Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Margo Klaar ja Iko Nõmm
Otsuse tegemise aeg ja koht
12.10.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-61709
Tsiviilasi
Aktsiaselts „T” hagiavaldus VF vastu kahjuhüvitise 47 150,40 eurot saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29.06.2016 otsus
Tsiviilasja hind 47 150,40 eurot apellatsioonimenetluses Kaebuse esitaja ja kaebuse Aktsiaselts „T” apellatsioonkaebus liik (apellant): Aktsiaselts „T” (registrikood Menetlusosalised ja nende Hageja XXXXXXXX, asukoht XXX), lepinguline esindaja Riho esindajad Friedrichs Kostja (vastustaja): VF (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja Andrei Petrov Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 29.06.2016 otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Apellatsiooniastme menetluskulud jätta Aktsiaselts „T” kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Aktsiaselts „T” (hageja, tööandja) esitas 28.11.2014 Harju Maakohtule hagiavalduse VF (kostja, töötaja) vastu töölepingu täitmisel tekitatud kahju hüvitamiseks.
2.Hageja täpsustas oma nõuet menetluse kestel ja nõuab kostjalt kahju hüvitamist summas 47 150,40 eurot. Nõue koosneb järgnevast (ilma käibemaksuta summad): 1) 11 000 eurot kostja juhitud veoautole Mercedes-Benz põhjustatud kahju eest (turuhind 13 000 eurot – jääkväärtus 2000 eurot); 2) 20 200 eurot kostja juhitud veoautoga veetud haagisele Eurotank põhjustatud kahju eest (turuhind 24 000 eurot – jääkväärtus 3 800 eurot); 3) 190 eurot veoauto ja haagise äraveo eest; 4) 15 760,40 eurot kaotsi läinud 16,4 t diislikütuse eest (16,4 × 0,961 eurot/tonn).
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 03.01.2013 töölepingu, mille kohaselt kostja asus hageja juures tööle autojuht-ekspediitorina. Lisaks sõlmisid pooled varalise vastutuse kokkuleppe, mille kohaselt on kostja varalise vastutuse eest kokkulepitud hüvitise määraks 31,96 eurot ning varalise vastutuse piirmääraks on 6391,16 eurot – selle summa piires vastutab kostja hagejale kahju hüvitamise eest sõltumata süüst.
4.28.11.2013 kella 18.20 paiku toimus Ida-Virumaal, Vaivara vallas Müdiküla-Sirgala teel suunaga Narva karjääri poole kostja süül liiklusõnnetus, mille käigus kostja juhitud veoauto sõitis teelt välja. Õnnetuse tagajärjel praktiliselt hävinesid hageja poolt kostjale töö tegemiseks antud veoauto ja haagis. Liiklusõnnetuse ajal täitis kostja tööülesannet, mis oli 16 500 l vedelkütuse (diislikütus) vedamine Harjumaalt Maardu Terminalist, Lao 29 Eesti Energia Kaevandused AS Narva Karjääri, Mustanina külla Vaivara valda Ida-Virumaale.
5.Veoauto turuhind on 13 000 – 15 000 eurot, taastamiskulu 10 000 – 12 000 eurot ja jääkväärtus 2000 eurot. Haagise turuhind on 25 000 eurot, taastamiskulu 20 950 – 30 000 eurot ja jääkväärtus 3800 eurot. Kahjustatud veoauto ja haagise äravedu liiklusõnnetuse toimumiskohalt maksis 190 eurot. Veoseks olnud diislikütus voolas maha, mistõttu veo tellija A AS esitas hagejale kahju hüvitamise nõude summas 15 760,40 eurot – see vastab summale, mille tellija ise tasus kütuse omanikule.
6.Pärast liiklusõnnetuse toimumist kinnitas kostja 02.12.2013 seletuskirjas oma süüd ja vastutust kahju hüvitamisel. Kostja põhjustas liiklusõnnetuse seeläbi, et jäi roolis magama – seda kinnitab veoauto digimeeriku kettalt nähtuv kiiruse pidev kõikumine sirgel teelõigul, milleks muu põhjus puudub. Varasemalt on sama teelõiku läbitud ühtlase kiirusega. Järelikult rikkus kostja töölepingut vähemalt hooletuse tõttu ja peab ka hüvitama ülejäänud kahju, mida varalise vastutuse kokkuleppe piirsumma ei kata.
