Majandushaldusõigus › Muu majandushaldusõigus

3-20-1055

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 7. veebruaril 2022. a-l (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

2(26)

3-20-1055

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

nr

17221000025

3-20-1055 õiguskaitsevahendid haldusmenetluses ammendunud. Kahju hüvitamise nõude eeldused ei ole täidetud, sest haldusmenetlus ei ole lõppenud ning Euroopa Liidu struktuurifondide vahendid ei ole ammendunud. Edaspidiste otsuste tegemisel haldusmenetluses, mis on seotud toetuse summade väljamaksetega ja toetuse abikõlblikkuse (eeldus)nõuete täitmisega, on taotlejal vaidlustamise õigus ja õigus pöörduda halduskohtusse. Toetuse määramise otsus ei taga toetuse saajale automaatset õigust toetuse väljamaksmiseks. Kui maksetaotluses on puudusi või kulude abikõlblikkuse üle otsustamiseks on vaja lisateavet, võib rakendusüksus pikendada maksetaotluse menetlemise tähtaega puuduste kõrvaldamise või dokumentide või teabe esitamise aja võrra. Maakohus ei ole süüdistusega seotud asjaoludes seni otsuseid teinud, mistõttu ei ole toetuse abikõlblikkuse (eeldus)nõuete täitmine ja kulu abikõlblikkus üheselt selge. Riigikohus on 22.03.2020 otsuse nr 3-16-1634 p-s 22 märkinud, et toetuse abikõlblikkuse nõuete täitmise eesmärgiks on Euroopa Liidu finantshuvide kaitse ning kaebajal puudub õigus nõuda hüvitist toetuse abikõlblikkuse nõuete täitmata jätmisel või eiramisel.

3-20-1055 abikõlblikuks lugemise, toetuse maksmise ning finantskorrektsioonide tegemise tingimused ja kord“ (määrus nr 143) § 12 lg 1). RTK 22.06.2020 otsus on õigusvastane. Haldusaktis ei ole välja toodud konkreetset tegu, mille alusel toetuse väljamaksmisest keelduti, vaid tuginetud on üksnes süüdistusakti esitamise faktile. AS Lõuna-Eesti Hooldekeskus ei ole viinud läbi tegevusi, mille tulemusena on kahtluse alla seatud projekti omafinantseeringu täitmise kohustus. Selle on tuvastanud Tallinna Ringkonnakohus 21.02.2020 otsuses nr 3-18-1230. Seega ei ole õige 22.06.2020 otsuse p-s 3.2 esitatud väide, et asjaolud ei ole veel selgunud. Vastustaja peab lähtuma haldusasjas nr 3-181230 tehtud otsuses tuvastatud asjaoludest. Kriminaalmenetluse alustamise faktist ei piisa STS2014_2020 § 30 lg 1 p 3 kohaldamiseks. STS2014_2020 § 30 lg 1 p 3 ei anna alust peatada väljamakseid määramata ajaks. Kui maksetaotluse kulu abikõlblikkus ei ole selge, tuleb see küsimus lahendada ja toetus välja maksta või teha finantskorrektsiooni otsus (STS2014_2020 § 45 lg 1 p 1). Vastustajal on asjaolude selgitamiseks pädevus olemas ning ta ei saa jääda ootama kriminaalmenetluse tulemust. Vastustaja ei ole enam kui 3 aasta jooksul selgitanud välja, kas kulud olid abikõlblikud või mitte (määruse nr 143 § 12 lg 2 ). Lisaks on kaebajale 10.05.2018 õigusvastase otsusega põhjustatud kahju 6 446 666,65 eurot (otsene varaline kahju 360 171,25 eurot ja saamata jäänud tulu 6 086 495,4 eurot). Kui projekt katkes, olid valmis kolme hooldekodu hoone ehitamise ettevalmistustööd (platsitööd ja hoonete projektid). Projekti elluviimiseks võttis kaebaja tööle spetsialiste ja kandis kulusid õigusnõustamisele ning administreerimisele. Samuti võttis kaebaja 15 aastaks laenu 3 488 722 eurot AS-lt Swedbank. Seega koosneb otsene varaline kahju kolme liiki kuludest: kaebaja omaosalus 285 765,19 eurot (26% kogukuludest); hoonestusõiguse seadmisega seotud kulud 3530 eurot ning laenuintressid 70 876,06 eurot (perioodil 11.10.2017–01.06.2020). Krundid, kuhu kaebaja pidi ehitama 8 hoonet, kuuluvad kohalikele omavalitsustele ning kruntidele oli vaja seada kaebaja kasuks hoonestusõigused. Laenulepingu sõlmimine oli hädavajalik, sest ilma selleta ei oleks kaebajal olnud rahalisi vahendeid, et tasuda omaosalus ja kanda osa kuludest, mis ei ole abikõlblikud. Laenulepingut ei saanud 2018. a-l kohe lõpetada. Projekti katkemiseks ajaks oli AS Swedbank välja maksnud 344 126,55 eurot. Võetud laen tuleb enne laenulepingu lõpetamist tagasi maksta, lisaks tasuda intressid ja tasu kasutamata laenulimiidi eest. Igakuine tagasimakse suurus on 2639,07 eurot. Laenu jääk kaebuse esitamise seisuga oli 315 897,29 eurot. 31.12.2020 seisuga oli kaebaja tasunud täiendavalt 6466,19 eurot intresse. Saamata jäänud tulu koosneb kahest osast. Kaebaja oleks projekti elluviimisel saanud 2018. a lõpuks asuda uutes hooldekoduhoonetes teostama oma põhitegevust (hooldekodude majandamine) ja teenida selle pealt tulu (240 voodikohta). Samuti jäi kaebajal projekti katkemise tõttu saamata toetus (vt Riigikohtu 23.03.2020 otsus nr 3-16-1634). Kaebaja teenib korralise majandustegevusega tulu 3,58% käibest, keskmine kohatasu on 883 eurot kuus. Kaebaja teeniks seega iga rajatud voodikoha eest tulu keskmiselt 31,61 eurot kuus. Saamata jäänud tulu perioodiks on 5 aastat (60 kuud), kokku 455 204,16 eurot. Saamata jäänud toetussumma suurus on 5 631 291,24 eurot. Kuigi kaebaja oleks pidanud toetuse saamiseks kandma ka kulutusi (omaosalus 2 264 772 eurot), ei tule seda hüvitisest maha arvata, sest omaosaluse kandmine oleks suurendanud kaebaja ülejäänud vara väärtust. Hooldekodude opereerimine on kaebaja ainus tegevusala. Hooldekodukoha maksumus on määratud õigusaktidega ning seotud sellega, kui palju toetab riik hooldekodu kohatasu maksmist riigieelarvest ning kui suur on omaosalus (vt 2016. a riigieelarve seaduse § 2 lg 8 p 2, sotsiaalhoolekande seaduse § 72 p-d 1–3 ja § 79 lg 6 ning sotsiaalkaitseministri 21.12.2015 määruse nr 65 „Erihoolekandeteenuste maksimaalne maksumus, kulude koostisosad ning riigieelarvest makstava tasu maksmise tingimused ja kord“ § 2 lg 5). Arvutused on tehtud 2020. 5(26)

