurile (MJS § 161 p 3). Kostjale teadaolevalt ei ole seda tehtud. Pooltevaheline suhe vastas käsunduslepingu tunnustele (volikirja alusel tegutsemine). Hageja tegutsemine Eesti Vabariigis osaliselt ka kostja huvides kas iseseisvalt või volikirja alusel oli seotud eelkõige avaldaja enda ärihuvidega. Arvestades, et hageja esitas G OÜ seadusliku esindajana kostjale 06.08.2012 nõude lepingu rikkumise kõrvaldamiseks, on väidetava töösuhte olemasolu korral arusaamatu ja ebamõistlik pretensiooni esitamata jätmine saamata jäänud töötasu nõudes. Hageja kasutas isiklikku telefoni ning autot. Mobiiltelefoni numbri saamiseks sõlmis avaldaja 2010 volikirja alusel lepingu Tele2 AS-ga. 2012 juulis lõpetas hageja sama volikirja alusel lepingu Tele2 AS-ga ning vormistas numbri ümber G OÜ-le. Hageja ei ole nimetanud, millised töövahendid ta kostjale tagastas. Telefoninumbri või SIM-kaardi kui töövahendi vormistas hageja ümber enda kontrollitavasse ettevõttesse, auto ei kuulunud kostjale. Kui hageja mõtleb velokarte, siis püüdis ta need enda kontrollitavasse ettevõttesse G OÜ üle võtta, kui poolte suhted halvenesid. Seega kogu hageja käitumine näitab, et poolte vahel puudusid töösuhted – hageja kontrollis B OÜ tegevust täies ulatuses ning tegutses ettevõttes oma äranägemise järgi ilma, et kostja seaduslik esindaja tema tööd korraldaks. Hageja töötasunõue 2011 aasta eest on aegunud. Käsunduslepingust tulenev nõue on aegunud. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsus
4.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hagejalt mõisteti kostja kasuks välja kostja menetluskulud 2400 eurot ja viivis alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kohus kohaldas TLS § 1 lg-tes 1, 4 ja 5 sätestatut. Pooltel on vaidlus selle üle, kas nende vahel oli perioodil 01.06.2010 - 16.07.2012 sõlmitud tööleping. Poolte vahel puudub kirjalik leping kuigi TLS § 4 lg 2 eeldab kirjaliku lepingu sõlmimist. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et hageja oleks esitanud kostjale nõuet kirjaliku töölepingu sõlmimiseks. Hageja väitel lepiti poolte vahel kokku igakuuline töötasu maksmine, kuid vaidlusalusel perioodil (s.o. 2 aasta jooksul) kostja hagejale ühtegi töötasu makset ei ole teostanud. Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid töötasu kokkuleppe olemasolu või töötasu suuruse kokkuleppe kohta. Kohus tuvastas, et hageja ajas kostja nimel asju kostja juhatuse liikme poolt talle väljastatud volikirjade alusel. OÜ B juhatuse liige OB on volitanud hagejat sõlmima kostja nimel erinevat tüüpi lepinguid teiste äriühingutega ja esindama kostjat mh kõikides õiguslikes toimingutes, mis on seotud kostja kasutusse kuuluva materiaalse vara varguse või kaotusega. Hageja oli töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev, mida tõendavad talle antud volikirjad. Hageja sõlmis 04.06.2012 OÜ B ja G OÜ esindajatena tasuta kasutamise lepingu, mille alusel andis G OÜ tasuta kasutusse 40 velokarti tähtajaga alates 04.06.2012- 01.09.2012. Kostja esindaja on volitused lõpetanud alates 16.07.2012. Hageja vastusest kostja volikirja lõpetamisele tuleneb, et poolte vahel ei olnud sõlmitud töölepingut TLS § 1 lg 1 mõttes ja igakuulist töötasu maksmise kokkulepet. Volitustest tulenevalt saab tasu maksmise aluseks olla käsunduslepingust tulenev tasunõue vastavalt VÕS § 619 lg 1.
