Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
27. oktoober 2016, Tallinn
Haldusasja number
3-14-381
Haldusasi
OÜ Merkturv kaebus Tallinna Linnavalitsuse
12.märtsi 2014. a korralduse nr 370-k tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 23. oktoobri 2015. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – OÜ Merkturv, esindaja Riho Viik Vastustaja – Tallinna linn, esindaja Eva Vanamb
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna linna apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
12. oktoober 2016
RESOLUTSIOON
Rahuldada Tallinna linna apellatsioonkaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 23. oktoobri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-14381 ja teha asjas uus otsus, millega jätta OÜ Merkturv kaebus rahuldamata.
Mõista OÜ-lt Merkturv (registrikood 10005346) Tallinna linna kasuks välja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 (viisteist) eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud esimese ja teise astme kohtus nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 28. novembril 2016 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-14-381 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Linnavalitsus kohustas 12.03.2014 korraldusega nr 370-k „Ettekirjutushoiatus Kaarli pst 2a maatükile õigusliku aluseta püstitatud ehitise lammutamiseks“ OÜ-d Merkturv lammutama Kaarli pst 2a maatükil asuva õigusliku aluseta püstitatud ehitise (valvurihoone) 90 päeva jooksul korralduse teatavakstegemisest arvates. Korraldus sisaldas hoiatust, et lammutamisettekirjutuse tähtaegselt täitmata jätmise korral kohaldatakse asendustäitmist ning OÜ-lt Merkturv nõutakse sisse asendustäitmise kulud, mille suurus on eeldatavalt 2000 eurot.
2.OÜ Merkturv esitas 14.04.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 12.03.2014 korralduse nr 370-k tühistamiseks. Tallinna Halduskohus tühistas 14.11.2012 otsusega nr 3-12-1464 kaebajale tehtud varasema samasisulise ettekirjutuse (Tallinna Linnavalitsuse 13.06.2012 korraldus nr 888-k), mistõttu rikutakse kaebaja õigusi teistkordselt ja ettekirjutus tuleb tühistada juba ainuüksi õiguskindluse põhimõttest tulenevalt. Kaebaja ei saa olla ettekirjutuse adressaadiks, sest tema on üksnes vaidlusaluse objekti rentnik ega ole seda Kaarli pst 2a maatükile paigaldanud. Ehitise püstitas parkla eelmine (kuni 25.09.2001) allrentnik OÜ Amarkort ning kaebaja sai selle enda kasutusse OÜ-ga Kalevi Tennisekeskus 25.09.2001 sõlmitud allrendilepinguga. OÜ Merkturv on ehitist üksnes renoveerinud, mitte ei ole püstitanud uut ehitist. Lammutamisettekirjutuse täitmisega rikuks kaebaja kolmandate isikute vara, mis võib talle tuua kaasa tsiviil- ja kriminaalvastutuse. Sellest tulenevalt on ettekirjutus ja hoiatus alusetud ning tühised vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p-le 5. Valvurihoone pindala on 19,36 m2, mistõttu ei ole viide ehitusseaduse (EhS) § 16 lg-le 1 asjakohane. Kõnealuse väikeehitise püstitamiseks ei olnud tarvis koostada ehitusprojekti (EhS § 12 lg 1) ega taotleda vastustajalt kirjalikku nõusolekut või ehitusluba (EhS § 12 lg 2). Tegemist ei ole avalikkusele suunatud väikeehitisega, vaid Kaarli pst 2a on üles seatud parkimisautomaat, mille kaudu toimub parkimisteenuse osutamine. Korralduses näidatud eeldatav asendustäitmise kulu (2000 eurot) on ülemäärane ning seetõttu vastuolus asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 3 lg-ga 2.
