2.Lõpetada haldusasja nr 3-16-1205 menetlus osas, milles osaühing Meness palub Ravimiametit kohustada jätkama üldapteegi tegevusloa haldusmenetlust.
3.Jätta läbi vaatamata osaühingu Meness kaebus osas, milles osaühing Meness palub tühistada Ravimiameti 16.05.2016 otsuse nr JUR-5/1464-2.
4.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest. Määrus toimetatakse kätte kaebaja esindajale ja vastustajale.
1.Tartu Halduskohtusse saabus 15.06.2016 osaühingu Meness kaebus Ravimiameti kohustamiseks jätkata osaühing Meness üldapteegi tegevusloa haldusmenetlust ning tühistada Ravimiameti 16.05.2016 vaideotsus nr JUR-5/1464-2. Kaebaja selgitab, et esitas 11.06.2010 Ravimiametile taotluse üldapteegi tegevusloa saamiseks. 06.09.2010 esitas osaühing Meness Ravimiametile taotluse menetluse peatamiseks, mille Ravimiamet pidi lahendama oma haldusaktiga, kuid mida ei ole veel tehtud. Kuivõrd Ravimiametist ei tulnud vastust ega menetluse lõpetamise otsust, siis eeldas kaebaja, et Ravimiamet aktsepteeris menetluse peatamise taotluse. Kui kaebaja juhatuse liige Magnus Braun käis 2014. aastal Ravimiametis toimikuga tutvumas, siis viitas ta tegevusloa menetluse jätkamise soovile. Ravimiamet ei maininud, et menetlus on lõppenud. Samuti ei ole haldusasja toimikus ühtegi dokumenti, märget ega viidet, et kaebaja taotlus on jäetud rahuldamata või läbi vaatamata või et haldusmenetlus oleks lõppenud. Ka 2014. aasta märtsis peetud e-kirja vahetuses ei maininud
Ravimiamet, et haldusmenetlus on lõppenud ega andnud kaebajale haldusmenetlust lõpetanud haldusakti. 2016. aasta alguses võttis kaebaja ühendust Ravimiametiga menetluse jätkamise sooviga. Kaebaja juhatuse liige pöördus 01.02.2016 e-kirjaga Ravimiameti poole ja teatas, et tegevusloa peatamise alused on ära langenud ja palus selgitusi, millised nõuded peab kaebaja täitma ja millised dokumendid esitama, et oleks võimalik üldapteegi tegevusluba väljastada. Ravimiamet vastas 15.02.2016 e-kirjas, millised ravimiseaduse nõuded tuleb täita tegevusloa saamiseks. Ravimiameti vastusest ei nähtu, et tegevusloa menetlus oleks lõppenud. Alles siis kui kaebaja juhtis 15.02.2016 e-kirjas Ravimiameti tähelepanu, et kaebaja tegevusloa taotlusele kohalduvad soodsamad sätted võrreldes täna kehtivatega, hakkas Ravimiamet summutama kaebaja tegevusloa menetlust. 29.04.2016 esitas kaebaja Ravimiametile taotluse, milles taotles mitmendat korda kõikide haldusmenetluse dokumentide koopiate esitamist ning 09.05.2016 esitas osaühing Meness vaide, selgitades, et haldusmenetlus ei ole lõppenud ja peab jätkuma. 16.05.2016 jättis Ravimiamet kaebaja vaide läbi vaatamata, väites, et kaebaja taotluse menetlus lõppes 15.11.2010. Kaebaja leiab, et menetlus ei ole lõppenud, sest Ravimiamet ei ole lahendanud kaebaja menetluse peatamise taotlust, ei ole teinud ega toimetanud kätte kirjalikku haldusakti. Samuti ei ole vaie Ravimiametile esitatud tähtaega rikkudes. Alternatiivselt esitab kaebaja kaebuse tähtaja ennistamise taotluse.