4(11)
Pooled on 29.05.2012 kirjalikult vormistanud kokkuleppe eelneva koostöö kohta aastatel 2010/2011 ning edasise koostöö ja arvelduste kohta 2012. Kokkuleppest nähtub, et hageja pidi saama kostja osanikuks, kuid vastav kokkulepe oleks tühine vorminõude rikkumise tõttu (ÄS § 149 lg 4). Lisaks pidid hageja ja OB panustama ettevõttesse OÜ B võrdselt. Hageja panustas ettevõttesse 10 000 eurot. Töölepingu alusel tööd tegev isik ei panusta ettevõttesse oma rahalisi vahendeid. Kohus tuvastas, et hageja ja OB vahel olid partnerlussuhted eesmärgiga käivitada Eestis OÜ B. Nimetatud kirjalik kokkulepe tõendab, et pooltel puudus tahe sõlmida tööleping, mille kohaselt hageja pidi töötama mänedžerina ja kostja tasuma töötamise eest igakuuliselt töötasu. Hageja väited, et ta allus tööandja juhtimisele ja kontrollile, ei ole tõendatud hageja poolt kohtule esitatud e-kirjavahetusega. Raamatupidaja LL saatis kostjale e-kirja ja palus dokumendid sh tööleping ja avaldus maksuvaba tulu edastamiseks edastada hagejale põhjusel, et tal ei õnnestunud kirja MS-le e-kirja teel saata ja palus need manused talle edastada. Maksu- ja Tolliamet pöördus juhatuse liikme poole ja teavitas, et protseduurid toimuvad eesti keeles ning et kõigest aru saada, peab juhatuse liige kaasa võtma tõlgi. Sellest on OB teavitanud hagejat ja märkinud, et on vaja tõlki. See, et kostja juhatuse liige ei valda eesti keelt ja pöördus seoses tõlkimisega raamatupidaja poole ning edastas Pärnu Linnavalitsuse nõuded hagejale, ei tõenda hageja ja kostja alluvussuhet. OB oli OÜ B juhatuse liige ja hageja sai osaühingut esindada üksnes juhatuse liikme poolt antud volikirja alusel. Arvestades eeltoodut jättis kohus rahuldamata hagi töölepingujärgse töötasu nõudes. Kohus jättis rahuldamata ka alternatiivnõudena esitatud käsunduslepingust tuleneva tasu nõude kokku 9107,41 eurot. Maakohus asus seisukohale, et käsunduslepingust tulenev tasunõue on aegunud. TsMS § 162 lg 1 alusel ja hagi rahuldamata jätmise tõttu jättis kohus menetluskulud hageja kanda, määras kindlaks hüvitatavate menetluskulude suuruse ja mõistis need välja hagejalt kostjale. Apellatsioonkaebus
5.Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega välja mõista kostjalt hageja kasuks saamata jäänud töötasu ajavahemikul 01.06.2010-16.07.2012 kokku summas 16776,81 eurot. Hageja leiab, et kohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusnorme, jaotades ebaõigesti tõendamiskoormust, ja on vääralt kohaldanud materiaalõigust, eelkõige TLS sätteid. TLS § 1 lg-s 2 sätestatud eelduse ümberlükkamine on vaidluse korral tööandja kohustus. Kostja ei ole seda suutnud teha. Ebaõige on kohtu seisukoht, et hageja peab tõendama poolte töösuhet. Kohus elimineeris hageja tõendid, omamata kostja tõendeid. Kirjaliku töölepingu puudumine ei välista töösuhte olemasolu. Asjas ei olnud vaidlust, et sellise iseloomuga töö tegemine on võimalik vaid tasu eest. Kohus ei ole arvestanud hageja väidet, et hageja oli nõus oma töötasu maksmist ootama, sest äriühing moodustati alles 2010 ja puudus käiberaha. Töötasu suuruse tuvastamisel kokkuleppe puudumisel oleks pidanud kohaldama TLS § 29. Asjaolu, et hageja oli töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev, ei tähenda töösuhte puudumist. Mänedžeri amet eeldab teatud iseseisvust tööülesannete täitmisel. Kui ka hageja ja kostja juhatuse liikme vahel olid kokkulepped koostööks Lätis, ei välista see poolte vahel töösuhte eksisteerimist. Meelevaldne on kohtu järeldus, et tööd tegev isik ei panusta ettevõttesse oma vahendeid, sh rahalisi vahendeid. Kohus tuvastas poolte vahel partnerlussuhted eesmärgiga käivitada Eestis B OÜ, kuid ei ole täpselt tuvastanud, millise õigussuhtega on tegemist. Isegi kui tulevikus võis