3-20-1055 a kohatasu alusel. Juhul, kui kaebaja käive oleks aastatel 2019–2023 suurenenud 13 124 160 euro võrra, oleks kaebaja teeninud kasumit täiendavalt 467 220,09 eurot. Hetkel kuulub kaebajale 6 hooldekodu, kus kaebaja pakub ööpäevaringset üldhooldusteenust ja riiklikku erihooldusteenust kokku ca 700 kliendile. Seega ei olnud 240 täiendava voodikoha rajamine kaebaja jaoks riskantne äriprojekt, mille õnnestumine ei olnud kindel. Hooldekodu kohtade järgi on Eestis stabiilne nõudlus ja kaebajal valdkonnas pikaajaline kogemus. Puuduvad põhjused, miks ei oleks kaebaja võinud saada rajatavatest hooldekodukohtadest senises mahus kasumit. Kriminaalmenetluse alustamise ajaks oli kaebaja täitnud kõik kohustused graafikujärgselt. Kaebaja tegi 2017. a lõpus ja 2018. a alguses Rahandusministeeriumile korduvalt ettepanekuid, kuidas oleks võimalik projektiga jätkata ja kahju vähendada. Rahandusministeerium ei uurinud enne 10.05.2018 otsuse tegemist kaebaja selgitusi ega tõendeid, vaid tugines üksnes kriminaalmenetluses esitatud kahtlustusele. Otsest varalist kahju ja saamata jäänud tulu ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada riigivastutuse seaduse (RVastS) §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil. 10.05.2018 otsuse tühistamisega ei ole kogu kaebajale tekkinud kahju hüvitatud. RVastS §-s 13 sätestatud aluseid hüvitise vähendamiseks ei esine. Kahju tekkimine ei olnud riigile ettenägematu. Kaebaja selgitas nii haldusasjas nr 3-18-160 kui ka haldusasjas nr 3-18-1230, et riigi tegevus põhjustab talle kahju. Kaebaja on vaidlustanud kõik vastustaja väljastatud haldusaktid. Rahandusministeerium on 10.05.2018 otsuse tegemisel ja kahju põhjustamisel olnud raskelt hooletu (vt ka Tallinna Halduskohtu 20.09.2019 otsus nr 3-18-1230, p 9). Kahjuhüvitise väljamõistmine ei eelda, et kohus tuvastaks, kas kulud on projekti mõttes abikõlblikud. Projekt „Võisiku Kodu reorganiseerimine (Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS)“ lõppes aastatel 2017–2018. Projekti toetamise tingimuseks oli, et hooned peavad valmima hiljemalt 31.12.2018 (määruse nr 143 § 2 lg 1 ja § 2 lg 3 p 1). Need kulud, mida ei ole kantud hiljemalt 31.12.2018, ei ole projekti alusel hüvitatavad (abikõlblikud). Alates 2017. a novembrist ei ole kaebajale tehtud ühtegi väljamakset, sh nende tööde eest, mis olid teostatud ja maksetaotlused esitatud. Samuti ei oleks võimalik projekti jätkata tingimustel, mis lepiti kokku 2017. a-l. Kahju hüvitamise nõude rahuldamine ei eelda, et kaebaja oleks pidanud projekti enda vahenditega ellu viima. AS Hoolekandeteenused saatis 29.12.2017 kaebajale kirja, milles hoiatas lepingu ülesütlemise eest, kui kaebaja ei suuda lubatud tähtajaks (31.12.2018) lepinguga võetud kohustusi täita. 24.01.2019 saatis AS Hooldekandeteenused viimase kinnituse, et projekt ja koostööleping on lõppenud.

