Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Agu Timmi, Maili Lokk 18.08.2016, Tartu 3-15-367 Guntars Kaziksi kaebus Tartu Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes seoses ebainimlike kinnipidamistingimustega Tartu Halduskohtu 22.01.2016. a otsus Guntars Kaziksi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja - Guntars Kaziks Vastustaja - Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Guntars Kaziksile apellatsioonkaebuse lisa nr 1 6-l lehel.
2.Võtta asja materjalide juurde Tartu Vangla 21.03.2016. a vastusele lisatud kaks fotot.
3.Jätta rahuldamata Guntars Kaziksi taotlus nõuda vastustajalt välja foto Tartu Vangla E-hoone kambrist.
4.Jätta Guntars Kaziksi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22.01.2016. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 18.08.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
Guntars Kaziks esitas 18.11.2014 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 73-77p), milles nõudis seosese ebainimlike kinnipidamistingimustega mittevaralise kahju hüvitamist summas 18 407 eurot. Taotluse kohaselt ei ole kambris piisavalt isiklikku ruumi, vangla ei väljasta nõudepesuks vajalikke vahendeid, kambri aknast ei paista lauale loomulikku valgust, kunstlik valgustus paikneb kambri lae keskel, mitte laua kohal, kambris põleb öösel tuli, mis ei lase uinuda, kinnipidamistingimused erinevate eluhoonete vahel on erinevad, vangla ei ole võimaldanud talle kolme aasta jooksul tööd ning sportimistingimused on vanglas ebapiisavad.
2.Tartu Vangla jättis 14.01.2015. a kirjaga (tl 9-14) G. Kaziksi kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
3.G. Kaziks esitas 11.02.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus talle Tartu Vanglalt seoses ebainimlike kinnipidamistingimustega välja mõista mittevaraline kahju summas 18 507 eurot. Kaebuse kohaselt viibis G. Kaziks Tartu Vanglas perioodidel 09.11.2011–07.12.2011 ja 21.12.2011–13.11.2014. Ebainimlikud kinnipidamistingimused seisnesid kaebuse kohaselt selles, et kaebajale ei olnud vanglas tagatud piisavalt isiklikku põrandapinda. Kui arvestada kambri pinnast maha tualettruumi ja mööbli alla jääv pind, siis oli kambris ühe kinnipeetava kohta vaba põrandapinda üksnes 2,5 m2, mis on vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga. Vangla ei väljastanud kaebajale ka toidunõude pesemiseks vajalikke vahendeid, mille tulemusena jäid nõud rasvaseks ja ebahügieeniliseks. Samuti ei paista kambri aknast lauale piisavalt loomulikku valgust ja laua asukoht on selline, et kaebaja varjab laua taga istudes ära lauale langeva valguse. Ka kambri kunstlik valgustus ei taga lambi asukoha tõttu laua taga ja alumisel voodikohal olles lugemiseks piisavat valgust. Kambri öötuli häirib und ning on tervist kahjustav. Kinnipidamistingimused vangla S-hoones ja Ehoones on erinevad, mis rikub võrdse kohtlemise printsiipi. Vangla ülerahvastatuse tõttu ei ole vangla kaebajale kolme aasta jooksul võimaldanud tööd. Samuti on seetõttu kaebaja sportimistingimused ebapiisavad.
