2-15-8958/32 - Asjaõigus - Omandiasjad - Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

lahend.ee

13.22.02.2016.a esitasid kostjad vastuse hagiavaldusele. II. Hageja nõue ja selle põhjendused (16.09.2015 terviktekst). Faktilised asjaolud Pärnu Linnavolikogu 18.02.1999 otsuse nr 14 (lisa 1) punktiga 2 kehtestatud Pärnu jõe vasakkalda ja Vallikraavi ala detailplaneeringu seletuskirja lk 3 punktis 3 sätestatakse, et Vall, vallikraav ja selle lähiümbrus on valdavalt puhkeotstarbeline haljasala. Vall ja vallikraav on Pärnu linna olulisemaid muinsuskaitse objekte. Sama seletuskirja lk 4 ütleb, et nimetatud planeeringuga arvestatakse Pärnule iseloomulikku inimesekesksust ja mastaape. 1999. aasta DP seletuskirja lk 7 selgitab ka, et piki Vallikraavi kallast on planeeritud jalgtee. 20.09.2001 Pärnu Linnavolikogu määrusega nr 26 kehtestatud “Pärnu linna üldplaneering 2001-2025” (edaspidi üldplaneering) ning “Pärnu linna üldplaneeringu alused ja põhimõtted” (edaspidi Alused) sätestavad Pärnu linna territooriumi ruumilise arengu põhimõtted ja suundumused (lisad 2 ja 3). Üldplaneeringu lk 20 on sätestatud rannal ja kaldal asuvate kinnisasjade omanike ja valdajate kohustuse hooldada kallasrada ja tagada rajal inimestele vaba läbipääsu. Samuti on dokumendis Alused lk 60 selgitatud, et kallasradade alune maa on üldmaa. /--/ Käesolev üldplaneering arvestab põhimõttega, et mööda kallasrada võib veekogu ääres vabalt ja takistamatult liikuda. Sama dokumendi lk 64 on välja toodud, et teistel veekogudel, sh Vallikäärul, on kallasraja laiuseks 4m. See nähtub ka viidatud “Keskkonna teemakaart” dokumendist, kus mööda Vallikääru, sh Xxxxxx x kinnistule, on kantud kallasrada laiusega 4 m. 19.03.2009 Pärnu Linnavolikogu otsuse nr 18 “Pärnu Vallikääru ja selle lähiümbruse detailplaneeringu osaline kehtestamine” kohaselt on kehtestatud Xxxxxx x kinnistul Vallikraavi kaldale kallasrada laiusega 4 (neli) meetrit ja avalik läbipääs samas kohas laiusega 7 (seitse) meetrit, sealjuures on märgitud järgmist: “Vallikraavi kallasraja ulatus on 4m.” Sama otsuse p-s 3.4.7. sätestatakse, et vallikraavi kaldal on seadusest tulenevalt ja üldplaneeringu ning kehtiva detailplaneeringu kohaselt 4 meetri laiune kallasrada. Käesoleva planeeringuga nähakse Vallikraavi kaldale ette avalik läbipääs laiusega 7 meetrit”. (Lisa 4) Xxxxxx x, Pärnu, omanikeks on Kostjad (Lisa 5), kes on tänaseks juba mitu aastat takistanud Xxxxxx x, Pärnu linn (edaspidi kinnistu), kinnistul ettenähtud läbipääsu, paigutades sinna metallaia, mida ei ole võimalik teistel isikutel avada ega nimetatud ala kasutada, sh on nad aiale paigaldanud läbipääsu keelava sildi. (Lisa 6) 19.09.2012 toimus Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonnas kohtumine kinnistu nr xxxxxxx omanike esindajatega, kus arutati kinnistul läbipääsu avamise võimalust Vallikraavi kaldal (lisa 7). Kohtumisel lepiti kokku ka selles, et Pärnu Linnavalitsus esitab kirjaliku seisukoha. Korteriühistu esindaja S. Hallmere informeeris, et pärast Pärnu Linnavalitsuselt kirjaliku ettepaneku saamist arutatakse seda ettepanekut korteriühistu koosolekul ja seejärel antakse oma seisukoht. 24.09.2012 esitas Pärnu Linnavalitsus korteriühistule ettepaneku nr 5-5/10671 detailplaneeringus sätestatud avaliku ligipääsu servituudi seadmiseks järgnevatel tingimustel (lisa 8): 1) Seada Pärnu linna kasuks tasuta ja tähtajatu läbipääsu servituut (isiklik kasutusõigus), millega oleks tagatud aastaringselt ööpäev läbi läbipääs xxxxxx x kinnistu servituudialalt. 2) Servituudiala pikkus on ~35 m ja laius ~ 2,2 meetrit (betoonkai veepiirilt arvates 80 cm + kivisillutis 1.35 m). 3) Pärnu Linnavalitsus ehitab omal kulul välja servituudiala piirde koos väravaga ja rajab heki 35 m ulatuses ning ehitab täiendavalt välja läbipääsutee merepoolse osa (hinnanguliselt 4-5 meetrit). 4 (20)

4.Pärnu linna vahenditega rajatakse turvavärav takistamaks pääsu ujuvsillale.” Eelnevale lisaks oldi nõus tasuta servituuti seadma juhul, kui Pärnu linn loobub isikliku kasutusõiguse tasu võtmisest kaide ehitamiseks seatud isikliku kasutusõiguse eest Vallikraavis. 10.10.2013 muudeti AS Pärnu Sadama sadamaeeskirja ja Xxxxxx x kinnistu arvati sadama maaalast välja. See tähendab, et käesoleval hetkel ei ole antud kinnistul tegemist sadamaga, mis vastaks sadamaseaduses kehtestatud nõuetele. Samuti puudub vastav märge Sadamaregistris (lisa 11). 23.05.2014 toimus uus kohtumine Pärnu Linnavalitsuse ja korteriühistu esindajatega (M.K. ja S.H.). Kohtumisel otseste tulemusteni ei jõutud, kuid korteriühistu esindajad pidasid võimalikuks, et arutada uuesti servituudi seadmist avaliku läbipääsu tagamiseks korteriühistu koosolekul, kui linn teeb oma ettepaneku. 30.05.2014 saatis Pärnu Linnavalitsuse majandusosakond korteriühistule ja kinnistu omanikele kirjaga 5-5/10671-6 oma ettepaneku avaliku läbipääsu tagamiseks alljärgnevate tingimustega (lisa 12): 1) Servituut seatakse tähtajatult; 2) Servituut on tasuline- aastatasu suurus on 1 843,20 eurot (koos käibemaksuga); 3) Servituudiala on avatud aastaringselt ööpäev läbi; 4) Servituudiala pikkus on ~35 m ja laius ~ 2,2 meetrit (betoonkai veepiirilt arvates 80 cm + kivisillutis 1.35 m); 5) Pärnu Linnavalitsus ehitab omal kulul välja servituudiala piirde koos väravaga ja rajab heki 35 m ulatuses ning ehitab täiendavalt välja läbipääsutee merepoolse osa (hinnanguliselt 4-5 m); 6) Turvalisuse eest juurdepääsul ujuvsillale vastutavad kinnisasja xxxxxx x omanikud/ KÜ Xxxxxx x Ärimaja; 7) Servituudiala heakorra tagab Pärnu Linnavalitsus. Samas ettepanekus seati vastamise tähtajaks 20.06.2014. Selleks kuupäevaks kostjatelt vastust ei saabunud. 24.10.2014 pöördus Pärnu Linnavalitsus taas kostjate poole 30.05.2014 saadetud ettepanekule vastuse saamiseks ja palus edastada kostjatel oma seisukoht hiljemalt 14.11.2014 (lisa 13). 12.11.2014 vastas KÜ Xxxxxx x oma kirjas, et nad ei pea võimalikuks pidada edasisi läbirääkimisi servituudi seadmise üle Xxxxxx x kinnistule. (Lisa 14) Tänasel hetkel on kinnistul asuv kallasrada jätkuvalt suletud ning ei ole tagatud nii planeeringute kui ka seadusega ettenähtud läbipääs. Kuna hageja ja kostjate vahelised

