Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
31.10.2016, Tallinn
Haldusasja number
3-14-53255
Haldusasi
IF kaebus Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja – IF (isikukood XXXXXXXXXX), volitatud esindaja v.adv Denis Piskunov Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Kerli Lubja
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 22.04.2016 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
IF apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada IF apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Muuta Tallinna Halduskohtu 22.04.2016 otsuse haldusasjas nr 3-14-53255 resolutsiooni punkti 2 ning mõista Tallinna Vanglalt IF kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 500 (viissada) eurot.
3.Muuta Tallinna Halduskohtu 22.04.2016 otsuse haldusasjas nr 3-14-53255 resolutsiooni punkti 4 ning mõista Tallinna Vanglalt IF kasuks välja menetluskulu 429 (nelisada kakskümmend üheksa) eurot.
4.Täiendada Tallinna Halduskohtu 22.04.2016 otsuse haldusasjas nr 3-14-53255 resolutsiooni punkti 6, kohustades Tallinna Vanglat kandma IF kasuks välja mõistetud hüvitis Advokaadibüroo Magnusson OÜ kontole nr EE287700771001196543 AS-s LHV Pank.
Halduskohtu otsuse resolutsiooni punktid 2, 4 ja 6 kehtivad järgmises sõnastuses: „2. Mõista Tallinna Vanglalt IF kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 500 (viissada) eurot.
4.Mõista Tallinna Vanglalt IF kasuks välja menetluskulu 429 (nelisada kakskümmend üheksa) eurot.
3-14-53255
6.Tallinna Vanglal kanda IF kasuks välja mõistetud hüvitis ja menetluskulud Advokaadibüroo Magnusson OÜ kontole nr EE287700771001196543 (AS LHV Pank).“
6.Tühistada Tallinna Halduskohtu 22.04.2016 otsuse haldusasjas nr 3-14-53255 resolutsiooni punkt 7.
Muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata.
9.Mõista Tallinna Vanglalt IF kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulu 15 (viisteist) eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.11.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.IF esitas 07.10.2014 ja 24.11.2014 Tallinna Vanglale taotlused inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.
2.Tallinna Vangla jättis 19.12.2014 vastusega IF kahjunõude osaliselt läbi vaatamata ja ülejäänud osas rahuldamata. Tallinna Vangla leidis, et kahju hüvitamise taotlus on perioodi 29.10.2008–10.03.2010 osas esitatud tähtaja rikkumisega. Ajavahemikku 09.02.2012– 24.11.2014 jäävate perioodide osas asus vangla seisukohale, et kuna taotlejale oli igal ajal tagatud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, nagu nägi ette vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6, puudus vangla tegevuses õigusvastasus. Ka muus osas olid kinnipidamistingimused õiguspärased.
3.IF esitas 22.12.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse (muudetud 22.10.2015) Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamise ja viivise nõudes. 1) Kaebaja viibis ajavahemikel 09.02.2012–30.04.2012, 04.09.2012–10.12.2012, 19.12.2012–31.01.2013, 05.02.2013–04.04.2013, 08.04.2013–06.05.2013, 12.05.2013– 2(9)
3-14-53255 13.05.2013, 15.05.2013–19.06.2013, 22.06.2013–26.06.2013, 28.06.2013–30.06.2013, 02.07.2013–12.11.2013 ja 08.10.2014–24.11.2014 Tallinna Vanglas nõuetele mittevastavates ja inimväärikust alandavates tingimustes. Ruumipuuduse ja vähese liikumisvõimaluse tõttu tundis kaebaja end alandatu ja abituna, teda vaevasid stress ja ahastus. 2) Kuuekohalistes kambrites on põrandapinda ühe inimese kohta tavaliselt 2,5 m2 või vähem. Vaba pinda, millest on maha arvatud mööbli ja inventari alla jääv pind, oli aga vähem kui 1,5 m2 kinnipeetava kohta. Vahistatuna ja kinnipeetavate ootekambrites oli kaebaja kambrisse lukustatud 23 tundi ööpäevas. Jalutusboks oli väiksem kui 15 m2 ning ka seda pinda tuli jagada kambrikaaslastega. Riideid tuli pesta ja kuivatada samas elukambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske. Paljude kambrite seintel oli hallitus, mis viitab puudulikule ventilatsioonile. Kambrite kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Kambrites oli ainult külm vesi. Isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks võimaldati vaid kord nädalas 20-minutiline dušš. 3) EIK praktika kohaselt on soovitatav minimaalne põrandapind ühe inimese kohta 4 m2. Kui põrandapinda on isiku kohta vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab endast Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumist. 3–4 m2 suuruse põrandapinna puhul on rikkumise tuvastamisel arvestatud ka muid kinnipidamistingimusi. 4) Viivise nõudmisel lähtub kaebaja Riigikohtu lahenditest nr 3-3-1-47-08 (p 27) ja nr 3-31-83-10 (p 22) ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg-test 3 ja 7.
