2-15-8958/15 - Asjaõigus - Omandiasjad - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Asjaolud Pärnu linn esitas 12.06.2015 Pärnu Maakohtusse hagi Aktsiaseltsi Taastusravikeskus Viiking, AM, osaühingu Foxsmile, OÜ STRAND PROJEKT, Granox Grupp OÜ, MK, OÜ FOXKAPITAL, Osaühingu Staadioni Mobiiltelefonid, TN, OSAÜHINGU TERATAN, SV, TV, Osaühingu Carolina Tuur, Sportworld OÜ ja Korteriühistu Sadama 4 ärimaja vastu kinnisomandi seadusjärgse kitsenduse tuvastamiseks Pärnus, Sadama 4. Hageja palus kohustada kostjaid kõrvaldama takistused ning võimaldama läbipääsu Sadama 4 kinnistul. Hagiavalduse kohaselt on Pärnu Linnavolikogu 20.09.2001 määrusega nr 26 kehtestatud “Pärnu linna üldplaneering 2001-2025“, millega on Pärnu Vallikraavi kaldale nähtud ette avalik läbipääs mööda 4 meetri laiust kallasrada. 19.03.2009 Pärnu Linnavolikogu otsuse nr 18 “Pärnu Vallikääru ja selle lähiümbruse detailplaneeringu osaline kehtestamine” kohaselt on kehtestatud Sadama 4 kinnistul Vallikraavi kaldale kallasrada laiusega 4 meetrit ja avalik läbipääs samas kohas laiusega 7 meetrit. Kallasrada hõlmav servituudiala on kehtestatud eesmärgiga tagada avalikkuse läbipääs vajalikus ulatuses. Samuti peab keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 38 lg 4 kohaselt kaldaomanik igaühel lubama kallasrada kasutada. Hageja rajas omal kulul Vallikraavi kaldale jalgtee, mis läbib ka Sadama 4 kinnistut. Kostjad eiravad planeeringutega ettenähtud läbipääsu, paigutades kinnistule metallaia, mida ei ole võimalik teistel isikutel avada ega nimetatud ala kasutada. Hageja soovib eelkõige haldusaktist tuleneva kitsenduse tuvastusnõude rahuldamist ning alternatiivselt kallasrajast tuleneva kitsenduse tuvastusnõude rahuldamist. Talumiskohustuse täitmiseks palus hageja kohustada kostjaid eemaldama takistused ning tagama vaba läbipääsu igal ajahetkel kõikidele isikutele. 17.06.2015 määrusega keeldus Pärnu Maakohus TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel hagi menetlusse võtmast. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 02.09.2015 määrusega maakohtu määruse ning saatis asja tagasi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. 24.09.2015 esitasid kostjad AS Taastusravikeskus Viiking, OÜ Granox Grupp, MK, OÜ Carolina Tuur, OÜ Sportsworld, OÜ Staadioni Mobiiltelefonid, AM ja OÜ Foxcapital taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks. Kostjate hinnangul ei ole hagi esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, mistõttu tuleks hagiavaldus jätta TsMS §-i 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada, hagi on ilmselgelt perspektiivitu. Kallasrada on nn igaüheõigus, mille eesmärgiks on eelkõige tagada füüsilistele isikutele võimalus veekogu ääres liikumiseks ja viibimiseks, kalastamiseks ning veesõidukite

randumiseks. Hageja on avalik-õiguslik juriidiline isik, mistõttu ei ole nimetatud igaüheõigus temale laiendatav, seda mh arvestades kohaliku omavalitsuse pädevust, ülesannete mahtu ja eesmärke. Hageja ei ole hagiavalduses selgitanud, mil moel vaba ligipääsu piiramine Sadama 4 kinnistul tema tsiviilõigusi rikub ning milliseid tsiviilõigusi kavatseb hageja hagi rahuldamise korral kinnistul realiseerima hakata. Veekogu ääres liikumine, viibimine ning kalastamine ei ole tegevused, mida saaks omistada avalik-õiguslikule juriidilisele isikule, vaid tegemist on üksnes füüsilistele isikutele omistatavate tegevustega, milliseid hageja realiseerida ei saa. Samuti ei näe kehtiv TsMS ette nn „populaarhagi“ esitamise võimalust. Kostjad leidsid, et Vallikraav ei ole avalikult kasutatav veekogu, millele kohalduks kallasraja regulatsioon, ning isegi vastupidisel juhul puudub Sadama tn 4 kinnistul kallasrada tulenevalt VeeS §-ist 10 lg 4 p 1, mille kohaselt puudub kallasrada avalikult kasutataval veekogul sadamas. Asjaolu, et Sadama tn 4 kinnistul asub sadam, on mh loetud tuvastatuks Tallinna Halduskohtu 26.06.2015 jõustunud otsusega haldusasjas nr 3-14-50578, kus kohus leidis, et korteriühistu Sadama 4 ärimaja osutab Sadama tn 4 kinnistul, sellega piirneval kail ja kai külge kinnitatud ujuvsillal sadamateenust (SadS § 3 lg 1). Arvestades, et hagi esemeks on tuvastada seadusjärgse kitsenduse olemasolu Sadama tn 4 kinnistul, on hagiavaldus eeltoodust tulenevalt ilmselgelt perspektiivitu. 