Ele Liiv (eesistuja), Krista Kirspuu, Indrek Soots
Otsuse tegemise aeg ja koht
19.10.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-1339
Tsiviilasi
AS B hagi KE ja KE vastu ühisvara jagamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 30.12.2015 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
KE apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: AS B (registrikood lepinguline esindaja Mario Rink
XXXXXXXXXX),
Kostja 1: KE (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Nigul Saar Kostja 2: KE (isikukood XXXXXXXXX) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Täpsustada Pärnu Maakohtu 30.12.2015 otsuse resolutsiooni ja lisada, et hageja sissenõue pööratakse võlgniku hüvitisele. Täpsustada kohtuotsuse täitmise korda.
2.Parandada viga maakohtu otsuse resolutsiooni p-s 3 ja lugeda õigeks “kohtumääruse p-s 2” asemel “kohtuotsuse p-s 2”.
3.Parandada maakohtu otsuse resolutsiooni menetluskulude jaotust puudutava osa p-des 2, 3 ja 4 hageja ärinimi ja lugeda õigeks „B OÜ“ asemel „AS B“.
4.Võtta tõendina asja juurde AS B 03.10.2016 menetlusdokumendiga esitatud B OÜ traktorite tootejuhi hinnang vara väärtuse kohta.
5.Tagastada KE-le apellatsioonkaebusele lisatud Soome kohtu 03.09.2015 otsus ja 01.09.2011 koostööleping.
6.Tagastada AS-le B kostja I apellatsioonkaebus Soome Vabariigi Vantaa kohtule koos tõlkega eesti keelde, kohtutäitur R.Liitmaa e-kiri 28. märtsist 2016, foto traktor Zetor ZTS 12245 tehnilisest passist ja foto traktorist.
7.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
1(13)
Kohtuotsuse terviklik resolutsioon on järgmine:
1.Hagi rahuldada.
2.Jagada KE ja KE ühisvara ning määrata, et ühisvara hulka kuuluv vallasvara, s.o. kombain Jenissei, 4-hõlmaline Lemken pöördader, ribihõlm, tume Nova Combi 3000+culti pack 300, traktor Zetor ZTS 12245 ja traktor Zetor (väike), kuulub jätmisele KE ainuomandisse, mõistes KE-lt välja KE kasuks hüvitise 1⁄2 vara väärtuse ulatuses, s.o. 21 900 eurot. Pöörata AS B sissenõue nimetatud KE hüvitise nõudele.
3.Kohustada KE andma kohtuotsuse p-s 2 nimetatud hüvitis üle kohtuätiruile, kes viib läbi sissenõudja AS B avalduse alusel algatatud täitemenetlust KE suhtes Pärnu Maakohtu 03.09.2014 tsiviilasjas 2-13-48604 tehtud otsusest tuleneva nõude sundtäitmiseks.
4.AS B põhjendatud menetluskulu on 300 eurot hagihinnalt tasutud riigilõiv ja 1031.25 eurot lepingulise esindaja kulu.
5.Välja mõista KE-lt AS B kasuks 665.63 eurot hageja menetluskulu hüvitamiseks.
6.Välja mõista KE-lt AS B kasuks 665.63 eurot hageja menetluskulu hüvitamiseks.
7.Selgitada, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 4 kohaselt tuleb menetluskuludelt tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 ettenähtud määras alates otsuse jõustumisest kuni otsuse täitmiseni, s.t. menetluskulude tasumiseni.
8.Poolte maakohtu menetluskulud jätta võrdsetes osades KE ja KE kanda, apellatsioonimenetluse kulud jäävad KE kanda.
9.Mõista KE-lt välja AS B kasuks hüvitis apellatsioonimenetluse kulude katteks summas 525 eurot.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AS B (hageja) esitas Pärnu Maakohtule hagi KE (kostja I) ja KE (kostja II) vastu ühisvara jagamise nõudes. Hagiavalduse kohaselt esitas hageja 22.10.2014 kohtutäitur Rannar Liitmaale täitmisavalduse Pärnu Maakohtu otsusest tsiviilasjas nr 2-13-48604 tuleneva nõude (62 574,87 euro) sundtäitmiseks kostja I suhtes. Kohtutäitur teavitas hagejat 09.01.2015, et kostjal I puudub sissetulek, millele oleks võimalik pöörata sissenõuet Eestis. Võlgnikule kuuluvad kontod on arestitud 04.12.2014 seisuga, kuid neil puuduvad rahalised vahendid. Sissenõudjale teadaolevalt kuulub võlgnik KE ja tema abikaasa ühisvara hulka vähemalt alljärgnev vallasvara: teraviljakombain Jenissei, 4-hõlmaline pöördader, 3-meetri laiune külvik ning kuivati
2(13)
seadmed. Vastavale tehnikale on 27.04.2011 kommertspandi seadmise lepingu alusel seatud kommertspant sissenõudja kasuks. Kohtutäitur on pöördunud kostja II poole, kes ei nõustu ühisvarale sissenõude pööramisega ega selle jagamisega. Hageja taotleb kostjate ühisvara jagamist ja palub määrata, et ühisvara hulka kuuluv vallasvara kuulub müümisele avalikul enampakkumisel, et esemete müügist saadud raha jagada abikaasade vahel võrdsetes osades ja kostja I kohustus on anda tema osa üle kohtutäiturile. 09.11.2015 esitatud hagiavalduse täpsustuse kohaselt taotleb hageja kostjatele kuuluva järgmise ühisvara jagamist: 1) kombain Jenissei, turuväärtus 1000 eurot; 2) 4-hõlmaline Lemken pöördader, ribihõlm, turuväärtus 5300 eurot; 3) tume Nova Combi 3000+culti pack 300, turuväärtus 25 000 eurot; 4) traktor Zetor ZTS 12245, turuväärtus 8500 eurot ja 5) traktor Zetor (väike), turuväärtus 4000 eurot. Kuna kostjad on menetluses algusest peale eitanud ühisvara omamist ning võimaliku kohtulahendi jõustumise ajaks kostjad vastava olukorra ka eelneva arestimiseta tekitavad, ei ole kohtuotsus seni taotletud kujul realiseeritav. Seetõttu taotles hageja ühisvara jagamise viisi muutmist selliselt, et vara jäetaks ühe abikaasa (kostja II) ainuomandisse, mõistes temalt välja kostja I kasuks hüvitise 1⁄2 vara väärtusest, s.o 21 900 eurot. Kostja I elab ja töötab alates 2012. aastast Soomes ja selline jagamise viis koormab ühisomanikke vähem. Kostja II on Eestis alaliselt elav isik, kes saab eeldatavasti ilma liigsete kuludeta ja ebamugavusteta ühisvara vallata, samuti tegelda selle võõrandamisega ilma ebamõistlike kuludeta. Samuti kaitseb taotletud viis kõige enam sissenõudja huvisid, sest võimalik kohtulahend on reaalselt täidetav. Kostja I vastuväited