3-20-1055 projekti maksetaotluste menetlemise jätkamist, mitte hüvitada kahju. Seega ei ole kaebaja esmaseid õiguskaitsevahendeid ammendanud. Halduskohus ei saa vastustaja asemel hinnata kulude abikõlblikkust ning teha kulude või kahju hüvitamise otsust. RTK on õiguspäraselt peatanud kaebaja esitatud projekti maksetaotluste menetlemise, kuid ei ole teinud projekti toetamise lõpetamise otsust. Kaebaja ei ole 167 130,18 euro suurusele summale vastavaid maksetaotlusi esitanud, teostanud projektikohaseid tegevusi ega kandnud abikõlblikke kulusid. Kaebaja ei ole selgitanud, milles seisneb otsuse kaalutlusviga. Halduskohtul tuleb kontrollida asjaolusid kogumis, mitte üksikuid haldusakti põhjendusi. Otsus tugineb Lõuna Ringkonnaprokuratuuri poolt kaebaja ja tema juhatuse liikmete suhtes kriminaalasjas nr 17221000025 koostatud süüdistusaktis kajastatud asjaoludele, mis seonduvad projektis abikõlbuliku omafinantseeringuna käsitatava kulu näitamisega fiktiivsetel alustel. Seetõttu esineb põhjendatud kahtlus toetuse abikõlblikkuse nõuete täitmises ja puudub selgus kaebaja esitatud, kuid välja maksmata maksetaotlustes näidatud kulude abikõlblikkuses. Kaebaja viited Tallinna Ringkonnakohtu 21.02.2020 otsusele nr 3-18-1230 on asjakohatud. STS2014_2020 § 30 lg 1 eesmärk on tagada ainult abikõlbulike kulude hüvitamine ja ära hoida rikkumisi struktuuritoetuste valdkonnas. Otsus on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning õiguspärane. Kaebajal puudub 6 446 666,65 euro osas nõudeõigus. Rahandusministeeriumi 10.05.2018 otsuse nr 9.2-4.3/14-20/11/102 tühistamisega ei lõppenud kaebaja taotluse nr 20142020.2.05.17-0010 menetlemine. Kaebaja esitas pärast kohtuotsuse tegemist 29.03.2020 Rahandusministeeriumile maksetaotluse 39 204,56 euro osas toetuse väljamaksmiseks. Projekt oli kaebuse esitamise ajaks peatunud. Seega ei ole hüvitisena taotletav summa käsitatav projekti jätkamiseks tehtud kulutusena. Projekti abikõlbulike kulude tekkimine on peatunud, kuigi kaebajal puudusid takistused pärast Rahandusministeeriumi 10.05.2018 otsust ning RTK 22.06.2020 otsust projekti jätkamiseks ja maksetaotluste esitamiseks. Kahju hüvitamise nõude täies mahus rahuldamine viiks selleni, et kaebaja saaks ligilähedaselt sama summa, mis oli ette nähtud projekti toetamiseks ilma kohustuseta kasutada hüvitist sihtotstarbeliselt. Kaebaja ei ole tõendanud, et 10.05.2018 otsusega kaasnes talle varaline kahju ja seda kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada esmaste õiguskaitsevahenditega. Kaebaja saavutas viidatud otsuse tühistamisega projektitoetuste väljamaksete menetluse jätkumise ning vältis sellega kahju tekkimist. Kaebaja jätkas projekti maksetaotluste esitamist kuni 29.06.2020. Seega puudus 10.05.2018 otsusel kaebajale pöördumatu negatiivne mõju. RTK 10.05.2018 otsuse õigusvastasus ei too automaatselt kaasa 22.06.2020 otsuse õigusvastasust. Kaebaja ei selgitanud, miks on välistatud projekti maksetaotluste menetluse jätkumine ja väidetava kahju vältimine või oluline vähendamine. Kaebusest ei selgu, millises ulatuses on kaebaja jätkanud pärast RTK 10.05.2018 otsuse tegemist projekti realiseerimist. Puudub põhjuslik seos vaidlustatud otsuste ning kaebajale väidetavalt tekkinud varalise kahju vahel. Kaebus ei sisalda kahju terviklikku kalkulatsiooni. Kaebaja esitas tõendina kahe kohaliku omavalitsuse arved ja nende tasumist kinnitavad maksekorraldused, kuid ei esitanud tõendeid ega selgitusi, kuidas seonduvad kulud projektiga ja miks kandis kaebaja kulude osas kahju. Ka muus osas ei ole kaebaja tõendanud kulude seost projektiga. Jääb ebaselgeks, miks kaebaja ei lõpetanud laenulepingut Swedbank AS-ga 2018. a-l, kui projekt seiskus. Kuna kõik vaatlusalused kulud kuuluvad kaebaja omaosaluse hulka, kuuluvad need kriminaalasja nr 17221000025 uurimisesemesse. Kulutused tervikuna ei ole kontrollitavad ilma kriminaalasja lõpplahendita. Saamata jäänud tulu kohta ei ole kaebaja esitanud ühtegi tõendit. Kaebusest ei selgu, kuidas tekkis kaebajal kahju olukorras, kus ta projektijärgseid hooneid ei rajanud ega omapoolseid 7(26)