7.Hageja nõude õigusliku aluse moodustavad töölepingu seaduse (TLS) § 72, § 74 lg 2 ja § 75 lg 1 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg 1 koos § 127 jj normidega niivõrd, kui TLS ei sisalda nende suhtes erinorme.
Kostja vastuväited hagile
8.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.Hageja ei ole tõendanud tal kahju tekkimist, sest veoauto omanik on A-Varahalduse OÜ ja kütuse omanik Jetoil AS. Lisaks hüvitas A AS kütuse omanikule tema kahju. Kostja ei nõustu ka hageja väidetega veoauto ja haagise praktilise hävimise ja sellest järelduva kahju suuruse kohta.
10.Kostja ei ole liiklusõnnetuses süüdi, sest selle põhjustas ootamatult teele jooksnud põder. Et hoida ära kokkupõrget põdraga, keeras veoautot juhtinud kostja rooli paremale ja sõitis veoauto parema esirattaga paremale teepeenrale. Teepeenar oli pehme pinnaga, auto kaotas juhitavuse ja haagis paiskus ümber teekraavi. Enne põdra teele ilmumist sõitis kostja kiirusega 40 km/h, mis oli kohaselt valitud kiirus. Liiklusõnnetuse ajal oli juba pime ja kostja ei saanud õnnetust ära hoida. Kostja süü puudumine leidis kinnitust õnnetusjuhtumi väärteomenetluses kohtus.
11.Varalise vastutuse kokkulepe ei ole kehtiv, sest selles märgitud hüvitise summa ei ole mõistlik, vastutus ei ole piiritletud ja sama sõidukiga sõitsid ka teised juhid.
12.Kostja ei ole allkirjastanud ega koostanud 02.12.2013 seletuskirja, samuti ei ole ta kunagi tunnistanud oma süüd liiklusõnnetuses. Esimese astme kohtu otsus
13.Harju Maakohtu 29.06.2016 otsusega jäeti hagi rahuldamata. Maakohus jättis käekirjaekspertiisi kulud ja kostja esitatud, kuid rahuldamata või loobumise tõttu menetlemata jäänud taotluste, samuti kostja esitatud arvestamata jäänud tõendite esitamise taotlustega seonduvad mõlema poole menetluskulud kostja kanda. Kõik ülejäänud menetluskulud jättis kohus hageja kanda. Maakohus jättis rahuldamata kostja 03.02.2015 võltsituse vastuväite ja arvestas 02.12.2013 seletuskirjaga asja lahendamisel.
14.Maakohus tuvastas, et - 03.01.2013 sõlmisid pooled töölepingu, mille kohaselt kostja asus tööle hageja juures autojuht-ekspediitori ametikohal (I kd, tl 11–14); pooled sõlmisid samal päeval ka materiaalse vastutuse kokkuleppe, mille järgi on kostja vastutuse ülempiir 6391,16 eurot ja talle makstav igakuine hüvitis 31,96 eurot (I kd, tl 38); 28.11.2013 kella 18:20 paiku toimus Ida-Virumaal, Vaivara vallas Müdiküla-Sirgala teel suunaga Narva karjääri poole liiklusõnnetus kostja juhitud veoauto (I kd, tl 15) ja haagisega (I kd, tl 16–17), mille mõlemad hageja oli andnud üle kostjale töö tegemiseks; liiklusõnnetuse ajal täitis kostja tööülesannet, milliseks oli 31 800 l diislikütuse vedamine Harjumaalt Maardu Terminalist, Lao 29 Eesti Energia Kaevandused AS Narva Karjääri, Mustanina külla Vaivara valda Ida-Virumaale; veoauto ja haagis said kahjustada sedavõrd, et need tuli sündmuskohalt ära vedada, osa transporditavat kütust voolas maha; veoauto ja haagis kuulusid A-Varahalduse OÜ-le, kes esitas 10.01.2014 hagejale kahjunõude summas 38 000 eurot (I kd tl 26); hageja korraldas paagist kütuse ümberpumpamise; liiklusõnnetuse toimumise järgselt ei tuvastatud kostjal joovet (I kd, tl 74), samuti ei ole tuvastatud, et kostjal oleks olnud mootorsõiduki juhtimist takistav tervisehäire; liiklusõnnetuse asjaoludel toimus väärteomenetlus kohtueelse menetlusena asjas nr 2330,13,007029 (I kd, tl 57–63, 67–73) ja kohtuasjana nr 4-14-1695 (I kd, tl 115– 123, 183–192, 218–220).