4.Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) Põrandapinna suuruse hindamisel ei tule sellest maha arvata WC ja mööbli alust pinda. Vangla tagas kaebajale kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 järgi vähemalt 2,72 m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 oli kambrites, kus kaebaja viibis, kinnipeetava kohta vähemalt 3,38 m2 põrandapinda. Kaebajat hoiti lukustatud kambris ajavahemikel 09.02.2012– 30.04.2012, 31.08.2012–21.06.2013 ja 14.01.2014–03.04.2014 vahistatuna ning 22.06.2013– 01.07.2013 ja 04.04.2014–14.04.2014 kinnipeetavana vastuvõtuosakonnas. Ajavahemikel 02.07.2013–12.11.2013 ja 15.04.2014–24.11.2014 oli kaebaja paigutatud avatud eluosakonda, kus tal oli võimalik vähemalt neli tundi päevas osakonna piires liikuda ning lisaks spordisaali kasutada. Vangla võimaldas kaebajal iga päev vähemalt tund aega värskes õhus jalutada. Jalutusboksid on piisavalt suured, et kuus inimest seal vabalt liikuda saaksid. Täiendava liikumisvõimaluse andis kaebajale ka erinevates hõivetegevustes osalemine: alates 19.09.2013 võimaldati kaebajal osaleda sotsiaalsete oskuste treeningus ning vahemikus 16.09.2013– 12.11.2013 osales ta riigikeele kursustel. Kaebaja ei esitanud vanglale pöördumisi, millest nähtuks, et ebapiisav põrandapind põhjustas kaebajale kaebuses kirjeldatud kannatusi. 2) Tallinna Vanglas võimaldatakse kinnipeetavatel duši all käia graafiku alusel kord nädalas. Kinnipeetav saab ka kambris vee ja seebiga oma elementaarse hügieeni eest hoolitseda. VangSst ega VSkE-st ei tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud sooja veega. Riigikohus leidis 15.12.2011 määruses nr 3-3-1-57-11, et vanglal ei ole kohustust tagada kinnipeetavatele igapäevaselt sooja vett. Vee soojendamiseks saavad kinnipeetavad kasutada veekeedukannu. Kaebaja ei ole varasemalt pöördunud vangla poole sooja vee saamise nõudega ega juhtinud tähelepanu väidetavalt ebapiisavale pesemisvõimalusele. Vanglariietuse pesemise eest hoolitseb vangla ja see on kinnipeetavatele tasuta. Isiklikud riided saab kinnipeetav anda tasu eest pesemiseks vanglale või vastavat teenust osutavale pesumajale. Isiklike riiete pesemine ja kuivatamine kambris on vabatahtlik. 3) Kehtiv õigus ei reguleeri täpsemalt, milline peab olema ventilatsioon vangla elukambrites. Kõikides kambrites, kus kaebaja viibis, oli osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon. 3(9)
3-14-53255 Kõikides Tallinna Vangla kambrites on radiaator. Kinnipeetavatel on võimalik reguleerida õhuhulka kambris akna küljes oleva õhutusava kaudu. Vangla tegi kõik endast oleneva, et ka palavatel suvepäevadel tagada kambrite piisav õhutamine. 4) Valgustus oli kambrites tagatud kunstliku valgustuse ja aknast tuleva loomuliku valgusega. Akende ees olevad trellid ei takista olulisel määral loomuliku valguse sissepääsu kambrisse. Üldiselt on kambrites kaks laelampi, milles on elektripirnid võimsusega 75 W. Tualetis on üks lamp võimsusega 60 W ning ukse kohal on öövalgusti võimsusega 40 W. Tallinna Vangla kambrite valgustus on piisav igapäevasteks tegevusteks, sh lugemiseks ja kirjutamiseks. Kaebaja ei ole nimetanud ühtegi tegevust, mida pärssis väidetav ebapiisav valgustus. Vastustajale teadaolevalt ei ole ühegi vangistusalase ega muu õigusaktiga ette nähtud, milline peaks olema valgustihedus kambris. 