Tartu kohtumaja
Kohtuasja number
3-15-2989
Otsuse tegemise kuupäev
30.09.2016
ja koht Kohtunik Kohtuasi
Tartu Mare Priks D.P. kaebus Tartu Vangla 26.08.2015 haldusaktide nr 623/1196-2 ja nr 6-23/1197-2 ning 28.10.2015 vaideotsuse nr 111/706-3 õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja D.P.; Vastustaja: Tartu Vangla
Resolutsioon
Jätta D.P. kaebus haldusasjas 3-15-2989 rahuldamata. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega apellatsioonikaebuse esitamise viimaseks kuupäevaks on 31.10.2016. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil
Asjaolude kirjeldus Asja materjalide kohaselt on D.P. esitanud 28.07.2015 Tartu Vanglale pöördumise, milles taotles lühiajalist kokkusaamist enda pereliikmete A.P. ja T.P. tingimustes, kus puudub inimväärikust alandav ja ahistav klaasist vahesein ning on võimalik füüsiline kontakt. Tartu Vangla on otsustusega 26.08.2015 nr 6-23/1196-2 „Taotluse rahuldamata jätmine“ jätnud taotluse rahuldamata. D.P. on 28.07.2015 esitanud Tartu Vanglale pöördumise, milles taotles augustikuuks pikaajalist kokkusaamist enda ema A.P., venna T.P. ja vanaisa T.P. Tartu Vangla on otsustusega 26.08.2015 nr 6-23/1197-2 „Taotluse rahuldamata jätmine“ jätnud taotluse rahuldamata.
18.09.2015 on D.P. esitanud vanglale vaide nr 1-11/706-1, milles nõuab Tartu Vangla 26.08.2015 haldusaktide 6-23/1196-2 ja 6-23/1197-2 kehtetuks tunnistamist. Tartu Vangla on 28.10.2015 vaideotsusega nr 1-11/706-3 jätnud vaide rahuldamata. 28.11.2015 on D.P. pöördunud Tartu Halduskohtu poole kaebusega. Kaebusega on taotletud eelnimetatud kolme haldusakti õigusvastasuse tuvastamist. 15.01.2016 on kohus teinud kaebajale kaebuse käiguta jätmise määruse, milles kohustati kaebajat tasuma riigilõivu ja kaebajale on selgitatud, millist nõuet on mõistlik kaebajal esitada. 27.01.2016 on D.P. kohtule vastanud, tasutud on riigilõiv 15 eurot ja kaebaja on rõhutanud, et ta ei pea hetkel vajalikuks mittevaralise kahju hüvitamise nõuet esitada ning jääb nõude juurde tuvastada haldusaktide õigusvastasus. Kaebaja arvates on rikutud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 põhjendamiskohustust. 29.01.2016 on kohus kohtumäärusega võtnud menetlusse D.P. kaebuse Tartu Vangla 26.08.2015 haldusaktide nr 6-23/1196-2 ja nr 6-23/1197-2 ning 28.10.2015 vaideotsuse nr 1-11/706-3 õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes. Kaebaja seisukohad, põhjendused ja taotlused D.P. on esitanud kaebuse Tartu Vangla 26.08.2015 haldusaktide nr 6-23/1196-2 ja nr 6-23/11972 ning 28.10.2015 vaideotsuse nr 1-11/706-3 õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes. Kaebaja sõnutsi on vangla rikkunud kehtivat õigust ja tõlgendanud tahtlikult vääralt Euroopa õigust. Õigusvastaselt ja põhjendamata on jäetud kaebaja taotlus rahuldamata kohtuda lühiajaliselt perekonnaliikmetega ilma klaasist vaheseinata ning õigusvastaselt on keeldutud kaebajal kohtuda oma perekonnaliikmetega pikaajaliselt. Kaebaja viitab Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse konventsioonile (EIÕK) ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale. Kaebaja leiab, et piirang peab olema väga põhjendatud ning sellele peab olema õiguslik alus. Kaebaja viitab ka Euroopa vanglareeglistikule, millest tuleneb kohustus tagada