Tsiviilasi nr 2-15-8958 läbirääkimised antud probleemi lahendamiseks on jäänud tulemusteta, siis on hageja sunnitud pöörduma kohtusse. Õiguslik põhistus Riigikohus on lahendis 3-2-1-12-11 p-s 20 leidnud, et kohtulahendiga saab nõuda seadusjärgse kitsenduse olemasolu tunnustamist, selle tingimuste täpsustamist ja kohustada omanikku seadusjärgse kohustuse järgi kitsendust taluma või lepingut sõlmima. Antud hagiavalduses esitab Hageja oma nõude kallasrajast tuleneva seadusjärgse kitsenduse tunnustamiseks ning talumiseks kohustamiseks. Xxxxxx x kinnistu arvati sadama maa-alast välja 2013. aasta oktoobris. Sel ajal kehtinud looduskaitseseadus § 36 lg 1 sätestas, et rannal või kaldal asuva kinnisasja valdaja on kohustatud tagama inimeste ja loomade vaba läbipääsu kallasrajal veeseaduse § 10 tähenduses. Seega vähemalt 2013. aastast kehtis Xxxxxx x osas kallasrada, mille alusel oli Kostjatel kohustus taluda kallasrada ning sellest tulenevat igaüheõigust kallasrada kasutada. Kostjad aga ei täitnud seadusest tulenevat talumiskohustust ning sulgesid läbipääsu. Selline olukord on püsinud senini. Tänaseks on kallasraja kohta kehtestatud regulatsioon sätestatud keskkonnaseadustiku üldosa seaduses (KeÜS), kus § 38 lg 1 järgi on kallasrada kaldariba avalikult kasutatava veekogu ääres veekogu avalikuks kasutamiseks ja selle ääres viibimiseks, sealhulgas kaldal liikumiseks. Sama sätte lg 4 kohaselt peab kaldaomanik igaühel lubama kallasrada kasutada. Asjaõigusseadus (AÕS) § 140 sätestab, et kinnisomandi kitsendused on seadusjärgsed või need seatakse kohtulahendi või tehinguga. AÕS § 141 lg 1 kohaselt kehtib seadusjärgne kitsendus kinnistusraamatusse kandmata. KeÜS §-st 38 tuleneva talumiskohustuse puhul on tegemist seadusjärgse kitsendusega, kuivõrd kallasrada ning kaldaomaniku kohustus võimaldada kõikidel seda kasutada tuleneb vahetult seadusest. KeÜS § 38 lg 7 kohaselt peab kohaliku omavalitsuse üksus planeeringutega tagama avaliku juurdepääsu kallasrajale. Selline seadusest tulenev kohustus on kehtestatud eeskätt kaaluka avaliku huvi tõttu. Pärnu linna üldplaneeringu seletuskirjas on kirjas, et, üldplaneeringuga on tehtud ettepanekud rajada kergliikluse teed muuhulgas piki jõgede ja mere kallast”. Lisaks täpsustatakse, et kallasraja laius on laevatatavatel veekogudel 10 meetrit (Pärnu jõgi, meri), teistel veekogudel 4 meetrit (Sauga jõgi, Vallikäär, Rääma oja), suurvee ajal, kui kallasrada on üle ujutatud, 2 meetri laiune kaldariba, mida mööda võib vabalt ja takistamatult veekogu ääres liikuda. Seejuures on käesolevas üldplaneeringus kehtestatud, et mööda kallasrada võib veekogu ääres vabalt ja takistamatult liikuda. Kallasraja kasutaja ei tohi kallasraja kasutamisega kahjustada kaldaomaniku vara. Vallikraavi 2009. aasta detailplaneeringu kohaselt on kehtestatud Xxxxxx x kinnistul Vallikraavi kaldale kallasrada laiusega 4 (neli) meetrit ja avalik läbipääs laiusega 7 (seitse) meetrit, sealjuures on märgitud järgmist: “Vallikraavi kallasraja ulatus on 4m. Vastavalt kokkuleppele on üldkasutatav juurdepääs kallasrajale tagatud detailplaneeringuga planeeritud jalgteedega.” Antud juhul on mõeldud Vallikraavi kallast tervikuna. Seega on Pärnu linn planeeringutega taganud enda seadusest tuleneva kohustuse täitmise ning näinud ette kallasraja Vallikraavi kaldale, mis läbiks ka muuhulgas Xxxxxx x kinnistut. Käesolevalt on Kostjad püstitanud Xxxxxx x kinnistu Vallikraavi poolsele piiridele metallpiirded koos lukustatud jalgväravaga, mis takistab igaühe võimalust pääseda sealt läbi ja kallasrada kasutada. Sellest tulenevalt on tekkinud avalikkusele äärmiselt ebamugav olukord, kus isik, kes jalutab mööda Vallikraavi jalgteed on Xxxxxx x kinnistu piirini jõudes silmitsi kohustusega liikuda tükk maad tagasi ning minna ümber kinnistu Sadama tänava äärset kõnniteed mööda. Hageja hinnangul on tegemist ebamõistliku ning vastuolulise lahendusega, kus Kostjad on hinnanud kinnistuomanike vajadust ainuisikuliselt kasutada 6 (20)

Tsiviilasi nr 2-15-8958 kinnistule jäävat kallasrada kõrgemaks avalikkuse huvist ning õigusest seda samaväärselt kasutada. Kusjuures, kui avalikkusele oleks kallasrajale juurdepääs, säiliks ka kinnistuomanike juurdepääs kallasrajale. Praegune olukord on aga ebaproportsionaalne, kuivõrd kallasrada saavad kasutada üksnes kinnistu omanikud. Seadusest tulenevalt on Kostjatel talumiskohustus ning Hageja ei ole tuvastanud ühtki seadusest tulenevat õigustust selle sulgemiseks. Kuigi Hageja on korduvalt pidanud läbirääkimisi ning avaldanud Kostjatele, et antud kallasrada tuleb avada, ei ole Kostjad seda teinud (Lisa 6). Hageja leiab, et Kostjad on toiminud seadusevastaselt. Võlaõigusseadus (VÕS) § 1043 sätestab, et teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne selgitab, et antud punktis viidatud seaduse all tuleb mõista „mis tahes õigusnormi, millest tuleneb kahju tekitanud isikule kohustus käituda teatud viisil, st teha teatud tegu või hoiduda teatava teo tegemisest.” Antud juhul on nimetatud õigusnormiks KeÜS §-st 38 lg 4, mis kohustab kaldaomanikku lubada igaühel kallasrada kasutada. See tähendab eelkõige takistamisest, sh erinevate takistusvahendite rakendamisest hoidumist. Kostjad on teadlikult lukustanud metallaia jalgvärava ning seadnud eesmärgiks läbipääsu takistada. Seega on põhjuslik seos ilmne. VÕS § 1055 lg 1 sätestab, et kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamsega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. Antud nõue on suunatud sealhulgas ka tulevikus vastavast õigusvastasest tegevusest hoidumiseks kohustamiseks. Seega, käesolevalt Hageja nõuab Kostjatelt metallvärava lahtilukustamist ning lahtisena (s.o mitte lukus) hoidmist. Eelnevast tulenevalt palub hageja tunnustada kinnistul asuvat kallasrada seadusjärgse kitsendusena ja kohustada kostjaid kitsendust taluma. Lähtudes eeltoodust Hageja palub:

