Täitmine › Kaebused kohtutäituri otsuste peale

Seda, et täitmisavaldusele lisati aukohtu 08.02.2012 otsus ekslikult, kinnitab muuhulgas asjaolu, et täitmisavalduses on advokatuur palunud täitmisele pöörata 05.12.2012 otsuse ning viidanud sellele ka avaldusele lisatud dokumentide nimekirjas ja oma 25.01.2016 e-kirjas. Eeltoodust nähtuvalt ei ole kohtutäitur võtnud 05.12.2012 otsust asja juurde omal initsiatiivil, vaid advokatuur edastas õige täitedokumendi kohtutäiturile koheselt pärast seda, kui sai puudusest teadlikuks. Kokkuvõtvalt leidis sissenõudja, et kohtutäitur Elin Vilippuse 29.02.2016 otsus on õiguspärane. 06.04.2016 esitas kohtutäitur Elin Vilippus (kohtutäitur) seisukoha kaebuse osas (tl 69-72), milles palus jätta kaebuse rahuldamata, leides, et kaebus on põhjendamatu ja selle rahuldamiseks puudub seadusest tulenev alus. Kohtutäitur jääb oma 29.02.2016 otsuses märgitud seisukohtade juurde. Kohtutäitur selgitas, et sissenõudja on esitanud kohtutäiturile formaalsetele nõuetele vastava täitmisavalduse ja täitedokumendi, milleks on Eesti Advokatuuri aukohtu 05.12.2012 otsus, mis jõustus 11.02.2013. Seega on täitemenetluse formaalsed tingimused täidetud ning kohtutäituril puudub alus täitemenetluse jätkamisest keeldumiseks. Kohtutäitur pidas oluliseks selgitada, et TMS §-de 217 ja 218 alusel kaebuse esitamist tuleb käsitleda kui kontrollivormi kohtutäituri tegevuse üle täitemenetluses. Sissenõudja teavitas 10.02.2016 kohtutäiturit, et ekslikult lisati täitmisavaldusele Eesti Advokatuuri aukohtu 05.12.2012 otsuse asemel Eesti Advokatuuri aukohtu 08.12.2012 otsus. Nimetatud asjaolu selgumisel edastas sissenõudja viivitamatult kohtutäiturile korrektse alusdokumendi, milleks on Eesti Advokatuuri aukohtu 05.12.2012 otsus, kõrvaldades nimetatuga täitemenetluses esinenud puuduse. 15.01.2016 esitatud täitmisavalduses on sissenõudja palunud pöörata täitmisele Eesti Advokatuuri aukohtu 05.12.2012 ja 20.02.2013 otsused. Samuti on sissenõudja korduvalt oma e-kirjades ja seisukohtades viidanud Eesti Advokatuuri aukohtu 05.12.2012 otsusele. Eeltoodust järeldub, et sissenõudjal oli õigustatud huvi täitemenetluse algatamiseks Eesti Advokatuuri aukohtu 05.12.2012 otsuse alusel ning dokumentide esitamisel on tekkinud ilmselge eksitus. Nimetatut on sissenõudja ka hilisemalt täitemenetluses kinnitanud. Kohtutäitur oli seisukohal, et luges põhjendatult täitemenetluses 022/2016/416 täitedokumendiks Eesti Advokatuuri aukohtu 05.12.2012 otsuse. Kohtutäituri hinnangul ei oleks täitemenetluse lõpetamine olnud kooskõlas täitemenetluses kehtiva efektiivsuse ja menetlusökonoomika põhimõttega. Asjaolu, et avaldaja ei ole käesoleval ajal Advokatuuri liige ega kanna vandeadvokaadi kutsenimetust, ei piira sissenõudja õigust pöörduda tasumata rahatrahvi sissenõudmiseks kohtutäituri poole. Esimese astme kohtu määrus 30.05.2016 määrusega rahuldas Harju Maakohus avaldaja kaebuse kohtutäitur Elin Vilippuse 29.02.2016 otsusele täiteasjas nr 022/2016/416 ja tühistas kohtutäitur Elin Vilippuse 29.02.2016 otsuse täiteasjas nr 022/2016/416. Menetluskulud jättis kohus kohtutäitur Elin Vilippuse kanda ja mõistis kohtutäiturilt avaldaja kasuks menetluskuluna välja kaebuselt tasutud riigilõivu summas 15 eurot. Kohus märkis, et vaatab esitatud avalduse läbi tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 475 lg 1 p-st 15 hagita menetluses. Vastavalt TsMS § 477 lg 1 vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti ning lg 7 järgi peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel. Samuti märkis kohus TMS § 218 lg-le 1 viidates, et avaldaja 09.03.2016 kaebus kohtutäitur Elin Vilippus 29.02.2016 otsusele täiteasjas nr 022/2016/416 on esitatud tähtaegselt ning õigele maakohtule.

