Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke
Otsuse tegemise aeg ja koht
17. oktoober 2016 Tartu
Tsiviilasja number
2-13-17267
Tsiviilasi
OÜ Saka ERA hagi OÜ Adepte vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ja OÜ Adepte vastuhagi OÜ Saka ERA vastu võlgnevuse suuruse tuvastamiseks
Tsiviilasja hind
182 514 eurot 18 senti
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 12. jaanuari 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Saka ERA apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja / vastuhagis kostja): OÜ Saka ERA (registrikood: 10402283); esindaja vandeadvokaat Andres Vinkel Vastustaja (kostja / vastuhagis hageja): OÜ Adepte (registrikood: 10677206); esindajad vandeadvokaat Piret Blankin, advokaat Edgar-Kaj Velbri
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta OÜ Saka ERA apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Viru Maakohtu 12. jaanuari 2016. a otsus muutmata.
3.Jätta maakohtu menetluskulude jaotus ja kindlaks määratud suurus muutmata ning ringkonnakohtus kantud menetluskulud OÜ Saka ERA kanda.
4.Rahuldada OÜ Adepte avaldus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ringkonnakohtus. Mõista OÜ-lt Saka ERA OÜ Adepte kasuks välja ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks 870 (kaheksasada seitsekümmend) eurot (ilma käibemaksuta), s.o lepingulise esindaja kulu. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Saka ERA (hageja) esitas 17. aprillil 2016 hagi OÜ Adepte (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 095/2009/5335 ja nr 095/2012/977. Hagiavalduse kohaselt on täitemenetluste esemeks hüpoteekide, mis tagavad hageja ja Konekesko Eesti AS (end. Kesko Agro Eesti AS ) vahel 14. aprillil 2007 ja 29. augustil 2007 sõlmitud müügitehingutest tulenevaid nõudeid, realiseerimine. Jõhvi kohtutäitur Kristel Maalman algatas kostja avalduste alusel 12. augustil 2009 täitemenetluse nr 095/2009/5335 nõude sisuga ühishüpoteegi realiseerimine ja nõude suurusega 138 021 eurot 42 senti ning 8. märtsil 2012 täitemenetluse nr 095/2012/977 nõude sisuga viivised perioodi 15. november 2010 – 5. märts 2012 eest ja nõude suurusega 39 304 eurot 64 senti. Hageja taotleb sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 095/2009/5335 ja nr 095/2012/977, või alternatiivselt nende lubamatuks tunnistamist osas, milles täitemenetluses saadav raha arvestatakse võlgniku põhikohustuse katteks ja/või viivisekohustuse katteks rohkem kui 27 802 eurot 58 senti, või alternatiivselt osas, milles täitemenetluses saadav raha arvestatakse võlgniku põhikohustuse katteks rohkem kui 26 372 eurot 39 senti ja viivisteks rohkem kui 6595 eurot 68 senti, s.o kokku 32 968 eurot. Hagiavalduse kohaselt loovutas Konekesko Eesti AS 18. märtsil 2009 (I kd, tl 12–13; II kd, tl 45–53) kostjale enda ja hageja vahel 14. aprilli 2007 (tegelikult sõlmitud aasta hiljem, s.o
14.aprillil 2008) põllumajandustarvikute müügilepingust nr 301/08 A122 ja 29. augusti 2007 põllumajandustarvikute müügilepingust nr 301 A161 ning nende alusel hagejale esitatud
arvetest nr 211683, 211678, 213059, 213291, 213407, 215982, 218219, 224914, 225829 ja 4859 tulenevad nõuded summas 4 572 901 krooni 90 senti (s.o 292 261 eurot 70 senti). Sama lepinguga loovutas Konekesko Eesti AS kostjale 5. aprillil 2005 ja 17. aprillil 2008 enda ja hageja vahel sõlmitud ühishüpoteegi seadmise lepingutega lepingutes nimetatud kinnistutele seatud ühishüpoteegid. Nõuete loovutamise leping ei anna nõude omandajale iseseisvat nõudeõigust hageja vastu, sest nõuete loovutamise lepingust tulenevad kohustused lepingu pooltele, mitte hagejale. Täitemenetluste esemeks on hüpoteekide realiseerimine, kuid nõude loovutamise lepingust tulenevaid nõudeid hüpoteegid ei taga, mistõttu on täitemenetlused lubamatud. Kostjal ei ole nõudeid hageja vastu, sest nõuded olid suuremas osas enne kostjale loovutamist juba loovutatud K-Finance Estonia AS-le. Konekesko Eesti AS ja hageja vahel sõlmitud põllumajandustarvikute müügilepingute p 5.1 kohaselt on võlausaldajal õigus nõuda viivist tasumata summalt 0,1% päevas (36,5% aastas). Lepingute p 3.6 kohaselt loetakse võlgnevuse tasumisel tasutuks kõigepealt viivis, intress ja seejärel võlgnevus. Lepingu täitmisele asudes muutsid hageja ja Konekesko Eesti AS kokkulepet viiviste suuruse osas, mis nähtub müügiarvetest. Viivise määraks lepiti kokku 18% aastas. Loovutatud nõue moodustus 2008. a müügilepingul põhinevast põhinõudest ja viivisenõudest, kokku 4 572 901 krooni 90 senti, s.o 292 261 eurot 64 senti, millest viivis on 1 727 eurot 5 senti. Kahe kuu jooksul nõude omandamisest tasus hageja kostjale 230 014 eurot 95 senti, ehk 78,7% põhivõlast. Täitemenetluse algatamise ajaks oli hageja põhinõude võlgnevus 62 246 eurot 5 senti. Täitemenetluse algatamisele järgneva kuue kuu jooksul tasus hageja 100% põhinõude