30.09.2015 ühinesid OÜ Teratan ja OÜ Foxsmile 24.09.2015 kostjate poolt esitatud seisukohaga. 14.10.2015 ühinesid kostjad SV ja TV esitatud seisukohaga ja 16.10.2015 ühines OÜ Strand Projekt kostjate seisukohaga. Hageja vaidles kostjate taotlusele vastu. Hageja leidis, et hagi läbi vaatamata jätmise puhul kostjate esitatud põhjenduste alusel annaks kohus juba eelstaadiumis faktilistele asjaoludele õigusliku hinnangu. Maakohtu määrus Pärnu Maakohus jättis 07.12.2015 määrusega hagi TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, samuti rahuldamata hageja taotluse menetluse peatamiseks. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Kohus leidis, et Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 116 kinnitatud avalikult kasutatavate veekogude nimekirjas Vallikraavi ei ole nimetatud, seega ei ole Vallikraav avalikult kasutatav veekogu, millele kohalduks kallasraja regulatsioon. Kuivõrd kallasrada on vastavalt KeÜS § 38 lg-le 1 kaldariba avalikult kasutatava veekogu ääres veekogu avalikuks kasutamiseks ja selle ääres viibimiseks, sh selle kaldal liikumiseks, siis ei ole hagiga hagejal taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Vaidlust ei ole, et Sadama tn 4 kinnistul osutatakse sadamateenust kai omanikuna Talvesadama koosseisus. Isegi juhul, kui Vallikraav oleks avalikult kasutatav veekoguga VeeS § 7 lg 2 mõistes, puudub Sadama tn 4 kinnistul kallasrada tulenevalt VeeS §-ist 10 lg 4 p 1, mille kohaselt puudub kallasrada avalikult kasutataval veekogul sadamas.

Hageja leiab, et taolise olulise seisukoha avaldamine eeldab kohtult kõikide seni esitatud tõendite ning seadusaktide läbitöötamist ning nendele hinnangu andmist. Riigikohus on aga öelnud, et antud õigusliku aluse kohaldamisel ei hinnata tõendeid, mistõttu on kohtu seisukoht/põhjendus ennatlik ja tõendite pinnalt kujundatud. Hagi läbi vaatamata jätmine oleks olnud põhjendatud ilmse õigusliku perspektiivituse tõttu, mis ei kehti aga praeguses olukorras. Kui kohus leidis, et hagiavalduse põhistus on ebapiisav, oleks kohus pidanud andma hagejale võimaluse täiendavate tõendite ja seisukohtade avaldamiseks, selgitades hagiavalduse puudujääke. KeÜS § 38 lg 1 sätestab, et kallasrada on kaldariba avalikult kasutatava veekogu ääres veekogu avalikuks kasutamiseks ja selle ääres viibimiseks, sealhulgas selle kaldal liikumiseks. Sama sätte lõike 2 (millele on ka kohus viidanud) sätestab, et kallasraja laius on laevatatavatel veekogudel kümme meetrit ning teistel veekogudel neli meetrit. Avalikult kasutatavate veekogude nimistusse kantakse põhiveekogud, mida soovitakse iseseisvalt avalikult kasutatavatena vaadelda. Nimistusse aga ei kanta iga avalikult kasutatava veekogu osa või haru, mis aga ei tähenda, et need osad automaatselt ei ole avalikult kasutatavad. Vallikraav on faktiliselt Pärnu jõe osa, on sellega seotud ja vaadeldav kui ühtne tervik. Vallikraav on Pärnu jõega vahetult ühendatud. Asjaolu, et keskkonna valdkonna teemakaardid kajastavad muud, on tegemist eksimusega, kuivõrd ajalooliselt on Vallikraav Pärnu jõe osa olnud. Ka Keskkonnaministeerium pole järelepärimiste käigus suutnud selgitada, miks on käesolev olukord tekkinud, kuid vigu pidavat aeg-ajalt siiski esinema. Tegemist on nn näpuveaga, mida Pärnu linn on soovinud parandada ja alustanud seega vastavat haldusmenetlust. Sadama 4 kinnistul asuv kai ei ole iseseisev sadam, vaid ta tegutseb Talvesadama koosseisus. Talvesadam asub Maa-ameti kaardi kohaselt samamoodi väljaspool Pärnu jõe looduslikke piire nagu Sadama 4 kaigi. Kaardilt nähtub, et Talvesadam asub samuti Vallikraavis. Sadamaregistri andmetest selgub, et Talvesadam asub laevatatavas siseveekogus, kus veekogu nimetuse kohta on märgitud Pärnu jõgi. Seega on Sadamaregistri andmetel Vallikraav ühenduses Pärnu jõega ja vaadeldud kui selle osa. See omakorda tähendab, et ka Sadama 