2.Tartu Halduskohus võttis 20.06.2016 kohtumääruses menetlusse osaühingu Meness kaebuse Ravimiameti kohustamiseks jätkata osaühing Meness üldapteegi tegevusloa haldusmenetlust ning tühistada Ravimiameti 16.05.2016 vaideotsus nr JUR-5/1464-2.
3.Ravimiamet esitas 20.07.2016 vastuse osaühing Meness kaebusele. Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega ning palub kohtul lõpetada menetlus kaebetähtaja põhjendamatu rikkumise tõttu. Kui kohus otsustab kaebetähtaja ennistada, palub Ravimiamet jätta kohtul kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Ravimiamet selgitab, et osaühing Meness sai õiguse üldapteegi tegevusloa taotluse esitamiseks 16.12.2009 toimunud liisuheitmise teel. Kaebajal tuli 180 päeva jooksul esitada Ravimiametile nõuetekohane taotlus. Kaebaja esitas taotluse enne taotluse esitamise tähtaja lõppemist, kuid taotlus oli puudustega, mis ei võimaldanud Ravimiametil seda menetleda. Taotluse menetluse käigus selgitas järelevalveametnik taotlejale suuliselt, millised puudused esinevad ning puuduste kõrvaldamiseks anti kaebajale korduvalt aega, sealjuures hoiatati taotluse läbi vaatamata jätmisega, kuid puuduseid ei kõrvaldatud. 26.07.2010 pöördus kaebaja telefoni vahendusel järelevalveametniku poole küsimuses, kas on võimalik veel taotlust seoses tegutsemiskohaga muuta. Ravimiamet võimaldas taotlejal muuta tegutsemiskoha andmeid. 30.07.2016 on taotleja järelevalveametnikule avaldanud soovi esitada taotluse muudatus. Ravimiametile esitati Harju Maakohtu 13.07.2010 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-10-32634, mille kohaselt rakendati AS Medicum (ruumide rendileandja) suhtes keeldu kohtuotsuse jõustumiseni kaebajal või muul kolmandal isikul osutada AS-le Medicum kuuluval aadressil apteegiteenust. Kuna kaebaja ei esitanud muutmise taotlust, siis 27.08.2010 kirjaga nr IN-1-1/5706-2 selgitas Ravimiamet kaebajale, et ruumid ei vasta nõuetele ning kaebajal võimaldati veelkord muuta taotluses tegutsemiskoha andmeid. Lisaks selgitati kaebajale, et tegevusloa taotluse menetluse peatamiseks puudub võimalus. 06.09.2010 vastuses kaebaja juhatuse liige selgitas, et ei nõustu Ravimiameti seisukohaga ning ei soovi muuta tegutsemiskohta. Kaebaja seaduslikule esindajale Kenneth Karpovile selgitati suuliselt veelkord, et kaebaja taotlus jäetakse läbi vaatamata, kui puudusi ei kõrvaldata. Kaebaja ei vaidlustanud taotluse läbi vaatamata jätmist ning ei esitanud ka kohustamiskaebust haldusakti andmiseks.
