Ü.K. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 17.12.2014. a käskkirja nr 1.3-3/162d õigusvastasuse tuvastamise, teenistusest vabastamise aluse muutmise ja 10 kuu keskmise palga suuruse hüvitise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 18.12.2015. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Ü.K. apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – Ü.K. , esindaja advokaat K. Kutsar Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Ü.K. apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 18.12.2015. a otsus.
2.Teha asjas uus otsus, millega rahuldada esitatud kaebus osaliselt ja tunnistada Politseija Piirivalveameti 17.12.2014. a käskkiri nr 1.3-3/162d õigusvastaseks osas, millega Ü.K. vabastati politsei ja piirivalve seaduse § 88 p 5 alusel politseiteenistusest distsiplinaarsüütegude eest. Muuta Ü.K. teenistusest vabastamise alus teenistusest lahkumiseks omal soovil avaliku teenistuse seaduse § 87 lg 1 järgi.
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Ü.K. kasuks välja 8000 eurot hüvitist ja eurot menetluskulude katteks.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 16.11.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 17.12.2014. a käskkirjaga nr 1.3-3/162d (tl 8-11) määrati Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo Valga politseijaoskonna patrullteenistuse välijuhile Ü.K. le distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine. Ü.K. le heideti ette seda, et ta viibis 06.09.2014 teenistuses ja kandis teenistusrelva joobeseisundis. Ü.K. väljahingatavas õhus tuvastati indikaatorvahendiga Lion 500 nr 13628A391 alkoholisisaldus 0,03 mg/l. Lisaks esinesid Ü.K. l joobele viitavad tajutavad ja visuaalsed tunnused – suust tulev alkoholilõhn ja punetavad silmad ning nägu. Käskkirja kohaselt pani Ü.K. sellega toime politsei ja piirivalveseaduse (PPVS) § 86 lg-s 1 sätestatud teo – teenistuskohustuste süüline mittenõuetekohane täitmine. Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 50 kohaselt peab ametniku tegevus vastama Eesti Vabariigi põhiseadusele ning muudele seadustele ja õigusaktidele. Ü.K. rikkus Lõuna Prefektuuri prefekti 29.06.2010. a käskkirjaga nr 64 kinnitatud „Lõuna prefektuuri töökorra“ (töökord) p 65, mis keelab viibida tööl, haldushoones või haldushoone territooriumil alkoholijoobes ning relvaseaduse (RelvS) § 50 lg 3 p 1, mis keelab kanda relva ja laskemoona alkoholijoobes. Ü.K. pani rikkumised toime tahtlikult. Talle määrati raskeim distsiplinaarkaristus, kuna rikkumine oli äärmiselt tõsine, Ü.K. suhtumine toimepandusse oli ennast õigustav ja ta ei ole oma tegude olemust ja rikkumise tõsidust mõistnud. Seetõttu on Ü.K. kaotanud tööandja usalduse.
2.Ü.K. esitas 09.01.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 06.03.2015 täiendava seisukoha (tl 34-35). Kaebaja täpsustas kohtuistungil (kohtuistungi protokoll tl 54-56), et taotleb vaidlustatud käskkirja p 1 õigusvastasuse tuvastamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist (lugeda kaebaja teenistusest vabastatuks tema enda algatusel ATS § 87 lg 1 alusel) ja hüvitist 10 kuu keskmise palga ulatuses. Kaebaja oli seisukohal, et ta ei olnud 06.09.2014 alkoholijoobes, sest korrakaitseseaduse (KorS) §-st 36 lg 1 tulenevalt ei ole joobena käsitletav olukord, kus isiku kehalised ja psüühilised funktsioonid ei ole häiritud ega muutunud. Vastustaja on distsiplinaarkaristuse määramisel tuginenud indikaatorvahendi näidule (0,03 mg/l). Vabariigi Valitsuse 19.06.2014. a määruse nr 87 „Nõuded isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise protseduurile ja mõõtetulemuste töötlemine“ § 5 lg 3 kohaselt tuleb mõõtetulemusest laiendmääratlus lahutada, kuid seda ei tehtud. Indikaatorvahendil Lion 500 on laiendmääratlus +/- 0,05 mg/l. Seega on käesoleval juhul tegemist laiendmääratluse piiresse jääva veaga. Kaebaja leidis, et tema teenistusest vabastamine oli õigusvastane. Kaebaja politseiteenistuse staaž oli teenistusest vabastamise päeva seisuga 24 aastat 6 kuud ja 21 päeva. Teda ei ole varem distsiplinaarkorras karistatud. Seoses ebaseadusliku distsiplinaarkaristuse määramisega ning teenistusest vabastamisega väheneb tulevikus kaebaja väljateenitud aastate pension ca 10% võrra ühes kuus, mistõttu oleks õiglane hüvitis 10 kuu palk.