summast. Kostja asus täitemenetluses nõudma põhinõuet ja algset viivist, s.o esialgses müügilepingus sisalduva viivisemäära alusel. Viivis 36,5% aastas on ebamõistlikult suur, arvestades asjaolu, et seadusandja on pidanud mõistlikuks viiviseks vaadeldaval perioodil ca 8% aastas. Kostja omandas nõude 18. märtsil 2009. a 292 261 euro 70 sendi eest. Hageja tasus selle summa kostjale 14. veebruaril 2010. Võttes aluseks tüüptingimustes kokkulepitu, kuuluks täna kostjale juurdemaksmisele ca 180 000 eurot, mis on ebamõistlik ja ebaõiglane, arvestades, et kostja eesmärk nõude ostmisel ei olnud viivisetulu teenimine. Võttes aluseks kostja koostatud viivise arvestuse tabel-valemi ja tegelikkuses kokkulepitud viivisemäära 18% aastas, oleks seisuga 16. märts 2013 juurdemaksmisele kuuluv summa 68 754 eurot 4 senti. Võttes aluseks müügilepingute muudatustega kokkulepitud 18% aastas ning tavaloogikale hoomatava arvestusmeetodi, on kostjale maksimaalselt juurdemaksmisele kuuluv summa 27 802 eurot 58 senti. Võttes aluseks kostja koostatud viiviste arvestuse tabelvalemi ja viivise 8% aastas, oleks seisuga 16. märts 2013 juurdemaksmisele kuuluv summa 32 968 eurot 7 senti. Tüüptingimuste p 3.6 on tühine ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 88 lg-te 8 ja 9 järgi on vastuolus PS §-dega 13 lg 2 ja § 32.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hagi tuleks jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata või asjas TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel menetlus lõpetada. Jõustunud on samade poolte vahel samal alusel sama hagiesemega menetlust lõpetav Eesti kohtu lahend (tsiviilasjad nr 2-09-45511 ja nr 2-12-7743). Hageja nõue on aegunud. Täitemenetluse alustamise ajal kehtinud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 sätestas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagile 30-päevase tähtaja alates täitmisteate kättetoimetamisest. Asjaolu, et alates 5. aprillist 2011 kehtiv TMS § 221 sõnastus ei näe enam ette 30-päevast tähtaega sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamiseks, ei saa kehtida antud täitemenetlusele. Alternatiivselt on hagi aegunud TsÜS § 146 lg 1 alusel.
Hageja ei saa vaidlustada lepingust tulenevaid tasusid ega muid lepingust tulenevaid asjaolusid peale kolme aasta möödumist. Mõnedele arvetele oli ekslikult märgitud loovutamismärge K-Finance Estonia AS-ile, kuigi loovutust pole kunagi toimunud. Kõrvalnõuded vastavad lepingule ja seadusele. Hageja väited täitedokumendi puudumise kohta on otsitud ja asjakohatud. Hageja väitel ei ole täitemenetluste aluseks olev Tallinna notar Annika Kuimeti 18. märtsi 2009 notariaalne dokument nr 701 hageja suhtes korrektseks täitedokumendiks, kuna kujutab endast Konekesko Eesti AS ja kostja vahelist nõuete loovutamise kokkulepet. Tartu Ringkonnakohus kinnitas
3.oktoobri 2011 otsusega tsiviilasjas nr 2-09-45511 täitedokumendi staatust korrektse täitemenetluse alusena. Täitedokumendi alusel on Konekesko Eesti AS loovutatud kostjale nii nõuded hageja vastu kui ka neid taganud tagatised. Hageja seisukoht, et pooltevahelises võlasuhtes kohalduks osadele arvetele ekslikult märgitud lepingulisest madalam viivisemäär, on ekslik. Ühepoolse arve väljastamisega ei ole võimalik muuta pooltevahelises lepingus kokku lepitud maksetingimusi. Arvetest ei nähtunud kostja tahet viivisekokkuleppe muutmiseks või viivisenõudest osaliselt loobumiseks. Ka juhul, kui pidada ekslikult arveile märgitud viivisemäära Konekesko Eesti AS tahteavalduseks, ei saanud ühepoolse tahteavaldusega muutuda lepingus sätestatud viivisekokkulepe (VÕS § 13 lg 1). Hageja taotlus viivise vähendamiseks on põhjendamatu. Hageja poolt kostjale etteheidetav suur kogunenud viivisesumma on saavutanud selle tänase ulatuse põhjusel, et hageja on pahatahtlikult esitanud kolm sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mis on kaasa toonud täitemenetluse kuue aasta pikkuse venimise. Asjakohatu on hageja viide seadusega sätestatud 8%-suurusele viivisemäärale. Lepingupartnerid ei ole majanduskäibes võrdväärse usaldusväärsuse ning maksejõuga, mistõttu näeb võlaõigusseadus ette võimaluse kalduda kõrvale seadusjärgsest viivisemäärast, sätestades poolte riskitasemele vastavad õiguskaitsevahendid. Pooltevahelise erikokkuleppe esinemise korral ei saa võtta aluseks seadusjärgset viivisemäära. Viivise võlgnevused olid tekkinud juba enne nõuete omandamist kostja poolt, mistõttu tähtsust ei oma, mis perioodi jooksul pärast nõuete loovutamise lepingu sõlmimist toimusid osalised maksed. Lepingus kokku lepitud viivis on seadusele vastav lepingutingimus, mistõttu ei saa see olla tüüptingimusena tühine. VÕS § 88 lg 8 regulatsioon ei ole vastuolus PS § 13 lg-s 2 sätestatud õigusselguse põhimõttega. Lepingus ja VÕS § 88 lg-s 8 sätestatud kohustuste tasumise järjekord on põhiseaduspärane ning kohaldatav.