2.Kostja I vaidles hagile vastu. Kostjatele ei kuulu nõudes nimetatud vara ja hageja on sellest teadlik, kuna soovis kostjaga sõlmida kokkulepet vara üleandmise osas 09.11.2012. Kostjatele kuulunud kinnisasjad realiseeriti täitemenetluse käigus 132 392.97 euro eest. Kostjate abielulised suhted on lõppenud juba 2012. aasta sügisest, mil kostja I asus elama Soome. Kombaini Jenissei, mis oli viimati kostja I kasutuses, parkis ta kinnistule „K“, kuid kuna kostjate abielulised suhted lõppesid ja kostja kolis Soome, puudub tal ülevaade selle kohta, kas ja kus kombain võiks asuda. Sarnaselt kombainiga parkis kostja pärast teravilja koristamist 2012 pöördadra ja külviku kinnistule „K“. Nimetatud kinnistu realiseeriti koos kahe teise kinnistuga täitemenetluse käigus 2014. aasta jaanuaris. Adra ja külviku müüs kostja isikule, kelle andmeid ei ole tal säilinud ning kuna on tegemist vallasvaraga, puudub võimalus ka ostnud isiku hilisemaks tuvastamiseks. Ajal, kui kommertspant seati, selgitas notar kostjale, et kommertspandiga koormatud vara võib võõrandada, mida kostja ka tegi. Kuivati seadmed asusid „K“ kinnistul asuvas hoones ehk tegemist oli konkreetselt kuivatiks ehitatud ehitisega. Täitemenetluse käigus realiseeriti kinnistu, kus asus ka ehitis kuivati seadmetega. Hageja on sellest teadlik, sest ta ise algatas täitemenetluse antud kinnisasja realiseerimiseks, kus asusid kuivati seadmed. Traktor Zetor ZTS 12245 ja traktor Zetor (väike) ei ole kunagi kuulunud kummalegi kostjale, samuti pole neid nimetatud kommertspandi lepingus. Tegemist on varaga, mis kuulub kohustuslikule registreerimisele liiklusregistris, kuid andmed nimetatud traktorite olemasolu kohta vastavates registrites puuduvad. Sõidukid on liiklusregistri andmete põhjal kõik Maksu- ja Tolliameti poolt arestitud ehk neil lasub võõrandamise keeld. Osad sõidukid on eelnevalt teisaldatud vanametalli kokkuostjale, kuid jäänud liiklusregistrist kustutamata ning reaalselt neid enam ei eksisteeri. Kostja II vastuväited Kostja II vastas hagile, et talle teadaolevalt puudub kostjatel ühisvara, seega ei ole võimalik hagi rahuldada. Ka kinnitab ta, et kostjate abielulised suhted on 2012. aastast lõppenud.
3(13)
Esimese astme kohtu otsus
3.Maakohus rahuldas hagi. Kohus otsustas jagada kostjate ühisvara ja määrata, et ühisvara hulka kuuluv vallasvara, s.o kombain Jenissei, 4-hõlmaline Lemken pöördader, ribihõlm, tume Nova Combi 3000+culti pack 300, traktor Zetor ZTS 12245 ja traktor Zetor (väike), kuulub jätmisele KE ainuomandisse, mõistes KE-lt välja KE kasuks hüvitise 1⁄2 vara väärtuse ulatuses, s.o 21 900 eurot. Otsusega kohustati KE andma kohtumääruse p-s 2 nimetatud hüvitis üle KE suhtes täitemenetlust läbiviivale kohtutäiturile. Menetluskulud jäeti võrdsetes osades kostjate kanda. Kummaltki kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 665,63 eurot ja määrati, et menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 ettenähtud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Kui toimub täitemenetlus ühe abikaasa suhtes, on sissenõude pööramine abikaasade ühisvarale TMS § 14 lg 1 kohaselt lubatav võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat täitmiseks kohustav täitedokument. Sama sätte lg 2 kohaselt võib sissenõudja nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. Seega on sissenõudja poolt abikaasade ühisvara jagamise nõudega hagi esitamise eelduseks, et võlgnikus oleva abikaasa lahusvara arvel ei ole täitemenetluses võimalik sissenõudja nõuet rahuldada ning võlgnikuks mitteolev abikaasa ei anna nõusolekut sissenõude pööramiseks abikaasade ühisvarale. Täitemenetluses on kohtutäitur välja selgitanud KE-l lahusvara puudumise. Kohtutäitur on vastanud sissenõudjale, et sissenõude pööramine võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusoleku puudumise tõttu ei ole võimalik. Kuigi kostjad on väitnud, et neil abielulisi suhteid 2012. aastast ei ole, puudub kanne nende abielu lõppemise kohta, abielu sõlmitud 13.10.1984 abieluaktiga nr 211. Jagatava ühisvara kuuluvuse kindlakstegemisel tuleb kohaldada vara omandamise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätteid, vara jagamisel aga hagi esitamise ajal kehtiva perekonnaseaduse sätteid (PKS § 210 lg 2). Enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. PKS § 18 lg 2 teise lause kohaselt, kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Kostjad ei ole väitnud, et vallasvara, mille jagamist hageja nõuab, oleks lahusvara ning seega tuleb eeldada, et jagamise objektiks olev vallasvara on kostjate kui abikaasade ühisvara. Kuna nõue ühisvara jagamiseks on esitatud peale 1.07.2010, siis tuleb vara jagada kehtiva PKS § 37 lg 3 järgi, mille kohaselt ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Kostjate väide ühisvara mitteomamise kohta on paljasõnaline ja tõendamata. 27.04.2011 sõlmitud kommertspandi seadmise lepingust nr 499 (p 3.5) tulenevalt on kostjad kui abikaasad kinnitanud, et neile kuulub abikaasade ühisvarana teraviljakombain Jenissei, 4-hõlmaline pöördader, 3-meetri laiune tume külvik, kuivati seadmed. Juhul, kui nimetatud vallasvara kostjatele enam ei kuulu, tulnuks oma väiteid ka tõendada, mida kostjad vaatamata kohtu selgitusele ei teinud. Kostja I on väitnud, et traktorid Zetor ei ole kuulunud kummalgi kostjale, samas on 10.10.2012 hageja töötaja hinnanud KE poolt esitletuna KE tehnikana just nimetatud kahte traktorit (kd I tl 17) ning neid on ka fotografeeritud (kd I tl 120-121). Kostja I vastuväited seoses traktoritega tulenevad sellest, et traktorite omanikukanded ei ole tehtud vastavasse registrisse. Tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 3-21-133-13 (p-d 20-24) ei ole sõidukite registreerimisega seaduses seotud eraõiguslikke tagajärgi sõiduki omadiõiguse ja selle üleandmise suhtes. Kuna kostja I ei ole eitanud traktorite hindamist oma tehnikana, tulnuks tal juhul, kui see tehnika talle ei kuulu, selgitada, kellele see kuulub ning põhjendada selle asumist XXX talus.