5(11)
hagejast saada äriühingu omanik/osanik, pidi seni tehtav töö olema tasustatud töötasuna. Kokkulepe, et isik teeb tööd tasuta, on tühine. Lisaks on kohus ebaõigesti tuvastanud, et hageja ei allunud tööandja juhtimisele ja kontrollile. Hageja on esitanud mitmeid tõendeid selle kohta, et on saanud kostja juhatuse liikmelt e-kirja teel juhiseid erinevates küsimustes. Eestikeelse tõlgi otsimine Eestis Maksuametiga suhtlemiseks või töölepingute edastamine nende sõlmimiseks, töötajate otsimine uude rendikohta (Kuressaare) – hageja ei pidanud neid toiminguid teostama kui ei oleks korraldust tulnud. Samamoodi lähtus hageja kostjaga ekirjavahetusest saadud juhistest 2011. aastal suheldes Pärnu Linnavalitsusega seoses tulevase rendikohtade enampakkumistega. Hageja kirjast nähtub, et ta vajab nõu (juhiseid) tööandjalt, mida ta tegema peaks, ja tööandja saadab eestikeelsed materjalid eestlasest raamatupidajale, mida ta oleks võinud teha ka hagejat teavitamata. Kostja 29.03.2011 e-kirjas hagejale koos tabeliga on kostja seaduslik esindaja planeerinud ära renditavate seadmete jaotuse rendikohtade vahel Pärnus ja Tallinnas 2011. aastal. Seda kirja tuleb mõista tööandja korraldusena. Kui hagejal oleks olnud õigus otsustada, mitu seadet mis kohta paigaldada tuleb, poleks kostjal olnud vaja tabelit koostada. Hageja koostatud aruanded, mis on jõudnud kostja raamatupidamisse, tähendavad, et hagejal oli kohustus anda aru tööülesannete täitmise kohta. Kui hageja oleks tegutsenud enda huvides, ei oleks sellist kohustust talle pandud. Kohus ei ole neid kostja tõendeid ja väiteid otsuses analüüsinud ega selgitanud, miks ta nendega ei nõustu. Neid tuli hinnata selliselt, nagu hageja ise neid esitades hindas. Hageja ei oleks ilma kostja korraldusteta saanud teada, kui sageli peab ta külastama Eestit ja koguma teenuselt laekunud raha, mida selle rahaga edasi teha, kellega töölepingud sõlmida, kellega ja millal lõpetada, kellele ja millal maksta lõpparve. Hageja koostas aruanded, mis olid raamatupidamisdokumentideks. Hagejal puudus õigus Eestis kogutud raha käsutada, kostja juhatuse liige andis selleks korraldusi (nt et nendest vahenditest maksta lõpparve või osta vara hooldamiseks vajalikud vahendid koha peal Eestis). Alluvussuhet ilmestab üheselt ka OB kiri-korraldus hagejale, et tema volitused lõppevad 16.07.2012 ja et hageja peab andma osaühingule üle kõik osaühingule kuuluvad dokumendid ja vara hiljemalt 01.08.2012. Kostja käskis ka teistel töötajatel alates 17.07.2012 anda renditulu üle LN kätte (OÜ-u raamatupidamisfirma Pärnus), millega sisuliselt tühistas oma varasema korralduse, et raha antakse hageja kätte, kes pidi toimetama raha kas juhatuse liikme kätte või panema kostja arveldusarvele. Hageja selgitas, et töötas nii enda kui kostja poolt antud töövahenditega. Kostja võimaldas hagejale mobiiltelefoni numbri, mis oli tehtud teatavaks kõikidele töötajatele igas linnas Eestis, kus olid rendikohad. Hageja kasutas oma vana telefoni, kuna oli sellega harjunud. Hagejale olid antud ka tööriistad ja õigus soetada kogutud rahast vajalikud varuosad, kui oli vaja velokarte remontida. Hageja kasutas lähetusteks oma isiklikku sõiduautot, kuid ostis kütust ettevõtte rahast ja esitas kütusetšekid kostja raamatupidamisesse. Kostja pidi maksma hüvitist isikliku sõiduauto kasutamise eest, sest ettevõttes ei olnud muid transpordivahendeid. Kostja nõudmisel on hageja kostja töövahendid tagastanud (tööriistad, hooldusvahendid). Hageja vaidlustab ka hagi rahuldamata jätmise käsunduslepingust tulenevalt. Menetluse edasine käik ja vastus apellatsioonkaebusele