15.Kostja vastuväide hagejal kahju puudumise kohta ei ole edukas. TLS § 76 lg 1 sätestab, et kui töötaja vastutab kolmandale isikule tööülesannete täitmise käigus tekitatud kahju eest, peab tööandja vabastama töötaja kahju hüvitamise ja vajalike kohtukulude kandmise kohustusest ning need kohustused ise täitma. Vastava nõude on veoauto ja haagise omanik ka esitanud. TLS § 76 lg 2 järgi võib tööandja eelviidatud esimeses lõikes nimetatud kahju hüvitamist töötajalt nõuda TLS § 74 alusel. Seetõttu ei mõjuta asja lahendamist see, et hageja ei olnud veoauto, haagise ega kütuse omanik, sest ta pidanuks kostja vastutuse esinemise korral niikuinii kahju esmalt ise hüvitama. Samuti võis hageja kahju seisneda sündmuskohalt kannatada saanud sõidukite äraveo kulus.
16.Varalise vastutuse kokkulepe ei ole kehtiv. TLS § 75 lg 2 p 5 sätestab, et varalise vastutuse kokkulepe kehtib üksnes juhul, kui tööandja maksab töötajale vastutuse ülempiiri arvestades mõistlikku hüvitist. Kostja leiab, et hüvitis 31,96 eurot kuus ei ole mõistlik võttes arvesse vastutuse ülempiiri 6391,16 eurot. Neist summadest tuleneb, et töötajale makstakse igakuiselt 1/200 suurune osa ülempiiri summast ehk sellest 0,5%. Sellise varalise vastutuse ülempiiri summa katmiseks peaks töötaja sama tööandja juures töötama enam kui 16 aastat. Seega on töötaja ja tööandja küll sõlminud kokkuleppe töötaja varalise vastutuse kohta sõltumata süüst, kuid see kokkulepe ei vasta TLS § 75 lg-s 2 toodud kohustuslikele nõuetele, on töötajale kahjulik ja on seetõttu TLS § 2 alusel tühine. Samade summade puhul on varalise vastutuse kokkulepet pidanud tühiseks ka Tallinna Ringkonnakohus (13.10.2015. aasta otsus tsiviilasjas nr 2-14-51259, p 27).
17.Eeltoodust tulenevalt ei saa hageja edukalt tugineda varalise vastutuse kokkuleppe kehtivusele ning kostja vastutab kahju eest ainult juhul, kui ta on liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi. Poolte väiteid arvestades tuleb selles osas kõigepealt kontrollida, kas kostja põhjustas õnnetuse vähemalt hooletusest (VÕS § 104 lg 3).
18.Kohus ei nõustunud hagejaga, et kostja süü ja sellel rajaneva vastutuse saaks tuvastada 02.12.2013 seletuskirjas (I kd, tl 31) sisalduva süü tunnistamise avalduse põhjal. Käesoleval juhul ei ole pooled vastavalt TsMS § 232 lg-le 2 kokku leppinud, et seletuskiri tõendab kostja süüd. Kuigi kostja on seletuskirja allkirjastanud, tuleb siiski arvesse võtta, et see on selgelt vastuolus kostja enda varasemate ja hilisemate ütlustega samade asjaolude kohta. Õnnetusjuhtumi toimumise päeval andis kostja ütlusi, et õnnetuse põhjustas teele jooksnud põder (I kd, tl 70–71). Sama kinnitas kostja väärteoasja kohtulikul arutamisel (I kd, tl 115–123, 183–192). Kostja keeldus allkirjastamast sündmuskohal dokumente, milles oli märgitud, et ta on valinud ebaõige sõidukiiruse (I kd, tl 57–60). Kostja võis allkirjastada seletuskirja eelkõige sooviga jätkata tööd hageja juures, aga mitte tahtega võtta endale kahju hüvitamise kohustus. Seega tuleb kontrollida, kas muud tõendid võimaldavad tuvastada vähemalt kostja hooletuse.