4.Tartu Halduskohus jättis 22.01.2016. a otsusega kaebuse rahuldamata ja poolte menetluskulude nende endi kanda. Halduskohus leidis, et ükski kaebuses esitatud väide ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Isikliku ruumi ebapiisavuse osas märkis halduskohus, et juhindub selles osas Riigikohtu lahendist asjas nr 3-3-1-42-15 ning arvestades seda, et kaebaja kandis karistust 10 m2 suurustes kambrites, siis isegi juhul, kui seal peeti kinni kahte kinnipeetavat, olid rahvusvaheliselt aktsepteeritud inimlikud tingimused kambripinna aspektist igati tagatud. Nõudepesuks vajalike vahendite väljastamata jätmise osas leidis halduskohus, et ühestki õigusaktist ei tulene kaebajale subjektiivset õigust lisaks soojale veele teiste nõudepesuks võimalike vahendite riigi arvel väljastamiseks. Isiku enda poolt toidunõude pesemise kohustus ei ole meie kultuuriruumis diskrimineeriv. Kaebaja väite, et kambri aknast ei paista loomulikku päevavalgust lauale ja kunstlik valgustus asub kambri lae keskel, mitte laua kohal, lükkas halduskohus ümber põhjendusega, et vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 regulatsioonist tulenevalt ei pea kambris olev aken ja kunstlik valgustus eraldi tagama ruumi piisavat valgustust, vaid see peab olema tagatud päikesevalguse ja kunstliku valguse koostoimes. Halduskohus nõustus vastustajaga, et valgusti asukohast on olulisem akna ja valgusti asukoha suhtes õige istekoha valik, et tagada maksimaalset valguse langemist kambri sisustusse kuuluvale lauale. Kambri öise valgustuse osas leidis halduskohus, et kuna öövalgustusena kasutatakse madala võimsusega luminestsents valgusteid ning valgustuse eesmärgiks on vanglas järelevalve tagamine, siis on tegemist eesmärgipärase, vajaliku ning proportsionaalse toiminguga, mis on vajalik vanglas üldise julgeoleku tagamiseks. Kaebaja poolt osundatud erinevusi vangla eluhoonete vahel ei pidanud halduskohus õigusvastaseks ja leidis, et need ei saanud kaasa tuua kaebaja väärikuse alandamist. Halduskohus viitas Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-20-08, milles leiti, et seadusest ei tulene vanglale kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused ning vangla erinevate eluhoonetes ühiskasutuses olevate ruumide suuruses, lisaruumide olemasolus või jalutusruumi suuruses, samuti helistamise korraldamises esinevaid erinevusi ei saa pidada võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvateks, kui mõlemal juhul on kinnipeetavale vangistusseadusest ja muudest õigusaktidest tulenevate õiguste kasutamine tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud. Kaebaja väidet, et vangla ei ole talle kolme aasta jooksul taganud tööd, pidas halduskohus põhjendamatuks, kuna vastustaja on selgitanud, et kaebajat on rakendatud kolm korda majandustöödele, mille ajaline kestvus on olnud kokku üheksa kuud. Kuna vanglal ei ole absoluutset kohustust kinnipeetavale tööd anda ja vangla on
võimaluse korral kaebajat tööhõives rakendanud, siis ei anna see väide samuti alust kaebuse rahuldamiseks. Halduskohus leidis, et spordisaali kasutamise võimalus üks kord nädalal kolme korra asemel ei riku samuti kaebaja õigusi sedavõrd intensiivselt, et võiks tekitada kaebajale väärikuse alandamist. Halduskohus märkis, et jätab tähelepanuta need kaebaja väited, milles kaebaja ei ole läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Samuti jättis halduskohus rahuldamata kaebaja taotlused täiendavate tõendite kogumiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu 22.01.2016. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Kaebaja leiab, et halduskohus on rikkunud kohtumenetluse norme ning asja lahendamisel arvestanud üksnes vastustaja väidetega. Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et EIK praktikast ei tulene, et kambripinnast ei pea välja arvama tualettruumi ja mööbli alust pinda. Kaebaja on seisukohal, et tema isiklik ruum Tartu Vangla kambrites oli 2,5 m2, mis on vastuolus EIK praktikaga. Toidunõude pesemise osas märgib kaebaja, et kui talle tuleneb vangla kodukorrast toidunõude korrashoiu kohustus, siis tuleneb sellest vanglale kohustus tagada kõik võimalused toidunõude puhtaks pesemiseks. Üksnes sooja veega ei ole võimalik toidunõusid puhtaks pesta. Kambri valgustatuse osas on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et kambri aknast ei lange piisavalt valgust lauale, mille tõttu on laua taga lugemine ja kirjutamine raskendatud. Halduskohus on jätnud tähelepanuta kaebaja väite, et metallplaadid akna alumise osa ees takistavad ülemääraselt loomuliku valguse ja õhu juurdepääsu kambrisse, mille tagajärjel on kambri olmetingimused ebainimlikud. Kuna kaebajale on isiklikus täitmiskavas töökohustus sätestatud, siis on vastustajal kohustus kaebajale ka tööd pakkuda. Kaebaja on seisukohal, et majandustööd, millel teda on rakendanud, ei saa nimetada tööks ning sellega ei teeni piisavalt. Kaebaja on esitanud kahju hüvitamise taotluses ka väite vangla ülerahvastatuse kohta, kuid vangla ei ole seda väidet käsitlenud. Halduskohtu seisukoht, et vangistusseaduses ei ole sätestatud, millises mahus tuleb kinnipeetavalte kehakultuuriga tegelemise võimalused tagada, näitab kaebaja arvates kohtu ükskõikset suhtumist kinnipeetavate kinnipidamistingimuste parandamisse.