7.Tallinna Ringkonnakohus võttis 19.04.2016 määrusega hageja hagist osalise loobumise vastu, tühistas maakohtu otsuse käsunduslepingust tuleneva nõude rahuldamata jätmise osas ja lõpetas
6(11)
alternatiivse nõude osas menetluse. Menetluskulud jäid hageja kanda. 21.04.2016 määrusega võttis ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse menetlusse osas, milles hageja vaidlustas maakohtu otsust töötasu nõude rahuldamata jätmise osas.
8.Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid osaliselt tuleb täiendada selle põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
10.Pooled vaidlevad selle üle, kas nad olid perioodil 01.06.2010 – 15.07.2012 töösuhtes või mingis muus lepingulises suhtes, mille alusel on kostjal tekkinud hageja ees hageja poolt osutatud mänedžeriteenuste eest võlgnevus. I
11.Iseenesest on õige hageja viide sellele, et vastavalt TLS § 1 lg-le 2 kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga. Vaidluse korral on eelnimetatud eelduse ümberlükkamine väidetava tööandja kohustus. Seega juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks.
12.Käesoleva juhtumi eripäraks on asjaolu, et väidetav esialgne leping on 2010 aastal sõlmitud suuliselt. Kostja on esitanud töölepingulise suhte ümberlükkamiseks Riias, 29. mail 2012 sõlmitud kirjaliku lepingu pealkirjaga „Kokkulepe eelneva koostöö kohta 2010/2011 ning edasise koostöö ja vastastikuste arvelduste kohta 2012“ (TVK toimik 65-66. tõlge 67-68). Hageja ei ole tõendanud, et lisaks tasuta tööpanusele kostjasse 29. mail 2012 sõlmitud lepingu alusel, tegi ta tööd ka töölepingu alusel. Koostöölepingu esimeses osas „koostöö põhimõtted“ märgitud hageja ja OB võrdne osalus põhikapitalist (50 % ja 50 %) kajastab osalust kostjas. Selles osas märgitu kohaselt oli hageja panuseks 10 000 euro suuruse laenu andmine kostjale ja tasuta töötamine. OB panuseks olid kogemused, teadmised jne ja tehnika omahinna eest. Koostöölepingu tekst on esitatud tabeli kujul ja ei ole ilma poolte täiendavate selgitusteta täpsemalt tõlgendatav, kuid selle lõpuosas on selgelt määratletud lisaks osaluse üleandmisele ka teised rahalised kohustused või nende puudumine. Lepingu p 6 kohaselt jääb hageja investeeringuks tasuta töötamine ja 10 000 eurot, OB investeeringuks jääb tehnika müük omahinna eest. Arvestades, et lepingus räägitakse hageja ja OB panustest kostjasse, hageja ei ole eitanud, et ta pidi saama hilisemalt osa ettevõtte kasumist või koguni selle osanikuks, võis olla varasemalt suuliselt sõlmitud lepingu näol tegemist seltsingulepingu alaliigiga - vaikiva seltsinguga VÕS § 610 lg 1 mõttes – hageja ja OB vahel. Hageja ei ole eitanud, et tulenevalt tema pankrotimenetlusest ei olnud tal võimalik olla äriühingu osanik või aktsionär. Vaikiva seltsingu eesmärgiks on fikseerida juriidiline vorm olukorrale, kus üks isik osaleb teisele isikule kuuluvas ettevõttes, ilma et ta oleks vastava ettevõtja osanikuks või aktsionäriks.