19.Pooled vaidlevad selle üle, kas õnnetuse toimumisele eelnes kostja magamajäämine (nagu väidab hageja) või ootamatult teele ilmunud põder (nagu väidab kostja). Sõidumeeriku ketta (I kd tl 32, juhend samas tl 33) põhjal liikus veoauto õnnetusjuhtumi eelsel ajal (kell 15 – 17:50) peamiselt kiirusega vahemikus 40–80 km/h. Seejärel sõidukiirus langes ja kell 18 paiku tegi veoauto lühikese peatuse. Uuesti liikuma hakates ei saavutanud veoauto enam kiirust üle 50 km/h ja pidurdas seejärel mõne minuti jooksul kuni peatumiseni. Sündmuskoha vaatlusprotokolli (I kd, tl 57– 63) järgi oli sõidutee korras, kuid märg; ilm oli pilvine ja sadas vihma; sündmuskohal puudus valgustus. Lisatud skeemi, fototabeli ja hageja esitatud kaardi (I kd, tl 124) kohaselt oli tee paremal pool põld. Tunnistaja DM ütlustest (II kd, tl 145 pöördel) tuvastas kohus, et liiklusõnnetuse toimumise päeval ilm oli kehv, sadas lörtsi, tee oli
niiske ja libe. Kostja juhitud veoauto liikus tunnistaja auto ees ja tunnistaja nägi, et veoauto pöördus järsku paremale ja läks ümber paremale teepoolele. Sel ajal oli juba pime ja tee oli sündmuskohas valgustamata. Enne õnnetust nägi tunnistaja mingi asja või kujutise liikumist veoauto ees, see võis olla metsloom. Samal teelõigul on tunnistaja ka muul ajal põtru näinud. Sama tunnistaja väärteoasjas nr 4–14-1695 antud ütlustest (I kd, tl 67–69; I kd, tl 115–123; I kd, tl 183–192) nähtub, et tunnistaja nägi looma, kes oli tumedat värvi, aga polnud kindel, mis loomaga tegu. Kohus ei nõustunud hagejaga, et erinevused tunnistaja ees sõitnud veoauto tulede kirjeldamisel annaks alust pidada tunnistaja ütlusi teele ilmunud takistuse ning tee- ja ilmastikutingimuste kirjelduse osas ebausaldusväärseks. Kostja vande all antud seletuse (II kd, tl 145) kohaselt ilmus vahetult liiklusõnnetuse eel vasakult veoauto ette põder. Et vältida otsasõitu pööras kostja paremale. Veoauto rattad vajusid teelt välja, tee äär oli pehme. Mootor jäi seisma ja auto vajus. Toimus koorma nihkumine paremale ja ette ning haagis läks ümber. Ilm oli õnnetuse juhtumise ajal väga kehv, nähtavus halb ja sadas lörtsi. Varem ei olnud kostja sellel teelõigul loomi näinud. Õnnetusjuhtumit ja selle toimumise olusid käsitlevas osas on kostja ja tunnistaja ütlused kokkulangevad, samuti haakuvad need teiste eelnevas viidatud tõenditega.
20.Tuvastatud asjaoludest ei saa järeldada, et kostja oleks veoautot juhtides jäänud magama või vähemalt olnud liiklusseaduse (LS) § 70 lg-ga 1 keelatud väsimusseisundis. Kiiruse muutumist võisid samavõrra põhjustada halb nähtavus ja keskmisest keerukamad teeolud. Kostja juhtis raske koorma ja haagisega veokit, mille puhul on tagasihoidliku kiiruse valik ja ohu kahtluse korral kiiruse vähendamine igati põhjendatud. Seda järeldust ei väära hageja väide sama teelõigu varasemalt läbimine muudel tingimustel. Küll aga saab tuvastatud asjaoludest järeldada, et teele ilmus ootamatu takistus, mis sundis kostjat alustama manöövrit takistuseks möödumiseks. Kuna oli pime, tee valgustamata ja nähtavus sademete tõttu halb, siis ei saanud kostja mõistlikult õnnetust vältida ka olukorras, kus paremal ei olnud tee ääres nähtavust takistavat metsa või põõsastikku. Kohtule ei ole siduv politseitöötaja järeldus, et kostja valitud kiirus ei olnud kohane (I kd, tl 72–73), pealegi on väärteoasjas ebaõige kiiruse valiku eest määratud karistus kohtus tühistatud (I kd, tl 218–220). Samuti ei nõustu kohus hagejaga, et niigi väikesel sõidukiirusel oleks kostja saanud veoauto ja haagise peatada ilma teelt kõrvale kaldumata. Kohus tuvastas, et tee oli märg ja nähtavus halb. Sellises olukorras ei saa välistada, et ootamatult teele ilmunud takistus põhjustab ka väikese kiiruse korral auto üle kontrolli kaotamise. Eeltooduga ei tuvasta kohus, et kostja oleks õnnetuse toimumisel jätnud järgimata käibes vajaliku hoole, st olnud hooletu. Kuna hooletus on kõige nõrgem süü vorm ja seda ei esine, siis ei ole enam vaja kontrollida muid vorme.