3.Kostja esitas 19. veebruaril 2015 vastuhagi (II kd, tl 2–12), milles palub tuvastada, et hageja põhivõlgnevus kostja ees on 82 227 eurot 27 senti, viivise võlgnevus seisuga 1. veebruar 2015 on 150 475 eurot 91 senti ja alates 2. veebruarist 2015 viivise kohustus on 0,1% päevas tasumata põhivõlalt. Vastuhagi kohaselt sõlmisid Konekesko Eesti AS ja hageja 14. aprillil 2007 põllumajandustarvikute müügilepingu nr 301/08 A 122 ja 29. augustil 2007 müügilepingu nr 301 A161. Lepingute alusel hageja tellis ning Konekesko Eesti AS tarnis põllumajandustarvikuid. Lepingutes lepiti kokku viivisemääras 36% tasumata summalt aastas. Lepingute alusel tekkivate nõuete tagatiseks seati Konekesko Eesti AS-i kasuks hüpoteegid hageja omandis olevatele kinnisasjadele. Lepingute alusel tarnitud toodete eest on Konekesko Eesti AS väljastanud vaidlusaluseid arveid 4 572 901 krooni 9 sendi ulatuses. Hageja arvete alusel tellitud kaupade eest ei tasunud. Konekesko Eesti AS on oma nõude ning selle tagamiseks seatud hüpoteegid kehtivalt loovutanud kostjale 18. märtsi 2009 notariaalse nõuete loovutamise lepinguga.
Tartu Ringkonnakohtu 3. oktoobri 2011 otsusega tsiviilasjas nr 2-09-45511 on tuvastatud, et hageja tasumise vastuväide on asjakohatu. Tsiviilasjas nr 2-09-45511 tehtud lahendist nähtub, et vastuväited võlgnevusele hagejal puuduvad. Kostja on nõuded kehtivalt omandanud ja need on sissenõutavad. Perioodil 18. märts 2009 kuni hagi esitamiseni on hageja võlgnevus kostja ees viivisenõude arvel täiendavalt kasvanud. Hageja on teinud viidatud perioodil üksikuid tagasimakseid, viimati 2010. aastal. Hageja võlgnevus kostja ees on 1. veebruari 2015 seisuga 232 703 eurot 18 senti, millest 82 227 eurot 27 senti on põhivõlgnevus ning 150 475 eurot 91 senti viivised (II kd, tl 16–19). Alates 2. veebruarist 2015 kuni kohustuse kohase täitmiseni lisandub eeltoodule viivis 0,1% päevas, s.o 82 eurot 27 senti päevas (82 277,27 * 0,1%). Viivise võlgnevus hakkas kogunema põhivõlgnevuselt summas 4 545 879 krooni 5 senti, s.o 290 534 eurot 65 senti, seega ei ületa viivisesumma põhivõlgnevuse summat.
4.Hageja vaidles kostja vastuhagile vastu. Vastuväite kohaselt saab viivist arvestada alates
27.veebruarist 2009. Viivisemäär ei ole 0,1% päevas (36,5% aastas) nagu väidab kostja, vaid 18% aastas. Tõlgendus, mille alusel hilinemisega maksmisel loetakse tasutuks kõigepealt viivis ning seejärel muud nõuded, on põhiseadusevastane tagajärgede ebaettenähtavuse ning võlausaldaja ebaproportsionaalse soosimise tõttu ning tüüptingimusena tühine. Intress VÕS § 88 lg 8 tähenduses hõlmab ka viivist VÕS § 113 lg 1 tähenduses. Selline tõlgendus tähendab seda, et rahalise kohustuse hilinemisega täitmisel loetakse esmajärjekorras kustutatuks kulud, seejärel viivis, seejärel intress ning viimasena põhikohustus. Selline loogika on üle kantud ka kostja nõude aluseks olevatesse lepingutesse. Viivise esmajärjekorras kustutamise võimaldamine hilinemisega maksete tegemisel on vastuolus rahvusvahelise arusaama ja Euroopa Liidu õigusteoreetiliste seisukohtadega. Regulatsioon, mis võimaldab makse hilinemisega tegemisel kustutada esmajärjekorras viivise ning viimases järjekorras põhikohustuse, on põhiseadusevastane. Probleem on VÕS § 88 lg-s 8 sisalduva mõiste „intress“ laiendava tõlgendamisega. Viidatud õigusnorm võimaldab hilinemisega maksmisel kustutada esmajärjekorras intressi. Viivise samastamine intressiga on vale. Esmajärjekorras kustutatakse intress ning seejärel põhisumma. Viivist tuleb arvutada perioodilt, mis jääb maksetähtaja ja peale intressi maksmist maksmata jäänud põhisumma maksmise vahele. Kostja põhjendatud esmaseks huviks saab eeltoodud põhjustel lugeda põhisumma ja intressi õigeaegset laekumist. Hageja põhjendatud esmaseks huviks saab pidada õigust mitte olla oma tahte vastaselt kostja ettenägematu tulu allikaks.