5) Vangla tegevus ei olnud õigusvastane ning kaebajale ei tekkinud vangla tegevuse tulemusel kahju. Seega tuleb kahjunõue jätta rahuldamata. Mittevaralise kahju hüvitise nõudelt viivise nõudmine ei ole põhjendatud.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 22.04.2016 otsusega IF kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1) ning mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitise summas 80 eurot (resolutsiooni p 2); jättis muus osas kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 3); mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 3,18 eurot (resolutsiooni p 4) ning jättis muus osas menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 5). Halduskohus kohustas Tallinna Vanglat kandma kaebaja kasuks välja mõistetud menetluskulud Advokaadibüroo Magnusson OÜ kontole nr EE287700771001196543 (resolutsiooni p 6) ja kaebaja kasuks välja mõistetud hüvitise pärast kaebajalt selgituse saamist kaebaja näidatud arvelduskontole (resolutsiooni p 7). 1) Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m2. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel riigivastuse seaduse (RVastS) §-de 7 ja 9 alusel (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). 2) Vastustaja esitatud andmetest nähtub, et kaebusega hõlmatud ajavahemikel (kokku 540 päeva) ei olnud selliseid vahemikke, mil põrandapinda ühe isiku kohta oleks kambris olnud alla 2,5 m2. Suletud osakonnas viibitud ajast (kokku 358 päeva) oli 332 päeval ning avatud osakonnas viibitud ajast (kokku 182 päeva) oli 119 päeval arvestuslik põrandapind kinnipeetava kohta vähem kui 3 m2. 3) Kinnipidamistingimuste õiguspärasust ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel, vaid arvestada tuleb ka EIÕK ja seda tõlgendava EIK praktikaga. EIK praktika kohaselt peab iga kinnipeetava käsutuses olema vähemalt 3 m2 põrandapinda. Kui ühe kinnipeetava kohta oli kambris põrandapinda vahemikus 3–4 m2, võivad kinnipidamistingimused olla inimväärikust alandavad juhul, kui lisaks vähesele põrandapinnale esinesid ka muud rikkumised, millel oli kaebajale kumulatiivne mõju ning kinnipeetav pidi neid taluma pikema aja jooksul. 4) Kaebaja väited, mis puudutavad kambris sooja vee puudumist ja ebapiisavat pesemisvõimalust, on alusetud. Praegusel juhul oli täidetud VangS § 50 lg-st 2 tulenev nõue võimaldada kinnipeetaval vähemalt üks kord nädalas käia saunas, vannis või duši all. Riigikohus on asjas nr 3-4-1-50-14 märkinud, et VangS § 50 lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas dušši kasutada, mistõttu ei ole avaliku võimu kandja kohustatud sellesisulist toimingut tegema. Kambris oli kraanikauss
4(9)