3-20-1055 kulutusi ei teinud. Projektitoetus 5 631 291,24 eurot ei ole käsitatav saamata jäänud tuluna. Rahandusministeeriumi 12.05.2017 otsusega nr 38 ei määratud kindlaks kaebajale antava rahalise toetuse konkreetset suurust, vaid projekti abikõlbulike kulude ja toetuse maksimummäärad ning kaebaja omafinantseeringu ja toetuse suhtarv. Konkreetsete summade väljamaksed toimusid vastavalt määrusele nr 143. Tulenevalt kriminaalasjas nr 17221000025 esitatud süüdistusaktist eksisteerib põhjendatud kahtlus, et kõik või märkimisväärne osa kaebajale tehtud toetuse väljamaksetest on tehtud ebaõigetel alustel. Seega puudub alus nõuda ülejäänud toetussumma väljamaksmist. Kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni. Isegi kui vaidlustatud otsused on põhjuslikus seoses kaebajale väidetavalt tekkinud kahjuga, puudus vastustajal võimalus vältida kahju tekkimist (RVastS § 13 lg 3).

3-20-1055 Abikõlblikkuse tuvastamine on rakendusüksuse ülesanne (STS2014_2020 § 8 lg 2 p 4, § 28 lg 1). STS2014_2020-s puudub täpne regulatsioon menetluse läbiviimiseks olukorras, kus maksetaotluste menetlus on peatatud. Menetluse peatamisel abikõlbulikkuse kahtluse korral on rakendusüksuse ülesandeks kahtlust kontrollida ning menetluse peatamise otsus ei saa jääda kehtima määramatuks ajaks (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 43). Analoogia korras on võimalik lähtuda STS2014_2020 teistest asjakohastest sätetest (§ 30 lg-d 2, 4 ja 5, § 28 lg 1, § 24 p 6, § 21 lg 2, § 55), määrusest nr 42 (§-d 26 ja 31) ja HMS-st (HMS §-d 6, 38, 40 ja 34; vt lisaks määruse nr 143 § 12 lg 2; vrdl ka maksukorralduse seaduse § 99 lg 1 p 5 ja Riigikohtu otsus nr 3-3-1-12-12). Paralleelmenetlused ja topeltnõuete tekkimine on ebasoovitavad (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-62-14, p 16.2; 3-3-1-6-16, p 16), kuid see ei vabasta haldusorganit menetluse läbiviimise ja haldusakti motiveerimise kohustusest. RTK-l oli võimalik paralleelmenetlust vältida nii, et toetus makstakse välja ning kaebajale ebasoodsa kohtulahendi korral nõutakse see tagasi (STS2014_2020 § 8 lg 2 p 6, § 541). Euroopa Liidu vahendite kaitse on võimalik finantskorrektsiooni otsuse abil. Abikõlblikkuse periood ja esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus Määruse nr 42 § 5 kohaselt on meetme tegevuse abikõlblikkuse periood 01.01.2014 kuni 31.08.2023 (vt ka STS2014_2020 § 2 p 6). Projekti abikõlblikkuse periood peab jääma meetme tegevuse abikõlblikkuse perioodi. Projekt on abikõlblik, kui see lõpetatakse abikõlblikkuse perioodi jooksul (vt määruse nr 143 § 2 lg-d 4 ja 5). Määruse nr 42 § 26 lg 1 p-st 4 ei saa tuletada rakendusüksuse õigust ja võimalust projekti laiendamiseks selle esmasest abikõlblikkuse perioodist väljapoole, kuna § 26 esimene lauseosa viitab otseselt otsuses fikseeritud tähtaegadele. Seda ei saa teha ka poolte kokkuleppel. 24.01.2019 saatis AS Hoolekandeteenused viimase kinnituse, et projekt ja koostööleping on lõppenud. Seega ei ole projekti jätkamine varem kokkulepitud tingimustel võimalik. Eelneva tõttu ei saa kaebajale ette heita esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist. Kohustamisnõue tasumata maksetaotluste osas ühes viivisega Kaebajale on tasumata maksetaotlused 167 130,18 eurot, millele lisandub viivis 01.06.2020 seisuga 24 063,69 eurot. Selles osas on kaebaja enne projekti katkemist enda kohustused riigi ees täitnud. Maksetaotlused on vastustajale esitatud, kuid vastustaja ei ole nende osas otsust teinud. Seega on määrav, kas taotlused esitati abikõlblikkuse perioodi kestel (STS2014_2020 § 2 p 6, määruse nr 42 § 5 ja määruse nr 143 § 2 lg-d 4 ja 5). Projekti abikõlblikkuse periood on 01.01.2015–31.12.2018. Välja maksmata projektitoetuse osa, s.o maksetaotluste nr 45757, 46237, 46947, 61916 aluseks olevad arved on esitatud kulude kohta, mille kaebaja kandis ehitustöödele aastatel 2017–2018. Seega on võimalik maksetaotluste rahuldamine kuni 31.12.2023. Eelnevalt on tuvastatud maksetaotluste menetlemise peatamise otsuse õigusvastasus. Rahandusministeeriumi 12.05.2017 otsus nr 038 on kehtiv. Kuna vastustaja on maksetaotluste menetlemise ja väljamaksmisega viivitanud, on alus viivitusintressi nõude esitamiseks (võlaõigusseaduse (VÕS) § 92 ja § 113 lg 1 ning määruse nr 143 § 12 lg 1). Maksetaotlused muutuvad sissenõutavaks 90 päeva pärast esitamist. Kahju hüvitamise nõue (otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu) Rahandusministeeriumi 10.05.2018 ja RTK 22.06.2020 õigusvastaste otsuste tulemusel on tekkinud olukord, kus projekti abikõlblikkuse periood on läbi ning projektiga ei ole võimalik jätkata. Kui Rahandusministeerium oleks 10.05.2018 teinud otsuse, et projektiga jätkata ja taastada väljamaksed, oleks kaebaja saanud korraldada ehitustööd selliselt, et saada 2018. a 9(26)