21.Hagi rahuldamise keskne eeldus on TLS § 72 järgi töötaja süü. Kohus ei tuvastanud, et kostja oleks liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi, järelikult ei ole hagi edukas. Poolte muid väiteid kahju koosseisu ja hüvitamise ulatuse, sh sõidukite kindlustuse kohta ei ole vaja seetõttu hinnata.
22.Kostja võltsituse vastuväide ei ole edukas. Kohtu määratud käekirjaekspertiisi teinud eksperdi arvamuse (II kd, tl 42–46) põhjal tuvastas kohus, et kostja allkirjastas 02.12.2013 seletuskirja (I kd, tl 31). Siinjuures ei oma võltsituse seisukohalt tähtsust, kas seletuskirja teksti koostas ja kirjutas kostja ise või keegi teine ega ka see, kas kostja oli sel ajal töövõimeline. Kui kostja seletuskirja allkirjastas, siis pidi ta tundma mõistlikku huvi avalduse sisu vastu ja arvestama sellega kaasnevate tagajärgedega. Kohus saab seletuskirja tõendina arvestada.
23.Hagi rahuldamata jätmisel peaks üldjuhul TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kandma kõik menetluskulud. Käesoleval juhul esineb siiski piisav põhjus jätta kulud TsMS § 162
lg 4 järgi käekirjaekspertiisikulu kostja kanda. Lisaks jäävad kostja kanda vastavalt TsMS § 169 lg-le 3 tema rahuldamata jäänud taotluse või arvestamata jäänud väite või tõendi esitamisega ja vaidlustamisega seotud menetluskulud. Selline kulude jaotus on käesoleval juhul põhjendatud, sest kostja esitas arvukalt taotlusi, millest ise loobus, mis ei olnud edukad või mis isegi rahuldamise korral ei andnud tulemuseks sellist tõendit, millega kohus saanuks otsuse tegemisel arvestada. Apellatsioonkaebus
24.Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 47 150,40 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda.
25.12.04.2016 kohtuistungil on maakohus teinud pooltele ettepaneku saavutada asjas kompromiss. Maakohus tegi ettepaneku, et kostja tasub varalise vastutuse lepingus kokku lepitud piirsumma ja hüvitab poole riigilõivust 100 euro suuruste osamaksetega ca 5,5 aasta jooksul. Kohtu sellisest ettepanekust oli aru saada, et kohus peab varalise vastutuse lepingut kehtivaks. Hageja hinnangul on sellega maakohus andnud pooltele varalise vastutuse lepingu osas kohaldamisele kuuluva õiguse osas ebaõiget informatsiooni, kuivõrd leidis hiljem otsuses, et varalise vastutuse kokkulepe ei ole kehtiv. Seetõttu oli otsus ka hageja jaoks üllatuslik.
26.Maakohus on rikkunud selgitamiskohustust. Kui maakohus pidas varalise vastutuse lepingut kehtetuks, oleks kohus pidanud selgitama hagejale vajadust selgitada/tõendada tasutud hüvitise proportsionaalsust.
27.Maakohus on hüvitise ebaproportsionaalsuse põhjendamisel tuginenud ka Tallinna Ringkonnakohtu lahendile tsiviilasjas nr 2-14-51259. Hageja leiab, et ringkonnakohtu seisukoht tsiviilasjas nr 2-14-51259 ei ole automaatselt kohaldatav käesolevas tsiviilasjas. Maakohus oleks pidanud kontrollima, kas tegemist on analoogse olukorraga. Tsiviilasjas nr 2-14-51259 oli tegemist ebaõige sõiduvõttega veoauto tehnilise lõhkumisega ja käesolevas tsiviilasjas on tekitatud kahju liiklusõnnetusega. Kahe lahendi puhul oleks oluliseks võrdluseks see, kas veoautot kasutati vedelkütuse veoks või muuks (nt toidu)veoks. Samuti ei ole ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-1451259 oma seisukohta põhjendanud.