3.Tartu Halduskohus jättis 18.12.2015. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus märkis, et käesolevas asjas on poolte vahel vaidlus eelkõige küsimuses, kas asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et kaebaja oli 06.09.2014 teenistuses alkoholijoobes, millega ta ei täitnud nõuetekohaselt teenistuskohustusi ja kaotas seetõttu tööandja usalduse. Halduskohus ei nõustunud kaebaja seisukohaga, et vaidlusalusele distsiplinaarmenetlusele kohalduvad korrakaitseseaduse sätted ja viidatud seaduse mõttes ei ole kaebajal joovet tuvastatud. Halduskohus märkis, et PPVS ega ATS ei määratle kontrollitava isiku kindlat alkoholikontsentratsiooni veres ja väljahingatavas õhus, mille tuvastamisel saaks automaatselt käsitada isikut joobeseisundis olevana. Teenistussuhetele ei ole automaatselt ülekantav nt liiklusseadusest tulenev piirmäär. Riigikohtu praktika kohaselt võib indikaatorvahendi positiivne tulemus olla üheks isiku joobnud olekut kinnitavaks tõendiks. Halduskohus leidis, et asjas kogutud tõenditega on 06.09.2014 hommikul kaebaja alkoholijoobes teenistuses viibimine tõendatud. Kaebaja joobeseisundi tuvastamisel kasutatud indikaatorvahend oli kalibreeritud. Kaebaja on oma allkirjaga indikaatorvahendi protokollil, samuti esmases ettekandes prefektile kinnitanud, et ta ei vaidlusta indikaatorvahendi näitu, st ta ei nõudnud alkoholijoobe tuvastamist tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringut. Seetõttu oli õigustatud olukord, et vastustaja piirdus indikaatorvahendi kasutamisega. Halduskohtu hinnangul on tõendatud ka kaebajal tuvastatud välised joobe tunnused. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et indikaatorvahendi näidu kohaselt oli kaebaja tarvitanud alkoholi ja kaebaja ei nõudnud täiendavate tõendite kogumist. Kaebajal esinesid väliselt tajutavad muutused kehalistes reaktsioonides, mis väljendusid punetavas näos, punetavates silmades ja ka alkoholilõhna olemasolus väljahingatavas õhus. Kaebaja enda seisukoht alkoholijoobe seisundi osas on olnud vastuoluline. Kaebaja nõustus algselt sellega, et tema väljahingatavas õhus sisaldus 06.09.2014 alkoholi ja et ta oli eelneval päeval alkoholi tarvitanud. Seejärel on ta aga asunud seisukohale, et alkoholi tema organismis oli, kuid see on tõendatud puudulikult. Lõpuks on ta jõudnud seisukohale, et ta ei olnud üldse alkoholijoobes. Selline seisukohtade muutus seab kaebaja hiljem esitatud väidete usaldusväärsuse kahtluse alla. Halduskohus ei pidanud kaebaja muutunud seletusi usutavateks. Halduskohus asus seisukohale, et asjas kogutud tõenditega ei ole tõendatud, et indikaatorvahendi kasutamisel oleks rikutud vahendi kasutusjuhendi nõudeid, mis saaksid seada kahtluse alla kaebajal objektiivselt tuvastatud joobe esinemise. Indikaatorvahend ei ole mõõtevahend. Indikaatorvahend ei saa anda positiivset tulemust, kui kaebaja väljahingatavas õhus alkoholi üldse ei olnud. Halduskohus leidis, et kõiki asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis hinnates ei olnud 06.09.2015 kaebaja terviseseisund selline, mis lubas tal teenistuskohustusi täita ning vastustaja on õiguspäraselt kaebaja poolt toime pandud distsiplinaarsüüteo tuvastanud. Karistuse valikul on vastustajal lai kaalutlusõigus, kuid arvestades kaasuse asjaolusid, ei saa asuda seisukohale, et vastustaja oleks distsiplinaarsüüteona kaebaja poolt toime pandud rikkumise oluliseks lugemisel kaalutlusõigust ebaproportsionaalselt rakendanud. Seoses põhinõude rahuldamata jätmisega puudub alus ka hüvitamisnõude rahuldamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu 18.12.2015. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohtuotsus põhjendamata ja ebaselge ning halduskohus kohaldas otsuse tegemisel vääralt materiaalõiguse norme, hindas ebaõigesti olemasolevaid tõendeid ja rikkus asja lahendades kohtumenetluse norme. Samuti ei ole halduskohus selgitanud, miks ei ole isikule distsiplinaarkaristuse määramisel kohaldatav KorS-is sätestatud alkoholijoobe tuvastamise kord. Lõuna Prefektuuri prefekti 29.06.2010. a käskkirjaga nr 64 kinnitatud Lõuna Prefektuuri töökorra punkt 65 keelab teenistujatel viibida tööl, haldushoones või haldushoone territooriumil joobeseisundis. Töökord ei määratle, mida mõista joobeseisundi all. Alkoholi tarvitamine eelmisel päeval ei tähenda reeglina seda, et isik oleks alkoholijoobes ka järgmisel päeval. Vaidlustatud otsuses viidatud asjaolud (kaebaja seletus, I. Bogdanovi arvamus ja indikaatorvahendi näit) ei tõenda kaebaja alkoholijoovet. Kuna indikaatorvahendi näit (0,03 mg/l) jäi oluliselt alla tõendusliku alkomeetri laiendmääratlusele, tõlgendas kaebaja olukorda selliselt, et tema väljahingatavas õhus ei ole alkoholisisaldust tuvastatud. Seetõttu ei taotlenud ta ka täiendavat kontrollimist tõendusliku alkomeetriga. Kaebaja leiab, et juhul, kui PPA juhtkond leidis, et kaebaja oli alkoholijoobes, tulnuks võtta seisukoht ka kaebaja poolt hommikul tööle tulemisel auto juhtimise osas. Kuna vastavat menetlust ei alustatud ja karistust ei määratud, siis vastustaja ei pidanud kaebaja tegevust sõiduki juhtimisel õigusvastaseks.
5.Vastustaja vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele vastu, palub apellatsioonkaebuse jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja arvates on halduskohus piisava põhjalikkusega selgitanud seda, et joobnud olekus teenistuses viibimise asjaolu tuleb erinormide puudumise tõttu tõendada haldusmenetluse seaduse (HMS) § 38 lg-s 2 sätestatud tõendiliikidega ja seega on nimetatud asjaolu tuvastatav üldiste tõendamisreeglite järgi. Riigikohtu praktika kohaselt on indikaatorvahendi tulemus üheks selliseks tõendiks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et Ü.K. apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab esitatud kaebuse osaliselt ja tunnistab Politsei- ja Piirivalveameti 17.12.2014. a käskkirja nr 1.3-3/162d õigusvastaseks osas, millega Ü.K. vabastati PPVS § 88 p 5 alusel politseiteenistusest distsiplinaarsüütegude eest ning muudab Ü.K. teenistusest vabastamise aluse teenistusest lahkumiseks omal soovil ATS § 87 lg 1 järgi. Ringkonnakohus mõistab samuti Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja 8000 eurot hüvitist ja 360 eurot menetluskulude katteks.
7.Asja materjalidest nähtuvalt vabastati kaebaja teenistusest seetõttu, et ta viibis 06.09.2014 teenistuses ja kandis teenistusrelva joobeseisundis. Ü.K. väljahingatavas õhus tuvastati indikaatorvahendiga Lion 500 nr 13628A391 alkoholisisaldus 0,03 mg/l. Lisaks esinesid vaidlustatud käskkirja kohaselt Ü.K. l joobele viitavad tajutavad ja visuaalsed tunnused – suust tulev alkoholilõhn ja punetavad silmad ning nägu. Käskkirja kohaselt pani Ü.K. sellega toime PPVS § 86 lg-s 1 sätestatud teo – teenistuskohustuste süüline mittenõuetekohane täitmine. Ü.K.