4(13)
Asjaõigusseadus (AÕS) § 77 lg 2 sätestab kaasomandis oleva asja jagamise viisid, sealhulgas võimaluse anda asi ühele kaasomanikule, pannes talle kohustuse maksta teisele kaasomanikule välja tema osa rahas. Sellist vara jagamise viisi on hageja täpsustava hagiavalduse kohaselt taotlenud, kohustades KE andma KE-le kuuluv osa rahas üle täitemenetlust läbiviivale kohtutäiturile. Hageja on määratlenud jagatava ühisvara väärtuse: kombain Jenissei - turuväärtus 1000 eurot; 4-hõlmaline Lemken pöördader, ribihõlm - turuväärtus 5300 eurot; tume Nova Combi 3000+culti pack 300 turuväärtus 25 000 eurot; traktor Zetor ZTS 12245 - turuväärtus 8500 eurot ja traktor Zetor (väike) turuväärtus 4000 eurot. Nimetatud vallasvara väärtuste suuruse osas ei ole kumbki kostja vastuväiteid esitanud. Kokku on vara väärtuseks 43 800 eurot, millest 1/2 moodustab 21 900 eurot. Hageja nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Apellatsioonkaebus
4.KE esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja I tühistada otsus ja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kõik menetluskulud palub kostja I jätta hageja kanda. Kohus on valesti kohaldanud materiaalõigust, teinud tuvastatud asjaoludest valed järeldused, jätnud tähelepanuta kostjate vastuväited ning määranud valesti tõendamiskoormise. Kohus on valesti kohaldanud TMS § 14 lg 1 ja 2, mõlema sätte eeldused ei ole siinses asjas kohaldatavad. Esitatud hagi ei sisalda nõuet pöörata nõue ühisvarale kui varakogumile PKS § 25 tähenduses, mis tooks kaasa omakorda selles lõikes sisalduvate eelduste olemasolu tuvastamise. See asjaolu, et teine abikaasa ei ole nõus, et tema ja võlgnikust abikaasa varaühisus ei vastuta võlgniku kohustuse eest või et puudub mõlema abikaasa vastutust kaasa toov täitedokument, on TMS § 14 lg 2 alusel vara jagamise hagi asjaoludeks, millede esinemist hageja pidi tõendama. Õigusliku eelduse olemasolu TMS § 14 lg 2 ja PKS § 33 lg 3 koostoimes tuli tuvastada iseseisvalt ja sama paragrahvi esimese lõike kohaldamine ei ole vajalik. Hageja ei ole tõendanud, et võlgniku lahusvarast ei ole võimalik nõuet rahuldada. Hageja on kohtu nõudmisel esitanud kohtutäitur Rannar Liitmaa 04.02.2015 selgituse, mille kohaselt puudub kohtutäiturile teadaolevalt KE-l lahusvara, mille arvelt on võimalik rahuldada sissenõudja nõuet. Kohus ei ole hinnanud, kas kohtutäituri selgitus oli dokumentaalne tõend või nt asjatundja arvamus või mõni muu tõendiliik. Kohus tegi kohtutäituri seisukohast järelduse, et täitemenetluses on kohtutäitur välja selgitanud KE-l lahusvara puudumise ning et sissenõude pööramine võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusoleku puudumise tõttu ei ole võimalik. Kostja I esitab dokumentaalse tõendi asjaolu kohta, et hagimenetluse ajal on hageja ise esitanud 07.08.2015 Soome Vantaa Ringkonnakohtule taotluse Pärnu Maakohtu 03.09.2014. otsuse asjas 213-48604 (otsus siinses asjas hageja tõend) tunnustamiseks täitedokumendina Soomes. Kostja I on Soome kohtult saanud otsuse, mille kohaselt on otsuse tunnustamise taotlus rahuldatud ning selle alusel on võimalik Soomes täitemenetluse läbiviimine. Olukord ei ole hinnatav TMS § 14 lg 2 ja PKS § 33 lg 3 eeldusena, et kostja I lahusvarast ei ole võimalik nõuet rahuldada. PKS § 33 lg 3 viimase lause kohaselt oli hagejal tõendamiskoormis, et kostja I lahusvarast kohustuse täitmiseks ei piisa. Otsuses ei ole PKS § 33 lg-le 3 viidatud ning ei ole võimalik aru saada, kas kohus on ka ilma osundatud sättele tuginemata leidnud, et kostja I lahusvarast ei piisa kohustuse täitmiseks ja kuidas kohus on sellise järelduseni jõudnud. Hageja ei ole tõendamiskoormist täitnud.
5(13)
Hageja on osundanud oma nõudes ka PKS §-le 36. Kohus on rahuldanud hagi kogu ulatuses PKS § 37 lg 3 alusel ning otsuses ei ole põhjendusi, kas kohus otsustas hageja nõutud PKS §-s 36 sisalduvat varaühisuse lõpetamist. Kohus on selles osas rikkunud otsuse seaduslikkuse ja põhjendamise kohustust. Ei ole selge, kas kohtuotsuse resolutsioonis nimetamata vara suhtes on kostjatel säilinud varaühisus või on otsuse tagajärjeks kostjate varalahusussuhte teke PKS § 57 lg-s 2 toodud alusel. Kui eeldada, et tagajärjeks on teine järeldus, siis ei ole võimalik mõista, miks oli vajalik hageda pelgalt osa ühisvara jagamist. Kohus ei ole välja selgitanud abikaasade ühisvara tegelikku koosseisu (varakogumit) ja tõendeid on kohus hinnanud valikuliselt. Kohus pidi tuvastama ühisvara koosseisu jagamise hetkel. Hageja esitas tõendid Liiklusregistris registreeritud vara kohta ja hageja loobus seal näidatud vara jagamise nõudest. Kohus jättis esitatud tõendid toimikusse, kuid ei andnud neile otsuses mistahes hinnangut. Hageja ei ole kummutanud kostja väidet varaühisusse kuuluvate esemete puudumise kohta. Kostjatel ei olnud võimalik tõendada negatiivset asjaolu. Kohus jagas tõendamiskoormise valesti. Maakohus on kohaldanud PKS § 210 lg 2 vääralt, sest ei selgitanud välja ühisvara omandamise hetke. Asjaolu, et 27.04.2011 sõlmitud kommertspandilepingus on loetletud kostjate ühisvaraks teraviljakombain Jenissei, 4-hõlmaline pöördader, 3-meetri laiune tume külvik ja kuivati seadmed, ei anna alust teha järeldust selles osas, millal need esemed omandati. Kohus on teinud vale järelduse hageja töötaja väidetavast 10.10.2012 kahe traktori hindamisest kostja I varana. Kohus on resolutsiooni p-s 3 kohustanud kostjat II andma kohtumääruse p-s 2 nimetatud hüvitis üle KE suhtes täitemenetlust läbiviivale kohtutäiturile. Kohus rahuldas hagi, kuid ei ole otsuse resolutsioonis pööranud hageja sissenõuet võlgniku osale ühisomandis. Selle asemel on kohus otsustanud, et mittevõlgnik on kohustatud andma kohtutäiturile kohtumääruses nimetatud summa, kusjuures jääb arusaamatuks, millist täitemenetlust sellise resolutsiooniga täidetakse (vaidlusväline on asjaolu, et KE liiklusregistris olevatele sõidukitel on seatud keelumärge täiteasjas 175/313/2736, milline ei ole täiteasi, kus sissenõudjaks on hageja) ning millises kohtumääruses on p 2 all see hüvitis, mida võlgniku abikaasa peab üle andma (tsiviilasjas on kohus teinud mitmeid erinevaid määrusi erinevates menetlusstaadiumites). Otsuse resolutsioon ei vasta kohtu poolt tuvastatule. Lisaks ei ole kohtuotsus täidetav. Kostjal I ei ole võimalik anda KE-le