3-14-53255 voolava (külma) veega. Kambris sooja vee saamiseks said kinnipeetavad keedukannuga vett keeta. 5) Kohtul pole põhjust kahelda vastustaja väidetes üldjuhul toimiva ventilatsiooni ja piisava valgustuse tagamise kohta. Ehkki suveperioodil võis kambris olla tavapärasest palavam, ei tähenda see veel vangla tegevuse õigusvastasust. Pelgalt teatav ebamugavustunne ei ole käsitatav inimväärikuse alandamisena. Vangla kirjeldas, mida ta tegi suvel palavuse leevendamiseks. Kaebaja ei ole väitnud, et neid meetmeid tema suhtes ei kohaldatud. 6) Kaebaja etteheited jalutusboksi suurusele on põhjendamatud. Ka juhul, kui boksis viibib korraga kuus inimest, on seal võimalik liikuda ja teha võimlemisharjutusi. Kohus arvestab lisaks vastustaja selgitusega, et kaebajal oli omaette voodikoht, voodipesu vahetati regulaarselt ning öörahu ajal sai kaebaja välja puhata. Olmetingimused vanglas ei olnud sellised, mis oleksid kaebaja kinnipidamistingimusi halvendanud. Ajal, mil kaebajale oli tagatud vähemalt 3 m2 põrandapinda, ei rikutud tema õigusi. 7) Suletud osakonnas viibimise ajal puudusid kaebajal täiendavad liikumisvõimalused peale ühetunnise jalutuskäigu päevas. Asjaolu, et muus osas olid kinnipidamistingimused õiguspärased, ei neutraliseeri täielikult ruumikitsikuse negatiivset mõju. Kuna kaebajale ei olnud tagatud piisavalt põrandapinda, oli vangla tegevus õigusvastane. Kaebajal ei olnud võimalik kahju tekkimist vältida, kuid kohus arvestab hüvitise määramisel sellega, et kaebaja ei esitanud vanglale enne kahju hüvitamise taotlust vähest liikumisvõimalust puudutavaid nõudeid või etteheiteid. Samuti arvestab kohus sellega, et kaebaja ei viibinud ebapiisava põrandapinnaga kambris 332 päeva järjest, vaid lühemate ajavahemike kaupa, millest pikim oli 97 päeva. Seejuures oli 154 päeval kõrvalekalle 3 m2 nõudest väga väike – vaid 0,07 m2. 8) Avatud osakonnas viibimise ajal kompenseeris vähest põrandapinda suurem liikumis- ja sportimisvõimalus. Seega ei olnud kinnipidamistingimused kaebaja avatud osakonnas viibimise ajal õigusvastased. 9) Viivise väljamõistmine ei ole põhjendatud. Kaebaja ei ole väitnud, et hüvitise maksmisega viivitamine oleks talle põhjustanud varalise kahju tekkimise. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.IF palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus täielikult rahuldada. 1) Halduskohus asus põhjendamatult seisukohale, et kambri põrandapinna hulka tuleb arvata ka kambris asuva WC alune pind. Selline seisukoht on vastuolus EIK ja halduskohtu varasema praktikaga. Senise kohtupraktika muutmine ei ole millegagi põhjendatud. Tualettruum on muust kambrist seintega eraldatud. Tegemist on eriotstarbelise ruumiga, mida ei ole võimalik muul viisil kasutada. 2) 20-minutiline dušš kord nädalas ei ole piisav. Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee on korduvalt rõhutanud, et inimväärikaks kohtlemiseks on vajalik duši kasutamine vähemalt kaks korda nädalas. EIK on pidanud pesemisvõimalust vaid kord nädalas kinnipidamistingimusi raskendavaks asjaoluks (EIK otsused asjades nr 53254/99: Karalevičius vs Leedu, p 40; nr 72286/01: Melnik vs Ukraina, p 107; nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs Venemaa, p 149). 3) Kaebajale oli vahistatuna tagatud vaid ühetunnine jalutuskäik jalutusboksis, milles ei olnud ruumi rohkem kui 3 m2 kinnipeetava kohta. EIK on sarnastes olukordades leidnud, et liikumisvõimalus on sisuliselt olematu või isegi, et väike jalutusruum pigem suurendas 5(9)
