Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
Tallinna Ringkonnakohus Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots 12.09.2016, Tallinnas 2-15-18673 KS (S) hagi L OÜ vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31.03.2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
KS apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja KS (ik XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Hannes Kink Kostja L OÜ (rk XXXXXXXX), seaduslik esindaja KS
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 31.03.2016 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jätta KS kanda. L OÜ-l puuduvad apellatsioonimenetluse kulud, mida rahaliselt kindlaks määrata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.KS (hageja) esitas 28.09.2015 Tööinspektsiooni juures tegutsevale töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse L OÜ (kostja) vastu töövaidluses. Avalduse asjaoludel asus hageja kostjaga sõlmitud töölepingu alusel 01.11.2014 tööle tallitöötajana Soomes neto töötasuga 1000 eurot kuus. Tööandja maksis tegelikult 500 eurot töötasuna, 500 eurot lähetuserahana ja lisaks sõidukompensatsiooni 50 eurot. 28.08.2015 ütles kostja TLS § 88 alusel töölepingu üles, mille põhjus oli hagejale teadmata. Töölepingu lõpetamise aja seisuga jäi hagejal kasutamata põhipuhkust, mille kostja hüvitas vaid osaliselt. Hageja palus töövaidluskomisjonile esitatud avalduses, milles palus kostjalt lugeda töölepingu lõpetamine TLS § 88 alusel tühiseks, lõpetada tööleping TLS § 91 lg 2 p 2 alusel ja välja mõista hüvitis TLS § 100 lg 4 järgi 1256 eurot 74 senti, välja mõista saamatajäänud töötasu 5969 eurot 51 senti, vähemmakstud puhkusetasu 462 eurot 65 senti, s.t kokku 3141 eurot 85 senti.
2.Töövaidluskomisjon rahuldas 03.11.2015 otsusega avalduse osaliselt ning tuvastas töölepingu ülesütlemise 28.08.2015 tühisuse ja lõpetas töölepingu töölepinguseaduse (TLS) § 107 lg 2 järgi, mõistis tööandjalt välja hüvitise TLS § 109 lg 1 järgi 3000 eurot, vähemtasutud puhkusehüvitise 233 eurot 30 senti.
3.Kostja esitas 10.12.2015 Harju Maakohtule avalduse, milles palus hagimenetluse korras vaadata läbi töövaidluskomisjoni 03.11.2015 otsuse, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja hüvitis 3000 eurot töölepingu seaduse (TLS) § 109 lg 1 järgi ja vähemmakstud puhkusehüvitis 233 eurot 30 senti. Hageja esitas oma seisukohad ja taotlused hilinemisega. Hageja nõudis tuvastada poolte vahel sõlmitud 01.11.2014 töölepingu kostja poolt 28.08.2015 ülesütlemise tühisuse ja lõpetada tööleping; mõista välja kostjalt hageja kasuks hüvitis töölepingu lõpetamise eest 3000 eurot; samuti vähem makstud kasutamata põhipuhkuse hüvitis netosummas 233 eurot 30 senti. Kostja vastus
4.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei öelnud töölepingut üles, vaid pooled lõpetasid selle 28.08.2015 kokkuleppega. Töötasu kokkulepe sõlmiti täistööajaga töötamise eeldusel, aga tegelikult töötas hageja poole töökoormusega. Kostja ei võlgne hagejale kasutamata põhipuhkuse hüvitist. Maakohtu otsus