TMS § 23 lg 1 esimene lause sätestab, et kohtutäitur viib täitemenetluse läbi sissenõudja avalduse ja täitedokumendi alusel. Täitemenetluses kehtib formaliseerituse põhimõte, mis tähendab seda, et kohtutäitur ei kontrolli täitemenetluse alustamisel materiaalõiguslikke asjaolusid. TMS § 23 lg 3 kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele (täitemenetluse formaliseerituse printsiip). Sisuliselt kontrollib täitur, kas temale esitatud täitmisavaldus vastab seaduses sätestatud nõuetele ja kas täiturile on esitatud korrektne täitedokument TMS § 2 lg 1 mõttes. TMS § 7 lg 1 kohaselt keeldub kohtutäitur täitetoimingu tegemisest ainult seaduses sätestatud põhjusel. Üheks nendest põhjustest on see, kui sissenõudja ei ole esitanud täiturile korrektset täitmisavaldust või kehtivat täitedokumenti. 15.01.2016 esitas Eesti Advokatuur kohtutäitur Elin Vilippusele täitmisavalduse (tl 74-75), mille kohaselt on palutud pöörata täitmisele TMS § 2 lg 1 p 72 alusel Eesti Advokatuuri aukohtu 20.02.2013 ja 05.12.2012 otsused. TMS § 2 lg 1 p 72 alusel täidetakse nõudeid, mis tulenevad Eesti Advokatuuri aukohtu jõustunud otsusest. Kohus möönis, et kuigi Eesti Advokatuuri aukohtu jõustunud otsused on täitedokumentideks TMS § 2 lg 1 p 72 mõttes, on kohtutäitur jätnud hinnangu andmata sissenõudja avaldusele ja täitedokumentidele TMS § 23 lg 1 alusel. Kohus oli seisukohal, et täitemenetluse alustamisel TMS § 23 lg 1 tähenduses peab kohtutäitur otsustama, kas täitedokumendid vastavad avalduses taotletavale ning on täitedokumendiks ja täidetavad täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras. 20.01.2016 täitmisteatest nähtub, et täitedokumendiks on Advokatuuri aukohtu 20.02.2013 lahend, nõude sisuks on tasumata aukohtu trahvid summas 500 eurot (tl 9-10). Eeltoodust tulenevalt on kohtutäitur alustanud täitemenetlust Advokatuuri aukohtu 20.02.2013 lahendi alusel jättes täielikult tähelepanuta, et avalduses on palutud pöörata täitmisele ka 05.12.2012 otsus või et avalduse lisades on esitatud ka täitedokumendina 08.02.2012 otsus. Kohtutäitur ei ole enne täitemenetluse alustamist palunud sissenõudjal täpsustada esitatud avaldust ega keeldunud täitemenetluse alustamisest. Eeltoodust tulenevalt oli kohus seisukohal, et kohtutäitur ei ole toiminud õiguspäraselt, alustades avalduse alusel täitemenetlust. Täitemenetluse peamine eesmärk on kindlaksmääratud nõude ja kohustuse täitmine, mistõttu ei olnud kohtutäituril formaliseerituse printsiibist lähtudes alust täitemenetlust alustada 05.12.2012 otsuse osas. TMS § 48 lg 1 p 7 kohaselt lõpetab kohtutäitur täitemenetluse põhjendamatul alustamisel täitemenetluse tingimuste täitmata jätmise tõttu. Eeltoodust tulenevalt nõustus kohus avaldajaga, et käesoleval juhul ei ole täitmisteate parandamine, vahetades ühe täitmisteate teise vastu, seaduslik. Kohtu hinnangul ei kõrvalda algset rikkumist ka 29.02.2016 täitmisteade (tl 37-38), mis asendas 20.01.2016 koostatud täitmisteadet. Kohus oli seisukohal, et kohtutäitur ei ole järginud TMS-is ettenähtud regulatsiooni täitemenetluse alustamisel, tegemist on formaalse rikkumisega, mis on toonud kaasa võlgniku õiguste rikkumise täitemenetluses. Kohus nõustus, et tegemist on formaalse rikkumisega ning korrektse täitedokumendi esitamisel oleks olnud võimalik alustada uut täitemenetlust ning nõue 500 euro osas siiski täita. Samas ei muuda see kohtu hinnangul