rikkus oma teoga ka Lõuna prefektuuri töökorra p 65, mis keelab viibida tööl, haldushoones või haldushoone territooriumil alkoholijoobes ning RelvS § 50 lg 3 p 1, mis keelab kanda relva ja laskemoona alkoholijoobes. Ü.K. pani vastustaja väitel rikkumised toime tahtlikult ja talle määrati raskeim distsiplinaarkaristus, kuna rikkumine oli äärmiselt tõsine, ja seetõttu on Ü.K. kaotanud tööandja usalduse. Kaebaja leidis aga, et alkoholijoovet ei saa lugeda tuvastatuks ja ta ei olnud 06.09.2014 alkoholijoobes ning ka ei tunnistanud seda, sest joobena ei ole käsitletav olukord, kus isiku kehalised ja psüühilised funktsioonid ei ole häiritud ega muutunud. Vastustaja on distsiplinaarkaristuse määramisel tuginenud üksnes indikaatorvahendi näidule (0,03 mg/l), jättes arvestamata, et indikaatorvahendil Lion 500 on laiendmääratlus +/- 0,05 mg/l ja seega on käesoleval juhul tegemist laiendmääratluse piiresse jääva veaga. Kaebaja leidis, et tema teenistusest vabastamine oli õigusvastane ka karistuse ebaproportsionaalsuse tõttu.
8.Halduskohus jättis 18.12.2015. a otsusega kaebuse rahuldamata ja leidis, et asjas kogutud tõenditega on 06.09.2014 hommikul kaebaja alkoholijoobes teenistuses viibimine tõendatud. Kaebaja joobeseisundi tuvastamisel kasutatud indikaatorvahend oli kalibreeritud ning kaebaja on oma allkirjaga indikaatorvahendi protokollil, samuti esmases ettekandes prefektile kinnitanud, et ta ei vaidlusta indikaatorvahendi näitu. Halduskohtu hinnangul esinesid kaebajal ka välised joobe tunnused. Samuti nõustus kaebaja algselt sellega, et tema väljahingatavas õhus sisaldus 06.09.2014 alkoholi ja et ta oli eelneval päeval alkoholi tarvitanud. Nimetatud asjaolud kinnitasid halduskohtu arvates, et kaebaja tunnistas 06.09.2014. a hommikul ka ise enda joobeseisundit. Ringkonnakohus halduskohtu selliste järeldustega ei nõustu, arvestades lisaks asja materjalidest tulenevale ka Riigikohtu halduskolleegiumi 18.10.2016. a lahendis nr 3-3-1-13-16 toodud seisukohti, kuna viidatud lahendi aluseks oli käesolevaga analoogne juhtum.
9.Riigikohtu halduskolleegium on juba 26.10.2011. a lahendis asjas nr 3-3-1-45-11 leidnud, et alkoholijoobe tuvastamisel ei ole põhjendatud lähtuda politseiseaduse, liiklusseaduse ja nende alusel kehtestatud teiste õigusaktide regulatsioonist ning kuna ATS-s ega selle seaduse alusel antud õigusaktides ei ole erikorda kehtestatud, on joobeseisundi tõendamisel tegemist tavapärase faktilise asjaolu tõendamisega haldusmenetluses. Kolleegium jäi ka asjas nr 3-3-1-13-16 tehtud otsuses, kus vaidlusaluseks haldusaktiks oli PPA poolt 08.08.2014 tehtud politseiametniku teenistusest vabastamise käskkiri, seisukohale, et endiselt saab toetuda asjas nr 3-3-1-45-11 tehtud otsuse p-s 13 välja toodule, et joobe tuvastamine ei eelda kindlat alkoholikontsentratsiooni veres ega väljahingatavas õhus, vaid eelkõige selle tuvastamist, et isiku tüüpilised kehalised või psüühilised funktsioonid on alkoholi tarvitamise tagajärjel muutunud või häirunud. Indikaatorvahendiga saab tõendada vaid asjaolu, et isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte aga selle hulka. Indikaatorvahendi näidu kasutamine teenistusvaidluses tõendina ei sõltu samuti sellest, kas kaebaja oli näiduga nõustunud või mitte, vaid vastavas menetluses (haldusmenetluses või halduskohtumenetluses) kehtestatud tõendi lubatavuse reeglitest.