3.Tallinna linn vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Vastustaja varasem korraldus tühistati menetlusnormide rikkumise tõttu, millest tulenevalt võis vastustaja alustada uut haldusmenetlust ja teha asjas uue otsuse. Vastustaja on kohustatud võtma tarvitusele meetmed kaebaja poolse vältava rikkumise kõrvaldamiseks. Haldusasjas nr 3-12-1464 on kohus tõdenud, et ehitis on ebaseaduslik ja kaebaja on korralduse õige adressaat. Kaebaja ei ole neid kohtu seisukohti vaidlustanud. Kaebaja kasutab Kaarli pst 2a maa-ala algselt OÜ-ga Kalevi Tennisekeskus 25.09.2001 sõlmitud rajatise allrendilepingu ning hiljem MTÜ-ga Eesti Spordiselts Kalev 18.09.2002 sõlmitud rajatise rendilepingu alusel. Lepingutes on rajatisteks märgitud üksnes „asfalteeritud plats“ ning ühtegi ehitist ei ole nimetatud. OÜ Merkturv on 20.03.2012 kirjas nr 10/k selgitanud, et rentnik (kaebaja) paigaldas 2005. aastal oma kuludega ja kokkuleppel rendileandjaga uue 2(8)
3-14-381 valvurihoone. Seega rajati Kaarli pst 2a maatükile 2005. aastal uus ehitis. MTÜ Eesti Spordiselts Kalev 09.04.2012 seletuse kohaselt ei kuulu Kaarli pst 2a asuv ehitis temale. Seega on õigusliku aluseta püstitatud ehitise omanikuks kaebaja ning tema on lammutamisettekirjutuse õige adressaat. Kaarli pst 2a maatüki kui reformimata riigimaa ajutine valitseja Harju maavanem on 11.05.2012 kirjas nr 8-3/1966 sedastanud, et temal on Vabariigi Valitsuse 03.09.1996 määrusega nr 226 kinnitatud „Maa riigi omandisse jätmise korra“ p 21 alap 3 järgi üksnes piiratud pädevus ning ta saab anda nõusoleku ehitise lammutamiseks vaid eeldusel, et ehitis on püstitatud seaduslikult. Ebaseadusliku ehitise lammutamiseks saab kohaliku omavalitsuse üksus teha EhS § 40 lg 2 alusel ettekirjutuse ning selleks ei ole maavanema nõusolek vajalik. Kuivõrd vaidlusalusel ehitisel on avalikkusele suunatud funktsioon (ehitise külge paigaldatud reklaami kohaselt on piiritlemata hulgal isikutel võimalik osta nimetatud ehitisest parkimisteenust, ehitise küljes on silt „Kassa“ ning selles toimub arveldamine ja teenuse eest tasumine, seega on ehitis oluline osa teenuse pakkumisel), siis ei kuulu EhS § 15 kohaldamisele, olenemata ehitisealuse pinna suurusest, ning sellise ehitise püstitamiseks on EhS § 12 lg 2 järgi nõutav ehitusloa olemasolu. Kuna Kaarli pst 2a ehitis on rajatud ilma õigusliku aluseta, peab omanik selle ettekirjutusega määratud tähtpäevaks lammutama. Vaidlusalune ehitis asub maa-alal, mis on Tallinna Linnavolikogu 16.06.2011 otsusega nr 121 otsustatud taotleda sotsiaalmaana (100% üldkasutatav maa) munitsipaalomandisse. Ka Tallinna Linnavolikogu 11.01.2001 määrusega nr 3 kehtestatud „Tallinna üldplaneeringu“ kohaselt on tegemist ühiskondlike ja puhkeehitiste alaga, kus ei saa asuda ärifunktsiooniga ehitisi. Seda on kohus kinnitanud ka haldusasjas nr 3-12-1464. Taotluse ehitise likvideerimiseks ettekirjutuse tegemiseks esitas Tallinna Linnavaraamet 07.03.2012 kirjaga nr 21-9/2833 ning kaebaja on HMS § 40 lg 1 nõuete kohaselt ära kuulatud.