olematuks fakti, et kohtutäitur ei ole käesoleval ajal käitunud korrektselt ja uut täitemenetlust alustanud, vaid on täitedokumendi menetluse kestel „asendanud“, jättes täitemenetlust alustades kontrollimata kehtiva täitedokumendi olemasolu. Kohus leidis, et ülalmärgitud põhjendustel tuleb kaebus rahuldada ning kohtutäituri 29.02.2016 otsus tühistada. Kohus märkis, et kohustab kohtutäiturit avaldaja 09.02.2016 kaebust uuesti läbi vaatama. Samuti märkis kohus, et käesolevas täiteasjas ei olnud oluline, et aukohtu otsuse tegemise ajal ei olnud aukohtu otsus täitedokumendina käsitletav. Täitmisavalduse esitamise hetkel (s.o 15.01.2016) oli advokatuuri aukohtu jõustunud otsus täitedokument TMS § 2 p 72 mõttes. Lisaks nõustub kohus avaldajaga, et formaliseeritusse printsiibist tulenevalt ei saa kohtutäitur

asuda hindama, kas advokatuuriseaduse § 19 lg 2 p 2 alusel määratud rahatrahvi näol on tegemist vandeadvokaadile kui erisubjektile määratud distsiplinaarkaristusega. Kohtu hinnangul on tegemist materiaalõigusliku vaidlusega, millele ei saa õiguslikku hinnangut anda käesoleva tsiviilasja raames. Kohus nõustus puudutatud isikute väitega, et asjaolu, et avaldaja on advokatuurist välja heidetud ning ei oma enam advokaadi kutsetunnistust, ei muuda fakti, et tal on advokatuuri ees täitmata kohustusi. Samas peab nende kohustuste täitmine täitemenetluse raames toimuma siiski seadust järgides. Käesoleval juhul on täitur seadust eiranud, jättes kontrollimata korrektse täitedokumendi olemasolu. Kohtutäitur Elin Vilippuse õigusabikulud jättis maakohus tulenevalt TsMS § 175 lg-st 31 kohtutäituri enda kanda. Kõik ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud jättis kohus tulenevalt TsMS § 172 lg-test 1, 7 ning 10 samuti kohtutäituri kanda. Kohus määras kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse, andes menetlusosalistele tähtaja 06.04.2016 menetluskulude nimekirja ja nimekirja tõendavate dokumentide esitamiseks. 06.04.2016 esitas avaldaja menetluskulude nimekirja, milles palus kohtutäiturilt välja mõista menetluskuluna avalduselt tasutud riigilõiv summas 15 eurot. Kohus oli seisukohal, et riigilõivu väljamõistmine kohtutäiturilt on põhjendatud. Sissenõudja kohtule avaldust menetluskulude kindlaksmääramiseks ei esitanud. Eesti Advokatuuri määruskaebus 14.06.2016 esitatud määruskaebuses palub sissenõudja Eesti Advokatuur tühistada Harju Maakohtu 30.05.2016 määruse ja jätta avaldaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda. Maakohus on asunud määruses seisukohale, et kohtutäituril ei olnud formaliseerituse printsiibist lähtudes alust aukohtu 05.12.2012 otsuse osas täitemenetlust alustada ning oleks pidanud täitemenetluse lõpetama. Samuti leidis kohus, et algset rikkumist ei kõrvalda ka 29.02.2016 täitmisteade, mis asendas 20.01.2016 koostatud täitmisteadet. Kohus on seisukohal, et kohtutäitur ei ole järginud TMS-is ettenähtud regulatsiooni täitemenetluse alustamisel ning tegemist on formaalse rikkumisega, mis on toonud kaasa võlgniku õiguste rikkumise täitemenetluses. Sissenõudja kohtu seisukohaga ei nõustu. TMS § 23 lg 1 kohaselt viib kohtutäitur täitemenetluse läbi sissenõudja avalduse ja täitedokumendi alusel. Eesti Advokatuur esitas 15.01.2016 kohtutäiturile täitmisavalduse, mille kohaselt on palutud pöörata täitmisele Eesti Advokatuuri aukohtu 20.02.2013 ja 05.12.2012 jõustunud otsused. Kohtutäitur koostas 20.01.2016 täitmisavalduse, mille kohaselt oli täitedokumendiks advokatuuri aukohtu 20.02.2013 otsus. Kuigi täitmisavalduse juurde oli 05.12.2012 otsuse alusel esitatud ekslikult vale dokument, kõrvaldas advokatuur 10.02.2016 puuduse ning esitas täitmisavalduse juurde 05.12.2012 aukohtu otsuse. 