10.Distsiplinaarmenetluse toimikus olevatest materjalidest nähtuvalt koostati Ü.K. kontrollimise kohta 06.09.2014 kell 08.12 indikaatorvahendi kasutamise protokoll, milles oli kirjas üksnes indikaatorvahendi näit 0,03 mg/l ning ka kaebaja töölt kõrvaldamise aktis oli tema väidetavat joobeseisundit kinnitava asjaoluna märgitud üksnes indikaatorvahendi näit. Ü.K. ei vaidlustanud tõesti indikaatorvahendi näitu ja see tuleneb ka tema 06.09.2014. a ettekandest
politseiprefektile, milles ta samuti märkis, et käis 05.09.2014 õhtul sünnipäeval, kus tarvitas ka alkoholi (08.10.2014. a seletusest tulenevalt 200 grammi viina mahlaga kella 15.00-st kuni 19.00-ni). Kaebajale tehti seega 06.09.2014 kohapeal teatavaks üksnes indikaatorvahendi positiivne näit. Protokollis ega töölt kõrvaldamise aktis kaebaja muud terviseseisundit kirjeldatud ei ole ning muid tunnuseid (alkoholilõhn väljahingatavas õhus, punetavad silmad ning nägu) on esimest korda nimetatud hiljem peadirektorile ja prefektile koostatud ettekannetes ja seletustes. 06.09.2014 kaebajaga koos teenistuses olnud R.K. ja T.E. ettekannete ja seletuste kohaselt näitas kaebaja puhul indikaatorvahendi näit 0,03 mg/l, kuid nemad alkoholi lõhna ei tundnud ja ebatavalist käitumist kaebaja juures ei märganud. Kaebaja otsese ülemuse R. Sildniku seletuse kohaselt saabus tema kohale kell 8:35, korrapidamisruumis alkoholi lõhna ei tundnud, kuid kaebaja silmad olid vesised ja nägu punetas. Umbes kella 9 paiku puhus kaebaja uuesti indikaatorvahendisse ja siis oli näit 0. 26.10.2011. a lahendis asjas nr 3-3-1-45-11 leidis Riigikohus muuhulgas ka seda, et indikaatorvahendi kasutamise protokollis selle fikseerimisega nõustumine ei tähenda veel, et kontrollitav isik oleks sellega oma joobes olekut tunnistanud. PPA on kaebaja teenistusest vabastamise käskkirjas tuginenud sisekontrollibüroo ametnike kasutatud indikaatorvahendi näidule ja ettekannetele, kaebaja, tema teenistuskaaslaste ja ülemuste ettekannetele sündmuse kohta. Indikaatorvahendi positiivne näit näitab, et väljahingatavas õhus on alkoholi. Alkoholi kontsentratsiooni selle näidu abil tõendada ei saa, sest tegu pole mõõtevahendi näiduga. Peamiselt sisekontrollibüroo ametnikud on hiljem viidanud küll ka mõnele kaebaja välisele alkoholijoobe tunnusele (alkoholilõhn, punetavad silmad ja nägu), kuid põhiliseks kaebaja alkoholijoobele viitavaks tunnuseks on ka praegusel juhul olnud indikaatorvahendi näit ja hinnang, et kuna kaebaja sellega nõustus, siis tunnistas ta sellega ühtlasi ka enda joobes olekut 06.09.2014. a hommikul. Punetavad silmad ja nägu ei pruugi samuti alati viidata isiku joobes olekule, vaid näiteks ka tema väsimusele või ilmestada isiku emotsioone. Asja materjalidest nähtuvalt kaebajale mingeid teste tema tüüpiliste kehaliste ja psüühiliste funktsioonide või reaktsioonide muutumise või häirumise tuvastamiseks 06.09.2014 ei tehtud. Ringkonnakohus leiab eeltoodu pinnal, et kaebajal ei ole 06.09.2014. a hommikul kella 08.12 paiku alkoholijoobele viitavaid iseloomulikke tunnuseid, artikulatsiooni- või koordinatsioonihäireid tuvastatud ja tõendatud, samuti ei saanud eelpoolviidatud ettekannetele ja seletustele toetuses tema käitumisest teenistuskohal järeldada kaebaja alkoholijoobes olekut. Kaebaja käitus 06.09.2014. a hommikul teenistuses olles igati korrektselt ning tema töökaaslased ei märganud tal alkoholijoobe tunnuseid enne indikaatorvahendi testi. Eeltoodu tõttu asub ringkonnakohus seisukohale, et vaidlusaluses käskkirjas kirjeldatu ei ole käsitletav PPVS § 86 p-s 1 sätestatud teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmisega.