4.Tallinna Halduskohus rahuldas 23.10.2015 otsusega OÜ Merkturv kaebuse ja tühistas Tallinna Linnavalitsuse 12.03.2014 korralduse nr 370-k. Vaidlust ei ole selles, et Kaarli pst 2a maa-ala on reformimata riigimaa ja kaebaja oli selle rentnik. Samuti puudub vaidlus, et Kaarli pst 2a maa-alal paikneb ehitis, mille püstitamiseks ei ole väljastatud ehitusluba ega kirjalikku nõusolekut. Vaidlusaluse korralduse õiguspärasus sõltub eelkõige sellest, kas Kaarli pst 2a maa-alal asuv ehitis on rajatud kaebaja poolt õigusliku aluseta ja kas kaebaja on selle ehitise omanik ning kas ehitis omab avalikkusele suunatud funktsiooni. Asfaltplatsi rendile võtmise ajal oli platsil ka ehitis, kuigi see ei kajastu OÜ-ga Kalevi Tennisekeskus ega MTÜ-ga Eesti Spordiselts Kalev sõlmitud rendilepingutes. Ehitise olemasolu nähtub 25.09.2001 ja 18.09.2002 sõlmitud rendilepingute lisaks olevalt 19.12.1995 koostatud maa-ala eksplikatsiooni skeemilt ning 05.11.2001 dateeritud parkla üleandmisevastuvõtmise aktist. Samas puuduvad tõendid, millest saaks järeldada, et 19.12.1995 skeemil ja 05.11.2001 aktis märgitud ehitis on sama, mille kohta on koostatud vaidlustatud korraldus. Seda ei saa tõendada kaebaja esitatud aktid elektrienergia kasutamise kohta ega tasulise autoparkla kauplemisload. OÜ Merkturv on varasemas haldusmenetluses Tallinna linnale saadetud 20.03.2012 kirjas nr 10/k selgitanud, et paigaldas 2005. a juulis oma kulul ja kokkuleppel rendileandjaga Kaarli pst 2 maa-alale uue valvurihoone. Seega on kaebaja ise kinnitanud, et tegemist ei ole sama ehitisega ning puudub alus kahelda selle kirja usaldusväärsuses. Viidatud kirja arvestades ei ole usutavad kaebaja väited, et ta ei ehitanud 2005. a-l uut valvurihoonet, vaid üksnes renoveeris olemasolevat ehitussoojakut. Vastustaja on õigesti leidnud, et kaebaja on vaidlusaluse ehitise kui vallasasja omanik, sest Kaarli pst 2a maatükk on seniajani kinnistamata. Ka MTÜ Eesti Spordiselts Kalev on 09.04.2012 kirjas kinnitanud, et Kaarli pst 2a rajatised ei kuulu temale. Seega on lammutamisettekirjutus tehtud õigele isikule. 3(8)
3-14-381 Kuivõrd kohtule ei ole esitatud väidetavalt 17.01.2014 teostatud korduva paikvaatluse protokolli, siis tuleb järeldada, et kaevatav korraldus tugineb üksnes 13.03.2012 teostatud paikvaatlusele. Korralduse kohaselt on ehitise ehitusaluseks pinnaks ca 32 m2, kuid kaebaja kinnitusel on see 19,36 m2. Vastustaja leiab, et ehitise mõõtmed ei oma tähendust, kuna ehitusloa nõue tulenes ehitise avalikkusele suunatud funktsioonist. Uurimisprintsiipi (HMS § 6) ja kaebaja õiguste riive intensiivsust arvestades pidanuks lammutamisettekirjutuses kajastatud asjaolud olema tõendatud (vt Riigikohtu 11.02.2015 otsus nr 3-3-1-62-14, p 16). Asjas ei ole esitatud tõendeid, millest selguks, milles seisnes vaidlustatud korralduse andmise ajal Kaarli pst 2a maatükil asunud ehitise avalikkusele suunatud funktsioon ning millistele tõenditele tuginedes välistab vastustaja ehitise vastavuse väikeehitise tunnustele (EhS § 15 lg 1 p 1). Korralduses on valdavalt tuginetud üksnes Tallinna Halduskohtu 14.11.2012 otsuse nr 3-12-1464 põhjendustele