29.02.2016 saatis kohtutäitur avaldajale täitmisteate Eesti Advokatuuri aukohtu 05.12.2012 otsuse alusel. Seega olid 29.02.2016 täitmisteate kättetoimetamisel täitemenetluse alustamise tingimused täidetud ning täitemenetluse alustamine põhjendatud. Sissenõudja ei nõustu ka kohtu seisukohaga, et kohtutäitur oleks pidanud TMS § 48 lg 1 p 7 kohaselt täitemenetluse lõpetama täitemenetluse tingimuste täitmata jätmise tõttu. Kohtutäitur alustas aukohtu 05.12.2012 otsuse alusel täitemenetlust 29.02.2016 täitmisteatega ning selleks hetkeks oli kohtutäiturile esitatud nii täitmisavaldus kui ka aukohtu 05.12.2012 otsus. 29.02.2016 täitmisteate kättetoimetamisel olid täitemenetluse alustamise tingimused täidetud ning täitemenetluse alustamine põhjendatud. Seega ei olnud täitemenetluse alustamine põhjendamatu ning puudus alus täitemenetluse lõpetamiseks TMS § 48 lg 1 p 7 alusel.

Sissenõudja rõhutab, et täitemenetluse eesmärk on võlausaldaja nõude rahuldamine ja seda võimalikult efektiivselt. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt peab kohtutäitur, olukorras, kus võlausaldaja on esitanud korrektse täitmisavalduse, kuid ekslikult vale täitedokumendi, menetluse lõpetama, ega saa täitmisteadet puuduse kõrvaldamisel asendada, vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega. Kohtu seisukoht tooks sisuliselt kaasa olukorra, kus võlausaldaja peaks esitama uue samasisulise täitmisavalduse ning täitedokumendi, mis kohtutäiturile juba esitatud on, ning kohtutäitur koostama uue, kuid samasisulise täitmisteate. Uue täitmisavalduse esitamine tooks kaasa üksnes põhjendamatu ajakulu, kuid ei muudaks võlgniku kohustust võlg tasuda. Eeltoodu valguses jääb sissenõudjale arusaamatuks kohtu seisukoht, et 29.02.2016 täitmisteade on toonud kaasa võlgniku õiguste rikkumise. Kohus ei ole mingil moel põhistanud, milles võlgniku õiguste rikkumine seisneb olukorras, kus täitmisteade on esitatud korrektse täitmisavalduse ja täitedokumendi alusel. Kokkuvõtvalt leiab sissenõudja, et maakohus on määruse tegemisel valesti tõlgendanud TMS 23 lg-t 1 ja § 48 lg 1 p-i 7, mis on toonud kaasa ebaõige lahendi. Eeltoodud põhjustel on maakohtu määrus õigusvastane ning tuleb tühistada. Kohtutäituri määruskaebus 14.06.2016 esitatud määruskaebuses palub kohtutäitur tühistada Harju Maakohtu 30.05.2016 määruse ja jätta avaldaja kaebus kohtutäituri otsusele rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks lahendamiseks tagasi maakohtule. Menetluskulud palub kohtutäitur jätta avaldaja kanda. Kohtutäitur leiab, et kohus on määruse tegemisel jätnud täielikult tähelepanuta varasema kohtupraktika ja menetlusosaliste selgitused ning jõudnud seetõttu vääradele järeldustele. TMS § 23 kohaselt viib kohtutäitur täitemenetluse läbi sissenõudja avalduse ja täitedokumendi alusel. Täitemenetluses kehtiva formaliseerituse printsiibi kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid (Riigikohtu otsus nr 3-2-1119-02). Formaliseerituse printsiibist lähtuvalt ei saa kohtutäitur teha otsuseid ega anda õiguslikke hinnanguid sissenõudja ja võlgniku vahel