5.Maakohus rahuldas 31.03.2016 otsusega hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks vähemmakstud puhkusehüvitise 233 eurot 30 senti. Hageja ülejäänud nõuete osas jättis kohus hagi rahuldamata. Kohus jättis menetluskulud hageja kanda, määras kindlaks ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 919 eurot 80 senti. Kohus tasaarvestas väljamõistetud summad ja kohustas hagejat tasuma kostjale 686 eurot 50 senti. Maakohus luges tuvastatuks järgmised asjaolud: pooled sõlmisid 01.11.2014 tähtajalise töölepingu nr 128, mille kohaselt hageja asus kostja juures samast ajast tööle tallitöölisena, töö tegemise koht pidi olema Tallinnas ja hageja töötas renditöötajana; töötasuks leppisid pooled tuhat eurot kuus (netosumma); kostja tasus hagejale alates 2014.aasta detsembrist kuni 2015.aasta juulini igakuiselt vähemalt 1000 eurot ja märkis maksete selgituses, et sellest 500 eurot on palk ja 500 eurot päevarahad, lisaks maksis kostja osadel kuudel ka
sõidukompensatsiooni üldjuhul 50 eurot kuus; tegelikult töötas hageja Soome Vabariigis, milleks pooled vormistasid lähetuse käskkirja. Töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude õiguslik alus on TLS § 104 lg 1, mille kohaselt seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine on tühine. Kohus jaotas tõendamiskoormise kõnealuse nõude puhul viisil, et hageja pidi tooma esile ja tõendama, et kostja tegi töölepingu ülesütlemise avalduse. Kui kostjal oli tahe tööleping erakorraliselt üles öelda, siis pidi kostja tõendama selleks seadusest tuleneva aluse esinemise. Kostja avaldas, et tal puudus töölepingu ülesütlemise tahe, vaid pooled lõpetasid töölepingu kokkuleppel. Kohus tuvastas, et pooled vahetasid 28.08.2015 kahe erineva sisuga tahteavaldusi: üks neist on kostja avaldus töölepingu lõpetamiseks TLS § 88 alusel (TVK tl 21) ning teine poolte ühine kokkulepe teineteise suhtes pretensioonide puudumise ja hagejale võlgnetavate hüvitiste tasumise kohta (tl 15). Hageja ei vaidlustanud kostja kirjeldust 28.08.2015 sündmustest. Sellest järeldas kohus, et hagejani jõudsid sisuliselt samaaegselt kostja algne tahteavaldus töölepingu erakorraliseks lõpetamiseks ja tahe töölepingu lõpetamiseks kokkuleppel. Hageja kinnitas 16.09.2015 e-kirjas (tl 17) ja 15.10.2015 sõnumis (tl 42) ka ise, et pooled allkirjastasid kokkuleppe, aga ühegi muu kokkuleppe sõlmimist peale 28.08.2015 töölepingu lõpetamise pooled esile ei toonud. Töölepingu ülesütlemine toimub tahteavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 esimene lause sätestab, et kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 72 kohaselt ei loeta tahteavaldust tehtuks, kui enne tahteavaldust või sellega ühel ajal jõuab saajani tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus. Kuna pooled vahetasid 28.08.2015 kahe sisuga tahteavaldusi ning andmeid selle kohta, et kostja tahteavaldused ei oleks jõudnud hagejani samal ajal, ei ole, siis ei saa lugeda töölepingu ühepoolse ülesütlemise tahteavaldust tehtuks, vaid pooled lõpetasid töölepingu kokkuleppel. Seetõttu jättis kohus rahuldamata hageja nõude tuvastada pooltevahelise töölepingu kostjapoolse ülesütlemise tühisus ja hüvitise nõude. Kasutamata põhipuhkuse hüvitise nõude õiguslik alus on TLS § 71, mis sätestab, et töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Vaidlust ei olnud kasutamata põhipuhkuse hüvitise arvutuskäigu aluseks olevate arvude üle (16,09 päeva ja keskmise päevatasu arvestamine jagatisena 6000 : 174). Arvutuse tulemus ( ≈ 554 eurot 84 senti, vt ka TVK tl 13) on netosumma, mille kostja pidi hagejale maksma töölepingu lõppemisel. Kõnealusest hüvitisest 321 eurot 54 senti maksti hagejale 28.08.2015 ülekandega (tl 18). Kostja ei tõendanud, et ta oleks kasutamata põhipuhkuse hüvitisest 554 eurot 84 senti maksnud rohkem kui eelnimetatud summa. Seega tuleb lisaks maksta 233 eurot 30 senti. Kohus jättis hageja 24.03.2016 menetlusdokumendi TsMS § 331 lg 1 alusel menetlemata. Hageja ei põhistanud hilinemist piisavalt ja kostja soovis hageja dokumendi menetlemise korral esitada uutele taotlustele vastuväiteid. Seega põhjustanuks hageja dokumendi menetlemine asja lahendamise viibimist. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel hageja kanda. Kostja pakkus menetluses kompromissina hagejale hüvitise summat 500 eurot ja 750 eurot, millega hageja ei nõustunud. Kuna hagi rahuldamise summa on väiksem kostja pakutud kompromissist, siis on põhjendatud jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Kostja palus hüvitada õigusabikuluna 1110 eurot, mis menetluskulude nimekirja kohaselt moodustub esindajatasust määraga 60 eurot tunnis 18,5 töötunni eest. Kohus leidis, hinnates esindaja töö sisu, et põhjendatud on välja mõista tasu 15,33 tunni eest tasumääraga 60 eurot
tunnis - 919 eurot 80 senti. Kohus leidis, et selles ulatuses kulude hüvitamine on asja sisu ja menetluslikku käiku arvestades põhjendatud. TsMS § 445 lg 1 teisest lausest lähtudes tasaarvestas kohus välja mõistetud summad. Apellatsioonkaebus
4.Hageja palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Maakohus jättis töölepingu ülesütlemise tahteavaldusi kvalifitseerides kohaldamata TLS § 1 lg 3 ning VÕS § 29. Kohus analüüsis poolte tahteavaldusi ühekülgselt, süsteemitult ja formaalselt. Hageja sai esimesena kätte kostja tahteavalduse, millega kostja ütles töölepingu TLS § 88 alusel üles. Alles seejärel jõudsid pooled kokkuleppeni, ehk teisisõnu vahetasid pooled tahteavaldusi, s.t sõlmisid kokkuleppe pretensioonide puudumise kohta töölepingu ülesütlemisavalduse jõustumisele järgnevalt. Kostja kinnitas hagiavalduses, et ta otsustas algselt kostja ja hageja vahelise töölepingu lõpetada TLS § 88 alusel. Seega on ülesütlemisavalduse puhul tahteavalduse tegija tahe, tahteavalduse sisu ning kehtivus üheselt selged. Ülesütlemisavalduse jõustumisele järgnevalt sõlmitud pretensioonide puudumise kokkulepe ei ole käsitatav TsÜS §-s 72 nimetatud tahteavaldust tagasivõtva tahteavaldusena, sest selles sisalduvast tekstist, mille kohaselt pooltel teineteise suhtes pretensioonid puuduvad, ei ole võimalik välja lugeda kostja tahet kehtiv ülesütlemisavaldus tagasi võtta. Täidetud ei ole tahteavalduse saajani üheaegselt jõudmise kriteerium, sest poolte kokkuleppes sisalduv tahteavaldus jõudis kostjani hiljem kui ülesütlemisavaldus. Kohus ei analüüsinud 28.08.2015 kokkulepet pretensioonide puudumise kohta VÕS §-st 29 lähtuvalt. Riigikohus selgitas asjas nr. 3-2-1-121-06, et VÕS § 29 lg-s 4 sätestatu tähendab lepingu objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku positsioonilt, (kes lähtub mõlema lepingupoole arusaamadest) mitte aga lepingupooltega (tööandja ja töötaja) sarnaste mõistlike isikute positsioonidelt. Objektiivselt mõistlik isik tõlgendab seda kokkulepet nii, et töösuhte äsjast ülesütlemist arvestades oli tööandja tahe pretensioonide puudumise vormeliga hoida ära töötaja hilisemaid nõudeid, töötaja eesmärk seda vormelit kinnitades oli aga kindlustada kokkuleppe teises pooles sõnastatud haiguse- ja puhkusetasude väljamaksmist tööandja poolt. See tähendab, et mõistlik isik ei tõlgenda seda kokkulepet töölepingu lõpetamisena poolte kokkuleppel TLS § 79 alusel. Kuna ülaltoodust on selge, et