Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene 30. august 2016, Tartu 3-14-52282
Haldusasi
OÜ Loveko kaebus Põltsamaa Linnavalitsuse 1. septembri 2014. a korralduse nr 40 ning kasutuslubade väljastamise taotluste lahendamisega viivitamisega õigusvastaseks tunnistamiseks ning kasutuslubade väljastamise menetlusega jätkamiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 20. mai 2015. a otsus OÜ Loveko apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja OÜ Loveko Vastustaja Põltsamaa Linnavalitsus
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20. mai 2015. a otsus muutmata.
4.Jätta rahuldamata OÜ Loveko 12. juuli 2016. a taotlus asjas täiendavate tõendite juurdevõtmiseks ning tagastada need OÜ-le Loveko.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 29. september 2016).
OÜ Lovekole kuulub Põltsamaa linnas asuval kinnistul olev hüdroelektrijaam. Hüdroelektrijaama eelmisele omanikule AS-le Eesti Energia oli 16. detsembril 2010 väljastatud vee-erikasutusluba hüdroelektrijaama taastamiseks ja rekonstrueerimiseks. Pärast hüdroelektrijaama omandamist OÜ Loveko poolt vormistas Keskkonnaamet vee erikasutusloa
30.novembril 2012 OÜ Loveko nimele. Põltsamaa Linnavalitsuse 22. aprilli 2013. a korraldusega nr 139 väljastati OÜ-le Loveko projekteerimistingimused hüdroelektrijaama ehitusprojekti koostamiseks ning 25. juuni 2013. a korraldusega nr 224 väljastas Põltsamaa Linnavalitsus OÜ-le Loveko ehitusloa hüdroelektrijaama rekonstureerimiseks ning 8. juuli ja 9. detsembri 2013. a korraldustega nr 241 ja 405 ehitusload Põltsamaa paisu osade (veehaardekanali ja äravoolukanali) rekonstrueerimiseks.
12.augustil 2014 esitas OÜ Loveko Põltsamaa Linnavalitsusele taotluse eelnevalt nimetatud ehituslubade alusel ehitatud ehitistele kasutusloa väljastamiseks.
1.septembri 2014 a. korraldusega nr 240 algatas Põltsamaa Linnavalitsus Põltsamaa linnas Silla tn 1a hüdroenergia tootmise käivitamiseks keskkonnamõjude hindamise.
2.OÜ Loveko esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada Põltsamaa Linnavalitsuse 1. septembri 2014. a korraldus õigusvastaseks. Samuti palus ta tunnistada õigusvastaseks kasutuslubade taotluste lahendamisega viivitamine ning kohustada linnavalitsust kasutuslubade menetlusega jätkamiseks. Kaebuse kohaselt ei ole keskkonnamõjude hindamine vajalik, kuna keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 6 lg 1 p 21 järgi on olulise keskkonnamõjuga tegevus tundlikule suublale hüdroelektrijaama, tammi, paisu või veehoidla püstitamine või selle rekonstrueerimine. Sellest sättest ei tulene, et olulise keskkonnamõjuga tegevus oleks hüdroenergia tootmisega alustamine. Keskkonnamõju hindamine on antud juhul läbi viidud juba vee-erikasutusloa taotluse menetluses. Keskkonnamõju hindamine on vastuolus ka õiguspärase ootuse põhimõttega.
3.Tartu Halduskohtu 20. mai 2015. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Enne AS-le Eesti Energia 16. detsembril 2010 vee erikasutusloa väljastamist, mille kohaselt oli lubatud hüdroelektrijaama taastamis- ja rekonstrueerimistööd ning hüdroenergia tootmine Põltsamaa jõel, oli Keskkonnaameti poolt läbi viidud keskkonnamõjude hindamine hüdroelektrijaama rekonstrueerimiseks (arendaja AS Eesti Energia) ning Põltsamaa jõe paisutamiseks (arendaja Põltsamaa Linnavalitsus).