28.Maakohtu lahendist ei selgu, kuidas jõudis maakohus järeldusele, et tegemist on ebaproportsionaalse hüvitisega. Maakohus on jätnud märkimata, milline hüvitise suurus oleks proportsionaalne või kuidas üldse proportsioon leitakse. See tuleks õiguse ühetaolise kohaldamise huvides lõplikus kohtulahendis ära näidata.
29.Asjaolu, et töötaja peab vastutuse rahalise ülempiiri saamiseks töötama tööandja juures pikka aega, ei saa olla proportsionaalsuse hindamisel määravaks, kuivõrd tegemist on igakuise hüvitisega, mida tööandja tasub töötajale lisaks palgale. Varalise vastutuse kokkulepe ei saa olla töötajale rikastumise allikaks. Varalise vastutuse kokkuleppe näol tegemist riski maandamisega mõlemalt poolt, milline on ajas muutuv. Töösuhte alguses on töötaja risk suurem, kuivõrd talle kokkuvõttes tasutud hüvitis on väike võrreldes vastutuse rahalise ülempiiriga, see risk aga igakuiselt väheneb ning suureneb tööandja risk tekkiv kahju ise (läbi tasutud hüvitiste) tasuda ning seda klausliga, et kui kahju ei teki, jääb hüvitis töötajale, st tööandja on selle raha nagunii kaotanud ning „saab tagasi“ vaid kahju tekkimise korral. Asjaolu, kas kahju tekib, sõltub ühel või teisel viisil reaalselt ju töötajast endast.
30.Proportsionaalsuse hindamisel peaks olema oluline just see riski mõistlikkus, mida enesele varalise vastutuse kokkuleppega võetakse. Seal tuleks hinnata nii seda kui suur on selle riski realiseerumise tõenäosus (mis võiks tähendada suuremat makset) kui ka varalise vastutuse kokkuleppe alusel kasutada antava vara väärtust (kui suurt kahju
tekkimist on võimalik ette näha). Seal on olulised nii kasutatava antava vara kvaliteet (veoauto tehniline korrasolek), töötaja kogemused kui ka töölepingu kehtivust ja muid töölepingu tingimusi, sh kui tihti vara töölepingu järgi kasutada üldse antakse. Alles siit saab teha ka järelduse, kas mingi hüvitis on ebaproportsionaalne või ei.
31.Hageja hinnangul on lähim analoogia kirjeldatud olukorrale kindlustussüsteemist kasutatavad kindlustuspreemiate maksed, millised samuti jäävad üldjoontes oma suurustelt tasutud hüvitisega võrreldavatesse suurustesse. Täpselt samamoodi ju kindlustab tegelikult oma riski ka töötaja, jäädes iga makse puhul üha vähem oma tegeliku raha eest vastutavaks. Seetõttu on ka tasutud hüvitis õiglase suurusega arvestades õigussuhte olemust (tööleping) ja vastutuse piirmäära.
32.Tunnistaja ütlused metslooma ettehüppamise osas on vastuolulised ning tunnistaja ütlused kogumist ebausaldusväärsed ning tuleksid jätta tõendite hindamisel arvestamata. Hageja on juhtinud kohtu tähelepanu sellele, et tunnistaja ei ole andnud usaldusväärset infot selle kohta, kas auto ette jooksis metsloom või mitte. Samuti ei ole tunnistaja ütlused usaldusväärsed selles osas, millal ta tegelikult sündmuspaika jõudis. Hageja hinnangul on tegemist tunnistaja ütlustes kokkuleppimisega.
33.Maakohus on teinud ebaõige järelduse väärteoasjas välja toodud nr 4-14-1695 kvalifikatsioonist ning väärteomenetluse käigust. Nimetatud väärteoasja kohtuistungil on kohtuväline menetleja andnud nõusoleku menetluse lõpetamiseks, kuna 14.02.2014 otsuses väärteoasjas nr 2330,13,007029 ei ole sisestatud andmeid, mis kahju, mis suuruses ja kellele oli tekitatud liiklusõnnetuse tagajärjel ning seega kuulub väärteoasi LS § 223 lg 1 osas lõpetamisele (tl 112, I kd). LS § 223 lg 1 teine eeldus – kostja poolt liiklusnõuete rikkumine – oli aga täidetud. Hageja leiab, et seega on ebaõige kohtu järeldus, et kohus ei ole soetud väärteomenetluses esitatud väidete ja faktidega. Hageja toob välja, et maakohus on vaidlustatavas otsuses märkinud, et hagejale on tekkinud kahju. Hageja hinnangul on selliselt ka LS § 223 lg 1 kvalifikatsiooninõuded täidetud, mistõttu seaduse rikkumise fakt on maakohtu vaidlustatava otsuse ja väärteoasja nr 414-1695 protokolli koostoimes reaalselt ka tõendamist leidnud ning see pidanuks olema kohtule otsuse tegemisel ka siduv.