Kaebaja seaduslikule esindajale Magnus Braunile 20.03.2014 edastatud dokumentidest nähtus, et taotluse menetlus oli lõppenud ning ei olnud kuidagi võimalik eeldada, et üldapteegi tegevusloa taotluse menetlus oleks peatatud. 01.02.2016 pöördus kaebaja seaduslik esindaja Ravimiameti poole väites, et menetluse peatamise alused on ära langenud. Ravimiameti 16.02.2016 vastuses on selgelt märgitud, et taotluse menetlus lõppes taotluse läbi vaatamata jätmisega 2010. aastal. Vastavaid asjaolusid selgitati veelkord 22.02.2016 e-kirjas. Seega tehti kaebajale taotluse läbi vaatamata jätmine teatavaks juba 27.08.2010 ning kaebaja oleks 2010. aastal pidanud esitama vaide Ravimiametile või pöörduma halduskohtusse. Kui kohtu hinnangul oli tegemist Ravimiameti tegevusetusega, oleks kaebaja halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 46 lg 2 teise lause järgi pidanud pöörduma halduskohtusse hiljemalt 2011. aastal. Menetluse peatamise aluseks oli kaebaja 01.02.2016 e-kirja järgi kohtuvaidlus tsiviilasjas nr 2-1032634. Ravimiamet selgitas juba 27.08.2010, et taotluse menetlust ei peatata. Samuti väidetav alus menetluse peatamiseks langes Ravimiametile teadaolevalt ära 2012. aastal. Tsiviilasjas nr 2-1032634 jõustus lahend 20.02.2012 ning viimane kaebaja taotluses märgitud tegutsemiskohta puudutav kohtulahend jõustus 29.07.2015. Seega isegi kui kaebaja hinnangul oli 11.06.2010 taotluse menetlus peatatud, on kaebaja igal juhul kaebetähtaega rikkunud. Viimaks oleks kaebaja pidanud esitama vaide 30 päeva jooksul pärast Ravimiameti 16.02.2016 e-kirja saamist, kui Ravimiamet sedastas selgelt ja üheselt, et 11.06.2010 taotluse menetlus lõppes 2010. aastal. Kaebetähtaja ennistamine ei ole võimalik, kuivõrd kaebetähtaja rikkumise on põhjustanud kaebaja enda tegevusetus ja huvi puudumine 11.06.2010 taotluse osas viimase kuue aasta jooksul.
4.Ravimiamet esitas kohtule 31.08.2016 kohtu poolt 26.08.2016 kohtunõudega nõutud täiendavad dokumendid. Kohtu seisukoht
5.Kohus võtab esmalt seisukoha osaühing Meness kaebuse osas, milles kaebaja palub Ravimiametit kohustada jätkama üldapteegi tegevusloa haldusmenetlust (I) ning seejärel osas, milles kaebaja palub tühistada Ravimiameti 16.05.2016 vaideotsuse nr JUR-5/1464-2 (II). Viimaks võtab kohus seisukoha menetluskulude osas (III). I
6.Haldusasja materjalidest nähtuvalt esitas osaühing Meness 11.06.2010 Ravimiametile üldapteegi tegevusloa taotluse. Ravimiameti hinnangul oli esitatud taotlus puudustega, mistõttu esitas Ravimiamet 27.08.2016 kaebajale täiendavate selgituste nõude nr IN-1-1/5706-2. Kaebaja esitas Ravimiametile vastuse 06.09.2010, milles leidis, et kõigi asjaga seotud isikute huvidele vastaks kõige paremini tegevusloa väljastamise menetluse peatamine kuni suurema õiguskindluse ja õigusselguse saavutamiseni. Seega on kaebaja Ravimiametile esitanud tegevusloa taotluse ning menetluse peatamise taotluse. Kohtu hinnangul puudub vaidlus selles, et Ravimiamet ei ole eraldi koostanud ega kaebajale kätte toimetanud kirjalikku dokumenti, milles lahendatakse tegevusloa taotlus või menetluse peatamise taotlus.