perekonnaliikmetega kohtumine. Kaebaja meelest on tema suhtes rikutud EIÕK artiklite 8 ja 14 nõudeid. Vangla on rikkunud ka menetlusnorme. Tartu Vangla seisukohad, põhjendused ja taotlused Tartu Vangla taotleb jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud jätta kaebaja kanda. Tartu Vangla märgib, et D.P. viibis Tartu Vanglas vahistatu staatuses perioodil 02.12.2013 – 24.09.2015. Taotlused esitas kaebaja 28.07.2015 kokkusaamiseks perekonnaliikmetega nii lühiajaliseks kokkusaamiseks kui ka pikaajaliseks kokkusaamiseks. Viienda üksuse inspektor-kontaktisik R. Adari jättis D. P. taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks 26.08.2015 rahuldamata, viidates VangS § 25 lg-le 3. Vastustaja märgib, et tegemist on eksliku viitega, sest D. P. ei viibinud taotluse esitamise ega rahuldamata jätmise ajal vangla vastuvõtuosakonnas. Samas ei oleks korrektne viitamine, mis on VangS § 94 lg-le 5, muutnud Tartu Vangla otsustuse sisu, sest pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest oleks keeldutud ka siis. Samuti on õiguspäraselt keeldutud ka kaebajal perekonnaliikmetega lühiajaline kohtumine ilma klaasist vaheseinata.
Vangla märgib, et ka EIK kohtupraktikale viidates on kaebaja püüdnud juhtida tähelepanu lahenditele, kus isikutele kohaldati piiranguid ilma konkreetse põhjenduseta ning tugineti pelgalt õigusnormile. Käesoleval juhul on Tartu Vangla nii oma 26.08.2015 taotluse rahuldamata jätmise otsuses nr 6-23/1196-2 kui ka otsuses 6-23/1197-2 ja 28.10.2015 vaideotsuses nr 111/706-3 viidanud selgelt seadusesätetele, mis annavad vanglale võimaluse keelduda pikaajalisest kokkusaamisest perekonnaliikmetega ning samuti mitte võimaldada kinnipeetavale lühiajalist kokkusaamist ilma klaasist vaheseinata. Samuti on Tartu Vangla kaebajale selgitanud, et kaebaja ei ole ühelegi vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 31 lg 2 toodud punktidele tuginenud, mis annavad võimaluse lubada kokkusaamine ilma eraldamiseta (vaheseinata). Ka ei ole kaebaja välja toonud muid erakorralisi asjaolusid, mis annaksid vanglale põhjuse teha kaebaja suhtes erinev otsustus. Kaebaja on otsustanud ka kohtukaebuses jääda pelgalt EIK praktikale viitamise juurde, mis ei anna vanglale jätkuvalt alust arvata, et kaebaja õigusi oleks ilma klaasist vaheseinata lühiajalise kokkusaamise mittevõimaldamisel rikutud. Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata ja jätta menetluskulud kaebaja kanda. Kohtu seisukohad, põhjendused ja otsustus 1.Kohus, tutvunud asja materjalidega, asub seisukohale, et kaebus jääb rahuldamata. 2.Käesoleval juhul on D.P. keeldutud Tartu Vangla otsustustega 26.08.2015 nr 6-23/1196-2 lühiajalisest kokkusaamisest pereliikmetega ilma klaasist vaheseinata ja otsustusega 26.08.2015 nr 6-23/1197-2 on keeldutud pikaajalisest kokkusaamisest perekonnaliikmetega. 