Tsiviilasi nr 2-15-8958 Vallikraav on faktiliselt Pärnu jõe osa, on sellega seotud ja vaadeldav kui ühtne tervik. Vallikraav on Pärnu jõega vahetult ühendatud. Asjaolu, et keskkonna valdkonna teemakaardid kajastavad muud, on tegemist eksimusega, kuivõrd ajalooliselt on Vallikraav Pärnu jõe osa olnud. Ka Keskkonnaministeerium pole järelepärimiste käigus suutnud selgitada, miks on käesolev olukord tekkinud, kuid vigu pidavat aeg-ajalt siiski esinema. Tegemist on nn näpuveaga, mida Pärnu linn on soovinud parandada ja alustanud seega vastavat haldusmenetlust. Paiknemine teemakaardil aga ei muuda Vallikraavi olemust ja faktilist geograafilist paiknemist ega selle kasutusviisi (avalikult kasutatav igaühe poolt). Nimetatud asjaolusid on käesoleva probleemi juures tarvilik samuti hinnata. Seega on asjakohatu kostjate väide, et antud küsimuses ei ole vaidlust. Käesoleva hagieseme põhivaidlus on Vallikraavi olemuse ja sellel kehtivate piirangute rikkumise üle. II Kostjad on esitanud vastuväited Vallikraavi olemuse kohta, sh väitnud, et sadamaregister ei oma antud asjas tähtsust. Siinjuures on kostjad jätnud selgitamata, miks ja kust tulenevalt on oluline, et Vallikraavi näol on tegemist inimtekkelise veekoguga. Kas selline tingimus automaatselt välistab konkreetse veekogu lugemist teise veekogu osaks? Kui nii, siis millistele alustele selline väide tugineb. Samuti on arusaamatu, mis alusel väidavad kostjad, et Vallikraav on faktiliselt eraldiseisev. Hageja sellega ei nõustu. Vallikraavi asukoht ning seotus Pärnu jõega on igati tuvastatav kõikidelt asjakohastelt ning juba menetlusse esitatud kaartidelt. Ka sadamaregistri osas ei saa hageja kostjate seisukohtadega nõustuda. Asjaolu, et sadamaregister on informatiivne, ei tähenda, et sel poleks mingit kaalu ega kohustust sisaldada õiguspärast infot. Kostjate poolt esitatud majandusja kommunikatsiooniministeeriumi vastuses on välja toodud, et andmeandja vastutab sadamaregistrisse esitatud andmete õigsuse eest ja on kohustatud tagama nende õigsuse. Samas vastuses on välja toodud, et tegemist on andmekoguga ehk alusega, kust peaks saama vajalikku ning õiguspärast informatsiooni. Olulisemat tähendust sadamaregistrile omistab ka sadamaseadus. SadS § 37 lg 1 sätestab, et sadamaregister on andmekogu, mis peab arvestust sadamate üle, et tagada riigiasutustele seadustest ja teistest õigusaktidest tulenevate veeliikluse ohutuse, turvalisuse ja keskkonnakaitse valdkondliku juhtimise ja korraldamise ülesannete täitmiseks ning riikliku järelevalve teostamiseks vajalikud andmed. Seega nähtub, et antud registrist lähtuvad väga paljud asutused oma ülesannete täitmisel. Nimetatud sättest tuleneb muuhulgas keskkonnakaitse juhtimise ning korraldamise ülesannete täitmine. Kallasrada ja selle kaitse langeb samuti nimetatud ülesande alla, mis tähendab, et sadamaregistri puhul lähtutakse ka selliste asjaolude kindlakstegemisel. Sama sätte lõike 2 kohaselt, sadam peab olema kantud sadamaregistrisse. Taotluse sadama registreerimiseks sadamaregistris esitab sadama pidaja. Seega, koht saab ametliku sadama staatuse alles registrisse kandmisel, mis tähendab, et sadamaregister võib ka õiguslikult asjaolusid mõjutada. Eeltoodu alusel ei ole sadamaregister üksnes informatiivne allikas, vaid ka õiguslikku mõju omav register. III Asjasse puutumatu on kostjate poolt esitatud projekteerimistingimused (lisa 4). Antud tingimused on alale antud 2004. aastal ehk ajal, mil kehtiv detailplaneering puudus. Seejuures on antud dokument esitatud ka osaliselt, jättes välja osa, mis hõlmab tingimuste kehtivuse aega. Ja kuna xxxxxx x osas on detailplaneering kehtestatud hiljem, 2009 aastal, siis tuleb lähtuda detailplaneeringust. Projekteerimistingimused on aegunud ega oma käesoleva seisuga õiguslikku jõudu. IV Eksitav on kostjate seisukoht, mille kohaselt sadama-ala ning sadamarajatise ala on sünonüümid ja üheselt vaadeldavad. Xxxxxx x ei ole eraldiseisev sadam, vaid tegemist on sadamarajatisega, mis tegutseb Talvesadama koosseisus. Sadam koosneb erinevatest elementidest, sh erinevatest 8 (20)