üle kombaini Jenissei; 4hõlmalist Lemken pöördatra; ribihõlma (kostja I ei tea, mis see on); tumedat Nova Combit pluss culti pack`i 300 (kas need on kõik erinevad esemed või + märk jagab need kaheks ja kas tume on ainult üks neist esemetest või kõik); traktorit Zetor ZTS 12245 ega traktorit Zetor väike. Kostjal I ei ole selliste asjade valdust. Samuti ei ole resolutsioon seaduslik, sest põhjustab ühele kostjatest kahju tekkimise, kuna talle on pandud raha maksmise kohustus ilma, et ta saaks täidetava vastusoorituse sama kohtuotsuse alusel. Võlgnikuks täitemenetluses on FIE KE XXX talu. Seega ei ole vaidluse all asjaolu, et kostja I on FIE õiguslikus staatuses isik ja ta tegutseb äriseadustikus toodud alustel põllumajanduslikus tootmises. Varaesemed, millede jagamist taotleb hageja, on seotud isiku majandus/kutsetegevusega. Ader ja kombain on põllumajandusettevõtja töövahendid. TMS § 66 lg 1 p 5 ei võimalda arestida ega sissenõuet pöörata võlgniku majandus- või kutsetegevuse esemetele. Sissenõude pööramise keeldu ei saa vältida läbi ühisvara jagamise ning varaeseme sundkorras jätmise teisele abikaasale ning rahalise hüvitise maksmise kohustuse loomise, millisel juhul nagu varaesemele endale ei pööratakski sissenõuet vaid seda tehakse hüvitisnõudele. Sätte mõte on võlgnikule majandustegevuse säilimise võimaldamine. Kohus on nimetatud sättega jätnud arvestamata.
6(13)
Apellant palus ennistada apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg apellandi esindaja ajutise töövõimetuse tõttu. Apellatsioonimenetluses leidis kostja I 10.10.2016 esitatud menetlusdokumendis, et hageja muutis apellatsioonimenetluses oma nõuet ning muudetud nõue on aegunud. Apellant kordab põhiliselt juba apellatsioonkaebuses esitatud väiteid, kuid leiab ka, et hageja pidi tõendama vara olemasolu hagi esitamise aja seisuga. Apellant toob esile, et sõlmis hagejaga 01.09.2011 koostöölepingu, mille p 1.3 kohaselt puudus kostjal I põllumaade harimise vajalik tehnika ja tööjõud. Samuti esitab apellant hulgaliselt uusi asjaolusid seoses tema majandusliku olukorraga alates 2011 aastast. Apellant leiab, et vastustaja apellatsioonimenetluses esitatud hinnang, mille koostas vastustaja töötaja, ei ole menetluslikult lubatav ja eksperthinnang tõendi liigina tegelikkuses puudub. Apellant lisab oma vastusele hageja ja kostja I vahelise 01.09.2011 koostöölepingu. Menetluse edasine käik ja vastus apellatsioonkaebusele
5.Ringkonnakohtu 08.03.2016 määrusega ennistati kostjale I apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ja võeti kostja 1 apellatsioonkaebus menetlusse.
6.Hageja vaidles hageja esitatud apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda. Hageja lisas vastusele kohtutäituri 28.03.2016 vastuse ja kostja I apellatsioonkaebuse Soome Vabariigi Vantaa kohtule koos tõlkega eesti keelde.
7.16.09.2016 esitas ringkonnakohus asja ettevalmistamise käigus pooltele täpsustavaid küsimusi ja tegi hagejale ettepaneku täpsustada oma nõuet ning esitada tõend, mis kajastaks vaidlusaluse ühisvara väärtust võimalikult lähedasel ajal selle jagamisele. Ringkonnakohtu seisukoht
8.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja toimiku materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsiooni tuleb täpsustada sissenõude pööramise osas võlgniku varale ja kohtuotsuse täitmise korra osas (TsMS § 657 lg 1 p 2). Samuti parandab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsioonis olevad ilmsed ebatäpsused p-s 3 ja menetluskulude jaotuse p-des 2-4 (TsMS § 447 lg 1). Muus osas jääb otsus muutmata. I
9.Kuigi apellatsioonkaebuse on esitanud vaid kostja I, käsitleb ringkonnakohus apellandina ka kostjat II. Ühisvara jagamise menetluses tuleb tuvastada õigussuhe, mis ei ole tuvastatav ühe kostja suhtes eraldi.
10.Hagiavaldusest oli aru saada, et hageja soovis abikaasade ühisvara – hagis loetletud vallasasjade - jagamist ja kostjale I jääva vara arvel enda nõude rahuldamist. TMS § 14 lg 2 I lause kohaselt võib sissenõudja nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. Hageja oli esitanud taotluse, et kostja I kasuks ühisvara arvel väljamõistetud hüvitis kantaks kohtutäituri arvele. Kuigi tegemist on kohtuotsuse täitmise viisiga, väljendub sisuliselt taotluses hageja soov pöörata sissenõue võlgniku osale ühisomandist. Maakohtus ei sisaldanud hageja nõue „sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist“. Ringkonnakohtu menetluses juhtis kostja I sellele tähelepanu ja ringkonnakohus tegi ettepaneku hagejale oma nõuet täpsustada. Apellant täpsustas ringkonnakohtu menetluses oma ühisvara jagamisega seonduvat nõuet ja sõnastas selle järgmiselt: „Jagada KE ja KE ühisvara ning määrata, et ühisvara hulka kuuluv vallvasvara, s.o. kombain Jenissei, 4-hõlmaline Lemken pöördader, ribihõlm, tume Nova Combi 3000+culti pack 300, traktor Zetor ZTS 12245 ja traktor Zetor (väike), kuulub jätmisele KE ainuomandisse, mõistes KE-lt
7(13)
välja KE kasuks hüvitise 1⁄2 vara väärtuse ulatuses, s.o. 22 281,50 eurot. Pöörata hageja sissenõue nimetatud KE hüvitise nõudele.“ Ringkonnakohus leiab, et sellega seoses ei ole hageja oma nõuet muutnud (TsMS § 376 lg 1 mõttes) ja nõue ei saa seetõttu olla ka aegunud. Kuivõrd hageja apellatsioonkaebust ei esitanud, ei ole siiski võimalik tema taotluse alusel KE-lt mõista välja suuremat hüvitist kui kohtuotsuses märgitud. II
11.Vaidlust ei olnud maakohtus selles, et kostjad on abikaasad (kommertspandilepingu p 2.7. ja 3.4 kohaselt alates 13.10.1984) ning nende abielulised suhted on küll lõppenud 2012 seoses kostja I elama asumisega Soome, kuid nende abielu ei ole lahutatud. Kostjad ei ole esile toonud, et nende abielu ajal kehtis nende varale mingi muu kui varaühisuse süsteem, nad olid sõlminud abieluvaralepingu või jaganud kokkuleppel ühisvara. Kostjad ei ole väitnud, et hageja poolt esile toodud vara ei ole omandatud abielu kestel või et tegemist oli ühe abikaasa lahusvaraga. Kostjad ei väitnud ka seda, et kostjal I on lahusvara, mille arvelt sissenõudja ees oma kohustusi täita. Samuti ei väitnud kostjad maakohtu menetluses, et kostja I kasutab vallasvara oma kutse- või majandustegevuses. Esmakordselt apellatsioonimenetluses esitatud vastavasisulised kostja I väited jätab ringkonnakohus tähelepanuta (TsMS § 652 lg 4 alusel).