tekkinud materiaalõiguslikele asjaoludele. Täitedokumendist tuleneva kohustuse täitmise või mittetäitmisega seonduva kontrollimine ei kuulu kohtutäituri pädevusse (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-100-11). TMS § 2 lg 1 p 72 kohaselt täidetakse nõudeid, mis tulenevad Eesti Advokatuuri aukohtu jõustunud otsusest. Kohtutäiturile esitatud Eesti Advokatuuri aukohtu 20.03.2013 otsus vastas formaalselt seaduse nõuetele ning kuulub täitedokumentide loetellu, mistõttu jääb kohtutäiturile arusaamatuks, millele tuginedes leidis kohus, et kohtutäitur ei ole toiminud õiguspäraselt, alustades avalduse alusel täitemenetlust ning et täitemenetluse algatamisest tulnuks keelduda. Kohus ei ole nimetatud seisukohta ka põhjendanud. Kohtutäituri hinnangul ei saa täitemenetluse algatamise keeldumise aluseks olla üksnes asjaolu, et sissenõudja edastas kohtutäiturile täiendavalt ka Eesti Advokatuuri aukohtu 08.12.2012 otsuse. Kohtutäitur on seisukohal, et täitemenetluse algatamisest oleks saanud keelduda juhul, kui ükski täitmiseks esitatud dokument ei oleks vastanud seaduse formaalsetele nõuetele või täitmisavalduses oleksid esinenud olulised puudused. Kohtutäitur möönis, et täitemenetluse algatamisel ei palutud sissenõudjal täpsustada, mis põhjusel oli täitmisavaldusele lisatud Eesti Advokatuuri aukohtu 08.12.2012 otsus, kuid arvestades, et Eesti Advokatuuri aukohtu 20.02.2013 otsus vastas täitedokumendi nõuetele, puudusid alused täitemenetluse algatamisest keeldumiseks.

Samuti jääb arusaamatuks kohtu viide, mille kohaselt ei ole kohtutäitur järginud TMS-is ettenähtud regulatsiooni täitemenetluse alustamisel. Kohus on leidnud, et tegemist on formaalse rikkumisega, kuid ei ole põhjendanud, milliste võlgniku õiguste rikkumise see kaasa on toonud. Kohtutäituri hinnangul on vastuolulised ka kohtu seisukohad, milles kohus esmalt leiab, et kohtutäituril ei olnud formaliseerituse printsiibist lähtudes alust täitemenetlust alustada 05.12.2012 otsuse osas, kuid jõuab siiski järeldusele, et korrektse täitedokumendi esitamisel oleks olnud võimalik alustada uut täitemenetlust ning nõue 500 euro osas siiski täita. Kohus on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et sissenõudja on kohtutäiturile kinnitanud, et Eesti Advokatuuri aukohtu 20.03.2013 otsusest tulenev nõue on täidetud ning täitmisavaldusel märgitud nõue summas 500 eurot tuleneb Eesti Advokatuuri aukohtu 05.12.2012 otsusest. Samuti on jätnud kohus arvesse võtmata asjaolu, et sissenõudja on koheselt pärast formaalse puuduse ilmnemist, 10.02.2016, esitanud kohtutäiturile ka korrektse täitedokumendi, milleks on Eesti Advokatuuri aukohtu 05.12.2012 otsus. Kohtutäitur peab oluliseks märkida, et kaebuse lahendamist TMS §-de 217 ja 218 alusel tuleb käsitleda kui kontrollivormi kohtutäituri tegevuse üle täitemenetluses. Kaebuse lahendamise eesmärgiks on kontrollida senise täitemenetluse seaduslikkust ja põhjendatust ning annab vajadusel võimaluse vigade parandamiseks ja tagajärgede kõrvaldamiseks kohtuväliselt. Kohus märgib ka ise, et tegemist oli formaalse eksitusega ja selliste vigade parandamise võimalust teenibki kaebuse lahendamise instituut. Samuti puudub vaidlus, et võlgnik oleks Eesti Advokatuuri aukohtu 05.12.2012 otsusest tuleneva nõude enne täitemenetluse algatamist sissenõudjale tasunud. Kohtutäitur on seisukohal, et kuivõrd sissenõudja on korduvalt oma e-kirjades