3.2.Keskkonnamõju hindamine algatati KeHJS § 6 lg 1 p 21 alusel, kuna vee erikasutuse piirkond asub tundlikul suublal. Nimetatud sätte järgi on üheks olulise keskkonnamõjuga tegevuseks tundlikule suublale hüdroelektrijaama püstitamine või selle rekonstrueerimine. KeHJS § 3 järgi tuleb keskkonnamõju hinnata muuhulgas siis, kui taotletakse tegevusluba ja kavandatav tegevus toob eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju. KeHJS § 7 p 1 järgi on tegevusluba ka ehitise kasutusluba. Seega on kasutusluba KeHJS mõistes tegevusluba, mille taotlemise puhul hinnatakse keskkonnamõju, kui kavandatav tegevus toob kaasa olulise keskkonnamõju. Põltsamaa Linnavalitsus on lähtunud keskkonnamõju hindamisel asjaolust, et tegemist on olulise keskkonnamõjuga tegevusega, mille puhul on keskkonnamõju hindamine tegevusloa taotluse menetlemisel kohustuslik. Linnavalitsus on käitunud õiguspäraselt.
3.3.See, et vee erikasutusloa taotluse menetluses on Keskkonnaamet keskkonnamõju hindamise läbi viinud, ei tähenda, et ehitusloa või kasutusloa taotluse puhul ei tohi olulise keskkonnamõjuga tegevuse puhul keskkonnamõju hindamist teostada. KeHJS § 11 lg 7 1 sätestab, et sama tegevusloa taotluse menetluses algatatakse ainult üks keskkonnamõju hindamine. Kuid samaks tegevusloaks antud juhul on kasutusluba.
3.4.Antud juhul on vee erikasutusloa taotluse osas küll keskkonnamõju hindamine juba läbi viidud, kuid kasutusloa taotluse menetluses on otsustaja leidnud, et tal puudub hetkel tegevusloa
andmiseks piisav teave seetõttu, et eelmisest keskkonnamõjude hindamisest on möödunud neli aastat ja olukord on selle aja jooksul muutunud. Vastustaja on esitanud vaidlustatud otsuses ka sellekohased kaalutlused. Kaalutlusotsuse kohtulik kontroll on piiratud.
3.5.Ettevaatusprintsiibist tulenevalt tuleb riske inimestele ja keskkonnale võimalikult suurel määral vähendada. Iga võimaliku keskkonnamõju korral tuleb välja selgitada, milliste abinõude kasutamisega on võimalik riske vähendada ja millised keskkonnatingimused tuleb selleks tegevusloaga ette näha. Käesoleval juhul on vastustaja käitunud kooskõlas ettevaatusprintsiibiga. 3.6 Võimalik on järeldada, et keskkonnamõju hindamise menetlus on algatatud kõigi ehitiste jaoks vajalike kasutuslubade osas.
3.7.Kuna seadus võimaldab keskkonnamõju hindamist läbi viia, ei saanud ehitusloa väljaandmine ja ehitustööde lubamine luua täit kindlust, et kasutusloa taotluse puhul seda ei algatata.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.OÜ Loveko esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu otsus ning kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.KeHJS tugineb Euroopa Liidu direktiivile nr 2011/92. Ehitise kasutusloa esemeks ei ole üldjuhul looduskeskkonda füüsiliselt mõjutava tegevuse lubamine. Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et siseriiklik õigusnorm, mis näeb ette, et projekti keskkonnamõju saab hinnata ainult loamenetluse esimeses etapis, kuid mitte menetluse hilisemas etapis, ei ole direktiiviga nr 2011/92 kooskõlas. Antud juhul on tegemist mitmeetapilise loamenetlusega, kus keskkonnamõju hindamine viidi läbi 16. detsembril 2010 väljastatud vee-erikasutusloa väljastamise menetluses. Keskkonnamõju hindamise järeldustele tuginedes on koostatud ka hüdroelektrijaama rekonstrueerimise ehitusprojekt. Euroopa Kohus on rõhutanud, et kui ehitustöid ega rajatisi füüsiliselt muutvaid sekkumisi loamenetluse tulemusel ei toimu, ei saa seda käsitada kavandatava tegevusena, mille puhul tuleb keskkonnamõju hindamine läbi viia. Pärast seda, kui kõik ehitustööd on lõpetatud, on Euroopa Kohtu seisukoha järgi keskkonnamõju hindamine võimalik vaid erandlikel juhtudel. Selliseid erandlikke asjaolusid ei esine. Kaebaja on viinud tegevuse ellu vastavalt vee-erikasutusloa ja ehitusloa nõuetele.