6.Vastustaja vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja märgib, et ta jääb oma varem esitatud seisukohtade juurde ning esitab apellatsioonkaebusele järgmised vastuväited. Kaebaja on ekslikul seisukohal, et kohtupraktika näol on tegemist tõenditega, mistõttu väited tõendite arvestamata jätmise kohta on asjakohatud. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et isikliku ruumi arvestamisel tuleb sellest välja arvata nii tualettruumi kui ka sisustuse alla jääv pindala. Tartu Vanglas on isiklikku ruumi kambris ühe kinnipeetava kohta 4 m2, mis on kooskõlas nii kehtiva õiguse kui ka EIK praktikaga. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et kehtivast õigusest ei tulene vanglale kohustust tagada kinnipeetavale nõude pesuks kasutatavate puhastusvahendite olemasolu. Elukambris on olemas soe vesi ning kaupluse vahendusel on võimalik soetada nõudepesuks kasutatavaid vahendeid. Vastustaja ei vaidle, et laud kambris ei paikne akna all. Õhuakende ette õigusvastase asjade vahetamise takistamiseks paigaldatud metallist plaadid ja võrk ei kata akna klaasipinda, vaid üksnes õhuakna luuki, mis ei ole valmistatud läbipaistvast materjalist. Ebapiisav õhuvahetus ning sellega seonduv ei ole aga olnud kaebaja kahju hüvitamise taotluse aluseks. Töö mittevõimaldamise osas on halduskohus õigesti leidnud, et vanglale ei tulene absoluutset kohustust kinnipeetavale töö tagamiseks. Võimalus tegeleda kehakultuuriga on küll kinnipeetava subjektiivne õigus, kuid tal ei ole õigust nõuda spordisaali kasutamist, tema soovitud spordiinventari muretsemist või võimalust harrastada talle meelepärast spordiala.
7.Kaebaja esitas 12.06.2016 ringkonnakohtule taotluse nõuda vastustajalt välja foto Tartu Vangla E-hoone kambrist, kust oleks näha, kuidas paikneb laud akna suhtes.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus tagastab kaebajale esmalt apellatsioonkaebuse lisa nr 1 (EN raport 14.04.2004), kuna see ei ole käsitatav tõendina ega oma ka asja lahendamise seisukohast sisulist väärtust. Ringkonnakohus võtab asja juurde Tartu Vangla 21.03.2016. a vastusele lisatud kaks fotot Tartu Vangla kambri akna ette kinnitatud metallplaatide ja võrgu paigutusest. Ringkonnakohus jätab rahuldamata G. Kaziksi taotluse nõuda vastustajalt välja foto Tartu Vangla E-hoone kambrist, sest vastustaja ei vaidle iseenesest vastu sellele, et laud kambris ei paikne otse akna all. Kambri õhuakende ette paigaldatud metallist plaatide ja võrgu asendit kirjeldavad aga vangla poolt 21.03.2016. a vastusele lisatud fotod, mille ringkonnakohus asja materjalide juurde võtab.
9.Ringkonnakohus leiab, et ükski kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Samuti ei nähtu ringkonnakohtu hinnangul vaidlustatud otsusest ega ka asja materjalidest, et halduskohus oleks kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt, hinnanud ebaõigesti olemasolevaid tõendeid või rikkunud kohtumenetluse norme. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Kaebaja on apellatsioonimenetluses jätkuvalt seisukohal, et kinnipeetava isikliku ruumi arvestamisel tuleb kambri pinnast välja arvata nii tualettruumi kui ka sisustuse alla jääv pind ning heidab halduskohtule ette tema poolt kaebuses viidatud asjakohase EIK praktika arvestamata jätmist. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtus vaidlusaluse otsuse p-s 10 õigesti viidatud Riigikohtu Halduskolleegiumi 09.12.2015 otsusele haldusasjas 3-3-1-42-15, milles on käsitletud analoogset kinnipeetava ja vangla vahelist vaidlust. Tuginedes viidatud Riigikohtu lahendis toodud analüüsile leidis halduskohus õiguspäraselt, et EIK praktikast ei tulene nõuet, et isikliku ruumi arvestamisel tuleb lisaks tualetipindalale välja arvata ka sisustuse alla jääv pind. EIK on oma lahendites tuvastanud EIÕK art 3 rikkumise üksnes olukordades, kus kambri pindala koos sisustusega oli alla 3 m2 ning viidanud mööblialusele pinnale rõhutamaks EIÕK art 3 rikkumist, mis aga ei tähenda, et isikliku ruumi arvestamisel tuleks kambri pinnast ka mööblialune pind välja arvata. Sellist järeldust ei saa teha ka kaebaja poolt kaebuses viidatud EIK lahenditest. Lisaks eelnevale on võimalik viidata ka Riigikohtu hilisemale, 27.05.2016. a lahendile haldusasjas nr 3-3-1-21-16, milles öeldakse selgelt, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel tuleb nii kambris oleva WC alune kui ka mööblialune pind arvesse võtta, s. o kambri pinna hulka, mitte aga selle hulgast välja arvata (otsuse p 8). Samuti ei ole asja materjalidest nähtuvalt olnud vaidlust selle üle, et Tartu Vanglas on kinnipeetavate paigutamiseks mõeldud kambrite pindala 10 m 2 ning ühte elukambrisse üle kahe kinnipeetava ei ole paigutatud, mis tähendab, et Tartu Vangla kambris on ühe kinnipeetava jaoks põrandapinda 5 m2, mis on EIK poolt kujundatud standardist isegi suurem. Ringkonnakohtu arvates on halduskohus seega õigesti leidnud, et seoses kambri põrandapinna suurusega ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud, kuna EIK peab mitme kinnipeetavaga kambris soovitavaks minimaalse põrandapinna suuruseks 4 m2 isiku kohta (otsus asjas nr 429/12: Tunis vs. Eesti, p 44) ja Tartu Vanglas oli see minimaalne põrandapind
kaebajale selgelt tagatud. Halduskohus on otsuses endapoolseid seisukohti põhistanud vastavalt HKMS § 165 lg 1 p-le 4, viidates ka asjakohasele Riigikohtu praktikale, kus analüüsiti enamikku kaebaja poolt kaebuses viidatud EIK lahendeid ning otsusest selgub, miks halduskohus ei nõustunud kaebaja poolt seoses kambripinna suurusega esitatud väidetega. Halduskohtu arutluskäik on vaidlustatud otsuses igati jälgitav ning eelnevat arvestades puudus halduskohtul asjas vajadus kõiki kaebaja poolt viidatud EIK lahendeid eraldivõetuna otsuses analüüsida.
11.Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses samuti, et kuna ta kinnipeetavana on riigi ülalpeetav, siis on sellest tulenevalt vastustajal ka kohustus tagada talle võimalused kambris toidunõude korralikult puhtaks pesemiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kinnipidamisasutuses viibimine ei tähenda siiski seda, et riik peab sel ajal kandma kõik kinnipeetava kulutused. Nimetatu nähtub ka vangistusseadusest, kus on näiteks märgitud, et kinnipeetav peab ise kandma kirjavahetuse ja helistamise kulud, samuti isiklike riiete kandmisel nende puhtuse ja korrashoiuga seotud kulud. Samuti ei tulene kehtivast õigusest vanglale kohustust tagada riigi kulul kinnipeetavale nõude pesuks kasutatavate puhastusvahendite olemasolu. Nii vastustaja kui ka halduskohtu on põhjendatult viidanud sellele, et vangla elukambrites on olemas soe vesi ning vangla on loonud kinnipeetavatele võimaluse osta vajadusel ja soovi korral kaupluse vahendusel nõudepesuks kasutatavaid vahendeid (švamm, puhastusvahend vms). Seega on kinnipeetaval võimalik soovi korral soetada nimetatud vahendeid kaupluse vahendusel. Asjaolu, et kinnipeetavale tuleneb kohustus kambris kasutatavate toidunõude pesemiseks Tartu Vangla kodukorra p-st 9.13, ei tähenda aga vangla kohustust hankida ise kinnipeetavatele kambrisse ka nõudepesuvahendid, sest nagu juba öeldud, saab kinnipeetav neid soovi korral ise vangla kaupluse vahendusel osta või kasutada kambris toidunõude pesemiseks üksnes sooja vett, mille olemasolu kambrites on vangla taganud. Kaebaja väide, et toidunõusid ei ole ilma pesuvahendit kasutamata mingil juhul võimalik puhtaks saada ja ta peab seetõttu sööma ebahügieenilistest nõudest, ei ole tõsiseltvõetav ja ei vasta ka tegelikkusele, arvestades eriti seda, et tegemist on nõudega, millest süüakse, mitte aga nõudega, milles toitu valmistatakse.