3-20-1055 lõpuks hooldekodu hooned valmis. Alates 10.11.2017 on Rahandusministeerium ja vastustaja keeldunud kaebajale toetuse maksmisest. Ka nendel perioodidel, kui toetuse välja maksmata jätmiseks ei olnud ühtegi kehtivat otsust (nt periood 06.03.2018 kuni 10.05.2018 ja 24.03.2020 kuni 22.06.2020), ei ole vastustaja väljamakseid teinud. Seega on kahju tekitavaks teoks nii vastustaja varasemad tühistatud otsused kui ka tegevusetus maksetaotluste menetlemisel ja väljamaksete teostamisel. Vastustaja tegevus on õigusvastane. 12.05.2017 toetuse määramise otsus lõi kaebajale subjektiivse õiguse maksetaotluste esitamiseks, mille tulemusel oleks kaebajal olnud võimalik toetust otsuses toodud tingimuste täitmisel saada ning planeeritav projekt ellu viia. Tulenevalt vastustaja õigusvastasest tegevusest puudus kaebajal võimalus õiguse realiseerimiseks. Seega on rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi. Vastustaja tegevuse ja tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Kui vastustaja ei oleks teinud õigusvastaseid otsuseid ja oleks maksetaotluste menetlemisega kohaselt jätkanud, oleks kaebajal olnud võimalik projekt realiseerida selle abikõlblikkuse perioodil, s.o hiljemalt 31.12.2018. Kaebaja nõue otsese varalise kahju 366 637,44 eurot väljamõistmiseks tuleb rahuldada. Kaebaja tehtud kulutused on otseses seoses projekti elluviimisega. Samuti tuleb rahuldada nõue saamata jäänud tulu väljamõistmiseks 467 220,09 eurot. Rahandusministeeriumi ja RTK tegevus vastab raske hooletuse tunnustele. Arvestades kaebaja majandusnäitajaid ja õigusaktidega määratud hooldekodu koha maksumust ning seda, et projekti elluviimisel suurenenuks kaebaja käive aastatel 2019–2023 kokku 13 124 164 eurot, on eeldatavaks saamata jäänud tuluks 467 220,09 eurot. Kaebaja arvestuskäik on loogiline ja jälgitav (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-13-06, p-d 18 ja 16). Nõue kahju hüvitamiseks 5 631 291,24 euro ulatuses seoses välja maksmata jäänud toetusega tuleb rahuldada osaliselt. Otsusega, millega on jäetud toetustaotlus ekslikult rahuldamata, võib olla taotlejale tekitatud kahju (Riigikohtu otsus nr 3-16-1048, p 17; vt ka Euroopa Kohtu otsus liidetud asjades nr C-106/87, p 28 ja p-d 23‒24; asjas nr C-410/13, p-d 69 ja 70; Riigikohtu otsus nr 3-16-1634, p-d 26 ja 27). Erinevalt Riigikohtu otsusest nr 3-16-1634 on praeguses asjas tegemist olukorraga, kus vastustaja oli kaebaja projekti põhimõtteliselt abikõlblikuks tunnistanud ning otsustanud kaebaja toetuse määramise taotluse rahuldada. Puudub alus väita, et toetuse saamise korral ei oleks kaebaja projekti lõpuni viinud. Eelnevast tulenevalt oleks projekti elluviimisel valminud 8 hooldekodu hoonet (240 voodikohta), mille omanikuks oleks saanud kaebaja. Lisaks sellele, et kaebajal oleks tekkinud võimalus tegevust laiendada ja kasumit teenida, suurenenuks projekti elluviimise korral kaebaja vara projekti käigus ehitatavate hoonete jm soetatava vara võrra. Samas ei ole võimalik üheselt kindlaks teha, kas kaebaja vara võinuks suureneda investeeritud kulude ulatuses. Tegu on spetsiifilise kasutusalaga hoonetega, mille väärtus sõltub kasutusotstarbele vastava tegevuse olemasolust. Seega tuleb vähendada väljamõistetava hüvitise suurust, arvates sellest maha kulutused, mida toetuse taotleja oleks pidanud kandma toetuse saamise puhul, aga mida ta toetuse saamata jäämise tõttu ei kandnud. Kulutuste maha arvamine on õiglane, võttes arvesse hoonete spetsiifilist kasutusala. 21.01.2021 seisukohas selgitas kaebaja, et projekti lõpetamiseks oleks veel vaja olnud 7 609 853,03 eurot. Sellest 74% ehk 5 631 291,24 eurot oleks maksnud riik toetusena ja 26% ehk 1 978 561,79 eurot oleks panustanud kaebaja. Omaosalusest on kaebaja tasunud 285 765,19 eurot ning need kulud kuuluvad vastustajalt väljamõistmisele otsese varalise kahjuna. Seega on kahjuhüvitisest maha arvatavad kulutused 1 692 796,6 eurot. Kahjuhüvitise sisuks on kulutused, mis kaebaja tegi projekti elluviimiseks ning kasum, mida kaebaja oleks võinud teenida, samuti saamata jäänud toetus. Kahju ei tekkinud kohustuse täitmisega viivitamise või raha alusetult kinni pidamise tagajärjel. Viivise tasumist