4.2.Kaebaja poolt esitatud põhjendused keskkonnamõju hindamise menetluse algatamiseks on paljasõnalised ja põhjendamata.
4.3.KeHJS § 11 lg 6 sätestab, et kui kavandatava tegevusega kaasneb eeldatavalt oluline keskkonnamõju, jätab otsustaja kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata, kui keskkonnamõju on juba hinnatud tegevuse aluseks oleva strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilise hindamise, ehitusprojekti koostamise või kavandatavaks tegevuseks vajaliku teise tegevusloa menetlemise käigus, kui otsustajal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet ja otsustaja hinnangul on selle tegevuse keskkonnamõju juba asjakohaselt hinnatud. Seega tuleb keskkonnamõju hindamine algatada vaid siis, kui otsustajal ei ole piisavalt teavet tegevusloa andmiseks.
4.4.Kasutusloa menetluses ei ole võimalik seada uusi tingimusi keskkonna mõjutamiseks. Sellega ei ole võimalik määrata tegevuse mahtu ega tehnilist lahendust. Kasutusluba on akt, mis kinnitab vaid ehitise nõuetelevastavust. Kavandatava tegevuse lubamine ja tegevuse mahud on otsustatud juba vee-erikasutusloa ja sellele järgnenud ehituslubade menetluste käigus.
4.5.Halduskohus ei käsitlenud kaebaja seisukohti vaidlustatud korralduse proportsionaalsuse osas. Keskkonnamõju hindamine ei ole kohane ega vajalik vastustaja seatud eesmärgi – saada kasutusloa väljastamiseks keskkonnamõju osas informatsiooni – suhtes. Kavandatava tegevuse keskkonnamõju on juba piisavalt hinnatud eelnevate tegevuste puhul. Keskkonnamõju hindamine pole ka mõõdukas, kuna koormav tagajärg kaebajale on suurem, kui sellest saadav positiivne mõju.
4.6.Ebaõige on seisukoht, et kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et teiste tegevuslubade osas keskkonnamõju hindamist ei algatata. Vastustaja on ise pidevalt kontrollinud vajalikke projekteerimistingimusi ja ehituslube väljastades kavandatava tegevuse olulise keskkonnamõju võimalikkust ning leidnud, et puudub vajadus keskkonnamõju hindamiseks.
4.7.Vaidlustatud korraldus pole piisavalt motiveeritud. Kaebaja on esitanud taotluse kasutuslubade saamiseks kolmele erinevale ehitisele. Linnavalitsus otsustas ühe otsusega algatada keskkonnamõjude hindamise menetluse ning sellest ei selgu, kas keskkonnamõju hindamine on algatatud kõigi kasutuslubadega seoses või ainult ühe kasutusloaga seoses. Kuna keskkonnamõju tuleb hinnata ühe konkreetse kasutusloa väljastamise menetluses, tuleks põhjendada keskkonnamõju algatamise vajadust iga tegevusloa lõikes eraldi.
4.8.Kui keskkonnamõju hindamise menetluse algatamine on õigusvastane, on õigusvastane ka viivitus kasutuslubade väljastamise menetluses.
5.Põltsamaa Linnavalitsuse vastuses apellatsioonkaebusele palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Ebaõige on väide, justkui ei oleks kasutusloa menetluses keskkonnamõjude hindamist enam võimalik teha. KeHJS näeb selle otseselt ette.
5.2.Kasutusloa andmine on üks osa mitmeetapilisest loamenetlusest, mis on seotud tegevusega, mille puhul on keskkonnamõju hindamine kohustuslik.
5.3.Viide Euroopa Kohtu lahendile nr C-275/09 ei ole asjakohane, kuna seal oli käsitlemisel teistsugune küsimus. Pigem on vastustaja käitumine Euroopa Kohtu praktikaga kooskõlas. Kaebaja viidatud kohtulahendid ning põhimõtted toetavad eelkõige just keskkonnamõju hindamise läbiviimist.
5.4.Eelmisest keskkonnamõjude hindamisest on möödunud ligikaudu viis aastat. Selle aja jooksul on asjaolud oluliselt muutunud. Muutunud on hüdroelektrijaama omanik ja hüdroelektrijaama toimimise lahendus.