MAAKOHTU LAHEND
5.Viru Maakohus jättis 12. jaanuari 2016 otsusega hageja hagi täitemenetluste täiteasjades nr 095/2009/5335 ja nr 095/2012/977 lubamatuks tunnistamiseks ning hageja alternatiivsed nõuded rahuldamata ning rahuldas kostja vastuhagi võlgnevuse suuruse tuvastamiseks. Maakohus tuvastas, et hageja põhivõlgnevus kostja ees on 82 227 eurot 27 senti, millele lisanduvad seisuga 1. veebruar 2015 sissenõutavaks muutunud viivised 150 475 eurot 91 senti ja alates 2. veebruarist 2015 viivised 0,1% tasumata põhivõlalt päevas. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda, mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude katteks 5 223 eurot 60 senti (ilma käibemaksuta) ning viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni selle täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud ulatuses. Tartu Ringkonnakohtu 3. oktoobri 2011 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-09-45511 jäeti hageja hagi kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ja 18. märtsi 2009 notariaalse
dokumendi alusel kohustuse puudumise tuvastamiseks rahuldamata. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis tugines hageja sellele, et kostja tegevus 1,5 aasta möödumisel nõude omandamisest viivise ja intressiarve esitamisel ei vasta hea usu põhimõttele. Tartu Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-7743 jäeti muutmata maakohtu 21. juuni 2012 otsus, millega maakohus jättis hageja hagi kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks rahuldamata. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis tugines hageja sellele, et kostja omandas nõude ainsa eesmärgiga asetada hageja olukorda, kus hageja on sunnitud loobuma kinnistust, seega tegutses kostja nõude omandamisel ja selle maksmapanekul hea usu vastaselt. Maakohus leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata. TMS § 221 lg 1 sätestab, et võlgnik võib sissenõudja vastu esitada hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et hageja suhtes toimub täitemenetlus täitedokumendi alusel, millest hagejale kohustusi ei tulene ning nõude loovutamise lepingust tulenevaid nõudeid hüpoteegid ei taga. Konekesko Eesti AS loovutas kostjale 18. märtsil 2009 nõude hageja vastu põhisummas 4 572 901,90 Eesti krooni (292 261 eurot 70 senti), millele lisanduvad viivised ja intressid. Nõude omandamisega omandas loovutuse saaja ka kõik nõudega seotud kõrvalnõuded ning tagatised (ühishüpoteegid). Nõude loovutamise lepingus on märgitud, millistest lepingutest ja tasumata arvetest nõue tuleneb. VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Sama paragrahvi teise lõike kohaselt nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 167 lg 1 sätestab, et nõude loovutamisega lähevad uuele võlausaldajale üle nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised. Tegelikkusele ei vasta hageja seisukoht, et kostjal ei ole nõudeid hageja vastu, sest need olid suuremas osas enne kostjale loovutamist juba loovutatud K-Finance Estonia AS-le. Konekesko Eesti AS 24. mai 2013 kinnituskirja kohaselt on kolmele arvele ekslikult märgitud loovutamismärge K-Finance Estonia AS-ile. Konekesko Eesti AS-il oli kavatsus loovutada nõuded K-Finance Estonia AS-ile üldise faktooringulepingu alusel, kuid neid nõudeid ei loovutatud (I kd, tl 93). Asjaolu, et nõudeid ei loovutatud, tõendavad ka raamatupidamise dokumendid, sh hageja saldokinnitused (I kd, tl 97–98). Maakohus ei nõustunud hagejaga, et hageja ja Konekesko Eesti AS muutsid müügilepingu sõlmimisele järgnenud praktikaga viivise 36,5%-lt aastas 18%-le. Põllumajandustarvikute müügilepingutest tuleneb, et lepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral on müüjal õigus nõuda ostjalt viivist 0,1% tähtaegselt tasumata summalt päevast (II kd, tl 58–63). Konekesko Eesti AS poolt hagejale esitatud arvetele on viivisemäärana märgitud 18% aastas (I kd, tl 18–22, 24–25), ühel arvel 0,2% päevas (I kd, tl 26) ja kümnel arvel 0,15% päevas (I kd, tl 23; II kd, tl 64–72). Arvetele märgitud viivise määr ei oma tähtsust, kuna üksnes ühepoolse arve väljastamisega ei ole võimalik muuta pooltevahelises lepingus kokku lepitud maksetingimusi (VÕS § 13 lg 1). Viivise vähendamiseks alus puudub. Hageja pole otsuse tegemise ajal, ega olnud ka hagi esitamise seisuga sellises majanduslikus olukorras, mis võiks õigustada kooskõlas VÕS §-ga 162 viivise vähendamist. Maakohus ei nõustunud hageja väitega, et viivisemäär on ebaõiglane, kuna suur osa võlgnevusest tasuti ca aasta jooksul pärast kostja poolt nõuete omandamist. Tegemist on seisukohaga, mida on juba olemuslikult arvesse võetud võlaõigusseaduses sätestatud viiviste arvestamise metoodika poolt, mistõttu ei ole tegemist eraldi viivise vähendamise alusega. Hagejal oli võimalus ka kogu võlgnevus likvideerida, hagejal oli