12.Hageja tõi esile ja tõendas, et esitas 22.10.2014 kohtutäitur R. Liitmaale täitmisavalduse (I kd, tl 7-9) Pärnu Maakohtu 03.09.2014 kohtuotsuse (I kd, tl 10-15) alusel ja sellest tuleneva nõude täitmiseks kostja I vastu. Hageja tõi esile ja tõendas kohtutäituri 09.01.2015 e-kirjaga (I kd, tl 20), et võlgniku täitemenetluses ei olnud kuni 09.01.2015 nõuet võimalik täita, sest võlgnikul puudus vara, millele sissenõuet pöörata. Nimetatu järeldus asjaolust, et hageja küsimusele, millised toimingud oli kohtutäitur täitemenetluses teinud ja mis olid nende tulemused, vastas kohtutäitur, et 04.12.2014 arestiti kostja I kontod, kuid kostjal I puudub sissetulek, millele sissenõuet pöörata. Kohtutäitur on hagejat samas e-kirjas informeerinud asjaolust, et kostja I rahvastikuregistri järgne elukoht on Soomes. Seega tuvastas kohus antud asjaolude ja tõendite pinnalt õigesti, et kostjal I puudus lahusvara, millele sissenõuet pöörata. Kuigi kohus ei ole seda otseselt märkinud, on kohtutäituri vastus dokumentaalne tõend (TsMS § 272 lg 1 mõistes). Nimetatu märkimata jätmine otsuse ei muuda otsust ebaõigeks.
13.Maakohus ei kohaldanud ebaõigesti TMS § 14 lg 1 ja 2 sätestatut. Maakohus leidis õigesti, et sissenõudja poolt abikaasade ühisvara jagamise nõudega hagi esitamise eelduseks on see, et võlgnikuks oleva abikaasa lahusvara arvel ei ole täitemenetluses võimalik sissenõudja nõuet rahuldada ning võlgnikuks mitteolev abikaasa ei anna nõusolekut sissenõude pööramiseks abikaasade ühisvarale. Iseenesest on õige apellandi seisukoht, et kui kostja I lahusvarast ei jätkunud hageja nõude rahuldamiseks, peab sissenõudja järgi esitama hagi võlgniku ühisvara jagamiseks. Kuigi maakohus ei ole TMS § 14 lg 2 kohaldamisel viidanud PKS § 33 lg-s 3 sätestatule, ei muuda see otsust lõppjärelduses ebaõigeks, sest maakohus on ühisvara olemasolu ja lahusvara puudumise õigesti tuvastanud. Kohus on viidanud PKS § 37 lg-s 3 sätestatule, kuna nimetatud norm viitab ühisvara jagamisel kaasomandi lõpetamise sätete kohaldamisele ja abikaasa osade võrdsusele ühisvaras. Kohus ei ole lahendanud varaühisuse lõpetamise hagi ja hageja ei ole seda ka taotlenud. Täitemenetluses on sissenõudjal õigus nõuda abikaasade ühisvara jagamist varaühisuse kestel TMS § 14 lg 2 järgi (vt ka Riigikohtu lahend 3-2-1-38-14, p 11). Seetõttu on põhjendamatu apellandi väide, et kohus on rikkunud otsuse seaduslikkuse ja põhjendamise kohustust.
14.Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et hageja on soovinud jagada ühisvarana liiklusregistris olevaid sõidukeid. Maanteeameti Liiklusregistris registreeritud sõidukeid mainis hageja seoses hagi tagamisega 15.10.2015 menetlusdokumendis (I kd, tl 116-119). Varaesemete koosseisu, mille
8(13)
jagamist hageja soovis, esitas hageja esmakordselt 09.11.2015 menetlusdokumendis (I kd, tl 143146). Nimetatud menetlusdokumendis märkis hageja selgesõnaliselt, et ei taotle Maanteeameti Liiklusregistris registreeritud ühisvara jagamist. Seetõttu ei käsitle ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väiteid, mis seonduvad sõidukitega. Vastavate tõendite eemaldamiseks toimikust ei olnud maakohtul alust, kuna need esitati hagi tagamise avalduse lisadena. III
15.Apellatsioonkaebuses tugineb kostja I esmakordselt väitele, et hageja on palunud Pärnu Maakohtu 03.09.2014 kohtuotsuse tunnustamist täitedokumendina Soomes, vastav otsus on Soome kohtu poolt väljastatud ja hagejal on võimalik Soomes täitemenetluse läbiviimine. Apellant leiab, et seetõttu pole täidetud TMS § 14 lg 2 ja PKS § 33 lg 3 koostoimes tulenev eeldus, et kostja I lahusvarast ei ole võimalik nõuet täita. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Apellant ei ole apellatsioonimenetluses tuginenud asjaolule ja esitanud tõendeid, et tal on Soomes vara, mille arvelt sissenõudja nõuet täita. Asjaolu, et sissenõudja on alustanud täitemenetlust Soomes, ei tähenda täitemenetluse edukust. Nimetatut ei ole kostja I ka apellatsioonimenetluses väitnud ega tõendanud. Kui Soomes toimuvas täitemenetluses peaks osutuma võimalikuks täita hageja nõuet osaliselt või täielikult, saab hageja Eestis toimuvas täitemenetluses nõuet vähendada või sellest loobuda. Kui hageja seda ei tee, saab kostja kaitsta oma huve sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga.