kostja ülesütlemisavaldus muutus kättetoimetamisega formaalselt kehtivaks, on endiselt jõus hageja nõue selle avalduse sisulise tühisuse tuvastamiseks. Hageja jääb menetluses esitatud seisukohtade juurde: ülesütlemisavaldusele ei eelnenud hoiatust; selles puudus viide konkreetsele lõikele, millest võinuks vähimalgi määral aru saada ülesütlemise konkreetsest õiguslikust alusest; kostja pole kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemist põhjendanud (TLS § 95 lg 2). Kostja poolt töölepingu ülesütlemine on põhjendamatu ja tuleb lugeda tühiseks. Kui kohus lõpetab töölepingu TLS § 107 lg-s 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale TLS § 109 lg esimese lause alusel hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kuivõrd hageja töölepingujärgne töötasu oli 1000 eurot (neto) kalendrikuus, peab kostja talle tasuma 3000 eurot (neto). Vastustaja seisukoht
5.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.
Ringkonnakohtu seisukoht
6.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kohtuotsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus rahuldas vähemmakstud puhkusehüvitise 233 euro 30 sendi nõude ning otsus on TsMS § 456 lg 4 kohaselt selles osas jõustunud. Ringkonnakohus vaatab otsuse läbi hageja apellatsioonkaebuse alusel osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta vaidlustatud osas TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohus käsitles otsuses kõiki hageja seisukohti ja selgitas piisava põhjalikkusega, miks hageja nõue töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise saamiseks tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda maakohtu põhjendusi üle. Maakohtu otsus vastab TsMS § 438 ja § 442 lg 8 nõuetele. Maakohus tuvastas õigesti, et pooled vahetasid 28.08.2015 tahteavaldusi töölepingu lõpetamiseks ning andmeid selle kohta, et pooled lõpetasid töölepingu muul viisil, kui kokkuleppel, kohtule esitatud ei ole. Kostja selgitas, et pooled kohtusid nimetatud kuupäeval ning jõudsid kokkuleppele, et lõpetavad töösuhte, hoolimata asjaolust, et tööandja oli kaalunud töösuhte lõpetamist TLS § 88 alusel. Pooled kinnitasid kokkuleppes kirjalikult töösuhtest tulenevate nõuete ja pretensioonide puudumist (tl 15). Kostja esitas Maksu- ja Tolliametisse info, mille kohaselt lõpetati töösuhe TLS § 79 alusel. Hageja kostja kirjeldust toimunud sündmusest ei vaidlustanud. Ringkonnakohus märgib, et poolte vahel sõlmitud kokkuleppe sõnastusel ei ole primaarset tähendust, oluline on asjaolu, kuidas pooled faktiliselt käitusid. Apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et esialgselt sai hageja tööandjalt tahteavalduse töölepingu lõpetamise kohta töötajast tulenevatel põhjustel, ei lükka ümber asjaolu, et tegelikult oli poolte tahe lõpetada tööleping kokkuleppel ning sellisel viisil tööleping ka lõpetati. Seega ei ole alust rahuldada hageja nõuet tuvastada kostja poolt töölepingu ülesütlemise tühisus ja välja mõista hüvitis. Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostja ei ole ringkonnakohtule esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks. Tsiviilasja materjalidest samuti kostjal apellatsioonimenetluses kulude tekkimist ei nähtu (TsMS § 174 lõike 1 viimane lause). Seega puuduvad asjas kindlaksmääratavad menetluskulud.
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
Indrek Soots
Ulvi Loonurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.