31.detsembri 2012 seisuga vabu rahalisi vahendeid ligi 300 000 euro ulatuses (II kd, tl 20–41). Viivise summa suurus tuleneb otseselt hageja enda käitumisest korduvate kohtumenetluste toel täitemenetlust enam kui kuus aastat venitades. Selline käitumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega ning ei saa luua alust viivise vähendamise nõudele. Hageja pahausksust näitab ka asjaolu, et ta on võlgnevust tasunud täpselt põhivõlgnevuse summas, mis viitab sellele, et hageja ei olegi kunagi kavatsenud viivist maksta. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamine on selle poole kohustus, kes taotleb selle vähendamist (Riigikohtu 12. detsembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 20). Hageja viivise suuruse ebaproportsionaalsust tõendanud ei ole. Asjaolu, et 29. augusti 2007 ja 14. aprilli 2008 müügilepingute tekstid on identsed, ei tähenda, et lepingud on sõlmitud tüüptingimustel. Seda, et vaidluse all olev lepingutingimus, s.o lepingu p 3.6., on tüüptingimus, peab tõendama hageja. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mille alusel lugeda lepingu p 3.6 tüüptingimusena. VÕS § 88 lg 8 regulatsioon ei ole vastuolus PS § 13 lg-s 2 sätestatud õigusselguse põhimõttega. Viidatud võlaõigusseaduse regulatsioon ei piira isikute õigusi ega pane neile kohustusi. Vastupidiselt on tegemist dispositiivse regulatsiooniga, millest VÕS § 88 lg 9 võimaldab sõnaselgelt poolte kokkuleppel kõrvale kalduda. VÕS § 88 lg 8 regulatsioon ei ole vastuolus PS §-s 32 sätestatud omandi kaitse regulatsiooniga. Kohustuste täitmise järjekorra määramine tagab majanduskäibes osalevate isikute rahaliste kohustuste täitmise reguleerimise. Maakohus leidis, et vastuhagi on põhjendatud ja see tuleb rahuldada. Maakohus nõustus kostjaga, et esineb TsMS § 368 lg 1 kohane õiguslik huvi tuvastushagi menetlemiseks. Tuvastushagi menetlemisel on võimalik poolte vahel esinev õigusvaidlus lõplikult lahendada, tagades pärast korduvate kohtumenetluste tõttu 6 aastat kestnud täitemenetlust pooltevahelistes suhetes õigusrahu. Konekesko Eesti AS on oma nõude ning selle tagamiseks seatud hüpoteegid kostjale kehtivalt loovutanud. Perioodil 18. märts 2009 kuni hagi esitamiseni on hageja võlgnevus kostja ees viivisenõude arvelt täiendavalt kasvanud. Hageja on teinud viidatud perioodil üksikuid tagasimakseid, viimati 2010. aastal. Maakohus nõustus kostja põhivõlgnevuse ja viivise arvestusega. Hageja võlgnevus kostja ees on 1. veebruari 2015 seisuga 232 703 eurot 18 senti, millest 82 227 eurot 27 senti on põhivõlgnevus ning 150 475 eurot 91 senti kogunenud viivis. Alates 2. veebruarist 2015 kuni kohustuse kohase täitmiseni lisandub eeltoodule viivis 0,1%, s.o 82 eurot 27 senti, päevas. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda, rahuldas kostja taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt, vähendades kostja taotletud kulu 1,45 tunni võrra. Maakohtu arvates ei ole põhjendatud 9. detsembril ja 15–18. detsembril 2014 kantud õigusabikulud, sest kommentaaride kohaselt on kostja analüüsinud ja kogunud andmeid ja tõendeid Saka ERA OÜ ja Eesti ERA OÜ hagiavalduses Rasiner AS vastu.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus nii põhihagi rahuldamata jätmise kui ka vastuhagi rahuldamise osas ning teha uus otsus, millega rahuldada põhihagi, tunnistades sundtäitmine lubamatuks osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestatakse võlgniku põhikohustuse katteks rohkem kui 13 709 eurot 60 senti, viiviste katteks seisuga 11. veebruar 2016. a 36 481 eurot 45 senti ning edasi kuni kohtuotsuse täitmiseni viivis 6 eurot 76 senti päevas ning samas ulatuses rahuldatakse osaliselt vastuhagi. Hageja palub jagada menetluskulud vastavalt tehtavale lahendile.
Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohtu poolt tuvastatu, et 14. aprilli 2008 müügilepingu esimene osa (sh viiviste regulatsiooni sisaldav p 3.6) ei ole tüüptingimused, seaduslik ega põhjendatud. Vastuhagi rahuldades ei ole maakohus tuvastanud, mis ajast on kostjal õigus viivist nõuda. Sama perioodi eest ei saa nõuda kaks korda viivist. Hageja on viivise perioodi eest 20. detsember 2008 kuni 26. veebruar 2009 juba tasunud kostja õiguseellasele 26. veebruari 2009 arve alusel (I kd, tl 26) ning kostjal ei ole õigust küsida sama perioodi eest teist korda viivist kordades suuremas summas. Kostja tabelarvutus on vale, kui juba esimeste summade laekumisel arvestas kostja neid viivisekohustuse katteks, mis tegelikult oli seisuga 26. veebruar 2009 juba täidetud. Mitte kõik kaubad ei olnud müüdud 2007. a ja 2008. a müügilepingute alusel. Maakohus jättis tuvastamata, kumma müügilepingu alusel on kohustused täitmata. Hageja väitele, et 2007. a müügileping on täidetud, maakohus ei vastanud. Intress ei ole samastatav viivisega. Maakohus jättis vastamata hageja väitele, et VÕS § 88 lg 8 reguleerib ainult intressi arvestamist, mitte viivist. Intressi ja viivise samastamine tekitab võlgnikule põhjendamatu lisakohustuse, soosib ülemääraselt võlausaldajat ning viib tasakaalust välja poolte õigused ja kohustused lepingulistes suhetes. Viivis on suunatud kahju hüvitamisele, mitte tulu teenimisele. Täitedokumendiks hageja suhtes ei saa olla nõude loovutamise leping per se. VÕS § 164 lg 1 kohaselt ei ole võlgnik nõude loovutamise lepingu pooleks. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping kohustuslik täitmiseks lepingupooltele. Võlgniku kohustused tekkivad ja jäävad nõude loovutamise korral loovutatavatest lepingutest, mis aga ei ole kõnealustes täiteasjades täitedokumentideks. Koos apellatsioonkaebusega esitas hageja korrigeerituna täiendavalt viivituses viibitud päevade arvuga hageja täitmata kohustuse arvestuse.
7.Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Vastuse kohaselt on hageja vastuväited otsitud ja eksitavad. Tegemist on olukorraga, kus hagejast võlgnik on jätnud täitmata lihtsa ja vaieldamatu kauba eest tasumise kohustuse, kusjuures mistahes etteheiteid kauba kvaliteedi ja kättesaamise suhtes ei ole tal kunagi olnud. Maakohus on põhjendatud ulatuses hinnanud tüüptingimuste regulatsiooni kohaldumist. Hageja ei ole tõendanud, et tegemist oleks tüüptingimustega. Kuivõrd mõlema lepingupoole puhul on tegemist majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate isikutega, kusjuures kumbki pole teisest määramatult palju suurema kauplemisjõuga asjaomasel turul, ei esinenud mistahes seadusjärgset eeldust tüüptingimuste kasuks. Kuivõrd VÕS § 35 lg 1 kohaldumise eeldused ei ole täidetud, ei saa ka tüüptingimuste regulatsioon kohalduda. Kostja pole nõudnud ja maakohus pole välja mõistnud viivist juba tasutud ulatuses teistkordselt. Ekslik on hageja väide, et maakohus on jätnud tuvastamata aja, alates millest põhivõlgnevus muutus sissenõutavaks ja viivis hakkas jooksma. Maakohus on otsuses märkinud, et nõustub kostja põhivõlgnevuse ja viivise arvestusega. Kostja viivisearvestusest (II kd, tl 16 –19) nähtub, et viivist hakati arvestama alates 21. detsembrist 2008. See on kooskõlas kehtiva õigusega, kuivõrd tasumata arvete maksetähtaeg oli 20. detsember 2008 (I kd, tl 18–25). Seega on maakohus nõustunud kostja seisukohaga, et viiviseperiood algas 21. detsembril 2008. Viivisenõuet ei muuda hea usu põhimõtte vastaseks see, et arvetel oli esitatud lepingus märgitust erinev viivisemäär. Hageja ei ole teinud mingit katset välja selgitada oma lepingupartnerite tegelikku tahet. Seejuures ei saa hea usuga põhimõttega kooskõlas olevaks
pidada käitumist, kus nähes ekslikult arvele märgitud viivisemäära üles-alla kõikumist jätab võlgnik sellest võlausaldajat teavitamata, lootes teise poole eksimusele tuginedes viivisemakseid vähendada. Hageja kohustuste ulatust ei mõjuta, kumma müügilepingu alusel millised konkreetsed kaubad soetati. Kostjale loovutatud nõuete puhul müüdi apellandile kaupa 14. aprillil 2008 sõlmitud müügilepingu nr 301/08 A122 alusel. Kõik loovutatud arved käsitlevad viidatud lepingute alusel soetatud kaupu. Täitemenetlus toimub korrektse täitedokumendi alusel. 18. märtsi 2009 loovutamiskokkulepe ei sisaldanud vaid nõuete loovutamist. Nii loovutati sama kokkuleppega kostjale ka nõuete tagamiseks Konekesko Eesti AS-i kasuks seatud ühishüpoteegid hageja kinnisasjadele. Nimetatud ühishüpoteekide realiseerimiseks toimub ka täitemenetlus. TMS § 2 lg 1 p 19 kohase täitedokumendi puhul on asjakohased notariaalsed hüpoteegilepingud, mitte aga nende poolt tagatavad nõuded.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