3-14-53255 ülerahvastatuse probleemi (EIK otsused asjades nr 31535/09: Gorbulya vs Venemaa, p 95; nr 4963/06: Kurushin vs Venemaa, p 19; nr 44753/12: Gégény vs Ungari, p 28-29; nr 40119/09: Canali vs Prantsusmaa, p 51). Kohus ei arvestanud sellega, et ka avatud osakonnas pidi kaebaja suurema osa päevast ülerahvastatud kambris veetma. Samuti jättis kohus arvestamata perioodide pikkusega, mil kaebajale oli tagatud isiklikku ruumi alla 3 m2. 4) Halduskohus ei arvestanud hüvitise määramisel kohtupraktikaga, sh EIK praktika ja Riigikohtu lahendiga asjas nr 3-3-1-38-13. Hüvitis suurusega ca 0,24 eurot inimväärikust alandavates tingimustes viibitud päeva eest on ebamõistlikult väike. Kaalutlusõigust korrektselt rakendades oleks kohus mõistnud välja hüvitise kaebaja taotletud summas ehk 10 eurot päeva kohta. Halduskohus jättis põhjendamatult rahuldamata viivise nõude. Samuti määras halduskohus menetluskulude suuruse ebaõigesti kindlaks. Kohus oleks pidanud lähtuma päevade arvust, mille osas rikkumine tuvastati, mitte välja mõistetud hüvitise suurusest. Kaebaja väljendas soovi kanda kohtu poolt välja mõistetav hüvitis advokaadibüroo Magnusson kliendikontole, mistõttu jääb arusaamatuks, miks pidas kohus vajalikuks küsida pangarekvisiite hüvitise üle kandmiseks.
7.Tallinna Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja jääb kõigi halduskohtus esitatud vastuväidete juurde. 1) Kohus arvestas kambris paikneva tualetinurga aluse pindala õiguspäraselt kambripinna hulka. 2) Halduskohtu poolt kaebajale välja mõistetud hüvitis ei ole liiga väike. Kuigi kohus ei pidanud õigeks arvestada esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmisega, arvestas kohus siiski põhjendatult sellega, et kaebaja viibis pikemat aega väidetavalt inimväärikust alandavates tingimustes, püüdmata kahju tekkimisele vangla tähelepanu juhtida ja taotleda tingimuste parandamist. Seetõttu ei olnud vanglal võimalik kinnipidamistingimuste õiguspärasuse osas seisukohta kujundada ega kaebaja olukorda muuta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Kaebus hõlmab erinevaid vangistusperioode, mil kaebaja Tallinna Vanglas viibis: 09.02.– 30.04.2012 (kaebaja kolmas vangistus), 31.08.2012–10.12.2012 ja 19.12.2012–12.11.2013 (neljas vangistus) ning 14.01.2014–24.11.2014 (viies vangistus). Nendest perioodidest viibis kaebaja suletud osakonnas 09.02.–30.04.2012, 31.08.2012–01.07.2013 ja 14.01.–14.04.2014 ning 02.07.–12.11.2013 ja 15.04.–24.11.2014 avatud osakonnas.
9.Halduskohus arvestas kambripinna suuruse hindamisel kambris paikneva WC aluse pinnaga, lähtudes Riigikohtu 09.12.2015 otsusest nr 3-3-1-42-15. Arvestades EIK suurkoja 20.10.2016 otsust asjas Muršić vs Horvaatia (nr 7334/13), tuleb seda senisel Eestis väljakujunenud kohtupraktikal põhinevat seisukohta aga korrigeerida. Nimelt on EIK viidatud otsuse p-s 114 selgelt märkinud, et kambris paikneva tualetinurga alune pind tuleb isikliku ruumi hindamisel arvestada kambri üldpinnast välja. Samas märkis EIK, et mööblialune pind tuleb üldpinna sisse arvata. Oluline on arvestada sellega, kas kinnipeetavatel jäi kambris piisavalt ruumi vabalt liikumiseks.