7(11)
Vaikivale seltsingule on sarnaselt seltsingule omane ühine eesmärk – käesoleval juhul hagis esile toodu kohaselt OÜ-u B käivitamine Eestis ja selle kasumlikuks ettevõtteks arendamine, sest ühiseks eesmärgiks on kapitaliosalusele sarnase panuse kaudu ettevõtja majandustegevuse arendamine.
13.Samuti võib kirjaliku kokkuleppe näol olla tegemist seltsinglaste kompromissilepinguga VÕS § 578 lg 1 mõttes, millesse on kaasatud ka G OÜ. Kuna kohtumenetluse pooled ei ole pidanud vajalikuks lepingu sõlmimisega seonduvaid asjaolusid täpsemalt käesolevas menetluses selgitada, siis ei ole lepingu olemuse täpsem määratlemine selle napisõnalisuse tõttu võimalik. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see ka vajalik, sest hageja ei ole tuginenud asjaolule, et vastustaja oleks seltsingulepingu pooleks. Apellant ei ole maakohtus ega apellatsioonimenetluses välja toonud asjaolusid, millest saaks sellise järelduse teha. Apellant märgib asjakohaselt, et ka maakohus jõudis järeldusele, et hageja ja OB vahel olid partnerlussuhted eesmärgiga käivitada Eestis OÜ B. Vastustaja vaidlusaluse Riias 29.06.2012 sõlmitud lepingu pooleks ei ole. Kostja ei oleks ka selles vaidluses kohaseks kostjaks, kuna asjaolude kohaselt on vaikiv seltsing sõlmitud ettevõtja (komplementääri ehk OB) ja sellesse panustava isiku (hageja ehk vaikiva seltsinglase) vahel. Seetõttu ei oleks võimalik hageja seltsingulepingu rikkumisest tulenevat nõuet käesolevas menetluses rahuldada ka juhul, kui vaidlus lahendada seltsingulepingu või kompromissilepingu sätete alusel. Eeltoodud põhjustel tuleb apellandile tagastada 07.10.2016 menetlusdokumendiga tema seltsingu vastu suunatud nõude tõendamiseks esitatud vastustaja 2011 ja 2012 majandusaasta aruanded.