9.Maakohus jättis hageja hagi täitemenetluste täiteasjades nr 095/2009/5335 ja nr 095/2012/977 lubamatuks tunnistamiseks ning hageja alternatiivsed nõuded rahuldamata ning rahuldas kostja vastuhagi võlgnevuse suuruse tuvastamiseks. Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus nii põhihagi rahuldamata jätmise, kui ka vastuhagi rahuldamise osas ning teha uus otsus, millega rahuldada põhihagi, tunnistades sundtäitmine lubamatuks osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestatakse võlgniku põhikohustuse katteks rohkem kui 13 709 eurot 60 senti, viiviste katteks seisuga 11. veebruar 2016. a 36 481 eurot 45 senti ning edasi kuni kohtuotsuse täitmiseni viivis 6 eurot 76 senti päevas ning samas ulatuses rahuldatakse osaliselt vastuhagi. Ringkonnakohus juhib hageja tähelepanu sellele, et apellatsioonkaebuses ei ole esitatud viisi, kuidas hageja nimetatud summa on kujunenud. Hageja on apellatsioonkaebusele lisanud tabeli ning viitab apellatsioonkaebuses, et ta on esitanud maakohtule arvutused, mis on tänaseks korrigeeritud. Kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid ja tõendeid, tuleb apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus (TsMS § 633 lg 5). Kohus ei uuri ega kogu hagimenetluses iseseisvalt tõendeid ilma, et pool oleks neile viidanud. Ringkonnakohus määras 17. märtsi 2016 määrusega hagejale tähtaja nõude täpsustamiseks, mh tuli hagejal esitada viited tõenditele, millega hageja soovib faktiväidet tõendada. Hageja leidis vastuses ringkonnakohtule, et ta ei ole palunud menetluses tunnistada lubamatuks kogu täitemenetlus. Nimetatu ei põhine hagiavaldusele: hageja palub esimese alternatiivina hagis tunnistada Jõhvi kohtutäituri Kristel Maalmanni poolt läbiviidavad täitemenetlused täiteasjades 095/2009/5335 ja 095/2012/977 lubamatuks (I kd, tl 9). Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlemisel hageja 30. märtsi 2016 menetlusdokumendist, milles hageja soovib maakohtu otsuse osalist tühistamist. Hageja ei vaidlusta apellatsioonkaebuses maakohtu põhjendusi seoses viiviste vähendamata jätmisega.
10.Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Hageja väitel on ta apellatsioonkaebuses esitanud kronoloogilises järjekorras seisukohad, mis hageja
arvates on jäänud maakohtu poolt vastamata või millele maakohus on hageja seisukoha järgi vastanud põhjendamiskohustust rikkudes. Seejuures ei tugine hageja üheselt arusaadavalt seosele väidetava menetlusnormi rikkumise ja hageja nõude rahuldamata jätmise vahel. Hageja leiab, et 14. aprilli 2008 müügilepingu viiviste regulatsioon on käsitletav tüüptingimusena. Apellatsioonkaebuses tugineb hageja poolte vahel 29. augusti 2007 sõlmitud lepingu ja 4. aprilli 2008 lepingu identsusele ning asjaolule, et lepingu teksti valmistas ette kostja. Maakohus on õigesti leidnud, et pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsiooni, peab tulenevalt VÕS § 35 lg-test 1 ja 2 esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena (vt Riigikohtu 8. mai 2007 otsus tsiviilasjas 3-2-1-45-07, p 11). Üksnes poolte vahel erinevatel aegadel sõlmitud lepingute sarnasus ei tõenda tüüptingimustel sõlmitud lepingut. VÕS § 35 lg 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on põhjendatult leidnud, et hageja ei ole toonud esile ühtegi asjaolu, miks nimetatud lepingu viiviseid puudutav osa on sõlmitud tüüptingimustel. Tüüptingimuste kasutamise korral on üldjuhul tegemist pooltevahelise läbirääkimispositsiooni ebavõrdsusega (vt Riigikohtu 11. juuni 2007. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-64-07 p 9). Kostja on vastuses apellatsioonkaebusele põhjendatult leidnud, et praegusel juhul ei ole täidetud VÕS § 35 lg 1 eeldus, mille kohaselt hageja ei ole menetluses tõendanud, et ta ei olnud võimeline mõjutama
14.aprilli 2008 lepingu sisu. Üksnes asjaolu, et lepingud valmistas ette kostja, ei tõenda tüüptingimustel sõlmitud lepingut.