11.Lisaks märgib ringkonnakohus ka seda, et kaebajale määratud distsiplinaarkaristust põhjendati sellega, et toime pandud rikkumine oli tahtlik. PPA on sellega eksinud ka süü vormi määramisel, sest teenistuskohas viibimist alkoholijoobele viitavate tunnustega ei saa praegusel juhul pidada tahtlikuks. Tahtlust ei tule tuvastada mitte etanooli sisaldava aine tarvitamise suhtes, vaid teenistuskohustuste rikkumise suhtes. Kaebaja käitumist võib pidada hooletuks, kui ta ilmus teenistuskohta alkoholijoobe jääknähtudega, veendumata selles, et alkoholijoobele viitavad tunnused on täielikult kadunud. Asja materjalidest nähtuvalt asus kaebaja politseisse tööle 1993. a ning tal polnud vaidlusaluse käskkirja andmise ajal ka kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Kaebajat iseloomustati samuti
kohusetundliku ja korrektselt teenistuskohustusi täitva politseiametnikuna. Karistuse määramise käskkirjas on kaebaja pikaajalist ja laitmatut teenistust loetud aga asjaoluks, mis ei välista rikkumise toimepanekut ja pigem toob kaasa kõrgendatud nõudlikkuse kaebaja suhtes, sest tema eeskujulik teenistuskäik ei saa prevaleerida Ü.K. poolt toime pandud tegude ees. Kuigi ka sellise teenistuskäiguga isikud võivad toime panna rikkumisi ning kõrgendatud ootused nende suhtes on samuti õigustatud, ei saa jätta tähelepanuta, et esmakordse rikkumise eest teenistusest vabastamiseks peaks süütegu olema eriti raske või põhjused teenistussuhte mittejätkamiseks olulised. Teenistussuhte lõpetamist põhjendades on PPA käskkirjas üksnes leidnud, et usaldus kaebaja vastu on kadunud, sest rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuste täitmist. Selline üldsõnaline põhjendus ei ole ringkonnakohtu hinnangul aga piisav kaebajale kohe kõige raskema distsiplinaarkaristuse määramiseks. Ka Riigikohus on juba varasemalt oma lahendites märkinud, et teenistusest vabastamine kui rangeim distsiplinaarkaristus ei ole automaatne tagajärg ka juhtudel, mil ATS näeb ette põhimõttelise võimaluse distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamiseks (vt RKHkO 10.04.2013. a otsus asjas nr 3-3-1-14-13 ja 18.05.2011. a otsus asjas nr 3-3-1-13-11). Seega on kaebaja karistamine teenistusest vabastamisega õigusvastane.
12.Kaebaja soovib esitatud kaebuses ka vastustajalt hüvitise väljamõistmist tema 10 kuu keskmise palga ulatuses, selgitades, et tema politseiteenistuse staaž oli teenistusest vabastamise päeva seisuga 24 aastat 6 kuud ja 21 päeva ja teda ei ole varem distsiplinaarkorras karistatud. Seoses ebaseadusliku distsiplinaarkaristuse määramisega ning teenistusest vabastamisega väheneb tulevikus kaebaja pension aga u 10% võrra kuus, mistõttu oleks õiglane hüvitis tema teenistusest õigusvastase vabastamise eest kaebaja 10 kuu palk. 30.01.2014. a käskkirjast nähtuvalt oli Ü.K. kuupalk 1086 eurot (tl 6-7). ATS § 105 lg 1 näeb ette, et õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kaebaja nõue teenistusest vabastamise õigusvastaseks tunnistamiseks ja vabastamise aluse muutmiseks teenistusest omal soovil lahkumiseks ATS § 87 lg 1 alusel tuleb rahuldada. Teenistusse ennistamise nõuet kaebajal praegu kehtiva seaduse alusel ei ole. ATS-i eelnõu seletuskirjast selgub, et ennistamise võimalusest loobuti põhjusel, et see koormas oluliselt avalikke ressursse ning õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamise kulud olid suuremad kui kulud õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikule hüvitise maksmisel. Seepärast nähti uues seaduses ette üksnes rahalise hüvitise maksmine. Seletuskirjas rõhutati, et kohtul on lai diskretsioon