10(26)

3-20-1055 õiguskaitsevahendina ei näe RVastS ette (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 3-16-1572, p 24). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-20-1055 äritegevuse kulude kohta. Kontrollimatu on seisukoht, et eelduslikult rajatud 240 hooldekodu koha rentaablus, arvestades käivitamisfaasi eeldatavalt suuremaid kulusid, oleks olnud sama kui kaebaja üldine rentaablus. Kaebajale ei saanud kahju tekkida olukorras, kus ta hooneid ei rajanud ja projektist tulenevaid kohustusi ei täitnud. Kaebaja ei ole seni rajanud kavandatud hooldekodusid ning äritegevus ei ole toodud mahus ja viisil realiseerunud (RVastS § 13 lg 1 p 5).

3-20-1055 kuuluvasse kinnisvarasse (viidatud Riigikohtu otsuse p 33). Kaasaegsetest hooldekodu hoonetest on Eestis suur puudus. Uute kohtade rajamiseks tuleb ehitada uusi hooneid või renoveerida vanu. Ükski kinnisvarasse tehtav investeering ei suurenda kinnisvara väärtust eelduslikult vähem kui sinna investeeritud raha väärtus. Tegemist on äriotstarbeliste hoonetega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

3-20-1055 AS)“ elluviimise toetamiseks ERF-st. Otsuses määrati projekti abikõlblike kulude maksimaalseks suuruseks 6 444 440 eurot (74%) ning omafinantseeringu suuruseks vähemalt 2 264 772 eurot (26%). Projekti abikõlblikkuse perioodiks oli 01.01.2015–31.12.2018 (kaebuse lisa 1). Toetuse väljamaksmise aluseks on maksetaotluste esitamine ning kulude abikõlblikkus. Rahandusministeeriumi 10.05.2018 otsusega tunnistati kehtetuks 12.05.2017 toetuse taotluse rahuldamise otsus ning nõuti tagasi juba makstud toetus 646 018,58 eurot (kaebuse lisa 2). Ringkonnakohtu 21.02.2020 otsusega nr 3-18-1230 tühistati viidatud Rahandusministeeriumi otsus. Ringkonnakohtu otsus jõustus 24.03.2020. Seega on Rahandusministeeriumi 12.05.2017 toetuse määramise otsus kehtiv.

3-20-1055 22.06.2020 otsuses ei ole määratud konkreetset tähtaega, mille jooksul plaanib RTK kulude abikõlblikkuse välja selgitada (vt ka HMS § 41). Kui tähtaega pole määratud, siis peab haldusorgan tegema toimingu mõistliku aja jooksul. Vastupidine seisukoht tähendaks, et haldusorgani viivitamine kohustuse täitmisel on õiguspärane (Riigikohtu 13.06.1997 määrus nr 3-3-1-18-97, p 1). Määruse nr 143 § 12 lg 1 kohaselt menetletakse tegelike kulude alusel toetuse maksmisel maksetaotlusi 90 päeva (vrdl ka Riigikohtu 04.05.2018 määrus nr 3-16-1205, p 15). Tähtaja pikendamisel tuleb sellest taotlejat teavitada (määrus nr 143 § 12 lg 2).