ja seisukohtades viidanud Eesti Advokatuuri aukohtu 05.12.2012 otsusele, oli sissenõudjal õigustatud huvi täitemenetluse algatamiseks Eesti Advokatuuri aukohtu 05.12.2012 otsuse alusel ning dokumentide esitamisel on tekkinud ilmselge eksitus. Nimetatut on sissenõudja ka hilisemalt nii täitemenetluses kui ka kohtumenetluses kinnitanud. Ka Tallinna Ringkonnakohus on määruses tsiviilasjas nr 2-14-56640 (p 34) leidnud, et täitmisavaldust tuleb hinnata tervikuna ning võtta arvesse sissenõudja menetluse käigus antud kinnitusi. Seega on käesoleval ajal oluline hinnata nii sissenõudja antud kinnitusi kui ka sissenõudja tegelikku tahet pöörata täitmisele täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p 72 alusel Eesti Advokatuuri aukohtu 05.12.2012 otsus. Tallinna Ringkonnakohus on 12.05.2016 määruses tsiviilasjas 2-15-15444 märkinud, et ainuüksi asjaolu, et sissenõudja algul seda dokumenti ei esitanud, ei muutnud täitemenetlust lubamatuks. Puuduste kõrvaldamise tähtaja andmata jätmine dokumendi esitamiseks kui menetluslik rikkumine on tagantjärele parandatud ega tingi kohtutäituri otsuse tühistamist. Kuna puudused kõrvaldati, ei saa asuda seisukohale, et sundtäitemenetluse algatamise eeldused olid täitemenetluse algatamise seisuga täitmata. Arvestades, et võlgnikule on kätte toimetatud parandatud täitmisteade ja täitedokument, milleks on Advokatuuri aukohtu 05.12.2012 otsus - on kohtutäitur seisukohal, et võlgniku õigusi ei ole rikutud ning täitemenetluse jätkamine Eesti Advokatuuri aukohtu 05.12.2012 otsuse alusel on põhjendatud. Samuti on oluline märkida, et täitmisteate parandamisel muutus üksnes täitedokumendi tähistus, mistõttu jääb kohtutäiturile arusaamatuks, milliste võlgniku õiguste rikkumise täitmisteate parandamine kaasa tõi. Ka Tallinna Ringkonnakohus on 28.03.2016 määruses tsiviilasjas 2-15-14046 leidnud, et formaalne ebatäpsus tegeliku numbri ja täitmisteates märgitud numbri vahel, ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega muuda täitemenetlust ebaseaduslikuks, mistõttu ei saa täitmisteate parandamine tuua kaasa täitemenetluse ebaseaduslikkust. Lisaks peab kohtutäitur oluliseks märkida, et sissenõudjal oleks säilinud õigus esitada Eesti Advokatuuri aukohtu 05.12.2012 otsus täitmisele ka siis, kui

kohtutäitur oleks otsustanud täitemenetluse lõpetada. Kohtutäitur on seisukohal, et täitemenetluse lõpetamine ei oleks olnud kooskõlas täitemenetluses kehtiva efektiivsuse ja menetlusökonoomia põhimõttega, millest tulenevalt on põhjendatud lugeda täitemenetluses 022/2016/416 täitedokumendiks Eesti Advokatuuri aukohtu 05.12.2012 otsus ja jätkata nimetatud täitedokumendi alusel täitemenetlust võlgnevuse 500 euro sissenõudmiseks. Vastused määruskaebustele Avaldaja leiab vastuseks sissenõudja ja kohtutäituri määruskaebustele, et kohtutäitur Elin Vilippuse 29.02.2016 otsus kuulub tühistamisele ja täitemenetlus täiteasjas nr 022/2016/416 lõpetamisele. Sissenõudja nõustub kohtutäituri määruskaebuses toodud seisukohtadega ning leiab, et maakohus on määruses valesti tõlgendanud TMS § 23 lg-t 1 ja § 48 lg 1 p-i 7, jätnud tähelepanuta varasema kohtupraktika ning arvestamata menetlusosaliste selgitusi, mis on toonud kaasa ebaõige lahendi. Kohtutäitur nõustub sissenõudja määruskaebusega ja palub sissenõudja määruskaebuse rahuldada. Edasine menetluse käik Harju Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 