5.5.2010. a keskkonnamõju hindamise käigus keskenduti peamiselt kalapääsule parima lahenduse leidmisele ja ei hinnatud piisavalt hüdroenergia tootmise otsest mõju looduskeskkonnale.
5.6.Vaidlustatud korraldus on proportsionaalne ja motiveeritud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Vaidlus taandub küsimusele, kas pärast seda, kui vee erikasutusloa andmise menetluses on keskkonnamõju hindamine juba läbi viidud, on õiguspärane viia läbi keskkonnamõju hindamine ka ehitisele kasutusloa andmise menetluses.
8.Ringkonnakohtu arvates on uue keskkonnamõju hindamise läbiviimine õiguspärane, kuna selleks esines reaalne vajadus. Algne, 2010-dal aastal läbi viidud keskkonnamõju hindamine, algatati kahel eesmärgil – Põltsamaa hüdroelektrijaama rekonstrueerimise ning samal ajal Põltsamaa paisjärve tõkestamise ja paisutamise keskkonnamõju hindamiseks (tl 9-10). Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud, et 2010. a keskkonnamõju hindamise käigus keskenduti peamiselt parima keskkonnaaspektidest lähtuva kalapääsu tehnilise lahenduse leidmisele. Seega ei ole piisavalt hinnatud hüdroenergia tootmise otsest mõju looduskeskkonnale ja kalapääsu toimimisele ning välja töötatud tingimusi, kuidas keerukas hüdrotehniliste rajatiste süsteem koos töötaks ja oleks tagatud nii hüdroelektrijaama töö kui ka keskkonnakaitse ja muinsuskaitse eesmärgid (tl 78). Sellekohased kaalutlused on esitatud ka vaidlustatud keskkonnamõju algatamise korralduses. Seal märgitakse, et planeeritud tegevused, millele 2010. a
keskkonnamõju hindamine keskendus, kavandasid olemasoleva olukorra parandamist, tagamaks Põltsamaa paisu ning veehoidla ohutut kasutamist ning jõe vee-elustiku olukorra paranemist kalatee rajamise abil Põltsamaa paisule. Välja töötatud alternatiividest vee-elustikule soodsaimaks osutus olukord, kus elektrienergia tootmist ei toimu ja Põltsamaa linn viib ellu kogu kavandatava tegevuse ilma elektrienergia tootmiseta. Põltsamaa linn alustas kalapääsu rajamist olukorras, kus hüdroelektrijaama omanik AS Eesti Energia oli loobunud projektis osalemast ja kalapääs rajati eelkõige vee-elustiku heaolust lähtuvalt. 2010. aastal läbiviidud keskkonnamõjude hindamisel ei olnud võimalik ette näha paisule 2013. aastal ja elektrijaama renoveerimise käigus 2014. aastal sinna paigutatavaid täpseid seadmeid (kalatõkkevõre, turbiin jmt), eelkõige nende marke-mudeleid ning hinnata kõikide seadmete koostoimimist ühtse tervikuna, ennekõike kas paigaldatud seadmete töölerakendamisel on tagatud rajatud kalapääsla häireteta toimimine. Ei ole andmeid, kas ja kuidas on kõikide paigaldatud seadmete koostoimel ja elektrijaama käivitamisel võimalik pikaajaliselt hoida kehtivas vee erikasutusloas nõutud ühtlast veetaset paisjärvel, mis on vajalik ülesvoolu asuvate muinsuskaitseliste hoonete vundamentide säilitamiseks ja on eelduseks kalapääsu toimimiseks. Veetaseme kõikumine paisjärves halvendaks eeldatavasti kalapääsla toimimise efektiivsust ja halvendaks eluslooduse rände tingimusi läbi kalapääsla. Eeltoodust tulenevalt ei oma Põltsamaa linna kasutusloa andmiseks piisavalt teavet ning on seisukohal, et keskkonnamõju ei ole muutunud olukorda arvestades asjakohaselt hinnatud. On oht olulise keskkonnahäiringu tekkimiseks, kui hüdroenergia tootmist alustatakse käesoleval kujul. Keskkonnaaspektist oleks vastutustundetu jätta keskkonnamõjude hindamine algatamata. Selline tegevus ei oleks linna hinnangul kooskõlas ettevaatusprintsiibiga ja vältimise printsiibiga (tl 68p-69). Need selgitused on usutavad ja veenvad. 