12.Halduskohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks ei anna alust ka kaebaja väide, et halduskohus jättis alusetult rahuldamata tema taotluse kambrist tehtud foto väljanõudmiseks, mistõttu ei saanud ta tõendada laua asukohta kambris ja akna kõrgust. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole Tartu Vangla vaielnud vastu sellele kaebaja väitele, et laud kambris ei paikne akna all. Tartu Vangla 31.08.2015. a vastuses (tl 71) selgitatakse, et laud paikneb kambri külgmises seinas, mitte akna vastasseinas ja see selgitus on kooskõlas ka kaebuse lisaks nr 10 oleva kaebaja enda joonistusega kambrist (tl 28). Kaebaja leiab jätkuvalt, et kambri aknast ei paista loomulikku valgust lauale ning laua taga lugedes jääb aken selja taha. Vangla viidatud selgitusest ja kaebaja joonisest nähtuvalt paikneb laud kambri külgmises seinas, mistõttu langeb valgus sellele küljelt, mitte otseselt selle taga istuva kinnipeetava selja tagant. Samuti selgitas vastustaja, et Tartu Vangla kambrites on akna klaaspaketi suurus 61,5 cm x 140 cm, mis teeb akna pindalaks 0,861 cm2 ja arvestades seda, et kambri suurus on 10 m 2 (ilma tualettruumita 8 m2), on ka ringkonnakohtu hinnangul tegemist piisavalt suure aknaga tagamaks loomuliku valguse jõudmine kambrisse ja ka kambris paikneva lauani. Kaebaja heidab vanglale jätkuvalt ette ka seda, et kunstlik valgustus ei asu kambris laua kohal ning langeb laua taga istuja kuklale, turjale või käele, tekitades lugedes raamatule varju. Viidatud vastustaja selgitusest nähtuvalt on Tartu Vanglas kasutusel kunstlik valgusti, mis koosneb kolmest valgusallikast (tl 80), mille kõige väiksem valgusallikas on võimsusega 5 W ja mida kasutatakse kambri valgustamiseks öisel ajal. Päevasel ajal on kasutusel valgusallikad võimsusega 24 W (1800 lm) ja 55 W (4800 lm). Seega on Tartu Vangla taganud piisava kunstliku valgustuse vangla kambris. Seda et valgusti asub kambri laes keskel, mitte
otse laua kohal, ei saa pidada õigusvastaseks, kuna valgusti eesmärgiks on ilmselt valgustada kogu kambrit, mitte ainult lauda. Kambris asuva laua ääres on kaks istekohta (tl 28) ja seega on kinnipeetaval võimalik valida koht laua ääres ka selliselt, et laest tulev valgus langeks lugedes küljelt. Mis puudutab kaebaja väidet, et nari alumisel magamisasemel puudub võimalus voodis lugemiseks, kuna sinna ei lange piisavalt ei loomulikku ega ka kunstlikku valgust, siis selles osas nõustub ringkonnakohus samuti vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et nari alumisel magamisasemel lugemine ei ole kinnipeetava põhiõigus, vaid tema mugavust puudutav küsimus ning kuna vangla ei pea kinnipeetavatele vanglas tagama samasuguseid mugavusi, nagu neil võivad olemas olla vabaduses viibides, siis ei saa selliseid tingimusi pidada ka diskrimineerivateks või õigusvastasteks. Samuti ei ole alust asuda seisukohale, et vangla valgustus oleks olnud ebapiisav ja seetõttu kaebaja tervist kahjustav. Tartu Vangla on kaebaja tervisekaardi andmetele tuginedes selgitanud, et kaebaja nägemist kontrolliti vanglas nii 2011.a kui ka 2014. a ja kaebaja parema silmaga nägemine oli normis, kuid vasema silmaga nägemine oli tugevalt häiritud ja seda lapsepõlve trauma tõttu, mitte seepärast, et kambri valgustus oleks ebapiisav. Kaebaja tervisekaardi andmetel ei ole vanglas kaebaja nägemine halvenenud ja kaebaja ei ole ise seda vastustaja väidet kuidagi ümber lükanud ega vastupidist tõestanud. Mis puudutab kambrites öisel ajal valgustuse kasutamist (s.o kell 22.00 – 06.00), siis vastustaja selgituse kohaselt kasutatakse öisel ajal kambri valgustamiseks pirne Philips Masters PL-S 5W/840/2P, mis tootja kirjelduse kohaselt on energiasäästlik ja kompaktne madala võimsusega luminestsentsvalgusti, mida tavaliselt kasutatakse dekoratiivvalgustusena ning mis tagab pimedal ajal orientatsiooni ruumis. VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Justiitsministri 05.09.2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (JVK) § 2 p 1 kohaselt on järelevalvetoiminguks isikute ja