14.Hageja on ise iseloomustanud oma tööd kui mänedžeri ameti pidamist. Väljend „töötab tasuta“ 29.06.2012 lepingus võib tähendada seltsingulepingu kontekstis, et hageja panust teenuse osutamisel (mänedžeriteenuse osutamisel) ei hüvitata. Seltsinglase panuseks võib kohtupraktika kohaselt olla ka seltsinglase poolt teatud teenuse osutamine seltsingule. Teenuse all tuleb silmas pidada eelkõige seltsinglase poolt seltsingu juhtimises osalemist, samuti muu juhtimis- ja organiseerimisteenuse osutamist, mis ei ole rahaliselt täpselt mõõdetavad (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-36-07 p 16). Arvestades 29.05.2012 lepingu eset ja eesmärki, ei viita see väljend lepingu kontekstis töötamisele töösuhte tähenduses. Olukorras, kus seltsinglasele ei maksta panuse eest, mis seisnes seltsingule teenuse osutamises (VÕS § 603 lg 3 II lause), on õiguskirjanduses avaldatud arvamust, et seltsinglaste õiguste ja huvide tagamise ja kindlustamise eesmärgil tuleks seltsingulepinguga leppida sõnaselgelt kokku seltsingu likvideerimise juhtumiks ka nende panuste arvesse võtmises, mis seisnesid teenuse osutamises (Vt P. Varul jt, Võlaõiguse kommenteeritud väljaanne II osa, Juura 2007, lk 650). Käesoleval juhul on pooled sõnaselgelt 2012 aastal kokku leppinud, et hageja tööpanust ei arvestata. Kui hageja tegevust vaadelda kui kostja juhtimises vaikiva seltsinglasele osalemist (mida hageja on apellatsioonimenetluses möönnud), võib kõne alla tulla ka õigus saada selle eest täiendavat mõistlikku osa kasumist (VÕS § 614 lg 3 I lause). Kokkulepe, millega välistatakse vaikiva seltsinglase osalemine kasumi jaotamises, on tühine (VÕS § 614 lg 2).
15.Hageja ei esitanud omapoolseid põhistusi 29.05.2012 lepingu kohta või muid tõendeid, millest tulenevalt maakohus oleks saanud asuda järeldusele, et lepingust tulenevalt kehtis poolte vahel töösuhe või mingi muu õiguslik suhe, mille alusel hageja nõuet oleks võimalik rahuldada. II
16.Õige on apellandi seisukoht, et seltsinguleping ei välista paralleelselt töösuhte olemasolu kostjaga ja töötasu kokkulepe võib olla ka suuline. Maakohus märkis põhjendatult, et hageja ei esitanud tõendeid, millest nähtuks töötasu kokkuleppe olemasolu või poolte tahe maksta töötasu siis, kui äriühing kasumit hakkab teenima. Kohtu seisukoht, et tavapäraselt ei paiguta töötaja ettevõttesse oma vahendeid, kajastab kohtu siseveendumuse kujunemist ja ei muuda otsust ebaõigeks. Apellandi etteheide kohtule, et otsusest ei selgu, kuhu ettevõttesse hageja oma kostjale adresseeritud kirja
8(11)
kohaselt (TVK toimik tl 47-51) panustas, on põhjendamatu olukorras, kus hageja kui kirja autor ei ole nimetatud kirja ega poolte 29.05.2012 kokkuleppe sisu täpsemalt avanud. Kohus saab lähtuda vaid poolte esile toodud asjaoludest.
17.Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ei allunud kostja juhtimisele ja kontrollile, mis on töösuhtele iseloomulik tunnus. Hageja poolt esitatud e-kirjadest ei saa teha teistsugust järeldust. Maakohus on jätnud analüüsimata e-kirjavahetuse hageja ja Pärnu Linnavalitsuse töötaja vahel, samuti O. Bricksi ja hageja vahel jaanuaris 2011 (I kd, lk 193-196). Nimetatu on menetlusõiguse rikkumine, mille ringkonnakohus saab kõrvaldada. Kirjavahetus kajastab OB 26. jaanuari 2011 pöördumist linnavalitsuse töötaja poole, viitamist varasemale kohtumisele ja küsimust, kas kartide laenutuspunktidele vajalike maa-alade konkursside kohta on uudiseid. Linnavalitsuse töötaja saadab seepeale samal päeval OB-le eestikeelsed konkursitingimused. Toimiku materjalidest ei nähtu, kes kirja hagejale edastas, kuid hageja küsib oma 26.01.2011 e-kirjas OB-lt: /.../ mis me sellega teeme? Peab minema L juurde, et ta aitaks aru saada, või helistada E-le, et räägiks, mida edasi teha...“ Selle peale vastab OB 27.02.2011 e-kirjas: „Saadan edasi L-le, et ta aitaks aru saada!“ Nimetatud ekirjavahetusest ilmneb, et hageja ja OB ei saanud eestikeelsetest konkursitingimustest aru ja arutlesid, kas lasta neid selgitada endile L-l või E-l. Kirjavahetusest ei tulene, et hageja ootas juhiseid OB-lt oma edasise tegevuse kohta. 29.03.2011 e-kiri koos tabeliga (I kd, tl 205-208) ei sisalda piisavalt andmeid, et sellele hinnangut anda. Sellega on OB saatnud tabeli, milles sisaldub renditavate seadmete jaotus rendiobjektide vahel Pärnu ja Tallinnas 2011 aastal. Kuna kiri sisaldab vaid sõna „Tervitades“, ei ole seda võimalik ilma poolte eelneva kirjavahetuseta või muude tõenditeta mõista kui OB korraldust hagejale kui töötajale ning hagejal otsustusõiguse puudumist.