2010. a vee erikasutuslubade keskkonnamõju hindamise aruandest (tl 11-33) nähtub, et seal oli analüüsitud üheskoos mitme kavandatava tegevuse keskkonnamõju (jõe paisutamine, hüdroelektrijaama rekonstrueerimine ja Põltsamaa Suursilla rajamine) võimalikku keskkonnamõju üheskoos (tl 12p). Nõustuda tuleb vastustaja seisukohaga, et eeskätt on seal keskendutud muudele küsimustele ning mitte niivõrd konkreetselt hüdroelektrijaama töötamisega kaasnevale keskkonnamõjule. Eeskätt keskenduti selles kalapääslaga seotud küsimustele. Nagu vastustaja on vaidlustatud korralduses märkinud, ei nähtu sealt kuskilt nt seda, kas hüdroelektrijaama seadmete töölerakendamisel on tagatud rajatud kalapääsla toimimine, kas see tagab nõutava ühtlase veetaseme hoidmise paisjärvel jne. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et hüdroelektrijaamale kasutusloa andmisel on vajalik keskkonnamõju hindamine seetõttu, et olemasolev keskkonnamõju hindamise aruanne ei kajasta piisavalt hüdroelektrijaama töölerakendumisega kaasnevaid keskkonnamõjusid. Keskkonnamõju hindamine on vajalik ka seetõttu, et eelmisest keskkonnamõju hindamisest oli vaidlustatud korralduse andmise hetkeks ca 4 aastat ning kalapääsla oli juba rajatud.
9.Selliseks keskkonnamõju hindamiseks on ka õiguslik alus. KeHJS § 7 p 1 järgi on tegevusluba ka ehitise kasutusluba. KeHJS § 3 p 1 järgi tuleb keskkonnamõju hinnata tegevusloa andmist ning kavandatav tegevus toob kaasa olulise keskkonnamõju. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kavandatav tegevus toimub tundlikul suublal ja on seega olulise keskkonnamõjuga tegevus (KeHJS § 6 lg 1 p 21). Seega on käesoleval juhul õiguslik alus keskkonnamõju hindamise menetluse läbiviimiseks olemas, hoolimata sellest, et sarnases küsimuses oli varem keskkonnamõju hindamine läbi viidud.
10.Kaebaja väited ei anna alust vastupidisele seisukohale asumiseks.
11.Kaebaja on apellatsioonkaebuses viidanud Euroopa Kohtu praktikale, mille järgi siseriiklik õigusnorm, mis näeb ette, et projekti keskkonnamõju saab hinnata ainult loamenetluse esimeses etapis, kuid mitte hilisemas menetlusetapis, ei ole kooskõlas direktiiviga nr 2011/92. See praktika ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuna see praktika on samuti suunatud sellele, et hilisemas menetlusetapis peab samuti keskkonnamõju hindamine võimalik olema. Käesoleval juhul ongi tegemist olukorraga, kus keskkonnamõju soovitakse hinnata hilisemas menetlusetapis ja see on viidatud praktikaga kooskõlas. Ka ei saa kaebaja viidatud Euroopa Kohtu lahenditest teha järeldust, et käesoleval juhul on keskkonnamõju hindamine lubamatu. Asjaolu, et kasutusloa andmisega ei kaasne otseselt enam ehitustöid ega rajatisi füüsiliselt muutvaid sekkumisi, ei väära fakti, et kasutusloa andmine loob eelduse hüdroelektrijaama kasutuselevõtuks. Selle kasutuselevõtuga kaasneb aga otseselt keskkonda mõjutav tegevus ning vastavalt ka riskid (nt eelnevalt nimetatud paisjärve vajaliku veetaseme säilitamisele ning kalapääsla toimimisele). Seega on keskkonnamõju hindamine vajalik ja põhjendatud käesoleval juhul ka kasutusloa väljastamise puhul. Lisaks läheks kaebaja järeldus otseselt vastuollu keskkonnaõiguses tunnustatud ettevaatuspõhimõttega. Olukorras, kus eelmisest keskkonnamõju hindamisest möödunud aeg ja muutunud asjaolud või esialgse keskkonnamõju hindamise pinnapealsus tingivad vajaduse uueks keskkonnamõju hindamiseks, peab see olema võimalik. Vastasel juhul tähendaks kavandatav tegevus olulist riski keskkonnale. Sellisel juhul ei saa keskkonnamõju hindamisest loobumist põhjendada üksnes sellega, et formaalne keskkonnamõju hindamine on kunagi aset leidnud. Kui on oht, et see on vananenud või ebapiisav, peab olema võimalik keskkonnamõju uus hindamine.