7.Ravimiseaduse (edaspidi RavS) § 46 lg 1 kohaselt lahendab Ravimiamet tegevusloa taotluse tegevusloa andmise või andmisest keeldumisega 60 päeva jooksul taotluse esitamisest arvates. Seega oli Ravimiametil kohustus lahendada kaebaja tegevusloa taotlus 60 päeva jooksul alates taotluse esitamisest. Ravimiamet on selgitanud kaebajale, et ravimiseadus ei võimalda tegevusloa menetluse pikendamist või menetluse peatumist lähtuvalt menetlusväliste isikute vahel toimuvast
kohtuvaidlusest ning seega ei ole sätestatud ka tähtaega, mis aja jooksul tuleb taoline menetluse peatamise taotlus lahendada. Kuna kaebaja esitas Ravimiametile tegevusloa taotluse ning menetluse peatamise taotluse, pidi ta eeldama, et taotlused haldusorgani poolt lahendatakse. Kohus ei pea usutavaks kaebaja väidet, et tema hinnangul peatas Ravimiamet tegevusloa taotluse menetluse vaikimisi, kuna Ravimiamet selgitas kaebajale, et menetlust ei saa peatada ning et tsiviilvaidlus ei oma taotluse lahendamisel tähtsust. Kui kaebaja mõistis, et haldusorgan on tegevusetu või viivituses ning et taotlusi ei ole õigeaegselt või mõistliku aja jooksul lahendatud, oleks ta pidanud kasutama vastavaid õiguskaitsevahendeid. Kaebaja oleks saanud Ravimiametile esitada vaide, lähtudes haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 72 lg 1 p-st 3, mille kohaselt võib vaidemenetluse korras nõuda ettekirjutuse tegemist haldusakti andmiseks, asja uueks otsustamiseks või toimingu sooritamiseks. HMS § 72 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib haldusaktist eraldi vaidlustada viivituse ja tegevusetuse. See tähendab, et vaide võib esitada haldusorganile, kui haldusakti väljaandmisele suunatud menetlus venib üle seadusega ettenähtud aja või kui tähtaega ei ole sätestatud, siis üle isiku arvates mõistliku aja. HMS § 75 sätestab, et vaie haldusaktile või toimingule tuleb esitada 30 päeva jooksul, kui seadus ei sätesta teisiti, arvates päevast, millal isik vaidlustatavast haldusaktist või toimingust teada sai või oleks pidanud teada saama. Eelnimetatud tähtaja kohaldamine tegevusetuse või viivituse vaidlustamisele on keeruline, kuid see oleks pidanud toimuma mõistliku aja jooksul. Kaebaja oleks saanud pöörduda ka kohtusse ning esitada HKMS § 37 lg 2 p 2 alusel kohustamiskaebuse tegevusloa taotluse ning menetluse peatamise taotluse lahendamiseks. HKMS § 46 lg 2 teise lause kohaselt haldusorgani tegevusetuse või viivituse korral võib kohustamiskaebuse esitada ühe aasta jooksul haldusakti andmiseks või toimingu tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest. Kui sellist tähtaega ei ole sätestatud, võib kohustamiskaebuse haldusorgani tegevusetuse või viivituse korral esitada kahe aasta jooksul haldusakti või toimingu taotlemisest arvates. Kaebaja eeltoodud õiguskaitsevahendeid õigeaegselt ei kasutanud ning nüüdseks, s.t üle kuue aasta pärast üldapteegi tegevusloa taotluse esitamist on kaebetähtajad ilmselgelt möödunud.
8.Kui kaebaja tõepoolest eeldas, et tema üldapteegi tegevusloa taotlusega seonduv menetlus on peatatud, siis pidi ta vastupidist teada saama hiljemalt 2014. aastal. Ravimiamet edastas 19.03.2014 osaühing Meness juhatuse liikmele Magnus Braunile tegevusloaga seonduvaid dokumente. Sealhulgas edastati kaebajale Ravimiameti 03.09.2013 vastus teabenõudele, millest kaebaja pidi mõistma, et Ravimiameti hinnangul on menetlus lõppenud. Kohus selgitab, et 27.08.2013 esitas osaühingu Meness osaniku MC International OÜ juhatuse liige Jaanus Põder Ravimiametile teabenõude, milles palus teavet osaühingu Meness poolt apteegi avamise kohta. Ravimiamet vastas Jaanus Põdrale 03.09.2013, et tegevusluba ei väljastata võimaluseks apteegiteenust osutada siis, kui taotleja seda vajalikuks peab. Tegevusloa väljastamisega kaasnevad tegevusloa omajale ka kohustused apteegiteenuse osutamiseks. Käesoleval juhul on olnud määravaks apteegiteenuse osutamiseks nõutavate ravimite käitlemiseks tegutsemiskoha ja tingimuste puudumine. Nimetatud asjaolusid ka Ravimiamet selgitas taotlejale (osaühingule Meness), et tegevusloa väljastamine ei ole võimalik nimetatud aadressile. Kuna taotluse esitamise aeg oli möödunud, soovis taotleja teada, kas on võimalik esitada uus taotlus või taotluse muudatust seoses uue tegutsemiskohaga. Arvestades tekkinud olukorda võimaldas Ravimiamet esitada taotluse muudatuse 15. novembrini 2010. Osaühing Meness ei esitanud uut taotlust, samuti olemasoleva taotluse muutust üldapteegi avamiseks. Eeltoodud Ravimiameti vastusest nähtub, et Ravimiameti hinnangul on haldusmenetlus seonduvalt osaühingu Meness üldapteegi tegevusloa taotlusega lõppenud ning et tegevusloa väljastamine ei olnud vastuses kirjeldatud põhjustel võimalik.