ning asjaolule, et kaebaja ei ilmunud vastustaja juurde selgitusi andma või keeldus nende andmisest. Kaebaja õigusi intensiivselt riivavat ettekirjutust ei saa rajada mitme aasta taguse paikvaatluse andmetele ega varasemale kohtulahendile, vaid see peab toetuma võimalikult täpsetele lähteandmetele. Pärast ehitise valmimist ei saa muutuda küll ehitusalune pind, kuid aja jooksul võib muutuda ehitise kasutusotstarve ning see võib välistada lammutamisettekirjutuse tegemise võimaluse. Vastustaja ei ole ka kohtumenetluse käigus millegagi tõendanud kõnealusel ehitisel avalikkusele suunatud funktsiooni esinemist 12.03.2014 korralduse andmise ajal. Seejuures on kaebaja esitanud AS-ga Ühisteenused 12.02.2014 sõlmitud lepingu nr 10/1722, mille alusel korraldab AS Ühisteenused alates 01.03.2014 tasulist parkimist Kaarli pst 2a maa-alal ning parkimisteenust saab osta parkimisaparaadi vahendusel ja mobiiltelefoniga, samuti on püsiklientidega sõlmitud kliendilepingud. Kuna tõendamist ei ole leidnud, et 12.03.2014 korralduse andmise ajal osutati ehitise vahendusel parkimisteenust, on vastustaja väited ehitise avalikkusele suunatud funktsiooni osas põhjendamatud ja paljasõnalised. Haldusakti põhjendustes sisalduvaid väiteid peab tõendama haldusorgan (vt HKMS § 59 lg 1 ja lahend nr 3-3-1-62-14, p 16). Kuna EhS § 40 lg 2 kohaldamise eeldused on tõendamata, ei saa lammutamisettekirjutust pidada õiguspäraseks ja see tuleb tühistada.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Tallinna linn palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Haldusasjas nr 3-12-1464 tuvastati üheselt, et OÜ Merkturv püstitas Kaarli pst 2a maa-alale valvurihoone avaliku funktsiooni täitmiseks, mistõttu oli selle ehitamiseks nõutav ehitusloa olemasolu. Halduskohus leidis, et kõnealuse ehitise avalikkusele suunatud funktsioon võis olla Tallinna Linnavalitsuse 12.03.2014 korralduse nr 370-k vastuvõtmise ajaks muutunud, kuna kaebaja on sõlminud parkla osas teenuse osutamise lepingu AS-ga Ühisteenused. Apellant on seisukohal, et õigusliku aluseta püstitatud ehitise funktsiooni võimalik hilisem muutumine ei mõjuta asjaolu, et ehitis püstitati õigusliku aluseta ehk kõnealust ehitist ei oleks tohtinud üldse olemas olla. Lisaks isegi juhul, kui parkimispiletite käsimüük Kaarli pst 2a maa-alale püstitatud valvurihoones peaks olema praeguseks oluliselt vähenenud, siis jätkub endiselt avalikkusele suunatud valveteenuse osutamine valvurihoonest. Tallinna Linnavolikogu 16.06.2011 otsusega nr 12 on otsustatud taotleda Kaarli pst 2a maa-ala hõlmav reformimata riigimaa munitsipaalomandisse sotsiaalmaana (100% üldkasutatav maa). Tallinna üldplaneeringu järgi on tegemist ühiskondlike ja puhkeehitiste alaga. Kaarli pst 2a maa-alal paikneva ebaseadusliku valvurihoone omanik on OÜ Merkturv ning tunnistades ehitise tagantjärgi justkui õiguslikul alusel püstitatuks, tekiks kaebajal teoreetiline võimalus nõuda hoone aluse ja selle
4(8)
3-14-381 teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamist. Õigusrikkumine (hoone püstitamine õigusliku aluseta) ei saa tuua õigusrikkujale kaasa täiendavaid hüvesid.