3-20-1055 asjaolu STS2014_2020 § 30 lg 1 p 3 menetluse peatamise alusena ette ei näe. Seega ei ole vastustajale ette heidetav mitte see, et ta põhjendas enda 22.06.2020 otsust viitega teisele dokumendile – mis on haldusmenetluses põhimõtteliselt lubatav –, vaid see, et RTK ei andnud enda hinnangut kriminaalasjas kogutud tõenditele ja kindlaks tehtud asjaoludele. RTK 22.06.2020 otsuse aluseks oli kahtlus kulude abikõlbulikkuses, mida vastustajal oleks tulnud selleks ajaks olemasolevate ning haldusmenetluses kogutud tõendite (nt ka kriminaalasjas kogutud ja haldusmenetluses kasutatavate tõendite) pinnalt hinnata. Kirjeldatud nõuded kehtivad ka nendele menetlustoimingutele, mis on HKMS § 45 lg-st 3 tulenevalt eraldi vaidlustatavad. Ekslik on RTK seisukoht, et tal puudus kriminaalasjas tuvastatud asjaolude hindamiseks pädevus. Vastupidist kinnitas ringkonnakohus 21.02.2020 otsuses nr 3-18-1230. Vastustajal ei tulnud anda kaebaja ja tema juhatuse liikmete tegevusele kriminaalõiguslikku hinnangut, vaid analüüsida kulude abikõlblikkust (HMS § 6), võttes mh arvesse kaebaja esitatud võimalikke tõendeid. Seejuures ei ole haldusmenetluses keelatud kasutada kriminaalasjas kogutud materjale. STS2014_2020 seda ei välista (Riigikohtu 17.02.2003 otsus nr 3-1-1-12003, p 21; 16.01.2003 määrus nr 3-3-1-2-03, p 10; 06.11.2001 otsus nr 3-3-1-54-01). Kuigi üldjuhul peaks vastustaja hindama kulude abikõlblikkust ise mõistliku aja jooksul, ei ole välistatud ka kriminaalmenetluse tulemuste ootama jäämine ja paralleelsest haldusmenetlusest hoidumine. Sellisel juhul on aga eelduseks kas kriminaalmenetluse lõpptulemuse eeldatav saabumine peatselt pärast maksetaotluste esitamist, finantskorrektsiooni otsuse tegemine pärast kriminaalmenetluse lõppemist või – nagu RTK esindaja ringkonnakohtu istungil õigesti selgitas – maksetaotluste alusel juba välja makstud summa tagasinõudmine kriminaalmenetluse raames (06.12.2021 kohtuistungi helisalvestis 00:38:25 ja 00:40:52). Kuna menetluse peatamise otsuse põhjendamine ei saa tervikuna üle kanduda kohtumenetlusse ning kohus ei saa RTK asemel hinnata kriminaal- ja haldusmenetluses kogutud materjale, on maksetaotluste menetlemise peatamise otsus õigusvastane.

16(26)

3-20-1055 Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud (Riigikohtu 11.12.2013 otsus nr 3-2-1-129-13, p 23). Põhjusliku seose kindlakstegemiseks kasutatakse elimineerimismeetodit, s.o tuleb küsida, kas kahju oleks tekkinud, kui õigusvastast tegu poleks toimunud (vt Riigikohtu 30.03.2016 otsus nr 3-2-1-157-15, p 13). Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole isiku käitumine kahju põhjuseks (nt Riigikohtu 06.06.2018 otsus nr 2-16-14655, p 12.1). Kahju ei pea olema teo vahetu tagajärg ning põhjuslik seos võib väljenduda ka sündmuste jadas, mille kahju tekitaja oma tegevusega loob (Riigikohtu 07.10.2015 otsus nr 3-3-1-11-15, p 12). Eeltoodu ei tähenda siiski, et kannatanule tuleb hüvitada igasugune ja rikkumisega ükskõik kui kauges seoses olev negatiivne tagajärg. Teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine on piiratud VÕS § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3 alusel – seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju ei tule hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Normi kaitse-eesmärgiga hõlmamata õigusi halduse õigusvastane tegevus ei riku (vt Riigikohtu 26.04.2012 otsus nr 3-3-1-17-12, p 8; 06.06.2018 otsus nr 2-16-14655, p 14.1). Tekitatud kahju kindlaks tegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda võrrelda olukorraga, milles kaebaja oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb välja selgitada hüpoteetiline olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Seda olukorda ei ole võimalik tervikuna tõendada, sest reaalsuses seda ei eksisteeri.

3-20-1055 haldusasja nr 3-18-1230 menetlemise kestel õigus keelduda väljamaksete tegemisest, langes ringkonnakohtu otsusega haldusasjas nr 3-18-1230, millega tühistati Rahandusministeeriumi 10.05.2018 otsus, tagantjärele ära maksete tegemata jätmise alus ning vastustaja käitumine väljamaksete tegemisega viivitamisel oli õigusvastane. Kaebaja on kohtumenetluses korduvalt selgitanud, et ilma vastustaja toetuseta ei olnud tal võimalik projekti ellu viia ning ka tema lepingupartner AS Hoolekandeteenused eeldas lepingu jätkamise tingimusena vastustaja garantiid maksete jätkamise osas. Kuna Rahandusministeeriumi 12.05.2017 otsus oli endiselt kehtiv ning kaebajale selle alusel toetus määratud, tekkis tal subjektiivne õigus väljamaksete saamiseks projekti elluviimiseks (vt ka Riigikohtu 02.04.2019 otsus nr 3-16-1048, p 16). Ilma 10.05.2018 õigusvastase otsuseta oleks kaebaja saanud projektiga jätkata ning hooldekodud rajada. Vastustaja ei ole seadnud kahtluse alla kaebaja võimet hooldekodud tähtaegselt valmis ehitada. Eelnevast tulenevalt toimis vastustaja õigusvastaselt. Otsene varaline kahju