Tsiviilasi nr 2-15-8958 sadamarajatistest (nt kaidest), milledel võivad olla erinevad omanikud. Sadamarajatis on vaid üks osa sadamast kui tervikust, mitte võrdsed terminid. Xxxxxx x asuv kai on üksnes sadamarajatis, mille kaudu osutatakse sadamateenuseid. See aga ei tähenda, et tegemist oleks sadamaga per se ning sellekohane järeldus on ekslik. Sadamarajatise osas aga ei saa kehtida samasugused nõuded nagu sadamale kui terviklikule üksusele. Sadamarajatis on väiksem üksus, mille osas tuleb küll järgida ohutus- ja turvalisusnõudeid, kuid mille osas ei saa automaatselt kohaldada VeeS § 10 lg 4 p 1, mis räägib kallasraja puudumisest sadamas. Seadusandja eesmärgiks ei olnud tekitada olukorda, kus iga väikse rajatise korral kaob automaatselt kallasrada ära. Vastasel juhul oleks kõikide jõgede ja muude veekogude kallasrajad täielikult võõrastele suletud, kuivõrd erinevaid sadamarajatisi, kaisid on palju. Selline olukord muudaks kallasraja regulatsiooni üksnes formaalseks ega kaitseks avalikkuse õigust selliste veekogude ääres viibida. Veeteede Amet on oma vastuses selgitustaotlusele kinnitanud eeltoodut ning selgitanud, et Xxxxxx x kai puhul on tegemist sadamarajatisega, kus omanik või valdaja peab tagama ohutuse ja turvalisuse, kuid ei ole öelnud, mil viisil on seda kohustus teha. Teatavasti peab igasugune piirang olema piisavalt range, kuid nii leebe kui võimalik. Kostjad ei ole mingil moel tõendanud ega põhjendanud, miks just käesoleval moel on vajalik kallasrada sulgeda ja miks pole võimalik seda teha teistmoodi. Veeteede Ameti vastuses on öeldud: „meresõiduohutuse mõttes on tegemist piiratud veealaga, mida põhimõtteliselt kasutavad ainult väikelaevad, mis on hästi kaitstud ilmastikumõjude eest ning kus veeliikluse tihedus on väike.“ Absoluutne kallasrajale juurdepääsu keelamine on Xxxxxx x osas põhjendamata ning ebavajalik. Sealse turvalisuse tagamiseks on olemas ka vähempiiravaid vahendeid (näiteks üksnes kai eraldamine piisavalt kõrge piirdeaiaga, mida oleks võimalik lukustada). Turvalisuse tagamiseks on mitmeid mooduseid, mis võimaldaksid ühest küljest kostjatel täita seadusest tulenevat ohutusnõuet ning samas võimaldaks avalikkusel kasutada kallasrada. Eeltoodule lisaks on ohutuse nüanss osutunud oluliseks ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi selgituste kohaselt. Nende vastuses on viidatud, et „sadamas teostatavad laadimis- ja lossimisoperatsioonid võivad olla potentsiaalseks ohuallikaks ning liikumine sadama maa-alal saab võõrastele isikutele lubatud olla ainult nende ohutuse tagamisel.“ Xxxxxx xx x osutatav sadamateenus ei hõlma endas laadimis- või lossimisoperatsioone ega muid potentsiaalselt ohtlikke tegevusi, mis tingiksid kogu ala sulgemise kolmandatele isikutele. Kostjad ei ole jätkuvalt ära näidanud, mil viisil on kinnistu omanike või nende külaliste paatidesse minek ja väljatulek ohtlik ülejäänud inimestele, arvestades siinjuures, et laudtee kaile on piiratud kõrge aiaga, mis on samuti pidevalt lukus. V Hageja täpsustab oma seisukohta seoses VeeS § 10 lg 4 p 1 ning selle kohaldamatuse osas. Veeseaduses antud säte rakendub üksnes sadama osas, selle eesmärk on ohutuse tagamine. Veeseaduse vastav säte ei märgi, et sadama ja selle rajatiste puhul puudub kallasrada. Sellise normitõlgendusega ei saa nõustuda. Seega hageja on seisukohal, et vastav norm antud juhul ei kohaldu. Siin kohal hageja toob märkusena välja kostjate eksliku viite „sadam, mis ei ole sadamaregistris registreeritud“. Sadam saab eksisteerida üksnes sadamaregistri kande olemasolul. Xxxxxx xx x puhul on tegemist sadamarajatisega, mis opereerib Talvesadama koosseisus ega ole eraldiseisvalt registrisse kantud. III. Kostjate 22.02.2016.a. kirjalik vastus hagile. Kostjad ei nõustu hagiavaldusega ja vaidlevad sellele täies ulatuses vastu. Kostjad paluvad senises menetluses esitatud vastuväiteid ning seisukohti seonduvalt hagi läbivaatamata jätmisega käsitleda ka vastusena hagile. Kostjad on 24.09.2015.a. seiuskohas esile toonud järgmist. Hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset. Nähtuvalt hagiavaldusest taotleb hageja kohtult seadusjärgse kitsenduse, täpsemalt kallasraja, tunnustamist ning talumiseks kohustamiseks. Hageja on tuginenud KeÜS §-ile 38 lg 1, mille kohaselt on kallasrada 9 (20)

Tsiviilasi nr 2-15-8958 kaldariba avalikult kasutatava veekogu ääres veekogu avalikuks kasutamiseks ja selle ääres viibimiseks, sealhulgas kaldal liikumiseks. Hageja on tuginenud hagiavalduses Riigikohtu kohtuotsusele asjas nr 3-2-1-12-11, mille kohaselt kohtulahendiga saab nõuda seadusjärgse kitsenduse olemasolu tunnustamist, selle tingimuste täpsustamist ja kohustada omanikku seadusjärgse kohustuse järgi kitsendust taluma või lepingut sõlmima. Sõltumata viidatud Riigikohtu lahendis käsitletust, saab isik esitada TsMS §-i 368 lg 1 kohaselt hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks üksnes juhul, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-184-06). Nimetatud õiguslik huvi peab selleks, et tsiviilkohus saaks hagiavaldust menetleda, tõusetuma tsiviilõiguslikust suhtest (TsMS § 1). Kostjad nõustuvad Pärnu Maakohtu 17.06.2015 tehtud hagi menetlusse võtmata jätmise määruses tooduga, et hagiavaldus ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset. Kallasraja näol on tegemist nn igaüheõigusega, mille eesmärgiks on eelkõige tagada füüsilistele isikutele võimalus veekogu ääres liikumiseks ja viibimiseks, kalastamiseks ning veesõidukite randumiseks. Hageja näol on tegemist avalik-õigusliku juriidilise isikuga, mistõttu ei ole nimetatud igaüheõigus temale laiendatav, seda mh arvestades kohaliku omavalitsuse pädevust, ülesannete mahtu ja eesmärke. Hageja ei ole hagiavalduses selgitanud, mil moel vaba ligipääsu piiramine Xxxxxx x kinnistul tema tsiviilõigusi rikub ning milliseid tsiviilõigusi kavatseb hageja hagi rahuldamise korral Xxxxxx xx x kinnistul realiseerima hakata. Veekogu ääres liikumine, viibimine ning kalastamine ei ole tegevused, mida saaks omistada avalik-õiguslikule juriidilisele isikule, vaid tegemist on üksnes füüsilistele isikutele omistatavate tegevustega, milliseid hageja realiseerida ei saa. Samuti ei näe kehtiv TsMS ette nn „populaarhagi“ esitamise võimalust. Eeltoodust tulenevalt ei ole hagi kostjate hinnangul esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset mistõttu leiavad kostjad, et hagiavaldus tuleks jätta TsMS §-i 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada, hagi on ilmselgelt perspektiivitu. Kostjad selgitavad, et kallasraja regulatsiooni kohaldatavuse esmaseks eelduseks on maa-ala piirnemine avalikult kasutatava veekoguga. Avalikult kasutatavad on veekogud, mis vastavalt VeeS §-ile 7 lg 2 on lülitatud Vabariigi Valitsuse poolt avalikult kasutatavate veekogude nimekirja. Kehtivas Vabariigi Valitsuse 8. märtsi 2012. a korraldusega nr 116 kinnitatud avalikult kasutatavate veekogude nimekirjas Vallikraavi nimetatud ei ole. Sellele asjaolule on viidanud mh hageja volikogu (s.o Pärnu Linnavolikogu) 18.06.2015. a otsuses nr 52. Viidatud otsuse kohaselt: „Vallikraav ei ole keskkonnaregistri andmetel veekoguna registrisse kantud ega ole nimetatud Pärnu jõe osaks, mistõttu ei ole sellel looduskaitseseaduse kohast kalda ehituskeeluvööndit (§ 38), piiranguvööndit (§ 37) ja veekaitsevööndit (§ 39) ega keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 38 järgset kallasrada.“ Seega ei ole Vallikraavi näol tegemist avalikult kasutatava veekoguga, millele kohalduks kallasraja regulatsioon. Teisalt isegi juhul, kui Vallikraavi näol oleks tegemist avalikult kasutatava veekoguga VeeS § 7 lg 2 mõistes, puudub Xxxxxx xx x kinnistul kallasrada tulenevalt VeeS §-ist 10 lg 4 p 1, mille kohaselt puudub kallasrada avalikult kasutataval veekogul sadamas. Asjaolu, et Xxxxxx xx x kinnistul asub sadam, on mh loetud tuvastatuks Tallinna Halduskohtu 26.06.2015 jõustunud otsusega haldusasjas nr 3-1450578. Kohus leidis kohtuotsuse punktis 12, et: „Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja (s.o Korteriühistu Xxxxxx x ärimaja) osutab Xxxxxx xx x kinnistul, sellega piirneval kail ja kai külge kinnitatud ujuvsillal sadamateenust (SadS § 3 lg 1)“. Ühtlasi tõi kohus välja, et Korteriühistu Xxxxxx x ärimaja tegutsemist sadamana ei piira mingil moel asjaolu, et Xxxxxx x kinnistu arvati 2013. a oktoobris Pärnu Sadama maa-alast välja. Pärast 2013. a oktoobrit on Korteriühistu Xxxxxx x ärimaja osutanud sadamateenust Talvesadama koosseisus. Nimetatud kohtumenetluses oli vastustajaks hageja, s.o Pärnu linn. Arvestades, et hagi esemeks on tuvastada seadusjärgse kitsenduse olemasolu Xxxxxx xx x kinnistul, on hagiavaldus 10 (20)