10.Eeltoodu mõjutab praeguses asjas päevade arvestust, mil kaebaja viibis kambris, kus talle oli tagatud vähem kui 3 m2 põrandapinda. Halduskohus leidis, et kaebaja suletud osakondades viibimise ajal oli põrandapind väiksem kui 3 m2 kinnipeetava kohta kokku 332 päeval ning avatud osakonnas viibimise ajal kokku 119 päeval. Arvestades kambri pinnast välja tualetinurga aluse pinna, oli kambripind suletud osakonnas ebapiisav 347 päeval ning avatud osakonnas 134 6(9)
3-14-53255 päeval. Seejuures oli kambripind kohati vaid 2,43 m2, kuid seda väga lühikest aega (20.12.2012 ja 27.12.2012–02.01.2012).
11.Kaebuses puudutatud ajast viibis kaebaja suletud osakonnas kokku 358 päeva ning neist 347 päeval oli arvestuslik põrandapind kinnipeetava kohta väiksem kui 3 m2. Seega olid kinnipidamistingimused ajal, mil kaebaja viibis suletud kambrites – vahistatuna või vastuvõtuosakonnas – 347 päeval õigusvastased. Kaebaja viibis lukustatud kambris 23 tundi päevas ning tema liikumisvõimalus piirdus üldjuhul ühetunnise jalutuskäiguga. Arvestades jalutusboksi väiksust (ca 15 m2) ja seda, et boksis viibisid üldjuhul korraga kõik kambri kinnipeetavad ehk kuni kuus kinnipeetavat, ei leevendanud jalutusvõimalus kuidagi kaebaja olukorda. Vastustaja esitatud tabelist nähtub, et perioodidel 09.02.2012–30.04.2012, 04.09.2012–10.12.2012, 19.12.2012–31.01.2013, 05.02.2013–30.06.2013 viibis kaebaja kambrites suurusega 16,3–17,6 m2 suurema osa ajast koos viie kaaskinnipeetavaga. Vahemikus 14.01.2014–14.04.2014 seevastu oli kambris kuni viis kinnipeetavat ning põrandapinda kinnipeetava kohta üle 3 m2. Kuigi perioodi 05.02.2013–30.06.2013 jäävad ka lühikesed ajavahemikud, kus kambris oli vähem kui kuus kinnipeetavat ja mille osas kaebaja nõudest loobus (05.04.2013–07.04.2013, 07.05.2013–11.05.2013, 14.05.2013, 20.06.2013–21.06.2013, 27.06.2013), on ilmne, et kaebaja viibis sisuliselt katkematult pikka aega ülerahvastatud kambris. Kuue kinnipeetava viibimisel kambris oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta 2,43– 2,68 m2. Seega oli tegemist võrdlemisi olulise kõrvalekaldega 3 m2 nõudest.
12.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ajal, mil kaebaja viibis avatud osakonnas (02.07.2013–12.11.2013 ja 15.04.2014–24.11.2014), ei olnud kinnipidamistingimused õigusvastased: vahemikus 02.07.2013–12.11.2013 kompenseerisid vähest põrandapinda avaramad liikumisvõimalused ning 15.04.2014–24.11.2014 oli põrandapinda kinnipeetava kohta alati vähemalt 3 m2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega kaebaja väidete osas, mis puudutavad pesemis- ja sooja vee kasutamise võimalusi ning valgustust ja ventilatsiooni kambrites. Selles osas järgib ringkonnakohus halduskohtu põhjendusi ega pea seetõttu vajalikuks neid üle korrata (HKMS § 201 lg 4).