ruumide visuaalne või elektrooniline jälgimine. Nimetatud määruse § 12 lg 2 kohaselt tuleb sisevalvepiirkonnas kontrollida ringkäiku tehes kambris toimuvat. Üldjuhul kontrollitakse kambris toimuvat visuaalselt läbi kambri uksesilma. Kui uksesilmast ei ole võimalik kambris toimuvat kontrollida, avatakse kontrollimiseks toiduluuk või kambri uks. JVK § 12 lg 1 p 5 kohaselt tuleb teha ringkäik sisevalvepiirkonnas vähemalt kord tunnis ja § 12 lg 1 p 6 kohaselt tuleb teha ringkäike välisvalvepiirkonnas, kui valvepiirkonnas puudub mehitatud valve. Ringkäik tuleb teha vähemalt iga kahe tunni järel. Määrus ei sätesta erandeid järelevalve teostamisele öisel ajal ning seega ei erine öisel ajal teostatava järelevalve sagedus päevasest ajast. Eelnimetatud normidest tulenevalt kasutatakse vastustaja selgituste kohaselt öisel ajal kambris valgustust seetõttu, et oleks võimalik teostada järelevalvet ning visuaalseks kontrolliks peab nägema kambris toimuvat. Seetõttu on ka pimedal ajal valgustatuse olemasolu kambris vajalik. Arvestades määruses sätestatud sisevalvepiirkonnas teostatavate ringkäikude sagedust, oleks kinnipeetavate jaoks ilmselt häirivam, kui vanglateenistuse ametnik avaks igakordselt toiduluugi või kambri ukse. Järelevalve korraldus koos sellega seonduvate toimingutega ning julgeoleku tagamine vanglas on kinnipidamisega kaasnevad paratamatud ebameeldivused ning järelevalve võimaldamiseks ja vangla ning kinnipeetavate endi julgeoleku tagamiseks kambrites öise valgustuse kasutamist ei saa seetõttu pidada õigusvastaseks ja kaebaja õigusi rikkuvaks tegevuseks. Tartu Vangla ei ole vaielnud vastu ka sellele kaebaja väitele, et kambrite õhuakende ette on keevitatud täiendavad aukudega metallplaadid ja seda kinnitavad ka Tartu Vangla 21.03.2016. a vastusele lisatud fotod. Vastustaja selgituste kohaselt on metallplaatide paigaldamise eesmärgiks takistada varasemalt vanglas probleemiks olnud õigusvastast asjade vahetamist kambrite ning eluosakondade vahel. Samas nähtub vastustaja poolt esitatud fotodelt, et metallist plaadid ja võrk ei kata akna klaaspinda ning on pandud üksnes õhuakna ette. Õhuakna luuk on aga nagunii valmistatud läbipaistmatust materjalist, mistõttu sõltumata
sinna ette paigaldatud täiendavatest katetest, ei paistaks see läbi ning selle kaudu ei saa nagunii kambrisse tulla täiendavat loomulikku valgust. Seetõttu ei ole selliste metallist plaatide ja võrgu kambri õhuakna ette paigaldamine õigusvastane. Kaebaja viitab ka Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) raportile, kuid selles toodud soovitused ei anna veel alust lugeda kaebaja seisukohti seoses kambri valgustusega õigeteks, sest CPT aruannetes esitatakse üksnes mittesiduvaid ettepanekuid (Riigikohtu 07.04.2010. a otsus asjas nr 3-3-1-5-10, p 10).
13.VangS § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui VangS ei sätesta teisiti. VangS § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vangla võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Sõnadega „võimaluse korral“ osutab seaduseandja VangS §-s 38 lg 1 sellele, et vangla kohustus leida kinnipeetavale tööd ei ole absoluutne. Ka Põhiseadus ei garanteeri kõigile absoluutset õigust tööle ning töötul ei ole näiteks samuti õigust nõuda, et riik tagaks talle töö. Subjektiivset õigust nõuda endale tööd ei ole ka kinnipeetaval. Samuti puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus nõuda tööd kindlal tegevusalal, majanduslikult tulutoovat tööd ja tööd kinnipeetava õpitud kutsealal. Seega ei tulene viidatud normidest vanglale absoluutset kohustust tagada kinnipeetavale töö ning rakendada teda tööhõives. Seetõttu on halduskohus asunud vaidlustatud otsuses õigustatult seisukohale, et ei saa pidada õigusvastaseks seda, et Tartu Vangla ei ole vangistuse jooksul kindlustanud kaebajat püsiva tööga. Küll aga tuleneb VangS-st töö olemasolu ja töötamisvõimaluse korral kinnipeetavale kohustus töötada ning asja materjalidest nähtuvalt on Tartu Vangla rakendanud kaebajat vangla majandustöödel nii 2012, 2013 kui ka 2014. a.