Tsiviilasi nr 2-15-8958 eeltoodust tulenevalt ilmselgelt perspektiivitu, mistõttu leiavad kostjad, et hagiavaldus tuleks jätta TsMS §-is 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Õiguslikud vastuväited. Kostjad märgivad, et hageja eesmärgiks on saavutada kohtuotsus, millega kostjaid kohustatakse kõrvaldama takistused kostjate kaasomandis olevale Xxxxxx xx x kinnistule Pärnu linnas vaba juurdepääsu võimaldamiseks. Hageja on nõude alusena tuginenud KeÜS §-ile 38 lg 1, mille kohaselt on kallasrada kaldariba avalikult kasutatava veekogu ääres veekogu avalikuks kasutamiseks ja selle ääres viibimiseks. Seega on hageja eesmärgiks kitsamalt tuvastada kallasraja olemasolu kostjate kaasomandis oleval kinnistul. Hageja ei ole vaidlustanud kohtu poolt tuvastatud alljärgnevaid asjaolusid, täpsemalt kohtumääruse punktis 13.1 ja 13.2 sedastatut, mille kohaselt: - Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et Vallikraav ei ole Pärnu jõe osa ega ole kantud avalikult kasutatavate veekogude nimistusse; - Vaidlust ei ole selle üle, et Xxxxxx xx x kinnistul osutatakse sadamateenust (SadS § 3 lg 1) kaiomanikuna Talvesadama kossseisus. Hageja on heitnud kohtule ette eeltoodud asjaolude ebaõiget sisustamist, ent ka need väited ei anna alust hagi rahuldamiseks (vt hageja 17.12.2015. a menetlusdokument). Esiteks. Vallikraav ei ole õiguslikult ega faktiliselt Pärnu jõe osa. Pelgalt veekogude lähestikune geograafiline paiknemine ei võimalda teha järeldust, et tegemist on ühe veekoguga. Andes voli taolisele vabale tõlgendusele, tuleks lugeda üheks veekoguks Pärnu jõega ka Reiu jõgi, Audru jõgi kui ka teised Pärnu jõega ühenduses olevad veekogud. Lisaks olgu rõhutatud, et erinevalt Pärnu jõest on Vallikraavi näol tegemist inimtekkelise (s.o tehisveekoguga), täpsemalt 17. sajandil rajatud kaitserajatisega. Vallikraav on nii õiguslikult kui ka faktiliselt eraldiseisev veekogu, mis nähtub nii kinnistusraamatust (lisa 1 – väljavõte kinnistusraamatust) kui ka Keskkonnaregistrist (lisa 2 – väljavõte keskkonnaregistrist). Arvestades kinnistusraamatu konstitutiivset iseloomu on välistatud, et maa- või veeala, mis on märgitud ühe registriosa koosseisu on tegelikult osa teisest kinnisasjast. Asjaolule, et tegemist on kahe eraldi veekoguga, on viidatud ka hageja volikogu 18.06.2015. a otsuses nr 52 (lisa 3 – Pärnu Linnavolikogu 18.06.2015. a otsus). Väide, et Sadamaregistris on Talvesadama asukohaks märgitud Pärnu jõgi, ei oma õiguslikku tähendust, kuivõrd selles toodud teave on üksnes informatiivse iseloomuga (sadamaregistrisse esitab andmed sadamapidaja, antud juhul Talvesadama pidaja Pärnu Haldusteenused, vt SadS § 39 lg 3). Seega, kuna Vallikraavi näol ei ole tegemist avalikult kasutatava veekoguga, siis kallasraja regulatsioon ei kohaldu. Teiseks: Seadusjärgsete kitsenduste puudumine Xxxxxx xx x kinnistul nähtub nii Pärnu Linnavalitsuse poolt väljastatud projekteerimistingimustest (lisa 4 – projekteerimistingimused nr 43) kui ka maakatastri kitsenduste kaardiväljavõttelt (lisa 5 – maakatastri kaart). Kolmandaks: Isegi juhul, kui Vallikraavi näol oleks tegemist avalikult kasutatava veekoguga VeeS § 7 lg 2 mõistes, puudub Xxxxxx xx x kinnistul kallasrada tulenevalt VeeS §-ist 10 lg 4 p 1, mille kohaselt puudub kallasrada avalikult kasutataval veekogul sadamas. SadS §-i 2 p 1 kohaselt on sadam veesõidukite sildumiseks kohandatud ja sadamateenuse osutamiseks kasutatav maa- ja veeala ning seal asuvad sadama sihtotstarbeliseks kasutamiseks vajalikud ehitised. Xxxxxx xx x kinnistu on määratud sadamaalaks Pärnu linna kehtivas üldplaneeringus (lisa 6 – ÜP maakasutusplaan) kui ka Pärnu Vallikääru detailplaneeringus (lisa 7 – Pärnu Vallikääru DP põhijoonise asendiplaan), mille kohaselt on kogu Xxxxxx xx x kinnistuga piirnev vee-ala määratud sadama sildumisrajatiste alaks. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et Xxxxxx xx x kinnistu on kohandatud sadamateenuse osutamiseks. Samuti ei ole poolte vahel vaidlust selles, et Xxxxxx xx x kinnistul osutatakse sadamateenust ning see on Korteriühistu Xxxxxx x ärimaja põhikirjaliseks tegevuseks. 11 (20)

Tsiviilasi nr 2-15-8958 Kostjad rõhutavad, et sadamateenuse osutamine kinnistul oli ka Korteriühistu Xxxxxx x ärimaja ning hageja vahel 12.09.2012. a sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu esemeks ja eelduseks (lisa 8 – isikliku kasutusõiguse seadmise leping, vt p 1.8.1). Kostjatele jääb hagiavaldusest ning ka teistest hageja poolt kohtule esitatud avaldustest ebaselgeks, mis põhjustel ei ole antud juhul VeeS §-ist 10 lg 4 p 1 tulenev hageja hinnangul kohaldatav (s.o juhul kui jätta kõrvale asjaolu, et Vallikraavi näol ei ole üldse tegemist avalikult kasutatava veekoguga). Aadressil Xxxxxx xx x asuv sadama maa- ja veeala ning sellel asuvad sadamateenuse osutamiseks vajalikud sadama sihtotstarbelised ehitised ja rajatised on käsitletavad sadamana. Nendest sildumiseks mõeldud ujuvkaid asuvad täna faktiliselt Talvesadama akvatooriumis ning on sellisena märgitud ka Talvesadama eeskirjas („Üldandmed sadamas tegutsevate ettevõtjate kohta“). Arvestades pooltevahelisi lahkehelisid on Korteriühistu Xxxxxx x ärimaja soovinud registreerida sadamat eraldiseisvana Talvesadama koosseisust, ent selle takistuseks on hageja poolt jätkuvalt lahendamata taotlus sadamale kohanime määramise osas (kohanime määramine on eelduseks sadama registreerimisel sadama registris vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministri poolt 10.04.2013. a määrusega kinnitatud „Sadama registreerimistaotluse vormile“). Eeltoodule vaatamata ning nagu eespool märgitud, on sadamaregister informatiivne andmekogu ning selles toodud andmed ei oma konstitutiivset iseloomu (SadS § 37 lg 1). Olgu rõhutatud, et VeeS §-i 10 lg 4 punktist 1 tulenev kohaldub sõltumata sadama suurusest ning selle asukohast. Samuti sellest, kas konkreetsete sadamarajatiste valdajaks on üks või mitu sadamapidajat (sadamaoperaatorit). Praktikas on tavapärane ka olukord, kus ühes akvatooriumis tegutsevad mitu sadamapidajat ning ettevõtet. Kallasraja puudumist seoses VeeS §-iga 10 lg 4 p 1 on hagejale esitatud seisukohtades kinnitanud nii Majandus- ja kommunikatsioonimisteerium (lisa 9), Keskkonnaministeerium (lisa 10) kui ka Siseministeerium (lisa 11) ning seda sõltumata sellest, kas tegemist on eraldiseisvalt registreeritud sadamaga, sadamaga teise sadama koosseisus või sadamaga, mis ei ole sadamaregistris registreeritud. Asjakohaseks ei saa pidada ka hageja viidet KeÜS §-ile 38 lg 5, mis käsitleb kallasraja tõkestamist kohaliku omavalitsuse üksuse nõusolekul. Kõnealune säte kohaldub üksnes juhul, kui eksiteerib kallasrada kui selline. Xxxxxx xx x kinnistul kallasrada puudub, kuna tegemist ei ole avalikult kasutatava veekoguga. Teisalt puudub kallasrada kinnistul tulenevalt VeeS §ist 10 lg 4 p 1. IV. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ja seadused, mida kohus kohaldas.