Kohtu hinnangul pidi kaebaja hiljemalt eelnimetatud vastuse saamisel mõistma, et tegevusloa menetlus on lõppenud. Seega on taotlus jäetud läbi vaatamata, nagu Ravimiamet kaebajat hoiatas. Kuigi kaebaja märgib, et Ravimiameti väited selle kohta, kuidas Ravimiamet edastas kaebajale mingit infot ja tähtaegu suuliselt, ei vasta tõele, siis ei pea kohus seda täies ulatuses usutavaks. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on selge, et menetlusosaliste vahel on toimunud suhtlus lisaks kirjalikule vormile ka suuliselt. Seega on tõenäoline, et kaebajale selgitati ka suuliselt, millised tagajärjed üldapteegi tegevusloa puuduste kõrvaldamata jätmisel kaebajale kaasnevad. Lisaks on Ravimiamet eeltoodut kaebajale selgitanud kirjalikult. Seega oleks kaebaja pidanud juba 2014. aastal astume samme selleks, et Ravimiamet talle haldusakti või selle andmata jätmise teatavaks teeks. Jällegi oleks kaebaja saanud kasutada vastavaid õiguskaitsevahendeid, kuid ei teinud seda. Kaebaja oleks HMS § 72 lg 1 p 3 alusel saanud Ravimiametilt nõuda ettekirjutuse tegemist haldusakti andmiseks või asja uueks otsustamiseks või HKMS § 37 lg 2 p 2 alusel kohtult haldusakti andmist, järgides HMS §-s 75 ja HKMS § 46 lg-s 2 sätestatud kaebetähtaegu.
9.Kaebaja väitel sai ta alles 2016. aastal teada, et haldusmenetlus seonduvalt 11.06.2010 üldapteegi tegevusloa taotlusega on lõppenud taotluse läbi vaatamata jätmisega. Kohtu hinnangul on eeltoodule tuginedes selge, et see ei vasta tõele. Kohus nendib, et Ravimiamet ei ole haldusmenetluse läbiviimisel nõutud kirjalikke dokumente koostanud, millest nähtuks selgelt menetluse käik, kuid kaebaja sai oma õiguste rikkumisest teada juba aastaid tagasi. Seega on kaebaja 09.05.2016 vaie esitatud Ravimiametile hilinenult ning Ravimiamet on õiguspäraselt 16.05.2016 otsuses nr JUR-5/1464-2 jätnud vaide läbi vaatamata tuginedes HMS § 79 lg 1 p-le 3, mis sätestab, et vaie tagastatakse, kui mööda on lastud vaide esitamise tähtaeg ning seda ei ennistata. Seega ei saa lähtuda HKMS § 47 lg-st 2, mille kohaselt kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib kaebuse selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend, kui seadus ei sätesta teisiti. Kuna vaie esitati haldusorganile hilinenult ning kaebaja ei pidanud kinni kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, on kaebus halduskohtule esitatud tähtaega ületades.