14.Kaebaja ei nõustu apellatsioonkaebuses ka halduskohtu selle seisukohaga, et tema poolt kaebuses kirjeldatud erinevusi vangla E-hoone ja S-hoone vahel ei saa pidada õigusvastaseks ning kaebaja inimväärikust alandavateks. Halduskohus on seoses Tartu Vangla E-hoones ja S-hoones esinevate kinnipidamistingimuste erinevusega ringkonnakohtu arvates õigesti viidanud Riigikohtu otsusele asjas nr 3-3-1-20-08, milles leiti, et õigusvastaseks ja võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvaks ei saa pidada asjaolu, et ühte osa kinnipeetavatest hoitakse vangla ühes eluhoones ja teist osa teises eluhoones, kui neile on tagatud vangistusseadusest ja muudest õigusaktidest tulenevad õigused ettenähtud mahus. Tartu Vangla kinnipeetavate erinevates eluhoonetes hoidmine, sh erineva suurusega ja tingimustega üldkasutatavate ruumide, jalutusväljakute või jalutusbokside kasutamine iseenesest ei ole õigusvastane. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et karistuse kandmisel Ehoones oleks vangla jätnud kaebajale tagamata mõne kaebajale vangistust reguleerivatest õigusaktidest tuleneva õiguse. Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene, et kambri akendel ei tohi olla trelle, duširuum ei tohi asuda kambris, kraanikauss ja WC pott ei või olla metallist, samuti ei ole sätestatud üldkasutatavate ruumide (nt köök ja puhketuba) või jalutusboksi minimaalseid suurusi. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 7 lg 1 p 7 kohaselt kuulub kambri sisustusse võimaluse korral pesemiskoht. Seega võib duširuum asuda kambris. Samas jalutusväljaku ja eluosakonna olmeruumide suurusele ega nende sisustusele, samuti sanitaartehnika materjalile esitatud nõudeid vangistusõigust reguleerivates õigusaktides sätestatud ei ole. Kuigi Tartu Vangla E-hoone ja S-hoone avatud osakondades on tingimused natuke erinevad, ei tähenda see siiski seda, et E-hoone tingimused, kus asub ka kaebaja, oleksid seetõttu õigusvastased. Kaebaja kirjeldatud erinevused ei ole käsitletavad ka tema diskrimineerimisena. Erinevused eluhoonete tingimustes ei tähenda, et E- hoones oleksid kinnipidamistingimused õigusvastased. Riigikohus on oma otsuse nr 3-3-1-20-08 p-s 24 selgitanud, et vangla erinevates eluhoonetes ühiskasutuses olevate ruumide suuruses, lisaruumide olemasolus või
jalutusväljaku suuruses esinevaid erinevusi ei saa pidada ka võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvateks. Käesoleval juhul on kaebajale olnud tagatud õigusaktides sätestatud nõuetele vastavad kinnipidamistingimused ning üksnes mõningased erinevused E-hoone ja S-hoone vahel ei muuda kinnipidamistingimusi õigusvastasteks. Seetõttu on kinnipidamistingimuste erinevuse korral tegemist vangistusega paratamatult kaasneva ebameeldivusega, mitte aga PS § 12 lg 1 lausest üks tuleneva põhimõtte rikkumisega vastustaja poolt.