Tsiviilasi nr 2-15-8958 Detailplaneering on avalik-õiguslik kokkulepe ja see ei asenda poolte (kinnisasja omanike) asja- või võlaõiguslikku kokkulepet. Hageja märgib, et kallasrada on hõlmatud servituudialast, mis tuleneb detailplaneeringust ja peab kinnistul asuvat kallasrada planeeringujärgseks servituudialaks, kuid selliselt ei ole võimalik kehtestada servituudiala, millest tulenevalt hageja poolt viidatud alusest s.o. haldusaktis märgitud servituudialast tuleneva kitsenduse tuvastusnõude esitamisel ei saa olla perspektiivi. Kohus saab aru nii, et hageja eesmärgiks on saada servituut jalgteele (See nähtub hagiavalduse osast „faktilised asjaolud“ läbirääkimiste kirjeldusest.), et isegi juhul, kui Xxxxxx x kinnistule peaks tekkima sadama-ala, siis oleks läbipääs kinnistust olemas, kuid hageja poolt eelpool märgitud asjaoludel läbi esitatud nõude ei ole võimalik seda saavutada. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 38 kohaselt (1) Kallasrada on kaldariba avalikult kasutatava veekogu ääres veekogu avalikuks kasutamiseks ja selle ääres viibimiseks, sealhulgas selle kaldal liikumiseks. (2) Kallasraja laius on laevatatavatel veekogudel kümme meetrit ning teistel veekogudel neli meetrit. Kallasraja laiust arvestatakse lamekaldal põhikaardile kantud veekogu piirist ja kõrgkaldal kaldanõlva ülemisest servast, arvates viimasel juhul kallasrajaks ka vee piirjoone ja kaldanõlva ülemise serva vahelise maariba. (4) Kaldaomanik peab igaühel lubama kallasrada kasutada. (9) Kui isik on tõkestanud kallasraja vastuolus käesolevas paragrahvis sätestatuga, ei teki tal vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust tõkestamise õiguspärasuse kohta. Varasemalt VeeS § 10. Riiklikku järelevalvet reguleerib seaduse 5.1 peatükk. Tegemist saab olla vahetu seadusjärgse avalik-õigusliku kitsendusega AÕS § 141 mõttes ning kohustuse rikkumise korral kohaldatakse avalik-õiguslikku järelevalvesüsteemi. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 62.1 lg 2 kohaselt käesoleva seaduse §-des 38 ja 39, välja arvatud § 38 lõikes 7 ja § 39 lõikes 3, sätestatud nõuete täitmise üle teostab riiklikku järelevalvet lisaks Keskkonnainspektsioonile kohaliku omavalitsuse üksus.VeeS § 10 lg 4 p 1 järgi avalikult kasutataval veekogul puudub kallasrada sadamas. Kohus märgib, et hageja poolt viidatud Riigikohtu lahend 3-2-1-12-11 käsitleb kinnistute omanikevahelist vaidlust. Hageja poolt märgitu kohaselt Xxxxxx x kinnistu arvati sadama maa-alast välja 2013. aasta oktoobris, mis ajast kehtis Xxxxxx x osas kallasrada, ning kostjad takistavad igaühe võimalust kallasrada kasutada. Hageja tsiviilõiguste rikkumist ei ole toimunud. Hagiavalduse paluvas osas hageja palub tunnustada (tuvastada- hagiavalduse sissejuhatavas osas) seadusjärgset kitsendust Kostjatele kuuluval kinnistul aadressiga Xxxxxx x, Pärnu, katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx. Hagiavalduses on kostjaks märgitud MTÜ Korteriühistu Xxxxxx x ärimaja, kes ei ole kinnistu omanikuks. Seega hagiavalduse paluvas osas hageja poolt esitatud nõue tunnustada (tuvastada- hagiavalduse sissejuhatavas osas) seadusjärgset kitsendust Kostjatele kuuluval kinnistul aadressiga Xxxxxx x, Pärnu, katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx, MTÜ Korteriühistu Xxxxxx x ärimaja suhtes ei ole saavutatav. TsMS § 3 kohaselt (1) Kohus menetleb tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. (2) Seaduses ettenähtud juhul menetleb kohus tsiviilasja ka siis, kui isik pöördub kohtusse teise isiku või avalikkuse eeldatava seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Hageja ei ole kohtusse pöördunud oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. TsMS § 3 lg 2 märgitud asjaolusid ei ole. Hageja ei ole esile toonud ühtki asjaolu, mis eelpool märgitud alusel tingiks tsiviilasja menetlemise. Kitsenduse järgimise tagamiseks on ette nähtud avalik-õigusliku iseloomuga järelevalvemenetlus. TsMS § 371 lg 2 kohaselt kohus võib jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui: 2) hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Kohus oli seisukohal, et TsMS § 371 lg 2 p 2 tulenevalt tuleb keelduda hagiavalduse menetlusse võtmisest. Tallinna Ringkonnakohus 02.09.2015.a. määrusega tühistas Pärnu Maakohtu eelpool märgitud määruse järgmisel põhjendusel. Õige on maakohtu järeldus selles osas, et 13 (20)