12.Asjaolu, et 2010. a keskkonnamõju hindamine on Keskkonnaameti poolt heaks kiidetud ja seda ei ole vaidlustatud, ei oma tähtsust. See ei tähenda seda, et käesolevaks ajaks kujunenud olukorras on see jätkuvalt piisav ja asjakohane võimalike keskkonnariskide hindamiseks. Eelmise keskkonnamõju hindamise aruande kehtivus ei välista uue keskkonnamõju hindamise läbiviimist. Ringkonnakohus märgib ka, et asjaolust, et eelmist keskkonnamõju hindamist ei ole keegi vaidlustanud ja see on Keskkonnaameti poolt heaks kiidetud, ei saa teha automaatselt järeldust, et see on õiguspärane või piisavalt põhjalik. Kuna 2010. a keskkonnamõju hindamine ei ole käesoleva vaidluse esemeks, ei peatu ringkonnakohus sellel küsimusel siinkohal siiski pikemalt. Siiski märgib ringkonnakohus üldistatud tähenduses, et ebapiisav keskkonnamõju hindamine ei ole haldusorganile siduv selliselt, et hiljem oleks uue keskkonnamõju hindamise läbiviimine keelatud põhjendusel, et keskkonnamõju hindamine on juba läbi viidud. Vastasel juhul oleks haldusorgani veal (puuduliku keskkonnamõju hindamise aktsepteerimine) põhjendamatult negatiivne tagajärg keskkonnale. Tehtud vigu peab olema võimalik parandada.
13.Nõustuda ei saa kaebaja etteheitega vaidlustatud korralduste põhjendustele, et keskkonnamõju hindamise eesmärk ei ole hinnata seadmete omavahelist koosmõju. KeHJS § 3 1 järgi on keskkonnamõju hindamise eesmärk anda tegevusloa andjale teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva keskkonnamõju kohta ning kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi valikuks, millega on võimalik vältida või vähendada ebasoodsat mõju keskkonnale ning edendada säästvat arengut. Kasutusloa puhul on kavandatavaks tegevuseks ehitise kasutuselevõtt ning selle tegevuse keskkonnamõju hindamine on eelpool viidatud KeHJS § 3 p 1 ja § 7 p 1 järgi võimalik ning vajalik.
14.Ka kaebaja väitega, et uue keskkonnamõju läbiviimist ei tingi vajadus uurida mõju paisjärve veetaseme säilitamisele, ei saa nõustuda. Kaebaja seisukoha järgi on veetaseme säilimine tagatud
sellega, et vee erikasutusload on väljastatud tingimustel, mis tagavad veetaseme säilimise ja selle kohustuse rikkumisel on tegemist vee-erikasutusloa nõuete rikkumisega. Samas vaatab kaebaja mööda asjaolust, et kui talle väljastatakse kasutusluba ehitisele, mille kasutamine tingib ikkagi veetaseme alanemise, võimaldab see hõlpsasti püstitada juriidilise konstruktsiooni, kus saab näidata, et vee erikasutusluba ja kasutusluba on omavahel vastuolus, ning võimalik et väita koguni seda, et juhinduda tuleks hilisemast kasutusloast. Igal juhul põhineb kaebaja väide eeldusel, et ta käituks kasutusloa saamisel igal juhul viisil, mis tagab veetaseme säilimise. Kuid avalik võim peab kindlasti arvestama ka võimalusega, et isik niiviisi ei käitu. Kui selline olukord tõesti aset leiaks ja hüdroelektrijaama kasutamine alandaks paisjärve veetaset, oleks endise olukorra saavutamine juba märkimisväärselt keeruline, tõenäoliselt oleks vajalik sekkumine avaliku võimu poolt, kaebajal oleks omakorda võimalik selliseid sekkumisi vaidlustada jne. On igati mõistlik, et enne kasutusloa väljastamist hinnataks selle alusel kavandatava tegevuse keskkonnamõju (st kas hüdroelektijaama kasutamisel ei satu paisjärve veetase ohtu) tulevikku suunatult, selle asemel, et riskida ohtlike tagajärgede saabumisega ning nende saabumisel neid hiljem kõrvaldama hakata.