6.OÜ Merkturv vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Apellatsioonkaebuses on üksnes korratud esimese astme kohtumenetluses esitatud seisukohti, kuid sellest ei selgu, mille vastu on halduskohus otsuse tegemisel eksinud. Halduskohtu otsusest nähtub selgelt, millele kohus otsuse tegemisel tugines. Tegemist on sisuliselt varasema haldusasjaga nr 3-12-1464 identse vaidlusega, kusjuures haldusorgan ei ole vahepealsel ajal isegi suvatsenud koguda täiendavaid tõendeid, rikkudes HMS §-s 6 sätestatud uurimisprintsiipi. Vastustaja eiras kohtu korduvaid nõudmisi täiendavate tõendite esitamiseks ja venitas pahatahtlikult menetlust. Halduskohus jõudis põhjendatult järeldusele, et tegemist oli varasema ehitusseaduse kohaselt väikeehitisega, mille püstitamiseks ei olnud ehitusluba nõutav. Lisaks oli tegemist pelgalt kõnealuse väikeehitise renoveerimisega. Vastustaja ei ole esitanud tõendeid, et Kaarli pst 2a maatükil asuval ehitisel oli vaidlustatud korralduse andmise ajal avalikkusele suunatud funktsioon. Asjaolu, et tegemist on väikeehitisega, on paikvaatlusega tuvastatav ka praegusel ajal. Ehitis asub kinnistamata maatükil, mis ei kuulu Tallinna linnale ja jääb arusaamatuks, kuidas riivab selle olemasolu Tallinna linna huve. Vastustajal puudub igasugune õigus teha Kaarli pst 2a maa-alal toimuva suhtes mingeid ettekirjutusi. Kuna EhS § 40 lg 2 kohaldamise eeldused ei ole täidetud, siis tuli õigusvastane lammutamisettekirjutus tühistada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et Tallinna linna apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
8.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu nende järeldustega, mis puudutavad Kaarli pst 2a maaüksusel asuva valvurihoone omandiõigust ja selle ehitise püstitamisega seonduvaid asjaolusid ning vastustaja pädevust ettekirjutuse tegemiseks. Olenemata sellest, et 19.12.1995 koostatud Kaarli pst 2 krundiskeemilt (tl 52; tl 54p; tl 98p; tl 100p) ja 05.11.2001 üleandmisevastuvõtmise aktist (tl 56-57p) nähtub vaidlusaluses kohas sama tüüpi ehitise olemasolu juba oluliselt varem, puuduvad selged tõendid, millest saaks järeldada, et tegemist on sama ehitisega, mille suhtes tegi TLPA 12.03.2014 korraldusega nr 370-k (tl 6-8) lammutamisettekirjutuse. Seda eriti olukorras, kus OÜ Merkturv on 20.03.2012 kirjas nr 10/k (tl 78; tl 95) teatanud vastustajale muu hulgas järgmist: „2005. aasta juulis paigaldas rentnik oma kuludega ning kokkuleppel rendileandjaga uue valvurihoone.“ Veenvaks ei saa pidada kaebaja esindaja selgitust, et viidatud lauses peeti tegelikult silmas üksnes varasema valvurihoone renoveerimist. Seetõttu jagab ringkonnakohus seisukohta, et lammutamisettekirjutus on tehtud õigele adressaadile. Kohaliku omavalitsuse pädevus teha EhS § 40 lg 2 alusel ettekirjutus õigusliku aluseta püstitatud ehitise lammutamiseks ei olene sellest, kellele kuulub maa, millel ehitis asub. Kahtlust ei saa olla selles, et Kaarli pst 2a maaüksus paikneb Tallinna linna haldusterritooriumil.
9.EhS § 15 lg 1 p 1 kohaselt on väikeehitis kuni 60 m2 ehitisealuse pinnaga ühel kinnistul asuv ehitis, mille projekteeritud kõrgus maapinnast on kuni viis meetrit ja millel ei ole avalikkusele suunatud funktsioone. EhS § 15 lg-st 2 tulenevalt ei ole väikeehitise ehitamiseks tarvis koostada ehitusprojekti ning EhS § 16 lg 1 p 1 kohaselt ei ole alla 20 m 2 ehitisealuse pinnaga väikeehitise ehitamiseks nõutav ka kohaliku omavalitsuse kirjalik nõusolek. Seega juhul, kui Kaarli pst 2a maaüksusel paikneva valvurihoone ehitisealune pind jääb alla 20 m2 ja kõnealusel ehitisel puuduvad avalikkusele suunatud funktsioonid, siis ei olnud selle 5(8)
3-14-381 püstitamiseks nõutav ehitusprojekti koostamine ega kirjaliku nõusoleku või ehitusloa taotlemine.