30.05.2016 määrus tuleb kooskõlas TsMS § 667 lg-ga 2 tühistada ja teha uus määrus, millega jätta avaldaja kaebus kohtutäitur Elin Vilippuse 29.02.2016 otsuse peale täiteasjas nr 022/2016/416 rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Eesti Advokatuuri ja kohtutäitur Elin Vilippuse määruskaebused kuuluvad rahuldamisele. Eesti Advokatuur ja kohtutäitur Elin Vilippus on esitatud määruskaebustes vaidlustanud maakohtu 30.05.2016 määruse sisuliselt samadel põhjendustel. Ringkonnakohus nõustub määruskaebustes toodud seisukohtadega ning leiab, et vaidlustatud maakohtu määruses toodud põhjendused ei anna alust kohtutäituri otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei olnud kohtutäituril täitemenetluse formaliseerituse printsiibist lähtuvalt alust algatada täitemenetlust Eesti Advokatuuri aukohtu 05.12.2012 otsuse osas. Samuti ei jaga kolleegium maakohtu määrusest nähtuvat seisukohta, justkui pidanuks kohtutäitur vastavalt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 48 lg 1 p-le 7 lõpetama põhjendamatult alustatud täitemenetluse selle tingimuste täitmata jätmise tõttu ning korrektse täitedokumendi esitamisel alustama uut täitemenetlust Eesti Advokatuuri aukohtu 05.12.2012 otsusest tuleneva nõude summas 500 eurot täitmiseks. TMS § 24 lg 2 sätestab, et täitmisteate võlgnikule kättetoimetamisega loetakse täitemenetlus alanuks. Vaidlus puudub selles, et 29.02.2016 täitmisteade Eesti Advokatuuri aukohtu 05.12.2012 otsuse alusel täitemenetluse läbiviimiseks on avaldajale kätte toimetatud. Toodust tulenevalt on Eesti Advokatuur määruskaebuses õigesti leidnud, et seega olid 29.02.2016 täitmisteate kättetoimetamisega täitemenetluse alustamise eeldused täidetud ja täitemenetluse alustamine seega põhjendatud. Samasisulisele seisukohale on kaebuses jõudnud ka kohtutäitur. Pidades silmas Eesti Advokatuuri ja kohtutäituri määruskaebustes rõhutatut, et täitemenetluse alustamise ajaks oli sissenõudja esitanud kohtutäiturile Advokatuuri aukohtu 05.12.2012 otsuse, samuti arvestades asjaolu, et ka kohtutäiturile 15.01.2016 esitatud

täitmisavalduses on sissenõudja palunud pöörata täitmisele Eesti Advokatuuri aukohtu 05.12.2012 otsuse ja märkinud nimetatud otsuse ka avalduse lisana, puudub käesoleval juhul alus järeldada, et kohtutäitur ei ole täitemenetluse alustamisel järginud TMS-is ettenähtud regulatsiooni. Eeltoodust tulenevalt ei ole õige ka maakohtu järeldus, et kohtutäitur on täitemenetlust alustades jätnud kontrollimata kehtiva täitedokumendi olemasolu. Kuivõrd antud asjas ei ole vaidlust, et enne 29.02.2016 täitmisteate esitamist oli sissenõudja kõrvaldanud 15.01.2016 täitmisavalduses esinenud puuduse ja esitanud Advokatuuri aukohtu 05.12.2012 otsuse, ei saa asuda seisukohale, et kohtutäitur on täitemenetluse Eesti Advokatuuri 05.12.2012 otsusest tuleneva nõude täitmiseks alustanud põhjendamatult ja ilma kehtiva täitedokumendi olemasolu kontrollimata. Seega puudus kohtutäituril erinevalt maakohtu leitust ka alus täitemenetluse lõpetamiseks TMS § 48 lg 1 p 7 alusel. Ka ei ole antud asjas vaidlust selle üle, et nimetatud otsuse alusel tasumisele kuuluv rahatrahv summas 500 eurot ei ole avaldaja poolt sissenõudjale tasutud. Ringkonnakohus jagab määruskaebustes osundatut, et maakohtu seisukoht, mille kohaselt peab kohtutäitur olukorras, kus sissenõudja on esitanud korrektse täitmisavalduse, kuid ekslikult