15.Seega on vastustaja esitatud põhjendused keskkonnamõju hindamise algatamiseks täiesti asjakohased. Sellest tulenevalt puudus alus keskkonnamõju hindamise algatamata jätmiseks KeHJS § 11 lg 6, mis võimaldab keskkonnamõju hindamata jätta siis, kui keskkonnamõju on juba keskkonnamõju hindamise või keskkonnamõju strateegilise hindamise käigus asjakohaselt hinnatud ja otsustajal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet. Sellise olukorraga, nagu eelnevast nähtus, käesoleval juhul tegemist ei ole.
16.Keskkonnamõju hindamise algatamist tuleb pidada ka proportsionaalseks. Ehkki see võib olla kaebajale koormav, on sellel siiski legitiimne eesmärk (saada teada kavandatava tegevusega kaasnevaid keskkonnamõjusid) ning see on sobiv, kuna aitab seda eesmärki saavutada. Samuti tuleb pidada seda ka vajalikuks, kuna teist võimalust keskkonnamõjudest teadasaamiseks olukorras, kus esialgne keskkonnamõju hindamine on tehtud kaua aega tagasi, asjaolud on muutunud ning see hindamine oli hüdroelektrijaama aspektist ebapiisav, ei ole. Seda tuleb lugeda ka proportsionaalseks kitsamas mõttes, kuna sellest saadav kasu on ilmselgelt suur – see aitab selgitada, kas ja millised ohud keskkonnale kasutusloa andmisel eksisteerivad.
17.Asjaolu, et projekteerimistingimuste väljastamise ja ehitusloa väljastamise etapis vastustaja keskkonnamõju hindamisest loobus, ei tähenda, et kaebajal oleks tekkinud kaitstav õiguspärane ootus ka kasutusloa väljastamiseks ilma keskkonnamõju hindamata. Selline arutlus tähendaks, et kui haldusorgan korraks ühes etapis keskkonnamõju hindamisest KeHJS § 6 lg 2 alusel (see säte näeb ette, et kui kavandatav tegevus ei kuulu olulise keskkonnamõjuga tegevuse hulka, peab otsustaja andma eelhinnangu selle kohta, kas järgmiste valdkondade tegevusel on oluline keskkonnamõju) loobub, siis ei tohigi ta hiljem üheski menetlusetapis keskkonnamõju enam hinnata. Selline järeldus oleks meelevaldne. Nagu halduskohus osundas, tulenes kasutusloa väljastamise etapis keskkonnamõju hindamise võimalus otseselt KeHJS-st ning kaebaja pidi sellega arvestama. Seega ei ole kaebaja õiguspärase ootuse põhimõtet rikutud.
18.Kaebaja etteheide, et vaidlustatud korraldusest ei selgu, kas keskkonnamõju hindamine algatati ühe või kõigi kolme kaebaja poolt taotletud kasutusloa (Silla tn 1 a hoone, veehaardekanalid ja äravoolukanalid) suhtes, on kunstlik. Nii vastustaja kui halduskohus on selgitanud, et see algatati kõikide kasutuslubade osas, kuna tegemist on omavahel seotud ehitistega. See on järeldatav ka vaidlustatud korraldusest tervikuna. Ehkki tegemist võib olla vormilise ebaselgusega korralduses, ei ole see kindlasti selline puudus, mis tingiks kaebuse rahuldamise.
19.Kuna keskkonnamõju hindamise algatamine on õiguspärane, ei saa sellest tingitud viivitust kasutuslubade väljastamisel pidada õigusvastaseks. Seega on kaebus õigesti ka viivituse õigusvastasuse tuvastamise nõude osas rahuldamata jäetud.
20.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
21.Kaebaja taotlus asjas istungi korraldamiseks jääb rahuldamata. Ringkonnakohus on seisukohal, et HKMS § 131 lg 1 p-st 2 tulenevalt ei ole asjas istungi korraldamine vajalik, sest asjas on esitatud piisavalt tõendeid. On selge, et vajalikud tõendid on asjas kogutud ning istungi korraldamine ei annaks asja lahendamisele juurde kvalitatiivset väärtust. Küll aga pikendaks see asjas otsuseni jõudmise aega, kuna asja lahendamine kirjalikus menetluses on võimalik märgatavalt kiiremini. Seega räägib asja kirjalikus menetluses lahendamise kasuks ka menetlusökonoomia põhimõte.