13.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja suhtes oli täidetud VangS § 50 lg-s 2 sätestatud miinimumnõue ning lisaks oli tal ka kambris võimalik sooritada elementaarseid hügieenitoiminguid. Vastuseks kaebaja väitele, et EIK on pidanud pesemisvõimalust kord nädalas inimväärikuse austamise nõude järgimise kontekstis raskendavaks asjaoluks, märgib ringkonnakohus järgmist. Kohtuasjas Karalevičius vs Leedu tuvastati, et kinnipeetavale ei antud tualettpaberit, vangla renoveerimise ajal vahemikus 1999–2000 võimaldati kinnipeetavatel pesemas käia harvem kui kord nädalas ning kuni aastani 2000 ei olnud kinnipeetavate pesu pesemine adekvaatselt tagatud. Kohtuasjas Melnik vs Ukraina pidas EIK ebapiisavaks duši all käimise ning pesu pesemise võimalust vaid kord nädalas, kuna ülerahvastatud vanglas viibinud kannatanu põdes tuberkuloosi. Kohtuasjas Ananyev jt vs Venemaa märkis EIK, et võimalus vaid kord nädalas 15–20 minutit duši all käia on ilmselgelt ebapiisav isikliku hügieeni eest kohaseks hoolitsemiseks. Nimetatud asjas tuvastati lisaks, et pesemise ega ka tualetis käimise ajal ei tagatud kinnipeetavatele elementaarset privaatsust. Praegusel juhul ei ole kaebaja toonud välja sarnaseid raskendavaid asjaolusid või konkreetseid (nt terviseseisundiga seotud) põhjuseid, mis oleks tinginud vajaduse käia sooja veega pesemas rohkem kui kord nädalas. See, et kaebaja hinnangul oli tema pesemisvõimalus ebapiisav, ei ole iseenesest aluseks pidada kinnipidamistingimusi õigusvastaseks.
14.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajal ei oleks olnud võimalik kahju tekkimist vanglale märgukirju või nõudeid esitades vältida. Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust 7(9)
3-14-53255 (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-42-15, p 24). Ringkonnakohus märgib, et rikkumisele tähelepanu juhtimata jätmisest ei saa tingimata järeldada, et inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste mõju kaebajale oli väheoluline.
15.Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja 80 eurot, s.o ligikaudu 0,24 eurot päeva kohta, mille osas kohus tuvastas kinnipidamistingimuste õigusvastasuse. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu poolt välja mõistetud hüvitis kohtupraktikat arvestades ebamõistlikult väike. Sarnastes asjades (põrandapind alla 3 m2, täiendav liikumisvõimalus peale ühetunnise jalutuskäigu puudus, muid raskendavaid asjaolusid ei esinenud) on kohtud mõistnud välja kordades suuremaid hüvitisi. Näiteks haldusasjas nr 3-3-1-16-16 pidas Riigikohus õiglaseks hüvitist 375 eurot 190 inimväärikust alandavates tingimustes viibitud päeva eest. Riigikohus viitas, et hüvitise selline suurus on kooskõlas senises kohtupraktikas välja mõistetud hüvitistega (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-42-15 ja 3-3-1-21-16). Kohtuasjas nr 3-3-1-16-16 jäi põrandapinna suurus suure osa ajast olulisel määral alla 3 m2 (147 päeval 2,65 m2, sellest enamik aega katkematult, 12 päeval 2,75 m2, 1 päeval 2,58 m2 ning 30 päeval 2,9 m2). Kaebaja taotles halduskohtus 5220 euro suuruse hüvitise väljamõistmist, apellatsiooniastmes vähendas kaebaja nõuet 500 euroni. Arvestades inimväärikust alandava kohtlemise pikka kestust ja kõrvalekalde olulisust, on ringkonnakohtu hinnangul praeguses asjas põhjendatud määrata hüvitise suuruseks kaebaja taotletud summa ehk 500 eurot.