18.Kohus ei ole hinnanud hageja väidet, et hageja koostas aruandeid oma tegevuse kohta, mis tähendab, et ta andis aru oma tööülesannete täitmise kohta ja see näitab, et ta ei tegutsenud oma huvides (viimasel juhul poleks tal aruandekohustust olnud). Ringkonnakohus saab selle menetlusliku rikkumise kõrvaldada, hinnates nimetatud väidet. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa üksnes aruandluse esitamisest tehtud töö kohta teha järeldust töösuhte kohta, sest arvepidamine tehtu üle on mitmepoolsetes tehingutes läbipaistvuse tagamiseks loomulik. Tähtsam kui arvepidamine on töösuhte tuvastamisel eelkõige see, kas töötaja on tööülesannete täitmisel tööandjaga alluvusvahekorras, st kas väidetaval tööandjal on õigus korraldada tööprotsessi, anda töötajale juhiseid ja kontrollida tööd ning töötaja on kohustatud alluma tööandja korraldustele, juhistele ja töökorrale. Kui lepinguga on töötajale võimaldatud teatav iseseisvus nt töö tegemise viisi, aja ja koha valikul, on töösuhte kindlakstegemiseks mh oluline töötaja alluvuse määr ehk see, mil määral ta oli seotud kostja korraldustega töö tegemise viisi, aja ja koha kohta (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. juuni 2005. a otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-3-05 p 15 ja nr 3-2-19-05 p 15). Tõendeid, mis võimaldaksid väita, et hageja oli seotud kostja korraldustega töö tegemise viisi, aja ja koha kohta, asjas esitatud ei ole. Volituse tagasivõtmist (TsÜS § 126 lg 1 mõistes) 16.07.2012 kirjaga hagejale ei ole käesoleval juhul võimalik hinnata hagejale korralduse andmisena alluvus-suhtes, kuna volituse võib esindatav tagasi võtta ka muus lepingulises suhtes. Tegemist võib olla ka nt juhtimisõiguse äravõtmisega vaikivalt seltsinglaselt VÕS § 612 mõttes. Sama on kostja korraldusega, et töötajad ei annaks raha hageja kätte. Hageja on seda apellatsioonimenetluses hinnanud kui seltsingu lõpetamist.
9(11)
Hageja väited seoses kostja Eestis kogutud raha käsutamise õigusega on vastuolulised. Ühelt poolt väidab hageja, et raha ta käsutada ei tohtinud. Teisalt toob hageja esile, et kogutud rahast oli tal õigus soetada seadmete remondiks vajalikud varuosad. Seega võis hageja siiski teatud osas raha kasutada.