34.Igal juhul tuleb valida liiklus-, tee- ja ilmastikuoludele vastav ohutu sõidukiirus. Vastustaja seisukoht
35.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
36.Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Maakohus ei ole hinnanud tõendeid ebaõigesti. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja igakülgselt ning leidnud põhjendatult, et hagi rahuldamiseks puudub alus. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
37.Kaebaja toob välja, et maakohus on teinud pooltele ettepaneku kompromissi sõlmimiseks ning kohtu ettepankust oli aru saada, et kohus peab varalise vastutuse kokkulepet kehtivaks. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja selline järeldus alusetu ning põhjendamatu. TsMS § 4 lg 4 järgi peab kohus kogu menetluse ajal tegema kõik
endast sõltuva, et asi või selle osa lahendataks kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel, kui see on kohtu hinnangul mõistlik. Seega on kohus järginud vaid TsMS-s sätestatud menetlusnorme.
38.Kaebaja hinnangul on maakohus rikkunud selgitamiskohustust, kuna ei ole hagejale selgitanud, et ta peab tõendama tasutud hüvitise proportsionaalsust. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa maakohtule selgitamiskohutuse rikkumist ette heita. Kostja on varalise vastutuse kokkuleppe kehtetusele läbivalt maakohtu menetluses tuginenud, seega oli hagejal võimalik esitada sellele ka oma vastuväited. Hageja on seda ka 16.01.2015 menetlusdokumendis (tl 137-140, I kd) teinud. Samuti on hageja vastavad põhjendused esitanud ka ringkonnakohtule (apellatsioonkaebuse p-d 11-14). Apellatsioonkaebuses välja toodud põhjendused ei anna ringkonnakohtule aga alust jõuda teistsugusele seisukohale kui maakohus.
39.Kaebaja hinnangul ei ole maakohtu poolt viidatud ringkonnakohtu lahendis asjas nr 214-51259 toodud seisukoht praeguses asjas kohaldatav. Kolleegium sellega ei nõustu. Tsiviilasjas nr 2-14-51259 oli samuti poolte vahel sõlmitud varalise vastutuse kokkulepe ning vastutuse piirmääraks oli 6391,16 eurot ning igakuiseks hüvitiseks 31,96 eurot. Asjaolu, et väidetav kahju tööandajale tekkis erinevate tegevuste tulemusel (tsiviilasjas nr 2-14-51259 diferentsiaaliluku ebaõige kasutamine ja käesolevas tsiviilasjas liiklusõnnetus) ei oma hüvitise proportsionaalse hindamisel käesoleval juhul tähtsust. Lahendis nr 2-14-51259 on ringkonnakohus toonud välja ka põhjendused, miks ta ei pidanud hüvitist proportsionaalseks.
40.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesoleval juhul ei ole hüvitis 31,96 eurot kuus, arvestades varalise vastutuse piirmäära 6391,16 eurot, mõistlik. Kohus ei saa kindlaks määrata hüvitise summa konkreetset määra. Tööandja peab hüvitise summa kindlaksmääramisel arvesse võtma eelkõige töö iseloomu (sh võimalikke riske ja nende realiseerumise tõenäosust), kahju piirmäära, töötaja palka (kas kahjuhüvitise tagasimaksmine töötaja palgast võib olla liigselt koormav), tööandja majanduslikku seisu (millises suuruses hüvitise maksmine on tööandjale võimalik).
41.Ringkonnakohtu hinnangul on varalise vastutuse kokkuleppe mõtteks lihtsustada tööandja tõendamiskoormist, kuna mõningatel juhtudel võib olla töötaja süü tõendamine kahju tekitamisel raske. Töötaja jaoks võib hüvitisel olla motiveerib toime – kuna töötaja teab, et ta vastutab süüst olenemata, on ta eelduslikult tööandja varaga ümber käies hoolikam. Lisaks motiveerib töötajat see, et tööandja varaga hoolikalt ümber käies saab ta lisasissetulekut hüvitise näol.