16.Kostja I heidab apellatsioonkaebuses ette, et hageja ei tõendanud ühisvara koosseisu selle jagamise hetkel/ühisvara moodustumise lõpu hetkel, vara väärtuse jagamise hetkel/kohtulahendi tegemisele võimalikult lähedase aja hetkel, jagamise viisi jms. Riigikohus on märkinud, et ühisvararežiimi oluliseks probleemiks kolmandatele isikutele (mh abikaasade võlausaldajatele) on selle piiratud nähtavus. Selleks, et kindlaks teha võlgniku valduses või käsutuses oleva varaeseme kuulumine ühisvara hulka, tuleks mh kindlaks teha, kas võlgnik on abielu, milline on tema abieluvararežiim, millal vara omandati, kas see võib kuuluda ühe või teise abikaasa lahusvara hulka. Käibe lihtsustamiseks on seadusandja kehtestanud mitmed eeldused ja jaotanud n-ö ühisvara riski täitemenetluse ( ja muu tsiviilkäibe) jaoks kohati ümber. Nii eeldatakse nt TMS § 13 lg 1 järgi abikaasa vara suhtes toimuva täitemenetluse sissenõudja kasuks, et võlgnikust abikaasa valduses olev või abikaasade kaasvalduses olev vallasasi on võlgnikust abikaasa omandis. /.../ Need on formaalsete kriteeriumidega (valdus, kinnistusraamatu kanne) seotud eeldused, mis kehtivad nii sissenõudja kui täituri kohta (RKTKm 3-2-1-95-15, p 18). Seega pidanuks kostjad esile tooma ja tõendama, et hagetavate vallasasjade näol ei ole tegemist nende ühisvaraga. Vaidlust ei ole selles, et vähemalt 27.04.2011 hageja ja FIE KE vahel sõlmitud kommertspandilepingu (I kd, tl 21-26) sõlmimise ajal oli kostja kui FIE valduses teraviljakombain Jenissei, 4-hõlmaline pöördader, 3-meetri laiune tume külvik ja kuivati seadmed (lepingu p 3.5.) ja nimetatud varale seati kommertspant summas 38 000 eurot (lepingu p 5.1.). Kostja I ei ole väitnud, et tema ettevõte oleks võõrandatud või üle antud, samuti, et ta on informeerinud pandipidajat vara vähenemisest. Seega on hagejal alus eeldada, et vara on kostja I valduses. Nimetatud asjaolud ei ole hageja kontrolli all ja sellest tulenevalt oli kostjatel kohustus tõendada, et vara ei ole kostja I otseses või kaudses valduses. Maakohus ei ole valesti jaganud tõendamiskoormust. Kui kostjad väitsid, et neil jagatavat ühisvara enam ei ole, oli nende tõendamiskoormus tõendada vara hävimine, võõrandamine või kadumine. Kostja I selgitas, et parkis kombaini, pöördadra ja külviku kinnistule „K“, mis realiseeriti 2014 jaanuaris. Ise asus kostja 2012 elama Soome ning varast rohkem midagi ei tea. Kostjal oli võimalus menetluse kestel teha jõupingutusi oma vara leidmiseks või vähemalt teadasaamiseks, mis varast sai, samuti nõuda vara oma valdusesse tagasi. Ekslik on apellandi seisukoht, et tegemist oli negatiivsete asjaoludega, mida kostjad tõendama pidid. Vara
9(13)
asukohaga seonduv ei saa olla hageja tõendamiskoormus, sest nimetatud asjaolud ei ole hageja mõju all. Kostjad ei ole väitnud maakohtu menetluses, et kaks traktorit ei olnud ühisvara, vaid kostja I väitis, et need ei olnud kantud registrisse kostja I nimele. Maakohus põhjendas asjakohaselt, miks ei oma sõiduki registrikanne asja lahendamisel tähendust. Maakohus tuvastas õigesti hageja töötaja 10.10.2012 e-kirja alusel, milles hinnati kostja I valduses olnud tehnika väärtust (I kd, tl 17), et tehnika kuulus kostjale I. Arvestades, et kostjad ei väitnud, et tegemist olnuks lahusvaraga, kostja I ei eitanud traktorite hindamist oma tehnikana, vara asukohta XXX talus, eeldas kohus õigesti, et tegemist oli ühisvaraga.
17.Apellant heidab maakohtule ette, et maakohus ei tuvastanud, millal väidetud varaesemed omandati, s.o. kas vara omandati eelmise või kehtiva perekonnaseaduse ajal. Tegemist on põhjendamatu etteheitega, kuna ühisvara tekke regulatsioon on kahel erineval ajal kehtinud seaduses sama. Maakohus on tulenevalt viitest PKS § 210 lähtunud asjaolust, et vara omandati enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduse kehtimise ajal. Apellant ei ole selgitanud, milles seisneks erinevus, kui ühisvara oleks omandatud ühe või teise seaduse kehtimise ajal. Kui abikaasade vahel kehtis enne 01.07.2010 seadusest tulenev abieluvarasuhe, muutus varem kehtinud PKS § 14 lg 1 alusel abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvaraks. Sama on varaühisuse puhul ühisvara moodustumisega praegu kehtiva PKS § 25 alusel. Alates 01.07.2010 kehtiva perekonnaseaduse alusel pole abielusuhete lõppemisel juriidilist tähendust. Maakohus tuvastas õigesti kommertspandilepingus nimetatud vara olemasolu ja kuuluvuse ühisvara hulka. Apellandi etteheitega seoses abielusuhete lõppemise aja märkimise kohta maakohtu otsuses märgib ringkonnakohus, et nimetatud asjaolu tõid kostjad ise esile, seostamata seda oma teiste väidetega. Kohus on sellele vastanud, leides, et abielusuhete lõppemisel ei ole tähendust, kui asjast ei nähtu, et kostjate abielu oleks lõppenud.