vale täitedokumendi, menetluse lõpetama ega saa täitmisteadet puuduse kõrvaldamisel asendada, vastuolus täitemenetluses kehtiva efektiivsuse ja menetlusökonoomia põhimõttega. Olukorras, kus 29.02.2016 täitmisteade on esitatud korrektse täitmisavalduse ja täitedokumendi alusel, on põhjendamatu maakohtu seisukoht, et formaalne rikkumine täitmisteate parandamisel on toonud kaasa võlgniku õiguste rikkumise täitemenetluses. Vastupidiselt maakohtu seisukohale on täitemenetluse jätkamine selle lõpetamise ja uue täitemenetluse alustamise asemel ka võlgniku huvides, tagades seeläbi kiirema ja efektiivsema täitemenetluse. Üksnes asjaolu, et kohtutäitur ei juhtinud 15.01.2016 täitmisavalduse saamisel koheselt sissenõudja tähelepanu asjaolule, et täitmisavalduses ühe täitedokumendina märgitud Eesti Advokatuuri aukohtu 05.12.2012 otsus on ekslikult jäänud esitamata ega nõudnud nimetatud puuduse kõrvaldamist, ei tingi kohtutäituri otsuse tühistamist. Vastavalt ringkonnakohtu poolt eelnevalt esitatud põhjendustele olid Eesti Advokatuuri aukohtu 05.12.2012 otsuse alusel 29.02.2016 täitmisteatega täitemenetluse alustamise eeldused täidetud. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja teeb ise uue määruse asja uueks läbivaatamiseks saatmata, peab ringkonnakohus vajalikuks muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Kuna kohus avaldaja kaebust ei rahulda, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 172 lg-te 1, 7 ja 10 alusel avaldaja kanda. Tulenevalt TsMS § 175 lg-st 31 kohtutäitur Elin Vilippuse õigusabikulusid ei hüvitata. Sissenõudja avaldust menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks kohtule ei esitanud. Arvestades, et toimiku materjalidest ei nähtu sissenõudja ega kohtutäituri kantud muid kulusid, mille kohus saaks TsMS § 174 lg-st 1 tulenevalt tsiviilasja materjalide põhjal kindlaks määrata, puudub ringkonnakohtul vajadus esimese astme kohtu menetluses kantud puudutatud isikute menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Kuivõrd sissenõudja ja kohtutäituri määruskaebused kuuluvad eeltoodud põhjendustel rahuldamisele, jäävad määruskaebuste menetlemise kulud TsMS § 171 lg 1 järgi avaldaja kanda, v.a kohtutäituri õigusabikulud, mis TsMS § 175 lg 31 järgi hüvitamisele ei kuulu. Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Arvestades, et menetlusosalised ei ole esitanud kohtule menetluskulude kindlaksmääramise avaldust, peab ringkonnakohus asja materjalide põhjal võimalikuks mõista avaldajalt TsMS § 174 lg-st 1 juhindudes välja käesolevas määruskaebemenetluses tasutud puudutatud isikute riigilõivud. Asja materjalidest

nähtuvalt on kohtutäitur Elin Vilippus tasunud määruskaebuse esitamiselt riigilõivu summas 50 eurot (tl 142) ja sissenõudja Eesti Advokatuur on ringkonnakohtu nõudel tasunud määruskaebuselt vastavalt riigilõivuseadusele tasumisele kuuluva lõivu summas 15 eurot. Ringkonnakohus leiab, et riigilõivud on menetlusosaliste põhjendatud menetluskuludeks. Seega kuulub avaldajalt kohtutäituri kasuks väljamõistmisele määruskaebuselt tasumisele kuulunud riigilõiv summas 15 eurot. Määruskaebuselt ettenähtust rohkem tasutud riigilõivu summas 35 eurot tagastamist on kohtutäituril õigus taotleda TsMS § 150 lg 1 p-i 1 alusel. Sissenõudja kasuks tuleb avaldajalt välja mõista määruskaebuselt tasutud riigilõiv summas 15 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.