28.10.2015 vaideotsusega nr 1-11/706-3 on jäetud vaided eelnimetatud haldusaktide kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata. 3.Kaebaja sooviks on kõigi kolme haldusakti õigusvastasuse tuvastamine. Kaebaja peab alandavaks suhelda lähedastega läbi klaasseina ja pikaajaliseks kohtumiseks piirangu seadmise norm ei vasta kvaliteedinõuetele. Kaebaja on selgitanud, et tuvastamiskaebuse esitamise eesmärgiks on preventiivne huvi ja esitada hilisemalt kahju nõue ning võtta vastutavad asjaosalised ja ametnikud vastutusele. I 4.Asja materjalide kohaselt on kaebaja mõlemad taotlused esitanud 26.08.2015, see on ajal mil kaebaja oli vahistatu staatuses ja viibis kinnises eluosakonnas. Kaebaja taotlus pikaajaliseks kokkusaamiseks on jäetud rahuldamata VangS § 25 lg 3 alusel. Vastustaja märgib, et vangla on viidanud valele sättele, kuid see ei muuda vastustaja otsustust. Tartu Vangla on märkinud, et korrektne viitamine VangS § 94 lg 5 sättele ei oleks muutnud otsustuse sisu, sest kaebaja puhul ei ole pikaajalist kokkusaamist talle võimaldatud nagunii. 5.Kohus märgib, et VangS § 94 lg 5 kohaselt ei kohaldata vahistatule (kaebaja oli vahistatu) VangS § 25 sätestatud pikaajalist kokkusaamist, mis räägib pikaajalistest kokkusaamistest kinnipeetavaga. Kohus on seisukohal, et nimetatud säte on üheselt selge ja mõistetav. Kuna kaebaja oli vahistatu staatuses perioodil 02.12.2013-24.09.2015, ei saanud vangla võimaldada kaebajale pikaajalist kokkusaamist perekonnaliikmetega kaebaja poolt esitatud 28.07.2015 taotluse raames. Vahistatule on lubatud üksnes lühiajalised kokkusaamised, mis on lubatud isiklikest huvidest lähtuvalt ning lähtuvalt õiguslikest ja ärilistest huvidest. Kokkusaamine isiklikes huvides on reguleeritud VangS § 24 (lühiajalised kokkusaamised), kus on sätestatud selle kord ja tingimused.
6.Lisaks nähtub asja materjalidest, et antud juhul ei saa lugeda vahistatu staatuses olevat aega väga pikaks ajaks selle kestvuse tõttu. Tartu Vangla on märkinud, et kaebajal piirati 29.11.2013 prokuröri taotluse alusel lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi alates määruse tegemisest kuni kriminaalasjas menetluse lõpuni. Tartu Maakohtu 19.12.2014 kohtumääruse alusel tühistati kriminaalasjas D. P. seatud piirangud. Seega algas kaebajal vahistatu staatus eelnimetatud kuupäevast. 7.Asja materjalide kohaselt ei ole D.P. ei vaide- ega kohtumenetluses välja toonud asjaolu, et pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest keeldumine oleks olnud õigusvastane just nimelt vahistatu staatuses pikaajalise viibimise tõttu. Kuna vahistatule pikaajalist kokkusaamist keelav norm tuleneb kehtivast seadusest, mille täitmine on Tartu Vanglale kohustuslik, siis ei ole vastustaja tegevus olnud õigusvastane. 8.Seega on Tartu Vangla õigesti keeldunud pikaajalisest kokkusaamisest põhjusel, et seadus seda ei võimalda. Mis puudutab taotluse rahuldamata jätmise otsustust, et seal on õigusnormi viide vale, ei anna see alust vangla otsustuse õigusvastaseks tunnistamiseks. HMS § 58 järgides, ei saa nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist või haldusakti õigusvastaseks tunnistamist üksnes põhjusel, et haldusaktis on vale viide, kuna eelnimetatud rikkumine ei võinud mõjutada asja otsustamist. 9.Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 45 sätestab, et pikaajalisi kokkusaamisi võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks kord poole aasta jooksul. Seega ei ole ka kinnipeetaval võimalik nõuda pikaajalise kokkusaamise toimumist sagedamini kui kord poole aasta jooksul. Antud juhul on tegemist vahistatu staatuses oleva isikuga ning tema vahistatu tingimustes olev aeg on 9 päeva üle seitsme kuu (19.12.2014 kuni 28.07.2015). Seega ei ole tegemist nii pika ajaga, et oleks rikutud kaebaja perekonnaelu puutumatust, mistõttu on asjakohatud kaebaja viited Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele, kus on käsitletud tunduvalt pikemaid aegu, mil isik viibis vahistatu staatuses. Seega ei ole olnud kaebaja kinnipidamistingimused märgatavalt erinevad (mis puudutab pikaajalise kokkusaamise võimaldamist) arvestades kinnipeetavatele mõeldud sätteid. 10.Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 04.04.2011. a otsuses nr 3-4-1-9-10 tuvastati, et VangS § 94 lg-st 1 tulenev pikaajaliste kokkusaamiste mittelubamine riivab vahistatu PS §-st 26 tulenevat perekonnaelu puutumatust, kuid põhiõigust ei riku. Riigikohus põhjendas oma seisukohta sellega, et kuni süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni on pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine küll intensiivne sekkumine perekonnaelu puutumatusse, kuid see on kehtestatud kaalukate kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ning jätkuva kuritegude toimepanemise, sh tõendite hävitamise, muutmise ning võltsimise ja tunnistajate mõjutamise vältimise eesmärkide saavutamiseks, mistõttu see on mainitud eesmärkidel sobiv, vajalik ning mõõdukas riive. 11.EIK praktika kohaselt on vahistatute ja kinnipeetavate suhtes toimitud ebavõrdselt lähtudes sellest, et vahistatud ei saa pikaajalisele kokkusaamisele. EIK tuvastas asjas Varnas vs Leedu (avaldus nr 42615/06), et vahistatule pikaajalistest kokkusaamistest abikaasaga keeldumine on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikliga 14 koosmõjus artikliga 8 (diskrimineerimise keeld ning õigus austusele era- ja perekonnaelu vastu) EIK praktika on käsitlenud isikuid, kellel vahistatu staatus oli kestnud liiga kaua ning selle pika perioodi jooksul ei olnud vangla võimaldanud isikule pikaajalist kokkusaamist oma pereliikmetega.
Kuna antud asjas on tegemist siiski suhteliselt lühikese perioodiga, mil kaebaja ei ole saanud pikaajalist kokkusaamist perekonnaliikmetega, leiab kohus, et vangla ei ole käitunud kaebaja suhtes õigusvastaselt taotluse rahuldamata jätmisel. II 12.Teiseks lahendab kohus kaebaja taotluse, milles kaebaja on pöördunud vangla poole lühiajaliseks kokkusaamiseks perekonnaliikmetega tingimustel, kus puudub klaasist vahesein, kaebaja on saanud eitava vastuse. Kohus märgib, et tulenevalt VSkE § 31 lg 1 kohaselt toimub vangla territooriumil kokkusaamine vastavas ruumis või muus selleks ettenähtud kohas vanglateenistuja järelevalve all. VSkE § 31 lg 2 kohaselt kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas eraldatakse kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik klaasist vaheseinaga. Tulenevalt VSkE § 31 lõikest 21 p-d 1-4 on loetletud juhtumid, mil saab kohtuda ilma klassist vaheseinata. 13.Kuigi kaebaja on ette heitnud vastustajale, et kaalutlusõigus on teostamata, nõustub kohus vastustajaga, et antud asjas ei ole olnud vastustajal võimalik kaalutlusõigust teostada, kui isik ei anna vanglale teada asjaoludest, mis võiksid tingida tema suhtes teistsuguse otsuse tegemist kui näeb ette kehtiv õigus. Tartu Vangla nendib, et otsuse vastuvõtmisel oleks vangla võinud täiendavalt küsida, mis põhjusel D. P. lühiajalist kokkusaamist ilma vaheseinata soovib, kuid hoolimata sellest ei ole kaebaja ka kohtukaebuses täpsemalt välja toonud, miks tekkis temal just nüüd vajadus vaheseinata perekonnaliikmetega kohtuda. 