15.Kaebusest ei nähtu, et kaebajale ei oleks võimaldatud jalutuskäiku värskes õhus vähemalt üks tund päevas (VangS § 55 lg 2) või võimalust tegeleda kehakultuuriga (VangS § 55 lg 1). VangS § 55 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Milliseid vahendeid kasutades või millises mahus tuleb kinnipeetavale kehakultuuriga tegelemine tagada, seadus ega muud vangistust reguleerivad aktid ei täpsusta. Viidatud sättest ei tule ka vanglale kohustust tagada kinnipeetavate füüsiline vormisolek. Kaebaja õiguste rikkumine võiks kõne alla tulla üksnes siis, kui tal igasugused võimalused kehakultuuriga tegelemiseks vanglas puuduksid või vangla taksitaks tal olemasolevaid võimalusi, võrreldes teiste kinnipeetavatega, kasutada. Kaebaja viitas ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse REC(2006)2 „Euroopa Vanglareeglistik“ sätestatud nõuetele. Riigikohus on samas 07.04.2010. a otsuses asjas nr 3-3-1-5-10 p-s 19 leidnud, et vanglal tuleb võimaluste piires võimaldada kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemist vastavalt „Euroopa Vanglareeglistikus“ sätestatud tingimustele, kuid neid soovitusi tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel. Kaebaja ei ole käesolevas asjas väitnud, et tal puuduksid üldse võimalused kehakultuuriga tegelemiseks. Kaebusest nähtub, et kaebajal on võimalik üks tund nädalas kasutada spordisaali. Kaebaja väide, et S-hoones viibivatel kinnipeetavatel on paremad võimalused kehakultuuriga tegelemiseks, ei anna alust jõuda järeldusele, et kaebaja õigusi kehakultuuriga tegelemiseks on sellega rikutud. Kuigi E-hoone jalutusboks erineb oma suuruse poolest Shoone jalutusväljakust, on E-hoone kinnipeetavatel siiski võimalik tegeleda kehakultuuriga ka jalutusboksis. Kehakultuur ei tähenda ainult kindlate jõuharjutuste tegemist või jooksmist, vaid hõlmab endas ka võimlemisharjutusi, mida on võimalik sooritada näiteks ka jalutusboksis viibides. Võimalus tegeleda kehakultuuriga on küll kinnipeetava subjektiivne õigus, kuid samas ei ole tal õigust nõuda spordisaali kasutamist, tema soovitud spordiinventari muretsemist või võimalust harrastada vanglas talle meelepärast spordiala. Vanglateenistusel on üksnes kohustus tagada kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks üldiselt. Samuti on vastustaja antud asjas selgitanud, et Tartu Vanglas on üks spordihoone, kus on üks spordisaal, mida kõik kinnipeetavad saavad kasutada. Tartu Vanglas on S-hoones 8 avatud osakonda ja E-hoones 6 avatud osakonda, milles viibivatele kinnipeetavatele on tagatud nädalas korra spordisaali kasutamine. Eelkõige on kinnipeetavatele mõeldud spordisaalis kasutamise ajad nädalavahetusel, kuna kinnipeetavatel on nädalavahetustel rohkem vaba aega. Vangla selgituste kohaselt saavad kinnipeetavad suveperioodil kasutada korvpalli- ja jalgpalliplatsi ning nii suvel kui talvel saavad nad oma kambris ja jalutamiseks mõeldud ajal teha ise erinevaid lihasgruppe treenivaid harjutusi. Kaebajal on olnud võrdsed võimalused teiste kinnipeetavatega kehakultuuriga tegelemiseks ning Tartu Vangla neid piiranud ei ole. Seega nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et kaebaja viidatud kinnipidamistingimused E-hoones ei ole ka kehakultuuriga tegelemise võimaluste osas õigusvastased ning ei ole tõendamist leidnud, et vastustaja oleks kaebaja suhtes rikkunud VangS § 55 lg 1.
16.Põhjendatud ei ole ka kaebaja väited selle kohta, et halduskohus jättis põhjendamatult sisulise hinnangu andmata tema väidetele, mis seonduvad Tartu Vangla ülerahvastatusega. Kaebaja poolt Tartu Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlusest ja ka halduskohtule esitatud kaebusest nähtuvalt esitas kaebaja vangla väidetava ülerahvastatusega seonduvad väited seoses vangla E-hoone ja S-hoone tingimuste erisusega, kaebajale püsiva töö mittevõimaldamisega ja võrdsete sportimisvõimaluste tagamata jätmisega, mida ta pidas õigusvastasteks kinnipidamistingimusteks, mitte aga eraldiseisva kahju hüvitamise alusena. Viimati nimetatud kaebaja väidete kohta Tartu Vangla kinnipidamistingimuste osas on halduskohus vaidlusalusel otsuses oma seisukoha avaldanud ja jätnud kaebaja hüvitamiskaebuse rahuldamata, pidades Tartu Vangla kinnipidamistingimusi õiguspärasteks. Kuna kaebaja ei ole Tartu Vangla väidetavat ülerahvastatust toonud välja eraldiseisva kahju hüvitamise alusena, siis ei pidanud halduskohus kaebaja sellekohaseid väiteid ka eraldi käsitlema ja sisuliselt hindama.
17.Eeltoodust lähtuvalt jätab ringkonnakohus esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmata.
Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/
Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/
Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.