4 kai kui Vallikraavis tegutsev sadamarajatis on Pärnu jõe osa ja seega avalikult kasutatav veekogu, nagu on Pärnu jõgi. KeÜS § 38 lg 2 viitab kallasraja osas lisaks ka laevatatavatele veekogudele. Sadamaregistri andmetel asub Talvesadam laevatataval siseveekogul. Meresõiduohutuse seaduse § 2 p 11 kohaselt on laevatatavad siseveed muuhulgas Pärnu jõe suudmest kuni Reiu jõe suudmeni. Antud definitsioon ei välista ega arva välja Vallikraavi või muid vahepealseid veekogusid. Seega on ka Vallikraav vaadeldav kui laevatatav sisevesi, kuivõrd see jääb nimetatud jõe suudmest Reiu jõe suudme vahemikku. Järeldub, et Vallikraav on laevatatav veekogu, seejuures määruskaebuse esitaja hinnangul ka avalikult kasutatav, mistõttu nii KeÜS § 38 lg 1 kui ka lõike 2 kohaselt on antud kohas kallasrada. Määruskaebuse esitaja põhjendas, miks ka olukorras, kui Vallikraav on avalikult kasutatav veekogu, säilib Sadama 4 kinnistul kallasrada: sadam koosneb erinevatest elementidest, sh

erinevatest sadamarajatistest (nt kaidest), millel võivad olla erinevad omanikud. Selline olukord kehtib ka Sadama 4 kai suhtes, mis ei ole kai, vaid sadamarajatis, mille kaudu osutatakse sadamateenuseid. See aga ei tähenda, et tegemist oleks sadamaga per se ning kohtu sellekohane järeldus on ekslik. Sadamarajatise osas aga ei saa kehtida samasugused nõuded nagu sadamale kui terviklikule üksusele. Veeteede Amet oma hiljutises vastuses selgitustaotlusele kinnitas eeltoodut ning selgitas, et Sadama 4 kai puhul on tegemist sadamarajatisega, kus omanik või valdaja peab tagama ohutuse ja turvalisuse, kuid ei ole öelnud, mil viisil on seda kohustus teha. Teatavasti peab igasugune piirang olema piisavalt range, kuid nii leebe kui võimalik. Kostjad ei ole mingil moel tõendanud ega põhjendanud, miks just sellisel moel on vajalik kallasrada sulgeda. Veeteede Ameti vastuses on öeldud: „meresõiduohutuse mõttes on tegemist piiratud veealaga, mida põhimõtteliselt kasutavad ainult väikelaevad, mis on hästi kaitstud ilmastikumõjude eest ning kus veeliikluse tihedus on väike.“ Absoluutne kallasrajale juurdepääsu keelamine on Sadama 4 osas põhjendamata ning ebavajalik. Sealse turvalisuse tagamiseks on olemas ka vähempiiravaid vahendeid, mis võimaldaksid ühest küljest kostjatel täita seadusest tulenevat ohutuskriteeriumi ning samas võimaldaks avalikkusel kasutada kallasrada. Lisaks rikuvad kostjad KeÜS § 38 lõiget 5, mis sätestab, et kalda omanik või valdaja võib kallasrada tõkestada kohaliku omavalitsuse üksuse või Põllumajandusameti kirjalikul nõusolekul ja põhjendatud vajaduse korral, nagu seda on loomade karjatamine või maa kuivendamine, kuid ta peab tagama tõkkest üle- või läbipääsu kallasrada mööda liikumiseks. KOV kirjalik nõusolek on vajalik selleks, et omavalitsus kohaliku elu tundjana selgitaks välja, kas kallasraja tõkestamise vajadus on põhjendatud ja proportsionaalne igaüheõigusega kallasrajal liikuda. Sellist nõusolekut ei ole kostjad hagejalt küsinud ega ka saanud. Menetluse edasine käik Kostjad paluvad jätta kaebuse rahuldamata. Pärnu Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas vastavalt TsMS § 663 lõikele 5 Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada. Esiteks märgib kolleegium, et ringkonnakohus on oma 02.09.2015 määruses selgitanud, et kuna KeÜS § 38 lg 4 kohaselt peab kaldaomanik lubama igaühel kallasrada kasutada, siis on selle kasutamisõigus ka Pärnu linnal. Arvestades, et hagiavalduses on tuginetud eesmärgile, et igaüks saaks kallasrada kasutada kogu Vallikraavi ümber, siis on Pärnu linn tulnud kohtusse ka iseenda õiguste kaitseks. Seega ei ole õige kostjate ja maakohtu seisukoht, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks, ning sellisel põhjendusel ei saa hagi jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. TsMS § 423 lg 2 p 2 annab kohtule õiguse jätta läbi vaatamata hagi, mille esitamine on õiguslikult võimatu, s.o. kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Kohus ei saa aga nimetatud sätte kohaldamisel hinnata tõendeid (vt. nt. Riigikohtu lahend nr 3-2-1-120-13).