16.Viivise nõude jättis halduskohus põhjendatult rahuldamata. Halduskohus viitas asjakohaselt Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-66-14, mille p-s 19 leiti, et avalik-õiguslikus suhtes on võimalik viivist nõuda RVastS § 7 lg 1 alusel koostoimes VÕS §-ga 113 RVastS § 7 lg-s 4 tehtud viite kaudu. Viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused. Nimetatud Riigikohtu lahendi kohaselt on avalikõiguslikus suhtes viivise väljamõistmise eelduseks kaebajal (rahalise) kahju tekkimine seoses hüvitise väljamaksmise viivitamisega. Ringkonnakohtu arvates ei saa hüvitatavaks kahjuks pidada hüpoteetilist saamata jäänud kasumit, näiteks raha investeerimisest teenitavat kasumit. Kahjuhüvitisega tuleb isik asetada olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui tema õigusi poleks rikutud. Kui kinnipidamistingimused oleksid olnud õiguspärased, ei oleks kaebaja saanud mingit hüvitist ega ka sellelt rahalt tulu teenida. Tuleb pidada küsitavaks, kuidas saanuks kinnipeetav (kaebaja viibis vanglas kuni 13.12.2015) teenida tulu 500 euro investeerimise pealt. Eelduslikult oleks õigel ajal tehtud väljamakse kas kantud vanglasisesele isikuarvele (kust investeeringuid teha ei saa) või vanglavälisele kontole ülekandmise juhise korral kohtutäituri poolt arestitud kaebaja võlgade katteks (vt Riigikohtu 10.06.2015 määrus asjas nr 3-2-1-62-15).
17.Eeltoodu põhjal tuleb apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus muudab halduskohtu otsust hüvitise suurust ja kaebaja kasuks välja mõistetavaid menetluskulusid (HKMS § 109 lg 4) puudutavas osas, samuti selles osas, mis puudutab kontot, kuhu hüvitis tuleb kanda. Kuna kaebaja taotleb, et nii tema kasuks välja mõistetud kahjuhüvitis kui ka menetluskulud kantaks advokaadibüroo Magnusson arveldusarvele, tuleb tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p 7, milles halduskohus nägi ette, et kaebaja kasuks välja mõistetud hüvitis kantakse pärast kaebajalt selgituse saamist kaebaja näidatud arvelduskontole. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista 500 euroni vähendatud nõude pealt tasumisele kuuluv riigilõiv, s.o 15 eurot. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et kaebaja õigusabikulu on põhjendamatult suur. Õigusabikulu 345 eurot (3 tundi tunnihinnaga 115 eurot) ilma käibemaksuta ei ole ringkonnakohtu arvates ilmselgelt ülemäärane. Kuigi D. Piskunov on esitanud mitmeid praeguse kaebusega väga sarnase sisuga kaebusi, millest võib järeldada, et kaebuse koostamine ei võtnud tõenäoliselt palju aega, tuleb lisaks arvestada ka menetlusdokumentidega tutvumisele 8(9)
3-14-53255 ning vajadusel neile vastamisele, samuti nõude muutmise avalduse esitamisele kulunud ajaga. Kuna ringkonnakohus mõistab kaebaja kasuks välja hüvitise tema taotletud summas, on kaebus põhiosas rahuldatud. Kulud on kantud (kassa sissetuleku order, tl 128) ning kulude väljamõistmist ei välista see, et need on kaebaja eest kandnud muu isik (MTÜ A, keda kaebaja on volitanud ennast kahjunõude esitamisel esindama (volikiri, tl 31)). Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus võimalikuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja tema esimese astme menetluskulud summas 429 (414+15) eurot. Õigusabikulud ja kahjuhüvitis tuleb vastavalt kaebaja esindaja taotlusele kanda Advokaadibüroo Magnusson OÜ kontole nr EE287700771001196543.
18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja poolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot jääb vastustaja kanda. Muude menetluskulude kohta ringkonnakohtule dokumente esitatud ei ole. (allkirjastatud digitaalselt) Oliver Kask
(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa
(allkirjastatud digitaalselt) Ruth Plaks
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.