Tsiviilasi nr 2-15-8958 detailplaneeringule tuginedes ei ole nõudel perspektiivi. AÕS § 140 sätestab, et kinnisomandi kitsendused on seadusjärgsed või need seatakse kohtulahendi või tehinguga. AÕS § 141 lg 1 kohaselt kehtib seadusjärgne kitsendus kinnistusraamatusse kandmata. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et detailplaneering on seadusjärgne kitsendus. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-5-06 p-s 22 selgitanud, et detailplaneering ei ole seadusjärgne kinnisasja kitsendus. Seega ei saa hageja, ringkonnakohtu hinnangul, hagis märgitud nõuet esitada detailplaneeringule tuginedes. Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtuga selles osas, et hageja ei saa esitada nõuet tuginedes keskkonnaseadustiku üldosa seaduses sätestatud kallasraja kasutusõigusele. Nii sätestab KeÜS § 38 lg 1, et kallasrada on kaldariba avalikult kasutatava veekogu ääres veekogu avalikuks kasutamiseks ja selle ääres viibimiseks, sealhulgas selle kaldal liikumiseks. Sama paragrahvi lõike 2 järgi on kallasraja laius laevatatavatel veekogudel kümme meetrit ning teistel veekogudel neli meetrit. Kallasraja laiust arvestatakse lamekaldal põhikaardile kantud veekogu piirist ja kõrgkaldal kaldanõlva ülemisest servast, arvates viimasel juhul kallasrajaks ka vee piirjoone ja kaldanõlva ülemise serva vahelise maariba. Vastavalt KeÜS § 38 lg 4 peab kaldaomanik igaühel lubama kallasrada kasutada. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et KeÜS § 38 lg 4 rikkumisel on ainsaks õiguskaitsevahendiks riikliku järelevalve teostamine. Asjaolu, et KeÜS § 62.1 lg 1 ja 2 kohaselt teostab KeÜS § 38 lg 4 täitmise üle järelevalvet Keskkonnainspektsioon ja kohaliku omavalitsuse üksus, ei anna alust järelduseks, et tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid rakendada ei saa. Kolleegiumi hinnangul on tsiviilõiguslikus korras võimalik VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja § 1055 alusel nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist, st takistuste kõrvaldamist ja kallasraja kasutamise võimaldamist. Kuna KeÜS § 38 lg 4 kohaselt peab kaldaomanik lubama igaühel kallasrada kasutada, siis on selle kasutamisõigus ka Pärnu linnal. Arvestades, et hagiavalduses on tuginetud eesmärgile, et igaüks saaks kallasrada kasutada kogu Vallikraavi ümber, siis on Pärnu linn tulnud kohtusse ka iseenda õiguste kaitseks. 1.2 Pärnu Maakohus 07.12.2015.a. määrusega jättis hagi läbi vaatamata järgmisel määruses märgitud põhjendusel. TsMS § 423 lg 2 p 2 kohaselt kohus võib jätta hagi läbi vaatamata ka juhul, kui ilmneb, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Hageja palub tunnustada seadusjärgset kitsendust Kostjatele kuuluval kinnistul aadressiga Xxxxxx x, Pärnu, katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx, ja kohustada Kostjaid taluma, sh kõrvaldama takistused ning võimaldama läbipääsu kinnistul Xxxxxx x, Pärnu, katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx; asuval kallasrajal. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 38 kohaselt (1) Kallasrada on kaldariba avalikult kasutatava veekogu ääres veekogu avalikuks kasutamiseks ja selle ääres viibimiseks, sealhulgas selle kaldal liikumiseks. (2) Kallasraja laius on laevatatavatel veekogudel kümme meetrit ning teistel veekogudel neli meetrit. Kallasraja laiust arvestatakse lamekaldal põhikaardile kantud veekogu piirist ja kõrgkaldal kaldanõlva ülemisest servast, arvates viimasel juhul kallasrajaks ka vee piirjoone ja kaldanõlva ülemise serva vahelise maariba. (4) Kaldaomanik peab igaühel lubama kallasrada kasutada. (9) Kui isik on tõkestanud kallasraja vastuolus käesolevas paragrahvis sätestatuga, ei teki tal vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust tõkestamise õiguspärasuse kohta. Varasemalt VeeS § 10. VeeS § 10 lg 4 p 1 järgi avalikult kasutataval veekogul puudub kallasrada sadamas. VeeS § 7 kohaselt (2) Avalikult kasutatavate veekogude nimekirja kinnitab valdkonna eest vastutava ministri ettepanekul Vabariigi Valitsus. Kehtivas Vabariigi Valitsuse 8. märtsi 2012. a korraldusega nr 116 kinnitatud avalikult kasutatavate veekogude nimekirjas Vallikraavi nimetatud ei ole. Seega ei ole Vallikraavi näol tegemist avalikult kasutatava veekoguga, millele kohalduks kallasraja regulatsioon. Kohus on seisukohal, et kuivõrd Vallikraav ei ole Pärnu jõe osa s.o. avalikult kasutatav veekogu, kuid kallasrada on vastavalt KeÜS § 38 lg 1 kaldariba avalikult kasutatava veekogu ääres veekogu avalikuks kasutamiseks ja selle ääres viibimiseks, 14 (20)

Tsiviilasi nr 2-15-8958 sealhulgas selle kaldal liikumiseks, kusjuurs nimetatud olukord oli juba hagiavalduse esitamisel, siis käesoleval juhul hagiga ei ole hagejal taotletavat eesmärki võimalik saavutada ning hagi tuleb seetõttu jätta läbivaatamata. Vaidlust ei ole selle üle, et Xxxxxx xx x kinnistul osutatakse sadamateenust (SadS § 3 lg 1) kaiomanikuna Talvesadama koosseisus. Kohus nõustub kostjatega selles, et isegi juhul, kui Vallikraavi näol oleks tegemist avalikult kasutatava veekoguga VeeS § 7 lg 2 mõistes, puudub Xxxxxx xx x kinnistul kallasrada tulenevalt VeeS §-ist 10 lg 4 p 1, mille kohaselt puudub kallasrada avalikult kasutataval veekogul sadamas. Tallinna Ringkonnakohus 18.01.2016.a. määrusega tühistas eelpool märgitud Pärnu Maakohtu määruse järgmise põhjendusega. Esiteks märgib kolleegium, et ringkonnakohus on oma 02.09.2015 määruses selgitanud, et kuna KeÜS § 38 lg 4 kohaselt peab kaldaomanik lubama igaühel kallasrada kasutada, siis on selle kasutamisõigus ka Pärnu linnal. Arvestades, et hagiavalduses on tuginetud eesmärgile, et igaüks saaks kallasrada kasutada kogu Vallikraavi ümber, siis on Pärnu linn tulnud kohtusse ka iseenda õiguste kaitseks. Seega ei ole õige kostjate ja maakohtu seisukoht, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks, ning sellisel põhjendusel ei saa hagi jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. TsMS § 423 lg 2 p 2 annab kohtule õiguse jätta läbi vaatamata hagi, mille esitamine on õiguslikult võimatu, s.o. kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Kohus ei saa aga nimetatud sätte kohaldamisel hinnata tõendeid (vt. nt. Riigikohtu lahend nr 3-2-1-120-13). Praegusel juhul on maakohus hinnanud hagi läbi vaatamata jätmiseks tõendeid, s.o. tuvastanud esitatud tõendite alusel, et vaidlusalusel veekogul kallasrada puudub. Sellega on maakohus teinud vaidluse kohta sisulise otsustuse, mis ei saa olla hagi läbi vaatamata jätmise aluseks. Seega tuleb maakohtu määrus tühistada ja saata asi maakohtule menetluse jätkamiseks.