10.Ehitise ehitisealune pind oli valvurihoone püstitamise ajal kehtinud majandus- ja kommunikatsiooniministri 24.12.2002 määruse nr 69 „Ehitise tehniliste andmete loetelu“ § 17 lg 1 kohaselt ehitise horisontaalprojektsiooni pind, mille hulka arvatakse ka ehitise väljaulatuvad osad ning sammastel olev ehitise osa. Kuivõrd Tallinna linna poolt 13.03.2012 läbi viidud vaatluse protokolli (tl 94p) kohaselt on vaidluse all oleva valvurihoone mõõtmed 8 m × 4 m ja ehitisealune pind 32 m2 üksnes „ligikaudselt“, ei ole see ringkonnakohtu hinnangul kohaseks tõendiks, mille alusel oleks võimalik tuvastada hoone tegelik ehitisealune pind. OÜ Merkturv väitel on valvurihoone ehitisealune pind 18,91 m2 (s.o 6,2 m × 3,05 m – vt 14.04.2014 kaebus – tl 4) või 19,36 m2 (s.o 3,2 m × 6,05 m – vt 26.06.2014 seisukoht – tl 43p). Kaebaja on esitanud samas kohtule OÜ Fermograaf poolt 18.05.2014 koostatud valvurihoone mõõdistusprojekti, mille põhiplaani (tl 63) kohaselt on ehitise välisseinte mõõdud 6,2 m × 3,04 m (s.o pindala 18,85 m2), kuid lisades sellele katuseräästad kui ehitise väljaulatuvad osad, mis peaksid samuti kajastuma ehitise horisontaalprojektsioonil, kujuneks hoone ehitisealuseks pinnaks 26 m2 (s.o 6,6 m × 3,94 m). Asjaolule, et katuseräästaid (praegusel juhul hoone eri külgedel laiusega 0,2–0,6 m) tuli võtta hoone ehitisealuse pinna määramisel arvesse nende laiusest olenemata, on juhitud selgelt tähelepanu alates 01.07.2015 sama mõistet sisustava määruse eelnõu seletuskirjas (lk 8-9, https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/35e0e728-7b8a-49f6-b6a2-8f2ef89b95e2). Erinevalt varasemast regulatsioonist näeb hetkel kehtiva majandus- ja taristuministri 05.06.2015 määruse nr 57 „Ehitise tehniliste andmete loetelu ja arvestamise alused“ § 19 lg 6 p 9 seevastu üheselt ette, et hoonealuse pinna leidmisel ei võeta arvesse hoone küljes olevat kuni 1 m laiust katuseräästast. Kuna hoone ehitamisel tuli siiski järgida sellel ajal kehtinud õigusakte, ei saa hoone ehitisealuse pinna arvestamise reeglite hilisem muutmine mõjutada iseenesest hinnangut sellele, kas ehitis on püstitatud õiguslikul alusel või mitte. Samuti ei saa hiljem toimunud muudatused tingida vaidlustatud 12.03.2014 lammutamisettekirjutuse õigusvastasust, sest kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 teine lause). Seega tuleb praeguses vaidluses lähtuda asjaolust, et valvurihoone ehitisealune pind on 26 m2, mistõttu oli selle püstitamiseks EhS § 16 lg 1 p 1 järgi nõutav vähemalt kohaliku omavalitsuse kirjalik nõusolek. Vaidlust ei ole selles, et OÜ Merkturv ei ole valvurihoone püstitamiseks ehitusluba ega kirjalikku nõusolekut taotlenud.