42.Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et suurem riski realiseerumise tõenäosus peaks tähendama ka suuremat hüvitise makset. Seega arvestades tööandja tegevusala ja töötaja ametit, peab tööandja hüvitise määramisel hindama tööga seotud riske, s.o sõiduki avariisse sattumise tõenäosust ning veose eripära (antud juhul oli tegemist ohtliku veosega, kütusega). Hüvitise proportsionaalsuse määramisel tuleb arvesse võtta ka töötaja palka ning tema võimalust tekkinud kahju reaalselt hüvitada. Tööandjal tuleb arvesse võtta, et töötaja on töösuhtes nõrgemaks pooleks. Kahju kompenseerimine ei tohiks töötajat panna väga raskesse olukorda, kus kahjuhüvitise maksmine võib olla ajatatud maksegraafikuna väga pikkade aastate peale. Kolleegiumi hinnangul võiks pidada mõistlikuks, kui varalise vastutuse kokkuleppe eest saadav hüvitis kataks kahju piirmäära 3-5 aasta jooksul. Selliselt ei satu töötaja kahju hüvitamisel väga raskesse olukorda.
43.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa varalise vastutuse kokkuleppe eest saadavat hüvitist käesoleval juhul võrrelda kindlustuspreemia maksetega.
44.Ringkonnakohus leiab, et kostja ja tunnistaja poolt 22.07.2014 istungil väärteoasjas nr 4-14-1695 ja 24.05.2016 kohtuistungil käesolevas tsiviilasjas antud ütlusi koosmõjus
hinnates ei saa asuda järeldusele, et need on oluliselt omavahel vasturääkivad ning järeldada sellest, et tunnistaja ütlused ei ole seega usaldusväärsed. Samuti ei saa asuda seisukohale, et kostja ja tunnistaja on ütluste andmises kokku leppinud. Mõningane kõrvalekalle faktilistes asjaoludes on arusaadav arvestades sellega, et kostja sattus liiklusõnnetusse ja oli arvatavasti šokiseisundis (tunnistaja poolt 24.05.2016 istungil antud ütluste kohaselt aitas ta kostja veoki kabiinist välja; tunnistaja ütluste kohaselt ei saanud kostja aru, mis toimub, tl 145 pöördel, II kd) ning seega ei suuda täpselt mäletada, millal ta täpselt ohutuled sisse lülitas. Ka kohtuistungil ei suutnud ta täpselt öelda, millal ta ohutuled sisse lülitas ning arvas, et 5 minutit pärast avariid. Kolleegium nõustub samuti maakohtu põhjendusega, et erinevused veoauto tulede kirjeldamisel ei anna alust pidada tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseks teiste ütluste osas. Tunnistajale ei saa ette heita, et ta ei suutnud tuvastada täpselt, mis loom kostjale auto ette jooksis. Arvestada tuleb, et nähtavus oli liiklusõnnetuse toimumise ajal halb, ilm oli pilvine ning sadas vihma ja sündmuskohal puudus valgustus.
45.Ringkonnakohtu hinnangul ei arvestanud maakohus põhjendatult käesoleva asja lahendamisel 14.02.2014 otsuses väärteoasjas nr 2330,13,007029 (tl 72-73, I kd) toodud järeldusi, kuna nimetatud otsus on tühistatud Viru Maakohtu 22.07.2014 otsusega väärteoasjas nr 4-14-1695 (tl 218-219, I kd). Ebaõiged on ka hageja väited selle kohta, et LS § 223 lg 1 kvalifikatsiooninõuded on täidetud ning see pidanuks olema kohtule otsuse tegemisel ka siduv. Asjakohased ei ole hageja väited ebaõige sõidukiiruse valiku kohta, nendele väidetele on maakohus otsuses ka vastanud ning ringkonnakohus ei pea põhjendatuks neid üle korrata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
46.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis käekirjaekspertiisi kulud ja kostja esitatud, kuid rahuldamata või loobumise tõttu menetlemata jäänud taotluste, samuti kostja esitatud arvestamata jäänud tõendite esitamise taotlustega seonduvad mõlema poole menetluskulud kostja kanda. Kõik ülejäänud menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Ringkonnakohtul ei ole alust maakohtu otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.
47.Kuivõrd maakohus ei määranud vaidlustatavas otsuses kindlaks menetluskulude rahalist suurust, siis ei määra ka ringkonnakohus käesolevas otsuses kindlaks apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude rahalist suurust. Tsiviilasja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.