Tsiviilasi nr 2-15-8958 seletuskirja kohaselt Vallikraav tehisvorm. Veeseaduse (VeeS) § 2 p 38 kohaselt on tehisveekogu inimtegevuse tulemusena tekkinud veekogu. Vallikraav on Pärnu jõe veealast eraldatud. Keskkonnaministeeriumi 22.09.2015.a kirjas nr 12-15/15/7010-2 on faktiliste andmetena märgitud, et alates 2007. aastast hakati veekogusid Eesti topograafia andmekogus (edaspidi ETAK) ja selle alusel koostatavatel kaartidel, sealhulgas põhikaardil, keskkonnaregistri (edaspidi KKR) andmete alusel täpsemalt eristama. Tänase ruumiandmete seaduse ja selle rakendusaktide kohaselt võetakse veekogu tüüp keskkonnaregistrist. ETAK andmetes (alates 2007) on Vallikraav Pärnu jõe veealast olnud eraldatud, telgjoone tüüp on kraav ja seni on puudunud keskkonnaregistri seos. Kuna Vallikraav ei ole Pärnu jõe osa ning seega ka ei ole avalikult kasutatav, siis ei kehti Vallikraavile ka kallasraja nõue (hageja tõend - tl 10, IV kd). Samuti Keskkonnaministeeriumi 04.05.2016.a kirjas nr 17-6/16/2964-2 (tl 193-195, IV kd) on märgitud, et Pärnu Vallikraav on märkismisväärse suurusega tehisveekogu, mille veesüsteem on Pärnu jõega olulisel määral ühenduses ning leitakse, et Pärnu Vallikraav on oma olemuselt veeliiklusrajatis, mis on samal ajal ka veekogu VeeS § 2 p 17 tähenduses (tl 193-195, IV kd). VeeS § 2 p 17 kohaselt on veekogu – püsiv või ajutine voolava (vooluveekogu - jõgi, oja jm.) või aeglaselt liikuva (seisva) veega (seisuveekogu-, meri, järv, veehoidla jm) täidetud pinnavorm. Asjaolu, et Vallikraav ei ole Pärnu jõe osa, on hagejale teada ja ka ise seda tunnustanud. Kinnistusraamatust nähtuvalt kinnistu, registriosa 2909605, mis avatud 29.06.2014.a. kinnistu 2811205 osa eraldamisel 06.06.2014.a., asukohaga Pärnu linn Vallikraav, veekogude maa 100% , 25777m2, katastritunnus 62520:001:0019, omanikuks on Pärnu linn (tl 99, 4 kd). Pärnu Linnavolikogu 18.06.2015.a otsuses nr 52 Vallikääru pargi kinnistu ja vallikraavi veeala detailplaneeringu vastuvõtmine on märgitud, et Vallikraav ei ole keskkonnaregistri andmetel veekoguna registrisse kantud ega ole nimetatud Pärnu jõe osaks, mistõttu ei ole sellel looduskaitseseaduse kohast kalda ehituskeeluvööndit (§ 38), piiranguvööndit (§ 37) ja veekaitsevööndit (§ 39) ega keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 38 järgset kallasrada. Vallikraavi krundi kasutamise sihtotstarbeks on määratud 100% tehisveekogu. (tl 101-104, IV kd). Pärnu Linnavalitsuse Majandusosakonna korrakaitseteenistuse poolt 02.10.2015.a tehtud väärteoasja nr 362515001159 üldmenetluse lõpetamise määruses on märgitud samuti, et kuivõrd Pärnu Vallikraav ei ole Pärnu jõe osa, ei ole Xxxxxx x kinnistul kallasrada (tl 149150, IV kd). Hageja on soovinud 24.09.2015.a. taotluse esitamisega Keskkonnaministeeriumile saavutada Vallikraavi (katastritunnus 62520:001:0019, kinnistu registriosa 2909605) arvamist Pärnu jõe osaks ja Pärnu jõe piiride muutmist (tl 7, 11, 4 kd), kuid Keskkonnaministeerium oma 04.05.2016.a. seisukohas on selgelt hagejale teada andnud, et Keskkonnaministeeriumi hinnangul ei ole Vallikraavi liitmine Keskkonnaregistri veekogude nimistus Pärnu jõega asjakohane. Õigusselguse tagamise eesmärgil pidas ministeerium vajalikuks Pärnu Vallikraavi kandmist eraldisesisva veekoguna keskkonnaregistri veekogude nimistusse. Pärnu Vallikraavi alaliigiks keskkonnaregistri veekogude nimistus määratakse „rajatis“ ja selle veekogu kaldal ei rakendata kalda veekaitsevööndi, ehituskeeluvööndi ja piiranguvööndi kitsendusi. Kuna tegemist on väga pikka aega tagasi rajatud veeliiklusrajatisega, siis ministeerium on alustanud vastava keskkonnaregistri kande menetlemist keskkonnaregistri seaduse (KeRS) § 39 lg 3 alusel. Samuti rõhutatakse, et Vallikraavi ei saa tulenevalt tema kasutusviisist ja veereziimi eripärast kanda veeseaduse par 7 lg 2 alusel Vabariigi Valitsuse kinnitatavasse avalikult kasutatavate veekogude nimekirja (tl 193-195, IV kd). Hageja vastuoluliselt ja paljasõnaliselt, viitega nn ametkondade näpuveale ja eksimusele, märgib, et Vallikraav on oma olemuselt Pärnu jõe osa, kuid taoliselt väljendatu ei ole piisav hageja seisukohaga nõustumiseks. 17 (20)

3.4.Kostjatele kuulub kaasomandina kinnistu asukohaga Xxxxxx xx x Pärnu, katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx (registriosa avatud 08.07.2005.a.- äri-ja üldmaa ning alates 28.03.2008.a. ärimaa-55% ja üldmaa- 45 %). Kinnistusraamatust nähtuvalt kinnistu, registriosa xxxxxxx, mis avatud 29.06.2014.a. kinnistu 2811205 osa eraldamisel 06.06.2014.a., asukohaga Pärnu linn Vallikraav, veekogude maa 100% , 25777m2, katastritunnus 62520:001:0019, omanikuks on Pärnu linn. Seatud on isiklik kasutusõigus KÜ Xxxxxx x ärimaja kasuks. Tähtajatu isiklik kasutusõigus sildumisrajatiste omamiseks, ehitamiseks ja majandamiseks vastavalt 04.09.2012.a. lepingule ja plaanile. Kinnistule nr xxxxxxx sisse kantud 12.09.2012.a. ning seoses jagamisega üle kantud. 29.05.2014.a. kinnistamisavalduse alusel sisse kantud 06.06.2014.a. (tl 99, 4 kd, leping ja plaan tl 109-118, 4 kd). Kohus nõustub kostjatega selles, et sadamateenuse osutamine kinnistul oli Korteriühistu Xxxxxx x ärimaja ning hageja vahel 12.09.2012. a sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu esemeks ja eelduseks (isikliku kasutusõiguse seadmise leping, p 1.8.1). Sadamaseaduse (SadS) § 2 p 1 kohaselt on sadam veesõidukite sildumiseks kohandatud ja sadamateenuse osutamiseks kasutatav maa- ja veeala ning seal asuvad sadama sihtotstarbeliseks kasutamiseks vajalikud ehitised (edaspidi sadamaehitis). Sama paragrahvi punkt 9 kohaselt on sadamarajatis sadama maa-alal või akvatooriumil (edaspidi mõlemad koos sadamaala) turvanõuete täitmiseks määratud laeva ja sadama vahelise koostöö ja liidese koht, mis hõlmab vajaduse korral ka sadama territooriumi, akvatooriumi ja sissesõiduteed. Kostja on viidanud sellele, et Xxxxxx xx x kinnistu on määratud sadamaalaks Pärnu linna kehtivas üldplaneeringus (lisa 6 – ÜP maakasutusplaan) kui ka Pärnu Vallikääru detailplaneeringus (lisa 7 – Pärnu Vallikääru DP põhijoonise asendiplaan), mille kohaselt on kogu Xxxxxx xx x kinnistuga piirnev vee-ala määratud sadama sildumisrajatiste alaks. (tl 107, 108, 4 kd). Õige on, et Xxxxxx xx x kinnistul osutatakse sadamateenust (SadS § 3 lg 1) KÜ Xxxxxx x ärimaja poolt kaiomanikuna Talvesadama koosseisus (asub samuti väljaspool Pärnu jõe looduslikke piire ja asub Vallikraavis). Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et alates oktoobrist 2013 aastast muutus AS Pärnu Sadama sadamaeeskiri ning kuni 10.10.2013.a oli 18 (20)

Asjaõigus › Omandiasjad

Lahendi andmed

Seotud ettevõtted

Lahendi tekst

Sarnased lahendid

RESOLUTSIOON