10.HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Riigikohtu halduskolleegiumi 16.01.2009 määruse nr 3-3-1-75-08 p 16 kohaselt võivad kaebetähtaja ennistamise aluseks olla nii objektiivset kui subjektiivset laadi asjaolud, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist. Käesoleva kohtumääruse eeltoodud punktidest nähtub, et ei esine mõjuvat põhjust kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja oli hiljemalt 2014. aastal juba teadlik, et tema üldapteegi tegevusloa taotluse menetlus on lõppenud. Kuna puudub mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks, siis puudub vajadus kaaluda vastanduvaid õigushüvesid Riigikohtu halduskolleegiumi 21.06.2013 määruse nr 3-3-1-30-13 p-st 12 lähtudes ning kaebaja taotlus tähtaja ennistamiseks jääb rahuldamata. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebetähtaja rikkumise on tinginud kaebaja enda tegevusetus ning et kaebetähtaja ennistamine võib kahjustada õiguskindlust ning konkurentsi, andes kaebajale ebaõiglase eelise.
11.HKMS § 152 lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt HKMS § 124 lg-le 2. HKMS § 124 lg 2 sätestab, et kohus lõpetab määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele.
12.Eeltoodust tulenevalt ning lähtudes HKMS § 152 lg 1 p-st 2 ja HKMS § 124 lg-st 2 lõpetab kohus määrusega käesoleva asja menetluse osas, milles osaühing Meness palub Ravimiametit kohustada jätkama üldapteegi tegevusloa haldusmenetlust. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS §
43 lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud. II
13.Ravimiamet 16.05.2016 otsusega nr JUR-5/1464-2 jättis osaühingu Meness 09.05.2016 vaide läbi vaatamata. Tegemist ei ole haldusaktiga HMS § 51 lg 1 tähenduses, vaid Riigikohtu halduskolleegiumi 11.03.2004 otsuse nr 3-3-1-8-04 p 13 kohaselt menetlust lõpetav toiminguga. Seega ei ole kaebajal võimalik nõuda vaide läbi vaatamata jätmise tühistamist HKMS § 37 lg 2 p 1 alusel.
14.HKMS § 37 lg 2 p 6 kohaselt oleks võimalik kaebusega nõuda toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist (tuvastamiskaebus), kuid siinkohal tuleb arvestada järgnevat. HKMS § 45 lg 4 kohaselt võib vaideotsuse peale ilma vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja õigusi, sõltumata vaide esemest. Sama kehtib muu kohtueelse menetluse käigus tehtud otsuse vaidlustamisel. Samuti peab tuvastamiskaebus HKMS § 38 lg 4 kohaselt olema vajalik kaebaja õiguste kaitseks. HKMS § 45 lg 2 kohaselt tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Võimalus esitada hüvitamiskaebus ei välista õigust esitada tuvastamiskaebus sellise haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, millega võidi kahju tekitada. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Käesoleval juhul ei saa tuvastamiskaebuse esitamine aidata kaasa kaebaja õiguste kaitsmisele ning täidetud ei ole kohtueelset menetlust lõpetava lahendi vaidlustamise kriteeriumid. Kaebaja eesmärgiks on 11.06.2010 üldapteegi tegevusloa taotluse menetluse jätkamine ning üldapteegi tegevusloa saamine, kuid eeltoodust nähtuvalt, ei ole see eesmärk saavutatav. Seega ei ole ka eeltoodud osas kaebuse menetlemine otstarbekas.
15.HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 p 1 sätestab, et kaebuse võib tagastada määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud.
16.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus läbi vaatamata osaühingu Meness kaebuse HKMS § 151 lg 2 p 1 ja HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel osas, milles kaebaja palub tühistada Ravimiameti 16.05.2016 otsuse nr JUR-5/1464-2. Vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse läbi vaatamata jätmine õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse läbi vaatamata jätmisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. III
17.HKMS § 108 lg 4 kohaselt kannab kaebaja menetluskulud kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral, kui samas paragrahvis ei sätestata teisiti. Kuna vastustaja ei ole kaebajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, siis jäävad poole menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.