hüvitise suuruse muutmise üle vastavalt teenistussuhte lõpetamise asjaoludele ja mõlema poole huvidele ning hüvitis peab olema kohane ja proportsionaalne. ATS § 105 lg-st 1 saab järeldada, et kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks ei ole vaja kindlaks teha muid asjaolusid peale teenistussuhte õigusvastase lõpetamise. Kui tahetakse määrata eelnimetatust suuremat hüvitist, tuleb lisaks eeldatavalt tekkinud kahju suurusele arvesse võtta ka teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kaebaja vabastati teenistusest 19.12.2014 ja tema politseiteenistuse staaž nimetatud kuupäeva seisuga oli 24 aastat 6 kuud ja 21 päeva. PPVS § 117 lg 1 ja § 101 koostoimes oleks kaebajal tekkinud teenistuses olles õigus saada väljateenitud aastate pensioni alates 07.09.2018,
s. o kaebaja 50-aastaseks saamisel. Kaebaja nõuab hüvitise koosseisus sisuliselt saamata jäänud tulu, s. o "kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises" (võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 4). Kui kaebaja oleks olnud politseiteenistuses edasi, oleks tal tekkinud 07.09.2018 õigus saada väljateenitud aastate pensioni. Seega on tõenäoline, et kaebajal oleks vanuse täitumisel tekkinud õigus saada väljateenitud aastate pensioni, sest vajalik staaž on tal olemas. Seega välistas kaebaja õigusvastane teenistusest vabastamine suure tõenäosusega tema õiguse saada väljateenitud aastate pensioni. Samas on kaebajal tekkinud kahju ulatust raske kindlaks teha, sest pole ettenähtav, kui pikk on kaebaja eluiga ja kuidas muutub ajas pensioni suurus või pensionisüsteem. Samuti ei saa välistada, et kaebaja naaseb pärast käesolevat kohtuotsust politseiteenistusse, sest piirvanus (55 aastat) pole tal veel täitunud, ja tal tekib õigus saada väljateenitud aastate pensioni. Tulevikus tekkida võiva kahju ulatus kaebaja jaoks on käesoleva hetke seisuga samuti üsna ebaselge, kuid VÕS § 127 lg 6 näeb ette, et kui kahju tekkimine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Arvestades kaebaja poolt esitatud taotlust ja pensioni saamiseni jäänud aega juhul, kui kaebaja oleks saanud teenistuses edasi olla, peab ringkonnakohus põhjendatuks 8000 euro suuruse hüvitise väljamõistmist. Sellise hüvitise määramisel võtab ringkonnakohus lisaks eelnevale siiski arvesse ka kaebaja enda osa teenistussuhte lõpetamisel ja kahju tekkimisel. Kuigi kaebaja alkoholijoobe tunnustega teenistuskohas viibimine ei olnud tahtlik ega andnud käesoleva otsuse põhjenduste kohaselt välja teenistusest vabastamiseks alust andva süüteo mõõtu, oli tegemist ka kaebaja enda hooletu ja taunitava käitumisega olukorras, kus ta oli eelmisel päeval alkoholi tarvitanud, kuid läks järgmisel hommikul siiski tööle, mõtlemata sellele, kas peo käigus alkoholi tarvitamise kõik tagajärjed ja võimalikud sellega seonduvad nähud on ikka tööle asumise ajaks kadunud. Vastavalt Riigikohtu 18.10.2016. a lahendi p-s 32 märgitule (asi nr 3-3-1-13-16), tuleb kaebajal väljamõistetavalt summalt tasuda tulumaksuseaduse § 13 kohaselt tulumaks.
13.Kaebaja taotles halduskohtus 240 euro suuruse menetluskulu hüvitamist (tl 58-60). Menetluskuludeks on tasu advokaadi abi eest Kulud on kantud. Apellatsiooniastmes taotles kaebaja 120 euro suuruse menetluskulu hüvitamist. Menetluskuludeks on tas tasu advokaadi abi eest ning ka need kulud on kantud (tl 103-106). Ringkonnakohus leiab, et tegemist on igati põhjendatud ja ka mõistlikus suuruses menetluskuludega (kokku 360 eurot), mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.
Tiina Pappel
Einar Vene
Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.