14.Mis puudutab kaebaja viidet Euroopa vanglareeglistikule, siis märgib kohus, et see ei ole õiguslikult siduv Eestile rakendamiseks, mistõttu ei pea ka seda analüüsima. Samuti ei lahka kohus kõiki kaebaja poolt nimetatud EIK lahendite sisu, kuna ei pea seda vajalikuks. Kohus on peatunud ka EIK lahenditel ja EIK seisukohtadel eespool. III 15.Kaebaja on pidanud õigusvastaseks ka vaideotsust, kuna on leidnud, et omab subjektiivset õigust ilma klaasist vaheseinata kohtuda oma lähedastega. Kohus nii ei arva, kuna tulenevalt VSkE § 31 lõikest 21 p-d 1-4 on loetletud juhtumid, mil saab kohtuda lähedastega ilma klassist vaheseinata ning kohus ei astu haldusorgani kohale diskretsiooniotsuse tegemiseks, kuna see on vangla enda pädevus. Samas on vangla märkinud, et pole olnudki võimalik kaalutlusõigust rakendada, kuna isik ei ole andnud vanglale teada asjaoludest, mis võiksid tingida tema suhtes teistsuguse otsustuse tegemise. Seega märgib kohus, et vanglal ei olnudki võimalik läbi viia antud otsuse tegemisel kaalutlust ning ka kohtule ei ole kaebaja toonud välja vastavaid põhjendusi, mistõttu on lühiajaliseks kokkusaamiseks perekonnaliikmetega ilma klaasseinata mittelubamise otsustus õiguspärane ning see ei ole inimväärikust alandav ega pereelu riivav. Kohus on aru saanud, et lihtsalt lühiajalist kokkusaamist perekonnaliikmetega läbi klaasseina oleks vangla lubanud. Lähtudes eeltoodust ei ole kaebaja suhtes rikutud ka Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse konventsiooni artikkel 8 ja 14 sätteid, kaebajat ei ole diskrimineeritud ning tema suhtes ei ole rikutud õigust eraelu puutumatusele. 16.Kohus leiab kokkuvõtteks, et nii kaevatavad haldusaktid kui vaideotsus on õiguspärased, vastavad kehtivale õigusele, on antud pädeva haldusorgani poolt, menetlusnormide rikkumist ei ole täheldatud. Antud juhul tulevad kaebajale seatud piirangud seadusest, mida vangla on kohaldanud. Samuti ei ole rikutud haldusakti põhjendamiskohustust. Haldusaktidest nähtuvalt on põhjendused lühikesed, kuid samas on haldusaktides viited olemas nii õiguslikele kui juriidilistele alustele, haldusaktid on arusaadavad, ( välja arvatud haldusaktis 6-23/1197-2 esinev vale viide, mida on kohus eespool kohtuotsuses käsitlenud) ja haldusaktid vastavad HMS § 56 nõuetele.
17.Eeltoodu alusel jätab kohus täies ulatuses kaebuse rahuldamata. Kohus on lähtunud otsuse tegemisel halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 160 lg 1, mille kohaselt koosneb kohtuotsus sissejuhatusest, selgitustest, kirjeldavast ja põhjendavast ning resolutiivosast. 18.Menetluskuludest: Tulenevalt HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, jääb kaebaja poolt kantud riigilõiv tema enda kanda. Tartu Vangla ei ole omapoolselt menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Menetluskulud jäävad poolte kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Mare Priks kohtunik Kohtuotsuse põhjendusi on täiendatud Tartu Ringkonnakohtu 09.11.2017.a otsusega Tartu Ringkonnakohtu 09.11.2017.a otsus Resolutsioon
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.