11.Eeltoodule vaatamata on asjakohane täiendavalt hinnata, kas vaidlusaluse valvurihoone puhul esineb avalikkusele suunatud funktsioone, sest selliste funktsioonidega hoone puhul ei oleks üldse tegemist väikeehitisega ja selle püstitamiseks tulnuks taotleda ehitusluba. Ehitusseaduse muutmise seaduse eelnõu (XI Riigikogu 389 SE) seletuskirjas (lk 7-8) on märgitud, et „avalikkusele suunatud funktsioon“ on määratlemata õigusmõiste, millele ei saa selle abstraktset, dünaamilist ja kontekstirelevantset iseloomu arvestades anda universaalset ja ammendavat definitsiooni. Näitena on seletuskirjas viidatud, et vähemasti detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel kannavad avalikkusele suunatud funktsiooni piirdeaiad, sest need näitavad kolmandatele isikutele, millistes kohtades ei tohi nad omaniku loata viibida. Samuti on Riigikohtu 08.06.2007 otsuses nr 3-4-1-4-07 (p 16) leitud, et kuigi hauatähised on enamasti väikeehitised, võivad teatud sõjahauad ja nende tähised omada kaalukat avalikkusele suunatud funktsiooni, mistõttu on välistatud monumentide käsitamine väikeehitistena, mis ei vaja püstitamiseks või teisaldamiseks kohaliku omavalitsuse nõusolekut (ehitusluba). Nende näidete põhjal saab järeldada, et ehitise avalikkusele suunatud funktsioon ei eelda tingimata seda, et hoones teenindatakse vahetult kliente (nt müüakse parkimispileteid, 6(8)
3-14-381 osutatakse toitlustus- või majutusteenuseid vm), vaid avalikkusele suunatust tuleb sisustada laiemalt ning see hõlmab muu hulgas avalikus parklas valveteenuse osutamise, mis moodustab osa parkimispileti ostnud isikutele (piiritlemata isikute ringile) pakutavast teenusest. Seejuures ei ole sisulist vaidlust selles, et parkimispiletite müük ja valveteenuse osutamine toimusid vaidlusaluse hoone kaudu vähemalt kuni eelmise samasisulise kohtuvaidluseni haldusasjas nr 3-12-1464 ning ehitisel oli sellel ajal avalikkusele suunatud funktsioon (st selles asus parkla kassa). Kuivõrd puuduvad andmed, et OÜ Merkturv majandustegevus Kaarli pst 2a maaüksusel oleks vahepeal sisuliselt katkenud või piirdunud parkimisteenuse osutamisega vaid lepingulistele püsiklientidele, siis on ringkonnakohtu hinnangul tõenäoline, et parkimispiletite müük valvurihoone kaudu kestis veel vähemalt kuni 01.03.2014, mil jõustus AS-ga Ühisteenused 12.02.2014 sõlmitud leping nr 10/1722 (tl 6061p) ja millest alates oli parkimispiletit võimalik soetada parkimisaparaadi või mobiiltelefoni vahendusel. Olukorras, kus vaidlusalust hoonet kasutatakse seniajani vähemasti valveteenuse osutamiseks, on see ringkonnakohtu hinnangul piisav, et jätkuvalt jaatada ehitisel avalikkusele suunatud funktsiooni olemasolu. Seetõttu ei ole asja lahendamise seisukohast iseenesest määrav, kas valvurihoonest oli vaidlustatud korralduse andmise ajal endiselt võimalik osta parkimispiletit või mitte. Vastustaja on samas juhtinud õigesti tähelepanu, et kuivõrd paikvaatluse protokollimine ei ole HMS § 18 lg-st 1 ega muudest sätetest tulenevalt tingimata kohustuslik, siis on põhjendamatu halduskohtu järeldus, et vaidlustatud korralduses viidatud 17.01.2014 paikvaatlust tegelikult ei toimunud ja korraldus tugineb vaid 13.03.2012 paikvaatlusele. Küll tuleb märkida, et kui paikvaatlusega tuvastatakse haldusakti andmisel olulist tähtsust omav asjaolu, siis oleks vaatlusprotokolli koostamine üldjuhul vajalik, sest ilma selleta ei pruugi vaatluse käik ja tulemused olla tagantjärele kontrollitavad (vt A. Aedmaa jt. Haldusmenetluse käsiraamat, Tartu, 2004, lk 84).