19.Õige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole analüüsinud hageja väiteid selle kohta, et hageja töötas nii oma kui kostja poolt antud töövahenditega. Selle menetlusliku vea saab ringkonnakohus parandada. Hageja on esile toonud, et kostja võimaldas hagejale mobiiltelefoninumbri kasutamise, hageja kasutas harjumusest edasi oma vana telefoniseadet, hagejale anti tööriistad ja tal oli õigus soetada varuosasid kogutud raha eest, hageja kasutas isiklikku sõiduautot ja kostja maksis kütuse. Kostja nõudmisel on hageja töövahendid tagastanud. Ka nimetatud asjaoludest ei ole võimalik teha järeldust, et poolte vahel oli töösuhe, kui kõik muud asjaolud seda ei kinnita.
20.Ringkonnakohus ei analüüsi hageja esmakordselt apellatsioonimenetluses esitatud väiteid selle kohta, et kostja pidi maksma hagejale isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist, mida ei ole tehtud.
21.Kuna hageja loobus hagist käsunduslepingust tuleneva alternatiivnõude 9107,41 euro osas ja selles nõudes on menetlus lõppenud, siis ei analüüsi ringkonnakohus apellatsioonkaebuses esitatud vastuväited käsunduslepingust tuleneva nõude rahuldamata jätmisele.
22.Vastustaja on apellatsioonimenetluses lisanud om 07.10.2016 menetlusdokumendile 30.04.2015 ja 28.05.2015 hageja ja OB lätikeelse e-kirjavahetuse, selgitamata, kas kirjade tähendust ja kas ta soovib nende tõendite asja juurde võtmist. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus tõendi tähelepanuta ja tagastab selle (TsMS § 652 lg 4). Samuti on vastustaja lisanud 28.04.2015 hageja lepingulise esindaja hageja nimel saadetud kirja OB-le, millega soovib tõendada, et seltsingulepingu rikkumisest tulenev nõue on aegunud. Ringkonnakohus leidis eelnevalt, et nimetatud nõuet ei ole võimalik käesoleva menetluse raames lahendada, kuna vastustaja ei olnud seltsingulepingu pooleks. Seega ei anna ringkonnakohus hinnangut seltsingulepingust tuleneva nõude aegumisele ja tõend ei oma asja lahendamisel tähendust, mistõttu tuleb see vastustajale tagastada. Kuna tagastatavad tõendid on esitatud elektrooniliselt, siis füüsiliselt neid pooltele ei tagastata.
23.Apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele ja selle menetlemise kulud jäävad hageja kanda (TsMS § 171 lg 1 alusel). Ringkonnakohus määrab vastavalt TsMS § 174 lg 3 kindlaks väljamõistetavad menetluskulud.
24.Kostja on esitanud ringkonnakohtule menetluskulude kindlaksmääramise taotluse, paludes vastaspoolelt välja mõista oma lepingulise esindaja kulude katteks 300 eurot (käibemaksuta). Esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjale osutatud apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 3 tunni ulatuses tunnitasuga 100 eurot (käibemaksuta). Kostja lepinguline esindaja teostas järgmisi toiminguid: apellatsioonkaebusega tutvumine ja vastuse koostamine (2 h); kohtu 23.09.2016 kirjaga tutvumine ja 06.10.2016 seisukoha koostamine (1 h). Kostja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega ning et ta on käibemaksukohustuslane, taotledes kulude hüvitamist ilma käibemaksuta. Kostja palub märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja vastaspoole menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud.
10(11)
Ringkonnakohus, tutvunud esitatud õigusabitoimingute nimekirjaga ning analüüsinud selles näidatud toiminguid tsiviilasja materjalide põhjal, leiab, et arvestades asja keerukust ja esitatud dokumentide sisu oli kostja esindaja toimingutele kulunud aeg 3 tundi TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot (käibemaksuta) ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Eelmärgitut arvestades rahuldab ringkonnakohus kostja menetluskulude suuruse kindlaksmääramise avalduse ning mõistab hagejalt välja kostja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitise summas 300 (3 x 100) eurot. Kooskõlas TsMS § 177 lõikega 4 tuleb rahuldada kostja taotlus hageja kohustamiseks väljamõistetud menetluskuludelt viivise maksmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.