11.Apellatsioonkaebuse väitel ei ole maakohus vastanud hagi põhjendustele, et viivise nõudmine perioodi eest, mille eest on viivis juba võlausaldaja nõutud ulatuses makstud, on hea usu vastane ja lubamatu. Ringkonnakohus leiab, et sellisel kujul ei ole hageja oma nõuet hagiavalduses esitanud. Hageja tugineb hagiavalduses oma õiguste rikkumisele seoses sellega, et kostja lähtub viiviste arvestamisel tüüptingimuste p-st 16; viiviste ebaõiglasele suurusele ja metoodikale, mida näevad ette tüüptingimused. Kostja on maakohtule põhjendanud nõude kujunemist (II kd, tl 16), vastuses apellatsioonkaebusele selgitas kostja, et nõude loovutamise lepingu p 1.2 kohaselt on 26. veebruari 2009 viivisearve nr 4859 kostjale loovutatud nõuete hulgas (II kd, tl 46). Esitatud viivisearvestuse tabeli realt E12 nähtub, et tabelis arvestatud võlgnevus on kokku summas 4 545 879 krooni 5 senti. Lahutades selle loovutatud nõuete summast saab tulemuseks täpselt viivisearve nr 4859 summa (4 572 901,9 – 4 545 879,5 = 27 022,4 Eesti krooni). Sellest tulenevalt on viivisearve tasumist tabelarvutuses arvesse võetud. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses kostja maakohtule esitatud arvutuskäigule nõude kujunemise osas sisulisi vastuväiteid esitanud. Kostja maakohtule esitatud arvutuskäik (I kd, tl 40 jj) on esitatud korrigeeritud viivisemääraga, kuid lähtutud on kostja koostatud viiviste tabelist. Hageja ei ole tõendanud õiguste kuritarvitamist kostja poolt.
12.Apellatsioonkaebuses leiab hageja, et maakohus on jätnud tuvastamata, kumma müügilepingu alusel on hageja kohustused jäänud täitmata. Ringkonnakohus leiab, et õige on kostja vastuses apellatsioonkaebusele esitatud seisukoht, mille kohaselt ei ole hageja esitanud menetluses ühtegi tõendit selle kohta, et tegemist oleks olnud iseseisvate tehingutega ning et lepingute alusel oleks soetatud kaupu erinevalt. Hageja ei ole vaidlustanud menetluses arvete tasumise tähtaega apellatsioonkaebuses esitatud viisil.
13.Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et kostja ei ole viiviste nõudmisel lähtunud lepingutes kokkulepitust. Hageja ei ole menetluses toonud esile ühtegi asjaolu, mis viitaks kostja soovile muuta lepingus kokkulepitud viivist. Õige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole üksnes ühepoolse arve väljastamisega võimalik muuta pooltevahelises lepingus kokku lepitud maksetingimusi (VÕS § 13 lg 1). Riigikohus on
30.aprilli 2013. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13 p-s 15 leidnud, et viivisenõuet ei muuda tervikuna hea usu põhimõtte vastaseks ka see, et arvetel oli esitatud lepingus märgitust erinev viivisemäär.
14.Maakohus on õigesti kohaldanud VÕS § 88 lg-t 8. VÕS § 88 lg 8 näeb ette, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Maakohus on õigesti leidnud, et intress VÕS § 88 lg 8 tähenduses tähendab ka viivist (viivitusintressi), (vt Riigikohtu 14. veebruari 2012. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-174-11, p 12).
15.Maakohus on õigesti leidnud, et täiteasjade nr 095/2009/5335 ja nr 095/2012/ 977 nõude liigiks on hüpoteegiga tagatud nõue ning nõude sisuks on ühishüpoteegi realiseerimine. Kohtutäiturile esitatud täitedokumendiks, mille alusel täitemenetlused alustati, on 18. märtsi 2009 nõuete loovutamise leping. Nõuete loovutamise lepingu p 3.16 kohaselt, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta, on hüpoteegipidajal õigus nõuda sundtäitmist. TMS § 2 lg 1 p 19 järgi on täitedokumendiks notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja või laevakinnistusraamatusse kantud laeva omaniku või registerpandiga koormatud eseme omaja kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga, laevahüpoteegiga või registerpandiga tagatud nõude rahuldamiseks.
16.Hageja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud eraldi ühtegi õiguslikku põhjendust vastuhagi rahuldamise suhtes. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kostja vastuhagi põhjendatult rahuldanud.
17.Kuna ringkonnakohus ei tühista maakohtu otsust hagi rahuldamata jätmise osas, puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole diskretsiooniõiguse piire ületanud ning maakohtu poolt määratud menetluskulude suurus on põhjendatud ja vajalik. Seoses hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja menetluskuludeks apellatsioonimenetluses on lepingulise esindaja kulu 870 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohtu hinnangul on tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga, mis kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele. Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse apellatsioonimenetlusekuludelt viivise väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja apellatsiooniastme menetluskuludelt 870 eurot (ilma käibemaksuta) kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.