18.Ringkonnakohus tegi apellatsioonimenetluses 16.09.2016 kirjaga hagejale ettepaneku esitada ühisvara väärtust tõendavad dokumendid, kuivõrd ühisvara väärtus oleks tulnud teha kindlaks võimalikult lähedasel ajal maakohtu otsusele (30.12.2015), kuid hageja vastavasisuline tõend pärines
10.oktoobrist 2012 (I kd, tl 17). Samuti selgitas ringkonnakohus, et kuigi haginõudes märgitud vara väärtuse tõendamiskoormis on hagejal, võib vastustaja esitada hageja väidete ümberlükkamiseks omapoolseid tõendeid. Hageja esitas 03.10.2016 menetlusdokumendiga B OÜ traktorite tootejuhi hinnangu vara väärtuse kohta (II kd, tl 30-42). Kuigi dokument on pealkirjastatud kui eksperthinnang, on tegemist asja tundva isiku arvamusega, mis on hinnatav dokumentaalse tõendina (TsMS § 272 lg 1 mõttes). Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et tõendit ei saa arvestada, kuna pooled ei ole kokku leppinud asjatundja isikus. TsMS ei näe ette kohustust leppida pooltel asjatundja isikus kokku. Tõendist ei ole võimalik järeldada, et tegemist on hageja töötajaga (tegemist on teise äriühinguga), aga isegi kui see nii oleks, on tõend lubatav, kui selles on kajastatud vaidluse lahendamiseks vajalikud asjaolud. Apellatsioonimenetluses esitatud tõend tuleb vastu võtta. Asjatundja on tõendis selgitanud arvamuse andmise aluseks olevaid asjaolusid ja metoodikat, arvamuse lisadena on esitatud väljavõtted erinevatest Poola, Taani, Hollandi ja Soome müügiportaalidest. Iseenesest on põhjendatud apellandi seisukoht, et põllumajandustehnika lokaalse turu hinna määrab sealse põllumajandustootja ostuvõimekus. Samas pole apellant toonud esile, et Eesti turul oleks selliseid tooteid pakkumises ja nende harilik hind TsÜS § 65 mõttes oleks odavam. Riigikohus on pidanud teatud juhtudel eseme väärtuse määramisel lubatavaks ka lähemate
10(13)
naaberriikide hindade arvestamist (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-77-08, p 15). Ringkonnakohus andis apellandile võimaluse esitada omapoolsed tõendid, millist võimalust apellant ei kasutanud. Eeltoodud põhjustel tuleb tõendiga arvestada. Tõendist nähtub, et maakohus ei eksinud vara väärtuse hindamisel, sest selle väärtus on tõendi kohaselt veelgi suurem kui hageja maakohtu menetluses väitis. III
19.Taotlus kohustada kostjat II andma hüvitis üle kostja I suhtes täitemenetlust läbiviivale kohtutäiturile, on hinnatav kui kohtuotsuse täitmise viis ja kord ja seda saab mõista vaidlusaluses asjas kui käesolevas menetluses sissenõudja avalduse alusel alustatud täitemenetlust. Õige on apellandi väide, et kohtuotsuse täitmise viis ja kord ei ole määratud selgelt, kuna kostja I suhtes on algatatud mitmeid täitemenetlusi ja pole selge, millisele kohtutäiturile tuleb hüvitis kanda. Selles osas tuleb kohtuotsust täitmise korra osas täpsustada. Kuna käesolev asi on algatatud Pärnu Maakohtu 03.09.2014 tsiviilasjas 2-13-48604 tuleneva nõude sundtäitmiseks, tuleb maakohtu otsust vastavas osas täpsustada ja lisada, et hüvitis tuleb tasuda vastavast kohtuotsusest tuleneva nõude täitmist menetlevale kohtutäiturile.
20.Kohus on kohustanud kostjat II andma kohtumääruse p-s 2 nimetatud hüvitis üle kostja I suhtes täitemenetlust läbiviivale kohtutäiturile. Tegemist on ilmse kohtu veaga ja kohus on pidanud silmas 30.12.2015 aasta kohtuotsuse punkti 2. Nimetatud vea saab ringkonnakohus parandada (TsMS § 447 lg 2 I lause). Samuti parandab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni menetluskulude osa pdes 2-4 esineva ilmse ebatäpsuse ja loeb hageja ärinimeks B OÜ asemel AS B.
21.Ekslik on apellandi seisukoht, et kohtuotsus ei ole täidetav, kuna kostjal II ei ole võimalik saada asjade valdust kostjalt I. Otsuse resolutsioonis ei sisaldu kostja I kohustust vallasasjad üle anda, seetõttu on otsus täidetav ka siis, kui kostjal I mingil põhjusel ühisvara esemete valdust ei ole. Käesolevas asjas ei lahendata kostjate omavahelisi õiguslikke suhteid tulenevalt asjaolust, et kostja I ei anna vallasasjade valdust kostjale II üle. Kostja II saab otsusega nende asjade omandiõiguse. Seega ei ole võimalik väita, et otsus põhjustab ühele kostjatest kahju tekkimise, kuna tal on pandud raha maksmise kohustus ilma, et ta saaks täidetava vastusoorituse sama kohtuotsuse alusel. Kostja II saab vastusoorituse omandiõiguse näol vallasasjadele.
22.Esmakordselt apellatsioonimenetluses esitab kostja I väite, et ta ei tea, mis on 4-hõlmaline Lemken pöördader ja ribihõlm, tume Nova Combit pluss culti pack 300, viimase osas ei tea kostja I, kas tegemist on erinevate esemetega või + märk jagab need kaheks ja kas tume on ainult üks neist esemetest või kõik. Nimetatud väited jätab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta.
23.Esmakordselt apellatsioonimenetluses esitab apellant väite, et kostja I esineb täitemenetluses FIE KE XXX taluna, seega kostja I on FIE õiguslikus staatuses isik ja ta tegutseb äriseadustikus toodud alustel põllumajanduslikus tootmises. Seetõttu ei või tulenevalt TMS § 66 lg 1 p-st 5 arestida ega sissenõuet pöörata võlgniku majandus- või kutsetegevuse esemetele. Ringkonnakohus jätab selle väite TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta, märkides vaid, et asjaolu, kas võlgnikku on täitemenetluses määratletud FIE-na või mitte, ei oma vaidluse lahendamisel tähendust. Maakohtu menetluses ei ole kostja I tuginenud sellele, et tegutseb edasi FIE-na, vaid, et on elama asunud Soome ega tea hagis märgitud vallasasjadest midagi. Seega ei ole loogiliselt võimalik, et kostja I neid oma majandus- ja kutsetegevuses kasutab. Maakohus ei pidanud seetõttu arvestama TMS § 66 lg 1 p 5 kui võlgnikku kaitsva sättega. IV
24.Asjaolu, et sama nõude täitmiseks on hageja alustanud täitemenetluse ka Soomes, tõi kostja I esmakordselt esile apellatsioonimemenetluses ja esitas vastavad Soome kohtu dokumendid (II kd, tl
11(13)
188-193). Ringkonnakohus vastas apellatsioonkaebuse vastavasisulistele väidetele käesoleva otsuse p-s 15 leides muuhulgas, et vastaval asjaolul ei oleks tähendust. Seetõttu ei võta ringkonnakohus asja juurde tõenditena kostja I poolt apellatsioonkaebusele lisatud Soome kohtu menetlusdokumente ja tagastab need apellandile. Samal põhjusel tagastab ringkonnakohus vastustajale vastuses apellatsioonkaebusele lisatud kostja I apellatsioonkaebuse Soome Vabariigi Vantaa kohtule koos tõlkega eesti keelde (II kd, tl 10-14). Lisaks on vastustaja esitanud kohtutäitur R.Liitmaa e-kirja 28. märtsist 2016, milles kohtutäitur selgitab, et senini ei ole vaidlusaluses täitemenetluses õnnestunud nõuet täita. Hageja ei ole põhistanud tõendi esitamist. Ringkonnakohus ei näe vajadust sellise tõendi asja juurde võtmiseks, kuna täitemenetluses vara puudumist on hageja tõendanud juba maakohtus kohtutäituri vastava kirjaga (I kd, tl 38-39). Eeltoodu tõttu tagastab ringkonnakohus nimetatud tõendi. Kuivõrd dokumendid on esitatud elektrooniliselt, siis füüsiliselt neid menetlusosalistele ei tagastata.