12.Isegi kui möönda, et Kaarli pst 2a maaüksusel asuval õigusliku aluseta püstitatud valvurihoone oli TLPA 12.03.2014 korralduse andmise ajaks minetanud oma varasema avalikkusele suunatud funktsiooni, ei saa halduskohtuga nõustuda, et see asjaolu võiks praegusel juhul tingida lammutamisettekirjutuse õigusvastasuse. EhS § 40 lg 2 kohaselt peab õigusliku aluseta ehitatud ehitise omanik sellise ehitise lammutama linna- või vallavalitsuse korraldusega tehtud ettekirjutusega määratud tähtpäevaks, viisil ja tingimustel. Kuna asjas on tuvastatud, et vaidlusalusel valvurihoonel oli alates selle ehitamisest kuni vähemasti 2012. a keskpaigani avalikkusele suunatud funktsioon (st selle kaudu toimus parkimispiletite käsimüük), siis ei ole tegemist väikeehitisega, mille püstitamine olnuks võimalik ilma ehitusluba taotlemata. Seega on tegemist õigusliku aluseta püstitatud ehitisega ning EhS § 40 lg 2 kohaldamise eeldus on täidetud. Vaatamata sellele, et ebaseadusliku ehitise lammutamine ei ole sugugi alati ainuvõimalik lahendus (vt ka Riigikohtu 26.11.2002 otsus nr 3-3-1-64-02), oli lammutamisettekirjutuse tegemine praegusel juhul põhjendatud, sest vaidlusalune valvurihoone on olemuselt küllalt hõlpsasti ja väheste kahjustustega teisaldatav ehitis (see asjaolu vähendab juba iseenesest kaebaja õiguste riive intensiivsust) ning haldusorgan on lisaks ehitusloa puudumisele hinnanud ehitise ka antud asukohta sobimatuks, tuginedes muu hulgas asjaolule, et hoone asub Tallinna üldplaneeringus ettenähtud ühiskondlike ja puhkeehitiste alal (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 26.11.2007 otsus nr 3-06-836, p 11; 18.09.2009 otsus nr 3-08-1223, p 7). Seejuures on jõustunud kohtuotsustega tuvastatud, et ka Kaarli pst 2a maaüksusel asuva ja kaebaja poolt renditava asfaltplatsi näol on tegemist õigusliku aluseta püstitatud ehitisega (vt Tallinna Ringkonnakohtu 09.06.2008 otsust nr 3-06-8 ning selles vaidlustatud korralduse eelnõu – tl 86-88).
7(8)
3-14-381
13.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb Tallinna linna apellatsioonkaebus rahuldada ning Tallinna Halduskohtu 23.10.2015 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas ise uue otsuse, millega jätab OÜ Merkturv kaebuse rahuldamata.
14.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et Tallinna linn on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 15 eurot (tl 129), kuid muude menetluskulude kandmise kohta ei ole vastustaja esimese ega teise astme kohtule andmeid esitanud. OÜ Merkturv tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot ning on taotlenud esimeses ja teises kohtuastmes kokku 2240 euro suuruste menetluskulude vastustajalt väljamõistmist (tl 10-11; tl 149-160). Kuna ringkonnakohtu otsuse tulemusel jääb OÜ Merkturv kaebus rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks võtta seisukohta menetluskulude väljamõistmise taotluste tähtaegsuse ja kulude kandmise tõendatuse osas. Seoses vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamisega tuleb OÜ-lt Merkturv mõista Tallinna linna kasuks välja apellatsioonimenetluses tasutud riigilõiv. Ülejäänud osas jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Maret Altnurme
Villem Lapimaa
Virgo Saarmets
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.