23.Pärast apellatsioonimenetluses otsuse teatavakstegemise aja määramist esitas kaebaja 12. juulil 2016 taotluse asjas uute tõendite asja materjalide juurde võtmiseks. Uute tõendina sooviti esitada Keskkonnaameti 3. novembri 2015. a korraldust, millega anti kaebajale vee erikasutusluba, millega anti kaebajale õigus elektrienergia tootmiseks Põltsamaa jõel. Samuti palutakse asja materjalide juurde võtta Põltsamaa Linnavalitsuse 28. juuni 2016. a kiri Keskkonnaametile. Esiteks märgib ringkonnakohus, et HKMS § 51 lg 1 järgi tuleb avaldus esitada nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on asja kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Uue tõendina esitatud vee erikasutusluba oli väljastatud juba 3. novembril 2015. Kaebaja ei ole selgitanud, miks ei olnud võimalik selle tõendi esitamine koheselt selle saamisest alates. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus kaebajale on teatavaks saanud uus tõend, millele ta soovib käimasolevas kohtumenetluses tugineda, on mõistlik esitada see tõend kohtule võimalikult vara, et kohus saaks asja läbivaatamisel ning seisukohtade kujundamisel sellega tutvuda. Seda ka olukorras, kus kaebaja on soovinud asjas istungi korraldamist. Ei ole välistatud, et kohus võib istungi korraldamist pidada ebavajalikuks nagu käesolevas asjas ning kujundada asja lahendamiseks vajalikud põhiseisukohad juba selleks ajaks, kui määrab kindlaks kirjalikus menetluses otsuse teatavakstegemise kuupäeva. Kohtu põhiseisukohad võivad olla kujunenud ning vormistatud ka istungi toimumise ajaks. Kui oluline tõend, mis oli olemas juba varem, esitatakse alles istungil või siis kirjalikus menetluses menetlusdokumentide esitamiseks ettenähtud tähtajal, võib see tähendada seda, et kohtu senine töö asja lahendamisel on olnud asjatu ning kokkuvõttes pikendab see asja lahendamiseks kuluvat aega. Seetõttu tuleks kohtumenetluse kestel tekkinud ja asjas tähtsust omavad tõendid ja taotlused esitada kohtule võimalikult koheselt pärast nende tekkimist vastavalt HKMS § 51 lg-le 1 ning mitte viivitada nendega istungini või siis kirjalikus menetluses täiendavate dokumentide esitamiseks antud tähtajani. Praeguses asjas esitatud tõendite vastuvõtmiseks ringkonnakohus vajadust ei näe. Vee erikasutusloaga soovib kaebaja näidata seda, et Põltsamaa jõe veetaseme osas on Keskkonnaamet leidnud, et keskkonnamõju hindamine ei ole täiendavalt enam vajalik. Samas on käesolevas asjas vaidluse all otsustus Põltsamaa Linnavalitsuse otsustus keskkonnamõjude hindamise algatamiseks. Tegemist on erinevate haldusorganitega ning Keskkonnaameti seisukoht ei muuda linnavalitsuse otsustust õigusvastaseks. Põltsamaa Linnavalitsuse 28. juuni 2016. a kiri on seotud aga hoopiski Põltsamaa Linnavalitsuse poolt vee erikasutusloa taotlemisega Põltsamaa jõe jätkuvaks tõkestamiseks. Selles kirjas
väljendatud seisukohad ei ole võrreldavad haldusakti resolutsiooniga ega oma siduvat tähendust. Seetõttu ei saa väita, et sellest kirjast saab järeldada vastustaja vastuolulist käitumist. Lisaks on vastustaja põhjendatult juhtinud tähelepanu sellele, et kaebaja viidatud kohad kirjas ei ole vastustaja seisukohad, vaid väljendavad Keskkonnaameti seisukohti. Seetõttu ei ole esitatud tõendid asja lahendamiseks vajalikud ning need tuleb kaebajale tagastada.
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.