25.Ringkonnakohus ei saa arvestada apellandi esmakordselt apellatsioonimenetluses 10.10.2016 menetlusdokumendis hilinenult esitatud uute väidetega, et tal esinesid majanduslikud raskused, tema valduses puudus juba 2011 olulises osas põllumajandustehnika, et apellant tegeles traktorite remonditöödega, võõrandas enda mäletamise järgi adra ja külviku 2012 talvel. Samuti jätab ringkonnakohus seetõttu tähelepanuta apellandi esitatud koostöölepingu ja tagastab selle (TsMS § 652 lg 4). Nimetatud asjaolud ja tõendid tulnuks esitada maakohtus. Apellant ei ole põhistanud, miks ta seda maakohtu menetluses ei teinud. Vastuseks eelnimetatud apellandi taotlusele tõendi asja juurde võtmiseks on vastustaja 13.10.2016 esitanud omapoolsed tõendid, so foto traktor Zetor ZTS 12245 tehnilisest passist ja foto traktorist. Taotlus on esitatud tingimuslikult, st kohtul on palutud tõendid asja juurde võtta, kui kohus peaks rahuldama apellandi taotluse. Kuna kohus apellandi taotlust ei rahuldanud, puudub apellandil vajadus tõendite esitamiseks ja need tuleb tagastada. Ringkonnakohus ei hinda apellandi 10.10.2016 menetlusdokumendis esmakordselt esitatud vastuväidet hageja poolt maakohtus esitatud tõendile, so 21.10.2013 MA e-kirjale. Apellant lisab, et hageja ei ole esitanud 15.10.2015 fotosid, millel oleks kostjale I kuuluv vara. Vastav väide tulnuks esitada apellatsioonkaebuses ja seda peale apellatsioonkaebuse tähtaega esitamise tõttu ringkonnakohus arvestada ei saa (TsMS § 634 lg 1). V
26.Menetluskulud apellatsiooniastmes jäävad TsMS § 165 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel apellant KE kanda, kes esitas apellatsioonkaebuse.
27.Järgnevalt määrab ringkonnakohus TsMS § 174 lõikest 3 lähtudes vastavalt jaotusele kindlaks vastustaja poolt apellatsioonimenetluses kantud ja talle apellandi poolt hüvitamisele kuuluvate menetluskulude põhjendatud ja vajaliku suuruse. Vastustaja on esitanud ringkonnakohtule menetluskulude kindlaksmääramise taotluse, paludes vastaspoolelt välja mõista oma lepingulise esindaja kulude katteks 1012,50 eurot (käibemaksuta). Esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on vastustajale osutatud apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 13,5 tunni ulatuses tunnitasuga 75 eurot (käibemaksuta). Vastustaja lepinguline esindaja teostas järgmisi toiminguid: apellatsioonkaebuse analüüs, vastuse koostamine, materjalide koondamine ja analüüs, järelepärimise koostamine täiturile, vastusesse täienduste sisseviimine (4 h); ringkonnakohtu kirjaga tutvumine, materjalide analüüs, nõupidamine ja konsultatsioon kliendiga (1,5 h); vara puudutavate täiendavate materjalide koondamine ja analüüs (1,25 h), 22.09.2016 kirjavahetus ja nõupidamine eksperdiga (0,75 h); 23.09.2016 kirjavahetus ja nõupidamine eksperdiga, esitatud
12(13)
esialgse arvamuse analüüs, materjalide analüüs (1,75 h); 27.09.2016 ja 28.09.2016 konsultatsioon eksperdiga, täiendavate materjalide analüüs (1,25 h); ringkonnakohtule seisukohtade koostamine, konsultatsioon kliendiga, ekspertidega (3 h). Vastustaja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega ning et ta on käibemaksukohustuslane, taotledes kulude hüvitamist ilma käibemaksuta. Apellant vaidles vastustaja menetluskuludele vastu, leides, et vastustaja lepingulise esindaja toimingutest olid vajalikud apellatsioonkaebusele vastuse koostamine ning ringkonnakohtu kirjaga tutvumine ja sellele vastuse koostamine kokku ajamahuga 2,75 h. Ringkonnakohus, tutvunud vastustaja lepingulise esindaja õigusabitoimingute nimekirjaga ning analüüsinud selles näidatud toiminguid toimiku materjalide põhjal, leiab, et vastustaja esindaja poolt õigusabi osutamise käigus tehtud toimingud ja nende tegemisele kulunud aeg on esindaja töö eeldatavat mahtu arvestades TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud osaliselt. Ringkonnakohtu hinnangul on õigusabitoimingute ajakulu apellatsioonkaebusele vastuse esitamisega seoses (kokku 4 tundi) põhjendatud 2 tunni ulatuses. Ringkonnakohus arvestab nimetatud toimingute ajamahu põhjendatuse hindamisel asja keerukust, materjalide mahtu ning asjaolu, et vastuse lisadena esitatud tõendeid, s.o kostja I apellatsioonkaebust Soome kohtule ja kohtutäituri 28.03.2016 e-kirja, keeldus kohus asja juurde võtmast ning tagastas need vastustajale. Samuti leiab ringkonnakohus, et vastustaja õigusabikulu, mis on tekkinud seoses ringkonnakohtu 16.09.2016 kirjale vastuse koostamisega (kokku 9,5 tundi) on põhjendatud osaliselt. Nähtuvalt tsiviilasja materjalidest tegi ringkonnakohus 16.09.2016 kirjaga hagejale ettepaneku oma nõuet täpsustada ning esitada täiendavaid tõendeid, sealhulgas asjatundja arvamus kohtumenetluse esemeks oleva vara väärtuse kohta. 03.10.2016 esitas vastustaja vastuse kohtu kirjale ning ühes sellega 28.09.2016 eksperthinnangu vara turuväärtuse kohta, mille ringkonnakohus võttis tõendina asja juurde. Arvestades esitatud dokumentide sisulist mahtu hindab ringkonnakohus vastustaja 03.10.2016 vastuse koostamise ajakulu põhjendtuks 5 tunni ulatuses. Põhjendatuks loetud ajamahus sisaldub ka ringkonnakohtu kirjaga tutvumine, materjalide analüüs ning konsultatsioonid kliendi ja eksperdiga. Kuivõrd suhtlemine kliendi ja eksperdiga ei kajastu selgelt kohtutoimikus olevates materjalides (samas on ilmne, et eksperthinnangu saamiseks vastav suhtlus toimus), on nende toimingute põhjendatus ja kestus kohtu poolt raskesti kontrollitavad, mistõttu arvestas ringkonnakohus neid ainult piiratud mahus. Lisaks esindamisele kulunud ajale tuleb TsMS § 175 lg 1 alusel hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulude kindlaksmääramise taotluse kohaselt on apellatsioonimenetluses osutatud vastustajale õigusabi teenust tunnihinnaga 75 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohtu hinnangul on õigusabi tunnitasu hind mõistlik. Vastustaja on taotlenud kulude hüvitamist ilma käibemaksuta. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja lepingulise esindaja põhjendatud ajakulu apellatsioonimenetluses kokku 7 (2+5) tundi ning apellandilt kuulub vastustaja kasuks väljamõistmisele lepingulise esindaja kulude hüvitamiseks kokku 525 (7 x 75) eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.