3-20-1055 ringkonnakohtu 06.12.2021 istungi helisalvestis 01:28:17). Seega oleksid kaebajal need kulud tekkinud, sõltumata vastustaja õigusvastasest tegevusest projekti katkestamisel. Samuti, kuna kaebaja ei ole esitanud hoonestusõiguse seadmise kulude ega ka hilisema hoonestusõiguse tasu kulude hüvitamiseks maksetaotlusi, on eelduslikult tegemist kuludega, mida kaebaja oleks pidanud ise kandma ka juhul, kui projektiga oleks jätkatud (vt ka ringkonnakohtu 06.12.2021 istungi helisalvestis 01:26:59). Nagu ringkonnakohus eelnevalt selgitas, tuleb varalise kahju hüvitamisel lähtuda hüpoteesist, milline oleks olnud kaebaja faktiline olukord ilma RTK õigusvastase tegevuseta. Ka juhul, kui vastustaja ei oleks õigusvastaselt käitunud ega projekti katkestanud, oleksid hoonestusõiguse seadmise ja selle tasuga seonduvad kulud jäänud kaebaja kanda. Kaebaja ei esitanud nimetatud kulude hüvitamiseks maksetaotlusi, mis viitab sellele, et tegemist oli kuludega, mis tuli katta kaebaja omaosaluse arvelt. Seega ei tekkinud kaebajal nende kulude kandmise kohustus vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu ning selles osas tuleb kaebaja kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata.

3-20-1055 kulutused, mida toetuse taotleja oleks pidanud kandma toetuse saamise puhul, aga mida ta toetuse saamata jäämise tõttu ei kandnud. Sama märkis Riigikohus 23.03.2020 otsuse nr 3-161634 p-s 33. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole too aga eelnev kaasa otsese varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamist. Kirjeldatud Riigikohtu lahendites oli tegemist olukorraga, kus isikule toetust ei määratudki. Praegusel juhul määrati kaebajale toetus ning kaebaja asus ka esmaseid kulutusi tegema ja projekti ellu viima, ent see katkes vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu. Seega on käesolevas haldusasjas vastustaja õigusvastase teo alguspunkt, s.o kahju tekkimise hetk ajaliselt kaugemal kui viidatud Riigikohtu lahendites. Seega oli kaebaja otsese varalise kahju nõude puhul eelkõige määrav põhjusliku seose puudumine. Saamata jäänud tulu ja toetus

3-20-1055

21(26)

3-20-1055 et projekti raames tuleb hüvitada üksnes projektiga seotud abikõlblikud kulud maksimaalselt määratud toetuse ulatuses. Ka võimaliku kahju hüvitamise nõude kontekstis ei ulatu kahju ettenähtavus vastustaja jaoks sellest kaugemale. Seega ei ole saamata jäänud äritulu hüvitamine toetuse määramise aluseks olevate normide kaitse-eesmärgiga hõlmatud ning sellise kahju tekkimine ei saanud olla vastustajale ettenähtav. Eelnevast tulenevalt jääb kahju hüvitamise nõue rahuldamata osas, mis puudutab saamata jäänud äritulu väljamõistmist.

3-20-1055 hooldekodud, mis oleksid jäänud kaebaja omandisse, kuid ringkonnakohtu hinnangul saab säästetud kulud jätta kahjuhüvitisest maha arvamata üksnes juhul, kui tegemist on otseinvesteeringuga kinnisvarasse ning kinnisvara väärtuse suurenemist on kulutuste pinnalt võimalik üheselt hinnata. Praegusel juhul oli kaebaja omaosaluse tasumine vajalik, et projekt ellu viia ning omaosaluse summa tasumine oli selle üheks eelduseks. Seega ei ole tegemist otseinvesteeringuga kaebaja kinnisvarasse, vaid laiema investeeringuga kaebaja edasisse äritegevusse, kokkuvõtvalt eesmärgiga teenida täiendavat tulu. Arvestades säästetud kulude mahaarvamise erandlikkust, samuti ringkonnakohtu varasemaid selgitusi saamata jäänud äritulu hüvitamise kohta, on omaosaluse mahaarvamine praegusel juhul põhjendatud. Küll aga tuleb arvestada sellega, et kuna ringkonnakohus pidas põhjendatuks hüvitada 90% maksimaalselt välja mõistetud toetussummast, s.o 5 068 162,12 eurot, väheneb 10% võrra ka hüvitiselt maha arvestatava omaosaluse summa. Seega tuleb välja mõistetud toetussummast maha arvata 1 523 516,64 eurot. Kokku tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista kahjuhüvitis 3 544 645, 48 eurot.

23(26)

3-20-1055

3-20-1055 seisukohtadest. Kahju hüvitamise nõude esitamist RTK kui haldusorgani vastu ei saa pidada erandlikuks. Seega jäävad vastustaja halduskohtus kantud menetluskulud tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Tühistatud osaliselt Riigikohtu 23.08.2023 otsusega

RESOLUTSIOON

3-20-1055

26(26)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.